Reet Tamme hagi Eesti Vabariigi vastu tähtajatu eluruumi üürilepingu ülesütlemise tühisuse tunnustamiseks
Apellatsioonkaebuse hind
2988 krooni
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 08.09.2008 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Reet Tamme apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamise aeg, koht
28.01.2010, avalik kohtuistung
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja Reet Tamme (ik xxxxxxxxxxx; xxxxxxx xxx xx-x xxxxxxx), tehinguline esindaja vandeadvokaat Ingrid Kullerkann Kostja Eesti Vabariik (Keskkonnaministeeriumi Info- ja Tehnokeskuse kaudu), tehinguline esindaja Maria Kõiv
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Harju Maakohtu 08.09.2008 otsus ja saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule.
2.Apellatsioonkaebus rahuldada. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille
tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Asjaolud ja hageja nõue
1.Hagiavalduse kohaselt on pooled sõlminud 01.03.1983 tähtajatu teenistusliku eluruumi üürilepingu Tallinnas, Xxxxxxxx xxx xx-x asuva eluruumi üürimiseks seoses hageja töötamisega T. R. V. M. 18.01.1979-23.11.1991. Pooled muutsid lepingut 01.03.2003 ja täiendasid 24.04.2006 üürilepingu muutmise kokkuleppega. 07.03.2007 sai hageja kostjalt kui üürileandjalt eluruumi üürilepingu ülesütlemise avalduse. 01.03.2003 üürilepingu p 2.4 kohaselt on leping tähtajatu. Sama kinnitasid pooled 24.04.2006 üürilepingu muutmise kokkuleppe p-s 1, et üürileping on kehtiv ja tähtajatu. Hageja sõlmis kostjaga (tema õiguseelnejatega) üürilepingu 01.03.1983 ning 01.03.2003 eluruumi üürilepingut tuleb käsitleda selle lepingu jätkamise lepinguna, samuti tuleb käsitleda 24.04.2006 sõlmitud eluruumi üürilepingu lisa. Üürilepingu ülesütlemine ilma teist eluruumi vastu andmata on ebaseaduslik, kuna tegemist on tööandja eluruumiga. Hagejal on kostjaga sõlmitud tööandja eluruumi üürileping, kuivõrd elamuseaduse hilisem sätestus ei saanud välistada juba tekkinud õigusi elamukoodeksi järgi. Õiguskindluse printsiip tagab hagejale, et elamuseadus (ES) ei saa omada tema suhtes negatiivset tagasiulatuvat jõudu. Hageja palus lugeda, et eluruumi üürilepingu esemeks olev eluruum on teenistuslik eluruum. Kui kohus leiab, et ES § 58 lg 3 välistas hageja teenistusliku eluruumi lugemist tööandja eluruumiks, palus hageja jätta selle kohaldamata selle vastuolu tõttu PS §-ga 10 seetõttu, et see omab negatiivset tagasiulatuvat jõudu hageja suhtes. Kostjapoolne üürilepingu ülesütlemine on vastuolus hea usu põhimõttega. Üürileandja on ülesütlemise teinud liiga lühike aja jooksul pärast lepingu muutmist. Kuigi Tallinna Üürivaidluskomisjon otsustas 30.03.2006 otsuses, et kostjapoolne lepingu ülesütlemine alates 01.03.2006 ei olnud tühine, leppisid pooled kokku, et üürileping on kehtiv, kinnitades seda 24.04.2006 lepingu lisaga. Kuna lepingu muudatus näitab poolte 01.03.2003 lepingu jätkamise tunnustamist, tunnistas kostja eelmise ülesütlemise avalduse (28.11.2005 avaldus ülesütlemiseks alates 01.03.2006) tühisust. Hageja loobus vaatamata üürivaidluskomisjoni otsuse tema kahjuks tegemisest hagi esitamisest kohtusse, kuna saavutas kostjaga rahuldava kokkuleppe. Üürilepingu ülesütlemine ei ole vajalik riigivõimu teostamiseks. Kostja vastupidine väide on paljasõnaline ja tõendamata. 