XXX hagi Eesti Vabariigi (Keskkonnaministeeriumi kaudu)
vastu
tähtajatu
eluruumi
üürilepingu
ülesütlemise tühisuse tunnustamiseks Tsiviilasja hind
190 eurot ja 97 senti
Menetlusosalised ja nende
Hageja: XXX(isikukood XXX; elukoht XXX)
esindajad
Hageja esindaja (riigi õigusabi korras): vandeadvokaat Heidi Rajamäe-Parik (e-post: [email protected]) Kostja: Eesti Vabariik (Keskkonnaministeeriumi kaudu; asukoht Narva mnt 7a, 15172 Tallinn) Kostja lepinguline esindaja: Sirje x (e-post: xxx)
Kohtuistungi toimumise aeg
9. september 2013
Kohtuistungil osalenud isikud
hageja, tema esindaja Heidi Rajamäe-Parik ning kostja esindaja Sirje X
Tuvastada kostja poolt 5. märtsil 2007 tehtud ülesütlemisavalduse (kätte saadud 7.
märtsil
2007) alusel
toimunud
(hagejaga
XXX eluruumi
kasutamiseks sõlmitud) üürilepingu ülesütlemise vastuolu hea usu põhimõttega.
3.Jätta rahuldamata hageja XXX nõue (alternatiivne nõue) tuvastada kostja poolt 5. märtsil 2007 tehtud ülesütlemisavalduse (hagejaga XXX eluruumi kasutamiseks sõlmitud üürilepingu ülesütlemiseks) tühisus. 1(12)
2-07-11661 Menetluskulude jaotus Jätta hageja XXX poolt menetluses tasutud riigilõivud (sh apellatsioonkaebuselt tasutud lõiv) menetluskuluna 50% ulatuses kostja Eesti Vabariigi kanda ja 50% ulatuses hageja enda kanda. Poolte muud menetluskulud jätta poolte endi kanda.
Edasikaebamise kord Käesoleva
kohtuotsuse
peale
on
õigus
esitada
apellatsioonkaebus
Tallinna
Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest 15. oktoobril 2013. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Kohtu selgitus menetlusabi taotlemise kohta Kohus selgitab, et vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg-le 6 peab menetlusabi taotlemise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. HAGIAVALDUSE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUDED
1.XXX (hageja) esitas 26. märtsil 2007 Harju Maakohtule hagi Eesti Vabariigi (Keskkonnaministeeriumi kaudu, kostja) vastu, milles hilisemaid täpsustusi arvestades palutakse tunnustada kostja poolt 5. märtsil 2007 tehtud, XXX eluruumi kasutamiseks sõlmitud üürilepingu ülesütlemise avalduse tühisust. Eelnimetatud nõude rahuldamata jätmisel palub hageja (alternatiivselt) tuvastada kostja poolt 5. märtsil 2007 tehtud, XXX eluruumi kasutamiseks sõlmitud üürilepingu ülesütlemise avalduse vastuolu hea usu põhimõttega.
2.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja õiguseellane tähtajatu teenistusliku üürilepingu Tallinnas aadressil XXX asuva eluruumi kasutamiseks 1. märtsil 1983 (Tallinna Linna Lenini rajooni RSN Täitevkomitee 1. märtsi 1983 korraldus nr XXX koos lisaga nr 3 ja 2. märtsil 1983 välja antud order nr XXX hageja nimele). Nimetatud üürilepingut muudeti 1. märtsi 2003 lepinguga (1. märtsi 2003 Harjumaa Keskkonnateenistuse ja hageja vahel sõlmitud üürileping). Üürilepingu p 2 kohaselt sõlmitakse uus leping eelmise lepingu alusel ning üürilepingu ese ei muutunud. 30. novembril 2005 sai hageja kostjalt üürilepingu ülesütlemise teate, mille kohaselt üüritud asi on riigile tungivalt vajalik riigivõimu funktsioonide täitmiseks. Hageja vaidlustas ülesütlemise Tallinna Üürikomisjonis. Üürikomisjon tegi 30. märtsil 2006 otsuse hageja kahjuks. Samas saavutasid hageja ja kostja 24. aprillil 2006 kompromisskokkuleppe, mille kohaselt pooled muudavad nende vahel sõlmitud 2(12)
2-07-11661 kehtivat tähtajatut üürilepingut selliselt, et üürilepingu esemeks saab XXXaadressil XXX asuv 1-toaline korter (Keskkonnaministeeriumi Info- ja Tehnokeskuse 26. aprilli 2006 kiri nr 5-2/1468 ja üürilepingu muutmise kokkulepe samast kuupäevast). Seoses kompromissi sõlmimisega teise eluruumi vastuandmise näol loobus hageja üürikomisjoni otsuse vaidlustamisest kohtus. Enne kui kokkulepe üürilepingu eseme muutumise kohta jõudis realiseeruda, sai hageja
