Swedbank AS hagi Asra Lumiste ja Edgar Lumiste vastu võla väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind
3771,78 eurot
apellatsioonikohtus Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 3. aprilli 2013 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Swedbank AS apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende
Apellant (hageja) – Swedbank AS (rk: 10060701), esindaja Külli Reinfeld Vastustaja (kostja I) – Asra Lumiste (ik: xxx), esindaja advokaat Heiki Kuningas Vastustaja (kostja II) – Edgar Lumiste (ik: XXX)
esindajad
RESOLUTSIOON
1.Apellatsioonkaebus rahuldada.
2.Tühistada Tartu Maakohtu 3. aprilli 2013 otsus osaliselt, osas, millega maakohus jättis välja mõistmata
solidaarselt Asra Lumistelt ja Edgar Lumistelt viivise summas 3771,78 eurot ning jättis menetluskuludest 21,57% Swedbank AS kanda ja mõistis välja Swedbank AS-lt Asra Lumiste riigi õigusabi tasust 62,12 eurot riigi kasuks.
Teha tühistatud osas uus otsus, millega mõista solidaarselt Asra Lumistelt ja Edgar Lumistelt välja viivis Swedbank AS kasuks täiendavalt summas 3771,78 eurot ning jätta menetluskulud solidaarselt Asra Lumiste ja Edgar Lumiste kanda.
4.Lugeda kohtuotsuse resolutsioon sõnastatuks järgmiselt: „1. Rahuldada Swedbank AS hagi Asra Lumiste ja Edgar Lumiste vastu osaliselt.
2.Välja mõista solidaarselt Asra Lumistelt ja Edgar Lumistelt 17 716 (seitseteist tuhat seitsesada kuusteist) eurot 46 senti Swedbank AS kasuks.
3.Jätta välja mõistmata solidaarselt Asra Lumistelt ja Edgar Lumistelt Swedbank AS kasuks 63 (kuuskümmend kolm) eurot 66 senti.“ Menetluskulude jaotus
1.Jätta menetluskulud maakohtus ja ringkonnakohtus solidaarselt Asra Lumiste ja Edgar Lumiste kanda, v.a Asra Lumistele Tartu Maakohtu 2. novembri 2012 määrusega antud riigi õigusabi tasu ja kulud, mida kostjatel hüvitada ei tule.
2.Vabastada Asra Lumiste riigi õigusabi tasu ja kulude hüvitamisest riigile vastavalt Tartu Maakohtu
2.novembri 2012 määrusele ning jätta Asra Lumistele maakohtu ja ringkonnakohtu menetluses määratud riigi õigusabi tasu ja kulud Eesti Vabariigi kanda.
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Swedbank AS esitas 4. septembril 2012 maakohtule Asra Lumiste (kostja I) ja Edgar Lumiste (kostja II) vastu hagi, milles palus mõista solidaarselt kostjatelt hageja kasuks välja 17 780,12 eurot. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 13. märtsil 2008 laenulepingu nr 08-036534-EL, mille alusel andis hageja kostjatele XXX asuva korteriomandi ostuks laenu 54 040 eurot. Lepingust tulenevate kohustuste täitmise tagamiseks seati ühishüpoteek XXX ja XXX asuvatele korteriomanditele. 13. märtsil 2009 sõlmisid pooled lepingu lisa, millega suurendati laenulimiiti 54 753 euroni.
3.mail 2010 müüs kostja I XXX korteriomandi. Müügihinnast läks 225 000 krooni hageja kontole lepingute nr 08-036534-EL, 08-036536-EV, 10-021829-KE, 09-064530-VV võlgade tasumiseks ning 09-064530-VV ja 08-036536-EV lõpetamiseks ning 08-036534-EL osaliseks ennetähtaegseks tagastamiseks. Vaidlusalusest laenulepingust tulenevate kohustuste katteks laekus 10 859,75 eurot, millest 10 114,58 eurot läks põhiosa, 679,43 eurot intressi, 51,77 eurot kindlustusmaksete, 6,39 eurot menetlustasu, 6,50 eurot põhiosa viivise ja 1,08 eurot kindlustusmaksete viivise katteks.
19.mail 2010 sõlmisid pooled laenulepingu lisa, milles leppisid kokku kehtestada laenuleping nr 08-036534-EL uues sõnastuses. Kostjate kasutuses olevaks laenusummaks jäi 44 284,72 eurot, intressimääraks 6 kuu Euribor + 2,900% aastas, maksete tähtpäevaks iga kuu
15.kuupäev ja laenusumma tagastamise lõpptähtpäevaks 15. august 2033. Lepingu tagatiseks jäi XXX korteriomandile seatud hüpoteek. Pärast lepingu 19. mai 2010 lisa sõlmimist ei tasunud kostjad ühtegi makset, mistõttu ütles hageja lepingu 29. oktoobrist 2010 üles. Tagatiseks olnud XXX korteriomand müüdi 5. augustil 2011 täitemenetluses hinnaga 24 000 eurot, millest läksid maha kohtutäituri tasud. Kostjate võla katteks laekus 21 290,64 eurot, mis arvestati põhiosa võla katteks. Kostjatel on hagejale tasumata 27 991,88 eurot, sh põhiosa võlgnevus 22 994,08 eurot, intress 963,84 eurot, varakindlustus 56,58 eurot, põhiosa viivis 3970,30 eurot ja varakindlustuse viivis 7,08 eurot. Hageja vähendas põhiosa võlgnevuse nõude 12 782,32 euroni, kuigi 10 211,76 eurot tegelikult tasutud ei ole.
