Kohtulahend

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

menetlusosalistega ning mõista kostjalt hageja kasuks välja elatise 314 eurot kuus alates hagi esitamisest kuni lapse täisealiseks saamiseni. Samuti palus hageja kohustada kostjat isiklikult kohtuistungile ilmuma. Hageja selgituste kohaselt asus ta 2006. a jaanuaris tööle Itaalias ööklubis BIG BIJOU, kus ta tutvus kostjaga. Kostja kutsus hagejat korduvalt lõunale ja kohtama. Hiljem tekkisid neid intiimsuhted. Nad kohtusid nädalalõppudel kostja kolmetoalises korteris Modenas. Kostja selgitas hagejale, et elab korteris üksi ja tegeleb ettevõtetele juriidilise abi osutamisega. Koos käidi restoranides ning veedeti aega kostjale kuuluval jahil. Hageja viibis ka kostja töökohas. Aprilli keskel 2006 sõitis hageja neljaks päevaks Egiptusesse. Kostja saatis hageja reisile ja pärast reisi veetsid nad koos paar päeva. Seejärel sõitis hageja tagasi Eestisse. Kuni hageja ärasõiduni olid pooled intiimsuhetes. Mais 2006 sai hageja teada oma rasedusest ja teavitas sellest ka kostjat. Kostja ei soovinud last, kuid hageja otsustas, et sünnitab lapse, ja palus kostjalt toetust. Laps sündis õigeaegsena 26. detsembril 2006 (laps eostati 2006. aasta märtsis). Pärast lapse sündi saatis hageja kostjale e-kirja koos lapse pildiga, kuid kostja ei vastanud enam hageja pöördumistele. Hageja kasvatab last üksi. Hagejal aitavad last ülal pidada tema vanemad. Hageja majanduslik olukord on halvem kui kostjal. Kostja töötab äriühingus ning talle kuulub kolm kinnisasja.

Modena kohtus kohtuistung, kus kostja lükkas isaduse väited tagasi ja keeldus küsimustele vastamast.

