Eesti Vabariigi (Keskkonnainspektsiooni kaudu) hagi Tõnu Tamme vastu 4 945,36 euro väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind
4 945 eurot 36 senti
apellatsioonikohtus Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 29. aprilli 2013 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Tõnu Tamme apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende
Apellant (kostja): Tõnu Tamm (isikukood: XXX), esindaja vandeadvokaat Otto Preem
esindajad
Vastustaja (hageja): Eesti Vabariik inspektsiooni kaudu), esindaja Madis Piirla
(Keskkonna-
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Maakohtu 29. aprilli 2013 otsus muutmata.
Menetluskulude jaotus
Jätta menetluskulud maakohtus ja ringkonnakohtus Tõnu Tamme kanda.
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.
Tartu
Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada
üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
1.Eesti Vabariik (Keskkonnainspektsiooni kaudu) (hageja) esitas 26. septembril 2012 Tartu Maakohtule hagi Tõnu Tamme (kostja) vastu keskkonnale tekitatud kahju 4 945,36 euro väljamõistmiseks. Hagiavalduses märgitu kohaselt teostas kostja 2007. - 2008. aastal XXX asuva XXX (katastritunnus XXX) maaüksuse eraldistel XXX ja XXX külas XXX (katastritunnus XXX) maaüksuse eraldisel XXX ebaseadusliku lageraie, millega tekitas keskkonnale kahju 77 378 krooni ehk 4 945,36 eurot. Metsaseaduse (MS) § 67 lg 2 p 1 järgi tekitatakse keskkonnale kahju, kui raiutakse lubatust nooremaid või väiksema keskmise rinnasdiameetriga puistuid, metsaraiel ei peeta kinni puistu rinnaspindala või täiuse lubatud määrast, raieajast või -liigist, ei peeta kinni raiejärkude järgnemisele kehtestatud vähimast ajast või raiutakse metsa kohas, kus see on keelatud. Keskkonnakahju tekkis põhjusel, et kostja teostas lageraie lubatust nooremas puistus, kui seda lubasid metsaseadus ja metsamajandamise eeskiri. 03.09.2008 kriminaalmenetluse lõpetamise määruse kohaselt on kostja kohustused omaks võtnud, seega tunnistanud lageraie teostamist.
2.Kostja T. Tamme hagi ei tunnistanud. Vastuväidete kohaselt on kostja lageraiega tekitatud võimaliku keskkonnakahju hüvitanud. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 133 mõttes keskkonnakahju sissenõudmise eelduseks on keskkonna kvaliteedi halvenemine, kuid kostja tegevus ei halvendanud keskkonna kvaliteeti. Raienõuete eiramine ei tähenda vältimatult keskkonna kvaliteedi halvenemist ning kvaliteedi halvenemine tuleb tuvastada igal raiejuhtumil individualiseeritult. Tsiviilhagis esitatud arvestuse alusel saaks tuvastada karistusseadustiku (KarS) § 356 või MS § 68 kohaldamise eeldused, kuid ainult seda. Kostja osas on kahju tuvastamisel lähtutud MS § 67 lg-st 10 ja kahju määratlemisel on mais 2008 võetud aluseks 2003. aastal koostatud metsamajanduskavade takseerkirjeldused. Selline seadusest tulenev regulatsioon on ühepoolne ning sätte rakendamisel saadav tulem ei vasta tegelikule olukorrale.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus rahuldas 29. aprilli 2013 otsusega hagi ja mõistis T. Tammelt välja 4 945,36 eurot Eesti Vabariigi kasuks. Kohus ei nõustunud kostja vastuväitega selle kohta, et keskkonnakahju VÕS § 133 mõttes ei ole kattuv tsiviilõigusliku kahju mõistega ning et hagi rahuldamise korral karistataks kostjat ühe teo eest kaks korda. Asjaolu, et T. Tamme suhtes lõpetati kriminaalmenetlus 13.09.2012 avaliku menetlushuvi puudumise tõttu, ei tähenda, et ta ei tekitanud hagejale kahju. Kohus leidis, et kohtule esitatud keskkonnainspektsiooni sündmuskoha vaatlusprotokolliga 22.04.2008 ja sellele lisatud fototabelitega, keskkonnainspektsiooni aktiga 05.05.2008, kahtlustatava ülekuulamise protokolliga 18.06.2008 ja kahtlustatava täiendava ülekuulamise
