31.10.2013.a Tallinn, Harju Maakohtu Tartu maantee kohtumaja
tegemise aeg ja koht
kantselei kaudu
Tsiviilasja number
2-12-42243
Tsiviilasi
AS Eesti Krediidipank hagi XXXvastu võla nõudes
Tsiviilasja hind
500 000 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: AS Eesti Krediidipank (registrikood 10237832, Narva mnt 4, 15014 Tallinn, tel 669 0900, fax 661 6037, e-post [email protected]) Hageja lepinguline esindaja: Madis X (isikukood XXX, XXX) Kostja: XXX(isikukood XXX, X) Kostja lepinguline esindaja: Toivo Viilup (Pohla & Hallmägi, Kentmanni 4, 10116 Tallinn, e-post: [email protected])
Kohtuistungi aeg
16. oktoober 2013. a
Kohtuistungil osalesid
Hageja lepinguline esindaja: Madis X Kostja lepinguline esindaja: vandeadvokaat Toivo Viilup
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada hagi.
2.Mõista XXX välja AS Eesti Krediidipank kasuks võlgnevus summas 500 000 (viissada tuhat) eurot. Menetluskulude jaotus Jätta menetluskulud kostja XXX ́e kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule (Pärnu mnt 7,
2-12-42243 Tallinn, e-posti aadress [email protected]) 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel käesoleva otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
1.19. oktoobril 2012. a. esitas hageja AS Eesti Krediidipank Harju Maakohtule hagiavalduse kostja XXX vastu võlgnevuse summas 500 000 (viissada tuhat) eurot nõudes. Kohus võttis hagi 29.10.2012. a kohtumäärusega menetlusse.
2.04. veebruaril 2013. a. esitas kostja hagiavaldusele vastuse, milles vaidles esitatud hagile täies ulatuses vastu. Samuti taotles kostja täiendavate tõendite esitamist seoses hagiavalduseks olevate asjaolude ebaselguse tõttu. Hageja vastas eeltoodud kostja seisukohale 13. veebruar 2013. a. Vastusega ühes esitas hageja konto väljavõtte laenusummade väljamaksmise kohta XXX OÜ-le (t. lk 85, I köide).
3.Harju Maakohus rahuldas kostja 04. veebruari 2013. a taotluse täiendavate tõendite kogumiseks osaliselt 21. veebruaril 2013. a toimunud kohtuistungil (t. lk 144-145, I köide). 15. märtsil 2013. a ning 05. aprillil 2013. a esitas hageja kooskõlas kohtunõudega täiendavaid tõendeid kostja poolt esiletoodud asjaolude kohta.
4.06. mail 2013. a esitas kostja kohtule täiendatud vastuse AS Eesti Krediidipank hagiavaldusele võlgnevuse nõudes ning taotluse täiendavate tõendite kogumiseks. Kostja palus kohtul nõuda XXX OÜ-lt välja XXXAS-ilt tellitud eksperthinnangud pankrotivara hulka kuuluvate kinnistute turuväärtuse määramise kohta ning nõuda OÜ-lt XXX välja teave, millest nähtuks, millised XXX OÜ (pankrotis) pankrotimenetluses omandatud kinnistud on OÜ XXX võõrandanud ning millistel tingimustel võrreldes nende soetamismaksumusega.
5.Kohus edastas 10.05.2013. a hagejale e-kirja, milles kohustas hagejat esitama kohtule seisukohad eeltoodud menetlusdokumendis esitatud kostja vastuväidetele ja taotlustele hiljemalt 21.05.2013. a. Hageja vastas kohtu nõudmisele 21.05.2013. a. Hageja palus rahuldada hagi täies ulatuses ning jätta rahuldamata kostja poolt esitatud taotlused. Vastusega ühes esitas hageja ka korrigeeritud arvestuse põhivõlgniku XXX OÜ kohustuse jäägi kohta.
6.06. septembril 2013. a esitas kostja Harju Maakohtule taotluse XXX tunnistajana ülekuulamiseks ja XXXe vande all üle kuulamiseks. Hageja palus 23. septembri 2013. a vastuses jätta kohtul hageja eelnimetatud taotlused rahuldamata.
7.25. septembri 2013. a eelistungil jättis kohus rahuldamata kostja 06. mail 2013. a esitatud taotlused täiendavate dokumentide ja teabe väljanõudmiseks. Samas otsustas kohus rahuldada
2-12-42243 hageja 06. septembri 2013. a taotluse tunnistaja XXX ülekuulamiseks ning jätta rahuldamata taotlus XXXe vande all ülekuulamiseks (t. lk 115-117, II köide).
8.Kohus viis asja sisulise arutamise läbi 16.10.2013. a kohtuistungil ning tunnistajana kuulati üle XXX.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
Hageja nõue ja selle põhjendused
9.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja XXX OÜ 06.10.2008. a laenulepingud nr XXX ja nr XXX (edaspidi ühiselt nimetatud ka „Lepingud“), mille alusel hageja andis laenusaajale, XXX OÜ-le, laenu summas 2 748 201 eurot (43 000 000 krooni) ning laenusaaja kohustus laenu tagastama koos intressiga vastavalt Lepingutes kokkulepitule. Lepingutest tulenevate kohustuste täitmise tagamiseks sõlmisid hageja ning kostja, XXX, 06.10.2008. a käenduslepingu lepingu nr XXX juurde, millega lepiti kokku kostja vastutuse maksimumsumma 319 558,24 eurot (5 000 000 krooni) ja käenduslepingu nr XXX juurde, millega lepiti kokku kostja vastutuse maksimumsumma 319 558,24 eurot (5 000 000 krooni) (edaspidi ühiselt „Käenduslepingud“).
10.Laenusaaja, XXX OÜ, ei täitnud Lepingutest tulenevaid kohustusi kohaselt. Hageja edastas nii laenusaajale kui kostjale teatisi ning hoiatusi laenulepingute nr. XXX ja nr. XXX ülesütlemise kohta, kui Lepinguid ei asuta nõuetekohaselt täitma. Kuivõrd laenulepingu nr XXX rikkumist ei kõrvaldatud, ütles hageja antud lepingu üles 01.12.2009. a. Vastavasisuline teade edastati ka kostjatele (t. lk 32, I köide). Lepingu nr XXX laenusumma tagasimakse lõpptähtpäev oli 20.10.2010. a, kuid laenusaaja XXX OÜ ei ole täitnud laenu tagasimaksmise kohustust. Hageja on nii laenusaajale, XXX OÜ-le, kui kostjale esitanud Lepingu nr XXX täitmise nõude, ometi pole laenusaaja ega kostja lepingust nr XXX tulenevat kohustust täitma asunud.
11.Hagiavalduse kohaselt moodustab hageja nõue laenusaaja XXX OÜ vastu 19. oktoobri 2012. a. seisuga laenulepingu nr XXX alusel kokku summas 1 297 058,73 eurot, millest põhivõlgnevus moodustab 865 076,12 eurot, intressivõlgnevus 22 161,16 eurot, viivise võlgnevus 409 843,78 eurot, tasumata kontohaldustasud 9,04 eurot ja tasumata arve nr XXX summas 332,10 eurot. Lisaks moodustab hagiavalduse järgi hageja nõue XXX OÜ vastu 19. oktoobri 2012. a. seisuga laenulepingu nr XXX alusel kokku 2 701 390,03 eurot, millest põhivõlgnevus moodustab 1 789 526,16 eurot, intressivõlgnevus 118 441,28 eurot ning viivise võlgnevus 793 442,59 eurot.
12.Hagiavalduse kohaselt nõuab hageja kostjalt, XXX, laenulepingust nr XXX tuleneva põhikohustuse täitmist summas 250 000,00 (kakssada viiskümmend tuhat) eurot ja lepingust nr XXX tuleneva põhikohustuse täitmist summas 250 000,00 (kakssada viiskümmend tuhat) eurot.
13.Hageja märgib oma 13.02.2013. a vastuses, et vaatamata VÕS § 113 lg-st 1 tulenevast õigusest nõuda kostjalt käenduskohustuse rikkumisest tulenevalt viivitusintressi tasumist, ei ole hageja esitanud kostja vastu viivisenõuet. Hageja selgitab hagiavalduse punktis 3, et hageja nõuab kostjalt Lepingutest tulenevate põhikohustuste täitmist kogusummas 500 000 (viissada tuhat) eurot. Kuigi hagiavalduse punktis 2 on hageja esitanud ülevaate kõigist laenusaaja XXX OÜ täitmata kohustustest hagiavalduse esitamise seisuga, siis leiab hageja, et kõrvalnõuete ulatus käesolevas tsiviilasjas sisulist tähendust ei oma, sest hageja nõuab kostjalt laenusaaja XXX OÜ täitmata põhikohustuste tasumist.
2-12-42243
14.Hageja esitas korrigeeritud arvestuse põhivõlgniku XXX OÜ kohustuste jäägi kohta 21.05.2013. a menetlusdokumendis. Hageja selgitas 25.09.2013. toimunud kohtu eelistungil (t. lk 116, II köide), et arvestuses kajastub muuhulgas XXX OÜ pankrotimenetluses laekunud summa 1 871 697,16 eurot ja XXXOÜ pankrotimenetlusest XXX OÜ kohustuste katteks laekuv summa 122 416,15 eurot. Hageja märgib, et nõude vähendamine on tingitud nõude korrigeerimisest. Laenujääki on seejuures osaliselt vähendatud intresside arvelt, mis sai arvestatud refinantseerivate lepingute põhikohustuste hulka. Hageja poolt väljatoodud arvestuses ei ole seejuures viivist intressilt arvestatud. Hageja täpsustas 25.09.2013. a toimunud eelistungil, et viimases arvestuses, millele hageja tugineb, ei ole intressikohustuste refinantseerimise 0,5% ulatust.
15.Põhjusel, et kostja juhtis 25.09.2013. a toimunud kohtu eelistungil hageja tähelepanu sellele, et hageja 21.05.2013. a menetlusdokumendis esitatud XXX OÜ-ga 06.10.2008. a sõlmitud laenulepingu nr XXX nõuete arvestuse tabelis esineb ebakõla, esitas hageja 16.10.2013. a korrigeeritud nõuete arvestuse nimetatud lepingu osas. Hageja märkis, et lepingu nr XXX põhisumma võlgnevus moodustab 449 079,19 eurot, viivis 208 832,90 eurot, kõik kokku summas 657 912,09 eurot.
16.Hageja kinnitas 16.10.2013. a toimunud kohtuistungil, et ta jääb oma nõude juurde ja nõuab kostjalt 500 000 euro tasumist käenduslepingute alusel. Hageja on seisukohal, et ta on tõendanud, et põhivõlgniku XXX OÜ vastu on hagejal nõudeid oluliselt suuremas ulatuses, kui on esitatud nõue käenduslepingute alusel kostja vastu. Hageja on seisukohal, et kostja ei ole tõendanud, et seda nõuet ei esine või et see oleks väiksemas ulatuses.
KOSTJA VASTUVÄITED
17.Kostja vaidleb hagile täies ulatuses vastu.
