Kohtulahend

Hageja põhinõue koosneb vara soetusmaksumuse tasumata osast, tasumata kuumaksetest ja kindlustusmaksetest ning vara realiseerimisega hagejale kaasnenud kuludest. Lisaks põhinõudele palus hageja kostjalt välja mõista viivis alates hageja poolt esitatud täitmata rahalise kohustuse tasumise nõudel märgitud tasumise tähtajast 11.10.2010 kuni hagiavalduse esitamiseni 31.08.2012, kokku 690 päeva eest, seadusjärgse viivise määraga 0,022 % iga tasumisega viivitatud päeva eest. 26.02.2013 menetlusdokumendis hageja korrigeeris nõuet, võttes arvesse ekspert Rein Münti eksperthinnangut vara tagastamisaegse väärtuse kohta ning kohtu ettepanekut kaaluda lisakulude põhjendatust. Hageja täpsustatud nõudeks on 4 386 eurot 40 senti, millest soetusmaksumuse osa 1 770 eurot 24 senti (käibemaksuta), tasumata kuumaksed 606 eurot 37 senti ja intressivõlg 124 eurot 19 senti, tasumata liiklus- ja kaskokindlustusmaksed kokku 463 eurot 73 senti, muud kulud (tagastusteenus, realiseerimise-/ vahendustasu) 860 eurot 14 senti. Hageja taotles kostjalt välja mõista ka täpsustatud põhinõudelt (3 700 eurot 48 senti) hagi esitamise seisuga arvestatud sissenõutavaks muutunud viivist 561 eurot 73 senti ja edasi kuni põhinõude täitmiseni 0,022% päevas. 12.03.2013 korraldaval istungil hageja vähendas põhinõuet veel sõiduki välipesu ja salongi keemilise pesu hinna ulatuses, summas 1 166 krooni 66 senti (74 eurot 56 senti). Vastuseks kostja vastuväidetele selgitas hageja 19.11.2012 menetlusdokumendis, et ei müünud vara erikokkuleppel oma koostööpartnerile. 15.12.2009 koostas hageja Tehase Auto OÜ-le proforma arve nr 280714NE summas 208 000 krooni, samal päeval Tehase Auto OÜ tasus nimetatud summa hagejale ning müüs täpselt sama summaga sõiduki kolmandale isikule Enteh Engineering AS. Hageja ei nõustu kostja käsitlusega soetusmaksumuse tasumata osa kohta. Hageja ja liisinguvõtja vahel sõlmitud kasutusrendilepingus lepiti kokku vara jääkväärtuseks rendiperioodi lõpuks 5 283 eurot 76 senti ning vara tagastamise tähtpäev oli 15.07.2013. Kuna hageja ütles lepingu ennetähtaegselt üles, ei realiseerunud hageja ja Saksa Auto AS vahel 14.07.2008 sõlmitud kokkulepe nr 280714NE ostu-müügilepingu sõlmimiseks, millega AS Saksa Auto võttis endale kohustuse osta liisingulepingu nr xxxxxxxx objektiks olev sõiduauto jääkväärtusega 5 283 eurot 76 senti, kui liisinguvõtja selle 15.07.2013 hagejale tagastab. Seega tuleb vara soetusmaksumuse arvutamisel aluseks võtta vara maksumuse saldo liisingulepingu ülesütlemise seisuga, s.o 13 753 eurot 67 senti (vastavalt maksegraafikule). Vara tagastusteenuse ja kulude hüvitamise nõude summad on hageja esitanud käibemaksuta. Kindlustusmaksete võlgnevuse puhul on arvesse võetud lepingu ülesütlemisele järgneva perioodi eest makstud kindlustusmaksete tagastust. Käendusleping ei ole vastuolus heade kommetega ega tühine. Kostja kui käendaja oli liisinguvõtjaks olnud äriühingu juhatuse liige ning ta käendas enda kontrolli all oleva äriühingu majandustegevusest tulenevaid kohustusi. Käendusleping ise on sellest sisesuhtest sõltumatu ja abstraktne. Teovõimelise isikuna kostja mõistis ja sai aru käenduslepingu sõlmimise tagajärgedest. Vastav kinnitus sisaldub ka kostja poolt allkirjastatud käenduslepingu punktis 6. Kostja vastuväited

