2-11-5400/25 - Võlaõigus - Muud kasutuslepingud - Harju Maakohus Kentmanni kohtumaja - lahend.ee

eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hageja nõue ja põhjendused 02.05.2006 sõlmiti hageja kui liisinguandja ja kostja kui liisinguvõtja vahel liisinguleping nr. XXX (kapitalirent), mille eesmärgiks oli anda kostja kasutusse kostja poolt väljavalitud liisinguese Fiat Doblo, registrimärgiga XXX. Liisinguleping sõlmiti tähtajaga 15.05.2011, mille jooksul kohustus kostja tasuma hagejale liisingueseme kasutamise eest vastavalt arvetele. 02.05.2006 sõlmiti hageja kui ostja ja AS XXX kui müüja vahel liisingueseme müügileping nr. XXX, millega hageja omandas liisingueseme ja tasus liisingueseme eest müüjale 11 088.67 EUR (173 500 EEK). 05.05.2006 sai kostja liisingueseme enda valdusesse. 01.10.2009 hageja poolt liisingueseme kasutamise eest tasumiseks esitatud arve oli viimane, mille kostja tasus täielikult. 22.01.2010 saatis hageja kostjale hoiatuse, et hageja loeb liisingulepingu ühepoolselt ülesöelduks ja liisinguese tuleb hagejale tagastada alates 10.02.2010, kui kostja ei tasu oma võlgnevusi. 10.02.2010 seisuga kostja enda võlgnevusi hagejale ei tasunud ja liisinguleping loeti ülesöelduks. 17.02.2010 sai hageja esindaja XXXOÜ liisingueseme enda valdusesse. 31.03.2010 müüs hageja liisingueseme hinnaga 3387.32 EUR (53 000 Eesti krooni). 08.02.2011 seisuga ei ole kostja enda võlgnevust hageja ees kustutanud. Liisingulepingu ülesütlemisega seoses kuulusid kostja poolt tasumisele järgmised maksed: liisingumaksete võlgnevus: 532.39 EUR; lepingu lõpetamise teatise tasu: 7.67 EUR; kindlustuse arve: 18.21 EUR; müügikahjum: 850.11 EUR; müügiteenus: 191.73 EUR; viivised seisuga 08.02.2011: 9.49 EUR. Hageja palub kohtul menetluskulud jätta kostja kanda ning välja mõista hageja kasuks 1609.60 eurot. Kostja vastuväited Kostja selgitustest nähtuvalt esitas ta lepingu ülesütlemisavalduse 26.10.2009, mida tõendab AS Eesti Post väljastusteade kostja poolt hagejale saadetud avalduse kättetoimetamise kohta 28.10.2009. Lisaks saatis kostja hagejale kirja 27.01.2010, mille hageja sai kätte 08.02.2010 ning milles kostja palub hagejal tagada sõiduauto vastuvõtmine. Kostja pöördus korduvalt hageja poole sõiduki tagastamise küsimuses, seega ei ole kostja vastutav hagejapoolse viivituse tagajärjel liisinguvarale tekkinud kahjude eest. Vandalismi tagajärjel varale tekitatud kahjud on kindlustusandja poolt hüvitatud. Hageja ei ole kostjale esitanud ühtegi vastuväidet lepingu lõppemise kohta 26.10.2009, mis on tõlgendatav nõustumisena. Kostja kinnitab, et tasus kõik hageja poolt esitatud arved seisuga oktoober 2009. Peale kostjapoolset lepingu lõpetamist ei ole hageja esitanud kostjale enam ühtegi arvet. Kostja on teatanud hagejale tähtkirjaga, et ei tunnista hagejapoolset lepingu ülesütlemist, kuna leping on eelnevalt kostja poolt üles öeldud. Liisingulepingu lõppemise ajahetkel oli sõiduki jääkväärtus vähemalt 4561,25 eurot (71 368 krooni), sõiduki jääkväärtuse langus oli tingitud hageja vastuvõtuviivitusest. Kostja on seisukohal, et hageja ei ole antud juhul tõendanud vara avalikku müügipakkumist ja väidetavat müügikahju tekkimist. Vara müüdi isikule, kellega hagejal oli partnersuhe, seega võis hageja sõiduki võõrandada soodsamalt. Kostja vaidleb vastu hageja poolt määratud vara turuväärtusele ning on seisukohal, et vara turuväärtus oli suurem. Hageja leping on tüüptingimustega leping, mis kogumis koormab kostjat ebamõistlikult. Kohtuotsuse põhjendused Kohus, tutvunud toimiku kirjalike materjalidega, hinnanud TsMS § 232 lg-st 1 tulenevalt tsiviilasjas esitatud tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt nende kogumis leiab oma siseveendumuse kohaselt, et hagi on põhjendatud osaliselt ja kuulub seega osalisele rahuldamisele.

