AS Textuur hagi Laine Sarve (Sarv) vastu 9900 krooni (632,73 euro) ja viivise saamiseks
Tsiviilasja hind
745,55 eurot
apellatsioonikohtus Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 28. mai 2012 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
AS Textuur apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
10. september 2013
Menetlusosalised ja nende
Apellant (hageja) – AS Textuur (rk: 10044317), lepinguline esindaja vandeadvokaat Peeter Viirsalu, seaduslik esindaja Argo Jõgi Vastustaja (kostja) – Laine Sarv (ik: XXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Mart Sikut
esindajad
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tartu Maakohtu 28. aai 2012 otsus ja teha asjas uus otsus millega rahuldada AS Textuur hagi Laine Sarve vastu võlgnevuse ja viivise väljamõistmiseks.
2.Välja mõista Laine Sarvelt AS Textuur kasuks
võlgnevus
30.09.2010
seisuga
(kuussada
kolmkümmend kaks) eurot 73 senti, viivis 30.09.2010 seisuga 28 (kakskümmend kaheksa) eurot 13 senti ja alates 01.10.2010 viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni võlgnevuse täieliku tasumiseni.
3.Jätta poolte menetluskulud maakohtus Laine Sarve kanda.
4.Apellatsioonkaebus rahuldada.
Menetluskulude jaotus
Jätta
menetluskulud
ringkonnakohtus
Laine
Sarve
kanda. Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.AS Textuur (hageja) esitas 25.06.2010 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse, milles palus mõista Laine Sarvelt (kostja) välja 10 898,08 krooni. Kuna kostja esitas makseettepanekule vastuväite, lõpetas Pärnu Maakohus 14.09.2010 maksekäsu kiirmenetluse ja andis asja üle Tartu Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses. 30.09.2010 esitas hageja maakohtule täpsustatud hagiavalduse, milles palus mõista kostjalt välja põhivõla 9900 krooni ning viivise 30.09.2010 seisuga 440,14 krooni ja alates 01.10.2010 seaduses ettenähtud määras kuni võlgnevuse tasumiseni. Hageja väitel sõlmisid pooled 01.12.2002 soojusenergia ostu-müügilepingu nr 141 (soojaleping), mille järgi müüs hageja kostjale soojusenergiat XXX elamus asuva kostjale kuuluva korteri nr X kütteks ja soojaveevarustuseks. Hageja täitis lepingut ja müüs kostjale soojusenergiat ning esitas talle selle eest iga kuu arveid. Alates 30.09.2009 on kostja jätnud tasumata hageja esitatud üheksa arvet kogusummas 9900 krooni. 21.05.2010 saatis hageja kostjale kirjaliku meeldetuletuse, kuid kostja jättis endiselt võla tasumata.
Tegemist on soojusenergia müügiga kaugküttepiirkonnas, mistõttu tuleb juhinduda kaugkütteseadusest (KKütS) ja kohaliku omavalitsuse õigusaktides märgitust. Kostja on liitunud piirkonna kaugküttevõrguga. Karksi Vallavolikogu 18.02.2009 määruse nr 112 „Karksi valla kaugküttepiirkondade määramine, võrguga liitumise ja eraldumise tingimused ja kord ning nõuded piirhindade kooskõlastamiseks“ (määrus nr 112) § 5 lg 4 kohaselt ei ole korterelamu puhul üksiku korteri eraldumine kaugküttesüsteemist lubatud. Lepingu ülesütlemine ei ole lubatud, leping kehtib edasi ja hagejal on õigus nõuda soojusenergia eest tasumist valla kehtestatud korra kohaselt. Karksi Vallavalitsus ei ole väljastanud elamu tehnosüsteemi muutmiseks kirjalikku nõusolekut, mis oli kostjale vajalik ehitusseaduse § 16 lg 1 p 2 järgi. Hageja kütab elamut. Elamus ei ole moodustatud korteriühistut ja selle haldajaks on AS Iivakivi. Hageja esitab soojusenergia arved korteriomanikele elamu soojusmõõdiku näidu alusel, jaotades mõõdikus fikseeritud soojusenergia koguse korteriomanike vahel haldaja esitatud köetava pinna jaotise alusel.
