1.Hagi rahuldada osaliselt hagi õigeksvõtul põhineva otsusega ning mõista kostjalt XXX hageja XXXOÜ kasuks välja võlgnevuse sissenõudmisega seotud kulud summas 10 eurot.
2.Viivisenõude osas rahuldada hagi osaliselt ning mõista kostjalt XXX hageja XXXOÜ kasuks välja viivis 127,38 euro ulatuses. Menetluskulude jaotus Kostjalt välja mõista hageja kasuks menetluskuludena 58,80 eurot (98%). Jätta kostja menetluskulud 2% ulatuses hageja kanda. Kostja ei ole hagejalt menetluskulude väljamõistmist taotlenud. Edasikaebamise kord Pooled võivad esitada otsuse peale apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest 17.oktoobril 2013.a. Ringkonnakohus võib apellatsioonkaebuse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebaja ei taotle selle lahendamist istungil.
Kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 442 lg 10 ei anna kohus menetlusosalistele luba käesoleva otsuse edasikaebamiseks. Apellatsioonkaebus võetakse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Kohus selgitab, et menetlusabi taotlemise korral peab menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Menetluse käik ja asjaolud XXXOÜ (hageja) esitas 25.07.2013.a Harju Maakohtule hagi XXX (kostja) vastu viivise 129,70 euro ja võlgnevuse sissenõudmisega seotud kulude 10 euro hüvitamise nõudes. Hagiavalduse kohaselt esitas kostja 27.04.2012.a XXXOÜ internetikeskkonna XXX vahendusel laenutaotluse. Laenutaotluse rahuldamisel sõlmisid XXXOÜ ja kostja laenulepingu nr XXX, mille alusel sai kostja laenu 300 eurot. 26.07.2012.a sõlmitud lisakokkuleppe kohaselt tuli laen ühes intressiga tagastada hiljemalt 25.08.2012.a Hagiavalduses esitatu kohaselt ei täitnud kostja oma kohustust ning XXXOÜ loovutas 17.04.2013.a laenulepingust tuleneva nõude kostja vastu hagejale. Hageja palub kostjalt välja mõista ajavahemiku 25.08.2012.a kuni 06.02.2013.a eest sissenõutavaks muutunud viivise summas 129,70 eurot ja võlgnevuse sissenõudmisega seotud kulud 10 eurot. 04.09.2013.a vastuses ei nõustu kostja hageja poolt võlasuhtele kohaldatava viivisemääraga. Kostja leiab, et laenulepingu viivisele kohaldub seaduses sätestatud viivisemäär. Kostja tunnistab võlgnevust hageja ees viivisenõude osas 8,72 euro ulatuses ja võlgnevuse sissenõudmisega seotud kulude nõude osas. Maakohtu põhjendused
1.Kohus menetleb käesoleva tsiviilasja esemeks olevat hagi lihtsustatud korras vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-le 405. TsMS § 444 lg-st 2 tuleneb, et kui kohus menetleb hagi lihtmenetluses, võib ta kohtuotsuse põhjendavas osas piirduda üksnes õigusliku põhjenduse ja tõendite, millele on rajatud kohtu järeldused, märkimisega. Siiski peab kohus vajalikuks põhjalikumalt käsitleda järgnevat. Kohus tugineb otsuse tegemisel XXXOÜ ja kostja vahel 27.04.2012.a sõlmitud tarbijakrediidilepingule (edaspidi laenuleping) nr XXX (tl 26-28), selle täiendavale 26.07.2012.a kokkuleppele (tl 29-31) ja eelnimetatud kokkulepetest tulenevate nõuete loovutamise 17.04.2013.a teatisele (tl 31).
2.Hagiavalduses palub hageja kostjalt välja mõista ajavahemiku 25.08.2012.a kuni 06.02.2013.a eest sissenõutavaks muutunud viivise summas 129,70 eurot ja võlgnevuse sissenõudmisega seotud kulud 10 eurot. Poolte vahel on tarbijakrediidilepingust tulenev õigussuhe. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 402 kohaselt tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et kostja on hagejalt laenu saanud ning kostja on olnud
2-13-23363 viivituses laenu tagastamisega. Kostja on lisaks 04.09.2013.a vastuses märkinud, et hageja poolt viidatud maksekuupäevad ja summad on õiged (tl 43). Pooled vaidlevad tsiviilasjas selle üle, kas hageja poolt esitatud viivisenõude arvutamiseks rakendatud viivisemäär on laenulepingu tüüptingimusena tühine.