23.07.2007 hagejat hoiti usus, et tegemist on tööandja eluruumiga ning kuna ta oli töötanud kostja juures üle 10.a, ei saanud temaga üürilepingut lõpetada teist eluruumi vastu andmata. J. E. oli õigus sõlmida ka üürilepinguid, vastasel juhul oleksid kõik tema sõlmitud üürilepingud tühised, sh Tallinnas, Rävala pst 8 hoone üürilepingud. J. E. tavaliste tööülesannete juurde kuulus üürilepingute sõlmimine. Hageja palus tunnustada 01.03.2003 üürilepingu ülesütlemise alates 05.06.2007 tühisust ja jätta menetluskulud kostja kanda. Kostja vastuväited ja põhjendused
2.Kostja hagi ei tunnistanud. Seadusest tulenevalt ei ole tähtajatu üürilepingu korraliseks lõpetamiseks vaja erilist üleütlemise põhjust (alust), ainsaks piiranguks on ülesütleva poole etteteatamiskohustus. Kuna leping on tähtajatu, pidi üürnik lepingu ülesütlemise võimalust juba lepingu sõlmimisel teadma ja arvestama. Tegemist ei ole tööandja eluruumiga, Xxxxxxxx xxx xx-x ei ole arvatud ES mõttes tööandja eluruumide hulka. Seega ei oma tähtsust, kas kaebaja on töötanud eluruumi andnud tööandja juures üle 10 aasta. Kaebaja suhtes eluruumist väljatõstmise keeld ilma teist eluruumi vastu andmata ei kohaldu. 2(6)
Kaebaja viidatud 24.04.2006 lepingu lisa, millega lepiti kokku, et üürileping on kehtiv, kuigi üürikomisjon tegi üürileandja kasuks positiivse otsuse, on tühine, kuna ametnikud ületasid oma volituste piire. 24.04.2006 sõlmis ITK asedirektor J. E. üürilepingu muutmise kokkuleppe, millega alates 05.01.2007 on üürilepingu esemeks Keila linnas XXXXXX XX asuv ühetoaline korter. 05.03.2007 saatis kostja hagejale uue üürilepingu ülesütlemise avalduse nõudega vabastada eluruum hiljemalt 05.06.2007. J. E.l puudus volitus üürilepingute sõlmimiseks. J. E.l asedirektorina haldus-ja ehitusalal oli vastavalt ametijuhendi p-le 5 õigus sõlmida ja lõpetada lepinguid Info- ja Tehnokeskuse nimel oma vastutusala piires. Ametijuhendi tööülesannete p 5 andis J. E.le volituse ITK bilanssi kuuluvate XXXXX XXXXXXXXX XXX X, XXXXX XXXXX X, XXXXXX XXXXXXXX XXX XX hoonete haldamise korraldamiseks ja lepingute sõlmimiseks. Ametijuhendi p 3 kohaselt on J. E. tööülesandeks ehituslepingute läbivaatamine ja hinnangute andmine ning lepingute sõlmimine. Hoonete haldamine tähendab nende korrashoidu, mis annab õiguse sõlmida lepinguid remondi- ja hooldustööde tegemiseks. XXXXXX XXXXXX XX korterite rendileandmiseks oleks ITK pidanud keskkonnaministri nõusolekul korraldama enampakkumise. Eelnevast lähtudes on 24.04.2006 sõlmitud üürilepingu muutmise kokkulepe tühine, kuna alusetu tehingu tegi esindusõiguseta isik ning esindatav ei ole seda hiljem heaks kiitnud. Kostja ei nõustunud hageja seisukohaga, et poolte vahel sõlmitud üürileping on teenistusliku eluruumi üürileping. Maakohtu otsus
