Kohtulahend

kinnistusraamatu registriosa on nr 586406, teise jao omanikukande, mille kohaselt J N on kinnisasja omanik, kustutamiseks ja uue kande tegemiseks, millega kantakse kinnisasja omanikuna kinnistusraamatusse I N .

EDASIKAEBE KORD

Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.

2(8)

Selgitused:

3(8)

J N ei vaielnud vastu kinnistu jätmisele I N ile, kuid leidis, et puudub alus kalduda kõrvale ühisvara jagamise võrdsuse printsiibist ning temale tuleb enamsaadud ühisvara arvel välja mõista õiglane hüvitis omandi kaotamise eest, milleks on pool kinnistu väärtusest ehk 25 000 eurot. J N il on kohustus tasuda hagejale relvade eest tegelikult saadud 140 kroonist pool ehk 70 krooni (4,48 eurot). Vastuhagis palus J N samuti jagada eelmärgitud kinnistu ja vallasvara, kuid seda viisil, kus kinnistu jääb hageja omandisse hüvitise väljamõistmisega summas 25 000 eurot ja lisaks hagis nimetatule loetles J N ühisvara hulka kuuluva vallasvarana ka klaveri Petrof, itaalia külmiku, antiikse kapi ja K N õlimaali. Klaveri ja külmiku palub ta jätta väärtusetutena I N ile, antiikse kapi jätta I N ile väärtusega 1000 eurot, mille eest mõista välja hüvitis 500 eurot ning õlimaal jätta talle väärtusetuna. Kostja vaidles vastu hageja taotlusele otsuse täitmise korra määramise osas. Olukorras, kus vastaspoolel puudub raha hüvitise maksmiseks, kuigi kohustus on olnud kogu menetluse ajal, pidanuks hageja kasvõi alternatiivselt taotlema kinnistu müüki avalikul enampakkumisel. Esimese astme kohtu otsus ja põhjendused Maakohus rahuldas 14.06.2013 otsusega I N i hagi J N i vastu ühisvara jagamiseks osaliselt ja J N i hagi I N i vastu ühisvara jagamiseks täielikult ning jagas poolte ühisvara järgmiselt. Kohus andis I N ile kinnistu asukohaga XXXXX Kilingi-Nõmme linnas Saarde vallas Pärnumaal (Pärnu Maakohtu kinnistusosakonna Pärnu maakonna kinnistusjaoskonna registriosa nr 789505) väärtuses 50 000 eurot, mis kehtiva kinnistusraamatu kande järgi kuulub J N ile. Väärtusetu varana jättis kohus I N ile sõiduauto VAZ 21093 (reg. märk XXXX), maastikuauto UAZ (reg märk ei ole teada), väiketraktori diiselmootori ja väiketraktori tarvikud (ka nimetusena paadimootor), aknaklaasid (2 kasti), ehitusmaterjali (marmorplaatide tükid, villane kangas, oranž ja roheline presentriie, roheline puuvillane riie, voodrisiid, valge nailonriie, puitpõranda detailid, pronkskraanid- ja ventiilid, saarepuit jm puitmaterjal), liha segamise seade, tööstusliku hakklihamasina MIM –300, külmiku (tööstuslik), sügavkülmiku (Minsk), televiisori HITACHI, jahirelva optilised sihikud (3tk) ja öösihiku, raadiosaatjad (6tk), relvakapi, jahitrofeed (kahed sarved), jahindus- ja kalastustarbed, elektrimootoriga kreissae, segumasina, tööriistad (mehaanilised ja elektrilised, sh elektriline käsihöövel, ketaslõikus ja käsisaag ning puiduliistu lihvija), töökabineti mööbli, aiatraktori järelkäru, muruniidukid (3 tk), elektrikeevitusaparaadi, klaveri „Petrof“ ja Itaalia külmiku. J N ile jäeti väärtusetu varana OÜ Printaka (likvideerimisel, registrikood 10274715) osa, binoklid (3tk), mikroskoop, Ford Sierra (reg. märk XXXXX) ja Kalju Nageli õlimaal. I N ile jäi antiikne kapp väärtusega 1000 eurot. Kohus mõistis I N ilt J N i kasuks välja rahalise hüvitise enamsaadud ühisvara arvel 25 500 eurot, tasaarvestades selle I N i nõudega J N i vastu relvade (sileraudne jahirelv TOЗ-34P nr Ш886957 kel 12x70, sileraudne jahirelv TOЗ-34P nr УН nr 30189, vintraudne jahirelv Mitland-2100 nr 1059302) sundvõõrandamisel saadud hüvitisega 8,95 eurot ning mõistis I N ilt välja 25 495,52 eurot J N i kasuks. Maakohus jättis rahuldamata I N i taotluse kohtuotsuse täitmise tähtaja määramiseks hüvitise maksmise osas. Menetluskulud jäeti poolte endi kanda. Kuivõrd hagi ja vastuhagi on kohtule esitatud enam kui viieaastase vahega ning vahepeal on (01.07.2010) jõustunud uus perekonnaseadus on hagide õiguslikud alused erinevad. Lähtudes alates 01.07.2010 kehtima hakanud PKS § 37 lg-st 3 ja AÕS § 77 lg-st 2 ei saanud kohus jagada poolte ühisvara ebavõrdselt. Samas ei takista see kohtul kohaldada ka I N i hagi esitamise ajal kehtinud