Kohus on seisukohal, et antud juhul on tegemist kestvuslepinguga. VÕS § 196 lg 1 kohaselt võib kestvuslepingu kumbki lepingupool mõjuval põhjusel etteteatamistähtaega järgimata üles öelda, eelkõige kui ülesütlevalt lepingupoolelt ei või kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades mõistlikult nõuda lepingu jätkamist kuni kokkulepitud tähtpäevani või etteteatamistähtaja lõppemiseni (erakorraline ülesütlemine). Antud juhul on poolte vahel vaidlus, kas vaidlusaluse liisingulepingu nr XXX ülesütlemine toimus kostja poolt 26.10.2009 (tl 44, 47-48) või hageja poolt 10.02.2010 (tl 24). Kohus juhib siinjuures hageja tähelepanu, et esitatud andmed liisingulepingu ülesütlemise aja kohta on vastuolulised, hageja on hagis esitatud andmetes asunud seisukohale, et liisinguleping lõpetati 10.02.2010, samas nähtub tõendina esitatud 27.01.2010 kirjast, et liisinguleping on hagejapoolselt üles öeldud 05.02.2010 (tl 102). Hageja on seisukohal, et kostjal puudus õigus liisingulepingu ühepoolseks ülesütlemiseks, kuna avaldus ei vasta nõuetele, mis tuleneb VÕS § 196 lg-st 1. Hageja tugineb oma arvamuses Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-53-09, ning leiab, et kostja erakorralise ülesütlemise teatis on kehtetu lähtudes VÕS §-st 116 lg-st 1, mis ütleb, et lepingupool võib lepingust taganeda, kui teine lepingupool on lepingust tulenevat kohustust oluliselt rikkunud. Samuti on kostja lepingu ülesütlemise teatises toetunud liisingulepingu üldiste tingimuste punktidele 5.9.4, 5.9.5 ja 5.9.7, millest esimesed kaks ei ole hageja arvamuse kohaselt asjakohased, arvestades, et nende sisu eeldab kostja puhul maksejõuetuks kuulutamist mõne selleks pädeva organi või isiku poolt. Kostja kohta ei ole hagejale teadaolevalt ilmunud ühtegi teadet, mis viitaks tema maksejõuetuks tunnistamisele. Kohus ei nõustu hagejaga ning peab vajalikuks selgitada, et viidatud Riigikohtu lahendis ei ole tegemist antud juhul võrreldavate faktiliste asjaoludega. Kohus asub seisukohale, et vaatamata kostja tuginemisele eelnimetatud lepingu punktidele 5.9.4, 5.9.5 ja 5.9.7 on VÕS § 196 lg 1 alusel kostjal võimalik liisinguleping erakorraliselt üles öelda juhul, kui: 1) selleks on mõjuv põhjus ja 2) lepingupoolelt ei või kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades mõistlikult nõuda lepingu jätkamist kuni kokkulepitud tähtpäevani. VÕS § 195 lg 1 kohaselt ütleb lepingupool lepingu üles ülesütlemisavalduse tegemisega teisele lepingupoolele. Kohtu hinnangul on kostja hagejat teavitanud makseraskustest liisingulepingu täitmisel tulevikus, esitades selleks kirjaliku avalduse lepingu ülesütlemiseks. Tegemist on selgelt VÕS § 196 lg 1 alusel kvalifitseeritava olukorraga, seega asub kohus seisukohale, et kostja oli