2.Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja arvates ei ole hagejal tema vastu nõuet. Kostja ei ole hageja toodetud ja kaugküttevõrgus edastatud soojusenergiat septembrist 2009 kuni maini 2010 tarbinud. 2008/2009 kütteperioodi algusajaks septembris oli kostja lasknud korteris radiaatorid elamu tsentraalküttesüsteemist lahti ühendada ja seintelt eemaldada. Korterit läbivatel läbivoolutorudel suleti toruotsad ja läbivoolutorustik isoleeriti. Hageja esitas kütteperioodil 2008/2009 soojusenergia tarbimise eest arved kostja pojale J . S., kes tasus arved, teadmata, et kostja soojusenergiat enam ei tarbi. Soojaleping ei kehti alates 16.10.2009, kui kostja esitas lepingu p 5.2 järgi avalduse sooviga leping lõpetada põhjusel, et juba üle aasta ei ole olnud tema korteris radiaatoreid ning see ei ole takistanud hoones asuvate teiste korterite soojatarbimist. Hageja ei ole soojalepingu ülesütlemist vaidlustanud. Kostja korteri kütmiseks kasutatakse elektrikütet. Kahes kõrvutiasetsevas kaheksakorterilises elamus köetakse kuut korterit ahiküttega, kaht elektriküttega ja kaheksat keskküttega. Korteriomanikud aktsepteerivad seda olukorda, üksteist sooja tarbimisel ei segata ja vaidlusi ei ole tekkinud. Tegemist ei ole soojusenergia müügiga kaugküttepiirkonnas, kuna hageja ei ole kostjale vaidlusalusel ajal soojusenergiat müünud. Määrus nr 112 ei ole asjakohane. Hagi nõude puhul ei ole vaidlusesemeks kaugküttevõrguga liitumine või sellest eraldumine. Ükskõik milline oleks õiguslik hinnang võrgust eraldumise kohta, ei muuda see olematuks, et kostja ei ole hageja toodetud soojusenergiat tarbinud. Seega ei saa olla ka võlga.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus jättis 28. mai 2012 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda. Maakohtu otsuse järgi ei ole vaidlusesemeks kaugküttevõrguga liitumine või sellest eraldumine, vaid soojusenergia müügist tekkinud võlgnevus. KKütS § 8 lg-d 1 ja 2 ei kohaldu, kuna pooled ei ole esitanud elamu kohta soojatarnimise lepingut. Samuti ei kohaldu korteriomaniku ja võrguettevõtja vahelistele õigussuhetele soojuse lepinguta tarnimisel korteriomandiseaduse (KOS) § 13. Asjakohane ei ole ka määrus nr 112 (otsuses ekslikult märgitud nr 109). Radiaatoreid kostja korteris ei ole ja püstak on isoleeritud. Tõendamata on, et kostja tarbib teiste arvel sooja. Kaugkütet kasutavad elamus üksnes neli korterit, ülejäänud neli korterit saavad kaugküttesoojust ilmselt tunduvalt vähem kui kaugküttega köetavad korterid. Kostja on järginud lepingu tingimusi ja kasutanud oma lepingulist õigust see üles öelda, ülesütlemist ei ole vaidlustatud, seega ei ole kostja ka soojalepingut rikkunud. Muud lepingut poolte või hageja ja elamu korteriomanike vahel ei ole esitatud. Tähendust ei ole, kas radiaatorite eemaldamiseks korterist oli nõusolek, sest seadusest ei tulene tarbija kohustust tasuda teenuse või selle osa eest, mida ta tegelikult ei tarbinud. Radiaatorite eemaldamise õigusvastasusel
