3-2-1-49-13 - Riigikohus - lahend.ee

2.Harju Maakohus rahuldas 22. oktoobri 2012. a otsusega hagi kostjate vastu osaliselt ning mõistis liisingulepingust I tulenevalt kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja 11 688 eurot 31 senti ning põhinõudelt alates hagi esitamisest, 20. septembrist 2011 kuni põhinõude täitmiseni viivise, mille määraks päevas on 0,25%. Samuti mõistis maakohus liisingulepingust II tulenevalt kostjalt I ja kostjalt II solidaarselt hageja kasuks välja 4072 eurot 30 senti ning põhinõudelt alates hagi esitamisest, 20. septembrist 2011 kuni põhinõude täitmiseni viivise, mille määraks päevas on 0,25%. Menetluskuludest 96% jättis maakohus solidaarselt kostjate kanda ja 4% hageja kanda. Maakohus leidis, et hageja liisingulepingu üldtingimuse p 7.4.1, mille kohaselt on kostja kohustatud hüvitama vara võõrandamisest tekkinud kahjud (st vara võõrandamisest saadud summa ja kostja poolt hagejale vara omandamisega tekkinud kulude hüvitamata osa vahe) ja kulud (sh vara valduse ülevõtmine, vara hoidmine, vara müügikõlblikuks seadmine), on võlaõigusseaduse (VÕS) § 42 lg 1 järgi tühine, kuna see on liisinguvõtjat ebamõistlikult kahjustav. Liisingueseme väärtus tuleb VÕS § 367 lg 3 kohaselt kindlaks teha selle liisinguandjale tagastamise aja seisuga ning üldjuhul ei ole määrav liisingueseme müügihind, vaid selle väärtus ehk kohalik keskmine müügihind (turuhind) tagastamise ajal. Poolte kokkuleppel võib lähtuda selle asemel liisingueseme tegelikust müügihinnast, kui see ei erine oluliselt eseme turuhinnast, ning liisinguandjal on kohustus teha kõik endast olenev, et saavutada ennetähtaegselt tagastatud liisingueseme uuel võõrandamisel parim ja kiireim tulemus. Ajavahemik, mille jooksul tuleb liisinguese võõrandada, peab sellise kokkuleppe puhul olema põhjendatud ja mõistlik, arvestades mh liisingueseme olemust ja selle võimalikku väärtuse langust aja möödudes. Hinnaerinevus kuni 10% võrra turuväärtusest on sel juhul mõistlik ja lubatav ning liisinguandja on asja võõrandamisel oma kohustuse kõrgeima tasu saamiseks sel juhul täitnud. Sõidukite turuväärtust üleandmise aja seisuga kindlaks ei tehtud. Kostja II ei ole tõendanud sõidukite turuväärtust. Sõiduki väärtuseks üleandmise ajal saab pidada liisingulepingu I esemeks olnud sõiduki Volkswagen Transporter 15. juulil 2009 müüki panemise hinda 11 823 eurot 65 senti, kuna selle hinnaga on nõustunud nii hageja kui ka sõiduki müüja. Kuna kostjad ei ole vastuväiteid sõiduki müüki panemise hinnale esitanud, siis olid nad järelikult selle hinnaga nõus. Esialgu määratud turuhinna ja tegeliku müügihinna vahe oli 3515 eurot 14 senti, mis on 29,7%. Sõiduki üleandmise-vastuvõtmise aktist nähtuvalt ei esinenud sõidukil puudusi. Kuna sõiduk müüdi vähem kui kolme kuu jooksul, siis saab sõiduki müügihinda pidada kiirmüügi hinnaks, mis üldteadaolevalt on soodne sõiduki ostjale, aga mitte müüjale. Eelnevast tulenevalt ei saa pidada sõiduki müügihinda 8308 eurot 51 senti mõistlikuks ega lubatavaks. Maakohus leidis, et sõiduki üleandmise ajal määratud väärtuse ja müügihinna vahe tuleb 10% ulatuses jätta kostjate kanda ja 19,7% ulatuses hageja kanda. Seega tuleb kostjatelt välja mõistetavat põhinõuet vähendada 692 euro 48 sendi võrra. Hageja pani liisingulepingu II esemeks olnud Opel Vectra müüki 15. juulil 2009 hinnaga 6327 eurot 25 senti, mida saab pidada analoogsetel põhjendustel lepinguga I sõiduki väärtuseks üleandmise ajal. Sõiduk müüdi 18. septembril 2009 hinnaga 6071 eurot 61 senti. Esialgu määratud turuhinna ja tegeliku müügihinna vahe oli 255 eurot 64 senti, mis on 4%. Müügikahju 4% on lubatav ja tuleb jätta kostjate kanda.