õigustatud liisingulepingu üles ütlema VÕS § 196 lg 1 alusel. Kohtule tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on hageja kostja ülesütlemisavalduse kätte saanud, seega tuleb liisingulepingu ülesütlemisajaks lugeda 26.10.2009. Kohus asub seisukohale, et antud juhul on täidetud nii liisingulepingu ülesütlemise formaalsed tingimused kui ka ülesütlemise materiaalsed eeldused. Eeltoodust tulenevalt loeb kohus liisingulepingu kostja poolt ülesöelduks. Hageja on esitanud kostja vastu nõude liisingulepingust tuleneva võlgnevuse 1609,60 euro tasumiseks, mis koosneb (hagejapoolse liisingulepingu ülesütlemise seisuga 10.02.2010) liisingumaksete võlgnevusest: 532.39 EUR (kostja jäi liisingumaksetega võlgnevusse alates 15.11.2009); lepingu lõpetamise teatise tasust: 7.67 EUR; kindlustuse arvest: 18.21 EUR; müügikahjumist: 850.11 EUR; müügiteenusest: 191.73 EUR ning viivistest seisuga 08.02.2011: 9.49 EUR (tl 17-23, 27, 51-52, 60-69). 15.10.2013 esitas hageja nõude juhindudes kostjapoolsest lepingu ülesütlemisest s.o 26.10.2009: kindlustuse arve 18,21 eurot, müügiteenuse arve 191,73 eurot ja müügikahju 1308,43 eurot, kokku võlgnevus 1518,37 eurot. Hageja müügikahju nõue on 1308,43 eurot, mis kujuneb järgmiselt: lepingu põhiosa jääk ülesütlemise seisuga 4131,19 eurot – müügihind kmta 2822,76 eurot= 1308,43 eurot. Kohtu hinnangul on hageja 15.10.2013 esitatud arvutuskäik kooskõlas VÕS § 367 lg-ga 3 ning nõue summas 1518,37 eurot kuulub rahuldamisele alljärgnevalt esiatatud põhjendustel. VÕS 367 lg 1 sätestab, et liisingulepingu ülesütlemise korral peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige

liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. Kohus selgitab pooltele, et liisinguandja osaleb liisingusuhtes krediteerijana, kelle poolt liisinguvõtjale võimaldatava krediidi suurus on võrdne liisingueseme omandamise kuludega. Liisingulepingu erakorralise lepingu ülesütlemise tagajärjel kohustub liisinguvõtja tagasi maksma liisinguandjale veel tagasimaksmata krediidisumma. Seadus nimetab vastavat liisinguandja nõuet kulutuste hüvitamise nõudeks. Kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramist täpsustab VÕS § 367 lg 2, mille kohaselt lähtutakse lg 1 nimetatud kulutuste kindlakstegemisel liisinguvõtja poolt pärast ülesütlemist tasuda jäänud liisingumaksete summast, millest arvatakse maha lepingust tulenev intress ja muud summad, mis ei seondu liisingueseme omandamiseks tehtud kulutustega. Lepingu ülesütlemise korral jäävad kehtima lepingust kuni selle ülesütlemiseni tekkinud kohustused (VÕS § 195 lg 2). VÕS § 367 lg 1 sätestab, et liisingulepingu ülesütlemise korral peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. Vastavalt VÕS § 367 lg 3, kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Liisingulepingu üldtingimuste p 6.13.1 kohaselt juhul, kui liisinguvõtja ei ole võlgu olevaid summasid täielikult tasunud 14 päeva jooksul liisingulepingu perioodi lõppemisest, on liisinguandjal õigus müüa liisinguese. Liisingueseme müümisel, selle valduse üleandmisel, liisinguandja nõuete katmisel, liisingueseme müümisel tehtud kulutuste, liisinguandjale tekkinud kahju hüvitamisel jms kohaldatakse 12.2 kuni 12.6 sätestatud tingimusi. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on hageja oma nõudes tuginenud nii liisingulepingu üldtingimustele kui ka VÕS § 367-lg 1 ja lg 3 sätestatule. Kostja on esitanud nõudele vastuväite ning asunud seisukohale, et lepingu üldtingimused kogumis s.h p 12.2.1 on tühised VÕS § 42 lg 1 alusel, kuna koormavad kostjat ebamõistlikult. Kostja on oma vastuväites tuginenud Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-29-06, mille kohaselt on tüüptingimustes sätestatu, mille järgi liisinguandja hüvitisnõude suuruse kindlakstegemisel ei võeta arvesse liisinguandja vara väärtust üldse või tehakse seda ebamõistlikult väikeses ulatuses on tarbijat ebamõistlikult kahjustav ning seega VÕS § 42 lg 1 järgi tühine. Lisaks on kostja oma vastuväites asunud seisukohale, et käenduslepingu tüüptingimuste hindamisel tuleb juhinduda Euroopa Majandusühenduse Nõukogu direktiivi 93/13/EMÜ art 3 ja direktiivi lisa p 1 lit c. Kohus asub seisukohale, et kuigi hageja on antud juhul nõudes tuginenud liisingulepingu üldtingimuste p 12.1 kuni 12.5 sätestatule ei kohaldu nimetatud lepingu üldtingimused põhjusel, et antud juhul ei ole liisinguandja liisingulepingut üles öelnud. Kohus asub seisukohale, et liisinguandja hüvitisnõude suuruse kindlakstegemisel tuleb antud juhul juhinduda seaduses sätestatust, seega ei ole asjakohased kostja viited tüüptingimuste tühisusele hüvitisnõude suuruse kindlakstegemisel. M.h peab kohus vajalikuks märkida, et kostja viited käenduslepingu tüüptingimuste hindamisele (Euroopa Majandusühenduse Nõukogu direktiivi 93/13/EMÜ art 3 ja direktiivi lisa p 1 lit c) jäävad arusaamatuks, tegemist ei ole käenduslepingust tuleneva nõudega. Kohus on seisukohal, et asjakohatu on m.h kostja nõue tasaarvestamise teostamiseks. Kostja ei ole kohtule esitanud asjaolusid, mille kohaselt oleks antud juhul võimalik rakendada käibemaksuseaduse (KMS) § 41 sätestatud erikorda. Asjas ei ole väidetud, et hageja oleks omandanud sõiduki kasutatuna maksukohustuslaseks mitteolevalt isikult või et ta ei oleks selle omandamisel käibemaksu tasunud. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on käibemaks ajatatud maksegraafikusse (tl 51-52). VÕS § 200 lg 4 kohaselt ei saa tasaarvestav pool tasaarvestada nõuet, millele teine pool saab esitada vastuväiteid.