7.märtsil 2007 kostjalt üürilepingu ülesütlemise avalduse koos kaaskirjaga, mille kohaselt kostja enam ei aktsepteeri teise eluruumi vastuandmist (Keskkonnaministeeriumi Info- ja Tehnokeskuse 5. märtsi 2007 kirjad nr 5-2/523 ja 52/527). Hageja on seisukohal, et temaga sõlmitud üürilepingu ülesütlemine teist eluruumi vastu andmata on vastuolus seadusest tuleneva keeluga ja seega tühine. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (VÕSRS) § 15 lg 4 kohaselt isikut, kes kasutas enne 1. juulit 2002 elamuseaduse §-s 58 nimetatud eluruumi ja kes vastas enne 1. juulit 2002 elamuseaduse (ES) § 60 lõikes 4 nimetatud tingimustele, ei või sellest eluruumist välja tõsta ilma teist eluruumi vastu andmata. Hageja sai enda kasutusse eluruumi seoses töötamisega XXX. Tegemist oli seega tööandja eluruumiga ES § 58 lg 1 tähenduses. ES § 60 lg 4 kohaselt ei saa tööandja eluruumist välja tõsta teist eluruumi vastu andmata isikuid, kes on töötanud neile eluruumi andnud tööandja juures vähemalt 10 aastat. Nimetatud regulatsioon on oma sisult identne Eesti NSV elamukoodeksi (edaspidi elamukoodeks) § 104 lg 2 p 6 regulatsiooniga, mille kohaselt ei saa pärast töösuhte lõppemist ilma teist eluruumi vastu andmata välja tõsta isikuid, kes on töötanud neile teenistusliku eluruumi andnud ettevõttes, asutuses või organisatsioonis vähemalt 10 aastat. Seega kehtis vähemalt alates 1. oktoobrist 1983 kuni 1. juulini 2002 järjepidevalt regulatsioon, mille kohaselt 10 aastat töötamist eluruumi andnud tööandja juures annab eluaegse õiguse elamispinna kasutamisele (kas sama või vastu antud teine eluruum). Võimalus sellise õiguse saamiseks kadus alates 1. juulist 2002 seoses võlaõigusseaduse (VÕS) kehtima hakkamisega, kuid 1. juuliks 2002 juba tekkinud õigust aktsepteerib nähtuvalt VÕSRS § 15 lg-st 4 ka praegu kehtiv õigus. Hageja töötas XXX alates 1. veebruarist 1979 kuni 23. novembrini 1991, seega üle 10 aasta. Tegemist on seega isikuga, kes on VÕSRS § 15 lg 4 kaitsealas. Hageja on seisukohal, et teise eluruumi vastuandmise küsimus kuulub lahendamisele üürilepingu ülesütlemise õiguspärasust kontrollivas kohtumenetluses. Kuigi käesoleval juhul ei ole tegemist menetlusega isiku välja tõstmiseks, on välja tõstmine järgnevate kohtuotsustega tekkiv järelm üürilepingu lõppemisele kui isik ei vabasta eluruumi vabatahtlikult. Uue kohtumenetluse (eluruumi vabastamise nõue) pidamise vajalikkus ainuüksi selleks, et üürnikul oleks võimalik esitada VÕSRS § 15 lg-st 4 lähtuv vastuväide väljatõstmise keelule, ei ole põhjendatud. Nimetatu oleks vastuolus TsMS §s 2 sätestatud tsiviilkohtumenetluse ülesannetega. Hagejale esitatud üürilepingu ülesütlemise avaldus ei sisalda informatsiooni vastuantava eluruumi kohta. Hageja on seisukohal, et eelnimetatud õigusnormid sisaldavad ühest keeldu tema eluruumi kasutamise õiguse lõpetamisele. Seetõttu on 7. märtsi 2007 eluruumi ülesütlemise avaldus tühine.
3.Üürilepingu ülesütlemise oleks vastuolus ka hea usu põhimõttega. VÕS § 327 lg 2 kohaselt on üürileandjapoolne eluruumi üürilepingu ülesütlemine vastuolus hea usu põhimõttega, kui üürileandja ütles lepingu üles ajal, mil on käimas üürikomisjoni või kohtumenetlus selle üürilepingu üle, samuti enne kolme aasta möödumist selle 3(12)
2-07-11661 üürilepinguga seotud üürikomisjoni või kohtumenetluse lõppemisest, kui otsus tehti üürileandja kahjuks. Käesoleval juhul tehti üürikomisjonis esialgne otsus üürileandja kasuks. Samas sõlmisid pooled enne üürikomisjoni otsuse tähtaja möödumist kokkuleppe, mille kohaselt kostja annab hageja kasutusse teise eluruumi (nii nagu seadus teda selleks ka kohustas). Nimetatud kokkuleppega saavutas kostja olukorra, kus otsus edasikaebamisele ei läinud ja tekkis olukord, kus välistus kohtuotsuse tegemine tema kahjuks (ja seega ka keeld kolme aasta jooksul üürilepingut üles öelda). Seejärel kostja lihtsalt keeldus kompromissi täitmisest (st teise eluruumi vastuandmisest). VÕS § 6 lg 1 kohaselt peavad võlausaldaja ja võlgnik käituma teineteise suhtes hea usu põhimõttest lähtuvalt. Juhul kui kostja juba kompromissi sõlmimisel kavatses seda mitte täita (hagejale faktiliselt teist eluruumi vastu mitte anda), omab kostja tegevuse kirjeldus ka tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 94 lg-s 1 nimetatud pettuse tunnuseid. Hageja on seisukohal, et VÕS § 327 lg.2 koosmõjus eelviidatud sätete ja tegevuse kirjeldusega keelas kostjal üürilepingu ülesütlemise kolme aasta jooksul 24. aprillist 2006, s.o kompromissi sõlmimisest hagejale teise eluruumi andmise kohta. Lisaks eeltoodule leiab hageja, et oma sisu poolest on kostja ülesütlemisavalduse näol tegemist tähtajatu eluruumi erakorralise ülesütlemise avaldusega (asi on riigile vajalik tema funktsioonide teostamiseks) ilma, et oleks tõendatud selleks põhjuse olemasolu (VÕS § 313 lg 1).
KOSTJA VASTUVÄITED HAGILE
4.Kostja hagi ei tunnista.
