Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

andmise taotluse lahendamist, kui taotlust ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud ja hageja nõue

korteriomandit, mis kuuluvad Avaresta OÜ-le (pankrotis) ja mis on koormatud hageja kasuks hüpoteekidega kogusummas 1 246 277 eurot, on seni võõrandamata. Hageja on esitanud nõude Avaresta OÜ pankrotimenetluses, mille rahuldamise korral võib eeldada, et hagejale laekub hüpoteekide summa. Hageja on esitanud kostjale korduvalt nõuded käenduslepingust tuleneva kohustuse täitmiseks, aga kostja ei ole kohustust täitnud. Hageja nõuab kostjalt viivist seadusega ette nähtud määras alates hagi esitamisest. Põhivõlgnikul puudus kahju hüvitamise nõue hageja vastu. Hageja ei pidanud ega saanud kaitsta nõuet põhivõlgniku pankrotimenetluses, sest see rauges. Tagatised on realiseeritud tegelikule väärtusele vastava hinnaga enampakkumistel. Hageja on oma lepingulised kohustused põhivõlgniku ees kohaselt täitnud. Osa laenusummat jäi välja maksmata põhivõlgniku süül. Kostja vastuväited

aktide kooskõlastamisega, mille tagajärjel maksis hageja ehitaja ehitusarveid viivitustega. Teatud ajahetkel aga keeldus omanikujärelevalve teostaja akte ja arveid aktsepteerimast, sest lähtus hageja vastavast juhisest ja vastavalt ei maksnud hageja ka ehitajale viimase arveid. Hageja jättis põhivõlgnikule välja maksmata laenulepingu lisas nr 3 kokkulepitud summast ca miljon krooni. Laenulepingust ja selle lisadest nr 1-3 nähtuvalt pidi hageja kogufinantseering hoone XXX X omandamisse ja ehitusse olema ca 80 miljonit krooni (8 miljoni krooni eest kustutati Future Arendus kohustusi panga ees), millest reaalselt maksti hageja poolt kostjale teadaolevalt välja ca 79 miljonit krooni. Koheselt peale 18.10.2010 enampakkumisel hoones asuvate korteriomandite tervikvarana omandamist sõlmis uus omanik Skinest Kinnisvara OÜ ehitustööde teostamislepingu sama ehitajaga maksumusega 1 605 514 krooni (ilma käibemaksuta). Nimetatud summa osas tuleb arvestada, et hoones olid ehitustööd seiskunud. Seega osad tööd tuli teha vaid seetõttu, et hoone oli vahepeal tühjalt ja kütmata seisnud ja osade tööde vajadus oli tingitud üksnes sellest, et tööd olid pooleli jäänud. Samuti lisandusid mõned tööd seoses uute lahendustega. Kui hageja oleks maksnud põhivõlgnikule välja kogu laenusumma ning võimaldanud koheselt jätkata ehitustööde lõpuleviimisega, siis olnuks hoone ehituse lõpuleviimiseks vajaminev rahasumma ca 1-1,2 miljonit krooni väiksem. Eeltoodud asjaoludel tuleb kostja vastutus lugeda vähenenuks nulli euroni. Lisaks ei ole hageja laenu sissenõudmisel ja selle tagatiste realiseerimisel käitunud heas usus, põhjustades ise selle, et tema nõue jäi osaliselt täitmata ja rahuldamata laenukohustust taganud hüpoteekide realiseerimisest. Maakohtu otsus

