Kohtulahend

kohtuasja mahtu ning asjaolu, et võlgniku esindaja oli juba korduvalt istungiks ette valmistunud, oli põhjendamatu kulutada järjekordselt nii palju aega istungiks valmistamiseks. Sellises ulatuses võlausaldajalt menetluskulude väljamõistmine on põhjendamatu. Ilmselgelt liialdatud on ka võlausaldaja määruskaebusele vastuse koostamiseks väidetavalt kulutatud aeg 4, 75 tundi. Võlgniku 21.02.2013 määruskaebus sisaldas valdavas osas juba varasemalt võlgniku poolt esitatud vastuväiteid. Kuivõrd sisuliselt uusi väiteid ja argumente nimetatud menetlusdokument ei sisaldanud ning ühtegi uut tõendit ei esitatud, on ilmselge, et sisuliselt 4 lk pikkuse ja varasemaid seisukohti kordava dokumendi koostamiseks 4, 75 tunni kulutamine ei saa olla põhjendatud ja vajalik. Paljasõnalised ja alusetud on võlgniku väited justkui oleks võlausaldaja esitanud eksitavaid faktiväiteid ning etteheited, mille kohaselt hoidus võlausaldaja võlgniku arvates oluliste tõendite esitamisest. Kummagi menetlusosalise ülesandeks on esitada enda positsiooni toetavaid faktiväiteid ja neid kinnitavaid tõendeid, mistõttu on kohatu heita võlausaldajale ette võlgnikule ebasoodsate (kuid tõeste) faktide esitamist ning asjaolu, et võlausaldaja ei esitanud võlgniku positsiooni kinnitavaid tõendeid, mille esitamise kohustus oli tsiviilkohtumenetluse üldisest tõendamiskoormisest tulenevalt võlgnikul endal. Liiati ei saa see kuidagi õigustada võlausaldajalt põhjendamatult suures ulatuses võlgniku poolt kantud menetluskulude väljamõistmist. Samuti ei nähtu asja materjalidest, et võlgniku esindaja oleks arvukaid ja mahukaid tõendeid esitanud, rääkimata sellest, et ta oleks pidanud tegema keerukat ja aeganõudvat tööd nende kogumiseks. Võlgnikul ei ole alust nõuda võlausaldajalt õigusabikulude väljamõistmist suuremas ulatuses, kui tunnistajale makstav tunnistajatasu. Seega isegi olukorras, kus menetluskulud kuuluksid täies ulatuses, so 24 tunni ja 25 minuti ulatuses hüvitamisele ning isegi kui võtta aluseks maksimaalne, st 10-kordne tunnistajatasu määr, s.o. 2012.a 18 eurot tunnis ja alates 01.01.2013 19 eurot tunnis, oleks maksimaalne summa, mida saaks võlgnikule õigusabikulude hüvitamiseks välja mõista 445, 50 eurot (18 x 15, 25 + 19 x 9 = 445, 50). Esimese astme kohtu määrus Maakohus rahuldas J K avalduse menetluskulude kindlaksmääramiseks osaliselt ja mõistis E Slt J K kasuks välja menetluskulud 2277 eurot ning määruse jõustumisest kuni täitmiseni tuleb E Sl tasuda hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivist VÕS § 113 lg. 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Riigikohus muutis 19.06.2013 otsusega nr. 3-2-1-58-13 oma varasemat seisukohta, et hagita menetluse õigusabikulude väljamõistmisel tuleb kohaldada TsMS § 172 lg. 8 esimest lauset (selle lause järgi hüvitatakse vajalikud kohtuvälised kulud hagita menetluses menetlusosalistele samadel alustel tunnistajale makstava hüvitisega). Muudetud seisukoha kohaselt leiab Riigikohus, et üldnormina on võimalik ja tuleb hagita menetlustes esindajakulude väljamõistmisel kohaldada TsMS § 175 lõikeid 1–31. Põhiliseks kriteeriumiks on TsMS § 175 lg. 1 järgi lähtuda esindajakulude korral nende vajalikkusest ja põhjendatusest. Seega ei ole võlausaldaja viide Riigikohtu lahendile nr. 3-2-1-17-11 asjakohane. Võlgniku esindaja märgitud tunnihind on mõistlik, kuid põhjendatud ei ole arve nr. 121236 spetsifikatsioonis toodud ajakirje, mille kohaselt esindajal kulus 21.11.2012 pankrotiavalduse ja positsiooni analüüsiks, nõupidamiseks kliendiga ja esinduseks kohtuistungil 5, 75 tundi. Toimikust nähtuvalt on pankrotiavaldus oma sisult ca 3 lk pikk. 20.11.2012 toimunud

