2-13-23363
Kohus
Harju Maakohus
Kohtukoosseis
Kohtunik Haide Rimmel
Otsuse tegemise aeg ja koht 17.oktoober 2013.a, Tartu mnt kohtumaja Tallinn Tsiviilasja number
2-13-23363
Tsiviilasi
XXXOÜ hagi XXX vastu viivise 129,70 euro ja võlgnevuse sissenõudmisega seotud kulude 10 euro hüvitamise nõudes
Tsiviilasja hind Menetlusosalised ja nende esindajad
139,70 eurot Hageja: XXXOÜ (registrikood XXX, asukoht XXX) Hageja seaduslik esindaja: XXX(e-post XXX) Kostja: XXX(isikukood XXX, elukoht XXX, e-pos: XXX)
Menetluse liik
Kirjalik lihtmenetlus
2-13-23363
Kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 442 lg 10 ei anna kohus menetlusosalistele luba käesoleva otsuse edasikaebamiseks. Apellatsioonkaebus võetakse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Kohus selgitab, et menetlusabi taotlemise korral peab menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Menetluse käik ja asjaolud XXXOÜ (hageja) esitas 25.07.2013.a Harju Maakohtule hagi XXX (kostja) vastu viivise 129,70 euro ja võlgnevuse sissenõudmisega seotud kulude 10 euro hüvitamise nõudes. Hagiavalduse kohaselt esitas kostja 27.04.2012.a XXXOÜ internetikeskkonna XXX vahendusel laenutaotluse. Laenutaotluse rahuldamisel sõlmisid XXXOÜ ja kostja laenulepingu nr XXX, mille alusel sai kostja laenu 300 eurot. 26.07.2012.a sõlmitud lisakokkuleppe kohaselt tuli laen ühes intressiga tagastada hiljemalt 25.08.2012.a Hagiavalduses esitatu kohaselt ei täitnud kostja oma kohustust ning XXXOÜ loovutas 17.04.2013.a laenulepingust tuleneva nõude kostja vastu hagejale. Hageja palub kostjalt välja mõista ajavahemiku 25.08.2012.a kuni 06.02.2013.a eest sissenõutavaks muutunud viivise summas 129,70 eurot ja võlgnevuse sissenõudmisega seotud kulud 10 eurot. 04.09.2013.a vastuses ei nõustu kostja hageja poolt võlasuhtele kohaldatava viivisemääraga. Kostja leiab, et laenulepingu viivisele kohaldub seaduses sätestatud viivisemäär. Kostja tunnistab võlgnevust hageja ees viivisenõude osas 8,72 euro ulatuses ja võlgnevuse sissenõudmisega seotud kulude nõude osas. Maakohtu põhjendused
2-13-23363 viivituses laenu tagastamisega. Kostja on lisaks 04.09.2013.a vastuses märkinud, et hageja poolt viidatud maksekuupäevad ja summad on õiged (tl 43). Pooled vaidlevad tsiviilasjas selle üle, kas hageja poolt esitatud viivisenõude arvutamiseks rakendatud viivisemäär on laenulepingu tüüptingimusena tühine.