2.Kostja I palus jätta hagi rahuldamata. Kostja I vastuväidete kohaselt vähenesid majanduslanguse ajal oluliselt kostjate sissetulekud ja samal ajal langesid kinnisvara hinnad. Suutmatus lepingut täita ei sõltunud kostjate tahtest. Kostjad ei ole süüdi majanduskliima halvenemisest tingitud sissetulekute vähenemises. XXX korteriomand hinnati ostu hetkel 54 964 eurole. 5. augustil 2011 müüdi korteriomand hinnaga 24 000 eurot. Hüpoteek oli seotud tagatisvara väärtusega ning seatud arvestusega, et see katab kinnisvara soetamiseks võetud laenu, intressi jm lepingutest tulenevad kohustused. Hageja ei täitnud teavitamiskohustust, kuna ei hoiatanud lepingu sõlmimisel kostjaid riskidest seoses tagatisvara väärtuse võimaliku langusega ja raskustega laenu tagastamisel. Seadusest ja õiguse üldpõhimõtetest ei tulene kostja kui tarbija kohustust kanda kinnisvaraturul tekkinud hinnalangustest tulenevad laenuandja kahjud. Pank kui krediidiasutus on kohustatud ette nägema laenuriske, eriti eluasemelaenu väljastamisel. Hageja ei järginud koostöökohustust ega püüdnud otsida kostjatega lahendusi nende kinnisvara müügiks kohtutäituri vahenduseta, et saavutada tagatisvara müük parimal viisil. Hageja näitab kostjate võlga tegelikust suuremana, mh jääb ebaselgeks varakindlustuse tasu ja viivis. Kostja II seletas kohtuistungil, et töötab katseajaga, sissetulek on 400–500 eurot.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus rahuldas 3. aprilli 2013 otsusega hagi osaliselt ning mõistis välja solidaarselt A. Lumistelt ja E. Lumistelt Swedbank AS kasuks 13 944,68 eurot ning jättis välja mõistmata 3835,44 eurot. Kohus jättis TsMS § 163 lg 1 ja § 165 lg-te 2, 3 alusel hageja kanda 21,57% menetluskuludest ning solidaarselt kostjate kanda 78,43% menetluskuludest, v.a A. Lumiste esindaja riigi õigusabi tasu ja kulud, mida kostjatel hüvitada ei tule. Kohus mõistis hagejalt välja A. Lumiste esindaja riigi õigusabi tasust 62,12 eurot riigi kasuks. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt ei täitnud kostjad laenu tagastamise ja intressi tasumise kohustust nõuetekohaselt hageja antud täiendavale tähtajale vaatamata, seega ütles hageja laenulepingu ennetähtaegselt alates 29. oktoobrist 2010 võlaõigusseaduse (VÕS) § 416 järgi õigustatult üles. 19. mai 2010 lisas leppisid pooled kokku, et kostjate kasutuses oleva laenusumma suurus on 44 282,72 eurot. Pärast 19. mai 2010 lisa sõlmimist kostjad hagejale ühtegi makset ei teinud. Seega oli pärast laenulepingu ülesütlemist ja enne XXX korteriomandi müüki põhivõlg 44 282,72 eurot. Hageja arvestas tagatise realiseerimisest laekunud 21 290,64 eurot põhivõla katteks. Seega jäi pärast tagatise realiseerimist põhivõlaks 22 994,08 eurot, millest hageja nõuab kostjatelt 12 782,32 eurot. Intressi nõuab hageja kostjatelt 963,84 eurot perioodi eest kuni 29. oktoobrini 2010, seega on tegemist enne lepingu ülesütlemist sissenõutavaks muutunud intressiga. Hageja põhivõla- ja intressinõue on põhjendatud. Kostjad ei ole hageja võlaarvestusele, v.a varakindlustus ja viivis sellelt, ühtegi asjakohast vastuväidet esitanud. Kohus nõustus kostja I esindajaga, et varakindlustuse tasu ja viivise nõue on ebaselge. Hageja nõuab kostjatelt viivist põhivõlalt 11. juuni 2012 seisuga 3970,30 eurot (tl 47). Hageja ei ole selget viivisearvestust välja toonud, mh ei selgu, millises suuruses põhivõlalt ja millises määras on viivist arvestatud. Arvestades kostjate põhivõla suurust ning VÕS § 415 lg-s 1 ja § 113 lg-s 1 sätestatut, on alust arvata, et hageja ei nõua viivist seaduses ettenähtust suuremas ulatuses. VÕS § 113 lg 8 ja § 162 lg 1 näevad ette, et kui tasumisele kuuluv viivis on ebamõistlikult suur, võib kohus seda kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Kostja on üldsõnaliselt palunud väljamõistetavat summat vähendada (tl 63). Kohus leidis, et kuigi on alust arvata, et hageja ei nõua viivist seaduses sätestatust suuremas ulatuses, tuleb viivist vähendada 95% võrra, arvestades lisaks viivisesumma suurusele veel täiendavaid asjaolusid. Kostjate majanduslik olukord on raske, mida mh kinnitavad riigi õigusabi taotluse lahendamiseks esitatud ja kogutud tõendid (tl 64–114). Laenulepingust tulenevate kohustuste täitmise tagamiseks oli seatud ühishüpoteek kahele kinnistule, kusjuures neist ühe, XXX korteriomandi, ostuks andis hageja vaidlusaluse lepingu alusel sihtotstarbelise laenu. Mõlemad kinnistud on realiseeritud, kuid sellest ei piisanud isegi põhivõla tasumiseks, kuigi XXX müügist laekunud summa arvestati täies ulatuses vaidlusalusest