18.Kostja selgitas 06.05.2013. a menetlusdokumendis, et hageja nõude suurus on ebaselge, mistõttu tuleb hagi jätta rahuldamata ainuüksi selle tõendamatuse pärast. Kostja leidis, et hageja nõue ei võimalda saada adekvaatset ülevaadet sellest, millises ulatuses on hagejale teostatud laenu tagasimakseid ning kuidas on arvestatud kõrvalnõudeid, sh viiviseid. Kostja viitas ka VÕS § 113 lg-le 6 ning on seisukohal, et kapitaliseeritud intressivõlgnevuse ulatuses pidanuks hageja oma kõrvalnõuete arvestust muutma ning vastava summa põhinõude koosseisust välja jätma. Lisaks ülaltoodule oli juba varasemalt laenulepingu nr 538 refinantseerimisel arvatud põhiosa koosseisu intressid 667,71 Eesti krooni ulatuses. Kostja leidis, et selles osas pidanuks hageja oma nõuet korrigeerima. Kostja ei nõustunud hageja väitega justkui ei mõjutaks kapitaliseeritud intressikohustus hageja kogunõuet arvestades kostja kui käendaja kohustuste ulatust hageja ees.
19.Kostja leidis veel, et hageja poolt esitatud andmed nõude arvestuse kohta on vastuolulised. Näiteks hagiavaldusele lisatud 18. novembri 2009. a. kirja nr 2-1/1764 kohaselt moodustas XXX OÜ võlgnevus 17. novembri 2009. a. seisuga laenulepingu nr XXX alusel intresside osas 767.185,71 Eesti krooni ja viiviste osas 378.994,00 Eesti krooni. Samas 15. märtsi 2013. a. menetlusdokumendi koosseisus toodud arvestuses on sama kuupäeva seisuga intressivõlgnevusena näidatud 769.430,34 Eesti krooni ja viivisvõlgnevusena 392.529,50 Eesti krooni. Laenulepingu nr XXX osas on samade tõendite põhjal erinevus intressivõlgnevuse arvestuses 143 943,33 Eesti krooni. Esiletoodud ebatäpsused hageja nõude arvestuses loovad kostja hinnangul põhjendatud kahtluse, et esitatud kalkulatsioonid on ka muus osas ebatäpsed ning kogu hagi esemeks olev nõue tuleb lugeda ebaselgeks. Veel selgitas kostja, et hagiavalduse kohaselt moodustab hageja nõue XXX OÜ vastu 19. oktoobri 2012. a. seisuga laenulepingu nr XXX alusel kokku 1 297 058,73 eurot ning laenulepingu nr XXX alusel kokku 2 701 390,03
2-12-42243 eurot. Samas 15. märtsil 2013. a. kohtule esitatud menetlusdokumendis on hageja avaldanud laenulepingust nr XXX tuleneva nõude suuruseks 664 252,29 eurot ning laenulepingust nr XXX tuleneva nõude suuruseks 1 340 449,86 eurot. Seega on hageja oma hagiavalduses avaldatud nõude suurust vähendanud rohkem kui kaks korda. Kostja leidis, et hageja nõue on seetõttu tervikuna tõendamata ja ebaselge.
20.Kostja märkis, et Laenulepingute alusel oli hagejale XXX OÜ (pankrotis) ja XXXOÜ (pankrotis) pankrotimenetluste raames teostatud tagasimakseid kokku mitte vähem kui 1 994 113,31 euro ulatuses, kusjuures vastavalt XXX OÜ (pankrotis) pankrotihalduri 18. veebruari 2013. a. elektronkirjale oli tõenäoline täiendavate maksete teostamine hagejale pärast kogu pankrotivara realiseerimist. Lisaks ülaltoodule nähtub hageja poolt 15. märtsil 2013. a. esitatud menetlusdokumendist, et laenulepingu nr XXX põhiosa on vastavalt 06. veebruaril 2009.a. ja 17. veebruaril 2009. a. tagastatud kokku 1 464 500,00 Eesti krooni ehk 93 598,61 euro ulatuses. Lisaks oli enne XXX OÜ pankroti väljakuulutamist Laenulepingute alusel tasutud intresse ja viiviseid kokku vähemalt 552 425,32 Eesti krooni 35 306,41 euro ulatuses. Seega kokku oli hagejale Laenulepingute alusel tagasi makstud mitte vähem kui 2 123 018,33 eurot ning XXX OÜ (pankrotis) pankrotimenetluses tehakse hagejale täiendavaid väljamakseid pärast pankrotivara lõplikku realiseerimist. Ka nimetatud asjaolusid ei olnud hageja teadmata asjaoludel iseseisvalt avaldanud, mistõttu on kostjale teadmata, millises summas hagejal enda hinnangul nõue XXX OÜ (pankrotis) vastu on. Kostja leidis kokkuvõtlikult, et hageja ei ole oma nõude suurust tõendanud, mistõttu ei saa kostja kui käendaja vastutuse küsimust tõusetuda.
21.25.09.2013. a kohtu eelistungil avaldas kostja, et enne XXX OÜ pankroti väljakuulutamist XXX OÜ poolt suuremas osas laenu tagasimakseid, kui on hageja kohtumenetluses avaldanud, tehtud ei ole. Seejuures leidis aga kostja, et 15.03.2013. a ja 21.05.2013. a hageja esitatud arvestuses ei ole midagi peale põhisumma muudetud.
22.Lõplikud vastuväited hagile kordas kostja üle 16.10.2013. a toimunud Harju Maakohtu istungil (t. lk 129, II köide).
23.Esmalt märkis kostja istungil hageja 21.05.2013. a korrigeeritud nõude kohta, et ta jääb oma varasemalt esitatud seisukohtade juurde ning lisas, et 0,1% suuruses viivisemääras päevas pole hageja ja kostja kokku leppinud (t. lk 127, II köide). Seejuures ei ole hageja esitanud kostjale ka hinnakirja, milles on väidetavalt antud viivisemäär sätestatud.
24.Lisaks ülaltoodule on kostja üheks vastuväiteks asjaolu, hageja nõue põhivõlgniku vastu on põhjendamatu tulenevalt VÕS § 146 lg 1. Teiseks on kostja välja toonud asjaolu, et hageja on laenulepingute sõlmimisel rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kostja juhib 06.05.2013. a täiendavas vastuses tähelepanu, et hageja on esitanud 15. märtsi 2013. a. menetlusdokumendi lisana 01. oktoobril 2008. a koostatud XXX OÜ laenuraporti, millest nähtuvalt oli XXX OÜ-l hageja (Krediidipanga Grupi ettevõtete) ees rahalisi kohustusi põhiosas mitte vähem kui 42 877 273 Eesti krooni ulatuses, kusjuures suuremas osas olid kohustused raporti koostamise päeva seisuga tähtaegunud ning võlgnevuses. Samuti nähtub laenuraporti IV osast XXX OÜ-l mitmete maksehäirete esinemine ning XXX OÜ sidusettevõttel XXXOÜ maksuvõla esinemine. Laenuraporti X osas on Hageja andnud XXX OÜ majanduslikule seisukorrale selgelt negatiivse hinnangu märkides, et alates 2008. a aprillikuust on kliendi majanduslik seis halvenenud, kusjuures ainsa positiivse märgina tuuakse laenuraportis välja XXX OÜ-l maksuvõlgade puudumine ja pikaajaline kliendisuhe hagejaga. Kostjale jääb arusaamatuks, kuidas nimetatud asjaolud peaksid mõjutama XXX OÜ krediidivõimekust ja suutlikkust restruktureeritavaid laenutooteid teenindada. Kostjale ei ole hageja kõnealust laenuraportit kunagi tutvustanud ega muul viisil teatavaks teinud. Lisaks eeltoodule peab kostja vajalikuks märkida, et laenuraporti kohaselt pidi XXX refinantseerimiseks kasutatavat laenu
2-12-42243 tagama isikliku käendusega summas 5 000 000,00 Eesti krooni (319 558,24 eurot), kuid ometi nõuti Laenulepingute sõlmimisel käenduse andmist kokku summas 10 000 000,00 Eesti krooni ehk kaks korda suurema ulatuses.
25.Kostja leiab, et hageja on kostjale tekitanud kahju vastutustundliku laenamise põhimõtte ja teavitamiskohustuse rikkumisega. Käsitletud kohustuste rikkumise näol on tegemist lepingueelsete kohustuste rikkumisega, mistõttu on kostjale tekitatud kahju hüvitamise eesmärgiks kostja asetamine olukorda, milles ta oleks olnud, kui ta ei oleks lepingut sõlminud, ehk nii negatiivse huvi või usalduskahju hüvitamine. Seega tuleb kostjale rahaliselt hüvitada kõik krediidist tekkinud negatiivsed tagajärjed ehk antud juhul hageja poolt kostja vastu esitanud nõue summas 500 000,00 eurot.
26.Kuigi kostja vaidleb hageja nõudele vastu tervikuna, esitas kostja 06.05.2013. a alternatiivselt vastuväite, et kostja vastutust tuleb VÕS § 145 lg 5 alusel vähendada. Kostja märgib, et antud juhul nähtub laenulepingutest asjaolu, et hageja väidetav nõue XXX OÜ vastu oli tagatud kokku seitsmekümne üheksale (79) kinnisajale seatud hüpoteegiga. Vastava tagatisvara realiseerimine on toimunud XXX OÜ (pankrotis) ja XXXOÜ (pankrotis) pankrotimenetlustes, kusjuures nähtuvalt pankrotihaldurite poolt esitatud infost on vähemalt osaliselt vara müüdud tervikvarana ning atraktiivsemate objektide osas on ostjaks olnud hagejaga seotud OÜ XXX. Kostja leiab, et tagatisvara väärtus ei saanud ligikaudu kahe aastaga langeda sedavõrd ulatuslikult, et selle müügitulemist ei oleks piisanud väidetavalt väljastatud laenu tagastamiseks olukorras, kus veel oktoobris 2008. a hindas hageja tagatisvara väärtust väljastatavast laenust suuremaks. 16.10.2013. a toimunud kohtuistungil selgitas kostja, et see summa, mille võrra käendaja vastutust vähendada, on võrdne summaga, mille võrra OÜ XXX XXX OÜ pankrotipesast odavalt omandatud kinnisvara hiljem kallimalt edasi müüs (t. lk 129, II köide).
27.Lisaks leiab kostja, et hageja on oma nõudeõiguse kaotanud hea usu põhimõtte rikkumisest tulenevalt. Sõltumata senise menetluse käigus esitatud vastuväidetest on kostja üheselt seisukohal, et hageja nõudeõigus kostja on vastu on lõppenud hea usu põhimõtte rikkumise tõttu, kuna hageja on kostjat oma vastuolulise käitumisega teadlikult eksitanud ning esitanud nõude kostja vastu vaatamata sellele, et kostjaga seotud kolmandate isikutega peetud läbirääkimiste käigus kinnitati vaidlusaluste õigussuhete raames mistahes täiendavate pretensioonide puudumist kõigi asjaosaliste (sh kostja) suhtes.