võib olla tähtsus kahju hüvitamise või kaasomandi rikkumise kõrvaldamise nõuete puhul. Kuna korteris ei olnud vaidlusalusel ajal radiaatoreid, on ilmselge, et kostja ei ole tegelikult tarbinud soojusenergiat nii suures koguses, kui on tuletatav talle hageja esitatud arvetest. Hageja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, milline oli vaidlusalusel ajavahemikul kostja korteri kütmiseks kulunud tegelik sooja hulk ja maksumus. Ei ole välja selgitatud, kui palju kostja faktiliselt on tarbinud soojusenergiat korteri püstakutorudest eralduva soojuse ja kõrval asuvate korterite kütmise tõttu. Tulenevalt Eestis teostatud mitmetest uuringutest korruselamutes ühtsest süsteemist korteri või mitme korteri eraldumisel võib moodustada eraldunud korterile ühisest küttesüsteemist saadav küttekulu 25–35% senisest tasemest. Kostjale arvestatud soojusenergia osa on tegelikult tarbitust suurem ja peab olema tõendatud. Kuna sellist arvestust ei ole kohtule esitatud, ei ole kohtul võimalik hinnata, millises osas on kostja tegelikult või ka arvestuslikult tarbinud soojusenergiat.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.AS Textuur esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 28. mai 2012 otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega AS Textuur hagi rahuldada ja jätta kõik menetluskulud kostja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) jättis kohus tähelepanuta kaugkütteseaduse, korteriomandiseaduse ja asjaõigusseaduse (AÕS) asjakohase regulatsiooni. Kohtu poolt vaidluse selline kvalifitseerimine on ka üllatuslik, kuna kohus ei avaldanud, et ta peab hageja õiguslikke väiteid ebaõigeteks. XXX asuv korterelamu kuulub kaugküttepiirkonda ja elamu tarbijapaigaldis on ühendatud võrguga, mille kaudu hageja tarnib korterelamule soojusenergiat. Tarbijapaigaldis kuulub kõikidele korteriomanikele ühiselt ning seega ka soojusenergia müügileping on sõlmitud kõigi korteriomanikega ühiselt, sõltumata sellest, millises vormis see leping on vormistatud. Riigikohus on leidnud (3-2-1-111-04), et võrguettevõtja peab KKütS § 15 lg 1 järgi tagama tema võrku sisenevate ja võrgust väljuvate soojakoguste kindlaksmääramise. Kuidas soojusenergia üksikute korterite vahel jaotub ja millistel põhimõtetel toimuvad arveldused, tuleneb KOS § 13 lg 1 ja AÕS § 75 lg 1 regulatsioonist, mille kohaselt eeldatakse kaasomandi majandamiskulude katmist vastavalt kaasomandi mõtteliste osade suurusele, kui korteriomanikud ei lepi kokku teisiti. Riigikohus on märkinud (3-2-1-146-10), et KOS § 13 lg 1 teises lauses sätestatud kokkulepe, millega kaldutakse kõrvale KOS § 13 lg 1 esimeses lauses sätestatud kulutuste jaotamise põhimõttest, tähendab, et kulude jaotamisega teistsugusel viisil kui võrdeliselt korteriomanikele kuuluvate kaasomandiosade suurustega peavad nõus olema kõik korteriomanikud. Kostja ei ole esitanud kõigi korteriomanike nõusolekut kulutuste KOS § 13 lg-s 1 sätestatust erinevaks jaotamiseks. Lisaks ei ole kostja esitanud kõigi kaasomanike nõusolekut tehnosüsteemi muutmiseks (AÕS § 74; 3-2-1-50-11) ega ka kohaliku omavalitsuse luba (ehitusseaduse § 16 lg 1 p 2). Seega on kostja oma korterist radiaatorid eemaldanud õigusvastaselt (kui radiaatorite eemaldamine on aset leidnud). Kohus tegi järelduse, et radiaatorid on eemaldatud, AS Iivakivi tõendi alusel. Kohus jättis hindamata selle tõendi usaldusväärsuse. Radiaatorid võidi hiljem tagasi panna. Radiaatorite eemaldamine on toimunud ebaseaduslikult ning ebaseadusliku tegevusega väidetavalt tekitatud olukorda (radiaatorite puudumine) ei saa kohtus tuua tõendiks. Samas ei oma radiaatorite olemasolu või puudumine vaidluse seisukohast õiguslikku tähendust, sest küsimus taandub elamu majandamiskulude jaotamisele kaasomanike vahel. Hageja ei saa sekkuda korteriomanike vahelistesse suhetesse ega nõuda, et teised korteriomanikud lahendaksid olukorra ning vabastaks kostja ühiste majandamiskulude kandmisest. Selline õigus on üksnes korteriomanikel konsensusliku kokkuleppe alusel.