laenulepingust tuleneva põhivõla katteks. Kostjatelt tuleb hageja kasuks välja mõista viivis 198,52 eurot (5% 3970,30 eurost). Kohus ei nõustunud kostjaga, et hagejal puudub nõudeõigus ülemaailmse majanduskriisi, kinnisvarahindade languse, asjaolu, et tagatise väärtus ei katnud hageja nõuet ning väidetava hagejapoolse teavitamis- ja koostöökohustuse rikkumise tõttu. Seadusest ei tulene, et koormatud kinnisasja väärtuse vähenemise korral ei peaks laenusaaja laenuandja ees oma kohustusi täitma. Kostja väited kohustuste täitmata jätmise kohta ülemaailmse majanduskriisi tõttu on üldsõnalised ja tõendamata, kostjad ei ole esitanud isegi ühtegi tõendit oma sissetulekute kohta laenulepingu ülesütlemise ajal ja sellele eelnenud perioodil. Kostja väited hagejapoolse teavitamis- ja koostöökohustuse rikkumise kohta on paljasõnalised. Teavitamis4
ja koostöökohustust peavad täitma ka kostjad. Hageja ütles lepingu üles 29. oktoobril 2010, kinnistu müüdi täitemenetluses 5. augustil 2011. Kohus nõustus hagejaga, et kostjad ei ole väitnud ega tõendanud, et nad oleksid pöördunud hageja poole ettepanekutega vaidluse lahendamiseks ning et hageja oleks läbirääkimistest keeldunud. Hageja on saatnud kostjatele korduvalt teatisi nõudega võlg tasuda ning ettepanekuga võtta ühendust kokkulepete saavutamiseks. Kostjad ei ole üles näidanud mingit huvi vaidluse lahendamiseks ja kokkulepete saavutamiseks, seda ka kohtumenetluse käigus. Kostjad ei ole menetluse jooksul teinud ühtegi konkreetset ettepanekut kompromissi saavutamiseks, kostjad üksnes väidavad, et neil ei ole raha, kuid nad ei ole ka valmis hagejaga läbi rääkima ega kohtu ettepanekutele selgeid vastuseid andma (tl 163). Eeltoodut arvestades mõistis kohus solidaarselt kostjatelt hageja kasuks välja põhivõla 12 782,32 eurot, intressi 963,84 eurot ja viivise 198,52 eurot, kokku 13 944,68 eurot. Kohus jättis välja mõistmata viivise põhiosalt 3771,78 eurot, varakindlustuse 56,58 eurot ja varakindlustuse viivise 7,08 eurot, kokku 3835,44 eurot.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Swedbank AS esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 3. aprilli 2013 otsuse tühistamist osaliselt, kostjatelt hageja kasuks viivise summas 3771,78 eurot välja mõistmata jätmise ja menetluskuludest 21,57% hageja kanda jätmise osas, ning tühistatud osas uue otsuse tegemist, millega mõista solidaarselt kostjatelt täiendavalt hageja kasuks välja viivis 3771,78 eurot ning jätta menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel võrdeliselt hagiavalduse ja apellatsioonkaebuse rahuldamise ulatusega solidaarselt kostjate kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) on võlgnik kohustatud viivist tasuma kohustuse mittetäitmise või mittenõuetekohase täitmise, eriti täitmisega viivitamise korral. Rahalise kohustuse täitmisega viivitamise puhul kokku lepitud viivise põhieesmärgiks on rikkumisega võlausaldajale kaasneva kahju sissenõudmise lihtsustamine. Samuti on viivise kohaldamise eesmärgiks võlgniku sundimine kohustuse täitmisele; 2) sätestab laenulepingu nr 08-036534-EL tüüptingimuste p 7.1, et kui laenulepingus märgitud arvelduskontol ei ole laenulepingu järgi tasumisele kuuluvate maksete (välja arvatud intress) tasumise tähtpäeval raha tasumisele kuuluva summa ulatuses, on pangal õigus alustada viivise arvestamist puudujäävalt summalt eelnimetatud tähtpäevale järgnevast päevast arvates, panga hinnakirjas fikseeritud määra alusel. Viivise arvestamine lõpeb tasumisele kuuluvate summade täieliku tasumise päeval. Hageja hinnakirja kohaselt on viivise määraks EKP intress + 7% aastas, s.o kuni 15. aprillini 2013 kehtinud VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määr. Seega nõuab hageja kostjatelt viivist seaduses sätestatud määras; 3) rikkusid kostjad maksekohustust. Kostjad ei ole väitnud, et nad rikkumise eest ei vastuta. Samuti ei ole kostjad vastu vaielnud hageja väitele, et kohustuste täitmata jätmisel omasid kostjad kindlat sissetulekut, kuid sellest hoolimata lepingust tulenevaid kohustusi ei täitnud. Seega on viivisenõude üldised eeldused täidetud; 4) on VÕS §-st 162 tulenevalt viivise vähendamine kohtu diskretsiooniotsus, mille kohus teeb võlgniku ja võlausaldaja huve kaaludes, kuid kohtu õigus viivise vähendamisel ei saa olla piiramatu ega ebamõistlik. Kohus ei ole piisavalt ega veenvalt põhjendanud viivise vähendamist ega analüüsinud kõiki tähtsust omavaid asjaolusid. Viivise vähendamiseks puuduvad alused. Kohus ei vähendanud viivist mõistliku suuruseni. Viivise vähendamine 95% ulatuses ei ole millegagi põhjendatud, arvestades ka asjaolu, et hageja on kostjatele juba olulisel määral vastu tulnud, kuna ei nõua kogu võlgnevuse (27 991,88 euro) tasumist, vaid üksnes osalist