28.Kostja selgitab, et hagiavalduses esitatud asjaoludest nähtub, et hageja ei pöördunud laenulepingute kehtivuse ajal ega pärast laenulepingute lõppemist nõuetega kostja kui käendaja poole. Hagiavaldusele lisatud 01. detsembri 2009. a. teatist nr 2-1/1867 ei ole kostja kätte saanud. Esmakordselt esitas hageja nõude kostja kui käendaja vastu hagiavalduse esitamisega, kusjuures hagiavaldus on dateeritud 19. oktoobril 2012. a, s.o laenulepingust nr XXX tulenevate nõuete aegumistähtaja eelviimasel päeval.
29.Kostja on üheselt seisukohal, et käesoleval juhul esinevad erandlikud asjaolud, mis võimaldavad lugeda hageja poolt kostja suhtes oma väidetava nõude maksmapaneku hea usu põhimõttega vastuolus olevaks vaatamata sellele, et nõue esitati formaalselt aegumistähtaja kestel. Kostja selgitab (t. lk 46, II köide) et suvel 2012. a. toimusid XXX OÜ (pankrotis), OÜ XXX ja OÜ XXX vahel mitmepoolsed läbirääkimised eesmärgiga sõlmida kaks eraldiseisvat kompromissi käimasolevate õigusvaidluste lõpetamiseks muuhulgas Harju Maakohtu tsiviilasjades nr 2-11-40590 ja nr 2-10-46729. Kuigi kostja füüsilise isikuna ei olnud kummaski nimetatud tsiviilasjas menetlusosaliseks, osales kostja siiski erinevatel põhjustel vahetult läbirääkimiste pidamisel, kusjuures kompromisside saavutamisel oli kostjal keskse tähtsusega roll ning ilma kostja eelneva heakskiiduta ei oleks kompromisside sõlmimine olnud võimalik.
2-12-42243 Nimetatud asjaolu tõendab muuhulgas 19. juulil 2012. a kostja lepingulise esindaja ja XXX vahel toimunud elektronkirja vahetus, mille raames kooskõlastati kohtumisaeg ettevalmistamisel olevate kompromisslepingute arutamiseks. Kostja juhib tähelepanu, et elektronkirja vahetusest nähtuvalt osales planeeritud kohtumisel ka kostja.
30.01. augustil 2012. a. edastas kostja lepinguline esindaja XXX OÜ (pankrotis) pankrotihaldurile Oliver Ennokile ning Kostja esindajale Martin Rikolasele tutvumiseks kompromisslepingu projekti. Kaaskirjas selgitas kostja esindaja seejuures, et „Eesmärk siis selle ja XXX KV kompromissi allkirjastamise järgselt saavutada olukord, kus kõik osapoolte vahelised vaidlusteemad on tingimusteta ja ammendavalt lahendatud ning tulevikus tuleb teoreetiliseltki kõne alla nõuete esitamine üksnes juhul, kui keegi peaks kompromissi rikkuma.“ Samuti on kaaskirjas märgitud, et kostja on viivitamatult valmis pankrotihalduriga kohtuma, et kompromissiga seotud küsimusi arutada, st kostja oli isiklikult ja otseselt kompromissläbirääkimistega seotud, st kostja näol oli tegemist osapoolega kõnealuse kaaskirja tähenduses. Kostja pidas eeltoodud läbirääkimisi XXX OÜ (pankrotis) pankrotihalduri, toimkonna liikmeteks olevate hageja töötajate ja hageja kui XXX OÜ (pankrotis) suurima võlausaldajaga selge eesmärgiga saavutada kompromisslepingute sõlmimise kaudu XXX OÜ-ga (pankrotis) otseselt või kaudselt seotud kõikide õigusvaidluste lõpetamine ning välistada võimalike uute õigusvaidluste tekkimine edaspidiselt. Kostja rõhutas oma vastavasisulist eesmärki korduvalt nii elektronkirjades kui ka kohtumisel ning kostjale arusaadavalt lähtusid samadest põhimõtetest läbirääkimiste pidamisel ka teised läbirääkimiste osapooled, sealhulgas hageja. Juhul, kui hageja oleks kostjale avaldanud, et kavatseb vaatamata sõlmitavatele kompromissidele esitada hageja vastu hagiavalduse käenduslepingu alusel XXX OÜ (pankrotis) väidetava võlgnevuse sissenõudmiseks, siis ei oleks kostja olnud huvitatud kompromisslepingute sõlmimisest ega osutanuks nende sõlmimisele mistahes kaasabi, st pooleliolevad kohtuvaidlused oleksid jätkunud, sealhulgas oleks Kostja saanud asuda vaidlustama XXX OÜ (pankrotis) tehtud menetlusotsuseid (mh koostatavaid jaotusettepanekuid). Hageja oli otseselt huvitatud XXX OÜ (pankrotis) pankrotimenetluse kulgemisest võimalikult kiiresti ilma, et mistahes osapooled asuksid takistama muuhulgas väljamaksete tegemist hagejale.
31.Kostja leiab, et hageja pidas eelpool kirjeldatud läbirääkimisi pahauskselt ning eksitas kostjat tahtlikult. Hageja käitumine on ilmselgelt olnud vastuoluline, kuna läbirääkimiste käigus jäeti kostjale mulje ning anti ka sellekohaseid üldsõnalisi kinnitusi, et kompromisslepingute sõlmimisega loetakse lahendatuks kõik osapoolte vahelised (sh kostja ja hageja vahelised) erimeelsused ning et täiendavaid nõudeid üksteise suhtes ei esitati (v.a võimalikud nõuded seoses tulenevalt kompromisslepingute rikkumisest). Seejuures märkisid hageja esindajad läbirääkimiste käigus peetud kohtumise raames korduvalt, et nõuete esitamist kostja vastu ei peaks hageja üleüldse perspektiivikaks tingituna asjaolust, et kostja on varatu. Ometi esitas hageja vastuoluliselt läbirääkimiste käigus avaldatuga aegumistähtaja viimasel päeval käenduslepingu alusel nõude kostja vastu. Kostja on seisukohal, et eelpool toodud asjaolud on käsitletavad erandlike asjaoludena Riigikohtu praktika tähenduses ning võimaldavad lugeda hageja nõudeõiguse kostja suhtes lõppenuks hea usu põhimõttest tulenevalt vaatamata sellele, et formaalselt esitas hageja hagi aegumistähtaja viimasel päeval.
KOHTU PÕHJENDUSED
32.Hinnates asjas kogutud tõendeid ja arvestades poolte seisukohti, leiab kohus, et hagiavaldus kuulub rahuldamisele. Kohus käsitleb esmalt hageja ja XXX OÜ (Laenusaaja) vahel sõlmitud laenulepinguid, et hinnata, millises summas on hageja poolt Laenusaajale laenu antud ja kas on tõendatud Laenusaaja võlg hageja ees (I); seejärel käsitleb kohus vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist hageja poolt. Muuhulgas hindab kohus seda, kas hageja on rikkunud oma kohustust anda käendajale teavet põhivõlgniku kohustuse täitmise kohta ning kas vastutustundliku laenamise põhimõtte võimaliku rikkumisega ja teabe andmise kohustuse
2-12-42243 võimaliku rikkumisega on kostjale tekitatud kahju, mida kostja on soovinud tasaarvestada hageja nõudega (II); järgnevalt annab kohus hinnangu kostja vastuväidetele selles, et hageja on kaotanud nõudeõiguse hea usu põhimõtte rikkumisest tulenevalt, sh seoses asjaoluga, et hageja pidas kostjaga väidetavalt pahauskselt läbirääkimisi kompromissi sõlmimiseks ning eksitas tahtlikult kostjat. Kohus hindab selles alajaotuses ka tunnistaja XXX ütlusi (III); seejärel käsitleb kohus kostja alternatiivset taotlust vastutuse vähendamiseks võlaõigusseaduse § 145 lg 5 alusel (IV); ning lõpuks võtab kohus kokku asja lahendamise tulemuse ja jaotab vastavalt sellele menetluskulud (V). I
33.Selleks, et saaks üldse tõusetuda küsimus kostja kui käendaja vastutusest, peab olema tuvastatud, et hageja on põhivõlgnikule laenu andnud ja seejärel on põhivõlgnik rikkunud oma kohustust laenu tagastamiseks. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 145 lg 1 kohaselt vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt üksnes kohustuse rikkumise korral. Oma 04.02.2013 kirjalikus vastuses esitas kostja vastuväite, et hageja ei ole esitanud tõendeid laenusumma faktilise väljamaksmise kohta Laenusaajale, mistõttu tõusetub küsimus laenulepingute rahatusest (I kd, lk 65). Kostja esitas punkti 8.1.1. all kohtule taotluse nõuda hagejalt välja dokumendid, millest nähtub hageja poolt Laenusaajale laenulepingute nr XXX ja XXX alusel laenusumma väljamaksmine (I kd, lk 71). Seejärel esitas hageja 13.02.2013 laenusumma väljamaksmise tõendamiseks XXX OÜ konto väljavõtte (I kd, lk 85), millest nähtub, et 07.10.2008 on Laenusaajale teostatud laenu väljamakse laenulepingu nr XXX alusel summas 15 000 000 Eesti krooni ja laenulepingu nr XXX alusel väljamakse summas 28 000 000 Eesti krooni. Pärast seda teatas kohus 14.02.2013 pooltele seoses kostja taotlusega tõendite kogumiseks, et kostja taotlus laenulepingute nr XXX ja XXX alusel laenusumma väljamaksmise tõendamiseks on hageja poolt rahuldatud ja dokumendid esitatud (I kd, lk 102). Kostja sellega esialgu ei nõustunud, märkides oma 14.02.2013 e-kirjas, et hageja seisukohale lisatud allkirjastamata väljatrükk ei võimalda mõista, millega on tegemist ning millist puutumust omab esitatud dokument vaidlusaluste laenulepingutega (I kd, lk 100). 21.02.2013 eelistungil teatas kostja siiski, et hageja poolt 13.02.2013 esitatud kontoväljavõte võib sellisel kujul jääda, kuigi sellel ei ole allkirja ega templit ning täiendavalt kostja selle dokumendi esitamist ei nõua. Kohus määras, et sellega saab lugeda kostja taotluse p 8.1.1. hageja poolt täidetuks (I kd, lk 144).
