Pankrotiõigus › Hagi nõude tunnustamiseks

2-17-16134 Lepingu punkti 9.1.1 kohaselt oli töövõtja ülesandeks hankida ka ET15 asuva ehitise kasutuselevõtmiseks vajalik kasutusluba. Lepingu p-i 9.16.1 kohaselt kohustus töövõtja teostama tähtaegselt ja nõuetekohaselt kõik kasutusloa saamiseks vajalikud toimingud. Töövõtja vastavaid lepingulisi kohustusi ei täitnud. Ehitustööd olid 27.12.2016 kuupäevaks täielikult peatunud ja ehitusobjektilt olid lahkunud kõik tööde lõpuleviimisega seotud alltöövõtjad. Alltöövõtjad keeldusid tööde edasisest teostamisest põhjusel, et töövõtja oli jätnud neile alltöövõtulepingute alusel tasumisele kuuluva tasu maksmata. Hagejale ei olnud ka teada, mis ajaks võiks ehitustööd valmida või ehitisele kasutusloa saada. Sellega oli tööde tähtaegne lõpetamine muutunud ilmselgelt võimatuks. Tööde mahajäämus ajagraafikust oli selgelt ületanud 20 kalendripäeva lepingu punkti 19.2.1 mõttes. Seetõttu ei olnud töövõtja järginud tööde lepingujärgse teostamise kohustust (lepingu p 19.2.2). Vaatamata hageja korduvatele nõudmistele ehitustöödega jätkata ning need võimalikult kiirelt lõpetada ei kõrvaldanud töövõtja rikkumist (lepingu p 19.2.4). Samuti rikkus töövõtja lepingu p-des 16.1 ja 16.2 sätestatud kohustusi ning ei esitanud hagejale nõutavaid tagatisi (lepingu p 19.2.6). Kuna töövõtja ei olnud teostanud nõuetekohaselt kõiki töid, ei vastanud ehitis lepingus sätestatud nõuetele, sellele ei olnud väljastatud kasutusluba, töövõtja ei olnud andnud hagejale üle lepingu punktis 16.2 nimetatud tagatist ning täidetud ei olnud ka teised lepingu punktis 12.2 sätestatud tööde lõppakti allkirjastamise eeldused, ei pidanud hageja võimalikuks allkirjastada teostatud tööde lõppakti ega ehitist kui tervikut vastu võtta. Töid ei loeta lepingu punkti 12.5 kohaselt ühelgi teisel alusel vastuvõetuks. Eeltoodust tulenevalt esitas hageja 29.12.2016 töövõtjale lepingu ülesütlemise avalduse, kahju hüvitamise ja leppetrahvi tasumise nõude, lõppakti allkirjastamisest ja lõpparve tasumisest keeldumise ning tasaarvestusavalduse. Hageja ütles lepingu üles selle p-de 19.2.1, 19.2.2, 19.2.4 ja 19.2.6 alusel tulenevalt töövõtja poolt lepingu olulistest rikkumistest, sh ehitustööde täielikust seiskamisest ning enam kui neli kuud kestnud viivitusest aadressil xxx asuvale ehitisele kasutusloa hankimisel. Ülesütlemine muutus kehtivaks avalduse kättesaamisest töövõtja poolt 30.12.2016, kuivõrd hageja saatis ülesütlemisavalduse digitaalselt allkirjastatuna e-kirjaga töövõtja e-posti aadressile 29.12.2016 ja lepingu p 17.2.3 kohaselt loetakse e-kirjaga saadetud teated kättesaaduks, kui saatmisest on möödunud üks tööpäev. Töövõtja ei ole hageja ülesütlemisavaldusele vastu vaielnud. Tulenevalt tööde tähtaegse üleandmise kohustuse rikkumisest, teostusgarantii esitamisega viivitamisest ja lepingu ülesütlemisest nõudis hageja 29.12.2016 avalduses töövõtjalt leppetrahvi tasumist kokku summas 425 655.98 eurot. Hageja tasaarvestas töövõtja võimaliku maksimaalse tasunõude hageja vastu summas 54 974 eurot + käibemaks hageja leppetrahvinõudega töövõtja vastu summas 425 655.98 eurot, mille tulemusel kohustus töövõtja tasuma hagejale leppetrahvi summas 359 687.18 eurot 7 päeva jooksul ülesütlemisavalduse saamisest. Töövõtja ei tasunud temalt nõutud leppetrahvi ning ei ole tasunud seda käesoleva ajani. Hageja teatas 29.12.2016 avalduses töövõtjale ka kahju hüvitamise nõuetest 29.12.2016 seisuga summas 151 230.75 eurot, mis avalduse esitamise seisuga leppetrahvide summat ei ületanud. Eeltoodult on töövõtja saanud 29.12.2016 avalduse kätte, kuid ei ole selles toodud nõudeid täitnud ega ole ka selles toodud avaldustele ega nõuetele mingil moel vastu vaielnud. Hageja ja töövõtja poolsed objekti esindajad kinnitasid 26.01.2017 lepingu lõppemist hageja ülesütlemisavaldusega ning omanikujärelvalve tegemata tööde nimekirja, mis tõendab täiendavalt töövõtja poolset lepingu rikkumist ja fakti, et 26.01.2017 seisuga oli veel ca kvartali jagu töid tegemata. Tööde tähtaegse üleandmise kohustuse rikkumisest tulenev leppetrahvinõue summas 50 660 eurot

2-17-16134 Lepingu p-i 18.4 kohaselt kui töövõtja rikub mistahes ajagraafikus või lepingus sätestatud tööde valmimise tähtpäeva, sh mistahes vahetähtaeg ja lõpliku valmiduse tähtpäev, on tellijal õigus nõuda töövõtjalt leppetrahvi 340 eurot iga tööde üleandmise või täitmise tähtaega ületatud kalendripäeva eest. Kuna töövõtja rikkus kohustust anda tööd üle tähtaegselt 03.08.2016, on hagejal õigus nõuda lepingu p-i 18.4 alusel tööde lõpliku valmiduse tähtpäeva rikkumisest tulenevalt leppetrahvi summas 340 eurot iga tähtaega (03.08.2016) ületanud kalendripäeva eest. Lepingu p-i 19.3 kohaselt arvestatakse tähtaegadest mittekinnipidamisega seotud leppetrahve kuni lepingu ülesütlemise jõustumiseni ehk antud juhul kuni 30.12.2016. Hageja nõudis 29.12.2016 avalduses töövõtjalt tööde tähtaegse ülesandmise kohustuse rikkumisest tulenevat leppetrahvi 29.12.2016 seisuga summas 340 eurot x 148 päeva = 50 320 eurot, kuid töövõtja leppetrahvi ei tasunud. Eeltoodust tulenevalt kohustub töövõtja tasuma hagejale tööde tähtaegse üleandmise kohustuse rikkumisest tulenevalt leppetrahvi summas 50 660 eurot. Täitmisperioodi tagatise esitamise kohustuse rikkumisest tulenev leppetrahvinõue summas 71 100 eurot Lepingu p-i 16.1 kohaselt kohustus töövõtja esitama tellijale 10 päeva jooksul ehitise ehitusloa väljastamisest arvates tellijaga eelnevalt kooskõlastatud sõnastuses lisatingimusteta, esimesel nõudmisel krediidiasutuse poolt väljastatud garantii, millega garantiiandja kohustub tellija esimesel nõudmisel täitma lepingust tulenevad tellija mistahes rahalised nõuded töövõtja vastu summas kokku 10% lepingu hinnast (koos käibemaksuga). Pangagarantii peab olema jõus 60 päeva möödumiseni tellija poolt lõppakti allkirjastamisest. Garantii tagab kõiki tellijale lepingust tulenevaid nõudeid töövõtja vastu, sealhulgas, kuid mitte ainult töövõtja poolse mistahes lepingust tuleneva kohustuse mittekohasest täitmisest tulenevaid nõudeid. Ehitise ehitusluba väljastati 03.09.2015. Töövõtja kinnitas hagejale, et on vastava garantiikirja võtnud. Dokumentide sisekontrolli käigus aga tuvastati, et töövõtja vastavat garantiid tegelikult võtnud ei ole. Seega on töövõtja viivituses olulise lepingulise kohustuse täitmisega, mis annab hagejale lepingu p-i 18.3 alusel õiguse nõuda rikkumises oldud aja eest leppetrahvi 150 eurot päevas. Lepingu p-i 19.3 kohaselt arvestatakse tähtaegadest mittekinnipidamisega seotud leppetrahve kuni lepingu ülesütlemise jõustumiseni ehk antud juhul kuni 30.12.2016. Hageja nõudis 29.12.2016 avalduses töövõtjalt täitmisperioodi garantii esitamise kohustuse rikkumisest tulenevat leppetrahvi 29.12.2016 seisuga summas 150 eurot x 473 päeva = 70 950 eurot, kuid töövõtja leppetrahvi ei tasunud. Eeltoodust tulenevalt kohustub töövõtja tasuma hagejale tagatise esitamise kohustuse rikkumisest tulenevalt leppetrahvi summas 71 100 eurot. Lepingu ülesütlemisest tulenev leppetrahvinõue summas 304 385.98 eurot Lepingu p-i 18.7 kohaselt kui tellija ütleb lepingu üles mistahes lepingu p-s 19.2 nimetatud alusel, on tellijal õigus nõuda töövõtjalt leppetrahvi summas, mis moodustab 10% lepingu hinnast. Tulenevalt asjaolust, et hageja ütles lepingu 29.12.2016 avaldusega üles lepingu p-i 19.2 alusel (täpsemalt p-de 19.2.1, 19.2.2, 19.2.4 ja 19.2.6 alusel), on hagejal õigus nõuda töövõtjalt lepingu p-i 18.7 alusel leppetrahvi tasumist summas 10% lepingu hinnast, mis koos teostatud tööde aktiga nr 16 on 3 043 859.81 eurot, ehk 304 385.98 eurot. Hageja nõudis 29.12.2016 avalduses töövõtjalt

2-17-16134 lepingu ülesütlemisest tuleneva leppetrahvi tasumist summas 304 385.98 eurot, kuid töövõtja leppetrahvi ei tasunud. Eeltoodust tulenevalt kohustub töövõtja tasuma hagejale lepingu ülesütlemisest tulenevat leppetrahvi summas 304 385.98 eurot. Eeltoodust tulenevalt moodustavad hageja leppetrahvinõuded töövõtja vastu kokku 50 660 + 71 100 + 304 385.98 = 426 145.98 eurot. Leppetrahvinõudest nõue summas 65 968.80 eurot tingimusliku nõudena Hageja nõudis 29.12.2016 avalduses töövõtjalt leppetrahvi tasumist 29.12.2016 seisuga vastavalt summas 50 320 eurot (340 eurot x 148 päeva), 70 950 eurot (150 eurot x 473 päeva) ja 304 385.98 eurot (so 10% Lepingu hinnast), kokku summas 425 655.98 eurot. Hageja leppetrahvide nõuete õige summa on tegelikult 426 145.98 eurot ja hageja lähtub järgnevalt õigest numbrist. Nõnda hageja tasaarvestas töövõtja võimaliku maksimaalse tasunõude hageja vastu summas 54 974 eurot + käibemaks (kokku 65 968.80 eurot) enda leppetrahvinõudega töövõtja vastu summas 426 145.98 eurot, mille tulemusel poolte nõuded kattuvas ulatuses lõppesid (summas 65 968.80 eurot). Tasaarvestuse tulemusel kohustus töövõtja tasuma hagejale leppetrahvi summas 426 145.98 65 968.80 = 360 177.18 eurot. Eeltoodust tulenevalt esitab hageja töövõtja vastu leppetrahvinõude summas 360 177.18 eurot ja esitab lisaks leppetrahvinõude summas 65 968.80 eurot tingimusliku nõudena puhuks, kui 29.12.2016 avalduses teostatud tasaarvestust ei peaks kehtivaks loetama. Kokku esitab seega hageja leppetrahvinõude summas 426 145.98 eurot, millest nõude summas 65 968.80 eurot esitab PankrS § 98 kohase tingimusliku nõudena. Viivis leppetrahvi tasumisega viivitamise eest summas 7955.77 eurot Hageja nõudis 29.12.2016 avalduses töövõtjalt leppetrahvi tasumist kokku summas 359 687.18 eurot 7 päeva jooksul avalduse saamisest. Kuna lepingu p 17.2.3 kohaselt loetakse e-kirjaga saadetud teated kättesaaduks, kui saatmisest on möödunud üks tööpäev, sai töövõtja 29.12.2016 nõude kätte 30.12.2016 ning kohustus tasuma leppetrahvi hiljemalt 06.01.2017. Töövõtja leppetrahvi ei tasunud ning ei ole seda tasunud käesoleva ajani. Kuna töövõtja ei täitnud lepingust tulenevat maksekohustust tähtaegselt, kohustub ta tasuma VÕS § 113 lg 1 alusel alates 07.01.2017 viivist seadusjärgses määras 8% aastas, mis pankroti väljakuulutamise seisuga 17.04.2017 moodustab 7955.77 eurot. Eeltoodust tulenevalt moodustab hageja viivisenõue töövõtja vastu 7955.77 eurot. Kahju hüvitamise nõue tulenevalt ehitustööde tellimisest kolmandatelt isikutelt summas 92 932.23 eurot Hageja juhtis juba 29.12.2016 avalduses tähelepanu, et kuigi hageja on korduvalt nõudnud tööde võimalikult kiiret lõpetamist, ei ole töövõtja teinud ehitustööde jätkumiseks pingutusi sõltumata sellest, et töövõtja oli tööde üleandmisega viivitanud enam kui neli kuud ning ei olnud täitnud enda lepingu p-s 9.1.1 sätestatud kohustust hankida ET15 ehitisele kasutusluba. hagejal oli vastavalt lepingu p-le 11.4 õigus lasta nõutud tööd teha teistel töövõtjatel töövõtja kulul. Seetõttu oli hageja sunnitud ehitustööde lõpetamise ja oma kolmandate isikute ees olevate lepinguliste kohustuste täitmiseks laskma ehitustöid teostada teistel töövõtjatel. Sellega seoses on hageja kandnud täiendavaid kulusid summas 92 932.23 eurot ilma käibemaksuta, mis seisneb teistelt töövõtjatelt tellitud tööde maksumuses. Lepingu p-i 11.4 kohaselt tuleb vastavad kulud sisse nõuda töövõtjalt.

2-17-16134 Hagejal õnnestus saada hoonele kasutusluba alles 20.04.2017. Eeltoodust tulenevalt kuuluvad hageja kulutused summas 92 932.23 eurot töövõtja poolt hüvitamisele VÕS § 115 lg 1, § 128 lg 3 ja § 135 lg 1 alusel. Kahju hüvitamise nõue tulenevalt töötajate ja töövõtjate lisakuludest summas 46 206.70 eurot Lisaks eeltoodule on ka hageja töötajad ja töövõtjad olnud sunnitud tegema töövõtja poolsete lepingu rikkumiste, sh viivituste tõttu lisatöid. Nimetatud lisatööd seisnevad täiendavates töödes ja töötundides, mida hageja töötajad ja töövõtjad on pidanud pühendama ET15 ehitustööde viivitustest tõusetunud probleemidega tegelemiseks ja hoone valmimiseks (ning mille tõttu on mh edasi lükatud hageja töötajate teised tööalased kohustused). Hageja on pidanud pühendama töövõtja rikkumiste tagajärgede kõrvaldamisele ja ehitustööde lõpetamisele ka täiendavat meeskonda ja kandma vastavaid kulusid (ehituse juhtimine, projektijuhtimine jms). Täiendava meeskonna kaasamiseks ja töötajate ning töövõtjate poolt lisatööde tegemiseks on hageja kandnud täiendavaid kulusid summas 46 206.70 eurot ilma käibemaksuta. Eeltoodust tulenevalt kuuluvad hageja kulutused summas 46 206.70 eurot töövõtja poolt VÕS § 115 lg 1 alusel hüvitamisele. Kahju hüvitamise nõue tulenevalt täiendavatest intressikuludest summas 124 602.90 eurot Seoses sellega, et töövõtja ei täitnud kohustust anda ET15 ehitis tähtaegselt üle ning puudus vajalik kasutusluba, ei saanud hageja sõlmida korterite asjaõiguslepinguid. Seetõttu ei tasunud korterite omandajad hagejale esialgselt kavandatud ajaks korterite ostuhindu. Sellega seoses on hageja pidanud tasuma kavandatust kauem panga- ja omanikulaenu intressikulusid. Hageja ja LHV Pank AS vahel on 03.09.2015 sõlmitud laenuleping nr xxx summas 2 894 470 eurot ning laenu kasutamise eesmärgiks on kokku lepitud hageja poolt kinnistul asukohaga Tallinn, xxx asuva kortermaja renoveerimistööde finantseerimine. Laenulepingu p 4 kohaselt oli laenu kasutusse võtmise tähtaeg kokku lepitud kuni 03.11.2016 ning intressimääraks Euribor + 5,5% aastas. Laenulepingu üldtingimuste p 4 kohaselt intressi arvestatakse laenusaaja kasutuses olevalt laenu tagasimaksmata osalt vastavalt selle kasutamise ajale ja laenulepingu põhitingimustes fikseeritud aastasele intressimäärale. Intressi arvestamisel lähtutakse tegelikust päevade arvust kuus ja 360-päevasest aastast. Intressi arvestatakse laenu laenusaaja kasutusse ja käsutusse andmise päevast (kaasa arvatud) kuni kogu laenu täieliku ja nõuetekohase tagastamise päevani (välja arvatud). Lisaks on hageja sõlminud 26.05.2014 ka nn omanikulaenulepingu ja 19.11.2014 sellele muudatuse xxx, Tallinn ostu ja arendamise sihtotstarbeks intressiga 15% aastas (lepingu p 4.1). Arvatust suuremate intressikuludena on hageja kandnud kahju summas 124 602.90 eurot, sellest alates 2016. a septembrist kuni 2017. a jaanuarini makstud pangalaenu intressidena 57 432.10 eurot ja alates 2016. a septembrist makstud omanikulaenu intressidena 67 170.80 eurot. Tegemist on töövõtja rikkumisega põhjustatud otsese varalise kahjuga VÕS § 128 lg 3 tähenduses. Eeltoodust tulenevalt nõuab hageja täiendavatest intressikuludest tuleneva kahju hüvitamist summas 124 602.90 eurot. Kahju hüvitamise nõue tulenevalt garantiiperioodi tagatise mitteesitamisest summas 60 877.20 eurot Hageja märkis 29.12.2016 avalduses, et peab lepingu p-i 16.4 alusel garantiiperioodi tagatise summa 2% lepingu hinnast (60 877.20 eurot) kinni töövõtjale tasumisele kuuluvatest maksetest kuni töövõtja poolt lepingu p-s 16.2 sätestatud garantiiperioodi tagatise esitamiseni.