3.Harju Maakohus jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Vaidlust ei ole, et hageja ja kostja õiguseellane sõlmisid 01.03.2003 üürilepingu. 28.11.2005 saatis kostja hagejale avalduse nr 5-2/2295 01.03.2003 sõlmitud üürilepingu ülesütlemiseks alates 01.03.2006, kuna üüritud asi on üürileandjale vajalik oma funktsioonide teostamiseks. Hageja vaidlustas ülesütlemise üürikomisjonis, mis tegi 30.03.2006 otsuse kostja kasuks. Enne üürikomisjoni otsuse jõustumist sõlmis kostja hagejaga 24.04.2006 üürilepingu muutmise kokkuleppe, millega muudeti üürilepingu objektiks oleva korteri asukohta. 05.03.2007 saatis kostja hagejale kirja, milles teatas, et esialgne eluruum tuleb vabastada teist eluruumi vastu andmata, tugineti 28.11.2005 ülesütlemisavaldusele, hagejal paluti käsitleda soovi korral 05.03.2007 avaldust ülesütlemisavaldusena ja eluruum vabastada 05.06.2007. Samal päeval saadeti hagejale Xxxxxxxx xxx xx-x Tallinnas asuva eluruumi ülesütlemisavaldus alates 05.06.2007. Vaidlust ei ole, et vaidlusalune XXXXXXXX XXX XX eluruum on kantud riigivara registrisse. Vaidlus on selles, kas 24.04.2006 üürilepingu muutmise kokkulepe on kehtiv. Üürilepingu muutmise kokkulepe ei ole tühine. Kui esindajana tegutseva isiku avaldused ja käitumine mõjutavad teist isikut mõistlikult uskuma, et esindajana tegutsevale isikule on antud volitus tehingu tegemiseks ning esindatav teab või peab teadma, et isik tegutseb tema nimel esindajana ja talub selle isiku sellist tegevust, loetakse, et esindatav on volituse andnud (TsÜS § 118 lg 2). Hageja ei pidanud teadma J. E.l kui riigiametnikul volituste puudumisest ja hagejal oli õigus käsitleda pärast üürikomisjoni otsuse tegemist eluruumi üürilepingu muutmist pooltevahelise kompromissilepinguna VÕS § 578 lg 1 mõttes. J. E. ametijuhendi p-ga 5 (t.lk 62-63) on tõendatud, et tema pädevusse kuulus mh XXXXXXXX XXX XX hoonete haldamise korraldamine ja lepingute sõlmimine. Kostja tõlgendus, et koostoimes ametijuhendi p-ga 3 mõeldi lepingute all ehituslepinguid, mitte üürilepinguid, ei ole veenev. Elamu haldamise hulka kuulub tavapäraselt ka üürilepingute sõlmimine. Kostja ei eitanud, et J. E.l oli pädevus üürilepingu muudatuse suhtes tehtud 05.03.2007 ülesütlemisavalduseks.
3(6)
Asekantsleri kirjaga J. E.le on tõendatud, et teda volitati 24.10.2005 pakkuma XXXXXX asuvaid eluruume XXXXXXXX XXX XX elavatele üürnikele, sh hagejale. Kuigi kirjas kasutati väljendit „pakkuma eluruume” ja selles ei volitatud J. E. otseselt „sõlmima üürilepinguid”, tõlgendas kohus seda koostoimes ametijuhendi p-dega 3 ja 5 kui J. E.le volituse andmist tema haldusalas olevate XXXXXXX XXX eluruumide vahetamiseks XXXXXX XXXXXX tänaval asuvate eluruumide vastu ehk vastavate eluruumide osas lepingute sõlmimiseks. J. E. kirjaga (t.lk 74) on tõendatud, et 18.01.2006 tutvus Keskkonnaministeeriumi haldusosakonna juhataja T. T. majaga XXXXXX XX, XXXXXX, milles asus vaidlusalune üürilepingu muudatuse esemeks olev eluruum. Ka nimetatust saab järeldada, et kostja oli teadlik volitatu tegevusest