kohtuistung oli kestusega 0, 5 tundi. Võlgniku esindaja ajakulu nende toimingute osas ei ole põhjendatud. Mõistlik aeg eelnimetatud toimingute tegemiseks ei ületa 2, 75 tundi. Seega tuleb vähendada antud ajakirje osas võlgniku esindaja ajakulu 2 tunni võrra. Samuti ei ole põhjendatud ajakirje, mille kohaselt kulus võlgniku esindajal 26.11.2012 pankrotiavalduse vastuse koostamiseks, komplekteerimiseks ja edastamiseks kohtule 7, 5 tundi. Toimikust nähtuvalt on võlgniku vastus pikkusega ca 3, 5 lk. Arvestades asjaolu, et esindaja juba eelmises ajakirjes mainitud toimingute käigus (pankrotiavalduse ja positsiooni analüüs) oli põhijoontes avaldusega kursis, et tohiks vandeadvokaadil antud mahus vastuse koostamiseks koos lisade komplekteerimise ja kohtule edastamisega kuluda enam kui 4, 5 tundi. Seega tuleb vähendada antud ajakirjet 3 tunni võrra. Põhjendatud ei ole ka ajakirje, mille kohaselt kulus võlgniku esindajal 29.11.2012 istungiks ettevalmistumiseks, kliendiga ja kohtuga suhtlemiseks seoses istungi edasilükkamisega 2 tundi. Võttes arvesse, et võlausaldaja esindaja teavitas võlgniku esindajat oma haigestumisest, mis tingis kohtuistungi edasilükkamise, kohe 29.11.2012 hommikul, ei ole istungiks ettevalmistumise aeg sellises mahus põhjendatud. Seega tuleb vähendada nimetatud ajakirje osas ajakulu 1 tunni võrra. Põhjendatud ei ole ka ajakirje, mille kohaselt kulus võlgniku esindajal 15.01.2013 kohtuistungiks ettevalmistamiseks ja osalemiseks 4, 25 tundi. Toimikust nähtuvalt oli 15.01.2013 peetud kohtuistung kestusega 0, 5 tundi. Arvestades asjaolu, et põhijoontes olid esindajale kõik asjaolud teada ja esindaja oli ka varem kohtuistungiks valmistunud, ei olnud põhjendatud antud istungiks ettevalmistamiseks kulutada rohkem kui 2 tundi. Seega tuleb vähendada antud ajakirjet kokku 1, 75 tunni võrra. Põhjendatud on avaldust osas, mille kohaselt kulus võlgniku esindajal 20.02.2013 määruskaebusele vastuse koostamiseks 4, 75 tundi (arvestades muuhulgas nimetatud vastuse mahtu ja samuti asjaolu, et määruskaebusele vastuse koostamine eeldab ka määruskaebuse enda analüüsi). Kohus vähendas võlgniku esindaja ajakulu kokku 7, 75 tunni võrra ning luges võlgniku lepingulise esindaja põhjendatud ja vajalikuks ajakuluks kokku 16, 5 tundi. Arvestades võlgniku lepingulise esindaja tunnitasu 115 eurot (ilma käibemaksuta) on 16, 5 tunni maksumus (ilma käibemaksuta) 1897, 50 eurot. Koos käibemaksuga on võlgniku lepingulise esindaja põhjendatud ja vajalik kulu 2277 eurot. J K avaldus menetluskulude väljamõistmiseks jäi rahuldamata 1069, 50 euro ulatuses. Määruskaebus E S palub määruskaebuses tühistada maakohtu määruse osas, milles kohus mõistis temalt J K kasuks välja menetluskulud 2277 eurot ja teha uus määrus, millega vähendatakse menetluskulu määruskaebuses toodud põhjendustest lähtuvalt. Võttes arvesse 21.11.2012 toimunud kohtuistungi kestust (0, 5 tundi) ja asjaolu, et tegemist ei olnud keeruka kohtuasjaga, ei ole ca 3 lk pikkuse pankrotiavalduse ja positsiooni analüüsiks ning nõupidamiseks kliendiga põhjendatud ja vajalik kulutada 2, 25 tundi. Samuti ei ole põhjendatud kulutada pankrotiavaldusele vastuse koostamiseks, komplekteerimiseks ja kohtule edastamiseks 4, 5 tundi. Võttes arvesse, et tegemist ei olnud keeruka kohtuasjaga ja vastuväiteid sisaldava menetlusdokumendi sisu on esitatud ca 3, 5 leheküljel ning sellele ei ole lisatud arvukaid ja mahukaid tõendeid, mille kogumine oleks võinud olla aeganõudev, on