2-17-16134 Vastavalt lepingu p-le 19.7 jääb lepingu ennetähtaegsel lõppemisel mistahes alusel ehitise garantii lepingu p-s 15 sätestatud tingimustel kehtima kõikide töövõtja poolt kuni lepingu lõppemiseni teostatud tööde osas. Nimetatud ehitise garantii tagamiseks kohustus töövõtja lepingu p 16.2 kohaselt hagejale esitama hagejaga eelnevalt kooskõlastatud sõnastuses lisatingimusteta, esimesel nõudmisel krediidiasutuse poolt väljastatud garantii, millega garantiiandja kohustub hageja esimesel nõudmisel täitma lepingust tulenevad hageja mistahes rahalised nõuded töövõtja vastu kokku summas 2% lepingu lõplikust hinnast koos käibemaksuga. Töövõtja ei ole vastavat kohustust täitnud ega pangagarantiid garantiiajakohustuste täitmise tagamiseks andnud. Arvestades võlgniku püsivat maksejõuetust on ilmne, et võlgnik ka tulevikus ei ole suuteline vastavat kohustust täitma. Töövõtja püsivalt maksejõuetuks muutumise tõttu on äärmiselt ebatõenäoline, et töövõtja asuks teostama ka mistahes garantiitöid (arvestades senist suutmatust ehitustöid teostada, mis viis lepingu lõpetamiseni) või suudaks nende eest tasuda. Kui töövõtja oleks lepingut nõuetekohaselt täitnud, sh teostanud kõik ehitustööd ja andnud tellijale lepingu p-s 16.2 sätestatud garantii, oleks tellijal võimalik garantiitööd kas ise või kolmanda isiku abiga teostada ning nõuda vastava pangagarantii täitmist pangalt endale summas 60 877.20 eurot. Kuivõrd töövõtja rikkus lepingut ja pole garantiiperioodi tagatist andnud, siis on tegemist tellija jaoks otsese varalise kahjuga, so vara vähenemisega, ning tellijal on õigus nõuda töövõtjalt vastava kahju hüvitamist. Tegemist on tellija kahjuga, mis tuleneb sellest, et ta on vastavast garantiist ilma jäänud. Eeltoodust tulenevalt nõuab hageja VÕS § 115 lg 1 alusel töövõtjalt garantiiperioodi tagatise mitteesitamisest tuleneva kahju hüvitamist 2% lepingu hinnast, mis koos teostatud tööde aktiga nr 16 on 3 043 859.81 eurot, ehk summas 60 877.20 eurot. Kahju hüvitamise nõue tulenevalt õigusabikuludest summas 7487.50 eurot Töövõtja lepingu rikkumiste tõttu on hageja pidanud kasutama õigusnõustajate abi rikkumistele reageerimisel, sh nõuete esitamisel, lepingu ülesütlemisel ning sellele järgevate ja sellega seoses erinevate tehingute tegemisel, küsimuste käsitlemisel ja hageja õiguste maksmapanekul. Kohtueelsed õigusabikulud on käsitatavad otsese varalise kahjuna VÕS § 128 lg 3 ja VÕS § 115 lg 1 mõttes ning need tuleb hüvitada isikul, kes on põhjustanud vajaduse nende kandmiseks. Vastavale järeldusele on jõudnud ka Riigikohus (nt 3-2-1-84-14). Hageja on eelnevaga seoses kandnud õigusabikulusid summas 7487.50 eurot (ilma käibemaksuta), mille hüvitamist nõuab hageja VÕS § 115 lg 1 ja § 128 lg 3 alusel töövõtjalt. Nimetatud kulud on selgelt mõistlikus suuruses ning ajendatud üksnes hageja õiguste kaitsmise vajadusest töövõtja ulatuslike rikkumiste tõttu. Kui töövõtja oleks järginud enda lepingulisi kohustusi, poleks õigusabi järele olnud vajadust. Kuna õigusabi vajadus tekkis töövõtja tegevuse tulemusena, esineb töövõtja rikkumiste ning õigusabikulude vahel selge põhjuslik seos VÕS § 127 lõike 4 mõttes. Eeltoodust tulenevalt nõuab hageja töövõtjalt õigusabikuludest tuleneva kahju hüvitamist summas 7487.50 eurot. Eeltoodust tulenevalt moodustavad hageja kahju hüvitamise nõuded töövõtja vastu kokku 92 932.23 + 46 206.70 + 124 602.90 + 60 877.20 + 7487.50 = 332 106.53 eurot. Kuigi lepingu p-i 18.10 kohaselt saab kahjude hüvitamist nõuda osas, mida leppetrahv ei kata, ei ole töövõtja leppetrahvi mingiski osas tasunud ja leppetrahvide täies ulatuses tasumist ei saa pidada töövõtja püsiva maksejõuetuse tõttu ka kuigi tõenäoliseks. Kuna töövõtja ei ole leppetrahvi tasunud, siis ei kata leppetrahv mingiski ulatuses kahju hüvitamise nõudeid. Sellest tulenevalt on hagejal õigus nõuda ka kahjude hüvitamist. Hagiavalduse täpsustuses on hageja vähendanud oma nõuet ja palunud tunnustada Larsen Holding OÜ nõuet OÜ Baushmidt (pankrotis) pankrotimenetluses PankrS § 153 lg 1 p 2 kohase teise rahuldamisjärgu nõudena kogusummas 706 276.06 eurot, selle hulgas: põhinõuet summas

2-17-16134 632 351.49 eurot tunnustada PankrS § 153 lg 1 p 2 kohase tavanõudena; põhinõudest nõuet summas 65 968.80 eurot tunnustada PankrS § 153 lg 1 p 2 ning § 98 kohase tingimusliku nõudena; viivisenõuet summas 7 955.77 eurot tunnustada PankrS § 153 lg 1 p 2 kohase tavanõudena. Jätta kõik menetluskulud kostjate OÜ Bauschmidt (pankrotis) pankrotihalduri ja International Baltic Golfmarina OÜ kanda ning määrata kostjate poolt hüvitatavad menetluskulud kindlaks vastavalt Larsen Holding OÜ esitatavale menetluskulude nimekirjale ja mõista menetluskulud kostjatelt välja. Leppetrahvinõue 50 660 eurot on põhjendatud Kostjate seisukohalt on hageja kaotanud õiguse leppetrahvi nõuda, kuna vastav nõue ei olnud ehituslepingu p 18.8 järgi esitatud 2 kuu jooksul pärast rikkumise teadasaamist. Hageja märgib, et Bauschmidti viivituse näol on tegemist jätkuva (kestva) rikkumisega, mitte ühekordse rikkumistoiminguga. Seega ei saa 2-kuuline tähtaeg kulgema hakata enne, kui on selgunud rikkumise ulatus ja seeläbi ka leppetrahvinõude summa. Alles ehituslepingu ülesütlemisega 29.12.2016 oli selgunud Bauschmidti lepingurikkumise ulatus ning milline on tema poolt maksmisele kuuluv leppetrahvi nõudesumma. Seega hakkas tähtaeg leppetrahvi esitamiseks kulgema alates 29.12.2016. Lisaks eelnevale tuleb märkida, et hageja ja Bauschmidt olid ehituslepingu p 18.11 järgi kokku leppinud, et sõltumata sellest, kui üks (õigustatud) pool aktsepteerib puudusi mistahes töö osas või ignoreerib või talub teise poole poolt lepingu rikkumist või jätab teise poole mingi rikkumise korral pretensiooni esitamata või õiguskaitsevahendi(d) rakendamata, säilib sellisel õigustatud poolel siiski õigus esitada teisele poolele pretensioon ja kasutada lepingus ja/või seaduses ettenähtud õiguskaitsevahendeid sama ja/või samasuguse rikkumise suhtes hiljem. Seega isegi kui kohus peaks leidma, et tähtaeg leppetrahvi esitamiseks hakkas kulgema enne 29.12.2016, on hagejal ehituslepingu p 18.11 järgi õigus nõuda leppetrahvi ka hiljem. Hageja märgib lisaks, et leppetrahvinõude esitamine enne 29.12.2016 ei oleks olnud mõistlik, kuna siis oleks Bauschmidt pidanud ehituslepingu p 18.13 järgi leppetrahvi tasuma 7 päeva jooksul, mis oleks ilmselgelt seadnud koheselt ohtu kogu ehituse valmimist, kuivõrd Bauschmidtil esinesid juba 2016. aastast saadik tõsised makseraskused, mis viisid ühingu pankrotini. Arvestades hageja olulist huvi võimalikult kiiresti ehitus lõpuni viia, ei olnud varasemalt leppetrahvinõude esitamine kuidagi mõistlik, sest siis poleks Bauschmidt ainuüksi suure trahvinõude tõttu suutnud alltöövõtjate ees oma rahalised kohustused täita ning ehituse kiiremas korras lõpuni viia. Leppetrahvinõue 71 100 eurot on põhjendatud Kostjate seisukohalt puuduvad Bauschmidti poolt rikkumised, mis oleks aluseks kõnealuse leppetrahvinõude esitamisele. Kostjate seisukohalt olevat hageja ja Bauschmidt väidetavalt konkludentselt kokku leppinud tagatise mitteandmises. Hageja vaidleb kostjate seisukohtadele vastu. Konkludentse kokkulepet ei olnud sõlmitud ega saanud olla sõlmitud pelgalt põhjusel, et hageja avastas Bauschmidti rikkumise ajaliselt hiljem, kui Bauschmidt oma kohustust täitma pidi. Ehituslepingu p 18.11 järgi olid pooled selgelt kokku leppinud, et mistahes puuduste aktsepteerimine või lepingu rikkumise ignoreerimine või talumine ei võta poolelt ära õigust rakendada lepingulisi või seaduses sätestatud õiguskaitsevahendeid hiljem. Seega on kostjate käsitlus vastuolus ehituslepingus kokkulepituga. Eeltoodust tulenevalt on leppetrahvinõue põhjendatud ja kostjate vastuväited alusetud, sh vastuolus ehituslepinguga. Leppetrahvinõue 304 385.98 eurot on põhjendatud Kostjate seisukohalt oleks hageja saanud ehituslepingu p 18.7 alusel leppetrahvi nõuda kahe kuu jooksul alates rikkumise teadasaamisest (kostjad viitavad ehituslepingu p-le 18.8). Kostjate seisukoht on ebaõige ja ebaloogiline. Ehitusleping p 18.7 annab õiguse nõuda leppetrahvi 10% ehituslepingu hinnast üksnes eeldusel, et hageja on ehituslepingu mistahes ehituslepingu p-s 19.2

2-17-16134 märgitud alusel üles öelnud. Seega ei saanud hageja esitada vastava leppetrahvinõude enne, kui ehitusleping oli üles öeldud. Lisaks eeltoodule ei saanud hageja mistahes leppetrahvi nõudeõigust minetada, kuna ehituslepingu p 18.11 ütleb selgelt, et mistahes rikkumiste ignoreerimine või talumine ei välista lepingupoole õigust rakendada lepingulisi ja seaduses sätestatud õiguskaitsevahendeid hiljem. Tingimuslik leppetrahvinõue 65 968.80 eurot on põhjendatud Hagejale jääb arusaamatuks, kas kostjad vaidlevad tasaarvestusele vastu või mitte. Kui kohus peaks leidma, et vastavas summas on hageja kehtivalt tasaarvestanud oma nõuet Bauschmidti nõude vastu, siis selle tulemusel saab see asjaolu kinnituse kohtulahendis, mille järgi puudub Bauschmidtil vastavas summas tasunõue hageja vastu. Seega on nõue põhjendatud, kuna nõude lahendamisel selgub kohtuotsuses, kas hageja on kehtivalt tasaarvestanud oma nõude Bauschmidti vastu, mistõttu Bauschmidtil puudub vastav nõue hageja vastu, või mitte. See võimaldab tulevikus vältida otstarbetuid vaidlusi tasaarvestuse kehtivuse üle. Viivis leppetrahvi tasumisega viivitamise eest 7 955.77 eurot on põhjendatud Hageja jääb oma seisukohtade juurde, mille kohaselt tal on kehtivad leppetrahvinõuded Bauschmidti vastu. Seega on ka kõnealune nõue põhjendatud. Hageja täpsustab oma kahju hüvitamise nõuet tulenevalt ehitustööde tellimisest kolmandatelt isikutelt, kahju hüvitamise nõuet tulenevalt töötajate ja töövõtjate lisakuludest ning kahju hüvitamise nõuet tulenevalt garantiiperioodi tagatise mitteesitamisest. Lihtsuse huvides koondab hageja kõnealused nõuded ühe nimetuse alla ning märgib nõudesummana järgmist: kahju hüvitamise nõue tulenevalt ehitustööde kallinemisest 141 956.41 eurot. Kostjate seisukohalt on hageja kahju hüvitamise nõue tulenevalt ehitustööde tellimisest kolmandatelt isikutelt, sh kahju hüvitamise nõue tulenevalt töötajate ja töövõtjate lisakuludest, ebaselge, ning kahju hüvitamise nõue tulenevalt garantiiperioodi tagatise mitteesitamisest ei ole põhjendatud, kuna garantii ei saa olla hageja vara ning sellise nõude esitamiseks peab esinema garantiijuhtum. Hageja on esitanud tabeli, mis sisaldab ehitustööde/-kulude loetelu, mis on kallinenud seoses Bauschmidti rikkumistega (töö tähtaegse mittevalmimise ja viivitustega seoses). Hageja on oma nõuete aluseks olevad kuludokumendid esitanud juba hagis, kuid komplektsuse ja mugavuse huvides komplekteeris hageja kuludokumendid uuesti iga vastava kululiigi kohta eraldi. Tabelist nähtuvalt on hageja olnud sunnitud tegema ka garantiitöid, mille osas ei olnud Bauschmidt ehituslepingu p 16.2 järgset tagatist andnud. Seega hõlmab kõnealune kahju hüvitamise nõue nii hagi p-s 3.7 kui ka p-s 3.10 märgitud nõuded. Samuti on viidatud tabelis (viimases reas) välja toodud töötajate ja töövõtjate lisakulud, mis on mugavuse huvides koondatud ühe nõude nimetuse alla ehk käesoleva nõude alla (kahju hüvitamise nõue tulenevalt ehitustööde kallinemisest), kuna need seonduvad otseselt juhtimiskulude suurenemisega, mis tekkisid Bauschmidti ehituslepingu rikkumiste tõttu. Seega hõlmab hageja nõue alljärgnevaid hagis esitatud nõuded: kahju hüvitamise nõue tulenevalt ehitustööde tellimisest kolmandatelt isikutelt (hagi p 3.7); kahju hüvitamise nõue tulenevalt töötajate ja töövõtjate lisakuludest (hagi p 3.8); kahju hüvitamise nõue tulenevalt garantiiperioodi tagatise mitteesitamisest (hagi p 3.10). Hageja nimetab ülaltoodud nõuded ümber ja korrigeerib vastava nõudesumma järgmiselt: kahju hüvitamise nõue tulenevalt ehitustööde kallinemisest summas 141 956.41 eurot. Hageja märgib lisaks seoses töötajate lisakulude ja nende põhjusliku seose kohta seda, et kuivõrd hageja töötajad pidid kõrvaldama Bauschmidti rikkumisi ning viima xxx ehitusobjekti lõpuni pärast 03.08.2016, kui Bauschmidt pidi ehitusobjekti ise lõpuni viima, siis sellega seoses on ka hageja töötajate kulud otseselt seotud Bauschmidti rikkumistega. Kui Bauschmidt oleks õigeaegselt ehitusobjekti lõpuni viinud, siis oleks hageja saanud oma tööjõudu rakendada muu

