Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

Hageja ei nõustu kostja käsitlusega laenulepingust kui tühisest tehingust. Tegelikkusele vastab kostja väide, et laenulepingu näol nö refinantseeriti kostja varasemat laenu. Kuid tegelikkusele ei vasta, et laenulepingu summa sisaldas endas ka varasema laenu viiviseid ning et hageja on ise põhjustanud varasema laenu mitte tasutuks lugemise sellega, et luges kostja poolt teostatud makseid „tasuks laenu pikendamise eest“. Esmalt selgitab hageja, et refinantseeriti kostja poolt võetud kiirlaenu, mis oli võetud summas 3000 krooni ning kuulus tagastamisele 30 päeva jooksul väljastamisest koos laenulepingu sõlmimise tasuga summas 180 eurot. Klient võis pikendada laenu tagastamise tähtaega, tehes selleks vastavalt tagastamise tähtaja pikendamise päevade kohta ettenähtud tasu ulatuses ülekande. Nagu nähtub kostja poolt esitatud Swedbank’i konto väljavõttest on kostja teinud ülekandeid perioodil 27.09.2008-10.03.2009 just laenu pikendamise eesmärgil, mitte laenusumma tagastamiseks. Arvestades hageja ja kostja praktikat (kostja oli korduvalt kiirlaene võtnud) ei olnud ebatavapärane kostja poolt kiirlaenu võtmine ega ka selle tagastamise tähtaja pikendamine kostja poolt ning vastavate tasude kandmine hagejale. Kostjat ei ole sunnitud hagi aluseks olevat laenulepingut sõlmima. Hageja edastas kostjale 28.05.2009. a teate võlast kiirlaenu tagastamata jätmise kohta. Teates oli välja toodud lisaks võla tasumise ettepanekule ka hageja ettepanek ajatada uue laenulepingu sõlmimisega võlgnevus 12 kuuliseks perioodiks, kusjuures võlasumma sisse ei arvestataks kogunenud viiviseid. Ajatamise võimalus on ennekõike võlgniku huvides, kuna võlausaldajal puudub igasugune kohustus sõlmida võlgnikuga kirjalikke kokkuleppeid võla ositi tasumiseks. Kindlasti ei saa eeldada, et võlausaldaja nõustub sõlmima uut varasemat laenu refinantseerivat lepingut ilma täiendava intressita. Vale on ka kostja väide, et laenulepingu sõlmimisel kasutati ära kostja teadmatust. Kostja on ise valinud laenulepingu sõlmimise võimaluse. Hageja leiab, et kostja poolt viidatud Tartu Maakohtu lahendites käsitletud olukorrad ei ole sarnased käesolevale nõudele. Hageja on arvestanud kogu kostja poolt hagi aluseks oleva laenulepingu ajal tehtud maksetega summas 439,79 eurot. Kostja ei ole teostanud ühtegi osamakset tähtaegselt ja õiges summas, samas on hageja tulnud kostja korduvatele palvetele vastu ning võimaldanud kostja võlga tasuda nii kuidas kostjalt on olnud võimalusi. Eeltoodust tulenevalt palub hageja jätkuvalt hagi rahuldada täies ulatuses ning jätta menetluskulud kostja kanda. Kostja vastus /tl 42-43/ Kostja jääb oma esialgses vastuses esitatud seisukohtade juurde. Kostjale on arusaamatu hageja väide, et 03.06.2009. a sõlmitud laenulepingus ei arvestatud põhivõlana varasemast laenulepingust tulenevaid kõrvalkulusid. Kostja rõhutab, et ta sai 30.08.2008. a sõlmitud laenulepingu alusel hagejalt laenu 3000 krooni ja 2009. a nõudis hageja kostjalt juba 4760 krooni tasumist ning vastava summa kohta vormistati ka laenuleping, ehkki tegelikult kostja hagejalt raha juurde ei saanud. Hageja rõhutab oma arvamuses korduvalt, et kostja tasus talle vaid laenu tagastamise tähtaja pikendamise eest. Samas on arusaamatu, millisest õigusnormist lähtuvalt on hageja nõudnud ebaproportsionaalselt suurt tasu lepingu muudatuse vormistamise eest (kuni 6% põhivõlast kuus). Al 30.06.2009. a kuni käesoleva ajani on kostja tasunud hagejale kokku 439,79 eurot, mis ületab kordades talle antud laenu. Kõike eeltoodut arvestades palub kostja jätta hagi täielikult rahuldamata ning panna kõik menetluskulud hageja kanda.

