Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht Tsiviilasi
03.mai 2013, Pärnu kohtumaja kantselei kaudu AS Danske Bank A/S Eesti Filiaali hagi R.L.’i vastu võla, intressi ja viivise summas 5445,08 eurot väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind
5445,08 €
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: Danske Bank A/S Eesti Filiaali kaudu (registrikood 11488826, asukoht Narva mnt 11, Tallinn); Hageja lepinguline esindaja Krista Arraste, e-post: [email protected]); Kostja: R.L. (isikukood x) Kostja lepingulised esindajad Kalle Oja ja Helen Reinvart (Mandatum Õigusbüroo OÜ; e-post: [email protected])
Kohtuistung
12. märts 2013, osalesid K. Arraste, H. Reinvart ja K. Oja
RESOLUTSIOON
1.Hagi rahuldada.
2.Välja mõista R.L.’ilt (isikukood x) Danske Bank A/S Eesti filiaali (registrikood 11488826) kasuks 4495,28 € (neli tuhat nelisada üheksakümmend viis eurot ja 28 senti, millest 3626,02 € põhivõlg, 124,19 € intress ja 745,07 € otsuse teatavakstegemise päeva seisuga sissenõutavaks muutunud viivis).
3.Välja mõista R.L.’ilt Danske Bank A/S Eesti filiaali kasuks viivis tasumata põhinõudest (otsuse tegemise seisuga 3636,02 €) 0,022% päevas alates 04.05.2013 kuni põhinõude täieliku tasumiseni.
Menetluskuludest jätta hagi esitamisel tasutud riigilõiv osaliselt kostja R.L.i kanda ja mõista R.L.ilt Danske Bank A/S Eesti filiaali kasuks riigilõivu katteks välja 325 € (kolmsada kakskümmend viis eurot).
5.Väljamõistetud menetluskulult tuleb R.L.il tasuda kohtuotsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses (s.o Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1.jaanuari ja 1.juulit, millele lisandub 8 % aastas).
6.Ülejäänud menetluskulud jäävad kulu kandnud menetlusosalise enda kanda.
Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul arvates otsuse apellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus esitatakse Tallinna Ringkonnakohtule. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist kohtuistungil. TsMS § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
HAGI ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUE
31.08.2012 Danske Bank A/S Eesti Filiaal esitas kohtule hagiavalduse R.L.i vastu 5 445,08 EUR väljamõistmiseks, millest põhivõlg 4 619,63 EUR, intress 124,19 EUR ja viivised 701,26 EUR. Hageja palub samuti kostjalt välja mõista hageja kasuks menetluskulud ja välja mõistetud menetluskuludelt menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivis VÕS §-s 113 lg 1 ettenähtud ulatuses. Hagiavalduse kohaselt Danske Bank A/S Eesti Filiaal (edaspidi Danske) ja X X OÜ (äriregistrist kustutatud 03.03.2011. a) sõlmisid 14.07.2008 kasutusrendilepingu nr xxxxxxxx, millega X X OÜ võttis liisingusse sõiduauto X x x x, 77kW (edaspidi vara) maksumusega 20 782,79 € ja kohustus maksma liisingueseme kasutamise eest tasu rendiperioodiga 60 kuud, s.o kuni 15.07.2013 vastavalt lepingu lahutamatuks lisaks olevale maksegraafikule. Lepingut käendas kostja R.L. 14.07.2008 sõlmitud käenduslepinguga nr KÄ-xxxxxxxx-1, käendaja vastutuse maksimummääraga summas 380 460,60 EEK. Lepingu üldtingimuste punkti 1.1 kohaselt andis hageja vara rendiperioodi lõppemiseni X X OÜ valdusse ja kasutusse ning punkti 1.3 kohaselt kohustus X X OÜ tasuma hagejale rendiperioodi lõppemiseni rendimakseid vastavalt lepingu lisaks olevale maksegraafikule ja kindlustusmakseid vastavalt kindlustusmaksete tasumise graafikule. X X OÜ ei tasunud lepingust tulenevaid rendimakseid maksegraafikus kokkulepitud tähtajal. Hageja esitas üldtingimuste punkti 10.1 alusel 04.09.2009 lepingu ennetähtaegse lõpetamise teatise ja nõudis lepingu objektiks olev vara viivitamatut tagastamist. Liisinguvõtja vara ei tagastanud ning hageja pidi kasutama tagastusteenust. Vara müügist laekunud raha arvelt jäi lepingust tulenev nõue osaliselt rahuldamata, X X OÜ ega kostja tasumiseks määratud 10 päeva jooksul hageja nõuet ei tasunud. Hagiavalduse järgi hageja põhinõue koosneb vara soetusmaksumuse tasumata osast, tasumata kuumaksetest ja kindlustusmaksetest, vara realiseerimisega hagejale kaasnenud kuludest. Lisaks põhinõudele hageja taotleb kostjalt välja mõista viivist alates hageja poolt esitatud täitmata rahalise kohustuse tasumise nõudel märgitud tasumise tähtajast 11.10.2010 kuni hagiavalduse esitamiseni 31.08.2012. a, kokku 690 päeva eest, seadusjärgse viivise määraga 0,022 % iga tasumisega viivitatud päeva eest. 26.02.2013 menetlusdokumendis hageja, võttes arvesse ekspert Rein Münt’i eksperthinnangut vara tagastamisaegse väärtuse kohta ning kohtu ettepanekut kaaluda lisakulude põhjendatust, korrigeeris nõuet. Hageja täpsustatud nõudeks on 4386,40 €, millest soetusmaksumuse osa 1770,24 € (käibemaksuta), tasumata kuumaksed 606,37 € ja intressivõlg 124,19 €, tasumata liiklus- ja kaskokindlustus maksed kokku 463,73 €, muud kulud (tagastusteenus, realiseerimise-/ vahendustasu) 860,14 €. Hageja taotleb kostjalt välja mõista ka täpsustatud põhinõudelt (3700,48 €) hagi esitamise seisuga arvestatud sissenõutavaks muutunud viivist 561,73 € ja edasi kuni põhinõude täitmiseni 0,022% päevas. 12.03.2013 korraldaval istungil hageja vähendas põhinõuet veel sõiduki välipesu ja salongi keemilise pesu hinna ulatuses, summas 1166,66 EEK (74,56 €).