Väär on kostja kohustuste summeerimine kasutusrendilepingu järgi. Pooled olid leppinud kokku kasutusrendis ning hageja sai ja võis arvestada sellega, et kostja ei pea hüvitama talle kogu liisingueseme soetamise maksumust. Lepingust tulenevalt oli liisinguperioodi lõppemisel kostjal õigus, mitte kohustus, sõiduk välja osta. Kasutusrendilepingus kokkulepitud lepingu lõppemise seisuga vara jääkmaksumuse 5 283 euro 76 sendi (ilma käibemaksuta) ulatuses puudus põhivõlgnikul, seega ka kostjal, kohustus. Õige ei ole hageja seisukoht, et liisinguvõtjal on vara maksumusest rendimaksetega hüvitamata 13 753 eurot 67 senti. Lepingu kohasel täitmisel oleks liisinguvõtja pidanud tasuma hagejale kui liisinguandjale vaid rendimaksed. Kasutusrendilepingu lisaks oleva maksegraafiku järgi kohustus kostja tasuma 12 328 eurot 77 senti. Põhivõlgnik OÜ North Element tasus rendimakseid kuni 2009. aasta juunini kokku summas 3 322 eurot 94 senti. Seega jäi liisinguvõtjal OÜ North Element VÕS § 367 lg 2 kohaselt liisinguandjale vara maksumusest hüvitamata vaid 9 005 eurot 83 senti. Kostja kohustuste õige summa on sõiduki väärtusega kindlalt kaetud. Tõendamata ja põhjendamata ning ilmselt alusetud on kulud vara tagastamisele ja realiseerimisele. Hagiavaldusest ega selle lisadest ei nähtu vahendustasu maksmise õiguslikku alust ega selle suuruse arvestamise metoodikat, mistõttu kostjal puudub võimalus hinnata teenuste maksumuse vastavust turuhindadele. Kasutusrendilepingu puhul on sõiduki müügiks ettevalmistamise ja ka edasimüügi kulud hageja jaoks paratamatud kulud, mida ei saa käsitleda lisakuludena VÕS § 367 lg 4 mõttes. Puudub alus nende kostjalt väljanõudmiseks. Lisaks hinnatakse sõiduk selle tagastamise hetke seisuga, mistõttu ei kuulu hüvitamisele sõiduki väärtuse tõstmiseks tehtud kulud. Vastasel korral arvestataks sõiduki hinda remondi ja puhastuskulude võrra väiksemana ning teistkordselt nõutakse nende hüvitamist. Hagejal ei ole õigust nõuda kostjalt perioodi september 2009 kuni juuli 2010 kindlustusmaksete tasumist. Kostja ei ole vastutav sõidukile pärast ülesütlemist tehtud kulude, sh kindlustusmaksete, eest. Tõendamata on, milliseid makseid tehti kasutusrendilepingu nr xxxxxxxx esemeks olnud sõiduki osas. Kostja kui füüsilise isikuga 14.07.2008 tüüptingimustel sõlmitud käendusleping, millega kaldutakse tema kui käendaja kahjuks kõrvale VÕS 8. ptk-s sätestatust, on tühine heade kommetega vastuolu tõttu. 05.03.2012 täiendas kostja vastuväiteid ja leidis, et sõiduki jääkväärtus kattis kõik hagejal kasutusrendilepingust tekkinud kulud ning ka debitoorse võlgnevuse. Kui kohus seda seisukohta ei jaga, siis kostja arvates ei ole temalt viivise nõudmine õige ega õiglane, sest viivist saab nõuda sissenõutavaks muutunud summalt. Liisinguandjal tekib liisinguvõtja vastu nõue üksnes juhul, kui vara väärtus ei kata liisinguandja kulusid ja kahjusid. Hageja jättis liisingueseme tagastamisaegse väärtuse hindamata, mistõttu hagi esitamisel ei olnud hagejal tegeliku nõude olemasolu ja suurus selged. Hageja nõude suurus selgus alles 26.02.2013, mil hageja esitas liisingueseme väärtusest lähtudes selge nõude kostja vastu. Kuni nõude esitamiseks vajalike kohustuste täitmiseni oli võlgnik õigustatud keelduma oma kohustuste täitmisest VÕS § 82 lg 5 alusel. VÕS § 113 lg 4 kohaselt ei ole võlausaldaja õigustatud nõudma selle aja eest ka viivist. Kui kohus ei käsitle eeltoodud asjaolusid, eelkõige nõude ebaselgust, kui viivisenõuet välistavaid asjaolusid, siis annavad need asjaolud kostja hinnangul alust viivise vähendamiseks. Kostja leiab, et viivise kogusumma ei võiks antud juhul ületada 10% põhinõudest. Kostja vaidleb lisaks vastu viivise nõudele tasumata kindlustusmaksetelt ja vara tagastusteenuselt ning realiseerimis- vahendustasust.