laekub hüpoteekide summa. Kui see summa lugeda ka põhivõlgniku laenulepingust tuleneva põhivõla katteks, siis on võla jääk 531 544 eurot 81 senti (1 777 821, 81 - 1 246 277) endiselt suurem hageja põhinõudest (319 558 eurot 24 senti). Osas, milles hageja on tõendanud, et ta andis põhivõlgnikule laenulepingu alusel raha ja põhivõlgnikul oli tekkinud kohustus raha tagastada, peab kostja tõendama asjaolusid, millest nähtuks, et hagejal vastavat nõuet enam ei ole (3-2-1-173-10, p 11). Kostja saab VÕS § 149 lg 1 alusel tugineda tasaarvestuse avaldusele, kui see on kehtiv. Tasaarvestuse avalduse tegemise ja kättetoimetamise üle vaidlus puudub. Kostja pidi tõendama TsMS § 230 lg 1 järgi asjaolud, millest tuleneb põhivõlgniku kahjunõue hageja vastu (3-2-1-95-11, p 16) ja õigus see hageja nõudega tasaarvestada (3-2-1-24-12, p 12). VÕS § 200 lg 4 järgi ei saa tasaarvestav pool tasaarvestada nõuet, millele teine pool saab esitada vastuväiteid. Tasaarvestus ei ole lubatud, kui teine pool esitab tasaarvestava poole nõudele sellised vastuväited, mis välistavad täielikult või osaliselt nõude maksmapaneku (3-2-1-129-11, p 9). Hageja vastuväide, et põhivõlgnikul puudus kahju hüvitamise nõue hageja vastu, välistab põhivõlgniku nõude maksmapaneku. Seega ei olnud põhivõlgniku tasaarvestus lubatud ja kostja ei saa sellele tugineda. Lisaks ei ole kostja tõendanud, et põhivõlgnikul oleks tekkinud kahju hageja tegevuse tõttu. VÕS § 146 lg 2 järgi pidi kostja tõendama, milline oleks olnud tema varaline olukord, kui hageja oleks esitanud oma nõude seaduses ettenähtud korras põhivõlgniku pankrotimenetluses. Kui pankrotimenetluses selgub, et põhivõlgnikul ei ole vara võlausaldajate nõuete rahuldamiseks, siis käendajale VÕS § 146 lg-s 2 sätestatud kohustuse täitmata jätmise tõttu kahju tekkida ei saa (3-2-1-113-06, p 13). Põhivõlgniku pankrotimenetlus on raugenud vara puudumise tõttu. Seega ei muutunud kostja olukord sõltuvalt põhivõlgniku pankrotimenetluses nõude esitamisest. Nõustuda ei saa, et hagejaga sarnases olukorras olev võlausaldaja peaks rahastama varatu võlgniku pankrotimenetlust säilitamaks nõuet käendaja(te) vastu. Kohus ei nõustu kostja taotlusega vähendada hagetavat summat nullini VÕS § 145 lg 5 alusel. Kostja ei ole tõendanud, et just hageja tegevuse läbi vähenesid teised laenulepingu tagatised või nende arvelt põhivõlgniku võla tasumiseks saadud summa. Laenu tagastamise nõue muutus sissenõutavaks 30.06.2009, siis oli hageja taotlusel täitemenetluste algatamine 2010 jaanuaris ja märtsis ning tagatiste realiseerimine täitemenetluses 2010 augustis ja oktoobris mõistlik ning kooskõlas hea usu põhimõttega. Sissenõutavaks muutunud ja sundtäidetava kohustuse suhtes täitemenetluse algatamise taotluse ja tagatiste realiseerimise taotluse esitamine saab olla vastuolus hea usu põhimõttega ja vastata VÕS § 145 lg 5 tingimustele üksnes erandlikel asjaoludel. Neid asjaolusid ei ole kostja esile toonud. Kostja on muu hulgas väitnud, et XXX X asuva vara tervikuna müügil ei saadud korteriomandite eest sama suurt hinda, kui hiljem võidi saada korteriomandite eraldi müümisel. Samas ei ole kostja viidanud, millisest kokkuleppest või seadusest tuleneks hageja kohutus asuda müüma iga varaeset eraldi. Lisaks ei saa olla kindel, kas selline tegevus oleks asjaolusid arvestades (hoone ei olnud valmis ja kasutusluba puudus) andnud parema tulemuse. Üksikute korterite müügiks 2007, 2008, 2009 ega 2012 sõlmitud lepingud ei tõenda piisavalt, et kõnealuse tagatisvara tervikuna ja täitemenetluses müügi korral 2010 oleks pidanud ruutmeetri hind olema kõrgem. Usaldusväärne ei ole kostja esitatud tehingute väljavõte. Hageja esitatud BPE hindamisaktist nähtub, et XXX X asuva 59 korteriomandi turuhind nende kogumina realiseerides oli 2010 algul 46 860 000 krooni. Enampakkumiste alghinnad (ja osalt ka müügihinnad) olid selle hinnanguga kooskõlas. Enampakkumise alghinna alandamine esimese enampakkumise nurjumisel on samuti mõistlik ja kooskõlas täitemenetlust reguleerivate õigusnormidega. Hageja teavitas põhivõlgnikku hindamise ajast, aga esitatud ei ole tõendeid, et põhivõlgnik või kostja oleks osalenud hindamisel ja vara võõrandamisel. Kostja esitatud Arco Vara arvamus ei muuda eeltoodud

