Võlaõigus › Kindlustuslepingud - Hagid kindlustusvõtja vastu

KOSTJA VASTUVÄITED

2 (6)

Kostja vaidleb hagile vastu. Hageja esitas kostja vastu tagasinõude LKindlS § 48 lg 2 p 7 alusel. Võttes arvesse eelnimetatud sätte sõnastust, siis ei piisa tagasinõude esitamise õiguse tekkimiseks ainuüksi sellest, et sõiduki valdaja lahkus liiklusõnnetuse toimumise kohalt. Tagasinõude õiguse tekkimiseks on vajalik, et sõiduki valdaja lahkus liiklusõnnetuse toimumise kohalt, rikkudes kehtivaid õigusakte, s.o õigusvastaselt. Hageja ei ole hagis nimetanud mitte ühtegi õigusnormi, mida kostja tema arvates oleks rikkunud, rääkimata rikkumise koosseisu tõendamisest. Hagiavalduse kohaselt on kostjapoolseks rikkumiseks asjaolu, et ta lahkus liiklusõnnetuse toimumiskohast õnnetust nõuetekohaselt vormistamata. Mitte ükski õigusakt ei sätesta kohustust liiklusõnnetuse põhjustajale õnnetuse vormistamiseks liiklusõnnetuse sündmuskohal. Ka hageja ise viitab LKindIS § 38 lg 2, mille kohaselt on liiklusõnnetuse põhjustanud isikul kohustus esitada liiklusõnnetuse kohta kirjalik selgitus ja sõiduk ülevaatamiseks mitte hiljem kui 5 päeva jooksul liiklusõnnetuse toimumisest. Kostja pöördus oma kindlustusandja, s.o hageja poole 1 päev pärast õnnetuse toimumist. Hagiavaldusest on võimalik järeldada, arvestades hageja viidet Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-105-06, et hageja heidab kostjale ette LS § 7432 rikkumist. Vastavalt Riigikohtu 28.11.2006 lahendile nr 3-2-1-105-06 on LKindlS § 48 lg 2 p 7 alusel esitatud tagasinõude õiguspärasuse hindamisel oluline tuvastada, kas kostja rikkus LS §7432. Kostjat ei ole LS § 7432 rikkumise eest karistatud. Asjaolu, et Priit Jõgiste kuulis toas väidetavalt liiklusõnnetusest tingitud heli, ei tähenda, et kostja oleks süüliselt õnnetuspaigast lahkunud. Priit Jõgiste kirjalikust selgitusest ei nähtu, et ta oleks liiklusõnnetuse toimumise momenti pealt näinud ning et kostja sai aru või pidi aru saama õnnetuse toimumisest. Hageja seisukoht „kuivõrd kostja lahkus sündmuskohalt ning teda ei tabatud sõiduki roolist on hiljem võimatu kindlaks teha sõidukit juhtinud isikut ning seega ka tema juhtimisõigust ning tervislikku seisundit. Seetõttu on põhjendatud tagasinõudeõiguse kasutamine kõnealusel juhil " on vastuolus nii seaduse kui ka kohtupraktikaga. Seega, kui hageja soovib kostja vastu tagasinõude esitada, siis peab ta tõendama neid asjaolusid, mis võimaldavad tal tagasinõuet esitada.. LKind1S § 48 lg 2 p 7 alusel esitatav tagasinõue ei ole õigusvastase kahju hüvitamise nõue, mille kohaselt süüd eeldatakse. Seega peab hageja tõendama, et kostja oli õnnetuskohast lahkumises süüdi. KOHTU TUVASTATUD ASJAOLUD JA NENDEST TEHTUD JÄRELDUSED Kohus leiab, et hagi ei ole tõendatud ja ei kuulu rahuldamisele. LKindIS § 28 lg 1 kohaselt on liikluskahju kahju, mis on liiklusõnnetuse tagajärjel tekitatud füüsilise isiku tervisele (isikukahju) või füüsilise või juriidilise isiku asjale (varakahju). LKindlS § 28 lg 3 p 1 kohaselt loetakse varakahjuks asja kahjustamise või hävimise kahju. Poolte vahel ei ole vaidlust asjaolude üle, et: 20.veebruaril 2008.a. toimus Tartumaal Ülenurmel Kaasiku tänav 1 a maja juures liiklusõnnetus, kus kostjale kuulunud ja tema poolt juhitud sõiduk Volkswagen Golf registrimärgiga 001 AUC tagurdas otsa pargitud sõidukile Peugeot 307 registrimärgiga 105 MDA (mida tõendavad ka kahjuavaldused, kostja vande all antud ütlused, tunnistajate Priit Jõgiste ja Mariliis Soodla ütlused- tl 18-21, 89, 91, 115);