Vastuseks kostja vastuväidetele hageja 19.11.2012 menetlusdokumendis selgitab, et ei müünud vara erikokkuleppel oma koostööpartnerile. 15.12.2009 koostas hageja Tehase Auto OÜ-le proforma arve nr xxxxxxxx summas 208 000 EEK, samal päeval Tehase Auto OÜ tasus nimetatud summa hagejale ning müüs samal päeval täpselt sama summaga sõiduki kolmandale isikule x x AS. Hageja ei nõustu kostja käsitlusega soetusmaksumuse tasumata osa kohta. Hageja ja liisinguvõtja vahel sõlmitud kasutusrendilepingus lepiti kokku vara jääkväärtuseks rendiperioodi lõpuks 5 283,76 € ning vara tagastamise tähtpäev oli 15.07.2013. Kuna hageja ütles lepingu ennetähtaegselt üles, ei realiseerunud hageja ja S.A. AS vahel 14.07.2008 sõlmitud kokkulepe nr xxxxxxxx ostu-müügilepingu sõlmimiseks, millega AS S.A. võttis endale kohustuse osta liisingulepingu nr xxxxxxxx objektiks olev sõiduauto jääkväärtusega 5 283,76 €, kui liisinguvõtja selle 15.07.2013 hagejale tagastab. Seega tuleb vara soetusmaksumuse arvutamisel aluseks võtta vara maksumuse saldo liisingulepingu ülesütlemise seisuga, s.o 13 753,67 € (vastavalt maksegraafikule). Vara tagastusteenuse ja kulude hüvitamise nõude summad on hageja esitanud käibemaksuta. Kindlustusmaksete võlgnevuse puhul on arvesse võetud lepingu ülesütlemisele järgneva perioodi eest makstud kindlustusmaksete tagastust. Käendusleping ei ole vastuolus heade kommetega ega tühine. Kostja kui käendaja oli liisinguvõtjaks olnud äriühingu juhatuse liige ning ta käendas enda kontrolli all oleva äriühingu majandustegevusest tulenevaid kohustusi. Käendusleping ise on sellest sisesuhtest sõltumatu ja abstraktne. Teovõimelise isikuna mõistis ja sai aru käenduslepingu sõlmimise tagajärgedest, vastav kinnitus sisaldub ka kostja poolt allkirjastatud käenduslepingu punktis 6.
KOSTJA VASTUS
23.10.2012 kirjalikus vastuses kostja hageja nõudeid ei tunnista ning vaidleb neile vastu terves ulatuses järgmistel põhjendustel: - Kasutusrendilepingu üldtingimuste punkt 10.6, mille järgi kahju arvestamisel lähtutakse sõiduki müügihinnast, tuleb jätta kohaldatama kui võlgnikku ebamõistlikult kahjustav tüüptingimus ehk tühine tingimus VÕS § 42 lg 1 alusel. - Väär on kostja kohustuste summeerimine kasutusrendilepingu järgi. Pooled olid leppinud kokku kasutusrendis ning hageja sai ja võis arvestada sellega, et kostja ei pea hüvitama talle kogu liisinguesemete soetamise maksumust. Lepingust tulenevalt oli liisinguperioodi lõppemisel kostjal õigus, mitte kohustus, sõiduk välja osta. Kasutusrendilepingus kokkulepitud lepingu lõppemise seisuga vara jääkmaksumuse 5283,76 € (ilma käibemaksuta) ulatuses puudus põhivõlgnikul, seega ka kostjal kohustus. - Õige ei ole hageja seisukoht, et liisinguvõtjal on vara maksumusest rendimaksetega hüvitamata 13 753,67 €. Lepingu kohasel täitmisel oleks liisinguvõtja pidanud tasuma hagejale kui liisinguandjale vaid rendimaksed. Kasutusrendilepingu lisaks oleva maksegraafiku järgi kohustus kostja tasuma 12 328,77 €. Põhivõlgnik OÜ X X tasus rendimakseid kuni 2009 aasta juunini kokku summas 3322,94 €. Seega jäi liisinguvõtjal OÜ-l X X VÕS § 367 lg 2 kohaselt liisinguandjale vara maksumusest hüvitamata vaid 9005,83 €. Kostja kohustuste õige summa on sõiduki väärtusega kindlalt kaetud. Tõendamata ja põhjendamata ning ilmselt alusetud on kulud vara tagastamisele ja realiseerimisele. Hagiavaldusest ega selle lisadest ei nähtu vahendustasu maksmise õiguslikku alust ega selle suuruse arvestamise metoodikat, kostjal puudub võimalus hinnata teenuste maksumuse vastavust turuhindadele. Kasutusrendi lepingu puhul on sõiduki müügiks ettevalmistamise ja ka edasimüügi kulud hageja jaoks paratamatud kulud, mida ei saa käsitleda lisakuludena VÕS § 367 lg 4 mõttes, puudub alus nende kostjalt väljanõudmiseks. Lisaks hinnatakse sõiduk selle tagastamise hetke seisuga, mistõttu ei kuulu hüvitamisele sõiduki väärtuse tõstmiseks tehtud kulud, vastasel korral arvestataks sõiduki hinda remondi ja puhastuskulude võrra väiksemana ning teistkordselt nõutakse nende hüvitamist.