2-17-16134 tegevuse jaoks. Kuna aga hageja töötajad pidid Bauschmidti rikkumisi kõrvaldama ja tegelema töödega, mis pidid olema Bauschmidti poolt lõpuni viidud, siis ei saanud töötajad teha muid tööülesandeid. Seega kuuluvad töötajate palgad samuti hüvitamisele, vastavalt tunnustamisele Bauschmidti pankrotimenetluses, kuna need on otseselt seotud Bauschmidti tegemata tööga. Kahju hüvitamise nõue tulenevalt täiendavatest intressikuludest 124 602.90 eurot LHV laenulepingust tulenev intressikahju 57 432.10 eurot. Hageja täpsustab, et vastavalt LHV laenulepingu p-le 12.5 kohustus hageja tagastama osa laenust peale xxx korteriomandite müüki. Seega on selge, et kuivõrd Bauschmidt ei jõudnud ehituslepingus kokkulepitud tähtajaks 03.08.2016 ehitusobjekti lõpuni viia ega kasutusluba saada, kusjuures Bauschmidt ei teinud seda ka 29.12.2016 kuupäevaks, siis seetõttu lükkusid korteriomandite võõrandamised edasi. Kui Bauschmidt oleks kokkulepitud kuupäevaks xxx ehitusobjekti lõpuni viinud, siis oleks saanud hageja varem korteriomandid maha müüa ja laenu tagasi maksta, ilma üleliigse intressi kandmiseta. Kuivõrd aga Bauschmidt viivitas oluliselt ehitustöödega, siis tuleb Bauschmidtil ka vastutada täiendava intressi eest. Hageja jäi hagis esitatud seisukohtade juurde. Hageja märkis lisaks seoses ehituslepingu kaitse-eesmärgiga järgmist. Bauschmidti peamine kohustus oli teostada kõik tööd, mis olid vajalikud xxx ehitamiseks ja lõpliku kasutusvalmiduse saavutamiseks „võtmed kätte“ printsiibil. Sealjuures pidi soovitud tulem olema saavutatud hiljemalt 03.08.2016. Sellele Bauschmidti peamisele kohustusele vastas hageja samaväärne huvi nõuetekohase ehitise valmimine eelnimetatud kuupäevaks. Olukorras, kus Bauschmidti olulised lepingurikkumised muutsid sisuliselt võimatuks xxx tähtaegse valmimise, on võlgniku peamise lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga hõlmatud ka kõrvalkulutused, mille selline viivitus kaasa toob. Sellisteks kõrvalkulutusteks on mh laenude intressid. Intresside maksmise perioodide pikenemine ning seeläbi hageja poolt kantavate kulutuste suurenemine on otseses põhjuslikus seoses Bauschmidti suutmatusega tööde lõpptähtaega järgida. Seega kuna intresside suurenemine on otseselt põhjustatud Bauschmidti poolsetest rikkumistest, on need VÕS § 127 lg 2 tähenduses hõlmatud võlgniku lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga. Ehitustööde finantseerimiseks võetud panga- (aga ka omanikulaenude) puhul on tavapärane, et laenu tagasimakse ning ühtlasi ka intressi arvestamise aluseks olev periood fikseeritakse lähtuvalt ehitustööde eeldatavast valmimise ajast. Kui ehitustööde teostamise periood ootamatult pikeneb (nagu see antud juhul Bauschmidti rikkumiste tõttu ka juhtunud on), suurenevad paralleelselt laenu finantseerimisega seotud kulutused. Tulenevalt asjaolust, et Bauschmidt on professionaalse ehitusettevõtjana teadlik, et mahukad ehitusprojektid eeldavad rohkel arvul väliste investeeringute, sh panga- ja omanikulaenude kaasamist, on Bauschmidtile ka VÕS § 127 lg 3 mõttes ettenähtav, et esmajoones tema tegevusest oma kohustuste täitmisel sõltub see, kas investeeringutega seotud kulutused jäävad planeeritud piiridesse. xxx valmimise edasilükkumine ning seeläbi intresside maksmise perioodide pikenemine on otseses põhjuslikus seoses Bauschmidti suutmatusega tööde tähtaegse lõpuleviimist tagada. Hageja seisukohal kostjate viide Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-106-11 ei ole asjakohane, kuivõrd seal oli tegemist kinnisasja müügilepinguga, mitte ehituslepinguga, samuti polnud müügileping sõlmitud kahe ettevõtja vahel, vaid ettevõtja ja mitteettevõtja (ehk tarbija, füüsilise isiku, eluruumi elaniku) vahel. Ühtlasi oli viidatud lahendis tegemist intressinõudega, mis ei tulenenud konkreetselt ostetava kinnisasja jaoks võetud laenust, vaid teise kinnisasja jaoks võetud laenust (ehk ostja eelmise kodu jaoks soetatud laenust). Antud juhul on olukord täiesti teine, kuna LHV laenuleping oli sõlmitud konkreetselt xxx ehitamise finantseerimiseks, mitte mingi teise kinnisasja suhtes. Seega kõrvalkulude suurenemine täiendava intressi näol on tegemist kõrvalkuluga, mis on otseselt seotud xxx ehitamisega, mille kohta sõlmitud ehituslepingut on Bauschmidt oluliselt rikkunud.

2-17-16134 Omanikulaenulepingust tulenev intressikahju 67 170.80 eurot. Sarnaselt eelneva nõudega kuulub omanikulaenulepingust tulenev intressikahju hageja hinnangul hüvitamisele. Kui Bauschmidt oleks õigeaegselt xxx valmis ehitanud, oleks hageja saanud korteriomandite müügist saadud raha kasutada laenu tagasimakseteks omanikele. Kuivõrd Bauschmidt viivitas ega lõpetanud ehitust üleüldse, siis tuli hagejal ettearvatust kauem intresse maksta, kuna hageja pidi Bauschmidti lõpetama tööd ise eelnevalt lõpuni viima. Seega kui Bauschmidt oleks xxx õigeaegselt lõpuni viinud, siis oleks hageja saanud vastavad korteriomandid varem võõrandada ja vältida üleliigset intressi maksmist. Bauschmidti rikkumiste tõttu kandis hageja täiendavat intressikulu, mis kuulub kahjuna hüvitamisele. Täpsustatud: kahju hüvitamise nõue tulenevalt õigusabikuludest 5 615 eurot on põhjendatud Kostja II on esitanud tõendi kogumise taotluse, et hageja esitaks tema ja tema advokaatide vahelisi andmeid. Hageja vaidleb sellele vastu. Hagejal kui advokaadibüroo kliendil on õigus konfidentsiaalsele õigusteenusele ning ta ei pea avalikustama talle õigusteenuse osutamisega seotud teabekandjaid (AdvS § 43 ja 45). Seega puudub alus hageja kohustamiseks õigusteenuse osutamisega seonduvate teabekandjate esitamiseks. Vastasel juhul ei oleks kliendile ka tagatud konfidentsiaalne õigusteenus ning see oleks vastuolus advokaadi ja kliendi vahelise suhte õigusliku ja eetilise olemusega. Hageja jäi jätkuvalt õigusabikulude hüvitamise nõude juurde ning palub selle nõude lahendada juba esitatud tõendite alusel ehk õigusabiarvete ja nende spetsifikatsioonide alusel, samuti mh spetsifikatsioonides kirjeldatud dokumentide alusel. Hageja märgib, et nt 29.12.2016 ülesütlemisavalduse (hagi lisa 7) koostamine on märgitud õigusabiarvel (spetsifikatsioonid 28.12 ja 29.12 kuupäevadega) ning on otseselt seotud Bauschmidti ehituslepingu rikkumisega. Hageja soovib enda nõuet täpsustada, kuivõrd ta ei esita õigusteenuse aluseks olevaid dokumente, siis tugineb hageja üksnes nendele spetsifikatsioonides märgitud õigusteenuste kulude hüvitamisele, mis on ainuüksi õigusabiarvetest tulenevalt otseselt seostatavad xxx ehitusobjekti ja Bauschmidti rikkumistega. Need õigusteenuse kulud, mis ei ole ainuüksi õigusabiarvete spetsifikatsiooni järgi otseselt seostatavad Bauschmidti rikkumistega xxx ehitamisel, on nõudesummast maha arvatud. Hageja märgib, et võttes arvesse Advokaadibüroo Jesse & Kalaus üleval loetletud teenuse mahtu 13,75 tundi ja tunnihinda 110 eurot, vähendab hageja oma nõuet 1 512.50 euro võrra. Võttes arvesse Advokaadibüroo COBALT üleval loetletud teenuse mahtu 2,25 tundi ja tunnihinda 160 eurot, vähendab hageja oma nõuet 360 euro võrra. Seega tuleb hageja vastavast nõudest maha lahutada 1 512.50 + 360 = 1 872.50 eurot. Eeltoodust tulenevalt moodustab hageja kahju hüvitamise nõue tulenevalt õigusabikuludest kokku summa 7 487.50 - 1 872.50 = 5 615 eurot. Hagiavalduse täpsustuses on hageja seega vähendanud oma nõuet ja palunud tunnustada Larsen Holding OÜ nõuet OÜ Baushmidt (pankrotis) pankrotimenetluses PankrS § 153 lg 1 p 2 kohase teise rahuldamisjärgu nõudena kogusummas 706 276.06 eurot, selle hulgas: põhinõuet summas 632 351.49 eurot tunnustada PankrS § 153 lg 1 p 2 kohase tavanõudena; põhinõudest nõuet summas 65 968.80 eurot tunnustada PankrS § 153 lg 1 p 2 ning § 98 kohase tingimusliku nõudena; viivisenõuet summas 7 955.77 eurot tunnustada PankrS § 153 lg 1 p 2 kohase tavanõudena. Jätta kõik menetluskulud kostjate OÜ Bauschmidt (pankrotis) pankrotihalduri ja International Baltic Golfmarina OÜ kanda ning määrata kostjate poolt hüvitatavad menetluskulud kindlaks vastavalt Larsen Holding OÜ esitatavale menetluskulude nimekirjale ja mõista menetluskulud kostjatelt välja. Pärast nõuete täpsustamist on hagejal järgnevad nõuded: leppetrahvinõue 50 660 eurot; leppetrahvinõue 71 100 eurot; leppetrahvinõue 304 385.98 eurot; tingimuslik leppetrahvinõue

2-17-16134 65 968.80 eurot; viivis leppetrahvi tasumisega viivitamise eest 7 955.77 eurot; kahju hüvitamise nõue tulenevalt ehitustööde kallinemisest 141 956.41 eurot; kahju hüvitamise nõue tulenevalt täiendavatest intressikuludest 124 602.90 eurot; kahju hüvitamise nõue tulenevalt õigusabikuludest 5 615 eurot. II Kostja I Bauschmidt OÜ (pankrotis) vastuväited

2-17-16134 täitmisperioodi tagatise esitamist, minetas hageja täitmisperioodi tagatise nõudeõiguse ja koos sellega ka õiguse nõuda leppetrahvi, sest leppetrahv on põhikohustuse suhtes aktsessoorne, st põhikohustuse lõppemine toob kaasa ka leppetrahvi nõudeõiguse lõppemise. Lisaks ei ole hageja ka töövõtulepingu p 18.3 alusel leppetrahvi nõudnud töövõtulepingu p-s 18.8 sätestatud kahekuulise tähtaja jooksul. Seega on hageja ka töövõtulepingu p-l 18.3 põhineva leppetrahvinõude töövõtulepingu p-st 18.8 ja VÕS § 159 lg-st 2 tulenevalt minetanud. Lepingu ülesütlemisest tulenev leppetrahvinõue on põhjendamatu. Hageja on tunnustamiseks esitanud lepingu ülesütlemisest tuleneva leppetrahvinõude summas 304 385.98 eurot (töövõtulepingu p 18.7 alusel esitatud leppetrahvinõue). Kostja I leiab, et hageja leppetrahvinõue summas 304 385.98 eurot on esitatud eksitavalt. Isegi kui eeldada, et esinesid p-des 19.2.1, 19.2.2, 19.2.4 ja 19.2.6 sätestatud alused töövõtulepingu hageja poolseks ülesütlemiseks (mis kostja I hinnangul on hagis äärmiselt ebaselgelt välja toodud), on hageja jätnud tähelepanuta, et töövõtulepingu p 18.8 ei seo leppetrahvi nõudmise õigust lõpetava tähtaja algust töövõtulepingu ülesütlemisega, vaid lepingurikkumisest teadasaamisega. Seega oleks hageja töövõtulepingu p 18.7 alusel leppetrahvi nõudmiseks pidanud töövõtulepingu p-des 19.2.1, 19.2.2, 19.2.4 ja 19.2.6 sätestatud alustel töövõtulepingu üles ütlema ja leppetrahvi nõudma kahe kuu jooksul töövõtulepingu p-des 19.2.1, 19.2.2, 19.2.4 ja 19.2.6 sätestatud aluste ilmnemisest. Kuna hagiavaldusest nähtuvalt esitas hageja OÜ-le Bauschmidt (pankrotis) töövõtulepingu ülesütlemise avalduse alles 29.12.2016, kuigi viivitus ehitustöödega ilmnes hageja enda väitel juba 03.08.2016 ning täitmisperioodi tagatise esitamata jätmine veelgi varem, s.o 14.09.2015, oli hageja töövõtulepingu ülesütlemise avalduse esitamise ajaks ehk 29.12.2016 seisuga ka töövõtulepingu p-l 18.7 põhineva leppetrahvinõude töövõtulepingu p-st 18.8 ja VÕS § 159 lg-st 2 tulenevalt minetanud. Hageja esitatud töövõtulepingu ülesütlemisest tuleneva leppetrahvinõude puhul jääb kostjale I aga täiesti arusaamatuks hageja viitamine töövõtulepingu p-dele 19.2.2 ja 19.2.4, sest hageja arvates ei nähtu hagiavaldusest selgelt ei töövõtulepingu p-le 19.2.2 vastavaid asjaolusid (tööde teostamine ebakvaliteetselt) ega ka töövõtulepingu p-le 19.2.4 vastavaid asjaolusid (rikkumise kõrvaldamiseks mõistliku tähtaja andmine). Hageja tingimuslik leppetrahvinõue on põhjendamatu. Kostjale I jaoks jääb arusaamatuks leppetrahvinõuete osaliselt, s.o summas 65 968.80 eurot tingimuslikuna tunnustamiseks esitamine. Kui hageja leiab, et osa tema leppetrahvinõuetest summas 65 968.80 eurot on tasaarvestusega lõppenud, siis puudus hagejal üleüldse alus esitada vastavas osas leppetrahvinõudeid tunnustamisele, st hageja leppetrahvinõuded tuleb juba hageja enda väidetest tulenevalt igal juhul summas 65 968.80 eurot jätta tunnustamata. Hageja viivisenõue leppetrahvi tasumisega viivitamise eest on põhjendamatu. Viivise nõudmise eelduseks on VÕS § 113 lg-st 1 tulenevalt rahalise kohustuse rikkumine. Kuna hagejal puuduvad nõuded OÜ-Bauschmidt (pankrotis) vastu leppetrahvide tasumiseks, puudub hagejal VÕS § 113 lg-st 1 tulenevalt ka õigus nõuda viivist leppetrahvide tasumisega viivitamise tõttu. Hageja kahju hüvitamise nõue tulenevalt ehitustööde tellimisest kolmandatelt isikutelt ei kuulu tunnustamisele. Kostja I on seisukohal, et hageja kahju hüvitamise nõue summas 92 932.23 eurot tulenevalt ehitustööde tellimisest kolmandatelt isikutelt on äärmiselt ebaselge. Hagiavaldus ei vasta selle nõude osas elementaarsetele hagiavaldusele esitatavatele nõuetele. Hageja on esitanud tunnustamiseks lepingulise kohustuse rikkumisest tuleneva kahjunõude, mille üldised eeldused sätestavad VÕS § 115 lg 1 koosmõjus §-dega 127 ja 128 (3-2-1-173-12). Kõikide kahju hüvitamise nõude eeldustele vastavate asjaolude esitamise ja tõendamise koormus lasub TsMS § 230 lg 1 kohaselt hagejal. Hageja poolt esitatud kahju hüvitamise nõude tunnustamise välistab aga juba see, et hageja ei ole esile toonud kahju hüvitamise nõuet rahuldada