5.Kostja leiab, et vaidlusalune eluruum (aadressil Viljandi mnt 16-3, Tallinn) ei ole tööandja eluruum. Elamukoodeksi § 100 lg 1 ning § 103 lg-test 2 ja 3 (nende koostoimes) tuleneb, et eluruumi lugemiseks teenistuslikuks eluruumiks on vajalik vastava eluruumi suhtes tehtav täitevkomitee otsus ning kui eluruum oli loetud teenistuslikuks eluruumiks, siis selle töölisele andmise otsustas vastav asutus juba ise. XXXasuv korter anti XXX kasutusse Tallinna linna Lenini rajooni RSN Täitevkomitee korralduse nr XXX "orderite vormistamine vabadele elamispindadele asutuste arvel" alusel. Vabade elamispindade order ei ole teenistuslike eluruumide andmise order. Tallinna linna Lenini rajooni RSN Täitevkomitee korteriosakond ei ole kunagi olnud XXX tööandja. Vabariigi Valitsuse 13. aprilli 1995 määruse nr 189 "Riigiasutuste ja riigile kuuluvate ettevõtete valduses olevate eluruumide kasutamine" punkti 1 alapunkt 1 sätestab, et eluruumide erastamise seaduse § 6 p 1 nimetatud eluruumide erastamise kohustatud subjektid, kelle valduses on erastamise objektiks olevaid asustamata eluruume, võivad elamuseaduse kohaselt taotleda asustamata eluruumide tunnistamist tööandja eluruumideks. Vastav taotlus tuleb esitada ühe kuu jooksul pärast eluruumi muutumist asustamata eluruumiks. Kui otsustatakse mitte taotleda asustamata eluruumi tunnistamist tööandja eluruumiks või kui kohaliku omavalitsuse volikogu jätab selle tööandja eluruumiks tunnistamata, tuleb erastamise kohustatud subjektidel alustada eluruumi erastamist avalikul enampakkumisel. Kui eluruumi ei ole tunnistatud tööandja eluruumiks ega ole erastatud kahel korral väljakuulutatud enampakkumisel, otsustab eluruumi üürileandmise vastavate eluruumide erastamise kohustatud subjekti juht. ES § 68 kohaselt pidid asutused 1992.a 1. juuniks esitama KOV-ile avaldused nende ruumide tunnistamiseks tööandja eluruumiks. Kui seda ei tehtud, siis loeti et neis elavate üürnikega loetakse üürileping sõlmituks 5 aastaks. See säte tähendab ühtlasi ka seda, et isegi kui XXXoleks olnud varasemalt teenistuslik eluruum, siis tööandja eluruumina kvalifitseeruks ta ikkagi üksnes siis kui see oleks ES § 68 alusel tunnistatud 4(12)
2-07-11661 tööandja eluruumiks. Samuti tuleneb ES § 58 lg-st 2, et tööandja eluruumi kasutamiseks sõlmib tööandja temaga töö või teenistussuhtes oleva isikuga töötamise ajaks kirjaliku üürilepingu, milles peab olema märgitud, et lepingu esemeks on tööandja eluruum. Praegusel juhul sõlmiti hagejaga eluruumi üürileping, kuid lepingus puudub märge, et lepingu esemeks oleks tööandja eluruum. Ka Tallinna Elamumajandusameti vastus hageja esindaja päringule kinnitab, et Tallinnas XXX asuvat eluruumi ei ole tööandja eluruumiks tunnistatud. Tallinna Elamumajandusameti andmetel ei ole XXX eluruumi kunagi Tallinna linna kohaliku omavalitsuse organi poolt tööandja eluruumide hulka arvatud. 5. mai 2005 seisuga oli Tallinna Elamumajandusametil andmeid kokku 818 tööandja eluruumi kohta, millistest 129 kuulusid linnale ja ülejäänutest enamus riigile. Keskkonnaministeeriumile või tema allasutustele kuulus neist vaid üks eluruum (aadressil Toompuiestee 24-1). Samuti ei ole hageja kuulunud isikute hulka, kellele sai eraldada tööandja eluruumi. Kostja ei nõustu hageja väitega, et hageja sai eluruumi enda kasutusse seoses töötamisega XXX. Hageja sai XXXasuva eluruumi lihtsalt põhjusel, et see oli tol hetkel vaba elamispind.
6.Kostja leiab, et üürilepingu ülesütlemine ei ole vastuolus ka hea usu põhimõttega Kostja ei nõustu hageja käsitlusega, et 24. aprilli 2006 üürilepingu muutmise kokkulepe oli kompromissleping, et hageja ei vaidlustaks kostja kasuks tehtud üürikomisjoni otsust. Seda eeskätt põhjusel, et Tallinna üürikomisjon jättis XXX avalduse rahuldamata 30. märtsi 2006 otsusega. Üürivaidluse lahendamise seaduse (ÜVLS) § 22 lg 1 kohaselt jõustub komisjoni otsus kui selle kättesaamise päevast 20 päeva jooksul ei ole maakohtusse esitatud hagi samas vaidlusasjas. Üürilepingu muutmise kokkulepe sõlmiti 24. aprillil 2006 ning selleks ajaks oli üürikomisjoni otsus jõustunud. Hageja poolt viidatud VÕS § 327 lg 2 käesolevas asjas ei kohaldu, kuna üürikomisjon oli teinud otsuse kostja kasuks. Käimas ei olnud enam ka menetlust üürikomisjonis ega kohtumenetlust. Kostja osundab täiendavalt VÕS § 327 lg 3 p-dele 1 ja 2, mille kohaselt teises lõikes sätestatu ei kehti, kui üürnik alustas käimasolevat menetlust pahauskselt ja/või üürileping öeldi üles seetõttu, et eluruum on üürileandjale endale tungivalt vajalik. Kostja leiab, et üürnik alustas käesolevat kohtumenetlust pahauskselt. Seda seisukohta ilmestab hageja väide, et üürilepingu ülesütlemise avaldus esitati enne kui jõudis realiseeruda 24. aprilli 2006 üürilepingu muutmise kokkulepe, mille esemeks oli XXX tänaval asuv korter. Kostja märgib, et üles öeldi XXX üürileping ning seda alles aasta pärast 24. aprilli 2006 kokkuleppe sõlmimist. Lisaks sellele on üürileping üles öeldud põhjusel, et seda on üürileandjale endale tungivalt riigi funktsioonide täitmiseks vaja. Kostja ei nõustu hageja (alternatiivse) väitega, et üürileping on sisuliselt üles öeldud erakorraliselt. Hageja 5. märtsil 2007 saadetud üürilepingu ülesütlemise avalduses on võetud aluseks tähtajatu üürilepingu korralise ülesütlemise sätted ja lõpetatud üürileping 3-kuulise etteteatamisega.
7.Hagi teine alternatiivnõue tuleb kostja hinnangul jätta läbivaatamata TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel. TsMS § 368 lg 1 kohaselt võib hageja esitada tuvastushagi õigussuhte olemasolu või puudumise tuvastamiseks, kui tal on sellise tuvastamise vastu õiguslik huvi. Kostja väidetav hea usu põhimõtte vastane käitumine ei tooks kaasa tehingu tühisust. Käesoleva vaidluse kontekstis ei tooks ka hea usu põhimõttega vastuolu tuvastamine hageja jaoks kaasa ühtegi õiguslikku tagajärge.