Hagejal ei ole õigust nõuda kostjalt perioodi september 2009 kuni juuli 2010 kindlustusmaksete tasumist. Kostja ei ole vastutav sõidukile pärast ülesütlemist tehtud kulude, sh kindlustusmaksete eest. Tõendamata, milliseid makseid tehti kasutusrendilepingu nr xxxxxxxx esemeks olnud sõiduki osas. - Kostja kui füüsilise isikuga 14.07.2008 tüüptingimustel sõlmitud käendusleping, millega kaldutakse tema kui käendaja kahjuks kõrvale VÕS 8. ptk sätestatust, on tühine heade kommetega vastuolu tõttu. 05.03.2012 kostja täiendas vastuväiteid ja leidis, et sõiduki jääkväärtus kattis kõik hagejal kasutusrendilepingust tekkinud kulud ning ka debitoorse võlgnevuse. Kui kohus seda seisukohta ei jaga, siis kostja arvates ei ole temalt viivise nõudmine õige ega õiglane, sest viivist saab nõuda sissenõutavaks muutunud summalt. Liisinguandjal tekib liisinguvõtja vastu nõue üksnes juhul, kui vara väärtus ei kata liisinguandja kulusid ja kahjusid. Hageja jättis liisingueseme tagastamisaegse väärtuse hindamata, mistõttu hagi esitamisel ei olnud hagejal tegeliku nõude olemasolu ja suurus selged. Hageja nõude suurus selgus alles 26.02.2013, mil hageja esitas liisingueseme väärtusest lähtudes selge nõude kostja vastu. Kuni nõude esitamiseks vajalike kohustuste täitmiseni oli võlgnik õigustatud keelduma oma kohustuste täitmisest VÕS § 82 lg 5 alusel. VÕS § 113 lg 4 kohaselt ei ole võlausaldaja õigustatud nõudma selle aja eest ka viivist. Kui kohus ei käsitle eeltoodud asjaolusid, eelkõige nõude ebaselgust, kui viivisenõuet välistavaid asjaolusid, siis annavad need asjaolud kostja hinnangul alust viivise vähendamiseks. Kostja leiab, et viivise kogusumma ei võiks antud juhul ületada 10% põhinõudest. Kostja vaidleb lisaks vastu viivise nõudele tasumata kindlustusmaksetelt ja vara tagastusteenuselt ning realiseerimisvahendustasust. Kostja palub jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
1.Kohus, tutvunud esitatud kirjalike seisukohtadega, kuulanud menetlusosalised ära kohtuistungil ning uurinud igakülgselt ja objektiivselt asjas esitatud kirjalikke tõendeid, leiab, et hagi on 26.02.2013 avalduses ja 12.03.2013 istungil täpsustatud nõude ulatuses põhjendatud ja tuleb rahuldada. Kohus arutas asjas pooltega eelistungil 12.03.2013, poolte nõusolekul kohus jätkas menetlust kirjalikus menetluses, andis pooltele tähtaja istungil arutatud täiendavate tõendite ja seisukohtade esitamiseks ning teatas kohtulahendi teatavaks tegemise aja.
2.Asjas ei ole vaidlust järgmiste asjaolude üle: - hageja ja X X OÜ (kustutatud), keda esindas lepingu sõlmimisel prokurist R.L., sõlmisid 14.07.2008 kasutusrendilepingu nr xxxxxxxx, millega hageja nõustus liisinguvõtja huvides soetama ja andma lepingu kehtivuse ajaks liisinguvõtja valdusesse ja kasutusse sõiduauto X x x x, 77 kw, väljalaskeaasta 2008 ning liisinguvõtja kohustus selle eest tasuma; - hageja ja kostja sõlmisid 14.07.2008 käenduslepingu nr KÄ-xxxxxxxx-1; - liisinguvõtja kohustusi nõuetekohaselt ei täitnud, mistõttu hageja ütles lepingu ennetähtaegselt üles 04.04.2009. - liisinguvara valduse taastas hageja koostööpartneri OÜ Reeborn kaasabil 14.11.2009 (akt lk 33). - sõiduk võõrandati 15.12.2009 hinnaga 173 333,33 EEK (11 078,01 €, hind käibemaksuta). - hageja menetluses tunnistas kohustust lähtuda sõiduki omandamiseks tehtud kulude ja lepingu ülesütlemise tõttu hagejale tekkinud kulude suuruse kindlaksmääramisel sõiduki tagastamisaegsest väärtusest ning korrigeeris nõuet vastavalt riiklikult tunnustatud eksperdi R. Münt’i 05.02.2013 aktis esitatud sõiduki väärtusele 225 000 EEK ehk 14 380 € (koos käibemaksuga), sõiduki väärtus käibemaksuta seega 11 983,33 € (hageja arvestab kõiki kulusid ja sõiduki väärtust käibemaksuta). - Samuti hageja eelistungil arvas täiendavalt nõudest maha sõiduki keemilise puhastuse ja välipesu kulu 1166,66 EEK (74,56 €, käibemaksuta), hageja nõustus, et need kulud ei ole VÕS §
367 lg 4 nimetatud kuluks; hageja jäi selle juurde, et müügieelse kiirpesu tasu 125 EEK (7,99 €) tuleb jätta kostja kanda.
3.Hageja nõuab kostjalt kokku 3750,11 € tasumist, millest sõiduki soetusmaksumuse jääk 1770,24 €, debitoorse võlgnevusena enne lepingu ülesütlemist tasumata osamaksete võlg 606,37 € ja intress 124,19 €, kindlustusmaksete võlg 463,73 € ning lepingu ennetähtaegse ülesütlemisega hagejale kaasnenud kulud 785,58 € (s.h tagastusteenus 191,73 €, müügi vahendus 553,9 €, sõiduki üldkontroll 31,96 €, müügieelne kiirpesu 7,99 €). Samuti taotleb hageja kostjalt välja mõista põhivõlalt viivise 0,022% päevas perioodi 11.10.2010 – 31.08.2012 eest summaliselt ja edasi 0,022% põhivõlast päevas kuni põhinõude täitmiseni. Kuivõrd hageja korraldaval kohtuistungil vähendas põhinõude summat, millelt arvutas viiviseid, muutus vastavalt ka viivisesumma. Hageja uut viivisearvestust kohtule ei esitanud, kuid kohus peab olemasolevate andmete alusel võimalikuks õige viivisesumma välja arvutada.