Maakohtu otsus

leping ennetähtaegselt üles öeldakse. Kostja ei saanud eeldada, et lepingu ülesütlemise korral kannab lepingulise jääkväärtuse hüvitamise riski hageja. Vaatamata sellele, et hageja ja North Element OÜ vaheline leping on pealkirjastatud kasutusrendilepinguna, on tegemist VÕS § 361 sätestatud liisingulepinguga sõiduki omandamise finantseerimiseks, milles hageja osaleb eelkõige finantseerijana. Seda, et poolte tahe oli suunatud just liisingulepingu kui krediidilepingu sõlmimisele, näitab ka see, et liisinguvõtja kohustus tasuma intressi, mida tavapärase üüri- või rendisuhte puhul ei kaasne. Liisingulepingu vormistamine kasutusrendina omab eelkõige maksuõiguslikku tähtsust. Lepingu ennetähtaegse ülesütlemisega kaasnevat vara soetamismaksumuse hüvitamise nõuet see praegusel juhul ei mõjuta, kuna vara ei olnud lepingu sõlmimisel hageja omandis, vaid hageja omandas sõiduki liisinguvõtja soovil. Seega ei ole alust arvata kostja hüvitamiskohustuse ulatuse määramisel vara soetusmaksumusest maha lepingus kokkulepitud jääkväärtus. Eeltoodu alusel leidis kohus, et hageja nõue soetusmaksumuse jäägi 1 770 euro 34 sendi (hageja on ilmselt ekslikult märkinud jäägisummaks 1 770 eurot 24 senti) osas on põhjendatud ja tõendatud. Hageja võttis arvesse eksperdi arvamust (I kd, lk 161-184) sõiduki väärtuse kohta selle 2009. aasta novembris tagastamise ajal, s.o 11 983 eurot 33 senti (ilma käibemaksuta). Kostja ei ole eksperdi hinnatud väärtusele vastuväiteid esitanud ning kohtul puudub alus eksperdi arvamuse õigsuses kahelda. Eeltoodust tulenevalt ei ole kohtul enam vajadust hinnata lepingu tüüptingimuste p-i 10.6, mis seob liisinguvõtja hüvitamiskohustuse vara võõrandamisel saadava müügihinnaga, tühisust. Lepingule lisatud maksegraafiku kohaselt oli vara maksumuse tasumata osa lepingu lõpetamise seisuga 13 753 eurot 67 senti (ilma käibemaksuta). Seega soetusmaksumuse jääk on 1 770 eurot 34 senti (13 753 eurot 67 senti - 11 983 eurot 33 senti). Tuginedes liisingulepingu üldtingimuste p-dele 8.1, 8.2, 8.4 ja 8.13 leidis kohus, et hageja on tõendanud kindlustusmaksete võlgnevuse 463 eurot 73 senti olemasolu ja liisinguvõtja tasumise kohustust. Hagiavaldusele lisatud arvetelt (I kd, lk 38-43) nähtub, et liisinguvõtja tasus liikluskindlustuse ja kaskokindlustuse makseid vastava graafiku alusel. Hagile lisatud QBE Kindlustuse Eesti AS, AS If Eesti Kindlustus ja Seesam Rahvusvaheline Kindlustuse AS kindlustuspoliisides (I kd, lk 44-51) on kindlustusmakse määratud poliisis nimetatud konkreetsele sõidukile ühekordse maksena, mistõttu ei ole põhjendatud kostja väide, et hageja sõlmis mitmeid kindlustuslepinguid ning ei ole arusaadav, kui palju hageja tasus vaidlusaluse sõiduki kindlustamise eest. Samuti märkis kohus, et kuivõrd kostjalt ei nõuta kindlustusmaksete tasumist sõiduki kindlustamise eest pärast lepingu ülesütlemist, ei ole kostja sellised väited põhjendatud. Hageja kulude hüvitamise nõudeks pärast korduvaid täpsustusi on 785 eurot 58 senti, millest tagastusteenus 191 eurot 73 senti, müügivahendus 553 eurot 90 senti, üldkontroll 31 eurot 96 senti ja müügieelne kiirpesu 7 eurot 99 senti). Tagastusteenuse tasu pidas kohus põhjendatuks. OÜ Reeborn 13.11.2009 arvega (I kd, lk 52) ja hageja 17.11.2009 maksekorraldusega (lk 53) on tõendatud, et hageja tasus 208MLN registrimärgiga sõiduki tagastamise eest 3000 krooni (käibemaksuta). Kostja ei väida, et teenust ei osutatud ega ole kohtule esitanud konkreetseid väiteid ega asjaolusid, millest võiks järeldada, et nõutavad kulud on sarnaste kulude