Liisinguandja nõude arvestamise eelduseks VÕS § 367 lg 3 järgi ei ole liisingueseme müük, oluline on vaid selle väärtus. Poolte vahel on vaidlus vara turuväärtuse määramise üle. Kohus nõustub kostjaga, et, kui liisinguese jääb peale liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse tuleb arvestada vara väärtust selle tagastamise hetkel, mida on rõhutanud ka Riigikohus (lahendid nr 3-2-1-33-08, nr 3-2-1-77-08). Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt kostja asunud seisukohale, et sõiduauto turuväärtus oli 2009 oktoobris vähemalt 4561,25 eurot. Hageja on selgitanud, et vaidlusaluse sõiduauto turuväärtust mõjutasid vara üleandmisvastuvõtmisaktis märgitud puudused (katkised istmed ja remonti/ vahetust vajavad rehvid/veljed), seetõttu määrati sõiduauto hind turuhinnast odavam, milleks oli 3387,32 eurot km-ga. Hageja on seisukohal, et vara turuväärtust saab antud juhul hinnata selle müügihinna järgi. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-33-08 on asunud seisukohale, et kuigi VÕS § 367 lg 3 järgi tuleb hüvitamiskohustuse määramisel juhinduda liisingueseme väärtusest. Sõltumata võõrandamisest on siiski lubatud poolte kokkuleppel (ka liisinguandja tüüptingimustes) lähtuda selle asemel liisingueseme tegelikust müügihinnast, kui see ei erine oluliselt eseme turuhinnast. Hinnaerinevus kuni 10% võrra turuväärtusest on mõistlik ja lubatav kui liisinguandja on asja võõrandamisel oma kohustuse kõrgeima tasu saamiseks täitnud ning ajavahemik, mille jooksul liisinguese võõrandati oli põhjendatud ja mõistlik, arvestades m.h liisingueseme olemust ja selle võimalikku väärtuse langust aja möödudes. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 65 kohaselt loetakse eseme väärtuseks selle harilik väärtus, s.o kohalik keskmine müügihind (turuhind). Kohtule hageja poolt esitatud selgituste kohaselt müüdi vara avalikult auto24.ee portaalis, sõiduk suunati algselt müüki hinnaga 3515,14 eurot ning müüdi algsest hinnast 3,6% odavamalt. Kohtule tõendina hageja poolt esitatud auto24.ee sõiduki hinnapäringust nähtub, et perioodil 17.02.2010-31.03.2010 oli müügis 4 sõidukit Fiat Doblo väljalaskeaastaga 2006 (tl 109), samas ei ole tegemist võrreldavate sõidukitega mootori võimsuse ja läbisõidu osas. Juhul, kui võrrelda vaidlusalust sõidukit ja võrreldava läbisõiduga 144 362 km sõidukit (tl 110-111) nähtub kohtule, et sarnase sõiduki hind oli 3770,79 eurot km-ga (tl 110-111), kuid arvestada tuleb, et vaidlusalune sõiduk on remondivajadusega rehvide/ velgede ja istmete osas ning võrreldaval sõidukil on võimsam mootor (1.6/76kW) ning lisavarustus suurem. Hinnavahe võrreldava sõidukiga on 10,16 %. Kohtu hinnangul on võrreldav hinnaerisus lubatav ja aktsepteeritav. Hageja on asja võõrandamisel oma kohustuse kõrgeima tasu saamiseks täitnud ning ajavahemik, mille jooksul liisinguese võõrandati oli põhjendatud ja mõistlik, arvestades m.h liisingueseme olemust ja selle võimalikku väärtuse langust aja möödudes. Kohus on seisukohal, et antud juhul saab konkreetse liisingueseme sõiduki turuväärtuse määramisel aluseks võtta müügihinna, mis eelduslikult oligi sõiduki turuhinnaks selle tagastamise ajahetkel. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt ei ole kostja TsMS § 230 lg 1 kohaselt esitanud kohtule vara turuväärtuse tõendamiseks tõendeid, vara tehnilist seisukorda on kostja tõendanud XXXOÜ poolt teostatud kontrollaktiga esi- ja tagasilla seisundi kohta (tl 120), seega tõendatud ei ole m.h rehvide/velgede ja istmete korrasolek. VÕS § 367 lg 4 sätestab, et liisinguvõtja peab hüvitama liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud lisakulud, välja arvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud. Riigikohus on asunud seisukohale, et sõiduauto müügikulud on põhjustatud liisingulepingu ülesütlemisest ning on seetõttu lisakulud VÕS § 367 lg 4 tähenduses. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on kostja esitanud vastuväite m.h hageja müügikuludele. Kohus asub seisukohale, et sõiduauto müügikulud on põhjustatud liisingulepingu ülesütlemisest ning seetõttu on need kulud lisakulud VÕS § 367 lg 4 tähenduses. Liisinguandja tegevus on suunatud reeglina üksnes krediidi pealt kasumi teenimisele. Seetõttu on