võlgnevuse tasumist (17 780,12 eurot). Seega on hageja vastutulek kostjatele juba 10 211,76 eurot. Lisaks ei ole hageja esitanud lisanduva viivise nõuet vastavalt TsMS §-le 367. Kohus arvestas viivise vähendamisel üksnes kostjate huve ja kostjate majanduslikku seisundit, jättes hageja huvid ning kõik muud tähtsust omavad asjaolud tähelepanuta. Viivisenõude suurust tuleb võrrelda põhivõlgnevuse suurusega ja hinnata selle proportsionaalsust. Hageja nõuab viivist seaduses sätestatud määras ning viivis ei ületa põhivõlgnevuse summat. Kui lähtuda hagiavalduses nõutud põhivõlgnevuse summast (12 782,32 eurot), siis moodustab viivis sellest vaid 31%, rääkimata tegelikust põhiosa võlgnevusest, mille tasumisega viivitamise tõttu viivisevõlgnevus on tekkinud. Eeltoodu alusel ei ole viivisenõue ebamõistlik ega ebaproportsionaalne. Kohus ei arvestanud ka asjaolu, et kohustatud isikuid on kaks, mistõttu oli neil võimalik organiseerida oma elukorraldus selliselt, et lepingust tulenevad kohustused saaksid kohaselt täidetud. Viivisevõlgnevus on tekkinud kostjate endi tegevuse/tegevusetuse tulemusena; 5) kuna viivise vähendamist taotlesid kostjad, siis oli nende kohustus tõendada, et viivise suurus on ebaproportsionaalne. Erandiks oleks viivise nõudmine suuremas ulatuses kui põhivõlg, kuid praegusel juhul sellist olukorda ei ole. Kuna kostjad ei ole tõendanud, et viivis on ebaproportsionaalselt suur, tuleb viivise alandamise taotlus jätta rahuldamata.
5.A. Lumiste vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ja menetluskulude apellandi kanda jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) on kohus viivise vähendamist veenvalt põhjendanud. Kohus viitas kostjate majanduslikule olukorrale. Sellekohased tõendid asuvad toimikus riigi õigusabi taotluse juures ja on piisavad, andmaks hinnangut kostjate majanduslikule olukorrale. Kohtuistungil oli arutusel kompromissi sõlmimine võla tasumiseks igakuiste maksetena. Kostjad ei saanud kokkulepet sõlmida, sest neil puudusid rahalised võimalused maksete teostamiseks. Samal ajal oli kostjatel olemas tahe vaidluse lahendamiseks. Kohus viitas õigesti ka asjaolule, et laenu tagatiseks oli seatud hüpoteek kahele kinnisasjale, kuid nende realiseerimisest saadud rahast ei jätkunud isegi põhivõla tasumiseks. Kostjatele oli teada, et hüpoteekide seadmisel kattis nende väärtus nii laenu kui ka sellest tulenevad kõrvalkohustused. Kinnisvarahindade langus polnud kostjatele teada. Asjaolu, et kinnisasjade müügist saadud raha ei katnud kõiki kohustusi, ei sõltunud kostjatest; 2) ei jätnud kostjad pahatahtlikult makseid teostamata. Põhjuseks oli rahaliste vahendite nappus. Kostjad oleksid võinud teha osalisi makseid, kuid ka see oleks olnud lepingu rikkumine, mis poleks teinud olematuks lepingu ülesütlemist. Kuigi majanduslangus ei saa õigustada lepingu täitmata jätmist, on see lepingu täitmist raskendav asjaolu. Majanduslanguse ja kinnisvarahindade languseta oleks kinnisvara müügist saadud raha katnud nii põhivõla kui kõrvalkohustused. Majanduslangusest ja kinnisvarahindade langusest tulenevaid tagajärgi ei saa panna ainuüksi võlgnikele. Poolte võrdsusest lähtudes peavad need tagajärjed kandma mõlemad lepingu pooled; 3) on kostjad võrreldes hagejaga sattunud oluliselt raskemasse olukorda. Nad on ilma oma varast ja nende töötasu on madal. Kostjate elatustase on oluliselt halvenenud. Ainuüksi tasumata põhivõlg on kostjatele koormav. Kaaludes lepingupoolte huve, tuleb märkida, et hageja omandas kaks kostjate kinnisasja, mille väärtus kinnisvarahindade kasvuga tõuseb ning loob eeldused tulu saamiseks. Kostjatel selline võimalus puudub; 4) on viivis oma olemuselt sanktsioon lepingu rikkumise eest, mille eesmärgiks on kreeditori kahju hüvitamine. Kahju suurust ja selle olemust ei ole tõendatud. Samas on kohtupraktika
asunud seisukohale, et kahju puudumine saab olla aluseks viivise vähendamisele. Seega esineb alus viivise vähendamiseks ka ülalnimetatud asjaolust lähtudes; 5) peab viivise suurus olema kooskõlas heade kommetega. Kui viivis koos teiste kohustustega koormab teist lepingupoolt ülemääraselt, on see heade kommetega vastuolus. Antud juhul ei ilmne ka selliseid kaalukaid hageja huve, mis õigustaksid kostjate ülemäärast koormamist rahaliste kohustustega. Hageja huvi peaks piirduma põhivõla kättesaamisega ning viivis peaks moodustama vaid väikese osa.