keskmisest hinnast oluliselt kõrgemad. Viidates liisingulepingu üldtingimuste p-dele 5.9 ja 10.3 märkis kohus, et hageja põhistas, et hageja kui krediidiasutus kasutab vara valduse taastamiseks koostööpartnerite abi, kui liisinguvõtja rikub oma kohustusi ja jätab vara tagastamata. Kostja ei ole kohtu ette toonud, et liisinguvõtja ei oleks olnud teadlik lepingu ennetähtaegsest lõpetamisest ja vara viivitamatult tagastamise kohustusest. Kohus leidis, et hageja oli õigustatud sõlmima vara tagastamiseks tasulisi kokkuleppeid kolmandate isikutega. Koostööpartner on sõiduki hagejale tagastanud ning hageja on selle eest tasunud kokkulepitud hinda. Tegemist on otseselt liisingulepingu ülesütlemise tagajärjel hagejale tekkinud kuluga,

mis tuleb liisinguvõtjal hüvitada. Ka müügivahendustasu 191 eurot 73 senti pidas kohus põhjendatuks. Kulu tekkimist ja kandmist tõendavad Tehase Auto OÜ arve (I kd, lk 54) ja hageja maksekorraldus (I kd, lk 55). Müügivahenduskulu kandmise vajadus on otseselt seotud liisinguvõtja poolt lepingu rikkumisega ja selle tagajärjel lepingu ennetähtaegselt ülesütlemisega. Õige ei ole kostja seisukoht, et sõiduki realiseerimise kulu oli hageja paratamatu kulu, kuna sõlmitud oli kasutusrendileping, mille tähtaja lõppedes sõiduk oleks hagejale tagastatud. Kohus põhjendas otsuse p-s 10, et lepingu lõppemisega kokkulepitud tähtajal ja kohase täitmisega oleks sõiduki müüja AS Saksa Auto selle tagasi ostnud ning hagejal ei oleks tekkinud kulu müügivahendustasu näol. Samuti on kohtu hinnangul põhjendatud auto tagastamisjärgse üldkontrolli kulu 31 eurot 96 senti. Kostja ei ole esitanud põhistatud kahtlusi kulu suuruse põhjendatuse osas. Kulu kandmine hageja poolt on tõendatud (I kd, lk 54-55). Tulenevalt VÕS § 367 lg-st 3 tuleb lepingu ülesütlemise korral kindlaks määrata vara väärtus tagastamise ajal, milleks on vajalik kontrollida vara seisukorda. Otsuse p-s 14.2 toodud põhjendustel ei oleks sellist kulu hagejal tekkinud lepingu lõppemisel kohase ja täieliku täitmisega, sest AS Saksa Auto tagasiostu kohustus ei sõltunud sõiduki tagastamisaegsest seisukorrast, kuid eeldati, et liisinguvõtja täidab sõiduki kasutamise ja hooldamisega seotud lepingulised kohustused. Lepingu p-st 4.2 tuleneb liisinguvõtja kohustus kasutada sõidukit heaperemehelikult, p 4.3 järgi oli liisinguvõtja kohustatud kandma vara perioodiliste korrashoiu- ja hooldustööde kulud ning tagama tähtaegse tehnoülevaatuse kogu lepingu kehtivuse ajal, tagama vastava dokumentatsiooni olemasolu ning lepingu tähtaegselt lõppemisel pidi liisinguvõtja tagastama sõiduki samas seisukorras (arvestades normaalset kulumist) ja komplektsuses. Eeltoodust tuleneb, et lepingu tähtaegsel lõppemisel oleks olnud sõiduki seisukord tõendatav olemasoleva hooldusdokumentatsiooniga ning eraldi kontroll tulnuks teostada samuti üksnes juhul, kui ilmselgelt on arusaadav, et sõiduki seisukord ei vasta selle sihipärase kasutamisega kaasnevale normaalsele kulumisele. Ka siis oleks tegemist liisinguvõtja lepinguliste kohustuste rikkumisega ning hagejal oleks tekkinud õigus kontrolli kulude hüvitamist nõuda. Otsuse p-s 14.2 toodud alustel luges kohus samuti põhjendatuks ja tõendatuks kiirpesu kulu 7 eurot 99 senti, mida hageja põhjendab sellega, et sõiduk oli müügiplatsil seistes tolmunud. Vajadus sõidukit müümiseks müügiplatsil hoida ei oleks tekkinud, kui lepingut oleks täidetud kokkulepitud tähtaja lõpuni. VÕS § 8 lg 2, § 76, § 100, § 101 lg 1 p-i 1, § 108 lg 1 ja § 195 lg 2 alusel pidas kohus hagi täpsustatud nõude 3 750 euro 21 sendi (sh