järeldust, sest hageja ei pidanud 2010 ette nägema asjaolusid, millele Arco Vara 2012 arvamuses tuginetakse. Tunnistaja O. H ütlustest nähtub, et ehitustegevus XXX X objektil peatus ajal, mil kinnisvara hinnad langesid. Laenulepingut taganud kinnispandiga koormatud kinnisasja müümisel põhivõlgniku ja hageja ühise lepinguga ei saanud põhjustada tagatiste vähenemist hageja süül. Tõendatud ei ole, et ehitajapoolse ehituslepingu ülesütlemise põhjustas hageja viivitus või tegevus. Ehitaja arveid maksti regulaarselt ja kooskõlas laenulepinguga. Kostja esitatud aktidest, arvetest ja nendega seotud kirjavahetusest ei nähtu hageja ebaõige suunis omanikujärelevalve teostajale ega oluline laenulepingu rikkumine laenu põhivõlgnikule väljamaksmisel. Tunnistaja T. J ütlustest nähtub, et põhivõlgnik tegutses XXX X ehitusobjekti arendajana. Ehitus oli enne teostatava omanikujärelevalve algust halvas seisukorras, mitmed senised tööd olid tehtud puudustega. Omanikujärelevalve aktid jäid kooskõlastamata mh järgmistel põhjustel: valed mahud, tööde venimine, ebakvaliteetne töö, vale järjekord ja selgusetud lahendused. Tunnistaja M. M ütlustest nähtub, et ehituse kohta ei esitatud omanikujärelevalve teostajale kohast projektdokumentatsiooni, mis raskendas tööde akteerimist. Need asjaolud nähtuvad ka omanikujärelevalve teostaja e-kirjadest põhivõlgnikule ja hagejale. Sellest tulenevalt olid viivitused omanikujärelevalve aktide allkirjastamisel ja laenu väljamaksmisel tingitud ehitustegevuse või selle korraldamise puudustest. Alust teistsuguseks järelduseks ei anna tunnistaja O. H arvamus, et aktide kooskõlastamine hilinenult ei olnud põhjendatud. Tunnistaja ütluse kohaselt väitis omanikujärelevalve teostaja, et ta ei ole kätte saanud hageja ja põhivõlgniku juhiseid. Isegi kui omanikujärelevalve teostaja ootas juhiseid ka hagejalt – mille kohta muid tõendeid ei ole, siis koosmõjus teiste tunnistajate ütlustega nähtub, et põhivõlgnik ei esitanud omanikujärelevalve teostajale vajalikke dokumente ja seisukohti. Lisaks võis viivitust põhjustada ka põhivõlgniku tegevus omanikujärelevalve teostaja arvete tasumisega viivitamisel, mida kinnitasid kõik kolm tunnistajat ja mis nähtub kirjavahetusest. Omanikujärelevalve teostaja ütles teenuste osutamise aluseks oleva lepingu üles arvete tasumata jätmise tõttu, aga seda veel ajal, kui põhivõlgnikul oli võimalus korrektselt omalt poolt lepingut täites laenulimiiti kasutada. Kostja möönis ka ise viivitust omanikujärelevalve arvete tasumisega. Laenulepingu lisa nr 1 p-s 2 leppisid hageja ja põhivõlgnik kokku algsele laenulimiidile lisatava summa kasutamise sihtotstarbeks. Laenulepingu lisas nr 3 p-st 1.3 nähtub, et ka lisa nr 3 alusel antav täiendav laen teenib sama sihtotstarvet. Seega seadis hageja õigesti väljamaksed sõltuvusse tööde tegelikust ja kohasest teostamisest. Hageja ei pidanud hindama, kui suur summa kulub veel ehituse lõpetamiseks ja mis aja jooksul on see võimalik - pigem oli põhivõlgniku kohustus ehitus planeerida ja rahastada. Otsest tähtsust ei oma, kas lisa nr 3 allkirjastati 30.06.2008 või sama aasta detsembri algul - nagu väidab kostja. Poolte hilisem kirjavahetus küll teeb kostja väited vähemalt usutavaks. Kuna nimetatud asjaolu siiski laenu tagasimaksmise kohustust ei mõjuta, siis kohus selle kohta põhjalikumat hinnangut ei anna. Hageja nõuab kostjalt viivist VÕS § 101 lg 1 p 6 ja § 113 lg 1 alusel. Viivise määrale ja arvutamise ajale ei ole kostja otseselt vastu vaielnud. Piirsummaga kohustust käendanud käendaja tagab vähemalt eelduslikult kohustust n-ö igakordses seisus, st ta ei saa nt väita, et kohustuse osaliselt täitmisel on seda täidetud just tema tagatud osas. Piirsumma kaitseb käendajat üksnes tagatud võla suurenemise eest, mitte aga nt käendaja enda viivitusest tekkivate nõuete, eelkõige viivisenõude või menetluskulunõuete vastu, st need saab võlausaldaja käendaja vastu esitada ka piirsummat ületavas osas (3-2-1-136-12, p 15). Seega on hageja teinud temalt mõistlikult eeldatava põhinõude tasumise saavutamiseks, kuid kostja on kohtueelsest tasumisest keeldunud. Sellisel juhul on hageja viivise nõue tingitud käendaja viivitusest ja järelikult