MENETLUSE KÄIK
5(12)
2-07-11661
8.Harju Maakohus jättis 8. septembri 2008 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
9.Tallinna Ringkonnakohus tühistas 15. veebruari 2010 otsusega hageja apellatsioonkaebuse alusel maakohtu eelnimetatud otsuse ja saatis tsiviilasja maakohtule uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on õige maakohtu 8. septembri 2008 otsuses sisalduv järeldus, et üürikomisjoni otsuse õigsusele pole vaja hinnangut anda, sest 24. aprillil 2006 sõlmisid pooled üürilepingu muutmise kokkuleppe. Seega pidi maakohus hindama 7. märtsil 2007 kostja poolt saadetud üürilepingu ülesütlemisavalduse kehtivust, st esmalt tuli kontrollida, kas ülesütlemine on kehtiv, st kas esinesid ülesütlemise formaalsed ja materiaalsed eeldused. Alles ülesütlemise kehtivuse korral tuleks kontrollida, kas ülesütlemine pole vastuolus hea usu põhimõttega. Maakohtu 8. septembri 2008 otsus ei vasta ringkonnakohtu hinnangul TsMS § 436 lg 1 nõuetele. Muu hulgas on ekslik maakohtu seisukoht, et hageja on valinud oma õiguste kaitseks vale viisi. Hageja poolt valitud õiguskaitsevahend oli õige, st hageja on tuginenud kogu menetluse kestel väitele, et ülesütlemisavaldus ei oma tema suhtes õiguslikke tagajärgi. Asja uuel läbivaatamisel peab maakohus ringkonnakohtu lahendis antud juhiste kohaselt tegema pooltele ettepaneku oma seisukohti põhjendada ja vajadusel esitada täiendavaid tõendeid TsMS § 230 lg 2 teise lause järgi.
10.Tsiviilasja uue läbivaatamise käigus peatas kohus 25. aprilli 2011 määrusega poolte ühise taotluse alusel asjas menetluse seoses kompromissläbirääkimiste pidamisega. Pooled ei ole kompromissi sõlminud ning 5. juuni 2013 määrusega uuendas kohus peatatud menetluse (II kd, tl 51-53).
11.9. septembril 2013 toimunud kohtuistungil jäi hageja senises menetluses esitatud väidete ja kostja vastu esitatud nõuete juurde ning palus hagi rahuldada. Kostja esindaja vaidles hagile vastu, paludes jätta selle rahuldamata.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
12.Kohus leiab, et hagi ei kuulu rahuldamisele nõude osas tuvastada pooltevahelise üürilepingu ülesütlemisavalduse tühisus. Samas saab rahuldada hageja teise alternatiivse nõude tuvastada üürilepingu ülesütlemise vastuolu hea usu põhimõttega.
13.Pooltel ei ole vaidlust vähemalt järgmiste õiguslikku tähtsust omavate asjaolude üle: - hageja ja kostja õiguseellase vahel oli 1. märtsil 1983 sõlmitud tähtajatu üürileping Tallinnas aadressil XXX asuva eluruumi kasutamiseks; - eelnimetatud üürilepingut muudeti hageja ja kostja (Harjumaa Keskkonnateenistuse kaudu) vahel 1. märtsi 2003 sõlmitud lepinguga; - 30. novembril 2005 sai hageja kostjalt üürilepingu ülesütlemise teate, mille kohaselt üüritud asi on riigile tungivalt vajalik riigivõimu funktsioonide täitmiseks; - hageja vaidlustas ülesütlemise Tallinna Üürikomisjonis, mis tegi 30. märtsil 2006 otsuse hageja kahjuks; - 24. aprillil 2006 saavutasid hageja ja kostja kokkuleppe, mille kohaselt saab üürilepingu esemeks XXX aadressil XXX asuv 1-toaline korter; - hageja sai 7. märtsil 2007 kostjalt üürilepingu ülesütlemise avalduse koos kaaskirjaga (mõlemad kannavad 5. märtsi 2007 kuupäeva), mille kohaselt kostja enam ei aktsepteeri teise eluruumi vastuandmist; - hageja on töötanud kostja õiguseellase juures (XXX) ajavahemikus 18.01.197923.11.1991; - hageja kasutab praeguse ajani elamiseks Tallinnas aadressil XXX asuvaid ruume. 6(12)
2-07-11661
14.Pooled ei vaidle hetke menetlusstaadiumis enam ka selle üle, et XXX omas volitusi kostja nimel Tallinnas XXX asuvate hoonete haldamise korraldamiseks ja lepingute sõlmimiseks, sisuliselt tähendab see vaidluse puudumist 24. aprillil 2006 sõlmitud üürilepingu muutmise kokkulepe (I kd, tl 14) kehtivuse üle. Seetõttu kohus ei käsitle käesolevas otsuses poolte osundatud kokkuleppe kehtivust puudutavaid väiteid ega analüüsi nende kohta esitatud tõendeid.
15.Pooled vaidlevad jätkuvalt selle üle, kas kostja poolt 5. märtsil 2007 tehtud üürilepingu ülesütlemise avaldus (mille hageja on kätte saanud 7. märtsil 2007) omab õiguslikke tagajärgi, sh kas ülesütlemine on kehtiv ja kui on, siis kas see ei ole vastuolus hea usu põhimõttega.