protokolliga 15.03.2011 on leidnud tõendamist, et kostja teostas ajavahemikul 2007 kuni 2008 XXX maaüksuse eraldisel XXX lageraiet. Kostja on kinnitanud, et ta teostas raiet eelpoolmärgitud maaüksustel ilma loata, kuid on seisukohal, et tema poolt keskkonnale kahju tekitatud ei ole, puude raiumisega parandati tunduvalt keskkonna olukorda. VÕS § 1045 lg 1 p 7 sätestab, et kahju tekitamine on õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati seadusest tulenevat kohustust rikkuva käitumisega. Seega peab kohus muuhulgas ka kontrollima, kas kahju tekitaja tegu oli seadusvastane VÕS § 1045 lg 1 p 7 tähenduses ehk kas kahju tekitaja rikkus õigusaktist tulenevat kohustust käituda teatud viisil või hoiduda teatud viisil käitumast. Kohus leidis, et tõendatud on kostja poolt MS § 41 lg 1 p-s 1 sätestatud rikkumine (raie teostamine ilma metsateatiseta), samuti on leidnud tõendamist kohtule esitatud keskkonnainspektsiooni aktiga 05.05.2008, et kostja poolt teostatud lageraide tulemusena raiuti puistu, mis oli noorem MS § 29 lg 5 alusel kehtestatud raievanusest. Kohtule esitatud takseerkirjeldustest nähtuvalt kasvas XXX maaüksuse eraldistel XXX männienamusega puistu keskmise vanusega 65-70 aastat, kaseenamusega puistu keskmise vanusega 35 aastat ja haavaenamusega puistu keskmise vanusega 30 aastat ning XXX maaüksuse eraldisel männienamusega puistu keskmise vanusega 55 aastat. Vastavalt MS § 29 lg-le 5 on lageraie lubatud sõltuvalt puistu vanusest vastavalt männikute lageraie korral 90-160 aastat, kaasikute lageriae korral 60-80 aastat ja haavikute lageraie korral 30-50 aastat. Seega on kostja rikkunud MS § 29 lg 4 p-st 1 tulenevat kohustust, teostades lageraiet lubatust nooremas puistus, mille tagajärjel tekkis keskkonnakahju. Kohus leidis, et kostja esitatud tõendid (N. L., K. A., A. K., J. T., R. E. ja H. K. arvamused keskkonna kahju kohta) tuleb jätta tähelepanuta, kuna MS § 67 mõtte kohaselt ei ole vajalik tuvastada keskkonna kvaliteedi halvenemine, vaid hinnata isiku tegevuse vastavust metsaseadusele. VÕS § 1050 lg 1 kohaselt ei vastuta kahju tekitaja kahju tekitamise eest, kui ta tõendab, et ei ole kahju tekitamises süüdi, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti. Süüd hinnatakse VÕS § 1050 lg 1 alusel tahtluse või hoolsuskohustuse rikkumise kaudu. Hoolsuskohustuse täitmisel eeldatakse, et isik lähtub oma tegevuses Eesti Vabariigis kehtivatest õigusaktidest. Kahtlustatava täiendava ülekuulamise protokollist ja 03.09.2008 kriminaalasja lõpetamise määrusest nähtub, et kostja oli raietööde teostamisel teadlik, et raietöödeks on vajalik vastavate lubade olemasolu ning on kohustunud ka vastava kahju hüvitama. Tõendeid selle kohta, millest järelduks, et kostja ei ole kahju tekitamises süüdi, kohtule esitatud ei ole. Kohus leidis, et kostja vastuväide selle kohta, et kahju määratlemisel mais 2008 aluseks võetud 2003. aastal koostatud metsamajanduskavade takseerkirjeldustest saadav