2-13-2933/22 - Võlaõigus - Laenu- ja krediidilepingud - Harju Maakohus Kentmanni kohtumaja - lahend.ee

Kohtule 15.04.2013. a esitatud hagiavalduse kohaselt sõlmisid XXX ja XXX18. juunil 2011. a. laenulepingu, mille kohaselt Laenusaaja kinnitas, et on saanud Laenuandjalt laenu summas 2340 eurot. Lepingu punkti 2 kohaselt tunnistas Laenusaaja, et Lepingu sõlmimise hetkeks on laenusumma temale üle antud. Vastavalt lepingu punktile 3 kohustus Laenusaaja tagastama laenusumma hiljemalt 31.12.2012 vastavalt lepingu punktile 5 ülekandega Laenuandja pangakontole. Viivituste korral nõustus Laenusaaja viivisintressiga vastavalt lepingu punktile 6. Käesoleva ajani ei ole Laenusaaja tagastanud laenusummat ei täielikult ega osaliselt. Peale laenulepingu lõppemist võttis Laenuandja Laenusaajaga e-kirja teel ühendust 4. jaanuaril 2013, millele Laenusaaja ei reageerinud. Meeldetuletuseks 11. jaanuaril 2013 saadetud e-kirjale Laenusaaja vastas, kuid nagu ilmneb edaspidisest kirjavahetusest ei soovinud Laenusaaja selleks ajaks enam võetud kohustust täita. Kostja vastus Kohtule 15.05.2013. a esitatud vastuses kostja hagi ei tunnista. Lisan omalt poolt kogu kirjavahetuse, mis ei ole mu hot.ee postkastist kustunud ja tõendan sellega, et soovisin XXX see asi lahendada sõbralikult. Kirjavahetus tõendab, et hageja ei olnud huvitatud omavahelisest kokku leppimisest. Hagiavalduse vastuväites ma ei ole öelnud, et ma ei ole kunagi ühtegi summat XXX vastu võtnud. Minu väide oli, et ma ei ole vastavat summat (2340 eurot) oma pangakontole kunagi saanud ja see on näha ka pangaväljavõttest (usun, et samuti hageja pangaväljavõttest ei leia sellist summat ülekantult või välja võetult). Jään endiselt seisukohale, et see leping on õigustühine, allkiri peteti kostjalt välja. Kostja ei ole saanud XXX laenu summas 2340 eurot. Kohtu põhjendused Kohus, kuulanud ära hageja ja kostja ning tutvunud toimiku kõigi materjalidega on jõudnud järeldusele, et hagiavaldus kuulub rahuldamisele. Kohus on tuvastanud, et hageja ja kostjad sõlmisid 18.01.2011. a laenulepingu, millega hageja andis kostjale laenu summas 2 340 eurot tagastamise tähtajaga 31.12.2012. a. Hagiavalduse kohaselt võlgneb kostja hagejale tagastamata laenu põhiosa 2 340 eurot ja seisuga 15.04.2013 sissenõutavaks muutunud viivised summas 243.36 eurot ning lisanduva viivise TsMS § 367 alusel. VÕS § 396 lg 1 kohaselt laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Kostja tunnistab hagejalt raha saamist summas 800 eurot, kuid raha ei ole saadud laenuna. VÕS § 76 lg 1 kohaselt kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 101 lg 1 p 1 ja 6 kohaselt võib võlausaldaja, kui võlgnik on kohustust rikkunud nõuda kohustuse täitmist ja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. Hageja väitel kostja laenuks saadud rahasummat tagastanud ei ole. Kohtu hinnangul on kostja väited laenulepingu rahatuse ja fiktiivsuse kohta paljasõnalised ja vastuolus käesolevas menetluses kogutud tõenditega. Kohtule on esitatud kostja konto väljavõte, millelt nähtuvad hageja poolt kostjale tehtud ülekanded (tl 16-43). Summas 1 693,66 eurot on

tehtud ülekanne märkega „laen ca 24000+2500=26 500“, järgmistes ülekannetes märge laenu kohta puudub. VÕS § 396 lg 2 järgi isik, kes võlgneb rahasumma või asendatava asja muul õiguslikul alusel, võib võlausaldajaga kokku leppida, et rahasumma või asi võlgnetakse laenuna. 18.06.2011. a on pooled kokku leppinud, et 2 340 eurot võlgneb kostja hagejale laenuna. Kohtule esitatud hageja ja kostja vahelisest e-kirja vahetusest nähtub, et kostja oli 2012. a lõpus ka ise veendunud oma rahalise kohustuse olemasolus hageja ees (tl 97). Eeltoodust tulenevalt on hageja nõue kostja vastu õiguslikult põhjendatud ning hageja on oma nõuet tõendanud. Kostjalt kuulub hageja kasuks väljamõistmisele põhivõlgnevus summas 2 340 eurot. VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. VÕS § 94 lg 1 järgi kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Kostja ei ole lepingujärgseid makseid hagejale teinud, mistõttu moodustab lepingus kokkulepitud viivis seisuga 01.01.2013 kuni 15.04.2013. a 243,36 eurot. TsMS § 367 järgi viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivist, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Eeltoodu alusel kuulub kostjalt väljamõistmisele viivis alates 16.04.2013. a kuni põhinõude kohase täitmiseni. Menetluskulud TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 173 lg 1 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Eeltoodu alusel jätab kohus menetluskulud täies ulatuses kostja kanda. TsMS § 174 lg 1 alusel menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.