põhinõue 3 626 eurot 2 senti ja intressi võlg 124 eurot 19 senti) ulatuses täielikult põhjendatuks ja mõistis selle kostjalt hageja kasuks välja. Hageja viivisenõue summas 561 eurot 73 senti alates rahalise kohustuse tasumise nõudel märgitud tasumise tähtajast 11.10.2010 kuni hagi esitamiseni 31.08.2012 viivitatud 690 päeva eest ning edasi 0,022% põhivõlast päevas kuni põhinõude täieliku tasumiseni vastab TsMS §s 367 sätestatule. Hageja arvestas viivist põhivõla summa 3 700 euro 48 sendi järgi. Kohus tuvastas, et kuna hageja 12.03.2013 eelistungil loobus sõiduki puhastamise kuludest summas 74 eurot 56 senti, siis on viivist õigus arvestada põhivõla summast 3626 eurot 2 senti. Olemasolevad andmed võimaldavad kohtul arvestada viivise välja TsMS § 367 kohaselt kohtuotsuse tegemise päeva seisuga summaliselt ning edasi protsendina põhivõlast. Kostja ei ole põhjendanud, miks ta peab seadusjärgses määras nõutavat viivist ebamõistlikult suureks, samuti ei ole kostja tuginenud viivise vähendamise taotluses enda majanduslikule seisundile. Samuti ei põhistanud kostja viivise mõistlikku suurust kokku 10% põhinõudest. Kohus leidis, et viivise vähendamiseks ei ole alust. Hageja sisuliselt juba vähendas viivist, sest VÕS § 113 lg 1 kolmanda lause alusel oleks hagejal õigus nõuda viivist lepingus kokkulepitud määras 0,3% päevas.

Asjaolu, et kostja ei nõustunud sellega, et rahalise kohustuse arvutuskäigu aluseks võeti seaduses ettenähtud vara tagastamisaegse väärtuse asemel liisingulepingu üldtingimustele vastavalt müügihind, ei anna alust väita, et hageja nõue ei olnud muutunud sissenõutavaks. Lisaks ei ole vaidluse tekkimise järel nõude arvutamise aluseks olevate asjaolude täpsustamine liisingulepingust ega käenduslepingust tulenevaks hageja vastastikuseks lepinguliseks kohustuseks VÕS § 82 lg 5 tähenduses. Ekslik on kostja seisukoht, et tal oli õigus oma kohustuste täitmisest keelduda kuni hageja nõude tegeliku suuruse selgumiseni. Kostjal oli võimalik vältida lepingu ülesütlemist, samuti esitada lepingu ülesütlemise järel esitatud rahalise kohustuse tasumise nõude kohta hagejale oma põhistatud vastuväited enne hagi esitamist. Võttes arvesse, et hageja kohtumenetluses koheselt nõustus kostja vastuväidetega vara väärtuse arvessevõtmise osas, oleks kostjal õigeaegselt vastuväidete esitamisega tõenäoliselt õnnestunud kohtumenetlust üldse vältida. Liisinguvõtja ega kostja ei ole vaidluse kohtuväliseks lahendamiseks ega võlgnevuse tasumiseks midagi ette võtnud, kostja vastuväited (peale vara tagastamisaegse väärtuse arvestamise osas) kohustuse puudumisest on ilmselgelt põhjendamatud ja otsitud. Vaatamata hageja täpsustatud nõude täies ulatuses rahuldamisele leidis kohus, et õige on jätta hagi esitamisel tasutud riigilõiv kostja kanda osaliselt, summas 325 eurot, mis vastab avaliku e-toimiku kaudu hagi esitamisel riigilõivuseaduse (RLS) § 57 lg-s 1 ja lisas 1 nimetatud riigilõivu soodusmäärale juhul kui hagi oleks kohe esitatud hageja täpsustatud nõuetega. Kuna kostja kanda jääv riigilõiv on rahaliselt kindlaks määratud ning muude kulude rahalist suurust ei ole vaja kindlaks määrata, mõistis kohus menetlusökonoomilistel kaalutlustel kohtuotsusega riigilõivu kostjalt välja. Eraldi menetluskulude kindlaksmääramise menetluse läbiviimine kohtuotsuse jõustumise järel ei ole otstarbekas. Apellatsioonkaebus