34.Oma 06.05.2013 täiendavas vastuses ei toonud kostja enam eraldi välja vastuväidet, nagu poleks hageja esitanud tõendeid laenusumma faktilise väljamaksmise kohta Laenusaajale (II kd, lk 39-47), kuigi jäi kõikide seni esitatud vastuväidete juurde (II kd, lk 40). Tulenevalt eeltoodust kohus leiab, et hageja on tõendanud Laenusaajale laenulepingute nr XXX ja XXX alusel laenusumma väljamaksmise kokku summas 43 000 000 Eesti krooni. Asjaolu, et laenusumma väljamaksmise tõendamiseks esitatud XXX OÜ konto väljavõttel (I kd, lk 85) ei ole allkirja ega templit, ei sea kohtu jaoks kahtluse alla nimetatud tõendi usaldusväärsust. Kohus leiab, et kontoväljavõttel ei peagi olema tingimata allkirja ja templeid, seda enam, et käesolevas asjas on kostja selgesõnaliselt nõustunud kontoväljavõttel allkirja ja templi puudumisega ning kinnitanud, et täiendavalt kostja selle dokumendi esitamist ei nõua (I kd, lk 144). Samuti ei ole kostja esitanud vastuväidet kohtu tegevusele ega taotlenud kohtuistungi protokolli parandamist osas, milles kohus määras, et nimetatud kontoväljavõtte esitamisega saab lugeda kostja taotluse laenulepingute nr XXX ja XXX alusel laenusumma väljamaksmise tõendamise osas täidetuks (I kd, lk 144). Seda, et kostjal puuduvad vastuväited laenusumma väljamaksmise tõendatuse osas, kinnitab mh ka asjaolu, et 06.05.2013 vastuses märkis kostja, et poolte vahel puudub vaidlus, et 06.10.2008 laenulepingute alusel on refinantseeritud varasemaid kohustusi (II kd, lk 40). Refinantseerimise mõiste iseenesest tähendab, et mingite varasemate kohustuste katteks on väljastatud uus laen ja rahatu lepingu alusel ei oleks võimalik varasemaid kohustusi refinantseerida. Kokkuvõtlikult loeb kohus hageja esitatud kontoväljavõttega (I kd, lk 85)
2-12-42243 tõendatuks, et 07.10.2008 on Laenusaajale teostatud väljamakse laenulepingu nr XXX alusel summas 15 000 000 Eesti krooni ja laenulepingu nr XXX alusel väljamakse summas 28 000 000 Eesti krooni.
35.Pooled on erinevatel seisukohtadel selles, kui suur on Laenusaaja võlg hageja ees. Seejuures on hageja võlaarvestust pidevalt korrigeerinud. Hagiavalduses väitis hageja, et 19.10.2012 seisuga on laenulepingust nr XXX tulenev koguvõlgnevus 1 297 058,73 eurot ja laenulepingust nr XXX tulenev koguvõlgnevus 2 701 390,03 eurot (I kd, lk 2). 15.03.2013 menetlusdokumendis on hageja laenulepingust nr XXX tuleneva koguvõlgnevusena näidanud 664 252,29 eurot ja laenulepingust nr XXX tuleneva koguvõlgnevusena 1 340 449,86 eurot, kusjuures hageja kinnitusel on võlgnevuste tabelites kajastatud ka XXXOÜ pankrotimenetlusest hagejale laekuva jaotisega summas 122 416,15 eurot (I kd, lk 147-148). Nimetatud jaotise suurust kinnitab ka kohtule esitatud esialgne jaotusettepanek XXXOÜ pankrotimenetluses (I kd, lk 91). 21.05.2013 kohtule esitatud hageja seisukohas esitas hageja korrigeeritud arvestuse XXX OÜ kohustuste jäägi kohta, mille kohaselt on laenulepingust nr XXX tulenev koguvõlgnevus 661 553,34 eurot ja laenulepingust nr XXX tulenev koguvõlgnevus 1 333 898,76 eurot. Seejuures hageja kinnitas, et tema poolt esitatud arvestustes kajastub nii XXX OÜ pankrotimenetlusest laekunud summa 1 871 697,16 eurot kui ka XXXOÜ pankrotimenetlusest eeldatavalt XXX OÜ kohustuste katteks laekunud summa 122 416,15 eurot (II kd, lk 71-72; lk 116). Viimase nõude suuruse täpsustuse esitas hageja 16.10.2013, mille kohaselt on laenulepingust nr XXX tulenev koguvõlgnevus 657 912,09 eurot (II kd, lk 125).
36.Vastusena kohtu küsimusele selgitas hageja esindaja 16.10.2013 kohtuistungil, et „XXX OÜ ja XXX OÜ pankrotimenetlusest laekunud summat kajastab tabeli „leping 1“ viimane rida -410 667,61 ja teise tabeli „leping 2“ viimane rida -1 242 498,89 (toimik lk 71, II köide). Arvesse tuleb võtta ka intressid ja viivised. Viimase rea miinusmärgiga esitatud summad kahes tabelis, sealhulgas intress pluss viivis, annavad kokku pankrotimenetlusest laekunud summad. Täna esitatud arvestuses on summad korrigeeritud“ (II kd, lk 127).“ Liites hageja esitatud tabelites (sh arvestades 16.10.2013 esitatud täpsustust) miinusmärgiga summad hageja poolt näidatud viisil, on kogusummaks aga 1 993 574,27 eurot, samas kui XXX OÜ pankrotimenetlusest laekunud summa 1 871 697,16 eurot ja XXXOÜ pankrotimenetlusest eeldatavalt XXX OÜ kohustuste katteks laekunud summa kokku moodustab 1 994 113,31 eurot. Sellest võib järeldada, et hageja ei ole oma tabelites arvestanud XXX OÜ ja XXXOÜ pankrotimenetlusest eeldatavalt XXX OÜ kohustuste katteks laekunud summadega 539,04 euro ulatuses (1 994 113,31 - 1 993 574,27). Siiski leiab kohus, et vaatamata arvestuste ebatäpsusele ei oma 539,04 euro kajastamata jätmine hageja arvestustes käesoleva asja õigeks lahendamiseks olulist tähtsust. Kui hageja arvestuste kohaselt esitatud laenulepingust nr XXX tulenevast koguvõlgnevusest 657 912,09 eurot ja laenulepingust nr XXX tulenevast koguvõlgnevusest 1 333 898,76 eurot lahutada 539,04 eurot, siis ei muutuks sellest kuidagi kostja kui käendaja vastutus hageja ees. Hageja nõuab kostjalt käenduslepingu alusel laenulepingust nr XXX tuleneva põhikohustuse täitmist summas 250 000 eurot ja laenulepingust nr XXX tuleneva põhikohustuse täitmist summas 250 000 eurot (I kd, lk 2), mis on ligi kaks korda väiksem Laenusaaja põhivõlast mõlema lepingu järgi ka pärast seda, kui hageja poolt esitatud arvestustest lahutada summa 539,04 eurot.
37.Kohus ei nõustu kostja vastuväidetega selles, et hageja nõue on ebaselge ning selle arvestamine ei ole kohtulikult kontrollitav. Kostja on mh väitnud, et ebatäpsused hageja nõude arvestuses loovad põhjendatud kahtluse, et esitatud kalkulatsioonid on ka muus osas ebatäpsed ning kogu hagi esemeks olev nõue tuleb lugeda ebatäpseks. Kohus leiab, et hageja kui krediidiasutuse poolt oma nõude arvestuse pidev muutmine ja täpsustamine on küll kahetsusväärne, kuid see ei tähenda, et kogu hagi esemeks olev nõue tuleks lugeda ebaselgeks. Kostja tõstatatud küsimus, et hageja on võrreldes hagiga oma 15.03.2013 menetlusdokumendis laenulepingutest tuleneva nõude suurust Laenusaaja vastu vähendanud rohkem kui kaks korda (II
2-12-42243 kd, lk 41), on saanud vastuse hageja 21.05.2013 menetlusdokumendis, kus selgitatakse, et 15.03.2013 nõude korrigeerimise aluseks on XXX OÜ pankrotimenetlusest laekunud summa 1 871 697,16 eurot ja XXXOÜ pankrotimenetlusest laekunud summa 122 416,15 eurot arvessevõtmine. 25.09.2013 eelistungil on hageja samuti selgitanud, et pärast oma nõude korrigeerimist ei ole hageja arvestanud viivist intressi tasumisega viivitamise eest, mida keelab VÕS § 113 lg 6. Lisaks märkis hageja eelistungil, et korrigeeritud arvestuses ei tugine hageja enam ka intressikohustuste refinantseerimisele 0,5% ulatuses laenulepingute nr XXX ja XXX tervikmahust, nagu on mainitud toimiku I kd, lk 149 (II kd, lk 116).
38.Kohus leiab, et hageja on oma nõude olemasolu XXX OÜ (pankrotis) vastu tõendanud. Hageja nõue XXX OÜ (pankrotis) vastu tuleb laenulepingute nr XXX ja XXX alusel laenusumma väljamaksmisest kokku summas 43 000 000 Eesti krooni (mida tõendab kontoväljavõte toimiku I kd, lk 85) ning asjaolust, et Laenusaaja ei ole laenu täies ulatuses tagastanud. Hageja on esitanud ka omapoolsed arvestused selle kohta, kui palju on laenusumma vähenenud Laenusaaja ja kolmandate isikute poolte tehtud maksete arvel (vt kohtuotsuse p-d 3537) ning kohus on seisukohal, et sellega on hageja oma tõendamiskoormuse nõude olemasolu tõendamiseks täitnud. Laenu tagasimaksmise tõendamine ei ole kohtu hinnangul ka hageja tõendamiskoormuseks selles mõttes, et hageja ei saa tõendada nn negatiivset asjaolu ehk siis seda, et mingeid summasid talle ei tagastatud.
39.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kostja poolt viidatud Riigikohtu 06.02.2008 lahendis nr 3-2-1-137-07 on selgitatud, et tulenevalt TsMS § 230 lg-st 1 lasub esmalt hagejal tõendamiskoormis nõude olemasolu tõendamiseks, kui aga hageja esitab tõendid asjaolu tõendamiseks, siis on ka kostjal TsMS § 230 lg 1 alusel kohustus oma vastuväidet omakorda tõendada. Kohus leiab, et kostja pole täitnud oma tõendamiskoormust ega esitanud tõendeid selle kohta, nagu oleks Laenusaaja või kolmandad isikud tagastanud hagejale laenulepingute alusel suuremaid summasid, kui nähtub hageja poolt esitatud arvestustest. Vastusena 25.09.2013 kohtu eelistungil kostjale kohtu poolt esitatud küsimusele („Kas Teil on andmeid, et XXX OÜ oleks hagejale hagis mainitud laenulepingute nr XXX ja XXX alusel midagi rohkem tagastanud, võrreldes hageja esitatud arvestusega?“) vastas kostja, et „Ei ole tehtud enne XXX OÜ pankroti väljakuulutamist XXX OÜ poolt suuremas osas laenu tagasimakseid, kui on hageja kohtumenetluses avaldanud“ (II kd, lk 116). Nimetatud kostja seisukohast tuleneb, et seades hageja poolt esitatud arvutusi kahtluse alla, kostja tegelikult ei leiagi, et XXX OÜ oleks hagejale tagastanud laenulepingute alusel rohkem raha kui väidab hageja. Samuti ei ole kostja tõendanud, et pärast XXX OÜ pankroti väljakuulutamist oleks hagejale tagastatud rohkem raha, kui tuleneb hageja arvutustest. Kostja ei ole tõendanud ka oma vastuväiteid selles, nagu oleks hageja rikkunud keeldu arvestada viivist intressi tasumisega viivitamise eest ning nagu puuduks hagejal seetõttu õigus nõuda käenduslepingute täitmist. Seejuures tuleb arvestada, et kostja kui käendaja ei ole Laenusaaja suhtes nö „juhuslik kolmas isik,“ vaid kostja on Laenusaaja XXX OÜ juhatuse liige ja ainuosanik, kes pidi omama informatsiooni Laenusaaja kohustuste täitmise kohta. Kokkuvõtlikult kohus leiab, et hageja on tõendanud oma nõude olemasolu Laenusaaja vastu ning see nõue on ka põhikohustuste osas oluliselt suurem kui nõue, mille on hageja esitanud kostja kui laenulepingute käendaja vastu (vt ka kohtuotsuse p 36).