16.Kohus märgib esmalt, et TsMS § 658 lg-st 2 tulenevalt on ringkonnakohtu 15. veebruari 2010 otsuses esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel maakohtule asja uuel läbivaatamisel kohustuslikud. Ringkonnakohtu lahendist järelduvalt tuleb poolte vahel 24. aprillil 2006 sõlmitud üürilepingu muutmise kokkulepet käsitleda kui kokkulepet senikehtinud üürilepingu muutmiseks (üürilepingu esemeks oleva eluruumi osas). Juba seetõttu ei saa kohus lugeda õiguslikult põhjendatuks kostja käsitlust nagu oleks selle kokkuleppega sõlmitud uus (iseseisev) üürileping. Kohtu hinnangul ei ole esitatud ka asjaolusid, mis võimaldaksid kokkulepet kostja poolt soovitud viisil sisustada. Vastavalt VÕS § 29 lg-le 1 tuleb lepingu tõlgendamisel lähtuda eeskätt lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Kui see tahe erineb lepingus kasutatud sõnade üldlevinud tähendusest, on määrav lepingupoolte ühine tahe. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt ei või lepingu tõlgendamisel aluseks olla ebaõige tähistus või väljendusviis, mida lepingupooled kasutasid eksimuse tõttu või soovist varjata oma tegelikku tahet. 24. aprillil 2006 sõlmitud üürilepingu muutmise kokkuleppe sisust nähtub üheselt osapoolte tahe muuta nende vahel kehtivat tähtajatut üürilepingut selliselt, et alates 5. jaanuarist 2007 on üürilepingu esemeks XXX asuv ühetoaline korter nr 51A. Asjas puuduvad tõendid, et poolte kokkuleppes väljendatud tahe erineks selles kasutatud sõnade üldlevinud tähendusest või et pooled kasutasid ebaõiget tähistust või väljendusviisi eksimuse tõttu või soovist varjata oma tegelikku tahet.
17.Vastavalt ringkonnakohtu lahendis esitatud juhistele tuleb praegusel juhul kohtul esmalt kontrollida, kas ülesütlemine on kehtiv, st kas esinevad ülesütlemise formaalsed ja materiaalsed eeldused. Alles pärast seda, kui kohus on teinud kindlaks, et ülesütlemine on kehtiv, saab täiendavalt kontrollida, kas ülesütlemine pole vastuolus hea usu põhimõttega.
18.Eeltoodust johtuvalt käsitleb kohus kõigepealt hageja esimest alternatiivset tuvastusnõuet, s.o hageja taotlust tuvastada pooltevahelise üürilepingu ülesütlemisavalduse tühisus (I), seejärel vajadusel teist alternatiivset nõuet tuvastada sama ülesütlemisavalduse vastuolu hea usu põhimõttega (II) ning vastab poolte menetluses esitatud muudele väidetele (III). Lõpuks teeb kohus vajalikud menetluslikud otsustused (IV). I
19.Üürilepingu ülesütlemise kehtivuseks peavad olema täidetud nii ülesütlemise formaalsed kui materiaalsed eeldused.
20.Formaalsete eelduste täitmiseks peab üürilepingu ülesütlemisavaldus vastama seaduses sätestatud nõuetele (VÕS § 325) ning olema teise lepingupoole poolt kätte saadud (VÕS § 195 lg 1). Pooltel puudub praegusel juhul vaidlus selles, et kostja poolt 5. 7(12)
2-07-11661 märtsil 2007 tehtud üürilepingu ülesütlemisavalduse (I kd, tl 15-17) on hageja kätte saanud 7. märtsil 2007.
21.VÕS § 325 lg-st 1 tulenevalt peab eluruumi üürilepingu ülesütlemisavaldus olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis ning selles peavad sama paragrahvi teise lõike järgi sisalduma vähemalt järgmised andmed: üüritud asi; lepingu lõppemise päev; ülesütlemise alus; ülesütlemise vaidlustamise kord ja tähtaeg. VÕS § 325 lg-st 5 tulenevalt on eelnimetatud nõuetele mittevastav ülesütlemine tühine. Kohtu hinnangul vastab käsitletav 5. märtsil 2007 tehtud kostja ülesütlemisavaldus eelmärgitud nõuetele. Ülesütlemisavaldus on tehtud kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis (TsÜS § 79), vastates ka kirjaliku vormi nõuetele (TsÜS § 78 lg 1). Ülesütlemisavalduses on märgitud üüritud asjana Tallinnas aadressil XXX asuv eluruum, samuti on ära toodud lepingu lõpetamise päev (5. juuni 2007), ning ülesütlemise vaidlustamise kord (ülesütlemist on võimalik vaidlustada üürikomisjonis või kohtus 30 päeva jooksul ülesütlemisavalduse saamisest). Ülesütlemise alusena on avalduses märgitud VÕS § 312 lg-le 1, samas on viidatud ka VÕS § 309 lg-le 1. VÕS § 312 lg 1 kohaselt võib kumbki lepingupool tähtajatu eluruumi üürilepingu üles öelda, teatades sellest ette vähemalt kolm kuud. Iseenesest on õige hageja seisukoht, et VÕS § 312 lg-st 1 ei tulene iseseisvat üürilepingu ülesütlemise alust. Küll tuleneb VÕS § 309 lg 1 teisest lausest, et tähtajatu üürilepingu võivad nii üürnik kui üürileandja VÕS 15. peatükis sätestatut järgides üles öelda. Ülaltoodut arvestades võis hageja kohtu arvates siiski mõislikult aru saada, et kostja soovis avaldusega väljendada tahet tähtajatu üürilepingu korraliseks ülesütlemiseks. Kohus lisab, et 24. aprillil 2006 sõlmitud üürilepingu muutmise kokkulepet arvestades ei olnud üüritud asjaks tegelikult enam Tallinnas XXX asuv eluruum, vaid XXX asuv korter nr 51A.
22.Kohtu hinnangul esinesid ka materiaalsed eeldused lepingu ülesütlemiseks. Eluruumi tähtajatu üürilepingu korralise ülesütlemise ainsaks seadusest lähtuvaks eelduseks on üldjuhul ülesütleva poole etteteatamiskohustuse täitmine. Tähtaja mittejärgimine ei muuda seejuures ülesütlemist tühiseks, vaid leping loetakse ülesöelduks ettenähtud tähtaja möödumisest. Hageja ei ole praegusel juhul väitnud, et lepingu ülesütlemisel ei oleks kostja järginud VÕS § 312 lg-st 1 lähtuvaid tähtaegu.