tulem ei vasta tegelikule olukorrale, ei ole põhjendatud. Keskkonnainspektsiooni aktist 05.05.2008 nähtuvalt mõõdeti 22.04.2008 XXX ja XXX maaüksustele tehisliku veekogu rajamisega lagedaks raiutud metsamaa pindalad maaüksuste ja eraldiste lõikes. XXX ja XXX maaüksuste eraldiste lagedaks raiutud pindalasid ning eraldiste 2003. aasta metsamajandamiskavade takseerandmeid aluseks võttes arvestati keskkonnale tekitatud kahju suuruseks 77 378 krooni, mille kostja kohustus vabatahtlikult tasuma hiljemalt 03.03.2009, kuid mida käesoleva ajani tasunud ei ole. Kuna muud võimalused kahju kindlakstegemiseks puudusid, siis on kahju suuruse arvestamine lähtudes takseerandmetest lubatav. Kohtus ei leidnud tõendamist, et kostja poolt kahju hüvitamine täies ulatuses oleks tema suhtes ebaõiglane või muudel põhjustel vastuvõtmatu, seega ei esine aluseid VÕS § 140 kohaldamiseks. Kohus jättis menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda. Kuna hagi rahuldati, siis mõisteti kostjalt välja riigi tuludesse menetluskuluna riigilõiv summas 400 eurot.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.T. Tamm esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Tartu Maakohtu 29. aprilli 2013 otsus ja teha asjas uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Apellatsioonkaebuses esitatud põhjenduste kohaselt: 1) on maakohus ekslikult asunud seisukohale, et keskkonnakahju olemasolu kindlakstegemisel tuleb lähtuda üksnes metsaseadusest. Delikti üldkoosseisu kuuluva kahju olemasolu tuleb määratleda VÕS-i regulatsioonipõhimõtete kohaselt. VÕS § 127 lg 1 sätestab kahju hüvitamise kohustuse eeldusena kahjustatud isiku olukorra halvenemise ja VÕS § 133 sisustab keskkonnakahjuna keskkonna kvaliteedi halvenemise. Looduskeskkonna kvalitatiivse seisundi määratlevad erinormid. Looduskaitseseaduse (LKS) §-s 1 on sätestatud põhieesmärgina looduse mitmekesisuse säilitamine, looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku, taimestiku ja seenestiku liikide soodsa seisundi tagamine ning kultuurilooliselt ja esteetiliselt väärtusliku looduskeskkonna või selle elementide säilitamine. Ka MS § 2 lg 2 kohaselt on metsa majandamine säästev, kui see tagab elustiku mitmekesisuse, metsa tootlikkuse, uuenemisvõime ja elujõulisuse ning ökoloogilisi, majanduslikke, sotsiaalseid ja kultuurilisi vajadusi rahuldava mitmekülgse metsakasutuse võimaluse. Seega ei ole keskkonnakahju eelduseks mitte igasugune MS-s kirjeldatud keelatud tegevus, vaid taolise tegevusega peab olema halvenenud looduskeskkonna kvaliteet. Antud juhul on kostja teostanud raide praktiliselt soostunud looduslikes sulglohkudes, kus kasvav taimestik oleks liigniiskuse ja perioodiliste üleujutuste tõttu niikuinii hävinenud. Kostja tegevuse tulemusena on taastatud jääajajärgne järvedesüsteem ning loodud ökokoogiliselt toimiv looduskeskkond. Keskkonnaekspert N. L. eksperthinnangu kohaselt oli puistu eemaldamine paisutuse alalt veeökosüsteemi kahjustamise vältimiseks õigustatud ja vajalik; järvede rajamisega on rikastatud elusloodust selle liigilise ja elupaigalise mitmekesisusega ning põhja- ja magevee taastusvarude loomisega; paranenud üldine keskkonna seisund ületab kümneid kordi puistu eemaldamise tulemusel keskkonnale tekkinud võimalikku kahju. Ka EMÜ Põllumajandus- ja keskkonnainstituudi teadur A. K. eksperthinnangu kohaselt pole