II
40.Kostja väidab, et hageja on laenulepingute sõlmimisel rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet ja teavitamiskohustust ning on kohustatud sellega tekitatud kahju kostjale kui käendajale hüvitama. Kostja leiab, et hageja ei teostanud XXX OÜ suhtes nõutavat
2-12-42243 laenuanalüüsi ning nõustus XXX OÜ sissenõutavaks muutunud kohustused refinantseerima vaatamata sellele, et hageja enda laenuraporti kohaselt olid XXX OÜ-l tekkinud makseraskused ka oluliselt väiksemamahuliste kohustuste täitmisega ning hageja hinnangul oli XXX OÜ majanduslik olukord refinantseerimisele vahetult eelnenud perioodil halvenenud. Kostja märgib, et laenuraportis kajastatud asjaoludest ning krediidiga seotud riskidest hageja kostjat VÕS § 14 lg 2 alusel ei teavitanud eesmärgiga kallutada kostjat käenduslepingut sõlmima ja seeläbi võtma endale isiklikku vastutust refinantseeritavate kohustuste eest. Kostja leiab, et nimetatud kohustuste rikkumise näol on tegemist lepingueelsete kohustuste rikkumisega, mistõttu on kostjale tekitatud kahju hüvitamise eesmärgiks kostja asetamine olukorda, milles ta oleks olnud, kui ta ei oleks lepingut sõlminud, ehk nii negatiivse huvi või usalduskahju hüvitamine. Seega leiab kostja, et talle tuleb rahaliselt hüvitada kõik krediidist tekkinud negatiivsed tagajärjed ehk antud juhul hageja poolt kostja vastu esitanud nõue summas 500 000 eurot. Kostja soovib esitada hageja nõudele tasaarvestamisele suunatud menetlusliku vastuväite ning leiab, et juhul, kui hageja tõendab endal nõude olemasolu XXX OÜ suhtes, siis on kostjal õigus vastava nõude tasaarvestamiseks enda kahju hüvitamise nõudega hageja vastu.
41.Hageja esitas 15.03.2013 kohtule Laenusaaja suhtes 01.10.2008 läbi viidud laenuanalüüsi kokkuvõtva laenuraporti ning sellele lisatud laenu ettepaneku (I kd, lk 235-237) ja 03.10.2008 toimunud krediidikomitee protokolli, millest nähtub positiivne laenuotsus (I kd, lk 238-240). Samuti esitas hageja oma juhatuse otsusega kinnitatud Krediiditaotluste vastuvõtmise ja analüüsimise korra ja 05.04.203 ka antud korra 2008 oktoobris kehtinud versiooni (I kd, lk 241242; II kd, lk 16-18). Viidatud laenuraportist nähtub tõepoolest kostja seisukoht, et alates 2008 aprillist halvenes kliendi majanduslik seis, mille põhjuseks on müügitulu vähenemine ja nõrkade rentnike olemasolu. Samas on laenuraportis viide ka sellele, et 2008 juuli algusest alustas klient intensiivse müügitööga, sellest hetkest saadik müüdi 5 korterit ja tagastati pangale ligi 3 500 000 krooni. Laenutaotleja krediidiväärsuse osas on tugevustena märgitud pikaajalisi suhteid ja maksuvõlgade puudumist; nõrkustena aga mõnede projektide ootavat seisundit, raskusi rentnikega ja kliendi jõudmist Krediidiinfosse (I kd, lk 236). Vaatamata eeltoodule on kostja osundanud Eesti Panga presidendi 27. juuni 2000.a. määrusega nr 9 kinnitatud „Laenude teenindamise miinimumnõuded ning ebatõenäoliselt laekuvate nõuete kuludesse kandmise korra“ (Kord) tingimustele ning hageja kohustusele viia läbi laenuanalüüs vähemalt Korra punktis 3.4 sätestatud ulatuses. Kostja väitel ei ole hageja asjakohaseid tõendeid esitanud, millest järeldub, et laenuanalüüsi Korra tähenduses hageja XXX OÜ osas kunagi teostanud ei ole. See on aga kostja arvates selgeks indikatsiooniks vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise kohta ning XXX OÜ krediidivõimekuse ja krediidiga seotud riskide väljaselgitamata jätmise kohta.
42.Kohus ei nõustu kostja väidetega selles, nagu oleks hageja rikkunud XXX OÜ-le laenulepingute nr XXX ja XXX alusel laenu andes vastutustundliku laenamise põhimõtet. Hageja on vaieldamatult XXX OÜ laenutaotluse suhtes laenuanalüüsi läbi viinud ning ka laenuandmise otsus põhineb sellele analüüsile (I kd, lk 235-240). Kohus ei pea käesoleva vaidluse asjaolusid arvestades vajalikuks hinnata seda, kas hageja on XXX OÜ laenutaotluse suhtes laenuanalüüsi läbi viies detailselt järginud kõiki Korra nõudeid vastavalt Korra p-le 3.4. ning panga sisemisi regulatsioone. Kohtu jaoks omab asja õigeks lahendamiseks määravat tähtsust asjaolu, et laenud anti XXX OÜ-le varasemate laenukohustuste refinantseerimiseks ning et kostja kui laenude käendaja oli ühtlasi Laenusaaja juhatuse liige.
43.Asjaolu, et vaidlusalused laenud anti XXX OÜ-le varasemate laenukohustuste refinantseerimiseks, on tõendatud 06.10.2008 laenulepingutega, kus on detailselt kirjeldatud laenude nr XXX ja XXX otstarvet - refinantseerida Laenusaaja ja panga vahel seni sõlmitud laenulepingud koos täpsete refinantseeritavate summade äranäitamisega (I kd, lk 6-7; lk 16-17). Täpselt sama asjaolu tõendab ka 03.10.2008 krediidikomitee protokoll - Laenusaajale laenude
2-12-42243 andmise eesmärgiks oli refinantseerida Laenusaaja ja hageja vahel seni sõlmitud laenulepingud koos täpsete refinantseeritavate summade äranäitamisega (I kd, lk 238-240). Hageja on kohtule esitanud ka refinantseeritud laenulepingud koos muudatustega ja refinantseeritud laene taganud käenduslepingutega (I kd, lk 151-234; lisaks veel varasemad laenulepingud II kd, lk 19-37). Kohus leiab, et olukorras, kus hageja refinantseeris võlgniku varasemaid kohustusi, ei saa hagejat süüdistada vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumises, kuivõrd refinantseerimise tulemusena ei muutunud olulisel määral võlgniku kohustuste suurus, vaid senised laenud asendati uute laenudega ja varasemad laenud loeti refinantseeritud ulatuses lõppenuks. Asjaolu, et laenulepinguga nr XXX refinantseeriti ka XXXOÜ laenulepingut nr 17145 summas 4 902 979,37 Eesti krooni e 313 357,49 eurot, ei muuda seejuures kohtu seisukohta, sest isegi kui nimetatud summa tervikuna maha lahutada Laenusaaja laenulepingust nr XXX tulenevast võlgnevusest, oleks Laenusaaja võlg hageja ees ikkagi oluliselt suurem kui 250 000 eurot, mida hageja antud laenulepingust tulenevate kohustuste rikkumisest tulenevalt kostjalt kui käendajalt nõuab (vt ka kohtuotsuse p 36). Lisaks tuleb arvesse võtta, et hageja on oma nõudest Laenusaaja vastu juba maha arvestanud XXXOÜ pankrotimenetlusest XXX OÜ kohustuste katteks laekunud summa 122 416,15 eurot. Samuti olid XXX OÜ ja XXXOÜ äriliselt seotud isikuteks, mida kinnitab mh kohustuste vastastikune käendamine (I kd, lk 210, 220). Seega ei saa XXXOÜ laenulepingu nr 17145 refinantseerimist laenulepingu nr XXX alusel pidada iseenesest ebamõistlikuks või vastutustundliku laenamise põhimõttega vastuolus olevaks.
44.Kohus nõustub hagejaga, et varasemate laenude refinantseerimine tähendas, et laenulepingutega nr XXX ja XXX koondati varasemad laenusuhted kahte lepingusse, olemasolevate laenukohustuste maht jäi põhivõlgniku jaoks uute lepingute sõlmimisega sisuliselt samaks ning ei ole põhjendatud kostja väide vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise osas. Toimiku I kd, lk 85 asuvast kontoväljavõttest nähtuvalt kanti samal päeval laenude saamisega laenud edasi varasemate laenude tagastamiseks. Seda, et laenulepingutega nr XXX ja XXX refinantseeriti varasemaid kohustusi, on kinnitanud ka kostja, öeldes 21.02.2013 eelistungil, et „Kui vaadata kontoväljavõtet, siis välja makstud laen on kõik läinud varasemate kohustuste täitmiseks“ (I kd, lk 144).
45.Kohus peab asjakohatuks kostja vastuväidet selles, et „Refinantseeritud on kohustusi, mida põhivõlgnik ei suutnud enam täita“ (I kd, lk 144). Esiteks ei ole kostja nimetatud väidet tõendanud. Samas isegi kui eeldada, et Laenusaaja ei suutnud refinantseerimise hetkel (07.10.2008) oma refinantseeritud kohustusi täita, ei muudaks see käesoleva asja lahendamise lõpptulemust. Oletades, et Laenusaaja poleks suutnud ilma uute laenude abita oma varasemaid kohustusi täita, tähendab see vältimatult seda, et hagejal olnuks õigus nõuda varasemate laenukohustuste täitmist ja realiseerida varasemate laenukohustuste täitmiseks antud tagatised. Kostja on andnud laenulepingutega nr XXX ja XXX refinantseeritud kohustuste täitmise tagamiseks järgmised käendused: 14.02.2006 käendus summas 5 000 000 Eesti krooni (I kd, lk 159); 11.09.2006 käendus summas 1 000 000 Eesti krooni (I kd, lk 192); 11.09.2006 käendus summas 1 000 000 Eesti krooni (I kd, lk 201); 28.05.2007 käendus summas 5 000 000 krooni (I kd, lk 178). Kokku on kostja refinantseeritud laene käendanud seega 12 000 000 Eesti krooni ulatuses, mis on oluliselt suurem summa kui kostja käendused refinantseeritud laenudele kokku summas 10 000 000 Eesti krooni (I kd, lk 26-29). Seega käsitledes kostja vastuväitena esitatud hüpoteetilist olukorda (kostjale väidetavalt tekitatud kahju hüvitamise eesmärgiks on kostja asetamine olukorda, milles ta oleks olnud, kui varasemate laenude refinantseerimist ja selle alusel uute käenduste võtmist ei oleks toimunud) tuleb järeldada, et juhul, kui laenulepinguid nr XXX ja XXX koos kostja käendustega ei oleks sõlmitud, oleks kostja vastutus hageja ees varasemate käenduslepingute alusel olnud 12 000 000 Eesti krooni ehk siis märgatavalt suurem summa, kui hageja nõuab kostjalt 06.10.2008 käenduslepingute alusel. Seetõttu leiab kohus, et isegi kui hageja oleks rikkunud laenulepingute nr XXX ja XXX sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtet, ei oleks selle tagajärjel tekkinud kostjale mingit kahju.
