lahend.ee
KohtulahendidÕigusaktidKohtudValdkonnadMCP
KohtulahendidÕigusaktidKohtudValdkonnadMCP
lahend.eeKohtudValdkonnadRiigi TeatajaEesti kohtulahendite otsing · nimistu.ee andmetel
Kohtulahendid/2-13-23363/15

Kohtulahend

TsiviilasiJõustunudTallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium · 28.11.2013

Lahendi andmed

Riigi Teataja
Kohus
Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium
Kohtuasja number
2-13-23363/15
Asja liik
Tsiviilasi
Menetlusliik
Hagimenetlus
Kuulutamise aeg
28.11.2013
Staatus
Jõustunud
Sõnade arv
993
Lahend PDF →Riigi Teatajas →

Seotud ettevõtted

nimistu.ee
Eesti Inkasso OÜ12438291(Hageja)

Lahendi tekst

Riigi Teataja

Kohus Tsiviilasja number Määruse tegemise aeg ja koht Kohtukoosseis Kohtuasi

Hagi hind Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad Menetluse liik

Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium 2-13-23363 28.november 2013, Tallinn Tiit Kollom, Ele Liiv, Ande Tänav OÜ Eesti Inkasso hagi T.I vastu viivise 129,70 euro võla sissenõudmisega seotud kulude 10 euro saamiseks 139,70 eurot Harju Maakohtu 17.oktoobri 2013 otsus T.I apellatsioonkaebus Hageja: OÜ Eesti Inkasso (registrikood 12438291), seaduslik esindaja August Käära Kostja: T.I (isikukood XXX) Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1.Keelduda T.I poolt Harju Maakohtu 17.oktoobri 2013 otsuse peale esitatud apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest ja tagastada see esitajale koos sellele lisatud tõendiga.
2.Toimetada käesolev kohtumäärus kätte kostjale ja saata hagejale.
3.Määruse peale võib vandeadvokaadi vahendusel esitada Riigikohtule määruskaebuse 15 päeva jooksul määruse ärakirja kättetoimetamisest alates. Asjaolud
1.OÜ Eesti Inkasso esitas 15.05.2013 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse T.I-lt 210,98 euro saamiseks. Võlgniku vastuväite tõttu lõpetati maksekäsu kiirmenetlus ja nõue anti üle Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.
2.Hagiavalduses palus OÜ Eesti Inkasso T.I-lt välja mõista viivise 127,70 eurot ja võla sissenõudmise kulud 10 eurot.
3.
Kohus menetles asja lihtmenetluses ja rahuldas 17.10.2013 otsusega hagi osaliselt, mõistes T.I-lt välja viivise 127,38 eurot ja kostja poolt hagi õigeksvõtu alusel võla sissenõudmisega seotud kulud 10 eurot. Samuti mõistis kohus kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 58,80 eurot. Maakohus ei andnud luba otsuse edasikaebamiseks.
4.15.11.2013 saabus Tallinna Ringkonnakohtusse T.I apellatsioonkaebus Harju Maakohtu 17.10.2013 otsuse peale. Kostja palus maakohtu otsuse tühistada viivise 118,66 euro väljamõistmise (kostja tunnistab viivisevõlga 8,72 euro ulatuses) ning menetluskulude väljamõistmise osas.