ja talus sellist tegevust. Riigivara üürileandmise korral enampakkumise korraldamata jätmine kui haldustoimingu tegemata jätmine, ei mõjuta tehingu kehtivust. Seadusest tuleneva keeluga vastuolus olev tehing on tühine, kui keelu mõtteks on keelu rikkumise korral tuua kaasa tehingu tühisus, eelkõige juhul, kui seaduses on sätestatud, et teatud tagajärg ei tohi saabuda (TsÜS § 87). Riigivaraseadus ei näe ette tehingu tühisust käesoleva vaidluse asjaolude esinemisel. Kostja 05.03.2007 kirja ei saa käsitleda ka tehingu tühistamisena, kuna kostja ei toonud esile TsÜS § 90 lg-s 1 sätestatud asjaolusid. Üürikomisjoni otsuse õigsusele kohus hinnangut ei andnud, kuna hageja ei pöördunud kohtusse üürikomisjonis toimunud vaidluse jätkamiseks, vaid lähtub 24.04.2006 lepingu muudatusest, mis sõlmiti pärast üürikomisjoni otsust. Kuivõrd tegemist on kompromissilepinguga, jättis kohus hindamata poolte väited korteri kuulumise kohta tööandja eluruumide hulka, samuti muud poolte väited üürilepingu 28.11.2005 ülesütlemise kohta. Hageja valis oma õiguste kaitseks vale viisi. VÕS § 6 lg 2 järgi ei kohaldata võlasuhtele seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu. Ülesütlemisavalduse kehtivust hea usu põhimõtte rikkumine ei mõjuta. Hea usu põhimõtte rikkumine võib kaasa tuua üürisuhte ülesütlemisest tuleneva nõude ja sellest tulenevalt eluruumi tagastamise nõude rahuldamata jätmise kohtumenetluses. Käesolevas vaidluses selliseid nõudeid ei esitatud ja kohus jättis hagi seetõttu tervikuna rahuldamata. Apellatsioonkaebus
4.Hageja palus otsuse tühistada ja saata asi maakohtule uueks arutamiseks ning jätta kohtukulud kostja kanda. Kohus kohaldas vääralt protsessiõiguse norme, jättes tuvastamata üürilepingu ülesütlemise vastuolu hea usu põhimõttega ning sellest tulenevalt ülesütlemise õiguslike tagajärgede puudumise. Seoses sellega jäi hageja ilma õigusest tugineda väitele, et ülesütlemisavaldus ei oma õiguslikke tagajärgi VÕS § 329 lg 5 mõttes, mis oli hagiga taotletava õiguskaitse eesmärgiks. Kohus rikkus TsMS § 351 lg-t 1. Hagi esemes nimetas hageja küll ülesütlemise tühisust, kuid hagist on selgelt aru saada, et hageja eesmärk oli saavutada VÕS § 329 lg-s 5 sätestatud tagajärg ja tsiviilkohtumenetluse arutelu printsiibi kohaselt pidi kohus enne õigusnormi kohaldamist seda arutama menetlusosalistega. Kohus pooltega õiguslikku aspekti, mida kohtuotsuses kohaldati, ei arutanud. Riigikohus märkis lahendis nr 3-2-1-53-07, et kui hageja ei ole hagi eset piisava selgusega väljendanud või esemes taotletu ei võimalda õiguskaitset, mis nähtub hagi alusest, peab kohus selle vastavalt TsMS § 392 lg 1 p-le 1 välja selgitama. Kohus hageja nõuet eelnevalt välja ei selgitanud. Hagi eseme eesmärk oli tuvastada, et ülesütlemine on vastuolus hea usu põhimõttega ning hagejale ei saabu ülesütlemisest tulenevaid õiguslikke tagajärgi. Hageja märkis hagiavalduses hagi alusena VÕS § 329, millest tuleneb ülesütlemise vaidlustamine hea usu põhimõtte rikkumise tõttu. Kohus oleks pidanud arvestama hageja tegeliku tahtega.
