Kohtulahend

Menetlusabi taotlemise selgitus Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

Hagi asjaolud ja menetluse käik 04.06.2012 esitas V S hagi Harju Maakohtusse A-Flowers OÜ vastu töövaidluses. Hageja palus tuvastada kostja poolt töölepingu ülesütlemisavalduse tühisuse ja lõpetada tööleping töölepingu seaduse (TLS) § 107 lg 2 alusel ja välja mõista kostjalt hageja kasuks hüvitis kolme kuu keskmise töötasu ulatuses. Hageja asus kostja juures tööle 01.09.2011 müüja - floristi ametikohale. Hagejaga kirjalikku töölepingut ei sõlmitud. 16.05.2012 sai hageja kirjaliku töölepingu ülesütlemisavalduse. Kostja põhjendas ülesütlemisavaldust sellega, et töötaja on hoiatusest hoolimata eiranud tööandja mõistlikke korraldusi ja rikkunud töökohustusi, nimelt 09.03.2012 lahkus töölt mõjuva põhjuseta ja ei ilmunud enam tööle. Hageja leidis, et TLS § 88 lg 3 sätestatud hoiatus ei ole võrdsustatav varem kehtinud töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse §-s 3 nimetatud töötajale määratavate distsiplinaarkaristusega. Kostja rikkus töölepingu seaduses kehtestatud nõudeid. Erakorralise ülesütlemise avaldus peab sisaldama põhjust. Ülesütlemisavalduses põhjus puudub. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud. Hageja väiteid ega asjaolud ei anna alust tuvastada 16.05.2012 ülesütlemisavalduse tühisust. Ülesütlemisavalduse punktis 1 on selgelt kirjutatud, et ülesütlemise põhjuseks on asjaolu, et kostja 09.03.2012 lahkus mõjuva põhjuseta töölt ja ei ilmunud enam tagasi tööle. Seega ei ole rikutud TLS § 95 lg 2. Puudub vaidlus selles, et hageja rikkus töökohustusi, sest hoiatusest hoolimata ei ilmunud tagasi tööle ega avaldanud soovi töösuhet jätkata. Esimese astme kohtu otsus 07.05.2013 otsusega jättis Harju Maakohus hagi rahuldamata ja menetluskulud poolte endi kanda. Kohus tuvastas, et kostja avaldas hagejale 08.03.2012 suuliselt, et hageja vallandatakse. Kostja tegi 16.03.2012 hagejale teatavaks 14.03.2012 käskkirja nr 1-n, millega määrati hagejale distsiplinaarkaristus selle eest, et hageja puudus töölt mõjuva põhjuseta ajavahemikul 10.03.2012 - 12.03.2012. Nimetatud asjaolu üle vaidlus puudus, seega oleks hageja pidanud hiljemalt 16.03.2012 aru saama, et kostja siiski soovib tema töötamist. Kohtu hinnangul ei mõjuta seejuures asjaolu, et tegemist oli käskkirjaga, hageja võimalust aru saada kostja tahtest. Kostja koostas hagejale lõpparve märtsi 2012 seisuga. Nimetatud asjaolu üle vaidlus puudub. Lõpparve väljamaksmine väljendab kaudselt kostja hinnangut töösuhte olemasolule. Lõpparve (puhkusetasu hüvitise) maksmine viitab sellele, et kostja ei pidanud ise töösuhte jätkamist võimalikuks. Kostja esitas hagejale töölepingu ülesütlemise avalduse alles mais 2012 pärast töövaidluskomisjoni otsuse tegemist. Eeltoodust tulenevalt on kostja käitunud hageja suhtes vastuoluliselt. Ta on väljendanud käskkirjaga tahet töösuhte jätkamiseks, kuid samas on ta koostanud lõpparve. Kostja on sisuliselt