4(8)

PKS § 19 lg-t 2 läbi kehtiva PKS § 210 lg 2, kuivõrd PKS § 19 lg 2 sätestas võimaluse öelda, et abikaasade osad ei ole võrdsed, ühisvara jagamise sätestas aga sama paragrahvi lõige 3. Vallasvara jagamise viiside/väärtuse osas võttis kohus aluseks poolte ühised seisukohad. Seoses kinnistuga oli kohus seisukohal, et I N i poolt esitatud erastamisväärtpaberite keskregistri väljavõtted temale lähisugulaste poolt ülekantud EVP-kroonide kohta ei tõenda asjaolu, et nimetatud ülekannete aluseks olid seadusekohased kinkelepingud. Sel ajal kehtinud TsK § 260 lg 1 kohaselt tuli kinkelepingud väärtusega üle 50 krooni vormistada notariaalselt. Sel ajal kehtinud TsÜS § 93 lg 3 kohaselt oli seaduses nõutud tehingu notariaalse vormi järgimata jätmisel tehing tühine ning mingeid erandeid seadus ette ei näinud. Eluruumide erastamise seaduse (EES) § 11 lg 1 räägib vaid isikutest, kellele ja millistel juhtudel võib EVP-sid kinkida, erastamisväärtpaberite võõrandamise seaduse (EVPVS) § 1 lg 2 aga sätestab vaid selle, et võõrandamiseks on muuhulgas ka kinkimine. Oluline on märkida, et juulis 1994 vastuvõetud EVPVS § 5 lg 2 p 1 tühistas EES § 11 lg 1, misläbi muutus kogu EVP-sid puudutav regulatsioon sisult tehniliste toimingute reeglistikuks rahvakapitali obligatsiooni arvestuskaardile kantud tööaastate ülekandmise reguleerimisel. Seisukohale, et EVP keskregistri väljavõte (isegi juhul, kui sellel on märgitud, et osakud kingiti) ei saa tõendada TsK § 260 lg 1 nõuete täitmist, on sarnases ühisvara jagamise vaidluses asunud ka Riigikohus oma lahendis tsiviilasjas nr 3-2-1-4-09. Kuigi Riigikohtu otsustes esitatud seisukohad on asja läbivaatavale kohtule kohustuslikud vaid samas asjas, puudub kohtul käesoleval juhul alus teistsugusele seisukohale asuda. Isegi kui nõustuda I N iga, et tema vanemate poolt ülekantud EVP-de tõttu oli suurem osa kinnistu soetamise vajalik vara tulnud kinkelepingute tõttu tema lahusvara arvel, ei ole esitatud asjaoludel põhjust lugeda I N i osa ühisvaraks olevas kinnistus suuremaks. XXXXX asuva elamu aluse maa erastamiseks ja seeläbi kinnistu kui ühisvara tekkeks andsid oma panuse nii I N i vanemad, J N ise kui poolte ühised lapsed, mis näitab, et perekond tegutses ühiselt omandiasjade korrastamise huvides. Kuni 01.07.2010 kehtinud PKS § 19 lg 2 järgi ei olnud kohtule ühisvara osade ebavõrdsuse rakendamine kohustuslik, vaid diskretsiooniõiguse alusel kohaldatav ning kohtu hinnangul oleks ebaõiglane üksnes formaalselt ja paberil eksisteerinud väärtpaberite ülekannete alusel jätta J N ilma suurimat väärtust omavast ühisvara osast või selle eest saadavast hüvitisest. Kuna asjas puudub vaidlus kinnistu praeguse turuväärtuse üle, tuleb eelneva põhjal jätta kinnistu I N ile ning mõista kehtiva PKS § 37 lg 3 ja AÕS § 77 lg 2 alusel J N ile I N ilt omandi kaotamise eest välja õiglane hüvitis summas 25 000 eurot. Seoses relvadega märkis kohus, et kuivõrd relvade sundvõõrandamise otsuses 28.0820108 määrati relvade hinnaks 140 krooni ning seda ei ole vaidlustatud, puudub alus asuda hinna suhtes teisele seisukohale. Kuna kõnealuse vara eest tasuti hüvitis J N ile, tuleb pool hüvitise summast temalt I N i kasuks välja mõista. Eeltoodust tulenevalt rahuldas kohus I N i hagi osaliselt ja J N i vastuhagi täielikult, jagades hagides nimetatud kinnis- ja vallasvara pooltele vastavalt nende soovitule ning mõistes I N ilt J N i kasuks välja 25 500 eurot (pool kinnistu väärtusest ehk 25 000 eurot ning pool antiikse kapi väärtusest ehk 500 eurot) ning J N ilt I N i kasuks hüvitise pooles ulatuses tulirelvade sundvõõrandamisel saadud tulust ehk 4,48 eurot. Summad tuleb tasaarvestada AÕS § 77 lg 3 alusel, mõistes seega I N ilt J N i kasuks välja 25 495,52 eurot. Kohtuotsuse täitmise korra määramise taotlus on põhjendamatu, kuna I N ei ole esitanud kohtule ühtki tõendit, mis näitaks tema võimetust ülalmärgitud hüvitist vastaspoolele maksta, pealegi enam kui kuueaastase kohtumenetluse käigus pidanuks I N kinnistut endale soovides ammu mõistma, et