2-13-23363 tingimusi laenusaajat kahjustavateks ning on laenuandjale andnud oma nõustumuse ette antud tingimustel laenulepingu sõlmimiseks. Nimetatud asjaoludel tekkis hagejal põhjendatud ja õigustatud ootus laenusumma tagastamiseks ja sellelt arvutatud intressi näol tasu saamiseks. Teiseks märgib kohus, et antud juhul ei ole kostja esitanud vastuväiteid pooltevahelisele võlasuhtele kohalduvale intressimäärale, kuigi see on kokkulepitud viivisemääraga kattuv. Hageja leiab õigesti, et viivise rakendamine sõltub võlgnikust endast (tl 49). Sama seisukohta on eelnevalt avaldanud ka Riigikohus oma otsuses, milles leiti, et seetõttu ei saa viivisekokkulepe kohustust täitvat võlgnikku kuidagi kahjustada (vt Riigikohtu Tsiviilkolleegiumi 22.10.2002.a otsust asjas nr 3-2-1-108-02, p 12). Kostja ei ole hagi vastuses kajastanud asjaolusid, mis oleksid laenusumma tagasimaksmisega viivitamist vabandanud. Kohus märgib, et ainuüksi lepinguga võetud kohustuse mittetäitmine ei anna alust sellisel juhul rakenduva kokku lepitud sanktsiooni tühistamiseks ning ei muuda lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu. Iseenesest on õige kostja seisukoht, et tarbijakrediidilepingus ette nähtud viivise tuleb kohaldada VÕS § 133 lg-s 1 sätestatud seadusjärgset viivisemäära. Selleks annab aluse VÕS § 415 lg 1, millel kohaselt tarbijalt ei või võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda käesoleva seaduse § 113 lõikes 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist. See ei välista ega piira krediidiandja õigust nõuda tarbijalt viivist ületava kahju hüvitamist. Siiski nõustub kohus hageja viitega Riigikohtu seisukohale, milles tsiviilkolleegium leiab, et kui pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus lepinguvabaduse põhimõtet järgides kokku leppinud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, siis peab võlgnik arvestama ka sellega, et maksetega viivitamisel järgnevad VÕS § 415 lg 1 ja VÕS § 113 lg 1 kolmandas lauses sätestatud sanktsioonid, st kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi. Kuna hageja on omandanud nõude, kus algse võlausaldaja puhul on tegemist äriühinguga, mis tegeleb lühiajaliste laenude väljastamisega, siis on kohtu hinnangul põhjendatud võlausaldaja huvi välistada laenu ja intressi tagasimaksmisega seotud viivitused. Kohus leiab, et laenu tagastamise tähtaja pikenemine ja viivise rakendumine oli antud juhul tingitud kostja enda käitumisest kõnealuses võlasuhtes. Võttes arvesse tsiviilasjas kohtu ette toodud asjaolusid ja menetluses esitatud seisukohti, asub kohus seisukohale, et pooltevaheline kokkulepe viivisemäära osas ei kuulu VÕS § 42 lg 1 ja VÕS § 42 lg 3 p 5 ette nähtud alustel tühistamisele. Seega kuulub hageja viivisenõude summa arvutamiseks kohaldamisele viivisemäär 0,33% tähtaegselt tasumata maksetelt iga laenu tagastamisega viivitatud päeva eest.
2-13-23363 tähtajata tähtpäevade puhul, kui kohustuse täitmine ongi määratud konkreetsel päeval (tl 50). Kohus nõustub siinkohal kostjaga ning leiab, et hageja on eeltoodud tsiviilseadustiku üldosa seaduse sätet vääralt tõlgendanud. Õige on küll hageja viide VÕS § 82 lg-le 1, mille kohaselt kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval, kuid nimetatud sätte puhul tuleb arvesse võtta tsiviilseadustiku üldosas ette nähtud tähtpäeva kriteeriumeid. Kohus märgib, et TsÜS § 136 lg 8 rakendumine oleks välistatud vaid juhul, kui pooled oleksid sõnaselgelt kohustuse täitmise päevaks kokku leppinud laupäeva 25.08.2012.a. Antud juhul ei olnud kokkulepitud tähtpäev seotud mitte konkreetse laupäevaga vaid augustikuu 25.kuupäevaga. Seetõttu on kostja viide TsÜS § 136 lg 8 kohaldumisele asjakohane ning kohustuse täitmise tähtajaks võib lugeda 27.08.2012.a. Seega võib hageja viivisenõude arvestuse pidamist alustada alates kohustuse sissenõutavaks muutumisest, s.o 28.08.2012.a.
2-13-23363 hagiavalduse esitamisel tasutud riigilõiv summas 60 eurot (tl 34), mis tuleb kostjalt välja mõista 58,80 euro ulatuses. Kohus on 16.08.2013.a määruses pooltele selgitanud menetluskulude nimekirja esitamise võimalust. Kostja ei ole hagejalt menetluskulude väljamõistmist taotlenud. Menetluskulude jaotuse kohta tehtud kohtulahendit saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Kui koos menetluskulude jaotusega määrati kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurus, saab hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates (TsMS § 178 lg 1).
/allkirjastatud digitaalselt/ Haide Rimmel kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.