maksma lapse ülalpidamiseks alates 30. oktoobrist 2007 elatist 6655 krooni kuus? Kas kostja soovib osaleda asja arutamisel kohtuistungil?" Itaalia kohus saatis maakohtule 25. jaanuaril 2010 toimunud kohtuistungi protokolli, millest nähtub, et kostja lükkas tagasi kõik isaduse väited ja keeldus talle esitatud küsimustele vastamast. 5. aprilli 2012. a määrusega kohustas maakohus hagejat ja kostjat ilmuma isiklikult 15. mail 2012 kell 10.00 toimuvale istungile. Sellele saabus 14. mail 2012 Itaalia kohtust kostja vastus, milles kostja teatas, et on kohtu korralduse täitnud ja ilmunud Eesti kohtu erinõude korras Itaalias oma elukohajärgsesse kohtusse, samuti pole kostja keeldunud DNAekspertiisist, vaid Itaalia kohtunik leidis, et DNA-ekspertiisi tegemine ei ole õige. Kostja kinnitas, et tal ei ole olnud intiimsuhteid hagejaga, hageja eesmärk on kostjalt raha välja pressida. Hageja vande all antud ütlused ei ole piisavad, tõendamaks lapse põlvnemist kostjast, kuna kostja väitis suuliselt antud ütlustes Itaalia kohtule, et pooled ei olnud intiimsuhetes ning eitas oma isadust. Hageja andis vande alla seletuse, et asus 2006. a jaanuaris tööle Itaalias Modenas, kus tutvus töö juures kostjaga, kes oli selle klubi klient, kus hageja töötas saalitöötajana. Pooled hakkasid kohtuma, alguses klubis ja seejärel väljaspool klubi. Tavaliselt kohtusid nad nädalavahetustel (reedel ja laupäeval) kostja juures kodus ja see kestis, kuni hageja klubis töötas. 15. aprillil 2006 lõpetas klubi hagejaga töölepingu. Lapse oletatav eostamise aeg oli 25. märtsil 2006. See oli nädalalõpul (reedel või laupäeval), kui hageja tuli otse töölt kell 5 hommikul ja sõitis taksoga kostja juurde koju, kus pooled olid intiimvahekorras. Hageja oli terve päeva kostja juures ning õhtul mindi koos restorani õhtust sööma. 25. märtsile järgneva nädala jooksul kohtusid pooled mitmel korral, samuti sellele järgnevatel nädalavahetustel. Märtsis viis kostja hageja eriarsti (ortopeedi) juurde, aprillis kinkis arvuti ja mp3-mängija. 17. aprillil 2006 kinkis kostja hagejale oma nimeplaadiga käevõru, kui hageja sõitis Egiptusesse puhkusele. Selleks puhkusereisiks laenas kostja hagejale oma kohvri, mis on praeguseni hageja käes. Umbes 20. aprillil 2006 tuli hageja lennukiga Egiptusest tagasi ja sõitis rongiga Milano Maritimasse, kus kostja puhkas oma jahil ning kus hageja viibis kostjaga kolm ööpäeva. Pärast seda tõi kostja hageja enda juurde koju ning järgmisel päeval sõitis hageja Aleksandriasse (Itaalias) tööle. Pooled suhtlesid SMS-i teel, kuna hageja ei soovinud, et kostja talle helistaks. Hageja ei soovinud suhteid kostjaga jätkata, kuid kostja ütles, et ta jääb hagejat ootama. Mai alguses sai hageja teada, et ootab last. Ta helistas kostjale ja kostja ütles, et soovib hagejat näha. Hageja andis kostjale sõnumiga teada, et ootab last. Kostja helistas hagejale ja ütles, et teist last pole tal vaja, kuna kostjal on olemas laps itaallannaga ning kui itaallanna ootas teist last, palus ta temal aborti teha. Kostja ootas, et hageja teeks aborti. Hageja ei suhelnud kostjaga kuni mai lõpuni. Mai lõpus tuli hageja Eestisse ja tegi Tartu erakliinikus analüüsid. Seejärel sõitis tagasi Itaaliasse ja teavitas kostjat e-kirjaga analüüside vastustest ja andis teada lapse sünni oletatava aja (24.