hagejat hoiatanud töökohustuste rikkumise eest käskkirjaga, kuid on töölepingu üles ütelnud alles pärast töövaidluskomisjoni otsust. Selline käitumine kogumis on vastuoluline, mistõttu võib hageja tööle mitteilmumine olla tingitud kostja käitumise mittemõistmisest. Vastuoluline käitumine on pahauskne. Kostja käitumise pahausksus ei anna alust hagi rahuldamiseks. Hageja on esitanud hagi töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamise nõudes. Töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamise aluseks ei saa olla kostja pahauskne käitumine. Kostja pahauskne käitumine saab olla aluseks töölepingu ülesütlemise kehtetuks tunnistamisele hea usu põhimõttega vastuolu tõttu (TLS § 106). Sellist nõuet hageja käesolevas menetluses esitanud ei ole. Eeltoodust tingituna jättis kohus hagi rahuldamata. Kohus leidis, tuginedes TsMS § 162 lg-le 4, et äärmiselt ebamõistlik oleks jätta menetluskulud hageja kanda, kuigi TsMS § 162 lg 1 kohaselt esineks selleks alus. Kostja käitumine töösuhtes on olnud vastuoluline, mis on viinud töötajapoolse töökohustuste mittetäitmiseni. Hageja ei ole esitanud kohtule nõuet tunnistada töölepingu ülesütlemine hea usu põhimõttega vastuolu tõttu kehtetuks, kuigi selleks ilmselt oleks esinenud alus. Kohtu hinnangul ei tohi ebaõige õiguskaitsevahendi valimine viia töövaidlustes ilmselgelt nõrgemat poolt kahjustava tulemuseni. Eeltoodust tulenevalt jättis kohus menetluskulud poolte endi kanda. Apellatsioonkaebus Kostja palub maakohtu otsuse tühistada menetluskulude jaotuse osas ja uue otsusega jätta menetluskulud vastustaja kanda. Maakohus jättis hagi rahuldamata, seetõttu tuleb kulud kanda poolel, kelle kahjuks otsus tehti. Apellant leiab, et kohtu poolt toodud põhjendused ei anna alust jätta menetluskulud TsMS § 162 lg 4 alusel poolte endi kanda. Töötaja on küll töövaidluses nö nõrgem pool, kuid töötaja kaitse töövaidluses on tagatud sellega, et töötaja on osade nõuete puhul vabastatud riigilõivu tasumise kohustusest, osadel juhtudel on tööandjal suurem tõendamiskoormus ning kõrgem selgitamiskohustus. Lisaks sellele oli hagejal kogu menetluse vältel lepinguline esindaja. Kohus jättis menetluskulud poolte endi kanda põhjusel, et hageja oli valinud vale õiguskaitsevahendi. Hagejal oli õigus otsustada, millist õiguskaitsevahendit ta soovib kasutada, ka kohtul oli eelmenetluse käigus võimalik hagejale selgitada, et võib olla ei ole valitud vahend õige. Kostja oli oma õiguste kaitseks sunnitud palkama lepingulise esindaja, mis tõi kostjale kaasa menetluskulud. Kostja pakkus menetluse käigus hagejale võimalust loobuda hagist, kuid hageja seda võimalust ei kasutanud ning kostja menetluskulud suurenesid seetõttu veelgi. Vastustaja seisukoht Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Tsiviilkolleegiumi põhjendused TsMS § 651 lg 1 järgi ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Otsus on vaidlustatud üksnes menetluskulu jaotuse osas, seega kolleegium otsust hagi rahuldamata jätmise osas ei kontrolli. Maakohus, jättes menetluskulud poolte endi kanda, tugines TsMS § 162 lg-le 4. Nimetatud sätte kohaselt kohus võib jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Maakohus põhjendas otsuses TsMS § 162 lg 4 kohaldamist. Kolleegium ei tuvastanud maakohtu poolt menetlusõiguse normi rikkumist menetluskulu jaotuse tegemisel. Toimiku materjalidest ilmneb, et kostja ei järginud töölepingu seaduses olevaid sätteid, tehes hagejaga lõpparve märtsis 2009 ilma, et oleks töölepingut üles öelnud töölepingu seaduses ettenähtud korras. Maakohus tuvastas, et kostja käitus hageja osas vastuoluliselt, mis põhjustas ka hageja arusaamist,

et töösuhe on lõppemud. Alles pärast hagejapoolset töövaidluskomisjoni pöördumist saatis kostja 16.05.2012 töölepingu ülesütlemisavalduse. Seega menetluskulude tekkimine oli põhjustatud ka kostja enda tegevusest. Antud olukorras menetluskulude jätmine tervikuna hageja kanda oleks äärmiselt ebaõiglane. Apellatsioonkaebuses olevad väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks.

Gaida Kivinurm

Margo Klaar

Mare Merimaa

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.