6.Swedbank AS esitas ringkonnakohtule ka täiendavad seisukohad, kus rõhutab, et: 1) üksnes asjaolu, et kostjatel puuduvad rahalised vahendid, ei ole alus viivise vähendamiseks. Viivise vähendamine 95% ulatuses ei ole mõistlik, eriti olukorras, kus viivisenõue (3970,30 eurot) ei ole isegi mitte ligilähedane põhivõlgnevuse (12 782,32 eurot) suurusele. Tegemist on ebamõistlikult suure viivise vähendamisega, mis rikub hageja kui võlausaldaja huve ja õigusi; 2) kohustatud isikuid oli kaks, kuid ka kahekesi ei täidetud lepingulisi kohustusi kohaselt, kuigi kostjatel olid selleks vahendid olemas (kostjad ei ole nimetatud väitele vastu vaielnud). Kostjate näol on tegemist kahe tööealise isikuga, kes pidid lepingu sõlmimisel arvestama, et kohustused tuleb täita ka siis, kui töötasu väheneb, keegi laenusaajatest haigestub, kaotab töökoha, kinnisasjade turuväärtus langeb jne. Samuti pidid kostjad arvestama, et kohustuste rikkumisel tuleb tasuda viivist. Apellatsioonkaebuse vastuses on kostja I möönnud, et kostjad oleksid võinud teha osalisi makseid. Osalisel täitmisel olnuks nii põhivõlgnevus kui viivisevõlgnevus väiksemad. Kuna kostjad otsustasid lepingulisi kohustusi üldse mitte täita, on viivisevõlgnevus nende endi tekitatud; 3) majanduslangusest ja kinnisvarahindade langusest tulenevaid tagajärgi ei saa panna hageja kanda. Nimetatud riske ei ole jäetud ka üksnes kostjate kanda, sest hageja ei nõua kostjatelt kogu võlgnevuse tasumist; 4) hageja ei ole omandanud ühtegi kostjatele kuulunud kinnisasja; 5) Riigikohtu seisukoha (3-2-1-66-05) järgi tuleb viivisenõude suurust võrrelda esmajoones kohustuse rikkumisest võlausaldajale tekkinud kahjunõude suurusega ja hinnata selle proportsionaalsust. Kui viivise vähendamist taotles kohtult kostja, on tema kohustus tõendada, et viivise suurus on ebaproportsionaalne, mh et hageja ei ole raha maksmise kohustuse viivitamisest kahju saanud. Vastasel juhul kaotaks leppetrahv (viivis) oma eelnevalt kokku lepitud kahju hüvitise tähenduse. Kui kostja ei suuda tõendada, et viivis on hageja kahjuga võrreldes ebaproportsionaalselt suur, tuleb viivise alandamise taotlus jätta rahuldamata. Erandiks on viivise nõudmine suuremas ulatuses kui põhivõlg.
7.A. Lumiste esitas ringkonnakohtule täiendavad seisukohad, kus märgib, et: 1) Riigikohtu selgituse (3-2-1-66-05) järgi on rahalise kohustuse täitmisega viivitamise juhuks kokku lepitud viivise põhieesmärgiks rikkumisega võlausaldajale kaasneva kahju sissenõudmise lihtsustamine. Reeglina ei saa viivisekokkuleppega tagada võlausaldaja muud huvi ja hageja ei ole seda ka väitnud. Samas märgitakse, et leppetrahvi eesmärgiks on lisaks kahju hüvitamise nõude realiseerimise lihtsustamisele ka võlgniku sundimine oma kohustuse täitmisele. Nimetatud kaasuses on kohtud TsK § 194 lg 1 järgi võrrelnud viivise suurust võlausaldajale tekkinud kahjuga, kuid lähtunud viivist vähendades sellest, et hageja ei ole tõendanud kahju olemasolu seoses kohustuse rikkumisega. Osundatud kaasuses väitis hageja, et võlgniku viivituse tõttu on talle tekitatud kahju, esitas kahju summa ja arvestuse. Riigikohus asus seisukohale, et võlgnik oleks pidanud tõendama, et hageja väited pole tõesed ja kahju pole tõendatud. Praegusel juhul ei ole hageja esitanud väidet, et võlgniku viivitus on
talle kahju tekitanud, pole esitatud ka sellekohaseid arvestusi. Seetõttu pole võlgnikul võimalik tõendada kahju puudumist, kuna kostja saab ümber lükata hageja väiteid; 2) Riigikohtu seisukoha (3-2-1-132-12) järgi on leppetrahvi vähendamine kohtu diskretsiooniotsus, mille kohus teeb poolte huve kaaludes. Seejuures tuleb VÕS § 162 lg 1 alusel arvestada eelkõige kostja kohustuse täitmise, hageja õigustatud huvi ja mõlema poole majandusliku seisundiga. Kolleegium jäi oma varasema seisukoha juurde, et kahju puudumine võib olla aluseks leppetrahvi vähendamisele, kui leppetrahvi väljanõudmine kokkulepitud ulatuses ei ole kooskõlas hea usu põhimõttega. Kahju ei ole antud vaidluses teemaks ning sellekohaseid väiteid pole esitatud; 3) kohus võttis viivise vähendamisel lisaks viivise suurusele arvesse ka kostjate majandusliku seisundi. Kohus tõi esile asjaolu, et laenu tagatiseks olnud kaks kinnisasja on müüdud ja sellest ei jätkunud võlgnevuse tasumiseks. See on tähelepanuvääriv asjaolu. Tagatise olemasolu ei vabasta võlgnikku oma kohustuste täitmisest, kuid on tagatiseks, et võlgnevuse tekkimisel saab see kustutatud. Kostjad on langenud suure laenukoormuse alla. Olles ilma jäänud kinnisvarast, tuleb neil ikkagi võlga tasuda, kuigi oleks normaalne, et hüpoteek kataks võlad.