ilmselge, et 4, 5 tunni ulatuses pankrotiavaldusele vastuse koostamiseks kulutatud aeg ei olnud vajalik ja põhjendatud ning vastavuses tegelikult tehtud tööga. Seda liiati olukorras, kus avaldusele lisatud menetluskulude nimekirjast nähtub, et võlgniku esindaja oli pankrotiavaldusega varasemalt (21.11.2012 kirje) põhjalikult tutvunud ning positsiooni välja töötanud ja kliendiga läbi arutanud. Samuti ei ole põhjendatud kulutada 29.11.2012 kohtuistungiks ettevalmistamiseks 1 tund. Võlausaldaja esindaja teavitas võlgniku esindajat oma haigestumisest, mis tingis kohtuistungi edasilükkamise, kohe 29.11.2012 hommikul, seega on väheusutav, et võlgniku esindaja hakkas pärast seda siiski kohtuistungiks ette valmistama ning seda sellises mahus. Arvestades kohtuasja mahtu ja 15.01.2013 toimunud kohtuistungi kestust (0, 5 tundi) ning asjaolu, et võlgniku esindaja oli juba korduvalt istungiks ette valmistunud, ei ole õige ka maakohtu seisukoht, et 15.01.2013 kohtuistungiks ettevalmistamiseks oli võlgniku esindajal põhjendatud kulutada 2 tundi. Samuti ei olnud põhjendatud ja vajalik kulutada 20.02.2013 määruskaebusele vastuse koostamiseks 4, 75 tundi. Võttes arvesse, et määruskaebus ei olnud mahukas, võlgniku 21.02.2013 vastus määruskaebusele sisaldas valdavas osas juba varasemalt vastustaja poolt esitatud vastuväiteid ning sisuliselt uusi väiteid ja argumente nimetatud menetlusdokument ei sisaldanud ning ühtegi uut tõendit ei esitatud, on ilmselge, et sisuliselt 4 lk pikkuse ja varasemaid seisukohti kordava dokumendi koostamiseks 4, 75 tunni kulutamine ei saa olla põhjendatud ja vajalik. Maakohus on teinud määruses arvutusvea. Kuigi kohus pidas võlgniku esindaja 21.11.2012 tehtud toimingute tegemiseks kulutatud mõistlikuks ajaks 2, 75 tundi 5, 75 tunni asemel, vähendas kohus antud ajakirje ajakulu 2 tunni võrra, kuigi oleks pidanud seda tegema 3 tunni võrra. Juba ainuüksi seetõttu tuleb võlausaldajalt võlgniku kasuks välja mõistetud menetluskulu vastavas ulatuses vähendada. Maakohus on põhjendamatult jätnud kohaldamata TsMS § 172 lg. 8, mille kohaselt vajalikud kohtuvälised kulud hüvitatakse hagita menetluses menetlusosalistele samadel alustel tunnistajale makstava hüvitisega. Tsiviilasjas 3-2-1-58-13 väljendas Riigikohus sisuliselt seisukohta, et mõnda liiki hagita menetlust iseloomustab nende lahendite kohaselt sisuline vaidlusmenetlus menetlusosaliste vahel, mistõttu ei pruugi TsMS § 172 lg. 8 esimese lause kohaldamine tagada iga liiki hagita menetluses isiku kasuks vajalike ja põhjendatud esindajakulude väljamõistmist. Seda näiteks avalikult kasutatavale teele juurdepääsu ja tehnorajatiste talumise asjades. Seega ei võtnud Riigikohus seisukohta, et hagita asjades tuleb alati jätta TsMS § 172 lg. 8 kohaldamata. Seda võib olla põhjendatud teha hagita asjades, kus kohtul tuleb lahendada sisuline vaidlus menetlusosaliste vahel. Käesoleval juhul tuli kohtul otsustada võlausaldaja avalduse alusel võlgnikule ajutise halduri nimetamise küsimus. Ajutise halduri nimetamise üle otsustamisel pooltevahelist vaidlust sisuliselt ei lahendata. Nimelt jätab PankrS § 15 lg. 3 p. 1 kohaselt kohus võlausaldaja pankrotiavalduse alusel ajutise halduri nimetamata, kui võlgnik vaidleb nõudele põhjendatult vastu ja kohus leiab, et vaidlus nõude üle tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust. PankrS § 15 lg. 3 p. 1 otseseks eesmärgiks ongi välistada pankrotiavalduse menetluses sisulise vaidluse lahendamine pankrotiavalduse esitaja ja selle isiku vahel, kelle suhtes taotletakse ajutise halduri nimetamist ning pankroti väljakuulutamist. Kuivõrd poolte vahel sisulist vaidlust ei toimunud ja pankrotiasja lahendav kohus sisuliselt vaidlust ei lahendanud, ei ole põhjendatud jätta TsMS § 172 lg. 8 kohaldamata. Seejuures ei ole maakohus põhjendanud, miks ta antud juhul kohaldas TsMS § 175 lõikeid 1 – 31, aga mitte TsMS § 175 lõiget 8. Lisaks kohustas kohus 24.10.2012 määrusega võlausaldajat tasuma ajutise halduri tasu ja kulude katteks kohtu deposiiti 2000 eurot. Seega pidas kohus põhjendatuks, et ajutisel halduril tuleb teha tööd, mis on erinevatest toimingutest tulenevalt oluliselt ajamahukam, mille eest