4.Kostja vaidleb hageja nõudele vastu, leides, et soetusmaksumuse jääk on arvutatud valesti koos vara lepingujärgse jääkmaksumusega, kindlustusmaksete võlg on tõendamata ning kostja selle eest ei vastuta, lisakulud on kasutusrendilepingu puhul hageja paratamatud kulud ning kõik summad, mida hagejal oleks õigus kostjalt nõuda, on kaetud sõiduki tagastamisaegse väärtusega. Lisaks on hageja hea usu vastaselt kostjat survestanud käenduslepingut sõlmima, mistõttu leping on tühine. Hageja põhinõude rahuldamise puhuks kostja leiab alternatiivselt, et hagejal ei ole õigust nõuda kostjalt viivist perioodi 11.10.2010 – 31.08.2012 eest, kuna hageja nõue selgus alles kohtumenetluse käigus 26.02.2013, selle ajani oli kostjal seadusest tulenev õigus oma kohustuste täitmisest keelduda.
5.Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et hageja ja liisinguvõtja, X X OÜ (kustutatud 03.03.2011) vahel oli sõlmitud kasutusrendilepingu tüüpi liisinguleping. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 361 kohaselt liisingulepinguga kohustub liisinguandja omandama liisinguvõtja poolt määratud müüjalt teatud eseme (liisinguese) ja andma selle liisinguvõtja kasutusse, liisinguvõtja kohustub aga maksma liisingueseme kasutamise eest tasu. Samamoodi on liisinguvõtja ja liisinguandja kohustused sätestatud ka kasutusrendilepingu nr xxxxxxxx eritingimustes ja lepingu osaks olevates üldtingimustes (lk 12 – 17). Asjaolu, et sõiduki omandas hageja liisinguvõtja taotlusel, kinnitab ka R.L.i ja panga vaheline e-kirjavahetus (lk106 – 114).
6.Hagi on esitatud kostja kui käendaja vastu. VÕS § 142 sätestab, et käenduslepinguga kohustub käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Käendaja vastutab käendatava kohustuse eest täies ulatuses, samuti vastutab ka kohustuse rikkumises tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest, samuti lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise eest. Võla põhivõlgnikult sissenõudmisega seotud kulude hüvitamise eest vastutab käendaja, kui talle anti sissenõudmise kavatsusest õigeaegse teatamisega võimalus neid kulusid vältida (VÕS § 145 lg 1 ja 2).
7.Hageja ja kostja sõlmisid 14.07.2008 käenduslepingu nr KÄ-xxxxxxxx (I kd, lk 24) hageja ja X X OÜ vahel 14.07.2008 sõlmitud kasutusrendilepingu nr xxxxxxxx (leping) nõuetekohase täitmise tagamiseks. Käenduslepinguga kostja võttis endale täies ulatuses vastutuse lepingust tulenevate kohustuste täitmise eest, sh liisingumaksete, intressimaksete, lepingutasu, kindlustusmaksete, viiviste ja leppetrahvide ning võla sissenõudmisega seotud kulutuste tasumise eest, vastutuse maksimumsumma on 380 460,60 EEK (s.o 24 315,86 €).
8.Kostja väidab, et liisinguvõtjaga lepingu sõlmimisel hageja nõudis ootamatult kostjalt kui liisinguvõtja juhatuse liikmelt käenduslepingu sõlmimist, käendusleping on vastuolus heade
kommetega ja seetõttu tühine. Kohus leiab, et kostja sellised väited on otsitud ja põhjendamata. Lepingu sõlmimise ajal ei olnud kostja veel liisinguvõtja juhatuse liige. Äriregistri andmetest nähtuvalt oli kostja 07.03.2007 – 17.07.2008 OÜ X X prokurist ning 17.07.2008 – 28.01.2011 juhatuse liige. Seega ei sõlminud kostja käenduslepingut hageja juhatuse liikmena. Asjas esitatud tõendid lükkavad ümber ka kostja väited, nagu oleks hageja nõue tagada liisinguvõtja kohustuste täitmist juhatuse liikme käendusega olnud kostja jaoks ootamatu ja kostja sõltuvussuhet ärakasutav. Juba Sampo Liisingu 10.07.2008 finantseerimispakkumises (I kd, lk 113) oli sees lisatingimusena juhatuse liikme käendus. Liisinguvõtja valis Sampo pakkumise välja mitme liisingupakkumise seast (I kd, lk 107 e-kiri 11.07.2008), millest järeldub, et hagejaga liisingulepingu sõlmimisel olid tingimused kostjale kui liisinguvõtja esindajale teada ning kostja tegi nendel tingimustel lepingu sõlmimise otsuse teadlikult ja kaalutletult. Lisaks nähtub pooltevahelisest e-kirjavahetusest, et kostja lepingueelsete läbirääkimiste käigus ise pakkus juhatuse liikme käenduse asemele tema kui prokuristi käendust (lk 106). Kohus leiab, et käendus on kehtiv ning kostja vastutab liisinguvõtja täitmata kohustuste eest käendaja vastutuse piirmääras täies ulatuses.
9.Järgnevalt kohus analüüsib liisinguvõtja hüvitamiskohustuse olemasolu ja suurust. VÕS § 367 lg 1 sätestab, et liisingulepingu ülesütlemise korral peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt lähtutakse lõikes 1 nimetatud kulude kindlakstegemisel liisinguvõtja poolt pärast ülesütlemist tasuda jäänud liisingumaksete summast, millest arvatakse maha lepingust tulenev intress ja muud summad, mis ei seondu liisingueseme omandamiseks tehtud kulutustega. Lõige 3 sätestab, et kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Lõige 4 alusel peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud lisakulud, välja arvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud.