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus on põhjendatud ja tuleb rahuldada ning maakohtu otsus vaidlustatud osas tühistada. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega mõistab solidaarselt kostjatelt hageja kasuks välja täiendavalt viivise summas 3771,78 eurot. Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamisega muudab ringkonnakohus maakohtu otsuse resolutsiooni ning mõistab solidaarselt kostjatelt hageja kasuks välja 17 716,46 eurot, sh põhivõlgnevus 12 782,32 eurot, intress 963,84 eurot ja viivis 3970,30 eurot. Välja mõistmata jääb varakindlustus 56,58 eurot ja varakindlustuse viivis 7,08 eurot, kokku 63,66 eurot. Samuti muudab ringkonnakohus seoses maakohtu otsuse muutmisega maakohtu menetluskulude jaotust ning jätab menetluskulud nii maakohtus kui ka ringkonnakohtus solidaarselt kostjate kanda.
9.Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsioonkaebuse hageja, vaidlustades kohtuotsuse osas, millega maakohus jättis hageja viivisenõude osaliselt rahuldamata ja menetluskuludest 21,57% hageja kanda. Apellant taotleb tühistatud osas uue otsuse tegemist, millega mõista solidaarselt kostjatelt täiendavalt hageja kasuks välja viivis summas 3771,78 eurot ning jätta menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel võrdeliselt hagiavalduse ja apellatsioonkaebuse rahuldamise ulatusega solidaarselt kostjate kanda. Ringkonnakohus kontrollibki vaidlustatud otsuse seaduslikkust ja põhjendatust nimetatud osas.
10.Asja materjalidest nähtuvalt taotles kostja I maakohtus hagejale tasutava summa vähendamist. VÕS § 162 lg 1 sätestab, et kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit.
Nimetatud sättest tulenevalt peab kohus viivise vähendamise taotluse lahendamisel tegema esmalt kindlaks, kas hageja nõutud viivis on ebamõistlikult suur. Rahalise kohustuse täitmisega viivitamise juhuks kokku lepitud viivise põhieesmärgiks on rikkumisega võlausaldajale kaasneva kahju sissenõudmise lihtsustamine. Riigikohus on 14. juuni 2005 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05 (p 16) asunud seisukohale, et viivisenõude suurust tuleb võrrelda esmajoones kohustuse rikkumisest võlausaldajale tekkinud kahjunõude suurusega ja hinnata selle proportsionaalsust. Samas lahendis (p 19) on Riigikohus märkinud veel seda, et kui viivise vähendamist taotles kohtult kostja, on nimelt tema kohustus TsMS § 91 lg 1 (TsMS kehtiva redaktsiooni § 230 lg 1) järgi tõendada, et viivise suurus on ebaproportsionaalne, mh et hageja ei ole raha maksmise kohustuse viivitamisest kahju saanud. Vastasel juhul kaotaks leppetrahv (viivis) oma eelnevalt kokku lepitud kahju hüvitise tähenduse. Kui kostja ei suuda tõendada, et viivis on hageja kahjuga võrreldes ebaproportsionaalselt suur, tuleb viivise alandamise taotlus jätta rahuldamata. Erandiks on viivise nõudmine suuremas ulatuses kui põhivõlg. Eelviidatud lahendi p-s 20 on Riigikohus selgitanud, et kohtu õigused viivise vähendamisel ei ole piiramatud. Kohtulahenditest peavad nähtuma ja kontrollitavad olema kohtu motiivid, miks viivist vähendati. Arvestada tuleb ka üldist praktikat viivise väljamõistmisel, sest ka lepingulistes suhetes osalejate jaoks peab üldjoontes olema ettenähtav, kas ja millises ulatuses kohtud nende viivisenõudeid aktsepteerivad. Vastasel juhul oleks tegemist erinevate võlausaldajate ebavõrdse kohtlemise ja üldise õigusliku ebakindlusega majanduskäibes. Seega on kõrgema astme kohtul võimalik viivise vähendamise seaduslikkust kontrollides hinnata vähendamise põhjenduste aktsepteeritavust ja summa osas diskretsiooni piiridest kinnipidamist. Sama lahendi p-s 18 on Riigikohus märkinud, et üldjuhul ei ole põhjendatud, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel vähendaks