Riigikohtu seisukohast lahendis nr 3-2-1-111-04 (p 22) tulenevalt on hageja olukorras, kus tal ei ole võimalik kasutada talle seadusega ette nähtud võimalust katkestada soojuse andmine. Kuna antud juhul on korteriomanike näol tegemist osavõlgnikega (korteriomanikud tasuvad arvestuslikult neile langeva soojuse osa eest), ei ole hagejal võimalik ka nõuda tarnitud sooja eest tasumist teistelt korteriomanikelt, vaid üksnes kostjalt. Maakohtu lahendus tähendab seda, et hagejal ei ole õigust objektiivselt antud soojuse eest tasu saada; 2) jättis kohus ebaõigesti arvestamata hageja vastuväite. Kohus leidis vääralt, et hageja ei ole vaidlustanud kostja poolt soojalepingu ülesütlemist. Hageja on kogu menetluse kestel (11.11.2010 menetlusdokument, 14.05.2012 kohtuistung) olnud seisukohal, et poolte vahel sõlmitud soojaleping on kehtiv ning kostjal puudus õigus seda lõpetada. Eeltoodust tulenevalt asus kohus ebaõigele seisukohale nagu oleks kostja soojalepingu kehtivalt üles öelnud; 3) on kohtuotsus üllatuslik ja vastuoluline. Kohus märkis, et on võimalik, et teiste korterite omanikud tasuvad mingil määral ka kostja küttekulud, kuid kuna sellist arvestust kohtule esitatud ei ole, pole kohtul võimalik seda hinnata. Kohus ei saa jätta hagi täielikult rahuldamata olukorras, kus kohus möönab nõude olemasolu ning määratleb ka nõude piirid (25–35% küttekulu senisest tasemest). Kohus ei saa sellisele seisukohale asuda alles kohtuotsuses, andmata pooltele võimalust sellise käsitluse osas seisukohta avaldada ja tõendeid esitada. Kohtu järeldustes sisaldub ka olemuslik materiaalõiguslik vastuolu, nimelt, kui KKütS § 15 lg 1 kohaselt piirdub võrguettevõtja kohustus vaid tema võrku sisenevate ja võrgust väljuvate soojakoguste kindlaksmääramisega, siis ei saa võrguettevõtjalt nõuda, et ta tõendaks lisaks soojakoguste tarbimise ka tema võrgu väliselt, s.o üksikute korterite vahel; 4) palub apellant ringkonnakohtul vastu võtta tõend, mis kinnitab, et hageja ei ole kunagi aktsepteerinud kostja poolt lepingu ülesütlemist.
5.L. Sarv vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata ja menetluskulude apellandi kanda jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) esitati hagi soojusenergia müügist tekkinud võla väljamõistmiseks. Kostja ei ole vaidlusalusel ajal hageja toodetud soojusenergiat tarbinud ja seetõttu ei saa olla ka võlga hageja ees. Esitatud nõude puhul ei ole vaidlusesemeks kaugküttevõrguga liitumise või eraldumise, samuti korterelamu kaasomanike ühise tegevuse või tegevusetuse küsimused, vaid väidetava soojusenergia müügist tekkinud võlgnevuse nõue; 2) on KKütS § 8 lg-d 1 ja 2 kohaldatavad juhul, kui võrguettevõtja ja soojatarbija vahel on soojuse müügileping, praegusel juhul ei ole sellist lepingut sõlmitud. Samuti ei ole põhjendatud KOS § 13 sätete kohaldamine, kuivõrd see reguleerib korteriomanike vahelisi suhteid ega kohaldu korteriomaniku ja võrguettevõtte vahelistele õigussuhetele soojuse lepinguta tarnimisel. Määrus nr 112 ning kaugkütteseadus ei ole vaidluses asjakohased; 3) nähtub AS Iivakivi tõendist nr 31, et kahes kõrvutiasetsevas 8-korterilises elamus, millel on ühine soojussõlm, köetakse kuut korterit ahiküttega, kaht elektriküttega ja kaheksat keskküttega. Seega keskkütet kasutab ainult 50% korteritest nii arvult kui ka pindalaliselt. Lõuna 3 kortermajas asub kaheksa korterit. Neli korterit kütavad keskküttega, ülejäänud neli korterit, sh kostja, kes ahi-, kes elektriküttega. Kõik kaasomanikud on teinud oma küttesüsteemi valiku omal äranägemisel, kuid kaasomanike teadmisel. 24.11.2010 paikvaatluse protokolli nr 2 kohaselt tuvastas Karksi Vallavalitsuse ehitusinsener M. H. hageja avalduse alusel korteri ülevaatamisel, et vesikütte radiaatorid on eemaldatud kostja korteri köögist, suurest toast ja magamistoast ning püstakud on isoleeritud. Seega KarksiNuias kommunaalteenuseid osutav ettevõte AS Iivakivi, Karksi Vallavalitsus, hageja ega ükski XXX korteriomanikest (kaasomanikest) ei ole kujunenud olukorda vaidlustanud, seega
on sisuliselt aktsepteerinud küttesüsteemide erinevaid lahendusi. Ahiküttega korterite omanikele hageja soojusenergia tarbimist ei arvesta ja soojaarveid ei esita. Seega ei ole hageja kohelnud kaasomanikke võrdselt; 4) ei ole apellandi esitatud täiendav tõend asjakohane ja tuleks jätta tähelepanuta, seda enam, et tõend oli võimalik esitada esimese astme kohtus. Tõendist nähtub, et hageja on 17.09.2009 kirjaga nr 78 vastanud kostja 11.09.2009 avaldusele. Hageja 17.09.2009 kiri ei saa olla vastuseks kostja 16.10.2009 avaldusele lepingu lõpetamiseks.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus on põhjendatud ja tuleb rahuldada. Maakohtu vaidlustatud otsus tuleb tühistada materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Ringkonnakohus teeb asjas uue otsuse, millega rahuldab hagi ja mõistab L. Sarvelt AS Textuur kasuks välja võlgnevuse 30.09.2010 seisuga 632,73 eurot, viivise 30.09.2010 seisuga 28,13 eurot ja alates 01.10.2010 viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni võlgnevuse täieliku tasumiseni ning jätab poolte menetluskulud maakohtus L. Sarve kanda.