lubatav ka käenduse piirsummat ületavas osas. Kohus jätab arvestamata laenulepingu intresside ja viiviste arvestused, sest hageja nõuab kostjalt üksnes põhivõla ja sellele lisanduva viivise maksmist. Samuti jäävad arvestamata kinnisasjade arestimist puudutavad jm täitemenetluse dokumendid, kuna need ei oma asja lahendamisel sisulist tähtsust. Omanikujärelevalve teostaja äriregistri väljatrükist ei nähtu asja lahendamisel tähtsust omavaid asjaolusid, ka see jääb arvestamata. Menetluskulud jäävad TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda. Apellatsioonkaebus

olnud ca 29 300 krooni/m2. Kuivõrd hageja ei vaidlustanud korteriomandite müügihindu, siis on ebaõige ja üllatuslik kohtu seisukoht, et tehingute väljavõte ei ole usaldusväärne. Ilmselt oleks keskmine ruutmeetri hind olnud isegi kõrgem kui 29 000 krooni/m2, kuna põhivõlgnik oleks saanud tööd laenu saamisel lõpuni viia 2010 ning detsembris 2009 müüdi korteriomandid hinnaga üle 40 000 krooni/m2 ning detsembris 2010 ca 38 000 krooni/m2. 18.10.2010 enampakkumisel müüdud korteriomandid müüdi 36 600 000 krooniga, sh arvestati täitekulude tõttu põhivõlgniku laenu maha ainult 34 911 483 krooni 41 senti. Korteriomandid, v.a parkimiskohad, müüdi hinnaga ca 15 300 krooni/m2. Seega, kui müük oleks toimunud hinnaga 29 000 krooni/m2 ning parkimiskoha hinnaks oleks arvestatud 150 000 krooni, siis oleks põhivõlgnik saanud vähemalt ca 73 123 800 krooni ((2 392,2 x 29 000) + (25 x 150 000)). Seega tekitas hageja oma kohustuse rikkumisega põhivõlgnikule vähemalt 37 312 316 krooni (2 384 000 eurot) kahju (73 123 800 - 34 911 483,41 - ca 900 000 krooni, mis oleks kulunud ehitustööde lõpuni viimiseni). Seega põhivõlgnik sai oluliselt rohkem kahju, kui oli hageja põhiosavõlgnevuse nõue. Kuna põhivõlgnik on oma kahjunõude hageja põhiosavõlgnevuse nõudega tasaarvestanud, siis vastav nõue on lõppenud nii põhivõlgniku kui kostja osas ning hagiavaldus tuleb jätta rahuldamata. Sõltumata eeltoodust tuleb kostja vastutus hageja ees lugeda vähenenuks nullini vastavalt VÕS § 145 lg-le 5 ja § 6 lg-le 2, kuna tagatiste turuhinnaga müümisel ei oleks põhivõlgniku nõudeid hageja vastu üles jäänud ning seaduse mõttega ei ole kooskõlas olukord, et pank saaks sisse nõuda nõuded, millised on panga enda tegevuse tagajärjel tekkinud. TMS § 151 näeb ette, et reeglina pannakse kinnisasjad enampakkumisele eraldi. BPE on ka ise hinnanud, et korteriomandeid eraldi müües oleks hageja saanud 17 380 000 krooni (1 110 784 eurot) enam tulu, kuid hageja enda soov oli, et korteriomandid müüdaks tervikvarana. Hageja enda vaba ja teadlik valik on olnud nõuda tagatiste realiseerimist tervikvarana ning leppida korteriomandite kokkuvõttes oluliselt madalama realiseerimisväärtusega. Käendaja ei saa vastutada hageja tegevuse eest tagatiste vähendamisel, sh oleks kostja vastutus eeltoodut arvestades hea usu põhimõttega vastuolus, mistõttu tuleb VÕS § 6 lg-st 2 ja/või § 145 lg-st 5 tulenevalt lugeda kostja vastutus hageja ees vähenenuks nullini. Hageja seisukoht