3.Vastavalt 27.04.2012.a laenulepingule kohalduvate üldtingimuste p-le 8.1, kui laenusaaja ei täida rahalisi kohustusi lepingus ettenähtud tähtajaks, siis on laenusaaja kohustatud tasuma laenuandjale tähtaegselt tasumata maksetelt iga viivitatud päeva eest viivist. Viivise määraks on lepingus kokkulepitud intressimäär (tl 24). Kõnesoleva laenulepingu kohta käiva laenu tagastamise ja intressi tasumise graafiku järgi on laenu aastaseks intressimääraks 120%. Samas kokku lepitud ka viivisemääras, milleks on 0,33% iga laenu tagastamisega viivitatud päeva eest (tl 28). Viivisemäära ei ole muudetud ka laenulepingu 26.07.2012.a lisakokkleppes (tl 30).
4.Tsiviilasjas esitatud seisukohtadele tuginedes järeldab kohus esmalt, et poolte vahel puudub vaidlus asjaolus, et intressi- ja viivisemäärasid sisaldavad lepingu sätted on tüüptingimused VÕS § 35 mõistes. Seega kuuluvad tsiviilasjas viivisemäära kokkuleppe tühisuse hindamise osas kohaldamisele võlaõigusseaduse tüüptingimuse tühisuse kohta käivad sätted (VÕS § 42). VÕS § 42 lg 1 kohaselt on tüüptingimus on tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud. Ebamõistlikku kahjustamist eeldatakse, kui tüüptingimusega kaldutakse kõrvale seaduse olulisest põhimõttest või kui tüüptingimus piirab teise lepingupoole lepingu olemusest tulenevaid õiguseid ja kohustusi selliselt, et lepingu eesmärgi saavutamine muutub küsitavaks. Tüüptingimuse tühisust ja sellega seotud asjaolusid hinnatakse lepingu sõlmimise aja seisuga. Tüüptingimuse tühisuse näeb VÕS § 42 lg 3 p 5 ette ka juhul, kui teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust. Kostja on oma 04.09.2013.a vastuses seisukohal, et kokku lepitud viivisemäär kahjustab kostjat ebamõistlikult ning sellega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu oluliselt kostja kahjuks rikutud. Kohus ei nõustu kostja väitega selle kohta, et pooltevahelise võlasuhte vastastikuste kohustuste väärtus on ebamõistlikult tasakaalust väljas. Poolte vahel sõlmitud kokkuleppe järgi kohustus kostja hagejale maksma viivist 0,33% tähtaegselt tasumata maksetelt iga laenu tagastamisega viivitatud päeva eest. Sama määr on poolte vahel kokku lepitud ka intressi suhtes. Kostja on hagi vastuses viivisenõude osas viidanud Tartu Maakohtu lahendile tsiviilasjas nr 2-11-17276 (tl 44). Kohus peab kõnealuses küsimuses siiski põhjendatuks lähtuda kõrgema astme kohtupraktikast ja seal kujundatud seisukohtadest. Seega osundab kohus esmalt Riigikohtu seisukohale, kus leiti, et laenuandjal on põhimõtteliselt õigus otsustada, millise intressiga ta laenu annab, nagu igal majandustegevusega tegeleval isikul on õigus kokku leppida hind tema pakutava kauba või teenuse eest (vt Riigikohtu Tsiviilkolleegiumi 22.10.2002.a otsust asjas nr 3-2-1-108-02, p 10). Kostja on hagiavalduse vastuses kirjeldanud laenulepingu tingimustega nõustumise korda, kus laenutaotlusel tuleb üksnes märkida, et laenutaotleja on kõigi lepingu tingimustega põhjalikult tutvunud, neist aru saanud ja nendega nõus (tl 44). Kohus märgib, et kostja ei ole laenutaotluse täitmisel pidanud temale pakutavaid
2-13-23363 tingimusi laenusaajat kahjustavateks ning on laenuandjale andnud oma nõustumuse ette antud tingimustel laenulepingu sõlmimiseks. Nimetatud asjaoludel tekkis hagejal põhjendatud ja õigustatud ootus laenusumma tagastamiseks ja sellelt arvutatud intressi näol tasu saamiseks. Teiseks märgib kohus, et antud juhul ei ole kostja esitanud vastuväiteid pooltevahelisele võlasuhtele kohalduvale intressimäärale, kuigi see on kokkulepitud viivisemääraga kattuv. Hageja leiab õigesti, et viivise rakendamine sõltub võlgnikust endast (tl 49). Sama seisukohta on eelnevalt avaldanud ka Riigikohus oma otsuses, milles leiti, et seetõttu ei saa viivisekokkulepe kohustust täitvat võlgnikku kuidagi kahjustada (vt Riigikohtu Tsiviilkolleegiumi 22.10.2002.a otsust asjas nr 3-2-1-108-02, p 12). Kostja ei ole hagi vastuses kajastanud