5(8)

mingi hüvitis kinnistu endale jätmise eest tal tasuda tuleb. Nõuet kinnistu müügiks enampakkumisel ei ole ta ka alternatiivnõudena esitanud, milleks tal takistusi olnud ei ole (see ei oleks nõudnud täiendava riigilõivu tasumist). Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendus Hageja palub tühistada maakohtu otsuse osas, millega kohus mõistis I N ilt J N i kasuks rahalise hüvitise enamsaadud ühisvara arvel summas 25 500 eurot ja teha tühistatud osas uus otsus, millega määrata I N ilt enamsaadu arvel J N i kasuks väljamõistetavaks hüvitiseks mitte rohkem kui 12 500 eurot; tühistada otsus osas, millega kohus jättis I N i taotluse kohtuotsuse täitmise tähtaja määramiseks rahuldamata ja teha tühistatud osas uus otsus, millega määrata I N i poolt J N i kasuks määratava rahalise hüvitise tasumise tähtajaks vähemalt 6 kuud kohtuotsuse jõustumisest ning apellatsiooniastme menetluskulud jätta kostja kanda. Kohus on tõendeid vääralt hinnates teinud vale järelduse, et kinnistu erastamine hageja lahusvara arvel ei ole tõendatud. Asjas olevate dokumentaalsete tõenditega, s.o Rahandusministeeriumi 15.01.2008 väljastatud hageja erastamisväärtpaberiarve väljavõttega ja 21.01.2008 hageja rahvakapitali obligatsiooni arvestuskaardi väljavõttega on tõendatud asjaolu, et hageja omandas 23.09.1996 ja 24.09.1996 kinke teel 33 000 krooni väärtuses rahvakapitali obligatsioone, mille eest apellant tasus 05.12.1997 tehingu eest summas 27 753 EVP väärtuses Kõrge tänava kinnistu ostuhinna. Hageja leiab jätkuvalt, et vaatamata asjaolule, et 1996 kehtinud tsiviilkoodeks nägi ette üle 50 krooni väärtuses kinkelepingule notariaalse vormi, oli rahvakapitali obligatsioonide osakute kinge võimalik ilma notariaalse tõestamiseta. TsK § 260 lg 1 antud juhul ei kohaldu, kuna rahvakapitali obligatsioonide ja rahvakapitali obligatsiooni arvestuskaardile kantud tööaastate üleandmine oli reguleeritud eriseadustes, s.o eluruumide erastamise seaduses (EES), erastamisväärtpaberite võõrandamise seaduses (EVPVS) ja nende alusel välja antud teistes normatiivaktides, mis ei näinud ette kinke notariaalset tõestamist. Samuti on Pärnu Maakohus teinud väära järelduse, et isegi juhul, kui enamik kinnistu soetamiseks vajalik vara oleks tulnud hageja vanematelt kinkelepingute alusel, ei oleks see põhjuseks, et lugeda I N i osa ühisvaras suuremaks, kuna oma panuse andsid nii poolte ühised lapsed kui ka J N ise. Hageja sai kinke teel vanematelt, lastelt ja endiselt abikaasalt rahvakapitali obligatsioone 33 000 krooni väärtuses, millest 27 753 krooni kasutas XXXXX juurde kuuluva maa erastamiseks, s.o kinnistu poolte ühisvarasse omandamiseks. Põhiosa erastamisväärtpaberitest, s.o 24 600 krooni väärtuses (88,63% kinnistu väärtusest) kinkisid hagejale vanemad, kellel ei olnud kostjaga mingit puutumust ja keda ei saanud käsitleda nn perekonnaliikmetena. Seega on tõendatud asjaolu, et kinnistu on praktiliselt täies ulatuses omandatud hageja lahusvara arvel ning põhjendatud on hageja nõue kalduda kinnistu jagamisel kõrvale poolte võrdsusest. Kohus on otsuse tegemisel rikkunud TsMS § 445 lg 1. Isegi juhul, kui hageja võis eeldada kostjale hüvitise maksmist, ei eeldanud ta hüvitise suurust 25 500 eurot. Hagi esitamisel ei eeldanud hageja, et ta ei saa kostjalt OÜ Printaka osa eest hüvitist. Samuti ei pidanud hageja eeldama, et olukorras, kus kinnistu on ostetud põhiosas hageja lahusvara arvel, ei kaldu kohus hüvitise määramisel kõrvale poolte võrdsuse printsiibist. Seega on hüvitise väljamõistmisel põhjendatud määrata hagejale vähemalt 6-kuune tähtaeg, seda enam, et ka kostjal on kohustus kinnistu hagejale üle anda ning vastavalt Riigikohtu lahendile 3-2-1-168-05 tuleb vastastikused kohustused täita samaaegselt. Vastus apellatsioonkaebusele Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.