10.Kohus ei nõustu kostja vastuväitega, et hageja on määranud soetusmaksumuse jäägi valesti. Hageja on kostja soovitud sõiduki soetamiseks teinud kulutusi kokku 17 612,53 € (sõiduki hind käibemaksuta). Liisingulepingu lisaks nr 1 olevast maksegraafikust nähtuvalt oli vara maksumuse saldo lepingu 04.09.2009 ülesütlemise seisuga 13 753,67 €. Kohus leiab, et asjakohased ei ole kostja viited liisingulepingus lepinguosaliste kokkulepitud vara jääkmaksumusele. Jääkmaksumuse suuruses leppisid liisinguandja ja liisinguvõtja kokku lepingu kohasel täitmisel lõppemise puhuks. Hageja on krediidiasutus ning tema huvi ei ole omada sõidukeid, vaidlusaluse sõiduki hageja omandas ja finantseeris ostu-müügitehingut liisinguvõtja X X OÜ algatusel. Lepingu korrakohase lõppemise puhuks oli hageja sõlminud sõiduki müüjaga, AS-iga S.A. nn tagasiostu kokkuleppe (lk 102), milles AS S.A. kohustus ostma vaidlusaluse kasutusrendilepingu esemeks oleva sõiduki x x x x jääkväärtusega 5283,76 € (käibemaksuta) rendilepingu lõppedes juhul, kui liisinguvõtja ei soovi kasutada eelisõigust sõiduki väljaostmiseks ning tagastab sõiduki 15.07.2013 liisinguandjale. Arusaadavalt ei ole ei hageja ega ka kostja huvides, et kokkulepitud jääkväärtusega ostaks AS S.A. sõiduki tagasi ka juhul, kui leping ennetähtaegselt üles öeldakse. Kostja ei saanud eeldada, et lepingu ülesütlemise korral kannab lepingulise jääkväärtuse hüvitamise riski hageja. Vaatamata sellele, et hageja ja X X OÜ vaheline leping on pealkirjastatud kasutusrendilepinguna, on tegemist VÕS § 361 sätestatud liisingulepinguga sõiduki omandamise finantseerimiseks, hageja osaleb tehingus eelkõige finantseerijana. Seda, et poolte tahe oli suunatud just liisingulepingu kui krediidilepingu sõlmimisele, näitab ka see, et liisinguvõtja kohustus tasuma intressi, mida tavapärase üüri- või rendisuhte puhul ei kaasne. Liisingulepingu vormistamine kasutusrendina omab eelkõige maksuõiguslikku tähtsust, lepingu ennetähtaegse ülesütlemisega kaasnevat vara soetamismaksumuse hüvitamise nõuet see praegusel juhul ei
mõjuta, kuna vara ei olnud lepingu sõlmimisel hageja omandis, vaid hageja omandas sõiduki liisinguvõtja soovil. Seega ei ole alust arvata kostja hüvitamiskohustuse ulatuse määramisel vara soetusmaksumusest maha lepingus kokkulepitud jääkväärtus.
11.Eeltoodu alusel kohus leiab, et hageja nõue soetusmaksumuse jäägi 1770,34 € (hageja on ilmselt ekslikult märkinud jäägisummaks 1770,24 €) osas on põhjendatud ja tõendatud. Hageja võttis arvesse eksperdi arvamust (I kd, lk 161 – 184) sõiduki väärtuse kohta selle 2009.a novembris tagastamise ajal, s.o 11 983,33 € (ilma käibemaksuta). Kostja ei ole eksperdi hinnatud väärtusele vastuväiteid esitanud. Ekspertiisiakt on põhjalik ning eksperdi arvamuse kujunemine on jälgitav ning kohtul puudub alus eksperdi arvamuse õigsuses kahelda. Eeltoodust tulenevalt ei ole kohtul enam vajadust hinnata lepingu tüüptingimuste punkti 10.6, mis seob liisinguvõtja hüvitamiskohustuse vara võõrandamisel saadava müügihinnaga, tühisust. Lepingule lisatud maksegraafiku kohaselt oli vara maksumuse tasumata osa lepingu lõpetamise seisuga 13 753,67 € (ilma käibemaksuta). Seega soetusmaksumuse jääk on 13 753,67 € 11 983,33 € = 1770,34 €.
12.Vaidlust ei ole enne lepingu ülesütlemist tekkinud debitoorse võlgnevuse suuruse 730,56 € osas: hagile lisatud tõendid (maksegraafik ja liisinguvõtjale väljastatud arved) kinnitavad, et liisinguvõtja jättis tasumata 15.06.2009, 15.07.2009 ja 15.08.2009 tasumisele kuulunud osamaksed, mis koosnesid rendimaksetest kokku summas 606,37 € ja intressimaksest kokku 124,19 €. Kostja ei ole esile toonud ega tõendanud, et sellist võlgnevust liisinguvõtjal ei olnud, kuid leiab, et sõiduki väärtus kattis ka selle võlgnevuse.