3.Kostja II esitas apellatsioonkaebuse, paludes maakohtu otsuse tühistada ning teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Kostja II apellatsioonkaebuse kohaselt vaieldakse selle üle, et liisinguandja võõrandas liisinguesemed liiga odavalt, mistõttu ei ole müügikahjude suurus põhjendatud. Maakohus on tõdenud, et Volkswageni väärtuseks saab pidada müüki panemise hinda 11 823 eurot 65 senti, kuna selle hinnaga on nõustunud nii hageja kui ka sõiduki müüja. Sõiduk müüdi 8308 euro 51 sendi eest. Kostja II nõustus kohtuga selles, et sõiduki müügihinda 8308 eurot 51 senti ei saa pidada mõistlikuks ega lubatavaks, kuid ei nõustunud kohtu järeldusega, et sõiduki väärtuseks oligi 11 823 eurot 65 senti (müüki panemise hind). Sõiduki väärtust ei saa tuletada sellest, et hagejale automüügiteenust pakkuv isik on selle hinnaga nõus. Kohtupraktika kohaselt arvestatakse sõidukite väärtust nende tagastamise hetkel ja oluline on see, millise hinnaga on liisinguandja sõidukid müüki pannud. Juhul kui liisinguandja (hageja) on müünud sõidukid hinnaga, mis viitab olulisele hinna alandamisele võrreldes algse hinnaga, siis on liisinguandja kohustatud tõendama, et sõidukite müügihinnad vastasid turuhindadele. Seega oli hagejal kohustus tõendada, et sõiduki Volkswagen müügihind vastas turuhinnale – hageja ei ole selle kohta mitte ühtegi tõendit esitanud ja maakohus oleks pidanud sellest lahendi tegemisel lähtuma. Ka teine sõiduk Opel müüdi esialgu määratud hinnast odavamalt – ka siinjuures oli hageja kohustuseks tõendada, et sõiduki müügihind vastas turuhinnale. Maakohus ei ole pööranud tähelepanu väitele, et liisinguandja ei ole kaasanud kostjat II sõidukite müügiprotsessi, eriti olukorras, kus sõidukite hindasid on alandatud. Samas nõuavad käendaja kaasamist nii liisinguandja müügiprotseduurid kui ka kohtupraktikas väljendatud seisukohad. Apellatsioonkaebuse esitamisel kostja II riigilõivu ei tasunud.

6.Tallinna Ringkonnakohus jättis 7. jaanuari 2013. a määrusega menetlusabi taotluse rahuldamata, jättis apellatsioonkaebuse käiguta ja kohustas kostjat II tasuma apellatsioonkaebuselt riigilõivu 700 eurot 30 päeva jooksul määruse jõustumisest. Ringkonnakohus leidis, et kostja II vabastamiseks riigilõivu tasumisest ei ole alust. Ringkonnakohus viitas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 181 lg 1 p-dele 1 ja 2, märkides, et mõlemad eelnimetatud punktides nimetatud tingimused peavad olema korraga täidetud. Ringkonnakohtul on tsiviilasja materjalide ja apellatsioonkaebusega tutvumise alusel põhjendatud alus kahelda selles, et apellatsioonimenetlus kujuneb kostjale II kogu kavandatud ulatuses edukaks. Kostja II on vaidlustanud maakohtu otsuse kogu ulatuses. Kostjalt II solidaarselt teiste kostjatega väljamõistetud rahasumma kujunes järgmistest komponentidest: 1) liisingumaksete võlgnevus liisingulepingute ülesütlemise seisuga koos viivisega; 2) liisinguesemete tagastamise ja võõrandamise kulud; 3) liisinguesemete jääkmaksumus; 4) liisinguesemete turuväärtus tagastamise hetkel. Apellatsioonkaebusest nähtub, et kostja II vaidlustab neist vaid ühe komponendi, s.o turuväärtuse tagastamise hetkel, tuvastamisega seotud maakohtu järeldusi. TsMS § 651 lg 1 kohaselt kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. TsMS § 633 lg 2 p 3 kohaselt peab apellatsioonkaebus sisaldama kaebuse põhjendusi. Sama sätte lg 3 p-de 1–3 kohaselt tuleb põhjendustes märkida, millist õigusnormi on maakohus otsuses või selle tegemisel rikkunud või missuguse asjaolu ebaõigesti/ebapiisavalt tuvastanud ja millest see tuleneb, samuti tuleb viidata tõenditele, millega kostja II soovib iga faktiväidet tõendada. Kuna 21. novembril 2012 esitatud apellatsioonkaebus sisaldab väiteid vaid turuhinna tuvastamise võimaliku ebaõigsuse kohta, siis ka teoreetiliselt ei saa ülejäänud osas ringkonnakohus maakohtu otsust kontrollida. Kostja II on kaebuses nõustunud maakohtuga selles, et liisinguvõtja ja käendajate kohustuste suuruse hindamisel tuleb lähtuda liisinguesemete turuväärtusest tagastamise hetkel, mitte aga sõidukite müügihinnast. Selline maakohtu järeldus on kooskõlas nii kehtiva seaduse kui ka kohtupraktikaga (näiteks Riigikohtu lahendid tsiviilasjades nr 3-2-1-33-08, nr 3-2-1-56-08, nr 3-2-1-77-08). Seega saab asjas olla vaidlus vaid selle üle, kas olukorras, kus pooled muid tõendeid sõidukite turuväärtuse kohta ei esitanud, sai maakohus lugeda ühe sõiduki turuväärtuse tuvastatuks selle esmases müügipakkumises märgitud müügihinna alusel ja teise sõiduki turuväärtuseks müügihinna või on alust maakohtus kogutud tõendite alusel tuvastada tagastamise hetke turuväärtus kostjast apellandi jaoks soodsamalt (hageja maakohtu otsust ei vaidlustanud). Kaebusest ei selgu, milliste tõendite alusel millises suuruses turuväärtuse oleks maakohus kostja II arvates pidanud tuvastama. TsMS § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Kui kostjad maakohtus tõendeid sõidukite turuväärtuse kohta ei esitanud, pidi maakohus lähtuma neist asjaoludest ja tõenditest, mille esitas hageja.