4(6)
Riigikohus leidis lahendis nr 3-2-1-144-07, et kui kohus soovib kohaldada seadust, mis seab protsessiosalised olulisel määral uude protsessuaalsesse positsiooni, eelkõige muudab tõendamiskoormuse jaotust, tuleb seda protsessiosalistega arutada ja anda neile võimalus esitada oma seisukohad ning vajadusel ka tõendid. Vastasel juhul rikub kohus menetlusõiguse norme, sest otsus on menetlusosalistele üllatuslik. Kohtu otsustus, et hagi esemega ei ole võimalik saavutada hagi aluses taotletut, pani hageja oluliselt määral uude protsessuaalsesse positsiooni. Põhimõte, et kohtuotsus ei tohi olla üllatav, tuleneb ka TsMS §-st 2 ja § 5 lg-st 1. Kostja ei esitanud menetluses argumenti, mille alusel kohus jättis hagi rahuldamata. Kui kohus leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata põhjustel, mis ei sisaldu kummagi poole poolt menetluses esitatus, peab kohus seda menetlusosalistega arutama ning andma aega menetlusosalistele seisukohtade esitamiseks. Otsus oli hagejale üllatav. Arutamata jätmisega rikkus kohus õige kohtumõistmise printsiipi, mille kohaselt saab kohus võimalikult õige lahendi teha arvestades poolte tahte, tegelike asjaolude ning ettenähtavusega. Juriidilised tagajärjed, mis kaasnevad ülesütlemisavalduse tühisuse või selle hea usu põhimõttega vastuolus olevaks tunnistamisel, on samad. Riigikohtu otsuse nr 3-2-1-99-07 p 15 kohaselt ei nõustunud kolleegium ringkonnakohtuga, et hea usu põhimõttega vastuolus olev üürilepingu ülesütlemine on tühine. Lahendist nähtuvalt pidasid esimese ja teise astme kohtud eelnevalt VÕS § 329 lg-s 5 toodud tagajärge üürilepingu ülesütlemise tühisuseks. Kuivõrd Riigikohus tegi lahendi, milles leidis, et VÕS § 329 lg-s 5 sätestatud tagajärg ei võrdu üürilepingu ülesütlemise tühisusega, käesoleva tsiviilasja maakohtu menetluse ajal, oli seda olulisem kohtul rakendada TsMS § 351 sätestatud arutelu printsiipi ning pöörata hageja tähelepanu sellele, et hagi kirjeldavas osas taotletut ei ole võimalik hagi eseme sõnastusega saavutada. Hageja olulised huvid ei saa jääda õiguskaitseta üksnes seetõttu, et riik kehtestab ebaselgeid seadusi (on arusaamatu, milline peaks olema nõude sõnastus VÕS § 326 lg-s 1 viidatud hagis); sätte tõlgendamise viis selgus alles mitu aastat pärast seaduse kehtima hakkamist. Riigikohus väljendas lahendis nr 3-2-1-128-06, et üürnikul on õigus vaidlustada ülesütlemine vastuolu tõttu hea usu põhimõttega VÕS § 326 lg 1 ja § 327 järgi esmajoones põhjusel, et lepingu lõppemine oleks poolte huvisid kaaludes ilmselt ebaõiglane. Sama lahendi kohaselt tuleb ülesütlemise vaidlustamise avalduse esitamisel järgida VÕS § 329 nõudeid, mh tähtaja kohta. Tähtaeg 30 päeva hakkab kulgema ajast, mil ülesütlemisavaldus kui tahteavaldus on edastatud üürnikule TsÜS § 69 kohaselt. VÕS § 329 lg-s 1 sätestatud tähtaeg on möödunud ning hagejal puudub võimalus hagi rahuldamata jätmisel ülesütlemise vaidlustamiseks. Hagejale kaasnevad hagi rahuldamata jätmisega väga rasked tagajärjed: hageja kaotab võimaluse tugineda üürilepingu ülesütlemise vastuolule hea usu põhimõttega, üürilepingu lõppemise korral puudub elukoht ning kuna hageja on vähekindlustatud, on elukoha üürimine turuhinnaga võimatu. Arutelu printsiip on osa õigusliku ärakuulamise printsiibist, mistõttu kohaldub TsMS § 656 lg 1 p 1. Kui ringkonnakohus asub seisukohale, et aruteluprintsiibi rikkumine ei ole osa õigusliku ärakuulamise printsiibist, palus hageja kohaldada TsMS § 656 lg 2 teist lauset, mille kohaselt ringkonnakohtul on õigus apellatsioonkaebuse põhjendusest olenemata tühistada esimese astme kohtu otsus ja saata asi uueks arutamiseks esimese astme kohtule ka teiste menetlusõiguse normide olulise rikkumise tõttu, kui rikkumist ei ole võimalik apellatsioonimenetluses kõrvaldada. Vastus apellatsioonkaebusele
5.Eesti Vabariik ei nõustunud apellatsioonkaebuse põhjendustega ja palus jätta selle rahuldamata.