MENETLUSE KÄIK

11.02.2013. a edastas kohus pooltele kirja, kus selgitas, et kuna pooled on andnud nõusoleku asja lahendamiseks kirjalikus menetluses, siis tulenevalt TsMS § 403 lahendab kohus asja

kirjalikus menetluses. Kohus andis pooltele tähtaja oma viimaste seisukohtade, tõendite ja taotluste vms esitamiseks /tl 45/. Täiendavaid seisukohti pooltelt ei tulnud.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

Kohus, tutvunud toimiku kirjalike materjalidega, hinnanud TsMS § 232 lg-st 1 tulenevalt tsiviilasjas esitatud tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt nende kogumis leiab oma siseveendumuse kohaselt, et hagi tuleb jätta rahuldamata. Poolte vahel puudub vaidlus järgmistes faktilistes asjaoludes: 1) Hageja ja kostja sõlmisid 30.08.2008. a laenulepingu, mille alusel sai kostja laenu 3000 krooni. Kostja ei vaidlusta seda lepingut. 2) Kostja ei täitnud 30.08.2008. a lepingust tulenevaid kohustusi tähtaegselt ning lepingu täitmise tähtaega pikendati korduvalt. 3) Kostja ei vaidlusta, et hageja saatis talle 28.05.2009. a meeldetuletuskirja võlgnevuse kohta ning selgitas laenu refinantseerimise võimalust – ajatada uue laenulepinguga võlgnevus 12 kuuks, kusjuures võlasumma sisse ei arvestataks kogunenud viiviseid. 4) Hageja ja kostja sõlmisid 03.06.2009. a laenulepingu (e 30.08.2008. a saadud laenu refinantseerimise leping), kus olid märgitud laenu põhisummaks 4 760 krooni. 5) Kostja ei vaidlusta, et ka seda laenulepingut ei täitnud ta lepingus ja maksegraafikus sätestatud tingimustel. 6) Nii kostja kui hageja kinnitavad, et al 30.06.2009. a kuni käesoleva ajani on kostja tasunud hagejale kokku 439,79 eurot. Vaidlus seisneb järgmistes asjaoludes: 1) Kas 03.06.2009. a sõlmitud laenuleping on tühine, kuna ta on vastuolus heade kommetega: kas hageja sõlmis kostjaga uue lepingu teadmisega, et kostja ei suuda seda täita; kas hageja on ära kasutanud kostja teadmatust, kas leping on kostjale ebasoodne; ning kas kõik poolte õigused ja kohustused on hageja kasuks. 2) Kas 03.06.2009. a sõlmitud laenulepingus sätestatud laenusumma 4 760 krooni (304,22 eurot) sisaldas endas ka varasema 30.08.2008. a laenulepingu alusel tekkinud kõrvalnõudeid (viivised, intressid vms) ning kas kõrvalnõuetelt on omakorda võetud intresse ja viiviseid? 3) Kas kostja poolt kuni 03.06.2009. a tasutud summad kokku 1 740 krooni (111,21 eurot) oli laenukohustuse täitmiseks või laenulepingu täitmise tähtaja pikendamise tasud. Kas lepingu täitmise tähtaja pikendamise tasu ja selle suurus on õiguspärane. Võlaõigusseaduse (edaspidi VÕS) § 396 lg 1 järgi laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaga aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. VÕS § 402 kohaselt on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiettevõte annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. VÕS § 397 lg 1 järgi majandus- või kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta intressi. Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. VÕS § 76 järgi kohustust tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 100 järgi on kohustuste rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sh täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p 1 ja 6 järgi kui võlgnik on kohustust rikkunud võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist ning rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. 30.08.2008. a sõlmitud kiirlaenulepingust (millega kostja sai laenu 3000 krooni) tulenevad kohustused on VÕS § 396 lg 2 alusel 03.06.2009. a ümber vormistatud laenuna (kus laenu põhisummaks oli märgitud 4 760 krooni). Varasemate kohustuste laenuks ümbervormistamise käigus on eelmisest laenulepingust tulenevad kohustused VÕS § 186 ja § 197 alusel lõpetatud