asjaolusid, mis oleksid laenusumma tagasimaksmisega viivitamist vabandanud. Kohus märgib, et ainuüksi lepinguga võetud kohustuse mittetäitmine ei anna alust sellisel juhul rakenduva kokku lepitud sanktsiooni tühistamiseks ning ei muuda lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu. Iseenesest on õige kostja seisukoht, et tarbijakrediidilepingus ette nähtud viivise tuleb kohaldada VÕS § 133 lg-s 1 sätestatud seadusjärgset viivisemäära. Selleks annab aluse VÕS § 415 lg 1, millel kohaselt tarbijalt ei või võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda käesoleva seaduse § 113 lõikes 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist. See ei välista ega piira krediidiandja õigust nõuda tarbijalt viivist ületava kahju hüvitamist. Siiski nõustub kohus hageja viitega Riigikohtu seisukohale, milles tsiviilkolleegium leiab, et kui pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus lepinguvabaduse põhimõtet järgides kokku leppinud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, siis peab võlgnik arvestama ka sellega, et maksetega viivitamisel järgnevad VÕS § 415 lg 1 ja VÕS § 113 lg 1 kolmandas lauses sätestatud sanktsioonid, st kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi. Kuna hageja on omandanud nõude, kus algse võlausaldaja puhul on tegemist äriühinguga, mis tegeleb lühiajaliste laenude väljastamisega, siis on kohtu hinnangul põhjendatud võlausaldaja huvi välistada laenu ja intressi tagasimaksmisega seotud viivitused. Kohus leiab, et laenu tagastamise tähtaja pikenemine ja viivise rakendumine oli antud juhul tingitud kostja enda käitumisest kõnealuses võlasuhtes. Võttes arvesse tsiviilasjas kohtu ette toodud asjaolusid ja menetluses esitatud seisukohti, asub kohus seisukohale, et pooltevaheline kokkulepe viivisemäära osas ei kuulu VÕS § 42 lg 1 ja VÕS § 42 lg 3 p 5 ette nähtud alustel tühistamisele. Seega kuulub hageja viivisenõude summa arvutamiseks kohaldamisele viivisemäär 0,33% tähtaegselt tasumata maksetelt iga laenu tagastamisega viivitatud päeva eest.
5.Järgmisena käsitleb kohus pooltevahelist vaidlust seoses hageja viivisenõude aluseks oleva kohustuse täitmisega viivitatud ajalise määratluse üle. Hageja palub kostjalt välja mõista viivise järgnevate ajavahemike eest (tl 32): • 25.08.2012.a kuni 05.11.2012.a summas 71,28 eurot; • 05.11.2012.a kuni 20.12.2012.a summas 37,13 eurot; • 25.12.2012.a kuni 06.02.2013.a summas 21,29 eurot. Kostja on hagi vastuses märkinud, et pooltevahelise 26.07.2012.a lisakokkuleppe oli laenu tagastamise tähtajaks 25.08.2012.a, mis nimetatud aastal oli laupäev. Kostja järeldab, et hagejal tekkis viivise arvestamise õigus tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 136 lg 8 alusel alates 28. augustist 2012.a. Hageja ei ole kostja taolise käsitlusega nõustunud, leides, et viidatud TsÜS § 136 lg 8 rakendub vaid haldus-, kriminaal- ja väärteomenetluses. Hageja arvates ei kohaldata sätet
2-13-23363 tähtajata tähtpäevade puhul, kui kohustuse täitmine ongi määratud konkreetsel päeval (tl 50). Kohus nõustub siinkohal kostjaga ning leiab, et hageja on eeltoodud tsiviilseadustiku üldosa seaduse sätet vääralt tõlgendanud. Õige on küll hageja viide VÕS § 82 lg-le 1, mille kohaselt kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval, kuid nimetatud sätte puhul tuleb arvesse võtta tsiviilseadustiku üldosas ette nähtud tähtpäeva kriteeriumeid. Kohus märgib, et TsÜS § 136 lg 8 rakendumine oleks välistatud vaid juhul, kui pooled oleksid sõnaselgelt kohustuse täitmise päevaks kokku leppinud laupäeva 25.08.2012.a. Antud juhul ei olnud kokkulepitud tähtpäev seotud mitte konkreetse laupäevaga vaid augustikuu 25.kuupäevaga. Seetõttu on kostja viide TsÜS § 136 lg 8 kohaldumisele asjakohane ning kohustuse täitmise tähtajaks võib lugeda 27.08.2012.a. Seega võib hageja viivisenõude arvestuse pidamist alustada alates kohustuse sissenõutavaks muutumisest, s.o 28.08.2012.a.