kohus viivist alla nõude seadusega tagatud ulatuse. Nimetatud seisukohtade juurde on Riigikohus jäänud ka 12. detsembri 2012 otsuses nr 3-2-1-162-12, kus tsiviilkolleegium märgib täiendavalt (p 20), et VÕS §-s 162 terminitena kasutatud mõisted „ebamõistlikult suur“ ja „mõistlik“ ei ole käsitatavad faktiliste asjaoludena, vaid hinnanguliste kategooriatena. Tõendamine saab seega seisneda kohtule lepingu sõlmimise, täitmise, lepingu täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju ja muude oluliste asjaolude kohta info esitamises, mille põhjal kohus kujundab siseveendumuse viivise mõistlikkuse või ebamõistlikkuse kohta. Samas peab kohus lisaks poolte esitatud asjaoludele kaaluma viivise mõistlikkust ka objektiivset kriteeriumit arvestades, lähtudes VÕS §-st 7. Seega võib viivise ebamõistlikule suurusele viidata ainuüksi asjaolu, kui viivis ületab kordades põhinõuet. Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei ole hageja viivisenõude vähendamisel 198,52 euroni Riigikohtu eelmärgitud seisukohti arvestanud. Maakohus on jätnud kindlaks tegemata, kas hageja nõutud viivis 3970,30 eurot on võrreldes hageja põhinõudega (12 782,32 eurot) ebamõistlikult suur, ning sellega kohaldanud ebaõigesti VÕS § 162 lg-t 1 ja ületanud viivise vähendamisel diskretsiooni piire. Seetõttu tuleb maakohtu otsus osas, millega kohus vähendas viivist 198,52 euroni, tühistada. Asja materjalidest nähtuvalt on kostja I tuginenud nõutava summa vähendamise taotluses sellele, et hagejal puudub nõudeõigus ülemaailmse majanduskriisi, kinnisvarahindade languse, asjaolu, et tagatise väärtus ei katnud hageja nõuet ning hagejapoolse teavitamis- ja koostöökohustuse rikkumise tõttu. Kostja I leiab, et seadusest ja õiguse üldpõhimõtetest ei tulene kostja kui tarbija kohustust kanda kinnisvaraturul tekkinud hinnalangustest tulenevad laenuandja kahjud. Samuti on kostja I viidanud kostjate raskele majanduslikule olukorrale. Kostjad ei ole tuginenud sellele, et nendelt nõutav viivis oleks ebamõistlikult suur.
Hageja on kostja taotlusele vastu vaielnud ning muuhulgas leidnud, et majanduskriis ei ole asjaolu, mis vabastaks kostjad lepingust tulenevate kohustuste täitmisest. Samuti oli kostjatel hageja väitel kohustuste täitmata jätmise ajal kindel sissetulek. Kostjad ei ole pöördunud hageja poole ettepanekutega vaidluse lahendamiseks ega näidanud üles huvi kokkulepete saavutamiseks. Arvestades poolte esitatud väiteid, üldist kohtupraktikat viivise väljamõistmisel, samuti viivise suuruse mõistlikkust objektiivse kriteeriumi alusel (hageja põhinõue 12 782,32 eurot ja viivise suurus 3970,30 eurot), ei ole hageja nõutud viivis ebamõistlikult suur ning maakohtul puudus alus kostja viivise vähendamise taotlust rahuldada. Kuna nõutud viivis ei ole ebamõistlikult suur, puudub kohtul vajadus hinnata VÕS § 162 lg-s 1 nimetatud viivise vähendamist mõjutavaid asjaolusid. Siinkohal peab ringkonnakohus vajalikuks rõhutada, et maakohtu otsuse põhjendustest tulenevalt ei ületa hageja nõutud viivise määr seadusjärgset määra ning seda asjaolu ei ole ka apellatsiooniastmes vaidlustatud. Nimetatud määra on seadusandja kehtestanud minimaalse hüvitisena võlausaldajale, millega on lihtsustatud raha maksmisega viivitamisest tekkinud kahju hüvitamist. Kohus saaks ringkonnakohtu arvates sellises ulatuses nõutavat viivist vähendada üksnes juhul, kui oleks tõendatud, et võlausaldajale ei saanud võlgniku viivituse tõttu kahju üldse tekkida. Käesoleval juhul ei esine selliseid asjaolusid, millest saaks järeldada, et hagejale ei ole kostjate makseviivituse tõttu kindlasti kahju tekkinud. Maakohtu otsustus vähendada hageja nõutud viivist, mis ei ületa seadusjärgset määra ja moodustab alla poole (31%) põhivõlast, 95% ulatuses, on otseses vastuolus VÕS § 113 lg 1 esimeses lauses sätestatuga, mille kohaselt võib võlausaldaja nõuda viivist kuni võlgniku poolt rahalise kohustuse kohase täitmiseni. VÕS § 162 lg 1 regulatsiooni eesmärk on kaitsta võlgnikku ebamõistlikult kõrgete või ebaproportsionaalsete leppetrahvide (viiviste) eest lepingulistes suhetes. Seadusega on kohtule antud diskretsiooniõigus vähendada leppetrahvi mõistliku summani.