23.Hageja käsitluse kohaselt ei saanud kostja üürilepingut üles öelda teist eluruumi vastu andmata, kuna Tallinnas XXX asuv eluruum on tööandja eluruum (ES § 58 lg 1 mõttes). Nagu kohus on eelnevalt märkinud, ei tekitanud 24. aprillil 2006 sõlmitud üürilepingu muutmise kokkulepe poolte vahel uut õigussuhet, vaid üksnes muutis varasemalt üürilepingu alusel tekkinud õigussuhet üüritud asja osas. Seetõttu on hageja osundatud väite kontrollimine asja lahendamise seisukohast vajalik. VÕS § 15 lg 4 järgi ei saa isikut, kes kasutas enne 1. juulit 2002 ES §-s 58 nimetatud eluruumi ja kes vastas enne 1. juulit 2002 ES § 60 lõikes 4 nimetatud tingimustele, sellest eluruumist välja tõsta ilma teist eluruumi vastu andmata. Riigikohus on 28. mail 2010 tsiviilasjas nr 3-2-1-34-10 tehtud otsuse p-s 10 selgitanud, et VÕSRS § 15 lg 4 rakendumiseks piisab, kui isik kasutas enne 1. juulit 2002 tööandja eluruumi. Samuti ei eelda VÕSRS § 15 lg 4 rakendamine kehtiva töösuhte olemasolu vahetult enne 1. juulit 2002 või sel kuupäeval ja/või pärast seda kuupäeva, piisab, kui üürnik vastas kõnesoleva kuupäeva seisuga ES § 60 lg-s 4 sätestatud ühele tingimustest. Seadusandja ei soovinud võlaõigusseaduse jõustumisel muuta senikehtinud regulatsiooni nii oluliselt, et võtta isikutelt, kelle õigused eluruumile olid seni tagatud elamuseadusega, ära tagatised, mis nad olid juba välja teeninud ja millele oli neil alust loota. Kehtima jäi sama õiguslik olukord, mis oli sätestatud kuni 1. juulini 2002 kehtinud ES § 60 lg-s 4. Osundatud Riigikohtu otsuse punktist 11 tuleneb samuti, et VÕSRS § 15 lg 4 alusel tekkiv eluruumi kasutusõigus ei ole lepinguline üürisuhe, kuid sellise kasutusõiguse võib 8(12)
2-07-11661 üürileandja võlaõigusseaduses sätestatud alustel analoogia korras erakorraliselt üles öelda (näiteks juhul, kui üürnik on viivituses üüri ja/või kõrvalkulude maksmisega VÕS § 316 lg-s 1 sätestatud ulatuses). Kohtu hinnangul on osundatud Riigikohtu lahendis toodud seisukohad asjakohased ka käesoleval juhul. Vaidlustamata asjaoludest järelduvalt vastas hageja 1. juuli 2002 seisuga ES § 60 lg 4 p-s 1 sätestatud tingimusele – ta oli töötanud kostja õiguseellaste juures kokku üle 10 aasta. Juhul kui Tallinnas XXX asuv eluruum oli tööandja eluruum ES § 58 lg 1 mõttes, saaks kostja VÕS § 15 lg-st 4 lähtuvalt Tallinnas XXX asuva eluruumi või selle asemele antud eluruumi kasutusõiguse lõpetada ainult hagejale teist eluruumi vastu andes. Pooltel on vaidlus selles, kas Tallinnas XXX asuv eluruum oli teenistuslik eluruum elamukoodeksi tähenduses ja/või tööandja eluruum ES § 58 lg 1 mõttes.
24.Vaidlusvälistel asjaoludel sai hageja Tallinnas XXX asuva eluruumi enda kasutusse Tallinna Linna Lenini rajooni RSN Täitevkomitee 1. märtsi 1983 korralduse nr XXX, selle lisa nr 3 ning 2. märtsi 1983 välja antud orderi nr XXX alusel (I kd, tl 7-8 ja 9). Enne elamuseaduse jõustumist (s.o enne 1992.a 1. juulit) kehtinud elamukoodeksi § 100 lg 1 järgi olid teenistuslikud eluruumid määratud kodanikele, kes oma töösuhte laadi tõttu peavad elama töökohal või selle lähedal. Eluruum arvati samast lõikest lähtuvalt teenistuslike eluruumide hulka rajooni või linnarajooni rahvasaadikute nõukogu täitevkomitee otsusega. Elamukoodeksi § 103 lg-st 2 tulenes, et teenistusliku eluruumi andmise otsuse teeb ettevõtte, asutuse või organisatsiooni administratsioon, kelle halduses on teenistuslikud eluruumid. Sama paragrahvi kolmanda lõike kohaselt anti teenistuslik eluruum kasutada töölisele või teenistujale töölepingu kehtivuse ajaks orderi alusel, mille andis välja rajooni rahvasaadikute nõukogu täitevkomitee. Kohus nõustub kostja poolt nende normide põhjal tehtud järeldusega, et eluruumi lugemiseks teenistuslikuks eluruumiks, oli vajalik vastava eluruumi suhtes tehtav täitevkomitee otsus. Kui eluruum oli loetud teenistuslikuks eluruumiks, siis selle töölisele andmise otsustas vastav asutus juba ise. Kohtu hinnangul ei ole asjas leidnud tõendamist hageja väide, et Tallinnas XXX asuv eluruum oli 1. märtsi 1983 seisuga või hiljem arvatud teenistuslike eluruumide hulka. Eelpool viidatud Tallinna Linna Lenini rajooni RSN Täitevkomitee korraldus nr XXX ega order nr XXX seda asjaolu ei tõenda. Vabade elamispindade andmise orderit ei saa kohtu arvates samastada teenistuslike eluruumide andmise orderiga. Kohus lisab, et Eesti NSV Ministrite Nõukogu 8. juuni 1966 määrusega nr 282 kinnitatud "Teenistuslike eluruumide andmise korra põhimääruse" alusel on kinnitatud ka "Tööliste loetelu, kellele seoses töösuhtega võidakse anda teenistuslik eluruum" (II kd, tl 74-77). Hageja on asja materjalides oleva tööraamatu väljavõttest nähtuvalt töötanud XXX traktoribrigaadi brigadiriabina (I kd, tl 18-19). Hageja ametikoht ei kuulu osundatud töötajate loetellu, kellele tulnuks eraldada teenistuslik eluruum. Ka hagile lisatud 1. märtsi 2003 eluruumi üürilepingus (I kd, tl 10-13) ei ole märgitud, et üüritav asi on teenistuslik eluruum või tööandja eluruum.