6(8)

Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium, ära kuulanud pooled ja tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb osaliselt TsMS § 657 lg 1 p 2 järgi tühistada seoses materiaalõiguse ebaõige kohaldamisega. Maakohus on õigesti määranud poolte ühisvara ja jaganud selle, kuid maakohtu otsuse põhjendusi ja resolutsiooni tuleb täiendada ja kohustada kostjat andma nõusolek ühisomandis oleva kinnistu jagamiseks selliselt, et kinnistu jääb hageja ainuomandisse, samuti nõusolek kinnistusraamatus omanikukande kustutamiseks ning hageja kandmiseks kinnistu ainuomanikuna kinnistusraamatusse. Ringkonnakohus kontrollib maakohtu otsust TsMS § 651 lg 1 järgi ainult kinnisasja jagamise ja hüvitise väljamõistmise osas. Kolleegium leiab, et maakohus on vaidluse lahendamiseks olulised asjaolud tuvastanud õigesti ja samuti on praegu kehtiva PKS § 210 järgi õigesti kohaldatud kuni 01.07.2010 kehtinud perekonnaõiguse sätteid ühisvara koosseisu kindlaksmääramisel. Kuid ebaõige on see, et ühisvara koosseisu tuvastamisel saaks kohaldada enne 10.07.2010 kehtinud PKS § 19, kuna see säte käsitleb osasid ühisvara jagamisel, kuid ühisvara tuleb jagada alates 01.07.2010 kehtiva perekonnaseaduse järgi. Samuti on maakohus ebaõigesti kohaldanud seadust ühisvaraks oleva kinnistu jagamist puudutavas osas. Praegu kehtiva PKS § 37 lg 1 järgi tuleb abikaasade varaühisuse lõppedes jagada ühisvara kaasomandi lõpetamise sätete kohaselt võrdsetes osades, kui ei ole kokku lepitud teisiti. Kaasomandi lõpetamine kohtus on materiaalõiguslikult TsÜS § 68 lg 5 alusel kaasomanike kokkuleppe sõlmimise asendamine. Seega tuleb kohtuotsusega asendada kostja tahteavaldused asjaõiguslepingu sõlmimiseks ja ka kinnistusraamatus sellekohase kande tegemiseks. Asjaõiguslepinguga lepivad pooled kokku, et kostja osa kinnisasjast läheb hageja omandisse. Kinnistusraamatu kannete tegemine eeldab tahteavaldust, millega antakse nõusolek, et senine kanne, mille kohaselt on kinnistu omanik kostja, kustutakse ja tehakse hageja kohta ainuomaniku kanne. Pooled ei ole apellatsioonimenetluses vaidlustanud, et ühisvaraks olev kinnisasi jääb I N ile, mistõttu tuleb kohtuotsusega asendada J N i tahteavaldused asjaõiguslepingu sõlmimiseks ja kinnistusraamatus omanikukande muutmiseks. Selles osas tuleb maakohtu otsuse resolutsiooni täiendada. Apellant selgitas ringkonnakohtu istungil, et ta soovib kohtuotsusega asendada kostja vastavad tahteavaldused, mis on vajalikud tehingulisel teel kaasomandi lõpetamiseks ja kaasomandi eseme ühe kaasomaniku ainuomandisse jätmiseks. Kolleegium leiab, et tegemist ei ole hagi eseme muutmisega. Hageja eesmärgiks on kogu menetluse vältel olnud ühisvaraks oleva kinnistu jagamine ja alates 01.07.2010 on ühisvarasuhte esemeks olevat vara võimalik jagada vaid viisil, kus kohus tuvastab vastavad tahteavaldused. Praegu kehtiva perekonnaseaduse järgi ei saa kohtuotsus olla hageja ainuomandi tekkimise aluseks (hageja saab omanikuks vastava kinnistusraamatu kande tegemisega), mistõttu on maakohus sellekohase otsustuse teinud ekslikult, kohaldades seadust ebaõigesti. Maakohtu otsusest ei tulene, millist õigusnormi kohaldades ta sellise järelduseni jõudis. Selles osas on maakohtu otsus puudulikult põhjendatud. Seetõttu leiab ringkonnakohus, et maakohtu otsus tuleb osas, milles maakohus määras otsuse resolutsioonis, et kinnistu tuleb jätta hageja ainuomandisse, tühistada TsMS § 656 lg 1 p 5 alusel. Ringkonnakohus märgib, et see, et ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse resolutsiooni vastava osa, ei tähenda, et kinnistu ainuomandina hageja omandisse jätmine oleks väär. Seda sisulist otsustust, et kinnistu peab jagamise tulemusena lõppkokkuvõttes jääma hageja ainuomandisse, ei ole kumbki pool vaidlustanud ja sellest tulenevalt ei ole ringkonnakohtul