3 (6)

kostja lahkus sündmuskohalt juhtumist politseile teatamata (tõendavad ka kostja poolt vande all antud ütlused- tl 91); kostja tsiviilvastutus seoses liikluskahju tekitamisega oli liiklusõnnetuse toimumise ajal kindlustatud hageja juures (tõendab poliis nr JJE33065375- tl 22-23); hageja hüvitas tekitatud kahju taastusremondi maksumuse summas 16 826 krooni e. 1075,38 eurot (tõendavad liikluskahju hüvitamisotsus 03.03.2008, Aasta Auto Pluss AS 28.02.2008.a. arve nr 264500981 ja 05.03.2008 maksekorraldus- tl 35-37). Liiklusõnnetuse ajal kehtinud LKindlS § 48 lg 2 p 7 järgi on kindlustusandjal õigus esitada tagasinõue kahju tekitanud sõiduki valdaja vastu, kui sõidukijuht lahkus liiklusõnnetuse toimumise kohalt, rikkudes kehtivaid õigusakte. LKindlS § 48 lg 3 järgi nõutakse tagasinõudega sisse ka juhtumi käsitluse põhjendatud kulu. Ka Riigikohus on asunud seisukohale 28.11.2006 lahendis nr 3-2-1-105-06 p 9, et hageja peab tagasinõude rahuldamiseks LKindlS § 48 lg 2 p 7 alusel tõendama, et sõidukijuht lahkus liiklusõnnetuse kohalt ja õnnetusjuhtumi toimumise kohalt lahkumine oli vastuolus kehtivate õigusaktidega. Hageja heidab kostjale ette kehtinud Liikluseeskirja § 227 nõuete rikkumist. Liiklusõnnetuse toimumise ajal kehtinud Liikluseeskirja § 227 kohaselt, kui inimesed liiklusõnnetuses viga ei saanud, õnnetuses osalenud juhid või juht ja kahju saaja(d) on juhtumi põhjusi hinnates vastutuse küsimuses ühel meelel, on oma arvamuse kirjalikult vormistanud, nimetades kahju tekitamise eest vastutava isiku, ja sellele alla kirjutanud, ei ole vaja liiklusõnnetusest politseile teatada. Lahkarvamuse korral või juhul, kui kahju saaja ei ole teada, tuleb õnnetusest kohe teatada politseile ja tegutseda sealt saadud korralduse kohaselt. Sõidukit või õnnetusse puutuvaid esemeid tohib enne politsei kohalejõudmist liigutada vaid siis, kui teiste sõidukite liiklus on võimatu ja eelnevalt on tunnistajate juuresolekul ära märgitud sõiduki ja esemete asend ning jäljed. Riigikohtu Tsiviilkolleegium on 28.11.2006 otsuses nr 3-2-1-105-06 p 9 asunud seisukohale, et LE §-de 225 ja 227 sätted reguleerivad mootorsõiduki juhi kohustusi liiklusõnnetuse sündmuskohal, kuid ei reguleeri liiklusõnnetuse kohalt lahkumise seaduslikkust. Asjakohane oli tuvastada üksnes seda, kas kostja rikkus LS § 7432, s.o. kas ta põgenes liiklusõnnetuse sündmuskohalt. Liiklusõnnetuse ajal kehtinud LS § 7432 sätestas juhi vastutuse liiklusõnnetuse sündmuskohalt põgenemise eest. Vastusena esitatud pöördumisele teatab PPA Lõuna Prefektuur (tl 84), et neil on registreeritud teade liiklusjuhtumi kohta, mis toimus 20.02.2008 kella 20:57 ajal Tartumaal Ülenurme alevikus Kaasiku la juures, kus VW Golf reg.märk 001 AUC sõitis külge sõiduautole Peugeot 307 reg. märk 105 MDA, kus VW Golf oli lahkunud sündmuspaigalt. Sündmuskohale oli kutsutud liiklusjärelevalvetalituse avariiteenistus, kes fotografeeris sündmuskohta. Politsei antud liiklusõnnetuse faktis menetlust ei alustanud ning juhtum on politsei ühtses andmebaasis registreeritud infona, sest võttes arvesse kahjustada saanud sõiduki Peugeot 307 esineva vigastuse 4 (6)