2-17-16134 võimaldavaid asjaolusid. TsMS § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude alusel ning TsMS § 363 lg 1 p-st 2 tulenevalt on hageja ülesandeks hagiavalduses selgelt esile tuua hagi alus. Hagiavalduse p-des 3.7.1-3.7.5 on hageja aga üksnes viidanud erinevatele dokumentidele, mis hageja väitel tõendavad väidetavat kahjunõuet, ning seejärel tsiteerinud õigusnorme, seostamata omavahel selgelt faktilisi asjaolusid, neid kinnitavaid tõendeid ja nendest tulenevaid õiguslikke järelmeid. Kostja I arvates peab hageja hagi selle nõude osas märkimisväärselt täpsustama, sest sellisel kujul hageja kahju hüvitamise nõue kindlasti tunnustamisele ei kuulu. Hageja kahju hüvitamise nõue tulenevalt töötajate ja töövõtjate lisakuludest ei kuulu tunnustamisele. Hageja on esitanud kahju hüvitamise nõude summas 46 206.70 eurot. Kahjunõue seisneb hageja arvates selles, et hageja töötajad ja töövõtjad on olnud sunnitud tegema OÜ Bauschmidt (pankrotis) poolsete lepingurikkumiste ning viivituste tõttu lisatöid. Lisaks väidab hageja, et ta on pidanud pühendama OÜ Bauschmidt (pankrotis) rikkumiste tagajärgede kõrvaldamisele ja ehitustööde lõpetamisele ka täiendavat meeskonda. Kostja I on seisukohal, et selline nõue ei vasta TsMS § 5 lg-le 1 ja § 363 lg 1 p-le 2, sest on ebaselge, milles konkreetselt seisnesid lisatööd ja nende vajalikkus. Kostja I jääb esitatud põhjenduste juurde ning ei hakka neid üle kordama. Sellisel ebaselgel kujul hageja nõue kindlasti tunnustamisele ei kuulu. Jääb arusaamatuks, kuidas ja mis ulatuses sattus hageja töövõtulepingu ülesütlemise järgselt võrreldes varasemate kokkulepetega halvemasse varalisse olukorda ning millel selline järeldus põhineb. Lisaks märgib kostja I, et töötajate palk ei saa olla hageja kahjuks tulenevalt VÕS § 127 lg-st 1 ja lg-st 4. Riigikohus on selgitanud, et kuna tööandja peab töötajale palka maksma ka juhul, kui võlgnik kohustust ei riku, ei ole töötajale rikkumisega seoses makstud töötasu puhul tegemist kahjuga, mis oleks võlgniku rikkumisega VÕS § 127 lg 1 ja lg 4 mõttes põhjuslikus seoses (3-21-36-15, p-d 22-23). Hageja kahju hüvitamise nõue tulenevalt täiendavatest intressikuludest ei kuulu tunnustamisele. Hageja on esitanud täiendavate intressikulude nõude summas 124 602.90 eurot. Intressikulud seisnevad hageja arvates selles, et hageja ei saanud sõlmida korterite asjaõiguslepinguid ja pidi tasuma kavandatust kauem panga- ja omanikulaenu intressikulusid. Kostja I märgib, et esitatud nõue on ebaselge. Hageja ei ole hagiavalduses esitanud konkreetseid asjaolusid, mis kinnitaks, et viivitus on vältimatult põhjustanud intressi maksmise vajaduse pikema perioodi jooksul. Hageja ei ole selgelt tuginenud sellele, et laenusumma tagastamise tähtpäeva oleks OÜ Bauschmidt (pankrotis) väidetava viivituse tõttu pikendatud. Seega ei ole intressikulude näol kahju VÕS § 128 lg 3 mõttes tekkinud. Kostja I soovib lisada, et panga- ja omanikulaenu intresside suurenemise kui kahju ärahoidmine ei ole ka töövõtja põhikohustuse (teha töö õigeks ajaks ja õigel viisil) kaitseeesmärk, mistõttu ei saa OÜ-l Bauschmidt (pankrotis) VÕS § 127 lg-st 2 tulenevalt olla vastavate summade hüvitamise kohustust. Lisaks on ka Riigikohus kinnistu müügilepingu näitel leidnud, et kinnistu üleandmisega hilinemisest tingitud laenuintressikulu ei ole VÕS § 127 lg-st 2 tulenevalt hõlmatud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga (3-2-1-106-11, p 12). Ka ehitustööde üleandmisega hilinemise puhul ei ole kostja I arvates põhjust asuda teistsugusele seisukohale. Hageja kahju hüvitamise nõue tulenevalt garantiiperioodi tagatise mitteesitamisest ei kuulu tunnustamisele. Hageja on esitanud kahju hüvitamise nõude tulenevalt garantiiperioodi tagatise mitteesitamisest summas 60 877.20 eurot. Kostja I ei nõustu hageja käsitlusega garantiiperioodi tagatise mitteesitamisest tuleneva kahjunõude osas ja leiab, et hageja nõue ei ole esitatud vastavalt kehtivale õigusele. Pangagarantii ei saa olla Eesti õiguse järgi hagejale kuuluv vara. Lisaks sellele saab pangagarantii küll lihtsustada garantiitööde teostamist, kuid kahjuna saaks garantiiperioodi tagatise mitteesitamist käsitleda vaid siis, kui garantiijuhtum oleks ka päriselt realiseerunud ja garantii puudumise tõttu oleks hageja pidanud kulu kandma ise. Seda aga ei ole hageja hagiavalduses välja toonud.

2-17-16134 Hageja kahju hüvitamise nõue tulenevalt õigusabikuludest ei kuulu tunnustamisele. Hageja on esitanud kahju hüvitamise nõude tulenevalt õigusabikuludest summas 7 487.50 eurot. Kostja I on seisukohal, et tegemist ei ole valdavalt OÜ Bauschmidt (pankrotis) väidetava lepingurikkumisega seotud õigusnõustamisega (puudub VÕS § 127 lg 4 tingimus), samuti ei ole hageja esitanud tõendeid, mis võimaldaks tuvastada, et õigusabikulud olid vajalikud ja põhjendatud (VÕS § 128 lg 3 tingimus). Arved õigusabikulude vajalikkust ja põhjendatust ei tõenda, vaid see on võimalik tuvastada üksnes arvete aluseks olevate ja õigusabi osutamise käigus koostatud dokumentide alusel. Bauschmidt OÜ (pankrotis) pankrotimenetluses on vahetunud pankrotihaldur, senise V K asemel on pankrotihalduriks nimetatud A P. Kuna käesolevaks ajaks on nõuete kaitsmise koosolek lõppenud, siis ei näe uus haldur õiguslikku võimalust vastuväitest loobumiseks. Kostja pankrotihaldur on seisukohal, et käesoleva tsiviilasja menetlust saab juhul, kui pooled eespool nimetatud kompromissi ei sõlmi, jätkata kirjalikus menetluses senise halduri ja halduri(te) lepingulise esindaja poolt esitatud seisukohtadele tuginedes. III Kostja II International Baltic Golfmarina AS vastuväited

2-17-16134 ehitise ehitusluba juba 03.09.2015 ning töövõtulepingu p 16.1 kohaselt pidanuks OÜ Bauschmidt (pankrotis) täitmisperioodi tagatise hagejale üle andma ehitusloa väljastamisest 10 päeva jooksul. Seega oli juba alates 14.09.2015 selge, et täitmisperioodi tagatist ei ole väljastatud, aga sellegipoolest pidas hageja võimalikuks asuda lepingut täitma. Väide, et dokumentide sisekontrolli käigus tuvastati täitmisperioodi tagatise puudumine, ei ole usutav olukorras, kus lepingut täideti ca 1,5 aastat ilma, et hageja oleks täitmisperioodi tagatise puudumisele kui OÜ Bauschmidt (pankrotis) lepingurikkumisele tähelepanu juhtinud. Arvestades, et hageja ja OÜ Bauschmidt (pankrotis) täitsid töövõtulepingut sedavõrd pika perioodi jooksul ilma täitmisperioodi tagatiseta, saab asuda seisukohale, et hageja ja OÜ Bauschmidt (pankrotis) olid vähemalt TsÜS § 68 lg 3 mõttes konkludentselt kokku leppinud, et OÜ Bauschmidt (pankrotis) täitmisperioodi tagatist ei annagi ja hageja selle esitamist ka ei nõua. Seega puudub juba poolte kokkulepetest tulenevalt OÜ Bauschmidt (pankrotis) poolne kohustuse rikkumine, mis on aga töövõtulepingu p 18.3 alusel leppetrahvinõude esitamise eelduseks. Teisalt isegi juhul, kui leiaks tuvastamist, et hageja ei nõustunud täitmisperioodi tagatise mitteesitamisega, on hageja leppetrahvinõue välistatud, kuna hageja (vähemalt hagi aluseks olevate asjaolude kohaselt) ei esitanud mõistliku aja jooksul OÜ-le Bauschmidt (pankrotis) täitmisperioodi tagatise esitamise nõuet. Töövõtulepingu p-s 16.1 sisalduv täitmisperioodi garantii esitamise kohustus on mitterahaline kohustus, mille rikkumisest tuleneva täitmisnõude eeldusi reguleerivad mh VÕS § 108 lg 2 ja lg 3. VÕS § 108 lg 3 kohaselt võib võlausaldaja nõuda võlgnikult mitterahalise kohustuse täitmist üksnes mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta sai kohustuse rikkumisest teada või pidi sellest teada saama. Kuna hageja sai täitmisperioodi tagatise esitamata jätmisest teada juba 14.09.2015, aga ei nõudnud isegi järgnenud aasta jooksul täitmisperioodi tagatise esitamist, minetas hageja täitmisperioodi tagatise nõudeõiguse ja koos sellega ka õiguse nõuda leppetrahvi, sest leppetrahv on põhikohustuse suhtes aktsessoorne, st põhikohustuse lõppemine toob kaasa ka leppetrahvi nõudeõiguse lõppemise. Lisaks ei ole hageja ka töövõtulepingu p 18.3 alusel leppetrahvi nõudnud töövõtulepingu p-s 18.8 sätestatud kahekuulise tähtaja jooksul. Seega on hageja ka töövõtulepingu p-l 18.3 põhineva leppetrahvinõude töövõtulepingu p-st 18.8 ja VÕS § 159 lg-st 2 tulenevalt minetanud. Hageja leppetrahvinõue summas 304 385.98 eurot on põhjendamatu. Hageja on tunnustamiseks esitanud lepingu ülesütlemisest tuleneva leppetrahvinõude summas 304 385.98 eurot (töövõtulepingu p 18.7 alusel esitatud leppetrahvinõue). Kostja II leiab, et hageja leppetrahvinõue summas 304 385.98 eurot on esitatud eksitavalt. Isegi kui eeldada, et esinesid p-des 19.2.1, 19.2.2, 19.2.4 ja 19.2.6 sätestatud alused töövõtulepingu hageja poolseks ülesütlemiseks (mis kostja II hinnangul on hagis äärmiselt ebaselgelt välja toodud), on hageja jätnud tähelepanuta, et töövõtulepingu p 18.8 ei seo leppetrahvi nõudmise õigust lõpetava tähtaja algust töövõtulepingu ülesütlemisega, vaid lepingurikkumisest teadasaamisega. Seega oleks hageja töövõtulepingu p 18.7 alusel leppetrahvi nõudmiseks pidanud töövõtulepingu p-des 19.2.1, 19.2.2, 19.2.4 ja 19.2.6 sätestatud alustel töövõtulepingu üles ütlema ja leppetrahvi nõudma kahe kuu jooksul p 4.6. töövõtulepingu p-des 19.2.1, 19.2.2, 19.2.4 ja 19.2.6 sätestatud aluste ilmnemisest. Kuna hagiavaldusest nähtuvalt esitas hageja OÜ-le Bauschmidt (pankrotis) töövõtulepingu ülesütlemise avalduse alles 29.12.2016, kuigi viivitus ehitustöödega ilmnes hageja enda väitel juba 03.08.2016 ning täitmisperioodi tagatise esitamata jätmine veelgi varem, s.o 14.09.2015, oli hageja töövõtulepingu ülesütlemise avalduse esitamise ajaks ehk 29.12.2016 seisuga ka töövõtulepingu p-l 18.7 põhineva leppetrahvinõude töövõtulepingu p-st 18.8 ja VÕS § 159 lg-st 2 tulenevalt minetanud. Hageja esitatud töövõtulepingu ülesütlemisest tuleneva leppetrahvinõude puhul jääb kostjale II aga täiesti arusaamatuks hageja viitamine töövõtulepingu p-dele 19.2.2 ja 19.2.4, sest hageja arvates ei nähtu hagiavaldusest selgelt ei töövõtulepingu p-le 19.2.2 vastavaid asjaolusid (tööde teostamine ebakvaliteetselt) ega ka töövõtulepingu p-le 19.2.4 vastavaid asjaolusid (rikkumise kõrvaldamiseks mõistliku tähtaja andmine).

2-17-16134 Hageja tingimuslik leppetrahvinõue on põhjendamatu. Kostja II jaoks jääb arusaamatuks leppetrahvinõuete osaliselt, s.o summas 65 968.80 eurot tingimuslikuna tunnustamiseks esitamine. Kui hageja leiab, et osa tema leppetrahvinõuetest summas 65 968.80 eurot on tasaarvestusega lõppenud, siis puudus hagejal üleüldse alus esitada vastavas osas leppetrahvinõudeid tunnustamisele, st hageja leppetrahvinõuded tuleb juba hageja enda väidetest tulenevalt igal juhul summas 65 968.80 eurot jätta tunnustamata. Hageja viivisenõue leppetrahvi tasumisega viivitamise eest on põhjendamatu. Viivise nõudmise eelduseks on VÕS § 113 lg-st 1 tulenevalt rahalise kohustuse rikkumine. Kuna hagejal puuduvad nõuded OÜ-Bauschmidt (pankrotis) vastu leppetrahvide tasumiseks, puudub hagejal VÕS § 113 lg-st 1 tulenevalt ka õigus nõuda viivist leppetrahvide tasumisega viivitamise tõttu. Hageja kahju hüvitamise nõue tulenevalt ehitustööde tellimisest kolmandatelt isikutelt ei kuulu tunnustamisele. Kostja II on seisukohal, et hageja kahju hüvitamise nõue summas 92 932.23 eurot tulenevalt ehitustööde tellimisest kolmandatelt isikutelt on äärmiselt ebaselge. Hagiavaldus ei vasta selle nõude osas elementaarsetele hagiavaldusele esitatavatele nõuetele. Hageja on esitanud tunnustamiseks lepingulise kohustuse rikkumisest tuleneva kahjunõude, mille üldised eeldused sätestavad VÕS § 115 lg 1 koosmõjus §-dega 127 ja 128 (vt 3-2-1-173-12): võlgnik on lepingut rikkunud (VÕS § 115 lg 1); võlgnik vastutab lepingu rikkumise eest (VÕS § 115 lg 1), st rikkumine ei ole VÕS § 103 lg 1 järgi vabandatav; hagejale on tekkinud või tekib kahju (VÕS § 127 lg 1, § 128); kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2); kahju oli rikkumise võimaliku tagajärjena võlgnikule lepingu sõlmimise ajal ettenähtav, v.a kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu (VÕS § 127 lg 3); rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4). Kõikide eeltoodud asjaolude esitamise ja tõendamise koormus lasub TsMS § 230 lg 1 kohaselt hagejal. Hageja poolt esitatud kahju hüvitamise nõude tunnustamise välistab aga juba see, et hageja ei ole esile toonud kahju hüvitamise nõuet rahuldada võimaldavaid asjaolusid. TsMS § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude alusel ning TsMS § 363 lg 1 p-st 2 tulenevalt on hageja ülesandeks hagiavalduses selgelt esile tuua hagi alus. Hagiavalduse pdes 3.7.1-3.7.5 on hageja aga üksnes viidanud erinevatele dokumentidele, mis hageja väitel tõendavad väidetavat kahjunõuet, ning seejärel tsiteerinud õigusnorme, seostamata omavahel selgelt faktilisi asjaolusid, neid kinnitavaid tõendeid ja nendest tulenevaid õiguslikke järelmeid. Kostja II arvates peab hageja hagi selle nõude osas märkimisväärselt täpsustama, sest sellisel kujul hageja kahju hüvitamise nõue kindlasti tunnustamisele ei kuulu. Arusaamatuks jääb isegi see, milles seisneb väidetav kahju. Hageja viitab küll VÕS § 135 lg-le 1, mis sätestab hinnavahe hüvitamise nõude spetsiifilised eeldused, kuid kuidas ja mis ulatuses sattus hageja töövõtulepingu ülesütlemise järgselt võrreldes varasemate kokkulepetega halvemasse varalisse olukorda ning millel selline järeldus põhineb, hagiavalduse p-dest 3.7.1-3.7.5 ei nähtu. Hageja kahju hüvitamise nõue tulenevalt töötajate ja töövõtjate lisakuludest ei kuulu tunnustamisele. Hageja on esitanud kahju hüvitamise nõude summas 46 206.70 eurot. Kahjunõue seisneb hageja arvates selles, et hageja töötajad ja töövõtjad on olnud sunnitud tegema OÜ Bauschmidt (pankrotis) poolsete lepingurikkumiste ning viivituste tõttu lisatöid. Lisaks väidab hageja, et ta on pidanud pühendama OÜ Bauschmidt (pankrotis) rikkumiste tagajärgede kõrvaldamisele ja ehitustööde lõpetamisele ka täiendavat meeskonda. Kostja II on seisukohal, et selline nõue ei vasta TsMS § 5 lg-le 1 ja § 363 lg 1 p-le 2, sest on ebaselge, milles konkreetselt seisnesid lisatööd ja nende vajalikkus. Kostja II jääb ka siin ülal p-des 20-24 esitatud põhjenduste juurde ning ei hakka neid üle kordama. Sellisel ebaselgel kujul hageja nõue kindlasti tunnustamisele ei kuulu. Kostjale II jääb arusaamatuks, kuidas ja mis ulatuses sattus hageja