metsalinnustik mitte vaesunud, vaid lisandunud on uusi, sealhulgas kõrge kaitseväärtusega linnuliike; põhjuseks tehisjärvede rikkalik toidubaas, elupaikade rohkus ning soodsad tingimused pesitsemiseks ja varjumiseks. EMÜ Veemajanduse osakonna emeriitprofessor K. A. on oma eksperthinnangus jõudnud järeldusele, et uue järvestiku loomisega on paigastiku maastikulist arhitektuuri väga oluliselt rikastatud, kiirendatud vee infiltratsiooni ja suurendatud põhjavee varusid. Seega pole kostja tegevus toonud kaasa mitte looduskeskkonna kvaliteedi halvenemist, vaid hoopis selle olulise paranemise ning kostja ei ole oma tegevusega looduskeskkonnale kahju tekitanud. Kahju puudumine välistab kohustuse hüvitada keskkonnakahju. Samane õigusjärelm kaasneb ka teo ja kahju vahel põhjusliku seose puudumise korral. Antud juhul on nii kostja kinnituste kui ka N. L. eksperthinnanguga tõendatud, et kostja poolt raiutud puistu oleks liigniiskuse ja perioodiliste üleujutuste tõttu ning veepaisutuse korral niikuinii loomulikul teel hukkunud. Järelikult oleks kahjulik tagajärg (puistu hävimine) saabunud ka kostja tegevusest sõltumata, mistõttu puuduvad kostja deliktilise vastutuse koosseisulised elemendid; 2) on maakohus jätnud arvestamata, et kahju hüvitamise kohustuse kostjale seadmine ei ole õiguspärane nn topeltkaristamise keelu tõttu. Maakohus on kahju olemasolu ja selle suuruse tuvastamisel lähtunud MS § 67 lg 10 regulatsioonist, võttes arvestusel aluseks 2003. aastal koostatud metsamajanduskavade takseerkirjeldused. Kostja leidis, et olukorras, kus kahju suurus arvutatakse mitte tegeliku, vaid seaduseandja poolt hüpoteetiliselt kindlaksmääratud arvestuskorra alusel, on hüvitissumma näol tegemist sanktsioneeriva/karistusõigusliku meetmega. Kostja suhtes on läbi viidud kriminaalmenetlus süüdistuses KarS § 356 lg 1 järgi (puude ja põõsaste ebaseaduslik raie). Hagi rahuldamise korral tekiks olukord, kus kostja on allutatud riiklikule vastutussunnile nii kriminaal- kui ka tsiviilmenetluses. See on aga vastuolus PS § 23 viimases lauses sätestatud põhimõttega. Maakohus oleks pidanud kohaldama VÕS §-s 6 ja/või VÕS §-s 140 sätestatud kaitsemeetmeid; 3) on maakohus põhjendamatult jätnud arvestamata eksperthinnangud nii keskkonnaseisundi
kahju puudumise (N. L., A. K. ja K. A. eksperthinnangud) kui ka kahjuarvestuse (H. K. arvamus) kohta. H. K. on jõudnud takseerkirjelduste, metsamajandamiskavade ja aerofotode analüüsimisel järeldusele, et uuritud maaüksuste puistu liigiline, vanuseline ja mahuline kooslus erineb oluliselt hageja kahjunõude aluseks olevates takseerkirjeldustes fikseeritust; arvamuse andja hinnangul raidega keskkonnale kahju tekitatud ei ole. Maakohus on lähtunud kahju ja selle suuruse kindlakstegemisel üksnes hageja argumentidest ja metsaseaduse regulatsioonist.
5.Eesti Vabariik (Keskkonnainspektsiooni kaudu) vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata ja Tartu Maakohtu 29. aprilli 2013 otsuse muutmata jätmist ning menetluskulude apellandi kanda jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) on maakohus õigesti märkinud, et keskkonnakahju sisulisel määratlemisel tuleb lähtuda MS §-s 67 sätestatud tingimustest. Kohus on lähtunud keskkonnakahju olemasolu kindlakstegemisel eriseaduses sätestatust ning kontrollinud nende aluste täitumist VÕS § 1043 alustel. Kahju, mida vastustaja