13.Kohus leiab, et hageja on tõendanud kindlustusmaksete summas 463,73 € võlgnevuse olemasolu ja liisinguvõtja tasumise kohustust. Liisingulepingu üldtingimuste punkti 8.1 sätestas, et kõik vara kindlustamisega seotud kulud kannab liisinguvõtja. Liisingulepingu sõlmimisega liisinguvõtja andis liisinguandjale volituse sõlmida kindlustusleping vastavalt liisinguvõtja poolt kindlustusmaakleri pakkumise põhjal tehtud valikule (üldtingimuste punkt 8.2). Üldtingimuste punkt 8.4 näeb ette, et liisinguvõtja soovil koostatakse kindlustusmaksete tasumiseks graafik ning arveid esitatakse koos rendimaksetega ning mille viimase makse tähtaeg on viimane rendimakse tasumise tähtaeg enne kindlustusperioodi lõppemist. Kindlustusmaksete tasumiseks maksegraafiku koostamise korral kohustus liisinguvõtja kindlustuslepingu ennetähtaegse lõpetamise korral tasuma liisinguandjale kõik kindlustusmaksete tasumise graafiku järgsed maksed. Liisingulepingu üldtingimuste punkti 8.13 järgi oli liisinguvõtja kohustatud tagama kohustusliku liikluskindlustuse kehtivuse kogu lepingu kehtimise aja jooksul, poliisi kehtivusega üks aasta. R. L.i 11.07.2008 kell 2:05 PM saadetud e-kirjast (I kd, lk 107) hageja autoliisingu kliendihaldurile nähtub, et X X OÜ soovis saada võimalust tasuda kindlustusmaksed kuumaksetena. Hagiavaldusele lisatud arvetelt (I kd, lk 38 – 43) nähtub, et liisinguvõtja tasus liikluskindlustuse ja kaskokindlustuse makseid vastava graafiku alusel. Hagile lisatud QBE Kindlustuse Eesti AS, AS If Eesti Kindlustus ja Seesam Rahvusvaheline Kindlustuse AS kindlustuspoliisid (I kd, lk 44 – 51) tõendavad hageja poolt sõiduki x x, registreerimismärgiga xxxxxx, kohta kohustusliku liikluskindlustuslepingu sõlmimist perioodideks 16.07.2008 – 15.07.2009 (QBE) ja 16.07.2009 – 15.07.2010 (Seesam); samuti AS-iga If Eesti Kindlustus sõidukikindlustuslepingu olemasolu perioodidel 16.07.2008 – 15.07.2009, 16.07.2009 – 15.07.2010. Kõikides poliisides on kindlustusmakse määratud poliisis nimetatud konkreetsele sõidukile ühekordse maksena, mistõttu ei ole põhjendatud kostja väide, et hageja sõlmis mitmeid kindlustuslepinguid ning ei ole arusaadav, kui palju hageja tasus vaidlusaluse sõiduki kindlustamise eest. Kindlustuslepingud olid sõlmitud perioodiks kuni 15.07.2010, kuid leping öeldi üles 2009.septembris. Hageja on kindlustuslepingud katkestanud ning arvesse võtnud kindlustusandjate poolt lepingu katkestamisel tagastatud summad. Hageja konto väljavõttega (II kd lk 16) on tõendatud kindlustusandja poolt hagejale tagasikantud kindlustusmaksete suurus.
Kostjalt ei nõuta kindlustusmaksete tasumist sõiduki kindlustamise eest pärast lepingu ülesütlemist, kostja sellised väited ei ole põhjendatud.
14.Kostja vaidleb vastu ka hageja kulude hüvitamise nõudele. Hageja korduvalt täpsustas kulude hüvitamise nõuet ning tema lõplikuks nõudeks jäi 785,58 €, millest tagastusteenus 191,73 €, müügivahendus 553,90 €, üldkontroll 31,96 € ja müügieelne kiirpesu 7,99 €).
14.1.Põhjendatud on tagastusteenuse tasu. OÜ Reeborn 13.11.2009 arvega (I kd, lk 52) ja hageja 17.11.2009 maksekorraldusega (lk 53) on tõendatud, et hageja tasus xxxxxx registrimärgiga sõiduki tagastamise eest 3000 EEK (käibemaksuta). Kostja ei väida, et teenust ei osutatud. Kostja ainus vastuväide on, et esitatud arvetelt ei nähtu hinna kujunemine ning kostjal ei ole võimalik teenuse maksumust võrrelda sarnase teenuse keskmise turuhinnaga. Kostja ei ole kohtule esitanud konkreetseid väiteid ega asjaolusid, millest võiks järeldada, et nõutavad kulud on sarnaste kulude keskmisest hinnast oluliselt kõrgemad. Kostja on üksnes üldsõnaliselt väitnud, et kulude kandmise õiguslikud alused ja suuruse arvestamise metoodika puuduvad. Liisingulepingu üldtingimuste punkt 5.9. sätestab liisinguandja õiguse kasutada tema käsutuses olevaid seaduslikke võimalusi vara oma valdusse saamiseks ja tekitatud kahju sissenõudmiseks, kui liisinguvõtja ei tagasta vara lepingus sätestatud tingimustel. Üldtingimuste punkti 10.3. järgi peab liisinguvõtja lepingu ennetähtaegse ülesütlemise korral vara ja sellega seotud dokumendid liisinguandjale koheselt tagastama liisinguandja poolt näidatud ajal ja kohas. Hageja põhistas, et hageja kui krediidiasutus kasutab vara valduse taastamiseks koostööpartnerite abi, kui liisinguvõtja rikub oma kohustusi ja jätab vara tagastamata. Kostja ei ole kohtu ette toonud, et liisinguvõtja ei oleks olnud teadlik lepingu ennetähtaegsest lõpetamisest ja vara viivitamatult tagastamise kohustusest. Kohus leiab, et hageja oli õigustatud sõlmima vara tagastamiseks tasulisi kokkuleppeid kolmandate isikutega. Koostööpartner on sõiduki hagejale tagastanud ning hageja on selle eest tasunud kokkulepitud hinda. Tegemist on otseselt liisingulepingu ülesütlemise tagajärjel hagejale tekkinud kuluga, mis tuleb liisinguvõtjal hüvitada.
14.2.Põhjendatud on hagi ka müügivahendustasu 191,73 € (8666,66 EEK). Kulu tekkimist ja kandmist tõendavad Tehase Auto OÜ arve (I kd, lk 54) ja hageja maksekorraldus (I kd, lk 55). Kohus leiab, et müügivahendus kulu kandmise vajadus on otseselt seotud liisinguvõtja poolt lepingu rikkumisega ja selle tagajärjel lepingu ennetähtaegselt ülesütlemisega. Õige ei ole kostja seisukoht, et sõiduki realiseerimise kulu oli hageja paratamatu kulu, kuna sõlmitud oli kasutusrendileping, mille tähtaja lõppedes sõiduk oleks hagejale tagastatud. Kohus otsuse punktis 10 põhjendas, et lepingu lõppemisega kokkulepitud tähtajal ja kohase täitmisega oleks sõiduki müüja AS S.A. selle tagasi ostnud ning hagejal ei oleks tekkinud kulu müügivahendustasu näol.
