Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

Kotjate arvates on põhjendamatu ka arve nr. 11023144 summas 383,47 eurot. Hageja ei ole esitanud tõendeid ja põhjendusi, millisel alustel on lepingu ülesütlemise teenuse hinnaks määratud 383,47 eurot koos käibemaksuga hinnas. Samuti ei nõustu kostja 2 hagejaga selles osas, et kostja 2 vastutab solidaarselt kostjaga 1 lepingust tulenevate kõigi kohustuste täitmise eest täies ulatuses. Pooltevahelise käenduslepingu nr. XXX punktide 3 ja 4 kohaselt on käendus piiratud rahasummaga ja sõlmitud tähtajaliselt. Kuigi käendaja vastutuse maksimumsumma on küll 354 900 EEK, tuleneb lepingu punktist 4 üheselt, et käendusleping kehtib alates lepingu sõlmimisest 42 kuud ning lepingu tähtaja möödumisel vastutab käendaja liisingfirma ees edasi vaid enne tähtaja möödumist tekkinud liisinguvõtja lepingu punktis 2 sätestatud kohustuste eest. Seega ei saa hageja panna kostjat 2 vastutama solidaarselt kostjaga 1 kogu nõude ulatuses. Kohtuotsuse põhjendused Pooltel ei ole vaidlust, et hageja ja kostja 1 vahel sõlmiti liisinguleping nr XXX, mille alusel võttis kostja 1 liisingusse sõiduauto MAZDA 6 SDN 2,0 Elegance Activematic (edaspidi sõiduauto) maksumusega 19 222,24 eurot ja kostja 1 kohustus maksma rendiperioodiga 60 kuud vastavalt lepingu lahutamatuks lisaks olevale maksegraafikule.. Pooltel ei ole vaidlust, et lepingut käendas kostja 2 käenduslepinguga nr XXX vastutuse maksimummääraga summas 354 900 krooni ehk 22 682,24 eurot, et hageja ütles liisingulepingu üles 15.03.2010 ja võõrandas 27.04.2010 liisingueseme hinnaga 12 089,95 eurot (käibemaksuta). Pooltel on vaidlus selles, kas hagi on aegunud, milline oli sõiduauto jääkmaksumus lepingu ülesütlemise hetkel ja kas tulenevalt liisingulepingu ülesütlemisest on kostja kohustatud tasuma hagejale müügikahju lepingu punkti 6.7 järgi. Lisaks vaidlevad pooled, kas hageja saab esitada ülesütlemise teenuse eest arve koos käibemaksuga ja kas kostja 2 käendajana vastutab solidaarselt kostja 1-ga lepingust tulenevate kõigi kohustuste täitmise eest täies ulatuses. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (edaspidi TsÜS) §-s 146 on sätestatud, et tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat, mis algab TsÜS § 147 lg 1 järgi nõude sissenõutavaks muutumisega. TsÜS § 147 lg 2 kohaselt muutub nõue sissenõutavaks alates hetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. TsÜS § 154 kohaselt korduvate kohustuste või ülalpidamiskohustuse täitmise nõude aegumistähtaeg, olenemata sellest, milline on nõude õiguslik alus, on kolm aastat iga üksiku kohustuse jaoks. VÕS § 367 lõige 1 sätestab, et liisingulepingu ülesütlemise korral peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. Sama paragrahvi lõike 3 järgi kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. VÕS § 82 lõike 7 järgi muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Kui lepingust ei tulene teisiti, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist kohustuse täitmise tähtpäeva või kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtaja möödumisel. Kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist pärast käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud kohustuse täitmiseks mõistlikult vajaliku aja möödumist. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-33-09 asunud seisukohale, et kuna liisingulepingu ülesütlemisest tekkiva liisinguandja kulutuste hüvitamise kohustuse täitmise tähtpäev ei ole kindlaks määratud, peab liisinguvõtja VÕS § 82 lg 3 järgi täitma kohustuse ning liisinguandja võib VÕS § 82 lg 7 kolmanda lause järgi nõuda selle kohustuse täitmist kohustuse täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksul. Seega muutub liisingulepingu ülesütlemise korral liisinguandja nõue sissenõutavaks mõistliku aja jooksul pärast lepingu ülesütlemist. Mõistliku aja pikkus sõltub muu hulgas

liisinguandja kulutuste kindlakstegemisele mõistlikult kuluvast ajast. Kulutuste hüvitamise sissenõutavaks muutumine ei eelda, et liisinguandja nõuaks kulude hüvitamist kohtuväliselt. Vara müüki suunamise aktiga on tõendatud, et hageja määras sõiduki turuväärtuseks 12 089,95 eurot ja suunas sõiduki selle hinnaga müüki 16.04.2010. Müüki suunamise aktist nähtuvalt olid sõiduautol puudused, mis võisid tingida selle väärtuse kindlaksmääramiseks ühe kuu pikkuse aja. 29.04.2010 esitas hageja nõude, milles teatas kostjatele, et vara on müüdud 19.04.2010 hinnaga 189 166,67 krooni (12 089,95 eurot) ja milles hageja teavitas kostjaid nende võlgnevusest ning nõudis nimetatud summa tasumist hiljemalt 06.05.2010. Kuivõrd kulutuste hüvitamise sissenõutavaks muutumine ei eelda, et liisinguandja nõuaks kulude hüvitamist kohtuväliselt, ei saa kohtu hinnangul lugeda nõude sissenõutavaks muutumise kuupäevaks vabatahtliku täitmise tähtajale järgnevat päeva ehk 07.05.2010 kuupäeva. Samuti on Riigikohus lahendites nr 3-2-1-7708, 3-2-1-52-11 ja 3-2-1-184-12 rõhutanud, et liisingueseme väärtus tuleb vastavalt VÕS § 367 lg 3 kindlaks teha selle liisinguandjale tagastamise aja seisuga ning et üldjuhul ei ole määrav liisingueseme müügihind, vaid selle väärtus ehk kohalik keskmine müügihind (turuhind) tagastamise ajal. Kaasuse asjaoludest ei nähtu kohtule ühtegi sellist põhjust, miks peaks väärtuse kindaksmääramisel arvestama sõiduki müümisjärgse hinnaga, kuna VÕS § 82 lg 7 kolmandast lausest tulenevalt oli hageja suutnud tuvastada sõiduki müügihinna juba 16.04.2010. Järelikult oli hagejal võimalik hiljemalt 16.04.2010 arvestada VÕS § 367 lg 3 alusel välja nõude suurus. Seega asub kohus seisukohale, et mõistlikult vajalik aeg kulude hüvitamiseks pärast lepingu ülesütlemist VÕS § 82 lg 7 kolmanda lause järgi möödus 16.04.2010 ja hageja nõude kolmeaastane aegumistähtaeg hakkas kulgema 17.04.2010 ja lõppes 16.04.2013. Hageja esitas hagi kohtusse 14.03.2013, järelikult ei ole ka hagi aegunud. Siinjuures ei oma tähtsust, kas hageja on sissenõutavaks muutunud nõudega varem kohtuväliselt kostjate poole pöördunud või mitte. VÕS § 361 kohaselt kohustub liisingulepinguga liisinguandja omandama liisinguvõtja poolt määratud müüjalt teatud eseme (liisinguese) ja andma selle liisinguvõtja kasutusse, liisinguvõtja kohustub aga maksma liisingueseme kasutamise eest tasu. VÕS § 76 lg 1 ja § 82 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele kindlaks määratud tähtpäeval. VÕS § 100 järgi on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine sh täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 punktid 1, 4 ja 6 sätestavad, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist, öelda lepingu üles ja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 367 lõige 1 sätestab, et liisingulepingu ülesütlemise korral peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. Lõike 3 kohaselt kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Vaidlust ei ole, et liisinguleping nr XXX loeti 23.03.2010 teatega üles öelduks lepingu rikkumise tõttu 15.03.2010 ja kostja tagastas sõiduki 16.04.2010. Hageja nõuab kostjatelt liisingmaksete tasumist kokku summas 3033,18 eurot ja viiviste tasumist summas 466,82 eurot. Liisingulepingust nr XXX tulenev lepingumaksete võlgnevus 3033,18 eurot, mis koosneb põhimaksetest kokku summas 1988,16 eurot, lepingu ülesütlemise tasust summas 383,47 eurot, vara müügist saadud kahjumist summas 599,34 eurot, kindlustuse kulust summas 62,21 eurot ja lisanduvast viivisenõudest summas 466,82 eurot, on tõendatud liisingulepingu nr XXX juurde kuuluva maksegraafikuga, liisingulepingu ülesütlemise teatega ning tasumata arvetega nr 11023144 lepingu ülesütlemise tasu kohta ja arvetega nr 11015031, 10992499, 10971263, 10950321, millest nähtuvalt oli liisinguvõtjal võlgnevus põhimaksete, kindlustusmaksete ja intresside eest alates 2009 detsembrikuust. Kostjad ei ole põhimaksete, intressi ja

kindlustusmaksete osas hageja nõudele sisuliselt vastuväidet esitanud ega tõendanud nimetatud arvete tasumist. Hageja esitatud auto sissetulekuaktiga, mille on allkirjastanud XXXOÜ ja kostja 2, on tõendatud, et sõiduk läheb müüki hinnaga 227 000 krooni ehk 14 507,94 eurot koos käibemaksuga so 12 089,95 eurot ilma käibemaksuta. Kuna kostja 2 allkirjastas akti, siis olid kostjad sõidukile määratud hinnast teadlikud. Kostjad vastupidist tõendanud ei ole, mistõttu väide, et hageja on sõiduki võõrandamisel kahjustanud kostjate huve ning ei ole kostjaid võõrandamisest teavitanud, ei vasta tegelikkusele. Hageja tugineb müügikahju nõuet esitades liisingulepingu nr XXX punktile 6.7. Lepingu tingimuste punkti 6.7. kohaselt, kui lepingu ülesütlemise korral vara võõrandamisel saadud hind on väiksem kui lepingu järgse võlgnevuse, põhimaksete (arvestatuna lepingu tähtaja lõpuni) ja vara jääkväärtuse summa, kohustub liisinguvõtja katma liisinguandjale hinnavahe viie (5) päeva jooksul alates nõude esitamisest. Lepingu sõlmimise ajal kehtinud VÕS § 42 lg 1 sätestas, et tüüptingimus on tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud, või kui tüüptingimus ei vasta headele kommetele. Kohus, võttes arvesse analoogsetes asjades tehtud Riigikohtu lahendeid (nt 3-2-1-49-13), asub seisukohale, et hageja liisingulepingu üldtingimuste punkt 6.7 on tühine osas, milles see seob liisingulepingu ülesütlemise tagajärjed liisingueseme tagastamise aegse väärtuse asemel liisingueseme võõrandamisest saadud müügihinnaga, kuna liisinguandja võib üldtingimustest tulenevalt müüa liisingueseme põhjendamatult odavalt ning seega liisinguvõtjat ebamõistlikult kahjustada. Eelnevast tulenevalt kohaldab kohus lepingu tühise üldtingimuse asemel VÕS § 367 lõiget 3, mille kohaselt, kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Riigikohus on otsustes (asjad nr 3-2-1-77-08, 3-2-1-52-11 ja 3-2-1-184-12) rõhutanud, et liisingueseme väärtus tuleb vastavalt VÕS § 367 lg 3 kindlaks teha selle liisinguandjale tagastamise aja seisuga ning et üldjuhul ei ole määrav liisingueseme müügihind, vaid selle väärtus ehk kohalik keskmine müügihind (turuhind) tagastamise ajal. Seejuures on riigikohus märkinud, et poolte kokkuleppel võib lähtuda selle asemel liisingueseme tegelikust müügihinnast, kui see ei erine oluliselt eseme turuhinnast ning liisinguandjal on kohustus teha kõik endast olenev, et saavutada ennetähtaegselt tagastatud liisingueseme uuel võõrandamisel parim ja kiireim tulemus. Ajavahemik, mille jooksul tuleb liisinguese võõrandada, peab sellise kokkuleppe puhul olema põhjendatud ja mõistlik, arvestades muuhulgas liisingueseme olemust ja selle võimalikku väärtuse langust aja möödudes. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-33-08 leidnud, et on siiski lubatud poolte kokkuleppel lähtuda liisingueseme tegelikust müügihinnast, kui see ei erine oluliselt eseme turuhinnast ning liisinguandjal on kohustus teha kõik endast olenev, et saavutada ennetähtaegselt tagastatud liisingueseme uuel võõrandamisel parim ja kiireim tulemus. Ajavahemik, mille jooksul tuleb liisinguese võõrandada, peab sellise kokkuleppe puhul olema põhjendatud ja mõistlik, arvestades mh liisingueseme olemust ja selle võimalikku väärtuse langust aja möödudes. Hinnaerinevus kuni 10% võrra turuväärtusest on kolleegiumi arvates sel juhul mõistlik ja lubatav ning liisinguandja on asja võõrandamisel oma kohustuse kõrgeima tasu saamiseks sel juhul täitnud. Kostjad ei ole kohtule esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et võõrandatud sõiduki hind oleks tagastamise ajal olnud müügihinnast kõrgem. Sõiduauto võõrandati hinnaga 230 000 krooni, ehk 12 089,95 eurot (ilma käibemaksuta). Sõiduauto jääkväärtus lepingu ülesütlemise hetkel oli 12 689,29 eurot. Erinevus jääkväärtuse ja müügihinna vahel oli seega 12 689,29 eurot – 12 089,95 eurot = 599,34 eurot (hageja müügikahju nõue). Sõiduauto jääkväärtuse ja müügihinna erinevus on

4,7 % ehk väiksem kui 10 %, mistõttu võib eeldada, et sõiduauto on võõrandatud sisuliselt turuhinnaga. VÕS § 367 lõike 4 kohaselt peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud lisakulud, välja arvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud. Hageja on tõendatud, et liisinguandja hinnakirjas on sätestatud, et lepingu rikkumisel lisandub nõudele käibemaks. Kohus nõustub hagejaga selles, et lepingu ülesütlemise tasu ei hõlma endas üksnes lepingu rikkumisel liisingfirmale kuuluva vara võtmist liisingfirma valdusesse, vaid ka krediidiasutuse poolt tehtud toimingute tasustamist. Ka nimetatud kulusid tuleb lugeda liisinguandjale tekkinud lisakuludeks, mis kuuluvad liisinguvõtja poolt hüvitamisele. Eeltoodust lähtudes on kohus seisukohal, et hageja põhivõla nõue on põhjendatud ja tõendatud ning kostjalt 1 tuleb VÕS § 108 lg 1 alusel hageja kasuks välja mõista põhivõlg 3033,18 eurot. VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Poolte vahel sõlmitud lepingu 1 põhitingimuste kohaselt on viivise määraks 0,25% iga võlgnevusega viivitatud päeva eest. Samas on hageja arvestanud nõutavat viivist üksnes müügikahjumi ja kaskokindlustuse nõudelt. Hageja on hagiavalduse täpsustuses märkinud, et võttes arvesse riigilõivuseaduses sätestatud piirmäära, vähendab hageja viivist 466,82 euroni. Kuna kohus peab põhjendatuks müügikahju väljamõistmist 599,34 euro ulatuses, kaskokindlustuse eest tasutud summade väljamõistmist 62,21 euro ulatuses, siis on viivis summas 466,82 eurot põhjendatud. Kostjalt 1 tuleb välja mõista ka viivis 466,82 eurot. VÕS § 142 lg 1 kohaselt kohustub käenduslepinguga käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse ees. VÕS § 