2-12-42243
46.Kohus peab põhjendamatuks ja paljasõnaliseks ka kostja väidet, et laenuraportis kajastatud asjaoludest ning krediidiga seotud riskidest hageja kostjat VÕS § 14 lg 2 alusel ei teavitanud eesmärgiga kallutada kostjat käenduslepingut sõlmima ja seeläbi võtma endale isiklikku vastutust refinantseeritavate kohustuste eest. Kohtule ei ole esitatud mingeid tõendeid selle kohta, et hageja eesmärgiks laenulepingute nr XXX ja XXX sõlmimisel oleks olnud kallutada kostjat võtma endale isiklikku vastutust refinantseeritavate kohustuste eest. Selle kostja teooria vastu räägib selgelt mh asjaolu, et juba enne kohustuste refinantseerimist oli kostja andnud refinantseeritud kohustuste täitmise tagamiseks isiklikud käendused vähemalt summas 12 000 000 Eesti krooni (vt kohtuotsuse p 45).
47.Kohus peab alusetuks ka kostja väiteid teavitamiskohustuse rikkumisest hageja poolt. VÕS § 146 lg 1 kohaselt „Käendaja nõudel peab võlausaldaja andma talle teavet põhivõlgniku kohustuse täitmise kohta.“ Kohtule ei ole esitatud tõendeid selles, et kostja kui käendaja oleks nõudnud võlausaldajalt teavet põhivõlgniku kohustuse täitmise kohta ja võlausaldaja oleks seejärel teabe andmisest keeldunud. Kohus nõustub samuti hagejaga, et ka sisuliselt mõistetamatuks jääb kostja väide, et laenulepingutega seotud asjaoludest ja Laenusaaja kohustuste täitmisest ei ole hageja kostjat kui käendajat teavitanud. Vaidlus puudub selles ja äriregistri teabesüsteemist nähtub, et kostja oli nii laenulepingute nr XXX ja XXX sõlmimise ajal kui varasemate võlasuhete loomise ajal XXX OÜ juhatuse liige ja ainuosanik. Seetõttu on ainetu kostja vastuväide, et teda ei teavitatud laenuga seotud asjaoludest ja krediidiga seotud riskidest ning et kostja suhtes teavitamiskohustuse täitmise korral ei oleks kostja nõustunud XXX OÜ kohustusi käendama. Kostja kui XXX OÜ juhatuse liige ja ainuosanik pidi olema teadlik nii laenulepingute sõlmimise asjaoludest, Laenusaaja kohustuste täitmisest kui enda ainuomandis oleva ja enda poolt juhitava äriühinguga seotud krediidiriskidest. Kostjal kui füüsilisel isikul ei ole võimalik „kahestuda“ ja väita, et neid asjaolusid, mida ta pidi teadma ja teadis äriühingu omaniku ja juhatuse liikmena, ei teadnud ta füüsilise isikuna.
48.Kohus leiab eeltoodut arvestades, et hageja ei ole kostja suhtes teavitamiskohustust rikkunud ka VÕS § 14 lg 2 alusel. VÕS § 14 lg 2 kohaselt „Lepingueelseid läbirääkimisi pidav või muul viisil lepingu sõlmimist ettevalmistav isik peab teisele poolele teatama kõigist asjaoludest, mille vastu teisel poolel on lepingu eesmärki arvestades äratuntav oluline huvi. Neist asjaoludest, mille teatamist teine pool ei saa mõistlikult oodata, ei pea teatama.“ VÕS § 14 lg 2 tuleneva teavitamiskohustuse eesmärgiks saab olla eelkõige sellise kolmanda isiku kaitse, kes ei tea täpselt laenuandja ja laenuvõtja vahelisi suhteid, laenulepingust tulenevaid kohustusi ning neid andmeid, mida krediidiandja laenu andmisele eelnevalt peab laenuvõtja kohta hankima (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 30.05.2013 otsus nr 2-10-48441, p 20). Käesoleval juhul ilmselgelt ei ole tegemist olukorraga, kus kostja kui XXX OÜ juhatuse liige ja ainuosanik ei oleks teadnud laenuandja ja laenuvõtja vahelisi suhteid, laenulepingust tulenevaid kohustusi ning neid andmeid, mida krediidiandja laenu andmisele eelnevalt peab laenuvõtja kohta hankima. Kostja ei saanud mõistlikult oodata, et hageja teavitaks kostjat ka nendest asjaoludest, mida kostja XXX OÜ juhatuse liikme ja ainuosanikuna niikuinii teadis. Kohus nõustub hagejaga, et kostja pidi XXX OÜ juhatuse liikmena lepingute sõlmimisel olema teadlik laenusaaja majanduslikust olukorrast ning lepingute täitmise võimekusest.
49.Kokkuvõtlikult kohus leiab, et kostja poolt hageja nõudele esitatud tasaarvestamisele suunatud menetluslik vastuväide on täies ulatuses põhjendamatu. Kostjal puudub õigus hageja nõude tasaarvestamiseks enda väidetava kahju hüvitamise nõudega hageja vastu, kuna kohtu hinnangul ei ole hageja kostjale kahju tekitanud.
III
2-12-42243
50.Sõltumata muudest vastuväidetest on kostja seisukohal, et hageja nõudeõigus kostja on vastu on lõppenud hea usu põhimõtte rikkumise tõttu, kuna hageja on kostjat oma vastuolulise käitumisega teadlikult eksitanud ning esitanud nõude kostja vastu vaatamata sellele, et kostjaga seotud kolmandate isikutega peetud läbirääkimiste käigus kinnitati vaidlusaluste õigussuhete raames mistahes täiendavate pretensioonide puudumist kõigi asjaosaliste (sh kostja) suhtes.
51.Kohus on seisukohal, et kostja väited hea usu põhimõtte rikkumisest hageja poolt on alusetud ega ole menetluses esitatud tõenditega kinnitamist leidnud. Kostja väidab, et 2012 aasta suvel toimusid XXX OÜ (pankrotis), OÜ XXX ja OÜ XXX vahel mitmepoolsed läbirääkimised eesmärgiga sõlmida kaks eraldiseisvat kompromissi käimasolevate õigusvaidluste lõpetamiseks muuhulgas Harju Maakohtu tsiviilasjades nr 2-11-40590 ja nr 2-10-46729. Kuigi kostja füüsilise isikuna ei olnud kummaski nimetatud tsiviilasjas menetlusosaliseks, osales kostja enda väitel siiski erinevatel põhjustel vahetult läbirääkimiste pidamisel, kusjuures kompromisside saavutamisel olevat olnud kostjal keskse tähtsusega roll ning ilma kostja eelneva heakskiiduta ei oleks kompromisside sõlmimine olnud väidetavalt võimalik. Nimetatud asjaolu tõendamiseks on kostja viidanud 19.07.2012 kostja lepingulise esindaja ja hageja laenujärelevalve osakonna juhataja XXX vahel toimunud elektronkirja vahetusele, mille raames kooskõlastati kohtumisaeg ettevalmistamisel olevate kompromisslepingute arutamiseks (II kd, lk 61). Hinnates toimiku II kd, lk 61 asuvaid e-kirju, leiab kohus, et nimetatud e-kirjad ei sisalda vähimatki viidet sellele, nagu oleks hageja kostjale midagi lubanud, kostja suhtes eksitavalt käitunud või muul viisil hea usu põhimõtet rikkunud.
52.Lisaks on kostja viidanud ka kostja lepingulise esindaja 01.08.2012 e-kirjale XXX OÜ (pankrotis) pankrotihaldurile Oliver Ennokile ning Martin Rikolasele, millega edastati tutvumiseks kompromisslepingu projekt (II kd, lk 62-63). Kohus leiab, et ka toimiku II kd, lk 6263 asuvatest e-kirjadest ei nähtu vähimatki viidet selle kohta, nagu oleks hageja kostjale midagi lubanud, kostja suhtes eksitavalt käitunud või muul viisil hea usu põhimõtet rikkunud. Isegi kostja enda esindaja seisukohast ei nähtu, et kostjaga seotud kolmandate isikutega peetud läbirääkimiste käigus oleks kinnitatud vaidlusaluste õigussuhete raames mistahes täiendavate pretensioonide puudumist kõigi asjaosaliste (sh kostja) suhtes. Kostja esindaja soov saavutada kompromiss kostja ja XXX OÜ vahel (II kd, lk 63) ei tähenda seda, et antud kompromissi pooleks oleks pidanud olema hageja või et hageja oleks kostjale midagi lubanud. Hea usu põhimõtte rikkumist hageja poolt ei nähtu kuidagi ka toimiku II kd, lk 101-107 kohtumäärusest XXX OÜ (pankrotis) ja OÜ XXX kompromissi kinnitamise kohta (hageja ei olnud kompromisslepingu pooleks).
53.Kostja taotlusel kuulas kohus tunnistajana üle ka hageja laenujärelevalve osakonna juhataja XXX, kellele kostja taotluse kohaselt on teada kompromissläbirääkimistega seotud asjaolud ning kes kostja hinnangul saanuks selgitada, kas kompromissi eesmärgiks oli lahendada ammendavalt kõik XXX OÜ-ga (pankrotis) seotud õigusvaidlused (II kd, lk 88). XXX tunnistajana antud ütlustest (II kd, lk 132-136) ilmneb, et tunnistaja osales XXX OÜ ja OÜ XXX vahelistel läbirääkimistel kohtuvaidluste lõpetamiseks. Samas tunnistaja kinnitas, et ta ei tea midagi hagejaga kompromissi saavutamiseks väidetavalt peetud läbirääkimistest, kompromissläbirääkimised olid XXX OÜ ja OÜ XXX vahel (II kd, lk 133). Samuti ütles tunnistaja, et viidatud läbirääkimistel ei olnud juttu kostja XXX isiklikust võlast ning läbirääkimistel ei puudutatud hageja nõudeid kostja vastu (II kd, lk 134). Lisaks andis tunnistaja ütlusi selles, et tema ei ole kunagi öelnud kostjale või kostja esindajale, nagu oleks kompromissläbirääkimiste esemeks käenduslepingust tulenevatest nõuetest loobumine või et hageja loobuks käenduslepingust tulenevate kohustuste nõudmisest, kui kompromiss saab sõlmitud (II kd, lk 135). Kokkuvõttes ei kinnitanud kostja taotlusel üle kuulatud tunnistaja XXX ütlused kostja väidet, nagu olnuks kompromissi eesmärgiks lahendada ammendavalt kõik XXX OÜ-ga (pankrotis) seotud õigusvaidlused või nagu andnuks hageja kostjale
2-12-42243 kompromissläbirääkimiste käigus eksitavaid lubadusi. Ainuüksi asjaolu, et tunnistaja kostjaga kohtus, ei võimalda teha järeldust, nagu oleks hageja kostja suhtes hea usu põhimõtet rikkunud.