5(6)
Ringkonnakohtu otsus
6.Ringkonnakohus, ära kuulanud asjast osavõtnud isikud ja tutvunud asja materjaliga, leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada ja asi saata uueks läbivaatamiseks maakohtule. Pooled ei vaidle enam selles, et 24.04.2006 sõlmitud üürilepingu muutmise kokkulepe ei ole tühine ja et J. E.l oli pädevus Tallinnas, XXXXXXXX XXX XX asuvate hoonete haldamise korraldamine ja lepingute sõlmimine. Õige on maakohtu otsuse järeldus, et üürikomisjoni otsuse õigsusele ei olnud kohtul vaja hinnangut anda, sest 24.04.2006 sõlmisid pooled üürilepingu muutmise kokkuleppe. Seega pidi maakohus hindama 07.03.2007 kostja poolt saadetud üürilepingu ülesütlemisavalduse kehtivust, s.t esmalt tuli kontrollida, kas ülesütlemine on kehtiv, s.t kas esinesid ülesütlemise formaalsed ja materiaalsed eeldused. Ja alles ülesütlemise kehtivuse korral tuleb kontrollida, kas ülesütlemine pole vastuolus hea usu põhimõttega (Riigikohtu 22.10.2008 otsuse 3-2-1-81-08 p 10). Kohtuotsus peab olema TsMS § 436 lg 1 järgi seaduslik ja põhjendatud. Maakohtu otsus seda ei ole. Hageja on hagi alusena muuhulgas tuginenud asjaolule, et kostjapoolne üürilepingu ülesütlemine on vastuolus hea usu põhimõttega, sest kostja on ülesütlemise teinud liiga lühikest aega pärast lepingu muutmist. Maakohus on jätnud hageja eelnimetatud väited hindamata ja seetõttu teinud asjas otsuse, mis ei ole kooskõlas TsMS § 436 lg-tega 1 ja 4. Tegemist on protsessiõiguse normi olulise rikkumisega, kuna kohus on seetõttu jätnud tuvastamata, kas kostja poolt üürilepingu ülesütlemisel on õiguslikud tagajärjed või mitte. Ekslik on maakohtu seisukoht, et hageja on valinud oma õiguste kaitseks vale viisi. Hageja poolt valitud õiguskaitsevahend oli õige, s.t hageja on tuginenud kogu menetluse kestel väitele, et ülesütlemisavaldus ei oma tema suhtes õiguslikke tagajärgi. Kui maakohtul oli raskusi hageja kohtusse pöördumise tegeliku tahte väljaselgitamisega, oleks ta võinud hagejalt selgitusi küsida. Maakohus on rikkunud menetlusnormi sellega, et on jätnud täitmata oma selgitamisekohustuse. Kohtu poolt hagi rahuldamata jätmine põhjendusel, et hageja on valinud oma õiguste kaitseks vale õiguskaitsevahendi, oli pooltele üllatav ja selges vastuolus hageja kohtusse pöördumise eesmärgiga, milleks oli vastuse saamine küsimusele, kas 07.03.2007 üürilepingu ülesütlemine toob tema suhtes kaasa õiguslikke tagajärgi. Kuivõrd maakohus on olulises osas jätnud kohtuotsuse põhjendamata ja rikkunud sellega TsMS § 656 lg 1 p 5 nõuet, tuleb maakohtu otsus tühistada ja asi saata uueks läbivaatamiseks maakohtule. Ringkonnakohus ei pea antud asjas võimalikuks kohtuotsuse tühistamisel uue otsuse tegemist, sest uute faktiliste asjaolude tuvastamise ja tõendite esmakordse hindamise korral peab olema pooltele tagatud põhiseaduse § 24 lg-s 5 sätestatud edasikaebeõigus kohtu poolt tuvastatud faktiliste asjaolude vaidlustamiseks tulenevalt TsMS § 688 lg-tes 3 ja 4 sätestatust. Asja uuel läbivaatamisel peab maakohus tegema pooltele ettepaneku oma seisukohti põhjendada ja vajadusel esitada täiendavaid tõendeid TsMS § 230 lg 2 teise lause järgi. Menetluskulud jaotab kohus asja uuel läbivaatamisel.
U.Loonurm
R.Allikvere
U.Reinola
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.