ulatust ja suurust on võimalik, et külgesõitja ei tajunud seda ja seega ei saanud ka politsei nimetatud juhtumit menetleda väärteokorras, liiklusõnnetuse sündmuskohalt lahkumise faktis. Isikut ei saa võtta vastutusele teo eest, mis asub väljapool tema teadmiste piire. Riigikohus on asunud 11.10.2005.a. otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-97-05 ja 28.11.2006 otsuses nr 3-2-1-105-06 seisukohale, et LKindlS § 48 lg 2 p 7 alusel regressinõude lahendamisel on kohus pädev tuvastama liiklusõnnetuse toimumise kohalt õigusvastast lahkumist ka siis, kui sõidukijuhti pole selle eest väärteomenetluses karistatud. Hageja nõude aluseks on kostja poolt liiklusõnnetuse toimumise kohalt lahkumine kehtivaid õigusakte rikkudes, s.o. põgenemine liiklusõnnetuse sündmuskohalt kehtinud LS § 7432 mõttes. Kuna KarS § 32 lg 1 sätestab süüpõhimõtte, siis on põgenemine kõnealuses tähenduses süüline lahkumine liiklusõnnetuse sündmuskohalt. Süü presumptsioon kehtib kahju õigusvastase tekitamise korral (VÕS § 1050 lg 1). Hageja ei nõua kostjalt kahjuhüvitist, vaid tal on kostja vastu kannatanule makstud hüvitise tagasinõue. Vastavalt TsMS § 230 lg 1 kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Järelikult peab hageja tõendama LKindlS § 48 lg 2 p 7 kohaldamiseks kostja käitumises süükoosseisu LS § 7432 järgi, sh. kostja süüd liiklusõnnetuse sündmuskohalt lahkumises (Riigikohtu Tsiviilkolleegiumi 28.11.2006.a. otsus nr 3-2-1-105-06). Kostja on kahjuavalduses (tl 18) 21.02.2008 kirjeldanud, et ta tagurdas parklast välja, oli pime ja ta ei näinud enda taga olevat autot ja sõitis kergelt otsa..., lahkus sündmuskohalt omanikule ja politseile teatamata. Kostja kirjast hagejale 14.12.2008 (tl 26) nähtub, et kostja teatab, et ta ise ei märganud ega ei tundnud, et riivas auto tagurdamisel auto tagumise kaitseraua parema poolega kõrvalseisva auto tagumist vasakpoolset kaitserauda. Kohus nõustub kostjaga, et vaidlusaluseks küsimuseks ei ole mitte asjaolu, kas kostja lahkus sündmuskohalt, vaid see, kas tema tegevus oli süüline. Süü on isikule tehtav etteheide, et ta otsustas ebaõiguse kasuks ja käitus normivastaselt, ehkki ta oleks võinud otsustada õiguse kasuks ja käituda normipäraselt. Süüline käitumine tähendab, et isikul peab olema võime aru saada olukorrast, kus ta peab üles näitama hoolsuskohustust, samuti peab ta vastavalt sellele arusaamisele käituma. Kohus, hinnates kõiki uuritud tõendeid kogumis, leiab et puuduvad usaldusväärsed tõendid selle kohta, et kostja sai aru, et tema poolt juhitud sõiduk oleks põhjustanud liikluskahju, st. oleks toimunud liiklusõnnetus. Tagurdamisel kokkupõrke müra kuulmine on hinnanguline. Taju formeerumine toimub aistingutes sisalduva elementaarinformatsiooni alusel aju vastavates keskustes ja on tegelikkuse meelelise peegeldamise või meelelise tunnetamise üks etappe aistingu ja kujutluse kõrval. Tunnistaja Priit Jõgiste annab ütlusi (tl 89), et ta oli tagumises toas ja kuulis, et väljas käis mütsakas ja läks aknast välja vaatama, kuid nägi, et inimesed on väljas ja läks tagasi; Mariliis Soodla laskis kella, s.o. fonolukku, mis on välisukse juures, et tule välja, et su autole sõitis Volkswagen Golf otsa. Tunnistaja Mariliis Soodla annab ütlusi (tl 115), et ta oli maja ees ja hakkas sõbrannat koju viima, kui maja ees seisnud Volkswagen Golf hakkas tagurdama ja tagurdas teisele autole otsa; käis päris kõva pauk, et seda oleks pidanud kuulma; juht ei peatunud ega tulnud autost välja, et kontrollida, kas midagi juhtus, vaid sõitis minema. Kostja A. P. annab vande all ütlusi (tl 91), et ta istus autosse VW Golf ja hakkas tagurdama, tagurdas välja paremale poole, keeras auto ümber ja tahtis sõita edasi koju Tartu linna; kui ta oli jõudnud sõita autoga 10 km, helistas talle sõber ja palus tagasi tulla, sest ta olevat tagurdanud otsa Peugeot autole; ta sõitis kohe tagasi; sai kokku Peugeot auto juhiga ja nad rääkisid, et vaja 5 (6)