menetlusökonoomika seisukohalt otstarbekas, ei anna kohtule pädevust menetluskulude suuruse kindlaksmääramiseks koos menetluskulude jaotusega. Kohtu poolt oma pädevuse ületamine on oluline menetlusnormi rikkumine, mis toob kaasa lahendi tühistamise. Kuivõrd otsusest ei selgu üheselt, kuidas on kohus menetluskulud poolte vahel jaotanud ning millistest asjaoludest tulenevalt on kohus menetluskulud selliselt jaotanud, ei ole menetluskulude jaotus kontrollitav. Samuti ei ole kohus menetluskulude jaotuse osas arvestanud ega põhistanud asjaolu, et hageja sisustas oma hagi menetluse käigus, lähtudes muuhulgas enda poolt pärast hagi esitamist tellitud ekspertiisi tulemustest. Kostja on oma 30.11.2012 menetlusdokumendis palunud arvestada ekspertiisi kui sõiduki hindamise menetlusega pärast hagi esitamist ning jätta sellega seoses menetluskulud hageja kui menetluse põhjustanud isiku kanda, kuid kohus ei ole sellele asjaolule tähelepanu pööranud ega sellele vastanud. Kohus on kostja kohustuste summeerimisel vääralt kohaldanud VÕS § 367 lg 1 ja 2 ning vääralt lähtunud sõiduki raamatupidamislikust väärtusest, mitte tasumata liisingumaksete summast. Maakohus ei ole esitanud veenvaid põhjendusi, miks ei kuulu VÕS § 367 lg 2 kohaldamisele. Põhjendamiseks ei saa lugeda maakohtu põhistust, mille kohaselt tuleb lähtuda sõiduki ostuhinnast, mitte teostamata liisingumaksete summast seetõttu, et hageja puhul on tegemist krediidiasutusega, kelle huviks ei ole omada sõidukeid. Sisuliselt ei ole kohus käsitlenud, millest lähtudes on ta siiski haginõude rahuldamisel kõrvale kaldunud VÕS § 367 lg-s 2 sätestatust. Kostja leiab, et VÕS § 367 lg-s 2 sätestatust võib kõrvale kalduda vaid juhul, kui see on selgesõnaliselt kokku lepitud liisingulepingus, mida antud juhul tehtud ei ole. Kohus pidi tuvastama ja järeldama, et poolte vahel puudus VÕS § 367 lg-s 2 sätestatust erinev kokkulepe. Kohus ei ole põhjendanud ka seda, miks jäeti arvestamata lepingupoolte ühine tegelik tahe seoses tasuda jäänud liisingumaksete arvestamisega. Seega on kohus lubamatult suurendanud kostjate tasumiskohustuse ulatust ega ole põhistanud, miks oli liisingulepingu ülesütlemise seisuga kostja liisingueseme ostu finantseerimise kulude hüvitamise kohustuste maht suurem kui 9 005 eurot 83 senti. Sellega suurendas Pärnu maakohus kostja lepinguliste kohustuste mahtu 4 747 euro 84 sendi võrra ehk osas, mille võrra näitas hageja suuremana liisingueseme soetamisväärtust. Maakohus ei ole motiveerinud, miks ta jättis liisingulepingule tuginevalt tuvastamata, et kostjal ei ole olnud kohustust täit sõiduki maksumust tasuda. Otsusest ei nähtu, miks jättis kohus arvestamata, et tegemist oli just hagejapoolselt väljatöötatud ning ettepandud lepingutingimustega (tüüptingimused), mille sisust on hageja üritanud teatavalt distantseeruda. Ka puuduvad otsuses põhjendused, miks on jäetud kindlaks tegemata ja arvestamata, et liisingulepingu maksegraafik nägi ette liisingueseme väärtusest (soetusmaksumusest) väiksema liisingumaksete summa. Liisinguandja peab kandma enda tehtud valikutega seonduvaid riske ise. Seega on ekslik kohtu seisukoht, mille kohaselt peab kostja kandma sõiduki jääkväärtustele vastavad kulud. Kohus on vääralt kohaldanud materiaalõiguse normi, leides, et hageja kohustus on piiratud liisingulepingu kohaste teostamata liisingumaksete summaga ning sõiduki liisingulepingu kohast jääkväärtust ei saa käsitleda liisingumaksena ehk hageja kohustusena. Tuginedes VÕS § 367 lg-le 2 ja § 127 lg-le 3 märgib kostja, et kui poolte vahel sõlmitud liisingulepingu maksegraafik nägi ette liisingueseme väärtusest väiksema liisingumaksete summa, siis liisinguvõtja sai ja pidi arvestama VÕS § 367 lg 2 kohaselt liisingulepingu erakorralisel ülesütlemisel kahjuga, milleks on tasumata liisingumaksete summa, mitte aga liisinguandja raamatupidamislik jääkväärtus. Kuivõrd hageja puhul on tegemist krediidiasutusega, siis laieneb ka temale nn vastutustundliku krediteerimise põhimõtte järgimise kohustus, mis sisaldab muu hulgas seda, et krediidiandja (hageja) peab krediidi andmisel järgima, et

