Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

2-13-34041 Edasikaebamise kord Kostja võib esitada tagaseljaotsuse kättetoimetamisest alates 30 päeva jooksul Tartu Maakohtu Jõgeva kohtumajale kirjaliku kaja, kui: 1) hagile vastamata jätmise puhul oli hagi kostjale või tema esindajale kätte toimetatud muul viisil kui isiklikult allkirja vastu üleandmisega või elektrooniliselt; 2) kohtuistungile ilmumata jäämise puhul oli kohtukutse toimetatud kostjale või tema esindajale kätte teisiti kui isiklikult allkirja vastu üleandmisega või kohtuistungil; 3) tagaseljaotsust ei võinud seaduse kohaselt teha. Kaja peab vastama tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 416 lg 1-3 sätestatule. Kaja esitamisel tuleb tasuda kautsjon vastavalt TsMS §-le 142 Rahandusministeeriumi arvelduskontole nr 10220034796011 (SEB Pank) või arvelduskontole nr 221023778606 (Swedbank), mõlemal juhul viitenumber 3100057455. Menetluse käik OÜ Kaupmehe Järelmaks esitas 18.07.2013. a kohtule hagiavalduse Oxxxxx Nxxxx vastu võla ja viivise nõudes. Hageja palus kohtul kostjalt tema kasuks välja mõista 668,47 eurot, millest 498,89 eurot on tagastamata krediidisumma, 52,52 eurot sissenõutavaks muutunud tasumata järelmaksuintress, 1,49 eurot tasumata krediidiintress, 63,90 eurot võla sissenõudmisega seotud kulud ja 51,67 eurot sissenõutavaks muutunud viivis. Lisaks palus hageja kostjalt välja mõista alates 10.07.2013.a sissenõutavaks muutuva viivise 27 % tagastamata krediidisummalt aastas kuni nõude täitmiseni. Kohus võttis hagi 29.07.2013. a määrusega menetlusse, edastas hagimaterjalid kostjale ja kohustas kostjat hagile kirjalikult vastama 21 päeva jooksul alates määruse kättesaamisest. Kostjat hoiatati TsMS § 407 järgi võimalikest õiguslikest tagajärgedest. Hagimaterjalid ja kirjaliku vastuse nõude määrus toimetati kostjale kätte 30.07.2013.a. Kostja kohtu poolt antud tähtpäevaks ega hiljem hagile vastanud ei ole. Hageja taotles hagiavalduses hagi rahuldamist tagaseljaotsusega, kui kostja kohtu poolt määratud tähtajaks hagile ei vasta. Kohtu seisukoht ja põhjendused Vastavalt TsMS § 407 lg-le 1 võib kohus hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud, isegi kui hagi toimetati kostjale kätte välisriigis või kui see toimetati kätte avalikult. Sel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks. Kohus leiab, et ei esine TsMS § 407 lg-s 5 nimetatud tagaseljaotsuse tegemist välistavaid asjaolusid ning hagi on võimalik rahuldada tagaseljaotsusega õiguslikult põhjendatud ulatuses. TsMS § 444 lg 1 alusel jätab kohus käesolevast otsusest välja kirjeldava osa ja esitab põhjendavas osas vaid õigusliku põhjenduse. Vastavalt TsMS § 468 lg 1 p-le 2 tunnistab kohus tagaseljaotsuse omal algatusel tagatiseta viivitamata täidetavaks. Hagimaterjalide põhjal on pooled sõlminud 09.08.2012. a järelmaksulepingu (tl 21-23), mille alusel finantseeris hageja kostja poolt kauba soetamist Nordic Digital AS-ilt netohinnaga 499 eurot. Lepingu järgi kohustus kostja hagejale tagastama krediidi osade kaupa maksegraafiku alusel koos intressiga 17,9003% aastas. Poolte vahel sõlmitud leping vastab tarbijakrediidilepingu tunnustele. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 401 kohaselt on krediidileping leping, millega üks isik (krediidiandja) kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga kohustub krediidi kasutamise eest maksma tasu ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma. VÕS §