minna järgmine päev kindlustusse; A. Pedassaar käis samal õhtul ka politseis ja ütles, et ei lahkunud tahtlikult sündmuskohalt, politsei märkis tema andmed paberile üles; A. Pedassaarel on auto peal suur basskõlar ja see võis väristada, et ta ei tundnud seda kokkupõrget ja taga oli sportsummutaja, mis plärises; ta ise ei tundnud, et millelegi vastu sõitis ega ei märganud, et keegi oleks püüdnud talle märku anda. Neid ütlusi kinnitab ka kostja käitumine, et ta kohe kui ta sai toimunud kokkupõrkest teada, pöördus sündmuskohale tagasi ja samal õhtul pöördus ka politsei poole, mida tõendavad tsiviilasja materjalid. Kohus nõustub kostjaga, et hetkeline auto peatumine võis olla tingitud asjaolust, et autoga tagurdades ja seejärel seda ümber pöörama asudes, peatub auto vahepeal korraks. Fototabelitelt (tl 28-34, 85-86) nähtuvalt on käsitletava juhtumi käigus vigastada saanud Peugeot 307 vasakpoolne tagatuli ja tagastange, VW Golf on kriimustatud tagastange. Politsei, kes käis sündmuskohal, jättis algatamata kostja suhtes väärteomenetluse, leides, arvestades kahjustada saanud sõidukil esineva vigastuse ulatust ja suurust, on võimalik, et külgesõitja ei tajunud seda (tl 84). Tunnistaja Priit Jõgiste, kes töötab remonditeostaja Aasta Auto Pluss varustajana, annab ütlusi (tl 89), et ta ise ei tea, kuidas asi lõppes, sest tal oli kaskokindlustus ja asi teda rohkem ei huvitanud; töö juures esitas ta avalduse, neil on töö juures kahjukäsitleja; auto remont teostati mujal, arve väljastas nende firma. Auto VW tagurdas vastu autot Peugeot juhist kõige kaugemalasuva parempoolse tagumise otsaga. Kuna tunnistaja M. Soodla ütlustest nähtuvalt oli väljas külm veebruariilm ja tunnistaja Priit Jõgiste ütlustest nähtuvalt on auto tagastange plastmassist, ei ole välistatud, et plastmass lõhenes külma tõttu ka kerge löögi mõjul. Neil asjaoludel kohus leiab, et ei ole usaldusväärselt tõendatud, et kostja sai aru, et tema poolt juhitud sõiduk tagurdamisel põrkus kokku teise sõidukiga ja kostja sellele vaatamata lahkus sündmuskohalt, st. kostja süüline käitumine liiklusõnnetuse sündmuskohalt lahkumises. Hageja on hagi esitamist põhjendanud ka asjaoludega, et kuivõrd kostja lahkus sündmuskohalt ning teda ei tabatud sõiduki roolist, on hiljem võimatu kindlaks teha sõidukit juhtinud isikut ning seega ka tema juhtimisõigust ning tervislikku seisundit, mistõttu on põhjendatud tagasinõudeõiguse kasutamine kõnealusel juhul. Kohus leiab, et need asjaolud on tõendamata ja ei ole käesolevas asjas asjakohased, sest hagi on kostja vastu esitatud LKindlS § 48 lg 2 p 7 alusel. Kohus leiab, et neil asjaoludel tuleb hagi jätta rahuldamata. TsMS § 162 lg 1 järgi kannab hagimenetluses kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus, jättes hagi rahuldamata, jätab TsMS § 162 lg 1 alusel kostja menetluskulud hageja kanda. TsMS § 174 lg 1 kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. /allkirjastatud digitaalselt/

Roomet Sõnna Kohtunik

6 (6)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.