7(8)

alust sellisel viisil kinnistu jagamist muuta, kuid ringkonnakohtul on kohustus kohaldada seadust õigesti. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib kohus, et kaebuse esitaja väited ei veena kolleegiumit maakohtu otsuse ebaõigsuses osas, mis puudutab EVP-dega tehtud tehingute vormi. Kolleegium nõustub maakohtu järeldustega EVP-de väidetavat kinkimist puudutavas osas ja tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 selles osas maakohtu otsuse põhjendusi ei korda. Apellant on kaebuses korranud väiteid, mida ta esitas ka maakohtule ja maakohus on neid piisava põhjalikkusega analüüsinud ja neile vastanud. Maakohus jättis rahuldamata hageja taotluse määrata kohtuotsuse täitmise kord viisil, et hageja maksab välja hüvitise 6 kuu jooksul arvates kohtuotsuse jõustumisest. Hageja esitas vastavasisulise taotluse ka ringkonnakohtule. Hageja põhjendas taotlust oma varalise seisundiga ja sellega, et väljamõistetud hüvitise suurus tuli talle üllatusena. Kolleegium leiab, et hageja väited ei anna alust taotlust rahuldada. Õige on maakohtu järeldus, et sellise kohustuse tekkimise võimalusega oli hagejal aega arvestada ja vajadusel võtta näiteks laenu. OÜ Printaka osa osas ei ole hageja ühisvara jagamise nõuet esitanud ja väide, et hageja eeldas selle eest kostjalt hüvitise saamist, ei anna alust kohtuotsuse täitmist pikendada. Kuna poolte vahel oli ühisvara jagamise osas vaidlus, siis ei saanud hageja eeldada, et kohus lähtub vara jagamisel tema positsioonist. Põhjendatud on kostja poolt ringkonnakohtule esitatud taotlus, milles ta palus seada hageja omanikukande tegemine sõltuvusse hageja poolt rahalise kohustuse täitmisest kostjale. Eeltoodud taotlus tuleb rahuldada ja hageja omanikukande tegemine kinnisusraamatusse tuleb teha samaaegselt hageja poolt kostjale hüvitise maksmisega. Kolleegium leiab, et pole alust muuta maakohtu otsuses olevat menetluskulude jaotust, kuna ringkonnakohtu poolt maakohtu otsuse osaline tühistamine ei muutnud otsuse lõppjäreldust ühisvara jagamise tulemuse kohta. Ringkonnakohtus kantud menetluskulud tuleb TsMS § 171 lg 1 järgi jätta hageja kanda, kuna apellatsioonkaebust ei rahuldatud.

Margo Klaar

Ande Tänav

Iko Nõmm

8(8)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.