–26. detsember 2006). Ühtlasi ütles hageja kostjale, et kui kostjal on ettepanekuid, siis ta võib helistada. 13. juunil 2006 helistas kostja hagejale ning tegi ettepaneku, et hageja teeks aborti, kuna märtsis erakliinikus tehtud röntgen võis lapsele viga teha. Samuti tegi kostja hagejale ettepaneku, et ostab talle Kohtla-Järvele korteri, et hageja kostjat enam kunagi ei tülitaks. Kui laps sündis, saatis hageja kostjale lapse pildi,

kus oli kirjas lapse sünniaeg (26. detsember 2006) ning lapse ees- ja perekonnanimi. Hageja tegi kostjale ettepaneku asi rahulikult lahendada. Kostja tegi veel kord ettepaneku, et ostab hagejale 6000–7000 krooni eest Kohtla-Järvele korteri, mille peale hageja teatas, et probleemiks on korteri remontimine. Kuna hageja kasvatab üksinda last, siis palus hageja kostja käest 30 000 eurot hagejale kuuluva korteri remondiks ja selle sisustamiseks, millest kostja keeldus, väites, et see on liiga suur summa ning ei ole tagatud, et hageja kostjat uuesti tülitama ei hakka. Kostja ei ole kunagi lapsest huvitunud ega andnud lapse ülalpidamiseks raha, vaid on lubanud esitada politseisse avalduse, et hageja šantažeerib teha. Maakohtule esitatud muude asjaolude alusel ei ole võimalik hinnata, kas kostja on lapse isa või kas poolte vahel olid intiimsuhted. Käevõru või telefoninumbri olemasolu ei tähenda, et kostja andis need esemed hagejale. Tunnistaja N. V ütlustega ei ole tõendatud, et hageja ja kostja viibisid koos või olid intiimvahekorras. Tunnistaja ei ole kostjat kunagi näinud. Intiimvahekorda ei ole kostja kunagi omaks võtnud. Toimikus olevatel fotodel ei ole hageja ja kostja kordagi koos, samuti ei võta kostja omaks, et fotod on tehtud hageja nimetatud kohtades. Hageja ei ole lähemalt kirjeldanud kostja kodu, kus ta enda sõnul tihti nädalavahetustel viibis. Samuti ei tõenda hageja fotod majast, kus kostja elab, ja töökohast ning väljavõtted Itaalia Ehitusjärelvalve registriandmetest kostjale kuuluvate kinnistute kohta, et kostja ja hageja on olnud koos nimetatud kohtades ja neil olid intiimsuhteid. Lapse põlvnemist kostjast ei tõenda ka lapse fotod, sest kohus ei saa fotode põhjal põlvnemist tuvastada. Pooltevahelise kirjavahetusega ei ole tõendatud kostja isaduse omaksvõtt ega asjaolu, et kostja on pakkunud hagejale raha või et pooled on olnud intiimsuhetes. Kirjavahetusest nähtub selgelt, et kostja ei ole kordagi tunnistanud last enda omaks ning on süüdistanud hagejat väljapressimises. Seega ei ole tõendatud, et hageja ja kostja suhtlesid omavahel lapse võimaliku eostamise ajal, mis toimus orienteeruvalt ajavahemikul 15.–30. märts 2006. Kuna elatise väljamõistmise eelduseks on isiku põlvnemise tuvastamine ning lapse põlvnemine kostjast ei ole tõendatud, tuleb ka elatisenõue jätta rahuldamata.