7.Hagiavaldusest nähtuvalt nõudis hageja kostjalt soojusenergia ostu-müügilepingust tuleneva võlgnevuse väljamõistmist. Kostja peamine vastuväide seisnes selles, et ta on korterist asuvad radiaatorid keskküttesüsteemist lahti ühendanud ja pooltevahelise lepingu kehtivalt lõpetanud, mistõttu puudub tal soojusenergia eest tasumise kohustus. Maakohus nõustus kostja seisukohtadega ning jättis hagi rahuldamata. Ringkonnakohus leiab, et maakohus jättis hagi põhjendamatult rahuldamata.
7.1.Ekslik on maakohtu seisukoht, et hageja tuginemine KKütS-le ja määrusele nr 112 (t.l 4245) ei ole antud vaidluse lahendamisel asjakohane. Vastavalt KKütS § 5 lg-le 4 kaugküttepiirkonnas tohib võrguga ühendatud tarbijapaigaldist võrgust eraldada ja ehitatava või rekonstrueeritava ehitise soojusega varustamisel kasutada muud viisi, kui on kaugküte kohaliku omavalitsuse volikogu määratud tingimustel ja korras. Karksi Vallavolikogu kehtestas 18.02.2009 määrusega nr 112 Karksi vallas kaugküttepiirkonnad ning nimetatud määruse § 5 lg 4 järgi ei ole korterelamu puhul üksiku korteri eraldumine kaugküttesüsteemist lubatud. Pooltevahelise lepingu p 2.1 järgi kohustuvad lepingupooled lepingu täitmisel järgima seadusi ja teisi õigusakte ning määrus nr 112 oli kostjale täitmiseks kohustuslik. Seega ei olnud kostjal seadusest tulenevalt lubatud kaugküttesüsteemist eralduda. KKütS § 11 lg 1 järgi võrguga liitumiseks sõlmivad võrguettevõtja ja võrguga ühendatava tarbijapaigaldise omanik või valdaja kirjaliku liitumislepingu ning sama paragrahvi lg 4 kohaselt on nimetatud leping soojuse ostu-müügilepingu sõlmimise aluseks. Liitumislepingu eesmärgiks on luua tingimused tarbijate soojusega varustamiseks. Asja materjalidest nähtuvalt on elamu, milles asuv korter kuulub kostjale, tarbijapaigaldis (on korteriomanike kaasomandis) ühendatud hageja soojusvõrku ning seega faktiliselt liidetud hageja soojusvõrguga. Nimetatud asjaolu üle pooltel vaidlus puudub. Ringkonnakohus märgib, et KKütS §-st 11 ei tulene, et võrguga liitumise leping oleks kirjaliku vormi järgimata jätmise tõttu tühine. Seega oli hageja ja XXX korteriomanike vahel sõlmitud suuline võrguga liitumise leping, mis KKütS § 11 lg 4 järgi oli aluseks soojuse ostu-müügilepingu sõlmimisele. Karksi vallavalitsuse 10.08.2010 kirjast AS-le Textuur (t.l 49) nähtuvalt on vallavalitsus juhtinud 10.11.2009 kirjaga L. Sarve tähelepanu sellele, et vastavalt määruse nr 112 § 5 lg-le 4 ei ole korterelamu puhul lubatud üksiku korteri eraldumine kaugküttesüsteemist.
Eelnevast tulenevalt on ebaõige maakohtu seisukoht, et antud juhul ei ole õiguslikku tähendust sellel, kas kostjal oli nõusolek kaugküttesüsteemist eraldumiseks või mitte.