145 lg 1 kohaselt kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ettenähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt vastutab käendaja kohustuse ees täies ulatuses. Käendaja vastutab ka kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest, samuti lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise eest. Käenduslepinguga on tõendatud, et koos liisingulepinguga, mille esemeks oli sõiduauto Mazda 6 SDN 2,0 Elegance Activematic, väljalaskeaasta 2008, sõlmis hageja käenduslepingu kostjaga, mille kohaselt kostjad vastutavad solidaarselt liisinguvõtja liisingulepingust tulenevate kohustuste täitmise eest täies ulatuses. Käendaja kostja 2 vastutuse maksimumsumma on vastavalt käenduslepingu kolmandale punktile 354 900,00 krooni ehk 22 682,24 eurot. Käenduslepingu punkt 4 sätestab, „et käesolev leping jõustub selle allkirjastamisel liisingfirma ja käendaja poolt ning kehtib alates lepingu sõlmimisest 42 kuud. Käesoleva lepingu tähtaja möödumisel vastutab käendaja liisingfirma ees edasi enne tähtaja möödumist tekkinud liisinguvõtja lepingu punktis 2 sätestatud kohustuste eest.“ Lepingu punkti 2 järgi „käendaja vastutab liisingfirma ees liisinguvõtja kohustuste täitmise eest, mis tulenevad liisingulepingust nr, XXX“. Hageja poolt nõutavad ja kostjale 1 poolt liisingulepinguga võetud kohustused on tekkinud lepingu käenduslepingu kehtivuse ajal. Nimetatud tähtaja möödumine välistaks kostja vastutuse üksnes uute kostja 1 poolt sama liisingsuhte raames võetavate kohustuste eest. Seega vastutab kostja 2 solidaarselt kostjaga 1. Kuna kohus jättis kostja 1 vastu esitatud hagi lahendamisel kohaldamata lepingu punkti 6.7, kui kostjat 1 kahjustava tüüptingimuse ja lähtus selle asemel VÕS §-s 367 sätestatust, siis leiab kohus, et ka käendaja vastutab põhivõlgnikuga solidaarselt vastavalt käenduslepingule nr XXX VÕS §s 367 sätestatule. Väljamõistetav summa ei ületa käenduslepingus märgitud kostja 2 vastutuse maksimaalset määra. Järelikult tuleb ka kostja 2 vastu hagi rahuldada ning kostjalt 2 tuleb VÕS § 108 lg 1 ja § 145 lg 1 ja 2 alusel solidaarselt kostjaga 1 hageja kasuks välja mõista põhivõlg 3033,18 eurot ja viivis 466,82 eurot.

Menetluskulude jaotus Juhindudes TsMS § 162 lg-st 1 ja 165 lg-st 3 tuleb menetluskulud jätta solidaarselt kostjate kanda. TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Kohus märgib seda menetluskulude jaotust ettenägevas kohtulahendis. Vastavalt TsMS § 174 lg 3 esitatakse hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega; lõike 5 kohaselt võib kohus menetlusosalisele anda tähtaja hüvitatavate menetluskulude täpsustamiseks või kohustada teda esitama menetluskulusid tõendavaid dokumente. Kohtu nõudmiseta ei pea menetluskulusid tõendavaid dokumente esitama. Sama paragrahvi lõike 6 kohaselt peab avaldaja menetluskuludelt arvestatava käibemaksu hüvitamiseks kinnitama, et ta ei ole käibemaksukohustuslane või ei saa muul põhjusel tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada. Sama paragrahvi lõike 7 kohaselt ei või menetlusosaline menetluskulude kindlaksmääramise menetluse väliselt ega seal määratust suuremas ulatuses esitada menetluskulude kandmiseks kohustatud menetlusosalise vastu nõuet kulude hüvitamiseks kahju hüvitamise nõudena või muul sellesarnasel viisil. /allkirjastatud digitaalselt/ Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.