25.Asjas pole tuvastatud, et aadressil XXX asuvat eluruumi oleks hiljem, pärast Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamist ja elamuseaduse kehtestamist, tunnistatud tööandja eluruumiks. ES § 58 lg 3 algse redaktsiooni kohaselt otsustas eluruumi tööandja eluruumi hulka arvamise kohaliku omavalitsuse organ. 10. juunil 1998 jõustunud redaktsiooni järgi otsustas riigi või kohaliku omavalitsusüksuse omandis oleva eluruumi tööandja eluruumi hulka või tööandja eluruumi hulgast välja arvamise eluruumi valdaja ettepanekul kohaliku omavalitsuse volikogu. ES § 58 lg 3 kaotas kehtivuse võlaõigusseaduse jõustumisega 1. juulil 2002. Tallinna Elamumajandusameti 9(12)
2-07-11661
31.augusti 2007 vastusest hageja esindaja päringule (I kd, tl 52-53) nähtub, et aadressil XXX asuvat eluruumi ei ole kunagi Tallinna linna kohaliku omavalitsuse organi poolt tööandja eluruumide hulka arvatud. Muid asjakohaseid tõendeid ei ole kohtule esitatud.
26.Möönmata hageja väidete põhjendatust, lisab kohus järgmist. Juhul kui aadressil XXX asuv eluruum anti 1. märtsi 1983 seisuga üürile kui teenistuslik eluruum (mida hageja väidab), tuleks iseenesest nõustuda hageja seisukohaga, et elamuseaduse kehtima hakkamise ajaks (s.o 01.07.1992) oli hagejal juba tekkinud elamukoodeksi alusel õigus mitte olla välja tõstetud teenistuslikust eluruumist, kuna ta oli töötanud kostja (õiguseellase) juures üle kümne aasta (elamukoodeksi § 104 lg 2 p 6). Elamuseaduse hilisemad normid (eeskätt ES § 58 lg-s 3 ja §-s 68 sätestatu) ei saanud seda õigust lõpetada või välistada. Kohus märgib täiendavalt, et kuna hageja töösuhe kostja õiguseellasega lõppes enne elamuseaduse jõustumist, ei oleks ES § 58 lg-s 3 sätestatu (erinevates redaktsioonides) asjas kohaldatav. Seetõttu puudub ka vajadus hinnata vaidluse lahendamisel nimetatud normi võimalikku vastuolu Eesti Vabariigi põhiseaduses sätestatuga. Normi põhiseaduspärasust on kohtul võimalik hinnata vaid siis, kui need saab lugeda asjassepuutuvaks (põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 14 lg 2 esimene lause). Kohtupraktika järgi on säte asjassepuutuv juhul, kui kohus peaks seda kohtuasja lahendamisel kohaldades otsustama selle põhiseadusele mittevastavuse korral teisiti kui põhiseadusele vastavuse korral (vt nt Riigikohtu üldkogu 22. detsembri 2000 otsus asjas nr 3-4-1-10-00, p 10;
28.oktoobri 2002 otsus asjas nr 3-4-1-5-02, p 15).
27.Eeltoodu põhjal leiab kohus, et hageja üürnikuna ei kuulu VÕSRS § 15 lg 4 kaitsealasse. Seega võis kostja hagejaga üürilepingu lõpetada ka teist eluruumi vastu andmata. Ülalkäsitletud asjaoludel tuleb ülesütlemist lugeda kehtivaks. II
28.VÕS § 326 lg 1 kohaselt võib eluruumi üürnik üürileandjapoolse üürilepingu ülesütlemise vaidlustada üürikomisjonis või kohtus, kui ülesütlemine on vastuolus hea usu põhimõttega. Kohus leiab, et üürilepingu ülesütlemine on praegusel juhul vastuolus hea usu põhimõttega (kuigi ülesütlemisavaldus on kehtiv). Vastavalt TsÜS § 138 lg-le 1 tuleb õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel toimida heas usus. Sama paragrahvi teise lõike järgi ei ole õiguse teostamine lubatud seadusvastasel viisil, samuti selliselt, et õiguse teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule. VÕS § 6 lg 1 kohaselt peavad võlausaldaja ja võlgnik käituma teineteise suhtes hea usu põhimõttest lähtuvalt. VÕS § 327 lg-te 1 ja 2 eesmärgiks on täiendava õigusliku kaitse andmine eluruumi üürnikule. Seetõttu ei välista need eluruumi üürniku võimalust tugineda ka VÕS § 6 sätetele.
29.Hea usu põhimõtte üheks funktsiooniks on ka lepingupoole õiguste teostamise piiramine. Selliseks piiramiseks võib aluse anda õiguste kuritarvitamine, sh vastuoluline käitumine (venire contra factum proprium). Kohtu hinnangul on kostja üürilepingu ülesütlemisel asjaolusid arvestades oma lepingust tulenevaid õigusi kuritarvitanud. Nagu eelnevalt märgitud, sõlmisid hageja ja kostja 24. aprillil 2006 kokkuleppe, mille kohaselt üürilepingu esemeks saab alates 5. jaanuarist 2007 XXX aadressil XXX asuv 1-toaline korter (nr 51A). Kohtu poolt tuvastatud asjaoludel ei ole kostja seda kokkulepet täitma asunud ega viimatinimetatud korteri valdust hagejale üle andnud. Sisuliselt on kostja kokkuleppes antud lubadusest (teise eluruumi andmiseks) mõjuvaid põhjuseid esitamata taganenud ning otsinud ettekäändeid kokkuleppe õiguslikust siduvusest vabaneda. Viimatinimetatu ilmneb eeskätt kostja kaaskirjast 5. märtsi 2007 ülesütlemisavaldusele (I kd, tl 15) ning kohtumenetluse käigus esitatud väidetest, et kostja nimel 24. aprillil 2006 kokkuleppe allkirjastanud XXX ei omanud 10(12)
2-07-11661 selleks volitusi. Ülaltoodut arvestades on kostja käitunud üürilepingu ülesütlemisel oma üürilepingust tulenevate õiguste teostamisel vastuoluliselt, seejuures on ülesütlemisavalduses märgitud, et üüritud asi (aadressil XXX asuv eluruum) on üürileandjale (riigile) vajalik oma funktsioonide teostamiseks. Kostja esindaja on 9. septembri 2013 istungil asja sisulise arutamise käigus väitnud, et hageja ise ei soovinud Keilas asuvasse korterisse minna (II kd, tl 79). Kohtu hinnangul on see väide tõendamata ning vastuolus osundatud 5. märtsi 2007 kaaskirjast nähtuvaga. Kirjas nõutakse hagejalt aadressil XXX asuva eluruumi vabastamist teist eluruumi vastu pakkumata. Asjas olevatest muudest tõenditest ei nähtu, et hageja oleks keeldunud 24. aprillil 2006 kokkuleppe täitmisest.