ning pooled on VÕS § 30 lg 1 alusel omandanud 03.06.2009. a laenulepinguga uued õigused ja kohustused. Kostja on hagejale tasunud uue laenulepingu alusel vähemalt 439,79 eurot. Hageja nõuab kostjalt põhivõlga 92,74 eurot, intressi 10,86 eurot ja viiviseid 86,71 eurot, kokku 190,31 eurot. Kostja leiab, et 03.06.2009. a laenuleping on tühine, kuna see on vastuolus heade kommetega. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (edaspidi TsÜS) § 86 lg 1 sätestab, et heade kommete või avaliku korraga vastuolus olev tehing on tühine. TsÜS § 86 lg 2 kohaselt on tehing heade kommetega vastuolus muu hulgas, kui pool teab või peab teadma tehingu tegemise ajal, et teine pool teeb tehingu tulenevalt oma erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust, ja kui tehing on tehtud teise poole jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel või pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. TsÜS § 86 lg 3 kohaselt juhul, kui TsÜS § 86 lg 2 punktis 2 nimetatud vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt ebamõistlikult tasakaalust väljas, siis eeldatakse, et pool teadis või pidi teadma teise poole erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muudest sellistest asjaoludest. Tarbijakrediidilepingute puhul eeldatakse, et pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas mh, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Seega tehingu tühisuse tuvastamiseks vastastikuste soorituste väärtuste ebakõla korral tuleb esmalt kindlaks teha, kas tehingust tulenevate vastastikuste soorituste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas, ning alles seejärel kontrollida, kas isik tegi tehingu sundolukorras ning kas tehingu teine pool teadis või pidi teadma lepingupartneri sundolukorrast. Seejuures peab tehingu tühisusele tuginev pool tõendama, et tehingust tulenevate vastastikuste soorituste väärtused on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas, ning tooma välja asjaolud, mis kinnitavad tema sundolukorda. Tehingu kehtivusele tuginev pool peab aga tõendama, et ta ei teadnud ega pidanudki teadma teise poole sundolukorrast (RK 25.09.2013. a lahend nr 3-2-1-83-13). Eesti pangandusõiguses kehtib al 01.01.2007. a vastutustundliku laenamise põhimõte, mis on sätestatud krediidiasutuste seaduse (KAS) § 83 lg-s 3. Nimetatud sätte kohaselt on krediidiasutus kohustatud laenude andmisel ja jälgimisel järgima krediidiasutuse sisemisi krediteerimise põhiprintsiipe, häid pangandustavasid ja vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamiseks on krediidiasutus kohustatud koguma ja säilitama andmeid kliendi rahaliste kohustuste suuruse ja maksekohustuste täitmise kohta ning kasutama neid andmeid kliendi jaoks mõistliku laenukoormuse arvutamiseks. Seega peab krediidiasutus vastutustundliku laenamise printsiibi kohaselt tundma oma klienti, mis tähendab kohustust hinnata enne krediidilepingu sõlmimist tarbija võimekust laen tagasi maksta. Eeskätt peab krediidiandja hindama krediidisaaja varasemat maksekäitumist ja teavet kliendi rahaliste võimaluste kohta enne laenuotsust. Kostja märgib, et hageja oli teadlik uue laenulepingu sõlmimise ajal, et kostja ei suutnud täielikult täita ka varem sõlmitud lepingust tulenevat kohustust ning, et hageja on uut laenulepingut vormistades lisanud põhinõudele kõik kõrvalnõuded. Taolist lepingut sõlmides kasutas hageja ära kostja teadmatust, lepingu tingimused on kostjale erakordselt ebasoodsad ning poolte õigused ja kohustused on hageja kasuks heade kommete vastaselt tasakaalust väljas.