tagatise väärtus oleks vastavuses selle alusel antava krediidiga. Antud juhul oleks hageja pidanud hindama tagatise ehk liisingueseme väärtust ning koostama liisingumaksete graafiku selliselt, et liisingulepingute erakorralisel ülesütlemisel oleks liisingueseme väärtusega kaetud kõik krediteerimise kulud VÕS § 367 lg 3 kohaselt. Kostja rõhutab, et liisinguvõtja kohustuste maht määratletakse liisingulepingu järgsete liisingumaksetega ning kui liisingumaksete summa on liisingueseme soetusmaksumusest väiksem, siis sellega seonduvat riski kannab liisinguandja. Tõendamata ja põhjendamata ning ilmselt alusetud on hageja poolt nõutavad kulud vara tagastamisele ja realiseerimisele ning kindlustuskulude nõue. Otsus on kulude väljanõudmise osas alusetu ja olulises osas põhistamata. Arusaamatu ja pahatahtlik on vahendustasu maksmine OÜ-le Tehase Auto, kuivõrd vahendustasu ei ole õigustatud saama isik, kes hagiavalduse vastuse lisa 1 kohaselt on sõiduki ostjaks. Kohus ei ole otsuses vastanud kostja vastuväitele vahendustasude osas ega selgitanud, kuidas on võimalik maksta vahendustasu sõiduki ostjale. Samuti jääb arusaamatuks, millistel alustel on makstud vahendustasu ja muid väidetavaid müügiga seotud tasusid. Hagiavaldusest ega selle lisadest ei nähtu vahendustasu maksmise õiguslikku alust ega selle suuruse arvestamise metoodikat, mistõttu kostjal puudub võimalus hinnata teenuste maksumuse vastavust turuhindadele. Põhistamatuse ja tõendamatuse tõttu jäävad arusaamatuks ka väidetavad kulud vara ülevõtmisele VÕS § 367 lg 4 alusel lisakulude nõudmise osas märgib kostja, et kohus peab tuvastama otsese põhjusliku seose liisingulepingu erakorralise ülesütlemise ja kulude vahel, mida on rõhutanud ka Riigikohus lahendi nr 3-2-1-52-11 p-s 17. Kostja leiab, et kuivõrd poolte vahel oli tegemist kasutusrendilepinguga, siis oleksid sõiduki müügiks ettevalmistamise ja edasimüügi kulud hageja jaoks paratamatud kulud isegi siis, kui ta oleks neid kandnud. Paratamatuid kulusid, kus liisingulepingu ülesütlemise ajast sõltub vaid kulude tegemise ajaline faktor, ei saa käsitleda lisakuludena VÕS § 367 lg 4 mõttes ning seega puudub alus nende väljanõudmiseks. Kostja ei nõustu selles osas kohtu seisukohaga, et kostja oleks pidanud tõendama kulude mittepõhistatust. Kostja ei saanud esitada sisulisi vastuväiteid hageja kuludele, kuna hageja ei olnud esitanud kulude tekkimise alusdokumente, millelt nähtuks tehtud tööde tegelik maht. Seejuures asub kostja Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-137 p-le 13 tuginedes seisukohale, et juhul kui asjaolu tõendamiskoormis lasub hagejal, võib kostja kasutada hagi vastu kaitsena vastuväiteid ilma omapoolseid tõendeid esitamata seni, kuni hageja ei ole tõendeid esitanud. Hageja poolt tõendite esitamisel on ka kostjal TsMS § 230 lg 1 alusel kohustus oma vastuväidet tõendada. Seega on kohus VÕS § 367 lg 4 alusel valesti jaganud tõendamiskoormise. Kohus ei ole andnud hinnangut sellele, miks peaks kostja hüvitama hagejale väidetava sõiduki vahendustasu, pesu ja remondi kulude käibemaksu. Kostja leiab, et tegemist on äritegevusega seotud käibemaksudega, millede arvelt on hageja ilmselt vähendanud oma käibemaksukohustust ning seega oleks