aluseks olevaid asjaolusid, kuid lapse huvisid silmas pidades võib seda teha ka kohus. Hageja ei ole oma väidete aluseks olevaid asjaolusid tõendanud. Arvestades, et hagi aluseks olevad sündmused toimusid Itaalias, ei olnud Eesti Vabariigi kohtul võimalik tõendeid ise koguda. Õige on maakohtu järeldus, et ainuüksi see, et kostja keeldus osalemast DNA-ekspertiisis ja andmast ekspertiisi tegemiseks vajalikku proovi, ei anna alust järeldada, et ta on loobunud tõendamast oma vastuväidet. Ainult juhul, kui oleks tõendatud muude asjaolude olemasolu, mis võimaldavad kostjat pidada lapse isaks, saaks kostja keeldumist DNA-ekspertiisi tegemisest tõlgendada viisil, mille kohaselt on kostja ise loobunud oma vastuväidete tõendamisest. Maakohus pidas õigesti ebapiisavaks hageja vande all antud seletust, sest teised tõendatud asjaolud hageja väidetud sündmuste toimumist ei kinnitanud. Asjaolu, et kostja ei ole tõendanud DNA-ekspertiisist keeldumise usuliste põhjuste olemasolu, ei ole oluline. Tulenevalt Itaalia õigusest ei ole oluline mitte isiku usuline kuuluvus, vaid isiku vaba tahe ennast ekspertiisile allutada. Lisaks ei ole hageja maakohtu menetluses tõstatanud küsimust kostja usulisest kuuluvusest ja selle tõendamise vajadusest. Kostja on esimeses kohtule esitatud menetlusdokumendis selgitanud, et ta ei nõustu DNA-ekspertiisiga usulistel põhjustel, mistõttu ei saa kostjale ette heita, et tema seisukohad molekulaargeneetilise ekspertiisi kohta on menetluse vältel muutuvad. Õige on see, et lapsesse puutuva vaidluse lahendamisel tuleb lähtuda lapse huvidest, kuid eeltoodu ei anna alust tuvastada isadus ilma igasuguste tõenditeta, tuginedes ainult lapse ema vande all antud seletusele. Muid tõendeid, mis kinnitaksid lapse põlvnemist kostjast, ei ole asjas esitatud. Maakohus ei ole vääralt tõlgendanud Euroopa Liidu Nõukogu määrust nr 1206/2001 (edaspidi määrus nr 1206/2001). Samuti on Itaalia Vabariigi kohus tõendi kogumisel nimetatud määruse sätteid järginud. Määruse nr 1206/2001 art 10 p 2 järgi rahuldab taotluse saanud kohus taotluse oma riigis kehtivate õigusaktide järgi ja art 13 sätestab, et vajaduse korral kohaldab taotluse saanud kohus taotlust rahuldades asjakohaseid sunnimeetmeid sellistel juhtudel ja sellisel määral, mis on ette nähtud taotluse saanud kohtu liikmesriigi õigusaktidega riigisiseste asutuste või ühe asjaomase poole samal eesmärgil esitatud taotluse rahuldamise puhul. Määruse nr 1206/2001 art 17 p 2 järgi on tõendite vahetu kogumine võimalik ainult siis, kui see toimub vabatahtlikult, ilma vajaduseta rakendada sunnimeetmeid. Kuna Itaalia kohtu selgituse kohaselt ei ole Itaalias võimalik põlvnemise kohta ekspertiisi tegemiseks kasutada vajaliku materjali saamiseks sundi, siis oli taotluse rahuldamata jätmine õigustatud. Õige ei ole hageja arusaam määruse nr 1206/2001 alusel tõendi kogumisel sunnimeetmete rakendamise võimalikkusest Eesti Vabariigi TsMS § 300 lg 2 kohaselt. Väär on hageja väide, et talle ei ole selgitatud vajadust tõendada hagi aluseks olevaid asjaolusid. Ringkonnakohus selgitas asja esimesel korral läbi vaadates, et hageja esitatud asjaolud ei ole piisavad ja hagejal tuleks maakohtus võimalusel esitada nõude põhistamiseks veel asjaolusid ja samuti tõendeid, mis hageja väiteid tõendavad. Sellisteks tõenditeks võivad olla poolte kirjad, sõnumid ja muu taoline ning tunnistajate ütlused. Ringkonnakohus on viidanud võimalusele ka Itaalias elavate tunnistajate ülekuulamiseks määruse nr 1206/2001 järgi. Ringkonnakohtu otsusele järgnenud maakohtu menetluses ei ole hageja uusi tõendeid esitanud ega esitanud taotlust Itaalias asuvate