kuulub koos kulude hüvitamisega tasumisele 2000 eurot. Eeltoodust tulenevalt ei ole ilmselgelt põhjendatud mõista võlausaldajalt ainuüksi ajutise halduri nimetamise üle otsustamise faasis välja menetluskulu 2277 eurot. Võlgnik vaidleb määruskaebusele vastu. Edasine menetluse käik Harju Maakohus jättis kaebuse rahuldamata ja saatis selle TsMS § 663 lg. 5 alusel läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu seisukoht Kolleegium leiab, et maakohtu määrus tuleb osaliselt – väljamõistetud summa osas – tühistada, mõistes E Slt J K kasuks maakohtu poolt väljamõistetud rahasumma asemel välja 2139 eurot. Määruskaebus tuleb TsMS § 659 ja § 657 lg. 1 p. 2 alusel osaliselt rahuldada. Maakohus on teinud määruses arvutusvea. Kuigi kohus pidas võlgniku esindaja 21.11.2012 tehtud toimingute tegemiseks kulutatud mõistlikuks ajaks 2, 75 tundi 5, 75 tunni asemel, vähendas kohus antud ajakirje ajakulu 2 tunni võrra, kuigi oleks pidanud seda tegema 3 tunni võrra. Seega tuleb vähendada võlgniku esindaja ajakulu kokku 8, 75 tunni võrra ning lugeda põhjendatud ja vajalikuks ajakuluks kokku 15, 5 tundi. Arvestades võlgniku lepingulise esindaja tunnitasu 115 eurot (ilma käibemaksuta) on 15, 5 tunni maksumus 1782, 50 eurot. Koos käibemaksuga on võlgniku lepingulise esindaja põhjendatud ja vajalik kulu 2139 eurot. Põhjendamatu on võlausaldaja seisukoht, et käesoleval juhul tuleb menetluskulude kindlaksmääramisel kohaldada TsMS § 172 lg. 8. Võlausaldaja on Riigikohtu poolt väljendatud seisukohta vääralt tõlgendanud. Riigikohtu määruse nr. 3-2-1-58-13 kohaselt on senise kohtupraktika muutmise põhjuseks vajadus arvestada menetluskulude väljamõistmisel maksimaalsel määral hagita asjade menetluste iseloomu. Riigikohus on sedastanud, et erinevalt varasemast, tuleb edaspidi üldnormina hagita menetluses esindajakulude väljamõistmisel kohaldada TsMS § 175 lõikeid 1–31 ning lähtuda esindajakulu vajalikkusest ja põhjendatusest. Kuna Riigikohtu uue seisukoha järgi ei lähtuta esindajakulude hüvitamisel hagita asjas enam samadest alustest tunnistajale makstava hüvitisega, vaid lähtuda tuleb TsMS § 175 lõigetest 1-31, on maakohtu tehtud viide koos selgitustega Riigikohtu määrusele nr. 3-2-1-58-13 ühtlasi piisav, et lugeda kohtu põhjendamiskohustus täidetuks. Riigikohtu varasema seisukoha muutmise tõttu puudus kohtul kohustus põhjendada TsMS § 172 lg. 8 rakendamata jätmist. Asjakohatu on võlausaldaja viide sellele, et Harju Maakohtu 24.10.2012 määrusega kohustati võlausaldajat tasuma ajutise halduri tasu ja kulude katteks kohtu deposiiti 2000 eurot. Esinduskulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel ei saa kohus lähtuda sellest, mis summasid on kohustatud isik kandnud kohtu deposiiti.

Tiit Kollom

Mare Merimaa

Malle Seppik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.