2-13-34041 402 järgi on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustab andma tarbijale krediiti või laenu – tarbijakrediidileping. Hageja nõuab kostjalt lepingust tulenevate kohustuste täitmist, muu hulgas, tasumata krediidisummat, intressi, võla sissenõudmise kulu ja viivist. Kohus leiab, et hageja nõue on õiguslikult põhjendatud osaliselt. Põhjendatud on hageja nõue tagastamata krediidisumma saamiseks. Puudub vaidlus selle üle, et kostja rikkus lepingust tulenevat maksekohustust ja ei tasunud krediidimakseid nõuetekohaselt, mistõttu ütles hageja lepingu ennetähtaegselt üles. Kostja ei ole hagile vastanud. TsMS § 407 lg 1 alusel saab lugeda hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks. VÕS § 101 lg 1 p- 1 kohaselt võib võlausaldaja võlgnikupoolse kohustuse rikkumise korral nõuda kohustuse täitmist. VÕS § 108 lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja tagastamata krediidisumma 498,89 eurot. Kohus leiab, et hageja intressi ja viivisenõue on põhjendatud osaliselt. Kostja ei ole küll esitanud hageja nõudele vastuväiteid. Samas on kostja puhul tegemist tarbijaga, seega on kohtul kohustus kontrollida nõude õiguslikku alust. TsMS § 438 lg 1 kohaselt otsust tehes kohus otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele; kui asjas on esitatud mitu nõuet, teeb kohus otsuse kõigi nõuete kohta ning TsMS § 436 lg 7 kohaselt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. TsMS § 438 lg-t 1 ja § 436 lg-t 7 tuleb tõlgendada kooskõlas Euroopa Ühenduse Nõukogu direktiivi (edaspidi direktiiv) 93/13/EMÜ artiklis 6. sätestatud eesmärgiga, mis nõuab liikmesriikidelt siseriiklikes õigusnormides sätestamist, et ebaõiglased tingimused ei ole tarbijale siduvad. Direktiivis sätestatu kohaselt ei ole oleks seda võimalik saavutada, kui tarbija ise oleks kohustatud tõendama selliste tingimuste ebaõiglast olemust. Seetõttu tuleb TsMS § 438 lg 1 ja § 436 lg 7 koosmõjus mõista selliselt, et tarbija vastu esitatud nõude lahendamisel on kohtul kohustus kontrollida nõude õiguslikku alust sõltumata sellest, kas tarbija ise on nõudele vastuväiteid esitanud või mitte. VÕS § 401 lg 3 kohaselt kohaldatakse krediidilepingule laenulepingu kohta sätestatut, kui seadusest ei tulene teisiti. VÕS § 397 lg 1 järgi tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi. VÕS § 94 lg 1 kohaselt, kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Hageja nõuab kostjalt sissenõutavaks muutunud tasumata järelmaksuintressi summas 52,52 eurot ja krediidiintressi summas 1,49 eurot. Kohtu hinnangul ei ole õiguslikult põhjendatud eraldi krediidiintressi nõue. Pooled on järelmaksulepingus kokku leppinud, et järelmaksu intress on 17,9003 % järelmaksusummast aasta kohta. Lisaks on pooled kokku leppinud, et õigeaegselt tagastamata järelmaksu intressimäär on 30,4276% aastas. Kohtu hinnangul saab käsitleda intressimäärana lepingus kokkulepitud järelmaksu intressi ehk 17,9003 % tasumata krediidisummalt aastas. Ka krediidisumma tagasimaksmiseks kokkulepitud maksegraafikus on arvestatud tagasimakstavalt summalt intressi nimetatud määras ehk 17,9003 % aastas. Tagastamata järelmaksult intressimäära kokkulepet saab käsitleda leppetrahvina maksete viivitamise korral. VÕS § 415 lg 1 järgi on kokkulepe, millega võimaldatakse tarbijalt nõuda maksetega viivitamisel eelkõige käsiraha või leppetrahvi, on tühine. Eeltoodu alusel on põhjendatud kostjalt hageja kasuks välja mõista lepingu ülesütlemise seisuga sissenõutavaks muutunud intress 17,9003 % tasumata krediidisummalt aastas, mille