7.2.Poolte vahel on 01.12.2002 (s.o enne kaugküttepiirkonna kehtestamist) sõlmitud soojusenergia ostu-müügileping (individuaalteenuse leping). Nimetatud lepingu p 5.2 järgi ostja võib lepingu lõpetada koheselt juhul, kui lepingu lõpetamine ei takista hoones asetsevate teiste korterite sooja tarbimist. Maakohus on tuginenud kostja 16.10.2009 avaldusele hagejale (t.l 35) ning teinud selle põhjal järelduse, et pooltevaheline leping on lõppenud kostja poolt lepingu ülesütlemisega ning seetõttu puudub hagejal kostja vastu lepingust tulenev nõue. Ringkonnakohus maakohtu selle seisukohaga ei nõustu. Hageja 17.09.2009 kirjast (t.l 79) nähtub, et vastuseks kostja 11.09.2009 kirjale on hageja teatanud, et määruse nr 112 alusel kuulub XXX asuv elamu alates 01.03.2009 kaugküttepiirkonda ning üksiku korteri eraldumine kaugküttepiirkonnast ei ole lubatud. Seega ei ole võimalik lõpetada pooltevahelist soojusenergia ostu-müügilepingut ning puudub võimalus arvete esitamata jätmiseks. Eelmärgitud hageja kiri kostjale tõendab, et hageja ei nõustunud lepingu lõpetamisega ning üksnes asjaolust, et hageja ei vastanud kostja hilisemale 16.10.2009 korduvale avaldusele, ei saa järeldada hageja nõustumust lepingu lõpetamisega. Sellest tulenevalt on ekslik kostja seisukoht, et ta on lepingu kehtivalt üles öelnud. Kostja 16.10.2009 avalduses märgitud asjaolud ei ole käsitletavad ka mõjuva põhjusena VÕS § 116 ja § 196 tähenduses, mis õigustaks lepingut erakorraliselt üles öelda. Pooltevaheline leping on kehtiv ning lepingu järgi hageja osutatud soojusenergia tasumine ei sõltu sellest, kas kostja soojusenergiat tarbib või mitte. Lepingu p 3.1 järgi igakuuline tarbitud soojusenergia kogus määratakse hoones olemasoleva soojusarvesti näitude järgi ning jaotatakse korterite vahel vastavalt lepingu p-s 1.2 toodud korteri pindalale. Arvete esitamisel ja võlgnevuse arvestamisel on hageja nimetatud põhimõttest lähtunud ning hageja esitatud võlgnevuse arvestusele ei ole kostja vastuväiteid esitanud. Eelnevast järelduvalt tuleb kostjalt välja mõista võlgnevus 30.09.2010 seisuga 632,73 eurot, viivis 30.09.2010 seisuga 28,13 eurot ja viivis alates 01.10.2010 VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni võlgnevuse täieliku tasumiseni.
7.3.Tulenevalt KKütS § 15 lg-s 1 sätestatust piirduvad hageja kohustused vaid kogu tarbijapaigaldise kaudu edastatud soojuse arvestamisega. Kuidas soojus korterite vahel jaotub ja millistel põhimõtetel toimuvad arveldused, ei ole KKütS-s reguleeritud ning see sõltub võrguettevõtja ja korteriomanike ning korteriomanike omavahelistest kokkulepetest. Pooltevahelise lepingu p 3.1 järgi jaotatakse tarbijapaigaldise kaudu edastatud soojus vastavalt korterite pindalale ning selline regulatsioon on kooskõlas KOS § 13 lg-s 1 ja AÕS § 75 lg-s 1 sätestatud regulatsiooniga. Kulutuste jaotamise teistsugune regulatsioon eeldab kõigi korteriomanike kokkulepet ning kostja ei ole tõendanud, et teised XXX korteriomanikud oleksid nõustunud kandma soojakulusid nende kaasomandiosast suuremas ulatuses. Seetõttu ei ole õige kostja väide, et teised kaasomanikud on nõustunud kulutuste jaotamisega seadusest erineval viisil.
8.Seoses hagi ja apellatsioonkaebuse rahuldamisega jäävad poolte menetluskulud maakohtus TsMS § 162 lg 1 järgi ja ringkonnakohtus TsMS § 171 lg 1 järgi kostja kanda.
/allkirjastatud digitaalselt/ Kai Kullerkupp
/allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi
/allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.