tunnistajate ülekuulamiseks või muul moel Itaaliast tõendite kogumiseks. See, et kostja on vastu vaielnud ka elatise nõudele, ei tähenda, et ta oleks kaudselt isaduse omaks võtnud. Kuna hageja on esitanud kaks nõuet, siis see, et kostja ei tunnista isaduse tuvastamise nõuet, ei tähenda, et ta ei võiks esitada vastuväiteid elatise suurusele. Arvestades esitatud nõudeid, oli see vajalik, kuna juhul, kui kohus oleks isaduse tuvastamise nõude rahuldanud, oleks tulnud lahendada ka elatise väljamõistmise nõue ja sellisel juhul oleksid olnud vastuväited elatise suurusele asjakohased. Hageja on koos kaebusega esitanud tõendina itaaliakeelse 17. juuli 2006. a e-kirja, mille tõlge on esitatud varem, kuid sellest ei nähtu, et kostja oleks tunnistanud oma isadust.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

mille peale on kaevatud.

aga tõendada oma vastuväidet, et ta ei ole lapse bioloogiline vanem, st ta ei ole last eostanud. Lisaks võib põlvnemise asjas TsMS § 230 lg 3 järgi kohus ka omal algatusel tõendeid koguda. Kuna põlvnemise tuvastamiseks on vaja selgitada, kas laps põlvneb bioloogiliselt sellest mehest, tuleb asjas selgitada eriteadmisi nõudvaid asjaolusid, milleks kohus võib menetlusosalise taotlusel või omal algatusel küsida eksperdi arvamust TsMS § 293 alusel. Seejuures saab põlvnemise tuvastamise asjas nii hageja väidet kui ka kostja vastuväidet tõendada kõige tõsikindlamalt molekulaargeneetilise ekspertiisiga, mille käigus tuvastatakse proovi andnud isikud ning lapse mehest põlvnemise tõenäosus. Seega teenib molekulaargeneetilise ekspertiisi tegemine ühest küljest hageja huve, kes soovib tõendada, et kostja on lapse isa, teisalt aga ka kostja huve, kes väidab vastu, et ta ei ole lapse isa. Eelnevat arvestades peab isik TsMS § 300 lg 1 järgi taluma põlvnemise tuvastamiseks tehtavat ekspertiisi, eelkõige vereproovide võtmist veregrupi määramiseks ja geneetiliseks analüüsiks, kui põlvnemist on võimalik tuvastada teaduse tunnustatud põhimõtete ja meetodite alusel ning uurimine ei põhjusta uuritavale või tema lähisugulastele eeldatavasti tervisekahjustust. Seega võib isik keelduda ekspertiisil osalemast ja proovi andmast üksnes juhul, kui see oleks talle meditsiiniliselt vastunäidustatud ja tekitaks tervisekahjustuse. Muudel juhtudel ei ole keeldumine õigustatud. Sellest tulenevalt ei saa lugeda õigustatuks ka kostja usulistel kaalutlustel proovi andmisest keeldumist. Mh märgib kolleegium, et arvestades tänapäevaseid uurimismeetodeid, kus molekulaargeneetilist uuringut tehakse süljeproovist saadud materjali abil, on kolleegiumi hinnangul meditsiinilised vastunäidustused proovi andmiseks praktiliselt olematud. Põlvnemise ekspertiisist keeldumise korral võib kohus määrata TsMS § 300 lg 2 järgi ekspertiisi tegemise kohustuslikus korras ning uurimisest korduva õigustamatu keeldumise puhul võib ekspertiisi teha sundkorras kohtu määruse alusel, kaasates vajaduse korral politsei. Viidatud sätete järgi tuleb isikul põlvnemise tuvastamiseks anda molekulaargeneetilise ekspertiisi tegemiseks vajalik proov ning üldjuhul on see proov võimalik saada. Kui isik keeldub õigustamatult proovi andmast ning temalt ei õnnestu ülalmärgitud sätete kohaselt mingil põhjusel ekspertiisiks vajalikku proovi saada, sh kui proovi ei õnnestu saada välisriigis elavalt menetlusosaliselt ka välisriigi kohtu abiga erinõude korras, tuleb kolleegiumi hinnangul arvestada seda asjaolu tõendite hindamisel. Kuna lapse põlvnemise tuvastamise asjas on tänapäeval kõige usaldusväärsemaks tõendiks molekulaargeneetiline uuring ning lapse eostamise kohta ei pruugi menetlusosalistel olla muid piisavalt usaldusväärseid tõendeid, tuleb kolleegiumi hinnangul tõlgendada isiku proovi andmisest korduvat õigustamatut keeldumist tema kahjuks, kohaldades TsMS § 8 lg 2 järgi analoogia korras TsMS § 283 lg-t 2, kuna isiku keeldumine annab alust arvata, et isik peab võimalikuks, et ta on lapse isa, ja kardab seetõttu ekspertiisi tulemust. TsMS § 272 lg 2 järgi on menetlusosalise esitatud eriteadmistega isiku arvamus dokumentaalne tõend. Kuigi põlvnemise tuvastamise asjas määratakse eriteadmisi nõudvate asjaolude selgitamiseks ekspertiis, mitte ei kohustata menetlusosalist vastavat dokumentaalset tõendit esitama, on mõlemad olemuselt sarnased, mistõttu saab kolleegiumi hinnangul kohaldada kohtule dokumendi esitamata

jätmise sätteid ka eksperdiarvamuseks TsMS § 300 järgi vajaliku proovi andmata jätmise korral. Kui vastaspool ei täida dokumendi kohtule esitamise kohustust, võib kohus TsMS § 283 lg 2 järgi lugeda mh tõendatuks tõendi taotleja väited esitamata jäetud dokumendi olemuse ja sisu kohta. Kolleegiumi arvates võib kohus viidatud sätet eksperdiarvamuseks vajalike proovide andmisest õigustamatule keeldumisele kohaldades lugeda tõendatuks ka ekspertiisi taotlenud menetlusosalise väited asjaolude (põlvnemise) kohta, mille tõendamiseks ta ekspertiisi taotles. Selleks peab aga kohus ekspertiisi määrates isikut õigustamatu keeldumise tagajärgede eest hoiatama.

lahendanud kohtu määruse alusel menetlusosalisele, kes selle tasus või kelle eest see tasuti, või tema korraldusel muule isikule. Asjas on tasunud kautsjoni hageja. Kuna ringkonnakohtu otsus tühistatakse ja asi saadetakse ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi ringkonnakohtu otsustada. Jaak Luik, Henn Jõks, Lea Laarmaa

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.