nõuab, on esitatud tsiviilkohtumenetluse korras, kuid nõue oma sisult on avalikõiguslik. Seda kinnitab asjaolu, et nõude esitamisel on lähtutud MS § 67 lg 2 p-st 1, mis sätestab, et keskkonnale tekitatakse kahju, kui raiutakse lubatust nooremaid või väiksema keskmise rinnasdiameetriga puistuid, metsaraiel ei peeta kinni puistu rinnaspindala või täiuse lubatud määrast, raieajast või -liigist, ei peeta kinni raiejärkude järgnemisele kehtestatud vähimast ajast või raiutakse metsa kohas, kus see on keelatud. Riigikohus on lahendi nr 3-1-1-35-08 p-des 24 ja 25 leidnud, et metsaseaduse alusel tekkiv keskkonnakahju nõue on avalik-õiguslik nõue. Keskkonnakahju nõude esitamine ja väljamõistmine ei eelda eraõigusliku ega võlaõigusliku kahju tingimuste tuvastamist. Antud juhul kuuluvad kohaldamisele MS § 67 lg 2 p 1 ja VÕS § 133 lg 2. Tagajärg, mis hetkest keskkonnale kahju loetakse tekitatuks, saabub hetkest, kui on tuvastatud, et isiku tegevus vastab MS § 67 lg 2 p-le 1. Seega tuleb keskkonnale tekitatud kahju hüvitamise puhul järgida VÕS § 1043 eelduste täitumist, kuid hagi lahendamisel ja kahju tuvastamisel tuleb võtta aluseks MS § 67 lg 2 p 1 nimetatud tingimused; 2) on maakohus õigesti jätnud kostja poolt esitatud dokumentaalsed tõendid arvestamata. Apellant on märkinud, et soovib nimetatud tõenditega tõendada keskkonnakahju puudumise fakti ning XXX ja XXX maaüksustel teostatud raiete mõju looduskeskkonnale. Samas ei selgu esitatud tõenditest teostatud raiete mõju looduskeskkonnale, need on üksnes hinnangud ebaseaduslikult loodud tehiskeskkonna hetkeseisundile.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja Tartu Maakohtu
29.aprilli 2013 otsus muutmata. Kuna Tartu Maakohtu 29. aprilli 2013 otsus on seaduslik ja põhjendatud, siis nõustudes esimese astme kohtu põhjendustega, ei pea ringkonnakohus kooskõlas TsMS § 654 lg-ga 6 vajalikuks neid kõiki oma otsuses korrata. Maakohus on õigesti hinnanud asjas tõendeid, kohaldanud materiaalõigus- ja protsessiõigusnorme ning ükski apellatsioonkaebuses esitatud väide ei ole maakohtu vaidlustatud otsuse tühistamise aluseks.
7.Õige on maakohtu seisukoht, et keskkonnakahju hüvitamise nõude aluseks on VÕS § 1043 ning keskkonna näol on tegemist deliktiõiguslikult kaitstava õigushüvega VÕS § 1045 lg 1 p 5 mõttes. VÕS § 133 lg 2 kohaselt spetsiifilise keskkonnakahju hüvitamise kohustuse ulatus ja kord kehtestatakse seadusega. Materiaalõiguslik alus keskkonnale tekitatud kahju hüvitise nõudmiseks on sätestatud MS § 67 erinevates lõigetes ja seaduse lisades 2 ning 3. Metsaseaduse alusel tekkiv keskkonnakahju hüvitamise nõue on suunatud metsa kahjustamisega looduskeskkonnale kui sellisele (per se) tekitatud kahju heastamisele. Keskkond on omandiülene
üldine õigushüve, mida kaitstakse avalikes huvides. Seetõttu on ka metsale kui keskkonnaväärtusele tekitatud kahju hüvitamise nõue avalik-õiguslik, mitte deliktiõiguslik. Viidatud seisukohale on asunud Riigikohus lahendis nr 3-1-1-35-08. Kuna keskkonnale tekitatud kahju hüvitamise nõudel on avalik-õiguslik iseloom ning metsaseaduse alusel tekkiv keskkonnakahju hüvitamine ei ole suunatud mitte metsa kui omandi eseme väärtuse vähenemise kompenseerimisele, vaid metsa kahjustamisega looduskeskkonnale kui sellisele tekitatud kahju heastamisele, siis on asjakohatu apellandi viide VÕS § 127 kohaldamisele.