2-17-16134 töövõtulepingu ülesütlemise järgselt võrreldes varasemate kokkulepetega halvemasse varalisse olukorda ning millel selline järeldus põhineb. Lisaks märgib kostja II, et töötajate palk ei saa olla hageja kahjuks tulenevalt VÕS § 127 lg-st 1 ja lg-st 4. Riigikohus on selgitanud, et kuna tööandja peab töötajale palka maksma ka juhul, kui võlgnik kohustust ei riku, ei ole töötajale rikkumisega seoses makstud töötasu puhul tegemist kahjuga, mis oleks võlgniku rikkumisega VÕS § 127 lg 1 ja lg 4 mõttes põhjuslikus seoses (3-21-36-15, p-d 22-23). Hageja kahju hüvitamise nõue tulenevalt täiendavatest intressikuludest ei kuulu tunnustamisele. Hageja on esitanud täiendavate intressikulude nõude summas 124 602.90 eurot. Intressikulud seisnevad hageja arvates selles, et hageja ei saanud sõlmida korterite asjaõiguslepinguid ja pidi tasuma kavandatust kauem panga- ja omanikulaenu intressikulusid. Kostja II märgib, et esitatud nõue on ebaselge. Hageja ei ole hagiavalduses esitanud konkreetseid asjaolusid, mis kinnitaks, et viivitus on vältimatult põhjustanud intressi maksmise vajaduse pikema perioodi jooksul. Hageja ei ole selgelt tuginenud sellele, et laenusumma tagastamise tähtpäeva oleks OÜ Bauschmidt (pankrotis) väidetava viivituse tõttu pikendatud. Seega ei ole intressikulude näol kahju VÕS § 128 lg 3 mõttes tekkinud. Kostja II soovib lisada, et panga- ja omanikulaenu intresside suurenemise kui kahju ärahoidmine ei ole ka töövõtja põhikohustuse (teha töö õigeks ajaks ja õigel viisil) kaitse-eesmärk, mistõttu ei saa OÜ-l Bauschmidt (pankrotis) VÕS § 127 lg-st 2 tulenevalt olla vastavate summade hüvitamise kohustust. Ehitustöövõtja põhikohustuse eesmärk on kaitsta tellijat puuduliku täitmisega kaasneva ehituskulude suurenemise eest. Ehituse finantseerimise kulude kasv ehitustööde viibimise tagajärjel on aga tellija enda äririsk, mis on põhjustatud sellest, et tellija kas ei suuda või ei soovi finantseerida ehitustöid intressivabadest vahenditest (nt osakapitali sissemaksetest või käibest). Seetõttu ei ole OÜ Bauschmidt (pankrotis) kohustatud vastava riski realiseerumise kulusid hagejale ka hüvitama. Lisaks on ka Riigikohus kinnistu müügilepingu näitel leidnud, et kinnistu üleandmisega hilinemisest tingitud laenuintressikulu ei ole VÕS § 127 lg-st 2 tulenevalt hõlmatud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga (3-2-1-106-11, p 12). Ka ehitustööde üleandmisega hilinemise puhul ei ole kostja II arvates põhjust asuda teistsugusele seisukohale. Hageja kahju hüvitamise nõue tulenevalt garantiiperioodi tagatise mitteesitamisest ei kuulu tunnustamisele. Hageja on esitanud kahju hüvitamise nõude tulenevalt garantiiperioodi tagatise mitteesitamisest summas 60 877.20 eurot. Seejuures väidab hageja, et kui töövõtja oleks teostanud kõik ehitustööd ja andnud tellijale lepingu p-s 16.2 sätestatud garantii, oleks tellijal võimalik garantiitööd kas ise või kolmanda isiku abiga teostada ning nõuda vastava pangagarantii täitmist pangalt endale eeltoodud summas. Kostja II sellise käsitlusega ei nõustu ja leiab, et hageja nõue ei ole esitatud vastavalt kehtivale õigusele. Pangagarantii ei saa olla Eesti õiguse järgi hagejale kuuluv vara. Lisaks sellele saab pangagarantii küll lihtsustada garantiitööde teostamist, kuid kahjuna saaks garantiiperioodi tagatise mitteesitamist käsitleda vaid siis, kui garantiijuhtum oleks ka päriselt realiseerunud ja garantii puudumise tõttu oleks hageja pidanud kulu kandma ise. Seda aga ei ole hageja hagiavalduses välja toonud. Hageja kahju hüvitamise nõue tulenevalt õigusabikuludest ei kuulu tunnustamisele. Hageja on esitanud kahju hüvitamise nõude tulenevalt õigusabikuludest summas 7 487.50 eurot. Nõue tuleneb hageja arvates asjaolust, et hageja on töövõtja lepingurikkumiste tõttu pidanud kasutama õigusnõustajate abi rikkumistele reageerimisel, lepingu ülesütlemisel ja sellele järgnevate ja sellega seoses erinevate tehingute tegemisel jmt. Kostja II on seisukohal, et tegemist ei ole valdavalt OÜ Bauschmidt (pankrotis) väidetava lepingurikkumisega seotud õigusnõustamisega (puudub VÕS § 127 lg 4 tingimus). Mitmed õigusabikulud on ka sisuliselt arusaamatud ja nende seos OÜ-ga Bauschmidt (pankrotis) selgusetu, lisaks ei ole mõne esitatud õigusabikulu kohta ka

2-17-16134 võimalik kirjalikke tõendeid üleüldse esitada, kuna tegemist on olnud suuliste nõupidamiste vmtga. Hoolimata sellest nähtub mõne esitatud õigusabiteenuse puhul juba arvelt, et tegemist ei saa olla OÜ-ga Bauschmidt (pankrotis) seonduvate õigusabikuludega. Näiteks on 30.11.2016 esitatud arve, mille üheks osaks on 21.11.2016 „xxx põhikirja ja kodukorra ülevaatamine, redigeerimine ja edastamine“ ja 13.02.2017 esitatud Advokaadibüroo COBALT arve, mille üheks osaks on 16.01.2017 „Nõupidamine büroos xxx tn x hoone lammutusloaga ning xxx kasutusloaga seonduvalt“. Lisaks on 13.03.2017 esitatud arve, millel on mh märgitud 16.02.2017 „Nõupidamine E. M xxx teemal“. 10.04.2017 on esitatud Advokaadibüroo COBALT arve, millest nähtuvalt on 20.03.2017 koostatud memo xxx x ja x krundipiiride muutmise menetluse kohta, 27.03.2017 toimunud nõupidamine Tallinna Linnaplaneerimise Ametis M. H juures seoses detailplaneeringu kehtetuks tunnistamisega xxx osas ja 28.03.2017 koostatud taotlus Tallinna Linnaplaneerimise Ametile detailplaneeringu kehtetuks tunnistamiseks xxx osas. Eeltoodu viitab hageja pahausksele käitumisele pankrotimenetluses ehk hageja eesmärk on olnud näidata oma nõudeid võimalikult suurena, kuigi tegelikkuses on need kas õigusliku aluseta, asjassepuutumatud või tõendamata. Selliste õigusabikulude esitamine tunnustamiseks kinnitab, et ka hageja ülejäänud nõuetesse tuleb suhtuda äärmiselt kriitiliselt. Selleks, et tõendada, et arvetel nähtuv õigusteenus ei olnud kindlasti seotud OÜ-le Bauschmidt (pankrotis) etteheidetud rikkumistega ega nendega põhjuslikus seoses, samuti selleks, et tõendada, et nõutavad kohtueelsed õigusabikulud ei olnud vajalikud ja nende maht ei olnud põhjendatud (32-1-19-13, p 11), taotles kostja II kohtu abi tõendite kogumisel. TsMS § 236 lg 1 ja lg 2 alusel taotleb kostja II, et kohus kohustaks hagejat esitama kohtule ja kostjatele järgmised õigusabiarvete spetsifikatsioonidest nähtuvad dokumendid. IV Kostja I ja II ühine seisukoht hageja nõude täpsustamisele

2-17-16134 Seisukoht seoses tingimusliku leppetrahvinõudega summas 65 968.80 eurot Kostjad on jätkuvalt seisukohal, et hageja ei saa esitada tingimuslikku leppetrahvinõuet. Hageja ei saa tingimuslikuna esitada tunnustamiseks nõuet, mis on tema enda väidete kohaselt sissenõutavaks muutunud ja tasaarvestusega lõppenud. Kui nõue on tasaarvestusega lõppenud, siis eeldusel, et puudub selline äramuutev tingimus, mis selle taas tekitaks, ei saa nõuet esitada tingimuslikuna. Tingimuslikuna ei saa esitada nõudeid, mille osas eelduste esinemise osas võlausaldaja ei ole kindel – nii saaks tingimuslikuna esitada absoluutselt iga mõeldava nõude. PankrS § 98 sätestab, et võlausaldaja võib esitada ka nõude, mis tuleneb tingimuslikust tehingust. TsÜS § 102 lg 1 kohaselt on tingimuslik tehing, mis on tehtud edasilükkava või äramuutva tingimusega. Hageja ei ole välja toonud, milline osa leppetrahvinõude alusena püstitatud lepingust on tingimuslik. Isegi, kui kohus tuvastab, et hageja leppetrahvinõue ei ole tasaarvestusega lõppenud, ei kujuta selline tingimus endast tehingust tulenevat edasilükkavat või äramuutvat tingimust TsÜS § 102 lg 1 mõttes, millega seotud nõude saaks pankrotimenetluses PankrS § 98 alusel tingimuslikuna tunnustamiseks esitada. Kui hageja leidis, et tema tehtud tasaarvestus siiski ei kehti, kuid et samas ei ole tasaarvestuse mittekehtimine tingitud tasaarvestatava leppetrahvinõude puudumisest, vaid nt tasaarvestuse tegemise seisuga tasaarvestatava vastastikuse kohustuse puudumisest, pidanuks hageja vastavatele asjaoludele tuginema ja esitama leppetrahvinõude tunnustamisele mittetingimuslikuna. Vastaval alusel ei ole aga leppetrahvinõude tunnustamiseks hagi esitatud ja niisamuti ei ole seda esitatud tunnustamiseks pankrotimenetluses. Kuna hageja ei ole taotlenud leppetrahvinõude tunnustamist mittetingimusliku nõudena selle mittetingimuslikkust kinnitavatel asjaoludel ega esitanud tunnustamisele ka tingimuslikku leppetrahvinõuet TsÜS § 102 lg 1 mõttes, tuleb hagi leppetrahvinõude tunnustamiseks jätta läbi vaatamata või alternatiivselt rahuldamata. Seisukoht seoses viivisega leppetrahvi tasumisega viivitamise eest summas 7 955.77 eurot Kostjad on jätkuvalt seisukohal, et hageja viivisenõue leppetrahvi tasumisega viivitamise eest on põhjendamatu. Kuna viivise nõudmise eelduseks on VÕS § 113 lg-st 1 tulenevalt rahalise kohustuse rikkumine, kuid hagejal puuduvad nõuded OÜ Bauschmidt (pankrotis) vastu leppetrahvide tasumiseks, puudub hagejal VÕS § 113 lg-st 1 tulenevalt ka õigus nõuda viivist leppetrahvide tasumisega viivitamise tõttu. Seisukoht seoses kahju hüvitamise nõudega seonduvalt ehitustööde kallinemisega summas 141 956.41 eurot. Hageja on oma 30.04.2018 seisukohtades esitanud hagi p-des 3.7, 3.8 ja 3.10 esitatud nõuded ühe nimetuse all. Hagis hõlmasid need kahju hüvitamise nõuet tulenevalt ehitustööde tellimisest kolmandatelt isikutelt ja kahju hüvitamise nõuet tulenevalt garantiiperioodi tagatise mitteesitamisest. Kostjad leiavad, et hageja seisukoha p-s 2.6.3 esitatud tabel ja selles viidatud dokumentaalsed tõendid ei ole hageja väidetavat ehituse kallinemisest tulenevat nõuet selgemaks muutnud. Hageja esitatud väidetest ja dokumentidest ei nähtu endiselt piisava konkreetsusega asjaolusid, mille põhjal saaks kohus kooskõlas TsMS § 5 lg-ga 1 ja § 230 lg-ga 1 tuvastada ehituse kallinemist kinnitavad asjaolud ning lugeda need tõendatuks. Eeltoodu viitab sellele, et esitatud arvetesse on peidetud hulganisti kulusid, mida konkreetse Bauschmidti kulukirje puhul ette ei nähtud ehk hageja on kunstlikult ehitust kallimana näidanud. Kostjad rõhutavad, et ülaltoodud näited on kostjate endi poolt välja otsitud faktilised asjaolud, näitamaks, et hageja esitatud tõendikogum ei ole usaldusväärne. TsMS § 5 lg-st 1 tulenevalt kostjad aga hageja esitatud tõenditest faktilisi asjaolusid otsima ei pea ja seda ei pea tegema ka kohus. Näidete põhjal võib eeldada, et hageja ei olegi toonud tõendites sisalduvaid faktilisi asjaolusid hagi rahuldada võimaldava detailsusega esile, sest tõenditest tegelikkuses ei tulene asjaolusid, mida on vaja ehituse kallinemise tuvastamiseks. Hageja ei saa loota, et ainuüksi