54.Kokkuvõtlikult leiab kohus, et asjas uuritud tõendid ei kinnita kostja väidet, nagu oleks hageja nõudeõigus kostja vastu lõppenud hea usu põhimõtte rikkumise tõttu ja nagu oleks hageja kostjat oma vastuolulise käitumisega teadlikult eksitanud. Asjas ei ole tuvastatud hageja sellist käitumist, millest kostjal võinuks jääda mulje, et hageja on oma nõudest loobunud (vt ka Riigikohtu 17.06.2009 otsus nr 3-2-1-70-09, p 13). Kohtul puudus alus kostja XXX ́e vande all ülekuulamiseks seoses kostja väidetud hea usu põhimõtte rikkumisega, sest hageja selleks vastavalt TsMS § 268 oma nõusolekut ei andnud (II kd, lk 116, 128). Kostja vande all ülekuulamiseks ei olnud kohtu hinnangul alust ka TsMS § 2681 alusel, sest kohtul oli varasema menetluse ning esitatud ja kogutud tõendite põhjal võimalik kujundada seisukohta väidetud ja tõendamisele kuuluva asjaolu (väidetav hea usu põhimõtte rikkumine hageja poolt) tõepärasuses. Poole vande all ülekuulamise eesmärgiks ei saa olla täiendava tõendi loomine olukorras, kus asjaolu tõendatust on võimalik hinnata teiste tõendite alusel.
55.Asjakohane ei ole kostja vastuväide selles, et hageja väidetavalt ei pöördunud laenulepingute kehtivuse ajal ega pärast laenulepingute lõppemist nõuetega kostja kui käendaja poole ning et hagiavaldusele lisatud 01.12.2009 teatist nr 2-1/1867 ei ole kostja kätte saanud. Isegi juhul, kui hageja tõepoolest ei pöördunud enne hagi esitamist nõudega kostja poole ning kostja ei oleks saanud kätte hagile lisatud 01.12.2009 teatist nr 2-1/1867 teatist (I kd, lk 34), ei muudaks see hageja nõuet hea usu põhimõtte vastaseks. Kostja kui Laenusaaja juhatuse liige oli teadlik Laenusaaja kohustuste rikkumisest ning kostja ei ole eitanud hageja saadetud laenulepingute täitmist ja ülesütlemist puudutavate teatiste (I kd, lk 30-33) kättesaamist. Samuti ei tulene seadusest kohustuslikku kohtueelse menetluse korda käenduslepingust tuleneva nõude osas. Kostja vastuväited, et hageja pole tema suhtes enne kohtusse pöördumist nõuet esitanud, võiksid tähtsust omada üksnes menetluskulude kandmise kontekstis juhul, kui kostja oleks hagi õigeks võtnud (TsMS § 168 lg 6 kohaselt kui kostja võtab hagi kohe õigeks, kannab hageja menetluskulud ise, kui kostja ei ole oma käitumisega andnud põhjust hagi esitamiseks). Käesolevas asjas ei ole kostja hagi õigeks võtnud, kuigi on hiljemalt alates hagi talle kättetoimetamisest teadlik tema vastu suunatud nõuetest. Kohus selgitab, et hageja nõude maksmapanek ei sõltu sellest, kas kostja sai või ei saanud enne hageja kohtusse pöördumist kätte teatisi võlgnevuse kohta (vt ka Riigikohtu 17.06.2009 otsus nr 3-2-1-70-09, p 14).
56.Samuti ei ole poolte vahel vaidlust selles, et hageja esitas kostja vastu käenduslepingutest tuleneva nõude aegumistähtaja kestel. Riigikohtu 15.01.2010 otsuses nr 3-2-1-132-09 on märgitud, et aegumistähtaja kestel nõude maksmapanekut saab lugeda hea usu põhimõttega vastuolus olevaks ja nõuet seetõttu lõppenuks pikemaajalisele nõude sissenõudmata jätmisele tuginedes üksnes erandlikel asjaoludel. Kohus on seisukohal, et käesolevas asjas ei ole tuvastatud selliseid erandlikke asjaolusid, mis annaks lugeda hageja poolt aegumistähtaja kestel esitatud nõude hea usu põhimõttega vastuolus olevaks.
IV
57.Kostja on esitanud ka alternatiivse taotluse vastutuse vähendamiseks VÕS § 145 lg 5 alusel. VÕS § 145 lg 5 on sätestatud, et kui võlausaldaja tegevuse tulemusena vähenevad käenduslepingu sõlmimise ajal olemas olnud ja käendatava nõude tagamiseks antud muud tagatised, väheneb käendaja vastutus tagatiste vähenemisele vastava summa võrra, kui võlausaldaja ei tõenda, et käendaja kahju on väiksem. Kostja märgib, et käesoleval juhul nähtub laenulepingutest, et hageja väidetav nõue XXX OÜ vastu oli tagatud kokku 79 kinnisajale seatud hüpoteegiga. Kostja tugineb sellele, et vastava tagatisvara realiseerimine on toimunud XXX OÜ
2-12-42243 (pankrotis) ja XXXOÜ (pankrotis) pankrotimenetlustes, kusjuures nähtuvalt pankrotihaldurite poolt esitatud infost on vähemalt osaliselt vara müüdud tervikvarana ning atraktiivsemate objektide osas on ostjaks olnud hagejaga seotud OÜ XXX. Kostja leiab, et tagatisvara väärtus ei saanud ligikaudu kahe aastaga langenud sedavõrd ulatuslikult, et selle müügitulemist ei oleks piisanud laenu tagastamiseks olukorras, kus veel oktoobris 2008.a. hindas hageja tagatisvara väärtust väljastatavast laenust suuremaks.
58.Kohus leiab, et käesolevas asjas puudub alus kostja kui käendaja vastutuse vähendamiseks VÕS § 145 lg 5 alusel, sest asjas ei ole tuvastatud, et hageja tegevuse tulemusena oleks vähenenud käenduslepingu sõlmimise ajal olemas olnud ja käendatava nõude tagamiseks antud muud tagatised. Ainuüksi asjaolu, et hageja nõue Laenusaaja vastu oli tagatud 79 kinnisajale seatud hüpoteegiga, ei anna alust väita, et hageja kui võlausaldaja tegevuse tulemusena oleks nende tagatiste väärtus vähenenud. Kostja ei ole tõendanud hageja sellist tegevust, mille tulemusena oleks vähenenud käenduslepingu sõlmimise ajal olemas olnud ja käendatava nõude tagamiseks antud muud tagatised. XXXOÜ pankrotihaldur on vastuseks kostja esindaja palvele (palve esitada dokumendid, millest nähtus, millise hinnaga ja kellele on realiseeritud XXXOÜ pankrotimenetluse raames AS-i Krediidipank kasuks koormatud vara, sealhulgas see, kuidas on kujunenud tagatisvara realiseerimisväärtus, eelkõige vara võõrandamislepingud, vara enampakkumise läbiviimist käsitlevad dokumendid, vara alghinna määramise aluseks olnud dokumendid), et „Saan kõige kiiremini vastates Teile, kui võlgniku esindajale, saata esialgse jaotusettepaneku ja selle kinnitamise määruse. Teile teadaolevalt müüdi vara alles neljandal korral ja omandajaks oli AS XXX“ (I kd, lk 87). Sisult samale küsimusele XXX OÜ pankrotimenetluse osas vastas XXX OÜ pankrotihaldur, et „Vastavalt PankrS § 136 lg 2 määras vara alghinna haldur, kooskõlastades selle pankrotitoimkonnaga. Vara hinna määramisel võeti aluseks ka AS XXXAS eksperthinnangud, mis haldur tellis suuremat väärtust omavate kinnistute kohta. Vara müügiprotsessi viisid lisaks haldurile läbi ka maaklerlepingu alusel XXX(XXX korterite osas) ja XXX (kõikide muude kinnistute). Lisaks Ametlikele Teadaannetele avaldati kõik enampakkumisteated Kuldses Börsis ning portaalides varad.ee ja city24.ee ning samuti kinnisvaramaaklerite kodulehekülgedel“ (I kd, lk 109-110).
59.Kohtul puudub alus kahelda, et nii XXXOÜ pankrotimenetlus kui ka XXX OÜ pankrotimenetlus viidi seoses käendatava nõude tagatiseks olnud kinnistute müügiga läbi seaduslikult. Kohtule esitatud pankrotihaldurite kirjadest (vt kohtuotsuse p 58) ning pankrotihaldurite kirjadele lisatud dokumentidest (I kd, lk 87-99, lk 109-143) ei ole võimalik järeldada, nagu oleks hageja ebaseaduslikult pankrotimenetlusse sekkunud ning nagu oleks hageja tegevuse tulemusena vähenenud käenduslepingu sõlmimise ajal olemas olnud käendatava nõude tagamiseks antud muud tagatised. Kohus märgib, et pankrotimenetlused viiakse läbi pankrotiseaduses ettenähtud korras kohtu järelevalve all (pankrotiseaduse § 84 kohaselt kohus teostab järelevalvet pankrotimenetluse seaduslikkuse üle). Ainuüksi asjaolu, et teatud isikud on saanud pankrotitoimkonna liikmeks hageja ettepanekul, ei võimalda teha meelevaldset järeldust, nagu oleks hageja tegevuse tulemusena vähenenud käenduslepingu sõlmimise ajal olemas olnud käendatava nõude tagamiseks antud muud tagatised. Kohtule esitatud tõenditest nähtuvalt müüsid XXXOÜ ja XXX OÜ pankrotihaldurid käendatava nõude tagatiseks olnud kinnistuid pankrotiseaduses ettenähtud korras. See, et suure osa müüdud kinnitute ostjaks osutus hagejaga seotud OÜ XXX, ei oma asja lahendamiseks tähtsust, sest hagejaga seotud isikutel ei ole keelatud osta seaduse alusel toimuvas pankrotimenetluses kinnistuid. Ka OÜ XXX osalusest kinnistute ostmisel ei ole võimalik teha järeldust, nagu oleks hageja tegevuse tulemusena vähenenud käenduslepingu sõlmimise ajal olemas olnud käendatava nõude tagamiseks antud muud tagatised. Olukorras, kus kinnistute ostmiseks ei olnud kuigi suurt huvi (nt pankrotihaldur on kinnitanud, et vara müüdi alles neljandal korral, I kd, lk 87; kinnistute müügi õnnestumist alles pärast mitmekordset müügikatset kinnitas ka tunnistaja XXX, II kd, lk 136) tuleb iga ostja olemasolu Laenusaaja võla vähendamise seisukohalt kasulikuks pidada, mitte teha järeldust, et
2-12-42243 kinnistute ostmine OÜ XXX poolt oleks vähendanud kinnistute väärtust.