Hageja toob aga välja, et kostja on korduvalt võtnud temalt laenu ning osad koheselt tasunud, osade täitmist pikendanud ja tasunud hiljem (seda asjaolu ei ole kostja ka vaidlustanud) ning seega ei saa väita, et hageja oli teadlik, et isik ei suuda kohustusi nagunii täita. Hageja märgib, et kostja ei ole täpsustanud, milles tema teadmatus seisnes ning, et hageja on kostjale saatnud teatise, kus on tehtud ettepanek võlgnevuse tasumiseks ja selgitatud laenu refinantseerimise võimalust. Hageja leiab, et on kostjale vastu tulnud, pikendades laenu tagasimaksmise tähtaega uue laenulepingu sõlmimisega. Kohus märgib, et kostja sai 30.08.2008. a kiirlaenulepingu alusel hagejalt laenu 3000 krooni, ehk 191,73 eurot. Kuna kostja laenu tähtaegselt ei tagastanud, tegi hageja kostjaga uue lepingu, nö vana laenu refinantseerimise lepingu. Kohus märgib, et 03.06.2009. a lepingus on põhivõlgnevuseks juba märgitud 4 760 krooni, ehk 304,22 eurot. Hageja ei ole kohtule esitanud tõendeid selle kohta, miks laenu põhisumma on suurenenud, ning mida sisaldab summa 304,22 eurot lisaks summale 191,73 eurot. Kohus leiab, et olukorras, kus krediidivõtja jääb krediidiandjale krediidi tagasimaksmisega viivitusse ja seejärel sõlmitakse uus leping, millega suurenevad krediidivõtja poolt tagasimakstavad summad, kuid ei suurene krediidiks saadavad summad (lepinguga kostja raha reaalselt ei saanud - krediidisummad tasaarvestati täies ulatuses kostja eelneva võlgnevusega) on tegemist silmatorkava ebaproportsionaalsusega. Kohus märgib, et hageja sõnade kohaselt ei arvatud uue laenulepingu sisse kogunenud viiviseid. Samas ei saa hageja sõnul uut laenulepingut teha ilma, et küsida täiendavat intressi (põhinõudelt). Kohtule ei ole teada, mida sisaldab summa 304,22 eurot veel lisaks põhivõlale summas 191,73 eurot, aga loogiline on see, et kuna kostja täiendavalt laenu juurde ei saanud, siis suurenes algne laenusumma siiski mingite kõrvalnõuete võrra. Kohus märgib, et hageja ei ole oma sõnade kohaselt viiviseid põhivõla sisse arvestanud, kuid kogunenud intresside põhivõlaks arvamist ta ei välistanud. Kohus on seisukohal, et uute lepingute sõlmimisel ei võinud hageja arvestada kostja võlasumma hulka intressi vms kõrvalnõuet selliselt, mis võimaldab hagejal veelkord nõuda nendelt summadelt intressi ja viivist. Tegemist on VÕS § 113 lg-s 6 sätestatud piiranguga. Kohus leiab, et hageja, olles teadlik kostja eelnevatest maksejõulisuse probleemidest, kasutas oma positsiooni, et sõlmida uus leping, millega sisuliselt refinantseeriti eelmine leping krediidiandja seatud tingimustel, kusjuures krediidisaaja seoti talle kulukama ning tühiseid kokkuleppeid sisaldava lepinguga. Taolise käitumisega, kus krediidiandja sõlmib krediidivõtjaga uue lepingu eelmise võlgnevuse tasaarvestamiseks, suurendab krediidiandja krediidisaaja laenukoormuse üle jõu käivaks. Järgmiseks kontrollib kohus TsÜS § 86 lg 2 alusel, kas isik tegi tehingu erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust (sundolukord) tulenevalt. Hageja on kohtule selgitanud, et kostja tegi pidevalt makseid (perioodil 27.09.2008-10.03.2009, kokku summas 111,21) laenutähtaja pikendamiseks ning seetõttu pakkus ta võlgnikule võimaluse uue laenulepinguga laen ajatada kuni 12 kuuliseks perioodiks. Kuid kindlasti ei saa eeldada, et võlausaldaja nõustub sõlmima uut varasemat laenu refinantseerivat lepingut ilma täiendava intressita. Hagejale oli teada, et kostja ei suutnud pikema aja jooksul teha ühtegi laenu tagasimakset, vaid pikendas korduvalt tähtaega. Kohus leiab, et kostja on sõlminud lepingu sundolukorras. Täiendav krediidileping on kostjale võimaldanud alustada n.