8.Iseenesest õige on apellandi väide, et keskkonnale tekitatud kahju hüvitamise puhul tuleb kindlaks teha, kas on täidetud VÕS §-s 1043 sätestatud eeldused, s.o kas on täidetud delikti üldkoosseis – kahju tekitamine, õigusvastasus ja süü. Samas aga on maakohus vaidlustatud otsuses tuvastanud delikti üldkoosseisu ja sellest tulenevalt ka õigesti hagi rahuldanud. Apellant on apellatsioonkaebuses tuginenud sellele, et ta ei ole oma õigusvastase tegevusega kahju tekitanud ning on esitanud selle asjaolu tõendamiseks spetsialistide N. L. eksperthinnangu (tl 36-39), A. K. eksperthinnangu (tl 43-45) K. A. eksperthinnangu (tl 41). Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et nimetatud tõendid ei ole asjakohased. Asjas on tõendatud kostja poolt keskkonnale kahju tekitamine metsaseaduse tähenduses. Apellandi poolt esitatud tõendid ei tõenda seda, et antud juhul puudub keskkonnale tekitatud kahju, sest spetsialistid on oma arvamustes hinnanud ebaseaduslikult loodud tehiskeskkonna hetkeseisundit, kuid neist ei selgu teostatud ebaseadusliku raie mõju reie-eelsele keskkonnale. Alusetu on apellandi väide, et keskkonnale ei ole tekitatud kahju seetõttu, et kostja poolt raiutud puistu oleks liigniiskuse ja perioodiliste üleujutuste tõttu ning veepaisutuse korral niikuinii loomulikul teel hukkunud. Kostja poolt väidetud tagajärge ei olnud veel selleks ajaks saabunud, kui ta teostas ebaseaduslikku raiet, s.o kahjulik tagajärg keskkonnale saabus siiski kostja tegevuse tagajärjel.
9.Apellandi väite kohaselt jättis maakohus alusetult tähelepanuta H. K. arvamuse (tl 66), mille kohaselt on maaüksuste puistu liigiline, vanuseline ja mahuline kooslus oluliselt erinev kahjunõude aluseks olevates takseerkirjeldustes fikseeritust. Ringkonnakohus leiab, et H. K. arvamus ei anna alust seada kahtluse alla hageja poolt nõutava keskkonnale tekitatud kahju suurust. Maakohus on õigesti asunud seisukohale, et kostja vastuväide selle kohta, et kahju määratlemisel mais 2008 aluseks võetud 2003. aastal koostatud metsamajanduskavade takseerkirjeldustest saadav tulem ei vasta tegelikule olukorrale, ei ole põhjendatud. Keskkonnainspektsiooni aktist 05.05.2008 (tl 11-12) nähtuvalt mõõdeti 22.04.2008 XXX ja XXX külas XXX maaüksustele tehisliku veekogu rajamisega lagedaks raiutud metsamaa pindalad maaüksuste ja eraldiste lõikes. XXX ja XXX maaüksuste eraldiste lagedaks raiutud pindalasid ning eraldiste 2003. aasta metsamajandamiskavade takseerandmeid aluseks võttes arvestati keskkonnale tekitatud kahju. Kuna muud võimalused kahju kindlakstegemiseks puudusid, siis on kahju suuruse arvestamine lähtudes takseerandmetest lubatav. Samuti nähtub H. K. arvamusest, et ta möönab keskkonnakahju tekkimist (märkides, et „märkimisväärset keskkonnakahju ei ole tekkinud“), kuid arvamuse üldsõnalisuse tõttu ei ole võimalik aru saada, kui suur ja milliste maaüksuste lõikes oli siis arvamuse andja arvates „mittemärkimisväärne“ kahju.
10.Apellandi väite kohaselt kahju hüvitamise kohustuse kostjale seadmine ei ole õiguspärane nn topeltkaristamise keelu tõttu, kuna olukorras, kus kahju suurus arvutatakse mitte tegeliku, vaid seadusandja poolt hüpoteetiliselt kindlaksmääratud arvestuskorra alusel, on saadava hüvitussumma näol tegemist sanktsioneeriva/karistusõigusliku meetmega. Õigusaktides sätestatud kahjuhüvitise määradel on tõesti osaliselt pigem trahvi iseloom, kuid samas ei ole tsiviilhagi raames keskkonnakahju hüvitise nõude rahuldamise korral tegemist
isikule kriminaalkaristuse määramisega, s.o juhul, kui isikut on karistatud (või karistatakse) kriminaalkorras ebaseadusliku metsaraie eest, siis tsiviilmenetluses temalt keskkonnale tekitatud kahju väljamõistmine ei ole vastuolus PS § 23 viimase lausega.
11.Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis jäävad menetluskulud ringkonnakohtus TsMS § 171 lg 1 alusel apellandi kanda.
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
Andra Pärsimägi
Üllar Roostoja
Viivi Tomson
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.