60.Kohus ei pea käesolevas asjas asjakohasteks ka kostja vastuväiteid selles, nagu võiks käesolevas asjas tähtsust omada OÜ XXX poolt XXXOÜ pankrotimenetluses või XXX OÜ pankrotimenetlus ostetud kinnistute edasimüügi temaatika. Nagu eelnevalt mainitud, puudub kohtul alus kahelda, et nii XXXOÜ pankrotimenetlus kui ka XXX OÜ pankrotimenetlus viidi seoses käendatava nõude tagatiseks olnud kinnistute müügiga läbi seaduslikult (vt kohtuotsuse pd 58-59). Sõltumata asjaolust, millise hinnaga OÜ XXX enda poolt seaduslikult omandatud kinnistuid edasi müüs, ei saaks sellest teha kostja poolt väidetud järeldust, nagu oleks hageja tegevuse tulemusena vähenenud käenduslepingu sõlmimise ajal olemas olnud käendatava nõude tagamiseks antud muud tagatised. Kostja „mõistlikule järeldusele“ põhinev väide, et „Hageja initsiatiivil realiseeriti pankrotivara sellistel tingimustel, et Hagejale oli majanduslikult kasulik see endaga seotud kolmanda isiku kaudu omandada eesmärgiga tagatisvara edaspidiselt kõrgemalt hinnatasemelt realiseerida“ (II kd, lk 44) on tegelikult paljasõnaline ja asjas esitatud tõendid sellist järeldust ei kinnita (vt kohtuotsuse p-d 58-59). Kuna kinnistuid müüdi pankrotiseaduse alusel koostöös kinnisvarafirmadega ja avalikel enampakkumistel, piiramata teiste potentsiaalsete ostuhuviliste juurdepääsu, ei ole kohtu hinnangul võimalik hagejat süüdistada selles, et temaga seotud ettevõte omandas täiesti seaduslikult müügis olnud kinnistuid. Hagejat ega hagejaga seotud OÜ-d XXX ei ole võimalik süüdistada ka selles, et ostuja müügitegevusest võis olla võimalik teatud ajalises perspektiivis kasu saada (mille põhjuseks võib olla mh kinnisvaraturu üldine tõus, kinnisvara väärtuse tõstmine jne), sest äriühingute olemuslikuks eesmärgiks ongi kasumi saamine. Samas kinnistute hilisem edasimüük ostetust kallima hinnaga ei anna alust rääkida tagatisvara väärtuse vähenemisest. Tagatisvara väärtuse vähenemisest võlausaldaja tegevuse tulemusena saaks rääkida eelkõige mingile konkreetsele tegevusele viidates, mitte abstraktselt. Kohus nõustub hagejaga, et kostja on sisuliselt jätnud selgitamata, milline on olnud see väidetav hageja tegevus, mille tulemusena on vähenenud käenduslepingu sõlmimise ajal olemas olnud ja käendatava nõude tagamiseks antud muud tagatised.
61.Arvestades eeltoodut kohus leiab, et kohtul polnud põhjust rahuldada kostja taotlust XXX OÜ-lt (pankrotis) XXXAS-i poolt koostatud eksperthinnangute väljanõudmiseks eesmärgiga veenduda, et faktiliselt müüdi suuremat väärtust omavad kinnistud vähemalt eksperthinnangus toodud hindadega (II kd, lk 44, lk 47). Samuti puudus kohtul alus nõuda OÜ-lt XXX välja teave, millest nähtuks, kas ja millised XXX OÜ (pankrotis) pankrotimenetluse käigus omandatud kinnistud on OÜ XXX tänaseks võõrandanud ning milliselt hinnatasemelt (II kd, lk 44, lk 47). Erinevalt kostjast leiab kohus, et kostja poolt taotletud dokumentide väljanõudmine ei omanuks mingit tähtsust otsustamaks VÕS § 145 lg 5 kohaldamise üle. Kohus peab lisaks eelpool esitatud selgitustele ja kohtu poolt tuvastatud asjaoludele (eelkõige see, et asjas kogutud tõenditest ei nähtu, nagu oleks hageja tegevuse tulemusena vähenenud käenduslepingu sõlmimise ajal olemas olnud käendatava nõude tagamiseks antud muud tagatised) oluliseks rõhutada, et tsiviilkohtumenetluse hagimenetlus ei toimi uuriva menetlusena. Kohus ei nõua vähemalt üldjuhul poole taotlusel dokumente välja ainuüksi selleks, et pool (antud juhul kostja), saaks kontrollida oma kahtlusi või hüpoteese (nt kostja taotles XXXAS-i poolt koostatud eksperthinnangute väljanõudmist eesmärgiga veenduda, et faktiliselt müüdi suuremat väärtust omavad kinnistud vähemalt eksperthinnangus toodud hindadega). Lisaks eeltoodule ei omaks kostja veendumine või mitteveendumine kinnistute müügihindades käesoleva asja õigeks lahendamiseks tähtsust - sest nagu juba korduvalt mainitud, toimus kinnistute müük pankrotimenetlustes kohtu järelevalve all, kusjuures pankrotivara müügi seaduslikkuses ei ole kohtul käesolevas asjas esitatud tõendite alusel põhjust kahelda. See, kas ja millise hinnaga OÜ XXX pankrotimenetlustest omandatud kinnistuid hiljem edasi müüs, ei oma asja õigeks lahendamiseks samuti tähtsust (vt kohtuotsuse p 60).
2-12-42243
62.Samuti ei olnud kohtul alust kohustada hagejat esitama kohtule tõendeid selle kohta, millistele andmetele tuginedes kooskõlastasid hageja esindajad XXX OÜ (pankrotis) toimkonnaliikmetena pankrotihalduri poolt ülejäänud kinnistute osas määratud alghinna (II kd, lk 44). Ka see kostja soov viitab ebamäärasele ja põhistamata kahtlusele, justkui oleks XXX OÜ (pankrotis) pankrotitoimkonna liikmed vähendanud käendatava nõude tagamiseks antud muude tagatiste väärtust või muul viisil tegutsenud ebaausalt hageja huvides. Kohus nõustub hagejaga selles, et pankrotiseaduse § 74 lg 1 kohaselt võib pankrotitoimkonna liikmeks olla teovõimeline füüsiline isik, kes on sõltumatu haldurist. Seadusest ei tulene, pankrotitoimkonna liige oleks vaadeldav pankrotivõlausaldaja esindajana või veel vähem samastav juriidilisest isikust pankrotivõlausaldajaga (antud juhul hagejaga). Kuivõrd hageja juriidilise isikuna ei olnud ega saanukski olla XXX OÜ (pankrotis) pankrotitoimkonna liikmeks, siis juba menetluslikult ei saanuks hageja esitada tõendeid selle kohta, millistele andmetele tuginedes kooskõlastasid XXX OÜ (pankrotis) pankrotitoimkonna liikmed pankrotihalduri poolt ülejäänud kinnistute osas määratud alghinna. Kohus märgib, et müügihindade kooskõlastamise osas on andnud ütlusi ka tunnistaja XXX, kes selgitas kohtu küsimusele vastates, et „alustasime müüki sellega, et suuremate objektide osas olid kinnisvaraspetsialistid (XXX) teinud hinnangu. Väiksemate objektide osas konsulteerisime samuti maakleriga. Kui esimestel enampakkumistel väljapakutud hinnaga ostjaid ei olnud, siis vähendasime hinda. Saime maakleritelt pidevat tagasisidet“ (II kd, lk 136). Ka tunnistaja ütlusi arvesse võttes ei ole kohtul mingit alust järeldada, nagu oleks XXX OÜ (pankrotis) pankrotitoimkonna liikmed vähendanud käendatava nõude tagamiseks antud muude tagatiste väärtust või tegutsenud muul viisil ebaausalt hageja huvides.
V
63.Võttes aluseks käesoleva kohtuotsuse eelnevates osades tuvastatud asjaolud, leiab kohus, et esitatud hagiavaldus kuulub rahuldamisele. Poolte vahel puudub vaidlus, et hageja ja kostja on sõlminud käenduslepingud, millega kostja on võtnud endale kohustuse vastutada käendajana XXX OÜ-le antud laenude nr XXX ja XXX eest, vastutuse rahalise maksimumsummaga kummagi käenduse puhul 5 000 000 Eesti krooni e 319 558,24 eurot (I kd, lk 26-29). Hageja nõuab kummagi käendatud laenu eest kostjalt 250 000 euro tasumist, seega on hageja nõue väiksem kui käenduslepingutest tulenev kostja vastutuse rahaline maksimumsumma. Kostja ei eita käenduslepingute sõlmimist ega tugine käenduslepingute tühisusele. Käenduslepingute sõlmimise hetkel 06.10.2008 kehtinud VÕS § 143 lg 1 redaktsiooni kohaselt „Tarbijakäendusleping on käendusleping, kus käendajaks on tarbija.“ 23.03.2006 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-8-06 on Riigikohus asunud seisukohale, et osaühingu osaniku ja juhatuse liikme osaühingu kohustuse täitmise tagamiseks sõlmitud lepingule ei laiene võlaõigusseaduse tarbijakaitse sätted, kuna leping osaühingu kohustuse täitmise tagamiseks sõlmiti huvist ühingu majandustegevuse vastu ning osaühingu juhatuse liige ei olnud lepingus tarbija (vt ka Riigikohtu 08.12.2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-126-09, p 12). Sõltumata nimetatud Riigikohtu seisukohast ei ole käesolevas asjas esitatud asjaolusid, mis mõjutaksid pooltevaheliste käenduslepingute kehtivust isegi eeldades, et neid lepinguid saaks lugeda tarbijakäenduslepinguteks.
64.Kostja vastuväited hageja nõudele ei leidnud kohtu poolt tuvastatud asjaolude alusel kinnitust (vt kohtuotsuse osad I-IV). Seega tuleb hagi rahuldada ja mõista kostjalt hageja kasuks välja 500 000 eurot. Asja lahendamisel kuuluvad kohaldamisele lisaks juba eelnevalt kohtu poolt viidatud õigusnormidele ka muud võlaõigusseaduse asjakohased sätted, mida kohus alljärgnevalt tsiteerib. VÕS § 8 lg 2 järgi on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 76 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmatajätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p 1 alusel võib võlausaldaja võlgnikupoolse kohustuste rikkumise korral nõuda kohustuse täitmist. VÕS § 108 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha
2-12-42243 maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. VÕS § 142 lg 1 järgi kohustub käenduslepinguga käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. VÕS § 145 lg 1 kohaselt kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. VÕS § 145 lg 2 kohaselt käendaja vastutab käendatava kohustuse eest täies ulatuses.
65.Kohus määrab vastavalt asja lahendamise tulemusele kindlaks menetluskulude jaotuse. TsMS § 173 lg 1 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Tulenevalt TsMS § 162 lg 1 kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna käesolevas asjas tehti otsus kostja kahjuks, jätab kohus menetluskulud kostja kanda. Vastavalt TsMS § 174 lg-tele 1 ja 3 võib menetlusosaline nõuda menetluskulude rahalist kindlaksmääramist asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule, avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis.
/allkirjastatud digitaalselt/ Andres Suik Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.