2-17-16134 mahuka dokumentide paki kohtule esitamine veenab kohut hageja väidetes, kui esitatud tõendid on faktiliste asjaoludega piisavalt selgelt seostamata. Seisukoht seoses täiendavate intressikuludega summas 124 602.90 eurot Hageja on esitanud täiendavad seisukohad seoses LHV laenulepingust tuleneva intressikahjuga summas 57 432.10 eurot ja omanikulaenulepingust tuleneva intressikahjuga summas 67 170.80 eurot. Hageja positsioon ei ole nende nõuete osas pärast 30.04.2018 menetlusdokumendi esitamist sisuliselt muutunud ega selginenud. Hageja ei ole endiselt esitanud konkreetseid asjaolusid, mis kinnitaks, et viivitus on vältimatult põhjustanud intressi maksmise vajaduse pikema perioodi jooksul. Kostjad jäävad oma varasemalt esitatud vastustes sisalduvate seisukohtade juurde, mis seisnevad lühidalt selles, et hageja ei ole selgelt tuginenud asjaolule, et laenusumma tagastamise tähtpäeva oleks OÜ Bauschmidt (pankrotis) väidetava viivituse tõttu pikendatud. Seega ei ole intressikulude näol kahju VÕS § 128 lg 3 mõttes tekkinud. Samuti ei ole panga- ja omanikulaenu intresside suurenemine kui kahju ärahoidmine töövõtja põhikohustuse kaitse-eesmärk, mistõttu ei saa OÜ-l Bauschmidt (pankrotis) VÕS § 127 lg-st 2 tulenevalt olla vastavate summade hüvitamise kohustust. Seisukoht seoses hageja õigusabikulude hüvitamise nõuet puudutavate väidetega Hageja on oma nõuete täpsustuses esitanud kahju hüvitamise nõude tulenevalt õigusabikuludest summas 5615 eurot. Nõue tuleneb hageja arvates asjaolust, et hageja on töövõtja lepingurikkumiste tõttu pidanud kasutama õigusnõustajate abi rikkumistele reageerimisel, lepingu ülesütlemisel ja sellele järgnevate ja sellega seoses erinevate tehingute tegemisel jmt. Hageja on oma nõuet täpsustanud ja õigusabikuludest välja arvanud osa asjassepuutumatuid kulusid. Samas on hageja märkinud, et kuna ta ei esita õigusteenuse aluseks olevaid dokumente, tugineb ta üksnes nendele spetsifikatsioonides märgitud õigusteenuste kulude hüvitamisele, mis on ainuüksi õigusabiarvetest tulenevalt otseselt seostatavad xxx ehitusobjekti ja Bauschmidti (pankrotis) rikkumistega. Kostja II leiab, et ka pärast nõude täpsustamist ei ole hageja maha arvanud kõiki selliseid kulusid, mida tulenevalt õigusabiarvetest oleksid kindlasti seostatavad Bauschmidti (pankrotis) rikkumistega. Kostja II jääb oma 12.03.2018 esitatud vastuses väljatoodu juurde ja taotleb ka pärast nõuete täpsustamist kohtu abi tõendite kogumisel. TsMS § 236 lg 1 ja lg 2 alusel taotleb kostja II, et kohus kohustaks hagejat esitama kohtule ja kostjatele järgmised õigusabiarvete spetsifikatsioonidest nähtuvad dokumendid seoses advokaadibüroo Jesse & Kalaus ja advokaadibüroo COBALT õigusabikuludega. Juhul, kui hageja keeldub nimetatud dokumentide esitamisest, leiab kostja II, et üksnes arvete põhjal ei ole võimalik nõuda õigusabikulude hüvitamist, sest üksnes arvete põhjal ei ole võimalik kindlaks teha, kas õigusabikulud olid VÕS § 128 lg 3 mõttes vajalikud. Seetõttu tuleb sellisel juhul jätta hageja nõue vastavas osas tunnustamata. 19.05.2020 kohtunõudes on kohus palunud kostjatel üksikasjalikult välja tuua asjaolud, faktiväited, mida saab hageja poolt tõendite mitte-esitamisega lugeda õigeks võetuks vastavalt TsMS § 283 lg 2. 22.05.2018 tõendi kogumise taotluses märkisid kostjad, et soovivad taotleda tõendite kogumist põhjusel, et üksnes arvete põhjal ei ole võimalik nõuda õigusabikulude hüvitamist, sest üksnes arvete põhjal ei ole võimalik kindlaks teha, kas õigusabikulud olid VÕS § 128 lg 3 mõttes vajalikud. Eeltoodust tulenevalt seetõttu, et hageja keeldus 06.07.2018 määruse resolutsiooni p-s 2 nimetatud dokumentide esitamisest ega ole ka muus osas aidanud kaasa õigusabikulude põhjendatuse ja vajalikkuse kontrollile, tuleb hageja poolt omaks võetuks lugeda, et hagejal ei ole tekkinud hagiavaldusele lisatud õigusabiarvetelt nähtuvaid õigusabikulusid summas 7 487.50 eurot (käibemaksuta). Arved, mille alusel esitatud õigusabikulude hüvitamise nõue tuleb jätta tunnustamata, nähtuvad hagiavalduse lisast 23: Advokaadibüroo Jesse & Kalaus OÜ arve xxx; Advokaadibüroo COBALT OÜ arve xxx; Advokaadibüroo Jesse & Kalaus OÜ arve xxx; Advokaadibüroo COBALT OÜ arve xxx; Advokaadibüroo Jesse & Kalaus arve xxx;

2-17-16134 Advokaadibüroo Jesse & Kalaus OÜ arve xxx; Advokaadibüroo Jesse & Kalaus OÜ arve xxx; Advokaadibüroo COBALT OÜ arve xxx; Advokaadibüroo COBALT OÜ arve xxx; Advokaadibüroo COBALT OÜ arve xxx. Seega tuleb need arved jätta tervikuna tähelepanuta ja hageja esitatud õigusabikulude hüvitamise nõue OÜ Bauschmidt (pankrotis) pankrotimenetluses summas 7 487.50 eurot jätta tervikuna tunnustamata. V Kohtu põhjendused

2-17-16134 Hageja on hagiavalduse täpsustuse kokkuvõttes välja toonud, et pärast nõuete täpsustamist on hagejal alljärgnevad nõuded: 1) leppetrahvinõue 50 660 eurot – nõudesumma sama hagis märgituga; 2) leppetrahvinõue 71 100 eurot – nõudesumma sama hagis märgituga; 3) leppetrahvinõue 304 385.98 eurot – nõudesumma sama hagis märgituga; 4) tingimuslik leppetrahvinõue 65 968.80 eurot – nõudesumma sama hagis märgituga; 5) viivis leppetrahvi tasumisega viivitamise eest 7 955.77 eurot – nõudesumma sama hagis märgituga; 6) kahju hüvitamise nõue tulenevalt ehitustööde kallinemisest 141 956.41 eurot – nõudesumma täpsustatud; 7) kahju hüvitamise nõue tulenevalt täiendavatest intressikuludest 124 602.90 eurot – nõudesumma sama hagis märgituga; 8) kahju hüvitamise nõue tulenevalt õigusabikuludest 5 615 eurot – nõudesumma täpsustatud. Hageja palub eeltoodud nõuded tunnustada. Kostjad vaidlevad hagile täielikult vastu.

2-17-16134

2-17-16134 kohaselt loetakse e-kirjaga saadetud teated kättesaaduks, kui saatmisest on möödunud üks tööpäev. Töövõtja ei ole hageja ülesütlemisavaldusele vastu vaielnud. Tulenevalt tööde tähtaegse üleandmise kohustuse rikkumisest, teostusgarantii esitamisega viivitamisest ja lepingu ülesütlemisest nõudis hageja 29.12.2016 avalduses töövõtjalt leppetrahvi tasumist kokku summas 425 655.98 eurot. Hageja tasaarvestas töövõtja võimaliku maksimaalse tasunõude hageja vastu summas 54 974 eurot + käibemaks hageja leppetrahvinõudega töövõtja vastu summas 425 655.98 eurot, mille tulemusel kohustus töövõtja tasuma hagejale leppetrahvi summas 359 687.18 eurot 7 päeva jooksul ülesütlemisavalduse saamisest. Töövõtja ei tasunud temalt nõutud leppetrahvi ning ei ole tasunud seda. Hageja teatas 29.12.2016 avalduses töövõtjale ka kahju hüvitamise nõuetest 29.12.2016 seisuga summas 151 230.75 eurot, mis avalduse esitamise seisuga leppetrahvide summat ei ületanud.

2-17-16134 Hageja väidetel tuleneb tema leppetrahvi nõue summas 50 660 eurot hageja ja kostja I vahel sõlmitud ehitustööde peatöövõtulepingus tuleneva tööde tähtaegse üleandmise kohustuse rikkumisest. Hageja on seisukohal, et kuna töövõtja rikkus kohustust anda tööd üle tähtaegselt 03.08.2016, on hagejal õigus nõuda lepingu punkti 18.4 alusel tööde lõpliku valmiduse tähtpäeva rikkumisest tulenevalt leppetrahvi summas 340 eurot iga tähtaega (03.08.2016) ületanud kalendripäeva eest. Lepingu punkti 19.3 viimase lause kohaselt arvestatakse tähtaegadest mittekinnipidamisega seotud leppetrahve kuni lepingu ülesütlemise jõustumiseni ehk antud juhul hageja hinnangul kuni 30.12.2016. Hageja leppetrahvi nõue summas 50 660 eurot on esitatud algses hagiavalduses ja selle nõude suurust ei ole hageja muutnud ka täpsustatud hagiavalduses. Kostjad on seisukohal, et hageja leppetrahvinõue summas 50 660 eurot on põhjendamatu. Hageja on tunnustamiseks esitanud tööde tähtaegse üleandmise kohustuse rikkumisest tuleneva leppetrahvinõude summas 50 660 eurot (töövõtulepingu punkti 18.4 alusel esitatud leppetrahvinõue). Kostjad leiavad, et töövõtulepingu punkti 18.4 alusel leppetrahvi nõudmise eeldused ei ole täidetud. Üldreeglina on kahjustatud pool kohustatud leppetrahvinõude esitama mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist ning kui kahjustatud pool seda ei tee, kaotab kahjustatud pool leppetrahvi nõudmise õiguse (VÕS § 159 lg 2). Seejuures võivad pooled VÕS §-st 5 tulenevalt kokku leppida leppetrahvinõude esitamise tähtajas. Kostjate selgituste kohaselt hageja ja OÜ Bauschmidt (pankrotis) olidki töövõtulepingu punktis 18.8 kokku leppinud, et hagejal on õigus esitada OÜ-le Bauschmidt (pankrotis) nõue töövõtulepingus sätestatud leppetrahvide tasumiseks 2 kuu jooksul pärast töövõtja poolsest kohustuse rikkumisest teadasaamist. Hageja sai enda väitel töövõtulepingu p-s 18.4 sätestatud leppetrahvinõude alusest teada 03.08.2016. Seega oleks hageja hiljemalt 03.10.2016 pidanud esitama OÜ-le Bauschmidt (pankrotis) töövõtulepingu p 18.4 alusel leppetrahvinõude. Hagiavaldusest ei nähtu, et hageja oleks nõudnud OÜ-lt Bauschmidt (pankrotis) töövõtulepingu p 18.4 alusel leppetrahvi töövõtulepingu p-s 18.8 kokku lepitud tähtaja jooksul. Seega leiavad kostjad, et hageja on töövõtulepingu p-st 18.8 ja VÕS § 159 lg-st 2 tulenevalt minetanud õiguse nõuda töövõtulepingu p 18.4 alusel leppetrahvi.

2-17-16134 VÕS § 159 lg 2 sätestab, et kahjustatud pool kaotab õiguse leppetrahvi nõuda, kui ta mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist teisele lepingupoolele ei teata, et ta leppetrahvi nõuab. Hageja on 29.12.2016 avalduses nõudnud leppetrahvi 148 päeva eest, mitte 149 päeva eest, nagu pankrotimenetluses esitatud nõudeavalduses ja hagiavalduses. Kostja on vaidlustanud hageja leppetrahvi nõude. Kohus leiab, et pankrotimenetluses ja ka hilisemas hagiavalduses puudub VÕS § 159 lg 2 sätestatud alusel võimalus suurendada varasemalt esitatud leppetrahvi nõuet. Kohus märgib, et hageja nõudest jääb ebaselgeks, millest tulenevalt on hageja võrreldes võlgnikule 29.12.2016 esitatud avaldusega käesoleval juhul käsitlenud erinevalt leppetrahvi arvestuse lõppu 29.12.2016 ehk 148 päeva ja 30.12.2016 ehk 149 päeva. 16.3 Pankrotimenetluses 11.05.2017 esitatud nõudeavalduses ja 27.10.2017 hagiavalduses on hageja nõudnud seega 50 660 euro suurust leppetrahvi 149 kalendripäeva eest, kuid 29.12.2016 avalduses tööde tähtaegse ülesandmise kohustuse rikkumisest tulenevat nõudnud leppetrahvi 29.12.2016 seisuga summas 50 320 eurot (340 eurot x 148 päeva). 16.4 Hageja on 29.12.2016 avalduses nõudnud võlgnikult leppetrahvi tasumist 148 päeva eest summas 50 320 eurot ja sellest tulenevalt on kohus seisukohal, et leppetrahv seda ületavas summas 340 eurot on põhjendamata ja tuleb jätta rahuldamata. 16.5 Hageja ja OÜ Bauschmidt (pankrotis) olid töövõtulepingu punktis 18.8 kokku leppinud, et hagejal on õigus esitada töövõtjale nõue lepingus sätestatud leppetrahvide tasumiseks 2 kuu jooksul pärast töövõtja poolset kohustuse rikkumisest teadasaamisest ja/või tekitatud kahju hüvitamist kuni lepingu lõppemiseni, sõltumata nõude aluseks oleva rikkumise toimumise ajast. Hageja sai enda väitel töövõtulepingu p-s 18.4 sätestatud leppetrahvinõude alusest teada 03.08.2016. VÕS § 159 lg 2 sätestab, et kahjustatud pool kaotab õiguse leppetrahvi nõuda, kui ta mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist teisele lepingupoolele ei teata, et ta leppetrahvi nõuab. Riigikohtu tsiviilkolleegium on 28.10.20202 otsuses tsiviilasjas nr 2-17-17756/159 p-s 27 rõhutanud, et „...VÕS § 159 lg 2 sätestatud tähtaeg on õigust lõpetav tähtaeg, mitte aegumistähtaeg...“ Kohus on seisukohal, et tähtaegne leppetrahvinõue tuli hagejal esitada hiljemalt 03.10.2016 OÜle Bauschmidt (pankrotis) töövõtulepingu p 18.4 ja 18.8, mitte aga 29.12.2016 nagu seda on käesoleval juhul tehtud. 16.6 Kohus on seisukohal, et hagiavaldusest ega selle täiendusest ei nähtu, et hageja oleks nõudnud OÜ-lt Bauschmidt (pankrotis) töövõtulepingu p 18.4 alusel leppetrahvi töövõtulepingu p-s 18.8 kokku lepitud tähtaja jooksul. Seega on hageja töövõtulepingu p-st 18.8 ja VÕS § 159 lg-st 2 tulenevalt minetanud õiguse nõuda töövõtulepingu p 18.4 alusel leppetrahvi. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et peatöövõtulepingu punktis 18.8 on pooled fikseerinud leppetrahvide esitamise tähtaja. Kohus selgitab, et üldreeglina on kahjustatud pool kohustatud leppetrahvinõude esitama mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist ja juhul, kui kahjustatud pool seda ei tee, kaotab ta leppetrahvi nõudmise õiguse (VÕS § 159 lg 2). Seejuures võivad pooled VÕS §-st 5 tulenevalt kokku leppida leppetrahvinõude esitamise tähtajas. Kohus leiab, et hageja ja OÜ Bauschmidt (pankrotis) olid töövõtulepingu punktis 18.8 kokku leppinud, et hagejal on õigus esitada OÜ-le Bauschmidt (pankrotis) nõue töövõtulepingus