11.Vastuseks kostja I väidetele (asja materjalidest nähtuvalt ei ole kostja II hagile omalt poolt vastuväiteid esitanud) märgib ringkonnakohus, et hagimenetlus on põhiolemuselt võistlev menetlus, kus lähtutakse poolte esitatust (nt TsMS § 5 lg-d 1, 2; § 7; § 230 lg 1). Kostjat I esindas kohtumenetluses advokaat. Kostjad ei ole esitanud oma väidete tõendamiseks sisuliselt mitte ühtegi tõendit. Maakohus on õigesti märkinud, et kostjad ei ole tõendanud oma sissetulekute muutumist laenulepingu täitmata jätmise perioodil (samas kostja I tunnistab vastuses apellatsioonkaebusele, et kostjad oleksid suutnud täita lepingut osaliselt), seega on tõendamata, kuidas majanduskriis kostjate majanduslikku olukorda mõjutas. Tuleb märkida, et kostjad ei teinud pärast hagejaga laenulepingu 19. mai 2010 lisa sõlmimist lepingu täitmiseks ühtegi makset. Samuti on maakohus õigesti välja toonud asjaolu, et kostjad ei ole väitnud ega tõendanud, et nad oleksid pöördunud hageja poole ettepanekutega vaidluse lahendamiseks ning et hageja oleks läbirääkimistest keeldunud (s.o koostöökohustust rikkunud). Kõigilt asja materjalides olevatelt hageja poolt kostjatele saadetud teatistelt nähtub ettepanek võtta hagejaga ühendust kokkulepete saavutamiseks. Kostja I märgib vastuses apellatsioonkaebusele, et majanduslangusest ja kinnisvarahindade langusest tulenevaid tagajärgi ei saa panna ainuüksi võlgnike kanda, vaid poolte võrdsusest lähtudes peavad need tagajärjed kandma mõlemad lepingu pooled. Kostjad ei ole vaidlustanud hageja väidet, et hageja vähendas kostjate põhivõlgnevust hageja ees 10 211,76 euro võrra. Seega on hageja võtnud osa kinnisvarahindade langusest tulenevast kahjust kohtuväliselt enda kanda. Õige on ka hageja viide, et hageja ei ole esitanud kostjate vastu lisanduva viivise nõuet vastavalt TsMS §-le 367, vaid on otsustanud piirduda viivisenõudega summas 3970,30 eurot. Nõustuda tuleb kostja I väitega, et kostjad on võrreldes hagejaga sattunud oluliselt raskemasse olukorda, kuid ainuüksi nimetatud asjaolu ei ole aluseks hageja huvide sellises ulatuses arvestamata jätmisele nagu seda tegi maakohus. Riigikohus on 23. oktoobri 2007 otsuses
tsiviilasjas nr 3-2-1-93-07 (p 17) leidnud, et kui kostja arvates on viivisenõue vastuolus hea usu põhimõttega, on kostja kohustus seda asjaolu tõendada. Kostjad ei ole tõendanud, et viivise väljamõistmine hageja poolt nõutud seadusjärgses määras ja 31% ulatuses põhivõlgnevusest oleks vastuolus hea usu põhimõttega. Kostja I väide, et hageja ei ole tõendanud kahju suurust ja selle olemust, ei ole asjakohane, kuna otsuse p-s 10 toodust nähtuvalt oli tõendamiskoormus selles osas kostjatel. Lisaks märgib ringkonnakohus, et viivis on võlausaldaja õiguskaitsevahend, millel on kohustuse täitmisega viivitamisest võlausaldajale tekkinud kahju lihtsustatud sissenõudmise funktsiooni kõrval ka tagatisfunktsioon, st hageja huvi tagatud kohustuse täitmise vastu, mida ei pea mõõtma ainuüksi tekkinud varalise kahjuga.
12.Eeltoodu alusel tuleb solidaarselt kostjatelt välja mõista hageja kasuks hageja poolt nõutud viivis summas 3970,30 eurot. Kokku tuleb solidaarselt kostjatelt hageja kasuks välja mõista 17 716,46 eurot, sh põhivõlgnevus 12 782,32 eurot, intress 963,84 eurot ja viivis 3970,30 eurot. Välja mõistmata jääb varakindlustus 56,58 eurot ja varakindlustuse viivis 7,08 eurot, kokku 63,66 eurot.
13.Seoses maakohtu otsuse muutmisega muudab ringkonnakohus TsMS § 173 lg 3 alusel ka menetluskulude jaotust. Apellant on palunud jätta menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel võrdeliselt hagiavalduse ja apellatsioonkaebuse rahuldamise ulatusega solidaarselt kostjate kanda. Hageja nõue oli maakohtus 17 780,12 eurot ja see rahuldatakse ringkonnakohtu otsusega 17 716,46 euro ulatuses, s.o ligi 100% (99,64%) esitatud nõudest. Apellatsioonkaebuse rahuldab ringkonnakohus täies ulatuses. Sellest tulenevalt kohaldab ringkonnakohus menetluskulude jaotamisel TsMS § 162 lg 1; § 165 lg 3 ja § 171 lg 1 sätteid ning jätab menetluskulud nii maakohtus kui ka ringkonnakohtus solidaarselt kostjate kanda, v.a A. Lumistele Tartu Maakohtu 2. novembri 2012 määrusega antud riigi õigusabi tasu ja kulud, mida kostjatel hüvitada ei tule. A. Lumistele antud riigi õigusabi tasu ja kulud jäävad TsMS § 190 lg 7 alusel riigi kanda, kuna kostja I majanduslik seisund on selline, mis ei võimalda hüvitada riigile menetluskulusid. Kohus selgitab, et TsMS § 174 lg 1 ja 3 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.
/allkirjastatud digitaalselt/ Kai Kullerkupp
/allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson
/allkirjastatud digitaalselt/ Kersti Kerstna-Vaks
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.