ö puhtalt lehelt. Selline lepingute sõlmimine on kohtule nähtuvalt ilmselt kasulik hagejale, samas ei ole uue lepingu sõlmimisega maksepuhkuse võimaldamine võrreldes krediidisummade suurenemisega proportsionaalne. Kohtu hinnangul on pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus heade kommete vastaselt ebamõistlikult tasakaalust väljas, mille puhul tuleb eeldada, et hageja teadis või pidi teadma kostja erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muudest sellistest asjaoludest. Antud juhul on kohus tuvastanud, et hageja käitus vastutustundetult, kui

sõlmis uue lepingu makseraskustes (makseraskus väljendus 30.08.2009. a lepingu mittekohases täitmises) kostjaga selleks, et varasemaid kostja võlgnevusi tasaarvestada ja suurendada põhivõlga eelmisest lepingust tulenevate kõrvalnõuetega ning millelt saab omakorda jälle intresse arvestada. Sellega asetas hageja makseraskustes oleva kostja veelgi raskemasse finantsolukorda. Eeltoodud kohtu põhjendustest tuleneb, et 03.06.2009. a sõlmitud laenuleping on heade kommetega vastuolus ning seetõttu tühine. TsÜS § 84 lg 1 järgi ei ole tühisel tehingul algusest peale õiguslikke tagajärgi. Tühise tehingu alusel saadu tagastatakse vastavalt alusetu rikastumise sätetele, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kohus on antud tsiviilasjas tuvastanud 03.06.2009. a laenulepingu tühisuse, seega kohustub kostja hagejale tagastama tühise tehingu alusel saadu. Kostja sai hagejalt laenu 191,73 eurot. Nii kostja kui hageja on kohtule kinnitanud, et kostja on viimase laenulepingu ajal teinud hagejale makseid summas 439,79 eurot. Kuna kostja sai hagejalt laenu 191,73 eurot ning see on hagejale kostja poolt tasutud (isegi suuremas summas), siis tuleb käesolev hagiavaldus jätta täies ulatuses rahuldamata. Kostja on märkinud, et hageja ei ole arvestanud tema makseid kokku summas 1 740 krooni laenu tagastamisel, mis on tehtud perioodil 27.09.2008-10.03.2009. a. Hageja märgib, et nende maksete tegemisega ei ole kostja soovinud laenu tagastada, vaid pikendada laenu tagasimakse tähtaega. Kohus nõustub siinjuures hagejaga. Kostja poolt lisatud tõenditest nähtub, et kostja on kokku summas 1 740 krooni, ehk 111,21 eurot teinud makseid just laenu tagasimakse tähtaja pikendamiseks /tl 24-25/. VÕS § 13 lg 1 järgi lepingut võib muuta lepingupoolte kokkuleppel või lepingus või seadusega ettenähtud muul alusel. Kohus märgib, et laenu tagastamise tähtaja pikendamine on laenulepingu muutmine. Ning üldjuhul tuleb laenusaajal tasuda lepingu muutmise eest. Käesoleval juhul toimus lepingu muutmine sel viisil, et iga pikendatud päeva eest tuli tasuda konkreetne summa. Võlgnik on maksekorraldustes juurde märkinud päevade arvu, kui palju ta soovib laenu tagastamise tähtaega pikendada ning millisest lepingust tulenevate kohustuste tagastamise tähtaegu ta soovib pikendada. Arvestades eeltoodut jäta kohus hagi täies ulatuses rahuldamata. Menetluskulud TsMS § 173 lg 1 kohaselt lahendab kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 162 lg 1 sätestab, et hagimenetluse kulud, sealhulgas kohtumenetluse tõttu tekkinud vajalikud kohtuvälised kulud, kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus jätab hagi rahuldamata, tuleb asja menetlemisega kaasnenud võimalikud menetluskulud jätta hageja kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Hele Ilisson kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.