6.Vastavalt VÕS § 76 lg-le 1 kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 101 lg 1 p 1 kohaselt kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist. VÕS § 108 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Laenulepingu alusel oli kostjal raha maksmise kohustus, mida kostja on rikkunud. Rikkumise vabandatavus on üldjuhul olemuslikult välistatud raha maksmise kohustuse rikkumisel, mistõttu vastutust välistavaid asjaolusid ei esine. Kohus leiab, et hageja viivisenõue on põhjendatud 127,38 euro ulatuses. Kohus on viivisenõude puhul lähtunud järgmisest andmetest ja arvutuskäikudest: 28.08.2012.a kuni 05.11.2012.a eest 69,30 eurot [(300 eurot x 0,33%) x 70 päeva]; 07.11.2012.a kuni 20.12.2012.a eest 36,30 eurot [(250 eurot x 0,33%) x 44 päeva]; 25.12.2012.a kuni 06.02.2013.a eest 21,78 eurot [(150 eurot x 0,33%) x 44 päeva] x 44 päeva]. Kohus leiab, et kostjalt tuleb 27.04.2012.a tarbijakrediidilepingule nr XXX kohalduva üldtingimuste p 8.1 ja kokkulepitud viivisemäära alusel hageja kasuks välja mõista viivis summas 127,38 eurot.
7.Hagiavalduses palub hageja kostjalt välja mõista võlgnevuse sissenõudmisega seotud kulud summas 10 eurot. 04.09.2013.a vastuses on kostja tunnustanud hageja võla sissenõudmiskuludega seotud nõuet täies ulatuses. TsMS § 440 lg 1 näeb ette, et kui kostja võtab kohtuistungil või kohtule esitatud avalduses hageja nõude õigeks, rahuldab kohus hagi. Kuna kostja on 04.09.2013.a menetlusdokumendis hageja ees võlgnevuse sissenõudmisega seotud kulude nõuet summas 10 eurot, siis tuleb kostjalt TsMS § 440 lg 1 alusel välja mõista.
8.TsMS § 405 lg 1 p 3 kohaselt näeb kohus menetluskulude suuruse ette juba menetlust lõpetavas kohtulahendis. Kohus rahuldas käesolevas tsiviilasjas hageja nõude 10 euro ulatuses õigeksvõtul põhineva otsusega. TsMS § 168 lg 6 kohaselt kui kostja võtab hagi kohe õigeks, kannab hageja menetluskulud ise, kui kostja ei ole oma käitumisega andnud põhjust hagi esitamiseks. Kohus leiab, et kostja käitumine pooltevahelises võlasuhtes on tinginud hageja kohtusse pöördumise. Sellest tulenevalt jätab kohus hageja menetluskulud õigeksvõtul põhineva otsuse ulatuses TsMS § 168 lg 6 alusel kostja kanda. Kuivõrd kohus rahuldas hageja viivisenõude osaliselt, siis on kohus hagi rahuldanud u 98% ulatuses. Sellest tulenevalt jätab kohus TsMS § 163 lg 1 alusel hageja menetluskulud 98% ulatuses kostja kanda ja kostja menetluskulud 2% ulatuses hageja kanda. Menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja menetluskuludeks maksekäsukiirmenetluse ja
2-13-23363 hagiavalduse esitamisel tasutud riigilõiv summas 60 eurot (tl 34), mis tuleb kostjalt välja mõista 58,80 euro ulatuses. Kohus on 16.08.2013.a määruses pooltele selgitanud menetluskulude nimekirja esitamise võimalust. Kostja ei ole hagejalt menetluskulude väljamõistmist taotlenud. Menetluskulude jaotuse kohta tehtud kohtulahendit saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Kui koos menetluskulude jaotusega määrati kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurus, saab hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates (TsMS § 178 lg 1).