Apellant on kaebuses korranud maakohtus hagile esitatud vastuväiteid ja kohus on kõigile neile vastuväidetele piisava selgusega vastanud. Maakohus on otsuses käsitlenud kõiki poolte seisukohti ja selgitanud nõutava põhjalikkusega, miks tuleb hageja nõue rahuldada. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et hageja ei ole laenulepingut rikkunud ja ta keeldus õigustatult põhivõlgnikule Tagwerk OÜ-le kogu kehtestud laenulimiidid väljamaksmisest, kuna laenu väljamaksmise eeltingimused ei olnud täidetud ja põhivõlgnik rikkus laenulepingust tulenevat laenu tagasimaksmise kohustust. Tegemist oli sihtotstarbelise investeerimislaenuga. 21.03.2006 lepingu p 3.2 kohaselt toimus laenu väljastamine kinnistu omandamiseks sõlmitava tehingu finantseerimiseks ja lepingu p 3.3 kohaselt oli laenu sihtotstarve XXX X kinnistu ostmine. Põhivõlgnikule maksti kokku laenulimiidist 88 199 000 krooni välja 87 260 140 krooni 43 senti ja maksmine toimus osade kaupa perioodil 21.03.2006 - 25.06.2009 sihtotstarbelise finantseerimisena juhul, kui väljastatav laenu kasutamise sihtotstarve oli eelnevalt hagejale tõendatud. 30.10.2006 lisakokkuleppe nr 1 kohaselt väljastas hageja põhivõlgnikule täiendava laenu 46 500 000 krooni, mille sihtotstarbeks oli kortermaja ehitamine. Täiendava laenusumma pidi hageja vastavalt lisakokkuleppe nr 1 p-le 2 väljastama osade kaupa vastavalt põhivõlgniku taotlusele, millele tuli lisada laenu kasutamise otstarbega seotud arved ja aktid. Põhivõlgnik kohustus tasuma laenu arvelt omanikujärelevalve teostaja poolt aktsepteeritud ehitusarveid kinnistu ehitamiseks vastavalt lisakokkuleppe nr 3 alap-le 1.3. Kohus on tõendeid hinnates õigesti tuvastanud, et omanikujärelevalve teostaja Rapidon OÜ ei saanud ehitusakte kooskõlastada, kuna aktid ei vastanud teostatud tööde mahule, ei olnud järgitud ehitusnõudeid ja projekti ning omanikujärelevalve teostajale ei olnud makstud 28.11.2008 sõlmitud käsunduslepingujärgset tasu. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et põhivõlgniku poolsete rikkumiste tõttu ei pidanuski hageja põhivõlgnikule laenu kogu kehtestatud limiidi ulatuses välja maksma. Samuti leidis poolte kirjavahetuse ja tunnistajate ütluste hindamisel tõendamist, et ehitusaktide kooskõlastamata jätmine ja viivitus aktide kooskõlastamisel ei tulenenud hagejast, vaid ehitustöös oli ehitustehnilisi puudusi, mittevastavusi, samuti oli korduvalt põhivõlgniku poolt jäetud maksmata omanikujärelevalve teenuste tasu. Viimane tingis omanikujärelevalve teenuse osutamise lepingu erakorralise ülesütlemise Rapidon OÜ poolt alates 16.06.2009. Maakohtus leidis tõendamist, et põhivõlgnik rikkus laenulepingust tulenevat maksekohustust sellega, et ei täitnud laenulepingust tulenevat laenu tagasimaksmise kohustust, jättes alates 21.07.2008 tasumata intressid, millega rikkus laenulepingu p 13.1 d. Maakohus leidis õigesti, et eelnimetatu kogumis andis hagejale aluse keelduda laenu väljamaksmiseks täies ulatuses. Ekslik on apellandi väide, mille kohaselt on hageja nõuded põhivõlgniku vastu tasaarvestusega lõppenud. Vaidlust ei ole selles, et põhivõlgnik esitas 25.05.2011 hagejale tasaarvestusavalduse ja et hageja vaidles sellele 18.07.2011 kirjalikult vastu. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuses tuvastatuga, et hagejal ja põhivõlgnikul puudusid vastastikused nõuded või kohustused, mida tasaarvestada. Kuna põhivõlgnikul puudus hageja vastu kehtiv nõue, siis ei lõppenud hageja nõue põhivõlgniku vastu tasaarvestusavalduse alusel. Ebaõige ja asja materjalidega ei ole kooskõlas apellandi väide, mille kohaselt ei saanud põhivõlgnik laenus sihtotstarbeliselt kasutada seetõttu, et hageja ei maksnud kogu laenu välja. Hageja poolt umbes 1% kogu laenulimiidi väljamaksmata jätmine (938 859 krooni 57 sendi) oli õigustatud, kuna laenu väljamaksmise eeltingimused ei olnud täidetud ja põhivõlgnik oli laenulepingust tulenevat laenu tagasimaksmise kohustust rikkunud.