alusetu ja ebaõiglane nende sissenõudmine kostjalt kui käibemaksukohuslaseks mitteolevalt isikult. Arusaamatu ja tõendamata on otsus kindlustuskulude nõude osas. Kuivõrd hageja ei põhistanud ega tõendanud oma nõuete alust ega nende kujunemise viisi, siis puudus kostjal võimalus neile sisuliselt vastu vaielda. Kohus ei ole andnud hinnangut ka kostja väitele selle osas, et hageja ei ole tõendanud isegi kindlustuslepingute ülesütlemise aega, mis on aga oluliseks asjaoluks. Maakohus kohaldas vääralt VÕS § 82 lg-t 5, leides, et viivist võib nõuda sõltumata sellest, kas nõue on selge või mitte. Tuginedes VÕS § 82 lg-le 5 leiab kostja, et ta oli õigus kuni ajani, mil hageja lähtudes sõiduki hindamise aktist formuleeris oma nõude, keeldud hageja

nõuete täitmisest, kuna hageja ei olnud hinnanud temale tagastatud liisingueseme väärtust. Antud juhul on kostjal õigus keelduda kohustuste täitmisest kuni otsuse jõustumiseni. Kostja hinnangul on maakohus valesti määranud tsiviilasja hinnaks 5 445 eurot 8 senti. Tsiviilasja hinnaks on hagi täpsustuse ja istungil tehtud täpsustusel 4 311 eurot 94 senti. Vastus apellatsioonkaebusele

rääkida lepingu lõppemise järgsete nõuete esitamise korral, mitte aga selle erakorralise ülesütlemise puhul, kui liisinguvõtja on lepingut rikkunud. Vaidlust ei ole pooltel selles, et liisinguandja ütles lepingu erakorraliselt 04.09.2009 üles, kuna liisinguvõtja ei tasunud rendimakseid maksegraafikus kokkulepitud tähtaegadel. Ringkonnakohus ei nõustu apellandiga vara tagastamise, realiseerimise ja kindlustusmakse nõude käsitluses ja leiab, et maakohtu otsuse põhjendused on õiged ja kooskõlas VÕS § 367 lg-ga 4, mille kohaselt peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale liisingulepingu ülesütlemisest tekkinud lisakulud. Kehtiv kohtupraktika on arvestanud sõiduki tagastamise-, müügi- ja vahenduskulusid lisakuludeks VÕS § 367 lg 4 tähenduses. Vaidlust ei ole selles, et liisinguvõtja ei tagastanud sõidukit pärast liisingulepingu erakorralist ülesütlemist ja liisinguandjale tekkisid sõiduki valduse taastamiseks kulud. Lisakulude tasumises on pooled liisingulepingu üldtingimuste p-des 10.6 ja 8.10 kokku leppinud. Vaidlust ei ole selles, et liisinguvõtja ei esitanud liisinguandjale enne kindlustustähtaja lõppu kehtivat kindlustuspoliisi ja sellisel juhul oli liisinguandjal volitus ise kindlustada vara ja nõuda kindlustuskulu hüvitamist liisinguvõtjalt. Kuna hageja nõue on esitatud käibemaksuta, on apellandi vastupidised väited ekslikud. Sisuliselt on apellant vaidlustanud maakohtu poolt tõendite hindamist, milliseid väited ei pea ringkonnakohus õigeks. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Ringkonnakohus leiab, et hageja on oma nõuet tõendanud ja apellandi väited on paljasõnalised. Apellant ei ole tõendanud, et tagastamis- ja realiseerimisteenuse tasud on ebamõistlikult suured ja et seda teenust oleks saanud osta odavamalt. TsMS § 173 kohaselt peab kohus märkima lahendis tegema menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. Kohus on viidanud menetlusökonoomiale ja lisaks jaotusele menetluskulud kostjalt otsusega välja mõistnud. Selles osas tuleb maakohtu otsus tühistada ja teha asjas menetluskulude jaotus poolte vahel. Ringkonnakohtu hinnangul ei tähenda nimetatu aga apellatsioonkaebuse rahuldamist, sest hagi rahuldav kohtuotsus jääb muutmata ja seega ka apellatsioonkaebus rahuldamata. Apellatsioonimenetluse kulud tuleb jätta apellandi kanda.

Ulvi Loonurm

Ülle Jänes

Kaupo Paal

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.