14.3.Samuti on kohtu hinnangul põhjendatud auto tagastamisjärgse üldkontrolli kulu 31,96 €. Kostja ei ole põhistatud kahtlusi kulu suuruse põhjendatuse osas esitanud. Kulu kandmine hageja poolt on tõendatud (I kd, lk 54-55). Tulenevalt VÕS § 367 lg-st 3 tuleb lepingu ülesütlemise korral kindlaks määrata vara väärtus tagastamise ajal, selleks on vajalik kontrollida vara seisukorda. Otsuse punktis 14.2. toodud põhjendustel ei oleks sellist kulu hagejal tekkinud lepingu lõppemisel kohase ja täieliku täitmisega, sest AS S.A. tagasiostu kohustus ei sõltunud sõiduki tagastamisaegsest seisukorrast, kuid eeldati, et liisinguvõtja täidab sõiduki kasutamise ja hooldamisega seotud lepingulised kohustused. Lepingu punktist 4.2. tuleneb liisinguvõtja kohustus kasutada sõidukit heaperemehelikult, punkti 4.3. järgi oli liisinguvõtja kohustatud kandma vara perioodiliste korrashoiu- ja hooldustööde kulud ning tagama tähtaegse tehnoülevaatuse kogu lepingu kehtivuse ajal, tagama vastava dokumentatsiooni olemasolu ning lepingu tähtaegselt lõppemise pidi liisinguvõtja tagastama sõiduki samas seisukorras (arvestades normaalset kulumist) ja komplektsuses. Eeltoodust tuleneb, et lepingu tähtaegsel lõppemisel oleks olnud sõiduki seisukord tõendatav olemasoleva hooldusdokumentatsiooniga ning eraldi kontroll tulnuks teostada samuti üksnes juhul, kui ilmselgelt on arusaadav, et sõiduki seisukord ei vasta selle sihipärase kasutamisega kaasnevale normaalsele kulumisele. Ka siis oleks tegemist liisinguvõtja lepinguliste kohustuste rikkumisega ning hagejal oleks tekkinud õigus kontrolli kulude hüvitamist nõuda.
14.4.Kohus loeb punktis 14.2. toodud alustel samuti põhjendatuks ja tõendatuks kiirpesu kulu 7,99 €. Hageja põhjendab müügieelse kiirpesu vajadust sellega, et sõiduk oli müügiplatsil seistes tolmunud. Vajadus sõidukit müümiseks müügiplatsil hoida ei oleks tekkinud, kui lepingut oleks täidetud kokkulepitud tähtaja lõpuni.
15.VÕS § 8 lg 2 kohaselt leping on lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 76 järgi kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele. Kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sh täitmisega viivitamine (VÕS § 100). VÕS § 101 lg 1 p 1 järgi võib võlausaldaja juhul, kui võlgnik on kohustust rikkunud, nõuda muu hulgas kohustuse täitmist. VÕS § 108 lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Lepingu ülesütlemine vabastab mõlemad lepingupooled nende lepinguliste kohustuste täitmisest. Lepingust kuni selle ülesütlemiseni tekkinud õigused ja kohustused jäävad kehtima (VÕS § 195 lg 2). Eeltoodu alusel on hagi täpsustatud nõude 3750,21 € (s.h põhinõue 3626,02 € ja intressi võlg 124,19 €) ulatuses täielikult põhjendatud ja kohus mõistab selle summa kostjalt hageja kasuks välja.
16.Hageja taotleb välja mõista viivist summas 561,73 € alates rahalise kohustuse tasumise nõudel märgitud tasumise tähtajast 11.10.2010 kuni hagi esitamiseni 31.08.2012 viivitatud 690 päeva eest ning edasi 0,022% põhivõlast päevas kuni põhinõude täieliku tasumiseni. Selline viivisenõue vastab TsMS §-s 367 sätestatule. Hageja arvestas viivist põhivõla summa 3700,48 € järgi. Kohus tuvastas, et kuna hageja 12.03.2013 eelistungil loobus sõiduki puhastamise kuludest summas 74,56 €, siis on viivist õigus arvestada põhivõla summast 3626,02 €. Olemasolevad andmed võimaldavad kohtul arvestada viivise välja TsMS § 367 kohaselt kohtuotsuse tegemise päeva seisuga summaliselt ning edasi protsendina põhivõlast.
17.Kostja vaidlustas hageja õiguse viivist nõuda ja palus hagi rahuldamise korral viivist vähendada. VÕS § 101 lg 1 p 6 annab võlausaldajale õiguse nõuda kohustust rikkunud võlgnikult rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist. VÕS § 113 lg 8 ja § 162 järgi kohus võib kohustatud isiku taotlusel vähendada ebamõistlikult suurt viivist mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Kostja ei ole põhjendanud, miks ta peab seadusjärgses määras nõutavat viivist ebamõistlikult suureks, samuti ei ole kostja tuginenud viivise vähendamise taotluses enda majanduslikule seisundile. Samuti kostja ei põhistanud viivise mõistlikku suurust kokku 10% põhinõudest. Kohus on seisukohal, et viivise vähendamiseks alust ei ole. Hageja sisuliselt juba vähendas viivist, sest VÕS § 113 lg 1 kolmanda lause alusel oleks hagejal õigus nõuda viivist lepingus kokkulepitud määras 0,3% päevas. Leping öeldi üles septembris 2009.a. Kostjale kui käendajale esitati samaaegselt põhivõlgnikule tehtud lepingu ülesütlemise hoiatusega 23.07.2009 (I kd, lk 205) maksenõue selleks hetkeks tasumata osamaksete võlgnevuse tasumiseks. Sellel ajal oli kostja liisinguvõtja osanik ja juhatuse liige. 29.09.2010 esitati nii liisinguvõtjale kui käendajale liisinguvara võõrandamise järel täitmata rahaliste kohustuste tasumise nõue (I kd, lk 26 – 29). Asjaolu, et kostja ei nõustunud sellega, et rahalise kohustuse arvutuskäigu aluseks võeti seaduses ettenähtud vara tagastamisaegse väärtuse asemel liisingulepingu üldtingimustele vastavalt müügihind, ei anna alust väita, et hageja nõue ei olnud muutunud sissenõutavaks. Lisaks ei ole vaidluse tekkimise järel nõude arvutamise aluseks olevate asjaolude täpsustamine liisingulepingust ega käenduslepingust tulenevaks hageja vastastikuseks lepinguliseks kohustuseks VÕS § 82 lg 5 tähenduses, ekslik on kostja seisukohta, et tal oli õigus oma kohustuste täitmisest keelduda kuni hageja nõude tegeliku suuruse selgumiseni. Kostjal oli võimalik vältida lepingu ülesütlemist, samuti esitada lepingu ülesütlemise järel esitatud rahalise kohustuse tasumise nõude kohta hagejale oma põhistatud vastuväited enne hagi esitamist. Võttes arvesse, et hageja kohtumenetluses koheselt nõustus kostja vastuväidetega vara väärtuse arvessevõtmise osas, oleks kostjal õigeaegselt vastuväidete esitamisega tõenäoliselt
õnnestunud kohtumenetlust üldse vältida. Liisinguvõtja ega kostja ei ole vaidluse kohtuväliseks lahendamiseks ega võlgnevuse tasumiseks midagi ette võtnud, kostja vastuväited (peale vara tagastamisaegse väärtuse arvestamise osas) kohustuse puudumisest on ilmselgelt põhjendamatud ja otsitud.