Ringkonnakohus ei nõustu apellandi etteheidetega täitemenetluse läbiviimise ja kinnistute väidetava ebaõige turuhinna määramise osas. Täitemenetlus oli alustatud XXX X kinnistu suhtes, milleks oli pooleliolev ehitusjärgus ja kasutusloata kortermaja, milles asusid erineva otstarbega ja erineva valmidusastmega eluruumid, panipaigad, äriruumid ja parkimiskohad. Hageja oli esitanud kinnistu turuväärtuse kohta kinnisvarahindaja hindamisakti (II kd, lk 52109). Põhivõlgnik ega kostja ei ole täitemenetluse käigus vaidlustanud arestimishindasid, ümberhindamisakti ega kaevanud täituri tegevuse peale. BPE Kinnisvaraekspert hindamisaktiakti lisa 3 ehitusjärelevalve akti kohaselt vaja hoone kasutusaloa saamiseks, st kasutusele võtmiseks ja teostamata ehitustööde lõpetamiseks täiendavalt 7 000 000 krooni investeeringuid. Ekslik on apellandi seisukoht, et reeglina pannakse kinnisasjad enampakkumisele eraldi. Tegelikult pannakse TMS § 151 lg 2 kohaselt asjad enampakkumisele ühiselt, kui see võimaldab täituri arvates saada asjadest suurema tulemi või see hoiab kokku täitekulusid. Õige on maakohtu seisukoht, et kinnistu tervikvarana võõrandamine andis suuremat kasu, arvestades vajaminevate täiendavate investeeringute olulist mahtu. Hageja on menetluses põhjendanud, et eraldi korteriomandite turuhind ilma olulises mahus investeeringute tegemata ei oleks olnud kõrgem kui tervikvara hind. Samas on vastustaja teinud arvestuse, mille kohaselt isegi korteriomandite eraldi enampakkumisel võõrandamisel BPE Kinnisvaraekspert hindamisaktis üksikute korteriomandite hinnaga oleks jäänud nõue rahuldamata umbes 2,1 miljoni euro ulatuses. Arvestades kostja kui käendaja käendussummat 319 558 eurot 24 senti, ei ole apellandi käsitlusel korteriomandite eraldi müügi arvutustel sisulist tähtsust. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et tagatisvara võõrandati selle turuhinnaga. Hageja ei ole oma tegevusega vähendanud põhivõlgniku laenule antud tagatisi ega tekitanud põhivõlgnikule kaebuses väidetud kahju. Maakohus leidis õigesti, et põhivõlgniku pankrotimenetluse raugemine ei ole aluseks kostja vabastamiseks käenduskohustusest. Menetluskulud

Ulvi Loonurm

Mare Merimaa

Kaupo Paal

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.