liisinguandja tegevus reeglina suunatud ka nende sõiduautode võõrandamisele, mille liisinguvõtja on tagastanud liisingulepingu ülesütlemise tõttu. Igasuguse võõrandamistegevusega tekivad üldjuhul kulud. Ka juhul, kui liisinguandja müüks sõiduautosid ise, oleksid sellega seotud kulud lisakulud VÕS § 367 lg 4 tähenduses. Need kulud võiksid sellistel juhtudel aga olenevalt asjaoludest olla ka suuremad kui n-ö sisseostetava müügiteenuse korral (nt täiendavate töötajate palkamisega seotud kulud, autode hoidmiskohaga seotud kulud vms). Kohtu hinnangul on antud juhul hageja poolt nõutavad müügikulud summas 191,73 eurot VÕS § 367 lg 4 mõttes mõistlikud ja põhjendatud (tl 67, 69). Hageja on esitanud m.h kostja vastu nõude tasumata kindlustusmaksete 18,21 euro nõudes (tl 65, 68). Kohus peab esitatud tõendite alusel põhjendatuks rahuldada hageja kindlustusmaksete (18,21 euro) nõue VÕS § 367 lg 4 alusel. Samas ei pea kohus juhindudes VÕS § 195 lg 2 alusel põhjendatuks rahuldada hageja nõudeid lepingu lõpetamise teatise tasu 7.67 EUR (tl 27, 64) ning viiviste 9,49 euro osas (tl 27, 61-62) Antud juhul on leping üles öeldud kostjapoolselt 26.10.2009, seega ei ole põhjendatud hagejapoolne lepingu lõpetamise teatise esitamine peale lepingu ülesütlemist, samuti viivisnõude arvestamine peale lepingu ülesütlemist esitatud arvete tasumisega viivitamise eest, kuivõrd liisingulepingu lõpetamise teatise ja arvete esitamiseks peale liisingulepingu ülesütlemist puudus õiguslik alus. Asja materjalidega on tõendatud ning kohus peab põhjendatuks välja mõista kostjalt võlgnevuse summas 1518,37 eurot. Kõik kohtuotsuses käsitlemata menetlusosaliste väited ning esitatud tõendid hagiavalduse läbivaatamisel kohtu arvates tähtsust ei oma ja seetõttu kohus neid lahendis ei käsitle. Tsiviilasja hinna kindlaksmääramine Tsiviilasja hinna määramisel juhindub kohus TsMS § 122 lg 1 sätestatust, mille kohaselt on tsiviilasja hind hagihind, TsMS § 122 lg 2 sätestatust, mille kohaselt on hagihind hagiasjas hagis taotletu harilik väärtus ja TsMS § 124 lg-s 1 sätestatust, mille kohaselt raha maksmisele suunatud hagi puhul määratakse hagihind nõutava rahasummaga. TsMS § 133 lg 1 kohaselt arvestatakse hagihind põhinõude järgi, seega antud juhul on hagi hinnaks 1600,11 eurot. Menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 1 ja 4 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus leiab, et kuivõrd kohus rahuldas hagi osaliselt, aga tunduvalt üle poole nõudest, ei oleks õiglane jätta menetluskulusid poolte kanda võrdsetes osades. Seetõttu tuleb menetluskulud jätta 94,4 % ulatuses kostja ning 5,6 % ulatuses hageja kanda. TsMS § 405 lg 1 p 3 kohaselt menetleb kohus hagi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes käesolevas seadustikus sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid, kui tegemist on varalise nõudega hagiga ning hagihind ei ületa summat, mis arvestatuna põhinõudelt vastab 2000 eurole ja koos kõrvalnõuetega 4000 eurole. Muu hulgas võib sellise hagi menetlemisel ette näha menetluskulude suuruse juba menetlust lõpetavas kohtulahendis, võimaldades menetlusosalistel esitada eelnevalt oma menetluskulude nimekirjad.