30.Asjas ei ole piisavaid andmeid kontrollimaks, kas 24. aprilli 2006 kokkuleppe sõlmimise ajaks oli jõustunud Tallinna Üürikomisjoni 30. märtsi 2006 otsus, millega jäeti hageja avaldus 30. novembril 2005 saadud ülesütlemisavalduse tühisuse tuvastamiseks rahuldamata (I kd, tl 21-27). ÜVLS § 22 lg 1 kohaselt jõustub üürikomisjoni otsus, kui otsuse kättesaamise päevast alates 20 päeva jooksul ei ole maakohtusse esitatud hagi samas vaidlusasjas. Kohtule ei ole teada, millal osapooled üürikomisjoni otsuse kätte said. Hagiavaldusele lisatud otsusel jõustumismärge puudub. Seega ei saa kohus teha üheseid järeldusi selle kohta, kas 24. aprilli 2006 seisuga oli hagejal veel võimalik samas vaidlusasjas maakohtule hagi esitada. 24. aprilli 2006 kokkuleppe tekstis ei ole viiteid Tallinna Üürikomisjonis toimunud vaidlusele. Samas, juhul kui kostja olnuks veendunud 2005.a novembris toimunud ülesütlemise kehtivuses, puudunuks vajadus uue ülesütlemisavalduse saatmiseks 5. märtsil 2007.
31.Ülaltoodust lähtudes rahuldab kohus hageja nõude tuvastada üürilepingu ülesütlemise vastuolu hea usu põhimõttega. Seega ei saa kostja teostada vaidlusalusest ülesütlemisavaldusest tulenevaid õigusi, sh nõuda aadressil XXX asuva eluruumi vabastamist. Samas on vähemalt kohtule esitatud asjaoludel senini kehtiv 24. aprilli 2006 sõlmitud üürilepingu muutmise kokkulepe ning sellest tuleks pooltel üürilepingu edaspidisel täitmisel lähtuda. Kostja esindaja selgitustest 9. septembri 2013 kohtuistungil ilmneb, et XXX aadressil XXX asuvat korterit on kostjal võimalik jätkuvalt hagejale elamiseks pakkuda (II kd, tl 79). III
32.Seoses poolte väidetega märgib kohus täiendavalt järgmist. Hageja arvates on kostja 5. märtsil 2007 tehtud ülesütlemisavalduse puhul sisuliselt tegemist tähtajatu eluruumi erakorralise ülesütlemise avaldusega, kuna selle kohaselt on asi riigile vajalik tema funktsioonide teostamiseks. Samas ei ole kostja tõendanud vastava põhjuse olemasolu (VÕS § 313 lg 1). TsÜS § 75 lg 1 kohaselt kindlale isikule tehtud tahteavaldust tuleb tõlgendada vastavalt tahteavalduse tegija tahtele, kui tahteavalduse saaja seda tahet teadis või pidi teadma. Kui tahteavalduse saaja tahteavalduse tegija tegelikku tahet ei teadnud ega pidanudki teadma, tuleb tahteavaldust tõlgendada nii, nagu tahteavalduse saajaga sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi. Kohtu hinnangul ei saa vaidlusalust ülesütlemisavaldust tuvastatud asjaoludel käsitleda erakorralise ülesütlemise avaldusena (vt ka otsuse põhjenduste p 21). Ülesütlemisavalduses täiendava selgituse esitamine, et üüritud asi on riigile vajalik tema funktsioonide teostamiseks, ei anna iseenesest piisavat alust käsitleda seda erakorralise ülesütlemise avaldusena. Kohus iseenesest nõustub kostjaga, et VÕS § 327 lg 2 praeguses asjas ei kohaldu. Seetõttu on aga õiguslikult asjakohatu ka kostja VÕS § XXX2 lg 3 sätetele tuginev käsitlus (kuna selles on toodud erandid sama paragrahvi teise lõike suhtes). 11(12)
2-07-11661 IV
33.Kohus ei pea põhjendatuks kostja poolt menetluses korduvalt esitatud taotlust hageja teise alternatiivse nõude läbivaatamata jätmiseks TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel. Tallinna Ringkonnakohtu poolt tsiviilasjas 15. veebruaril 2010 tehtud otsuses on ka kõrgem kohus üheselt leidnud, et hagejal eksisteerib sellise nõude esitamise osas õiguslik huvi. See seisukoht on maakohtule asja uuel läbivaatamisel siduv. Eeltoodud põhjustel ei rahulda kohus kostja taotlust hageja nõude läbivaatamata jätmiseks.
34.TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Vastavalt TsMS § 173 lg-s 4 sätestatule näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuivõrd kohus hagi rahuldab, tuleks menetluskulud jätta asjas seega kostja kanda. Kohus peab praegusel juhul TsMS § 162 lg 4 järgi siiski arvestama ka seda, et hageja esimene alternatiivne nõue jäi rahuldamata (vt Riigikohtu 29. detsembri 2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-12, p 71). Kohus peab seetõttu põhjendatuks jaotada menetluskulud selliselt, et jätta hageja poolt menetluses tasutud riigilõivud (sh apellatsioonkaebuselt tasutud lõiv) 50% ulatuses hageja kanda ja 50% ulatuses kostja kanda ning poolte muud menetluskulud poolte endi kanda. Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest (TsMS § 174 lg 1). Hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega (TsMS § 174 lg 3).
/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Parrest kohtunik
12(12)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.