2-17-16134 sätestatud leppetrahvide tasumiseks 2 kuu jooksul pärast töövõtja poolsest kohustuse rikkumisest teadasaamist. 16.7 Vaidlusaluse hageja ja OÜ Baushmidt (pankrotis) vahel sõlmitud peatöövõtulepingu p-s 18.11 leppisid pooled kokku, et sõltumata sellest, kui üks (õigustatud) pool aktsepteerib puudusi mistahes töö osas või ignoreerib või talub teise poole poolt lepingu rikkumist või jätab teise poole mingi rikkumise korral pretensiooni esitamata või õiguskaitsevahendi(d) rakendamata, säilib sellisel õigustatud poolel siiski õigus esitada teisele poolele pretensioon ja kasutada lepingus ja/või seaduses ettenähtud õiguskaitsevahendeid sama ja/või samasuguse rikkumise suhtes hiljem. Kostja vaidleb nimetatud seisukohale vastu. Kohus leiab, et ehituslepingu p 18.11 on käesoleval juhul üldnorm ja p 18.8 (mille järgi tulnuks leppetrahvinõue esitada kahe kuu jooksul alates rikkumisest teadasaamisest) erinorm osas, milles need puutuvad leppetrahvinõuete esitamisesse. See tähendab, et p 18.8 välistab käesoleval juhul 18.11 kui üldnormi kohaldamise võimaluse ja sellest tulenevalt ei saanud hageja esitada leppetrahvinõuet pärast kahe kuu möödumist rikkumisest teadasaamisest. Ka ei ole selline leppetrahvi nõude esitamine kooskõlas leppetrahvi seadusjärgse regulatsiooni mõttega. Kohtu hinnangul ei oleks kooskõlas seaduse ega ehituslepingu mõttega olukord, kus hagejal oleks olnud võimalus nõuda leppetrahvi enda poolt valitud ajal, sõltumata sellest, millal hageja rikkumisest teada sai. Kui lisaks VÕS § 159 lg-s 2 sätestatule on pooled selle mõistliku aja konkreetselt määratlenud kahe kuu pikkuse perioodina, ei saa lepingut mõistlikult tõlgendada selliselt, et leppetrahvinõuete esitamise tähtajad ei kehti. Kohus ei nõustu hageja seisukohaga selles, et OÜ Bauschmidt (pankrotis) viivituse näol on tegemist jätkuva ehk kestva rikkumisega, mitte ühekordse rikkumistoiminguga, mistõttu 2-kuuline tähtaeg ei saa kulgema hakata enne, kui on selgunud rikkumise ulatus ja seeläbi ka leppetrahvinõude summa. Ehitustööde peatöövõtulepingu p 1.2 kohaselt olid pooled kokku leppinud, et ehitusplatsi töövõtjale üleandmise päev on 20.07.2015 ning lepingu p 1.5 kohaselt lõpliku valmiduse tähtpäev päev, mis saabub 11 kuud pärast ehitusloa väljastamist. Ehitise ehitusluba väljastati 03.09.2015 (27.10.2017 hagiavalduse lisa 10) ning seega lõpliku valmiduse tähtpäev on 03.08.2016. Kohtu hinnangul ei ole põhjendatud hageja seisukoht, et alles ehituslepingu ülesütlemisega 29.12.2016 oli selgunud Bauschmidt OÜ (pankrotis) lepingurikkumise ulatus ja maksmisele kuuluv leppetrahvi suurus ja seega hakkas tähtaeg leppetrahvi esitamiseks kulgema alates 29.12.2016. Hageja ja Bauschmidt OÜ (pankrotis) olid vaidlusaluses peatöövõtulepingus sätestanud tööde valmimise tähtaja. Hageja kui tellija ja võlgniku kui töövõtja vahel sõlmitud 15.07.2015 ehitustööde peatöövõtulepingu alusel kohustus töövõtja teostama lepingus sätestatud tingimustel ja korras nõuetekohaselt Tallinnast ET15 rajatava korterelamu ja sellega seotud välirajatiste projekteerimis- ja ehitustööd töövõtja riisikol ehitise täieliku kasutusvalmiduse saavutamiseni „võtmed kätte” meetodil hiljemalt 03.08.2016 (lepingu p 1.5). Seega pidi hagejale olema juba viidatud kuupäeval teada lepingu rikkumine ning hageja oleks pidanud esitama leppetrahvinõude hiljemalt 2 kuu jooksul. Kohus on seisukohal, et tulenevalt asjaolus, et hageja on rikkunud lepingust ja seadusest tulenevat leppetrahvi nõudmise esitamist mõistliku tähtaja jooksul on ta ka minetanud hilisema nõudeõiguse leppetrahvi esitamise osas nõuda leppetrahvi päevakaupa. 16.8 Kohus leiab, et hageja vastuväide, mille kohaselt leppetrahvinõude esitamine enne 29.12.2016 ei oleks olnud mõistlik, kuna siis oleks Bauschmidt OÜ pidanud ehituslepingu p 18.13 järgi leppetrahvi tasuma 7 päeva jooksul, mis oleks ilmselgelt seadnud koheselt ohtu kogu ehituse valmimist, kuivõrd Bauschmidt OÜ-l esinesid juba 2016. aastast saadik tõsised makseraskused,

2-17-16134 mis viisid ühingu pankrotini on asjakohatu. Kohtu järeldusel olukorras, kus seadusest ja lepingust tulenevalt on poolte vahel sätestatud selged nõuete esitamise tähtajad ei ole viidatud vastuväitega põhjendaud nende kinnipidamisest kõrvalekaldumine. Kohtule esitatud tõenditest nähtuvalt ei ole hageja esitanud enne lepingu ülesütlemist 29.12.2016 kordagi isegi leppetrahvihoiatust või andnud mõista, et kavatseb kasutada õiguskaitsevahendeid seoses ehitustööde hilinemisega. 16.9 Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et tööde tähtaegse üleandmise kohustuse rikkumisest tulenev leppetrahvinõue summas 50 660 eurot on põhjendamata ja tõendamata ning tuleb jätta tervikuna tunnustamata pankrotiseaduse § 153 lg 1 p 2 kohase muu tähtaegselt esitatud tunnustatud (so teise rahuldamisjärgu) nõudena.

2-17-16134 puudumisele. Hagiavalduse kohaselt väljastati ehitise ehitusluba juba 03.09.2015 ning töövõtulepingu p 16.1 kohaselt pidanuks OÜ Bauschmidt (pankrotis) täitmisperioodi tagatise hagejale üle andma ehitusloa väljastamisest 10 päeva jooksul. Seega oli kostjate hinnangul juba alates 14.09.2015 selge, et täitmisperioodi tagatist ei ole väljastatud, aga sellegipoolest pidas hageja võimalikuks asuda lepingut täitma. Kostjad leiavad, et väide, et dokumentide sisekontrolli käigus tuvastati täitmisperioodi tagatise puudumine, ei ole usutav olukorras, kus lepingut täideti ca 1.5 aastat ilma, et hageja oleks täitmisperioodi tagatise puudumisele kui OÜ Bauschmidt (pankrotis) lepingurikkumisele tähelepanu juhtinud. Arvestades, et hageja ja OÜ Bauschmidt (pankrotis) täitsid töövõtulepingut sedavõrd pika perioodi jooksul ilma täitmisperioodi tagatiseta, saab asuda kostjate hinnangul seisukohale, et hageja ja OÜ Bauschmidt (pankrotis) olid vähemalt TsÜS § 68 lg 3 mõttes konkludentselt kokku leppinud, et OÜ Bauschmidt (pankrotis) täitmisperioodi tagatist ei annagi ja hageja selle esitamist ka ei nõua. Seega kostjate hinnangul puudub juba poolte kokkulepetest tulenevalt OÜ Bauschmidt (pankrotis) poolne kohustuse rikkumine, mis on aga töövõtulepingu p 18.3 alusel leppetrahvinõude esitamise eelduseks. Teisalt isegi juhul, kui leiaks tuvastamist, et hageja ei nõustunud täitmisperioodi tagatise mitteesitamisega, on hageja leppetrahvinõue kostjate seisukohal välistatud, kuna ei esitanud mõistliku aja jooksul OÜ-le Bauschmidt (pankrotis) täitmisperioodi tagatise esitamise nõuet. Töövõtulepingu p-s 16.1 sisalduv täitmisperioodi garantii esitamise kohustus on mitterahaline kohustus, mille rikkumisest tuleneva täitmisnõude eeldusi reguleerivad mh VÕS § 108 lg 2 ja lg 3. VÕS § 108 lg 3 kohaselt võib võlausaldaja nõuda võlgnikult mitterahalise kohustuse täitmist üksnes mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta sai kohustuse rikkumisest teada või pidi sellest teada saama. Kuna hageja sai täitmisperioodi tagatise esitamata jätmisest teada juba 14.09.2015, aga ei nõudnud isegi järgnenud aasta jooksul täitmisperioodi tagatise esitamist, minetas kostjate hinnangul hageja täitmisperioodi tagatise nõudeõiguse ja koos sellega ka õiguse nõuda leppetrahvi, sest leppetrahv on põhikohustuse suhtes aktsessoorne, st põhikohustuse lõppemine toob kaasa ka leppetrahvi nõudeõiguse lõppemise. Lisaks kostjate hinnangul ei ole hageja ka töövõtulepingu p 18.3 alusel leppetrahvi nõudnud töövõtulepingu p-s 18.8 sätestatud kahekuulise tähtaja jooksul. Seega on hageja ka töövõtulepingu p-l 18.3 põhineva leppetrahvinõude töövõtulepingu p-st 18.8 ja VÕS § 159 lg-st 2 tulenevalt minetanud.

2-17-16134

2-17-16134 Tsiviilseadustiku üldosa seadus (TsÜS) § 68 lg 3 alusel kaudne on tahteavaldus, mis väljendub teos, millest võib järeldada tahet tuua kaasa õiguslik tagajärg. Kohus leiab, et tulenevalt asjaolust, et hageja ei juhtinud pea 1.5 aasta jooksul tähelepanud rikkumisele ei ole hageja teinud seda mõistliku aja jooksul esitades sellekohane leppetrahvinõue alles 29.12.2016. Kohus leiab, et käesoleval juhul ei oma tähtust, kas poolte vahel oli konkludentne kokkulepe või mitte arvestades, et hageja on minetanud leppetrahvi esitamise õiguse tähtaegade järgimata jätmisest tulenevalt.

2-17-16134

2-17-16134 Kostjad selgitavad, et PankrS § 98 sätestab, et võlausaldaja võib esitada ka nõude, mis tuleneb tingimuslikust tehingust. TsÜS § 102 lg 1 kohaselt on tingimuslik tehing, mis on tehtud edasilükkava või äramuutva tingimusega. Kostjate seisukohal hageja ei ole välja toonud, milline osa leppetrahvinõude alusena püstitatud lepingust on tingimuslik ning isegi, kui kohus tuvastab, et hageja leppetrahvinõue ei ole tasaarvestusega lõppenud, ei kujuta selline tingimus endast tehingust tulenevat edasilükkavat või äramuutvat tingimust TsÜS § 102 lg 1 mõttes, millega seotud nõude saaks pankrotimenetluses PankrS § 98 alusel tingimuslikuna tunnustamiseks esitada. Kui hageja leidis, et tema tehtud tasaarvestus siiski ei kehti, kuid et samas ei ole tasaarvestuse mittekehtimine tingitud tasaarvestatava leppetrahvinõude puudumisest, vaid nt tasaarvestuse tegemise seisuga tasaarvestatava vastastikuse kohustuse puudumisest, pidanuks kostjate seisukohal hageja vastavatele asjaoludele tuginema ja esitama leppetrahvinõude tunnustamisele mittetingimuslikuna. Vastaval alusel ei ole aga leppetrahvinõude tunnustamiseks hagi esitatud ja niisamuti ei ole seda esitatud tunnustamiseks pankrotimenetluses. Kostjad leiavad, et kuna hageja ei ole taotlenud leppetrahvinõude tunnustamist mittetingimusliku nõudena selle mittetingimuslikkust kinnitavatel asjaoludel ega esitanud tunnustamisele ka tingimuslikku leppetrahvinõuet TsÜS § 102 lg 1 mõttes, tuleb hagi leppetrahvinõude tunnustamiseks jätta läbi vaatamata või alternatiivselt rahuldamata. TsÜS § 102 lg 1 kohaselt tingimuslik on tehing, mis on tehtud edasilükkava või äramuutva tingimusega. PankrS § 98 alusel võlausaldaja võib esitada ka nõude, mis tuleneb tingimuslikust tehingust või kõrvaltingimusega haldusaktist, mille edasilükkav või äramuutev tingimus ei ole veel saabunud. Selline nõue loetakse pankrotimenetluses võrdseks nõudega, mis ei ole tingimuslik, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti.

2-17-16134

2-17-16134 pankrotiseaduse § 153 lg 1 p 2 kohase muu tähtaegselt esitatud tunnustatud (so teise rahuldamisjärgu) nõudena.

2-17-16134 garantiiperioodi tagatise mitteesitamisest) + 7487.50 (kahju hüvitamise nõue tulenevalt õigusabikuludest). Hageja on 30.04.2018 nõude täpsustuses märkinud kahju suuruseks selgitustes kokku 272 174.31 eurot, mille moodustab 141 956.41 eurot (kahju hüvitamise nõue tulenevalt ehitustööde kallinemisest – koondatud algse hagiavaldusega võrreldes kahju hüvitamise nõue tulenevalt ehitustööde tellimisest kolmandatelt isikutelt, kahju hüvitamise nõue tulenevalt töötajate ja töövõtjate lisakuludest, kahju hüvitamise nõue tulenevalt garantiiperioodi tagatise mitteesitamisest) + 124 602.90 (kahju hüvitamise nõue tulenevalt täiendavatest intressikuludest) + 5 615 eurot (kahju hüvitamise nõue tulenevalt õigusabikuludest). Hageja on seega läivalt liigitanud kahju hüvitamise nõudeid menetlusdokumentides erinevalt, mitte üheselt ja selgelt. Hageja kahju hüvitamise nõue tulenevalt ehitustööde tellimisest kolmandatelt isikutelt ei kuulu tunnustamisele. Kostja II on seisukohal, et hageja kahju hüvitamise nõue summas 92 932.23 eurot tulenevalt ehitustööde tellimisest kolmandatelt isikutelt on äärmiselt ebaselge. Hagiavaldus ei vasta selle nõude osas elementaarsetele hagiavaldusele esitatavatele nõuetele. Kostjad leiavad, et hageja kahju hüvitamise nõude seonduvalt ehitustööde kallinemisega summas 141 956.41 eurot on põhjendamatu. Hageja esitatud väidetest ja dokumentidest ei nähtu piisava konkreetsusega asjaolusid, mille põhjal saaks kohus kooskõlas TsMS § 5 lg-ga 1 ja § 230 lg-ga 1 tuvastada ehituse kallinemist kinnitavad asjaolud ning lugeda need tõendatuks. Kostjate hinnangul on hageja poolt esitatud arvetesse peidetud hulganisti kulusid, mida konkreetse Bauschmidti kulukirje puhul ette ei nähtud ehk hageja on kunstlikult ehitust kallimana näidanud. Kostjate seisukohal hageja ei olegi toonud tõendites sisalduvaid faktilisi asjaolusid hagi rahuldada võimaldava detailsusega esile, sest tõenditest tegelikkuses ei tulene asjaolusid, mida on vaja ehituse kallinemise tuvastamiseks. Kostjad leiavad, et hageja ei saa loota, et ainuüksi mahuka dokumentide paki kohtule esitamine veenab kohut hageja väidetes, kui esitatud tõendid on faktiliste asjaoludega piisavalt selgelt seostamata.

2-17-16134 Kohtule esitatud tõenditest (27.10.2017 hagiavalduse lisa 5 ja 6) ei nähtu, et hageja oleks andnud tähtaja puuduste kõrvaldamiseks, millest tulenevalt ei ole kohtu hinnangul ehitustööde kallinemine etteheidetav käesoleval juhul kostjatele.

2-17-16134 -

-

-

-

-

ebaselgeks jääb hageja selgitus 30.04.2018 nõuete täpsustuse lisas 6 toodud korterite ehitusjärgse koristuse kohta ning väide, et kuna OÜ Bauschmidt (pankrotis) eelarves ei olnud ette nähtud eraldi rida koristusteenuste jaoks, kuulub see üldkulude alla, milleks hageja on toonud 131 347 eurot samas kui hagejal endal kulus teenusele 3263 eurot. Pole järgitav, mille järgi oleks võimalik aru saada, milline on põhjendatud summa, mis koristusele kulus; 30.04.2018 nõuete täpsustuse lisas 8 esitatud arvetel on kirjas ka selliseid töid, mis ei ole maalritööd või vähemalt pole arve põhjal võimalik kindlaks teha, kas tegemist on maalritööga. Näiteks arve nr xxx kirjeldus „Santehnilised tööd (korter 10)“ summas 55 eurot; arve nr xxx kirjeldus „Transport (plaadid+tõstmine, vann+tõstmine)“, „Santehnilised tööd“ ja „Plaatimistööd“ kokku summas 2322 eurot; arve nr xxx kirjeldus „Transport (parkett)“ summas 35 eurot; arve nr 170008 kirjeldus „Parketi paigaldus+liistud (korter 34)“ ja „Uksepaigaldus+liistud+üleminekud“ kokku summas 1273 eurot; arve nr 04/17 kirjeldus „Kipsitööd (korter 34“ summas 1374 eurot; arve nr 06/17 kirjeldus „Transportteenus“, „Prahi utiliseerimine“ ja „Plaadi tööd (korter 34)“ summas 1609 eurot. Kuna arvetega on ilmselgelt seotud paljud töid, mis ei ole maalritööd, siis ei ole tõendatud see, kui paljudel arvetel kajastuv materjalikulu või transportteenus on seostatav maalritöödega; 30.04.2018 nõuete täpsustuse lisas 12 esitatud arved, mis peaksid tõendama vannitoa plaatimistöid, on arvel xxx märgitud muuhulgas „TECE 9820057 WC ÜHENDUSKOMPLEKT“ ja „TECE 9240650 LOOP LOPUTUSNUPP, VALGE KL“, mis ei saa kohtu hinnangul olla seotud plaatimistöödega. Lisaks on esitatud arved nr 1324 ja 1927 veoteenuse eest vastavalt summas 78 eurot ja 65 eurot, kuid mida ei ole otseselt võimalik seostada plaatimistöödega; 30.04.2018 nõuete täpsustuse lisas 14 esitatud arved, mis peaksid tõendama ventilatsioonitöid, on arvel nr 769 esitatud kirjeldusena „Kütte- vee- ja kanalisatsioonitööd Erika 15 elamus“, samuti on mitmel arvel esitatud kirjeldusena „TV-uuring“ ja „Kohaletulek“, mille põhjal ei ole võimalik teha järeldust, millised töid täpselt teostati; 27.10.2017 hagiavalduse lisas 16 esitatud arvete osas summas 46 206.70 eurot ei vasta TsMS § 5 lg-le 1 ja § 363 lg 1 p-le 2, sest on ebaselge, milles konkreetselt seisnesid lisatööd ja nende vajalikkus. Töötajate palk ei saa olla hageja kahjuks tulenevalt VÕS § 127 lg-st 1 ja lg-st 4. Riigikohus on selgitanud, et kuna tööandja peab töötajale palka maksma ka juhul, kui võlgnik kohustust ei riku, ei ole töötajale rikkumisega seoses makstud töötasu puhul tegemist kahjuga, mis oleks võlgniku rikkumisega VÕS § 127 lg 1 ja lg 4 mõttes põhjuslikus seoses (3-2-1-36-15, p-d 22-23).

Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et kahju hüvitamise nõue tulenevalt ehitustööde kallinemisest, sealhulgas kahju hüvitamise nõue tulenevalt ehitustööde tellimisest kolmandatelt isikutelt, kahju hüvitamise nõue tulenevalt töötajate ja töövõtjate lisakuludest, kahju hüvitamise nõue tulenevalt garantiiperioodi tagatise mitteesitamisest kokku summas 141 956.41 eurot on põhjendamata ja tõendamata ning tuleb jätta tervikuna tunnustamata pankrotiseaduse § 153 lg 1 p 2 kohase muu tähtaegselt esitatud tunnustatud (so teise rahuldamisjärgu) nõudena.

2-17-16134 Larsen Holding OÜ ja AS LHV Pank vahel on 03.09.2015 sõlmitud laenuleping nr xxx (27.10.2017 hagiavalduse lisa 17) summas 2 894 470 eurot ning laenu kasutamise eesmärgiks oli kokku lepitud Larsen Holding OÜ poolt kinnistul asukohaga Harju maakond, Tallinn, PõhjaTallinna linnaosa, xxx (registriosa nr xxx) asuva kortermaja renoveerimistööde finantseerimine. Laenulepingu p 4 kohaselt oli laenu kasutusse võtmise tähtaeg kokku lepitud kuni 03.11.2016 ning intressimääraks Euribor + 5,5% aastas. Laenulepingu üldtingimuste p 4 kohaselt intressi arvestatakse laenusaaja kasutuses olevalt laenu tagasimaksmata osalt vastavalt selle kasutamise ajale ja lepingu põhitingimustes fikseeritud aastasele intressimäärale. Intressi arvestamisel lähtutakse tegelikust päevade arvust kuus ja 360-päevasest aastast. Intressi arvestatakse laenu laenusaaja kasutusse ja käsutusse andmise päevast (kaasa arvatud) kuni kogu laenu täieliku ja nõuetekohase tagastamise päevani (välja arvatud). Täiendavalt on Larsen Holding OÜ sõlminud 19.11.2014 ka nn omanikulaenulepingu (27.10.2017 hagiavalduse lisa 18) ja 26.05.2014 muudatuse (27.10.2017 hagiavalduse lisa 19) xxx, Tallinn ostu ja arendamise sihtotstarbeks intressiga 15% aastas (lepingu p 4.1). Hageja leiab, et on arvatust suuremate intressikuludena kandnud kahju summas 124 602.90 eurot, sellest alates 2016. a septembrist kuni 2017. a jaanuarini makstud pangalaenu intressidena 57 432.10 eurot (pangakonto väljavõte pangalaenu intresside tasumise kohta perioodil 01.09.2016 - 31.01.2017, 27.10.2017 hagiavalduse lisa 20) ja alates 2016. a septembrist makstud omanikulaenu intressidena 67 170.80 eurot (arvutustabel omanikulaenu intressidest perioodil 01.09.2016 - 30.04.2017, 27.10.2017 hagiavalduse lisa 21). Tegemist on hageja hinnangul OÜ Bauschmidt rikkumisega põhjustatud otsese varalise kahjuga VÕS § 128 lg 3 tähenduses, mistõttu nõuab hageja täiendavatest intressikuludest tuleneva kahju hüvitamist summas 124 602.90 eurot. Hageja kahju hüvitamise nõue tulenevalt täiendavatest intressikuludest summas 124 602.90 eurot on esitatud algses hagiavalduses ja selle nõude suurust ei ole hageja muutnud ka täpsustatud hagiavalduses. 29.12.2016 avalduses on hageja selgitanud, et arvatust suuremate intressikuludena on Larsen Holding OÜ ülesütlemisavalduse esitamise hetkeks kandnud kahju 65 330.75 eurot (mitte 124 602.90 eurot) ning, et Larsen Holding OÜ jätab endale õiguse nõuda täiendavat kahju hüvitamist, kui OÜ Bauschmidt poolsete rikkumiste tõttu pikeneb täiendavalt periood, mil Larsen Holding OÜ on sunnitud tasuma täiendavaid panga- ja omanikulaenu intressikulusid. 11.05.2017 nõudeavalduses on hageja palunud nõuet tunnustada summas 124 602.90 eurot. Kostjad on seisukohal, et hageja kahju hüvitamise nõue tulenevalt täiendavatest intressikuludest ei kuulu tunnustamisele. Hageja on esitanud täiendavate intressikulude nõude summas 124 602.90 eurot. Intressikulud seisnevad hageja arvates selles, et hageja ei saanud sõlmida korterite asjaõiguslepinguid ja pidi tasuma kavandatust kauem panga- ja omanikulaenu intressikulusid. Kostjate hinnangul esitatud nõue on ebaselge. Hageja ei ole hagiavalduses esitanud konkreetseid asjaolusid, mis kinnitaks, et viivitus on vältimatult põhjustanud intressi maksmise vajaduse pikema perioodi jooksul. Kostjad leiavad, et hageja ei ole selgelt tuginenud sellele, et laenusumma tagastamise tähtpäeva oleks OÜ Bauschmidt (pankrotis) väidetava viivituse tõttu pikendatud. Seega ei ole intressikulude näol kahju VÕS § 128 lg 3 mõttes tekkinud. Kostjad leiavad, et pangaja omanikulaenu intresside suurenemise kui kahju ärahoidmine ei ole ka töövõtja põhikohustuse (teha töö õigeks ajaks ja õigel viisil) kaitse-eesmärk, mistõttu ei saa OÜ-l Bauschmidt (pankrotis) VÕS § 127 lg-st 2 tulenevalt olla vastavate summade hüvitamise kohustust. Ehitustöövõtja põhikohustuse eesmärk on kaitsta tellijat puuduliku täitmisega kaasneva ehituskulude suurenemise eest. Ehituse finantseerimise kulude kasv ehitustööde viibimise tagajärjel on aga tellija enda

2-17-16134 äririsk, mis on põhjustatud sellest, et tellija kas ei suuda või ei soovi finantseerida ehitustöid intressivabadest vahenditest (nt osakapitali sissemaksetest või käibest). Seetõttu ei ole OÜ Bauschmidt (pankrotis) kohustatud vastava riski realiseerumise kulusid hagejale ka hüvitama. Kostjad viitavad, et lisaks on ka Riigikohus kinnistu müügilepingu näitel leidnud, et kinnistu üleandmisega hilinemisest tingitud laenuintressikulu ei ole VÕS § 127 lg-st 2 tulenevalt hõlmatud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga (3-2-1-106-11, p 12). Ka ehitustööde üleandmisega hilinemise puhul ei ole kostjate arvates põhjust asuda teistsugusele seisukohale.

2-17-16134 eurot VÕS § 115 lg 1 ja § 128 lg 3 alusel. Eeltoodust tulenevalt moodustavad hageja kahju hüvitamise nõuded töövõtja vastu kokku 92 932.23 + 46 206.70 + 124 602.90 + 60 877.20 + 7487.50 = 332 106.53 eurot. Kuigi lepingu p-i 18.10 kohaselt saab kahjude hüvitamist nõuda osas, mida leppetrahv ei kata, ei ole töövõtja leppetrahvi mingiski osas tasunud ja leppetrahvide täies ulatuses tasumist ei saa pidada töövõtja püsiva maksejõuetuse tõttu ka kuigi tõenäoliseks. Kuna töövõtja ei ole leppetrahvi tasunud, siis ei kata leppetrahv mingiski ulatuses kahju hüvitamise nõudeid. Sellest tulenevalt on hagejal õigus nõuda ka kahjude hüvitamist. Kostjate seisukohal hageja kahju hüvitamise nõue tulenevalt õigusabikuludest ei kuulu tunnustamisele. Hageja on esitanud kahju hüvitamise nõude tulenevalt õigusabikuludest summas 7 487.50 eurot. Nõue tuleneb hageja arvates asjaolust, et hageja on töövõtja lepingurikkumiste tõttu pidanud kasutama õigusnõustajate abi rikkumistele reageerimisel, lepingu ülesütlemisel ja sellele järgnevate ja sellega seoses erinevate tehingute tegemisel jmt. Kostjad on seisukohal, et tegemist ei ole valdavalt OÜ Bauschmidt (pankrotis) väidetava lepingurikkumisega seotud õigusnõustamisega (puudub VÕS § 127 lg 4 tingimus). Mitmed õigusabikulud on ka sisuliselt arusaamatud ja nende seos OÜ-ga Bauschmidt (pankrotis) selgusetu, lisaks ei ole mõne esitatud õigusabikulu kohta ka võimalik kirjalikke tõendeid üleüldse esitada, kuna tegemist on olnud suuliste nõupidamiste vmt-ga. Kostjad leiavad, et hoolimata sellest nähtub mõne esitatud õigusabiteenuse puhul juba arvelt, et tegemist ei saa olla OÜ-ga Bauschmidt (pankrotis) seonduvate õigusabikuludega. Eeltoodu viitab kostjate hinnangul hageja pahausksele käitumisele pankrotimenetluses ehk hageja eesmärk on olnud näidata oma nõudeid võimalikult suurena, kuigi tegelikkuses on need kas õigusliku aluseta, asjassepuutumatud või tõendamata. Kostjad leiavad, et selliste õigusabikulude esitamine tunnustamiseks kinnitab, et ka hageja ülejäänud nõuetesse tuleb suhtuda äärmiselt kriitiliselt. Kostja II esitas kohtule 12.03.2018 taotluse tõendite kogumiseks, milles palus kohustada hagejat esitama järgmised dokumendid: Advokaadibüroo Jesse & Kalaus 07.11.2016 koostatud xxx ja xxx ehituslepingute ja töövõtugarantiidega seonduvate küsimuste analüüs ning ülevaade; Advokaadibüroo Jesse & Kalaus 13.12.2016 ja 27.12.2016 koostatud lõppakti allkirjastamisest ja lõpparve tasumisest keeldumise ning kahju- ja leppetrahvinõude projekt xxx osas; Advokaadibüroo Jesse & Kalaus 05.01.2017 koostatud õiguslik arvamus leppetrahvi nõudeõiguste kohta; Advokaadibüroo Jesse & Kalaus 17.01.2017 koostatud xxx garantiitööde teostamisega seonduvate küsimuste analüüs; Advokaadibüroo Jesse & Kalaus 25.01.2017 koostatud nõuete loovutamise viisiga seonduvate riskide analüüs, kahjunõudega seonduv ning tagasiside I. Rle; Advokaadibüroo Jesse & Kalaus 27.01.2017 xxx elektriarvesti puudumisel tasu nõudmise võimaluste analüüs; Advokaadibüroo Jesse & Kalaus 27.01.2017 analüüs Mekosa Ehitus nõudega seonduvate asjaolude ja võimalike vastuväidete kohta; Advokaadibüroo Jesse & Kalaus 01.02.2017 analüüs I. R saadetud kokkuleppe projekti kohta; Advokaadibüroo COBALT 05.12.2016 ja 19.12.2016 kirjavahetus xxx kasutusloa teemal; Advokaadibüroo COBALT 16.01.2017 koostatud memo Tallinna Linnaplaneerimise Ametis K. Liinakuga nõupidamise kohta; Advokaadibüroo COBALT 16.02.2017 koostatud kiri K. Liinakule kasutusloa menetluses seoses korteriomanike kaasamisega, analüüs AÕL ja volikirjade kohta; Advokaadibüroo COBALT 20.03.2017 koostatud memo xxx tn x ja x krundipiiride muutmise menetluse kohta. Kostja II oli seisukohal, et tegemist ei ole valdavalt OÜ Bauschmidt (pankrotis) väidetava lepingurikkumisega seotud õigusnõustamisega (puudub VÕS § 127 lg 4 tingimus). Mitmed

2-17-16134 õigusabikulud on ka sisuliselt arusaamatud ja nende seos OÜ-ga Bauschmidt (pankrotis) selgusetu, lisaks ei ole mõne esitatud õigusabikulu kohta ka võimalik kirjalikke tõendeid üleüldse esitada, kuna tegemist on olnud suuliste nõupidamiste vmt-ga. Hoolimata sellest nähtub mõne esitatud õigusabiteenuse puhul juba arvelt, et tegemist ei saa olla OÜ-ga Bauschmidt (pankrotis) seonduvate õigusabikuludega. Selleks, et tõendada, et arvetel nähtuv õigusteenus ei olnud kindlasti seotud OÜ-le Bauschmidt (pankrotis) etteheidetud rikkumistega ega nendega põhjuslikus seoses, samuti selleks, et tõendada, et nõutavad kohtueelsed õigusabikulud ei olnud vajalikud ja nende maht ei olnud põhjendatud (3-2- 1-19-13, p 11), taotleb kostja II kohtu abi tõendite kogumisel. 30.04.2018 menetlusdokumendis hageja vaidles kostja II taotlusele vastu. Hagejal kui advokaadibüroo kliendil on õigus konfidentsiaalsele õigusteenusele ja ta ei pea avalikustama talle õigusteenuse osutamisega seotud teabekandjaid. Hageja täpsustas enda nõuet, kuivõrd ta ei esita õigusteenuse aluseks olevaid dokumente, siis tugineb hageja üksnes nendele spetsifikatsioonides märgitud õigusteenuste kulude hüvitamisele, mis on ainuüksi õigusabiarvetest tulenevalt otseselt seostatavad xxx ehitusobjekti ja Bauschmidti rikkumistega. Need õigusteenuse kulud, mis ei ole ainuüksi õigusabiarvete spetsifikatsiooni järgi otseselt seostatavad Bauschmidti rikkumistega xxx ehitamisel on nõudesummast maha arvatud. Hageja märkis, et võttes arvesse Advokaadibüroo Jesse & Kalaus üleval loetletud teenuse mahtu 13.75 tundi ja tunnihinda 110 eurot, vähendab hageja oma nõuet 1 512.50 euro võrra. Võttes arvesse Advokaadibüroo COBALT üleval loetletud teenuse mahtu 2.25 tundi ja tunnihinda 160 eurot, vähendab hageja oma nõuet 360 euro võrra. Seega tuleb hageja vastavast nõudest maha lahutada 1 512.50 + 360 = 1 872.50 eurot. Eeltoodust tulenevalt moodustab hageja kahju hüvitamise nõue tulenevalt õigusabikuludest kokku summa 7 487.50 (hagi p 3.11) - 1 872.50 = 5 615 eurot. 06.07.2018 kohtumäärusega kohustas kohus hagejat esitama kohtule tõendid, mille kogumist kostja II taotles. 19.07.2018 esitas hageja vastuväite kohtu tegevusele seoses 06.07.2018 kohtumääruses märgitud tõendite väljanõudmisega. 25.01.2019 kohtumäärusega jättis kohus hageja vastuväite rahuldamata. 13.03.2019 e-kirjaga kohustas kohus hagejat uuesti tõendeid esitama. 25.03.2019 esitas hageja taas vastuväite kohtu tegevusele ja keeldus tõendite väljaandmisest. Uusi põhjendusi hageja ei esitanud. 16.03.2020 kohtumäärusega jättis kohus rahuldamata hageja taotluse keelduda Harju Maakohtu 06.07.2018 määruse resolutsiooni p-s 2 nimetatud dokumentide esitamisest.

2-17-16134 resolutsiooni punktis 2 nimetatud dokumente, on TsMS § 283 lg 2 tulenevalt võimalik lugeda tõendatuks tõendi taotleja väited esitamata jäetud dokumendi olemuse ja sisu kohta.

2-17-16134 rahuldamisjärgu nõudena kogusummas 706 276.06 eurot, selle hulgas: põhinõuet summas 632 351.49 eurot tunnustada PankrS § 153 lg 1 p 2 kohase tavanõudena; põhinõudest nõuet summas 65 968.80 eurot tunnustada PankrS § 153 lg 1 p 2 ning § 98 kohase tingimusliku nõudena ja viivisenõuet summas 7 955.77 eurot tunnustada PankrS § 153 lg 1 p 2 kohase tavanõudena rahuldamata.

VI Menetluskulude jaotus

2-17-16134

/digitaalselt allkirjastatud/ Merike Varusk Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.