18.Kõike eeltoodut arvesse võttes kohus rahuldab hageja viivisenõude õiguslikult ja asjaoludega põhjendatud ulatuses. Hageja arvestab viivist alates 11.10.2010, s.o alates 29.09.2010 tasumise nõudel rahalise kohustuse täitmiseksmääratud 14 päeva möödumisest. Perioodil 11.10.2010 – 31.08.2012 hagi esitamiseni oli 690 päeva, hagi esitamisele järgnevast päevast 01.09.2012 kuni kohtuotsuse teatavakstegemiseni 03.05.2013 on 244 päeva. Kokku on otsuse tegemise päevaga sissenõutavaks muutunud viivis summas 745,07 € (3626,02 x 0,022% x 934 päeva). Kohus mõistab selle summa kostjalt hageja kasuks välja, lisaks mõistab kohus kostjalt välja viivise 0,022% tasumata põhinõudest (otsuse tegemise seisuga 3626,02 €) päevas alates 04.05.2013 kuni põhinõude täieliku tasumiseni.
19.TsMS § 173 lg 1 kohaselt kohus määrab otsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 162 lg 4 alusel kohus võib jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Kuigi kohus rahuldas hageja täpsustatud nõude täies ulatuses, on praeguses asjas õige jätta hagi esitamisel tasutud riigilõiv kostja kanda osaliselt, summas 325 €. See vastab avaliku e-toimiku kaudu hagi esitamisel riigilõivuseaduse (RLS) § 57 lg 1 ja lisas 1 nimetatud riigilõivu soodusmäärale juhul, kui hagi oleks kohe esitatud hageja täpsustatud nõuetega (TsMS § 133 lg 2 ja § 134 lg 1 alusel oleks sellise nõudega hagi esitamisel tsiviilasja hind 4591,28 €). Hageja esialgsest hagiavalduses oli hagihinnaks 5445,08 € ja hageja tasus sellelt riigilõivu RLS lisas 1 sätestatud soodusmäära järgi 350 €. Hageja menetluse kestel vähendas põhinõuet ja suurendas viivisenõuet, taotledes TsMS § 367 alusel viivise välja mõista ka aja eest alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni. Kohus leiab, et kostja kanda ei saa panna hageja menetluskulu, mis on tingitud sellest, et hagiavalduses esitatakse põhjendamatu suurusega nõue ning hageja korrigeerib nõuet kostja vastuväidete alusel. Ülejäänud menetluskulud jäävad kulu kandnud menetlusosalise enda kanda. Muu hulgas jäävad asjas teostatud sõiduki väärtuse väljaselgitamise ekspertiisikulud need ettemaksuna tasunud hageja kanda hagi rahuldamisele vaatamata, kuna eksperdi arvamus tõendab, et kostja vastuväited olid põhjendatud, ekspertiisi tulemusel hageja muutis nõude arvestamise metoodikat ja selle tulemusel hageja põhinõue vähenes.
20.Kuna kostja kanda jääv riigilõiv on rahaliselt kindlaks määratud ning muude kulude rahalist suurust ei ole vaja kindlaks määrata, mõistab kohus menetlusökonoomilistel kaalutlustel kohtuotsusega riigilõivu kostjalt välja. Eraldi menetluskulude kindlaksmääramise menetluse läbiviimine kohtuotsuse jõustumise järel ei ole otstarbekas. Vastavalt hageja taotlusele kohus mõistab kostjalt välja ka viivise väljamõistetavalt menetluskulult VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates otsuse jõustumisest kuni kulude tasumiseni.
/Allkirjastatud digitaalselt/ Heli Käpp Kohtunik Tallinna Ringkonnakohtu 20.11.2013 kohtuotsuse resolutiivosa:
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Pärnu Maakohtu 03.05.2013 otsus menetluskulude ja kuludelt viivise väljamõistmise osas ja teha selles osas uus otsus, millega määrata menetluskulude jaotus.
2.Ülejäänud osas jätta maakohtu otsus muutmata.
3.Sõnastada kohtuotsuse resolutsioon järgmiselt:
1.Hagi rahuldada.
2.Välja mõista R.L.-lt (ik x) Danske Bank A/S Eesti filiaali (rk 11488826) kasuks 4495 eurot 28 senti (neli tuhat nelisada üheksakümmend viis eurot ja 28 senti, millest on 3626 eurot 02 senti põhivõlg, 124 eurot 19 senti intress ja 745 eurot 07 senti otsuse teatavakstegemise päeva seisuga 03.05.2013 sissenõutavaks muutunud viivis).
3.Välja mõista R.L.lt Danske Bank A/S Eesti filiaali kasuks viivis tasumata põhinõudest 3626 eurot 02 senti 0,022% päevas alates 04.05.2013 kuni põhinõude täieliku tasumiseni.
4.Maakohtus kantud menetluskuludest jätta hageja kanda 22% ja kostja kanda 78%.
4.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja apellatsioonimenetluse kulud kostja R. L. kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlusega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui taotlust ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.