Määruse põhjendused

5.Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjaliga, leiab, et kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 638 lg-ga 1 tuleb apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest TsMS § 637 lg 21 alusel keelduda.
6.TsMS § 405 lg 1 esimese lause kohaselt menetleb kohus hagi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes samas seadustikus sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid, kui tegemist on varalise nõudega hagiga ja hagihind ei ületa summat, mis vastab 2000 eurole. Hageja esitas maakohtusse hagi, mille hind oli 139,70 eurot. Tegemist oli lihtmenetluses menetletud hagiga TsMS § 405 lg 1 tähenduses.
7.TsMS § 637 lg 21 sätestab, et sama seadustiku § 405 lg-s 1 nimetatud asjas esitatud apellatsioonkaebus võetakse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit.
8.Ringkonnakohtu hinnangul ei esine käesolevas asjas TsMS § 637 lg-s 21 sätestatud aluseid apellatsioonkaebuse menetlusse võtmiseks. Kui maakohus ei ole TsMS 442 lg-s 10 sätestatud luba andnud, ei pea ringkonnakohus TsMS § 367 lg 21 järgi lihtmenetluse asjas esitatud apellatsioonkaebust menetlema.
9.Maakohus tuvastas õigesti, et vaidlusalune leping on tarbijakrediidileping. VÕS § 415 lg 1 esimese lause kohaselt ei või tarbijalt võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud viivisemäärast kõrgemat viivist. Sama lõike teise lause kohaselt ei välista ega piira see krediidiandja õigust nõuda tarbijalt viivist ületava kahju hüvitamist. Riigikohus märkis lahendis nr 3-2-1-120-08, et seadusandja on jätnud VÕS § 415 lg 1 esimeses lauses VÕS § 113 lg-le 1 viidates täpsustamata, kas viide hõlmab lisaks VÕS § 113 lg 1 teisele lausele ka kolmandat lauset. Nimelt näevad VÕS § 113 lg 1 teine ja kolmas lause ette erinevad viivisemäärad. VÕS § 113 lg 1 teise lause kohaselt loetakse viivisemääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. VÕS § 113 lg 1 kolmanda lause kohaselt, kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Riigikohus leidis, et VÕS § 415 lg 1 esimene lause viitab ka VÕS § 113 lg 1 kolmandale lausele. Kui pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus lepinguvabaduse põhimõtet järgides kokku leppinud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, siis peab võlgnik arvestama ka sellega, et maksetega viivitamisel järgnevad VÕS § 415 lg 1 ja VÕS § 113 lg 1 kolmandas lauses sätestatud sanktsioonid, st kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi. Seega on laenuandjal õigus nõuda tarbijalt viivist samas ulatuses, mis pooled näevad ette tarbijakrediidilepingus intressimäärana.
10.Praegusel juhul leppisid pooled kokku intressimääras 120% aastas. Kostja ei vaidlustanud intressi suurust ja tasus seda lepingus ettenähtud suuruses. Ka apellatsioonkaebuses kinnitab kostja, et vaidlust laenusumma ja sellelt arvutatud intressi osas ei ole. Arvestades intressimäära 120% aastas, on intressimäär ühe päeva kohta 0,33%, millest lähtus ka hageja oma viivisearvestuses. Kuna hageja viivisearvestus põhineb kokkulepitud intressimääral, mille suuruse üle vaidlust ei ole, ja seadusel, rahuldas maakohus hageja intressinõude vaidlustatud osas õigesti.
11.Hagetud viivis ei ületa laenu põhisummat, see ei ole ebamõistlikult suur ega vastuolus hea usu põhimõttega ning ei kahjusta kostjat ebamõistlikult. Viivisekokkulepe ei ole antud juhul tühine tüüptingimus VÕS § 42 lg 1 ja lg 3 p 5 järgi, nagu kostja leiab.
12.Viivise kokkuleppe eesmärgiks on võlausaldaja huvi kohustuse tähtaegse täitmise vastu. Viivise rakendumine sõltub reeglina võlgnikust. Vastavalt VÕS § 8 lg-le 2 on leping täitmiseks kohustuslik ning VÕS § 76 lg 1 kohaselt tuleb kohustused täita vastavalt lepingule. Lepingu rikkumise korral on võlausaldajal õigus kasutada võlgniku suhtes kokkulepitud või seadusest tulenevaid õiguskaitsevahendeid (VÕS §-d 100 ja 101), millest üks on VÕS § 101 lg 1 p 6 ja § 113 lg 1 järgi võlausaldaja õigus nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlgnikult alates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohustuse kohase täitmiseni kokkulepitud määras viivist. Kuna kostja rikkus lepinguga võetud kohustusi, on hagejal õigus viivisenõuet õiguskaitsevahendina rakendada.
13.Asjaolu, et kostja on maksnud hagejale laenulepingu muutmiste tõttu täiendavalt lepingutasu (mis sisaldab lepingu järgi intressi ja võimalikest laenusaaja viivitusest tekkinud kulusid), väljub käesoleva vaidluse raamidest. Asja materjalist ei nähtu, et kostja oleks hagejale juba viivist maksnud, nagu ta apellatsioonkaebuses väidab. Seda ei nähtu ka kostja konto väljavõttest, mille ta lisas apellatsioonkaebusele.
14.Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt puuduvad käesolevas asjas objektiivsed põhjendused ja tõendid, mille alusel oleks võimalik teha maakohtu otsusest erinev otsus. Iseenesest asjaolu, et kostja maakohtu otsusega ei nõustu, ei anna vastupidise väitmiseks alust.
15.Eeltoodust tulenevalt puudub ringkonnakohtul alus apellatsioonkaebuse menetlusse võtmiseks.

Tiit Kollom

Ele Liiv

Ande Tänav

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.