2-13-34041 suuruseks on hageja arvestanud 52,52 eurot. Krediidiintressi nõue summas 1,49 eurot tuleb jätta rahuldamata. Hageja nõuab kostjalt viivist määras 27 % võlgnetavalt summalt aastas. Kohus leiab, et viivisenõue sellises ulatuses ei ole põhjendatud. VÕS § 101 lg 1 p 6 kohaselt võib võlausaldaja juhul, kui võlgnik on kohustust rikkunud, nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist. VÕS § 415 lg 1 sätestab, et tarbijalt ei või võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda sama seaduse § 113 lõikes 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist. VÕS § 113 lg 1 näeb ette, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Poolte vahel sõlmitud lepingu intressimääraks on 17,9003 % krediidisummalt aastas. Seega on põhjendatud hageja viivisenõue üksnes lepinguga ettenähtud intressimääras. Hageja nõuab kostjalt viivist perioodi eest alates 19.02.2013. a. TsMS § 367 näeb ette, et viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Perioodi 19.02.2013. a kuni kohtuotsuse tegemiseni, s.o kuni 04.09.2013. a kujuneb viivise suuruseks 47,52 eurot (498,89 eurot x 17,9003 % aastas x 198 päeva), mis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Kohus leiab, et põhjendamata on hageja nõue võla sissenõudmise kulude saamiseks. Hageja nõuab kostjalt võla sissenõudmise kulu summas 63,90 eurot. Hagiavalduse kohaselt on nimetatud kulud kostjale saadetud kirjade ja võla menetlemise kulud, mille tasumist nõuab hageja lepingu alusel. Poolte vahel sõlmitud lepingu Üldtingimuste (tl 23) punkt 7.5 sätestab, et krediidisaaja on kohustatud hüvitama krediidiandjale võla sissenõudmisega seotud mõistlikud kulud. Krediidisaajale ja lepinguga seotud isikutele lepingu rikkumise tõttu saadetud teadetega seotud kulud tuleb hüvitada vastavalt krediidiandja hinnakirjale. Hageja hinnakirja (tl 16) kohaselt on meeldetuletus- ja hoiatuskirja kulu suuruseks 12,78 eurot ja ülesütlemisavalduse kulu suuruseks 25,56 eurot. Hageja nõuabki Üldtingimuste p 7.5 alusel kostjalt temale 21.11. ja 21.12.2012. a saadetud meeldetuletuste eest ja 29.01.2013. a saadetud lepingu ülesütlemise hoiatuse eest vastavalt hinnakirjale 12,78 eurot ühe kirja eest ning 18.02.2013. a saadetud ülesütlemisavalduse eest 25,56 eurot, kokku 63,90 eurot. Kohus leiab, et laenulepingu Üldtingimuste punktis 7.5 ettenähtud kokkuleppe puhul on tegemist leppetrahvi tingimusega. VÕS § 158 lg 1 kohaselt on leppetrahv lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. Üldtingimuste punkt 7.5 on sisuliselt kokkulepe summa kohta, mida laenuandjal on laenusaaja poolse kohustuse rikkumise korral õigus nõuda teate saatmise kulu katteks (vastavalt krediidiandja hinnakirjale), kohustuseta tõendada kulude tegelikku suurust. Üldtingimuste punkt 7.5 on tüüptingimus VÕS § 35 lg 1 mõistes. VÕS § 35 lg 1 näeb ette, et tüüptingimuseks loetakse lepingutingimust, mis on eelnevalt välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks või mida lepingupooled muul põhjusel ei ole eraldi läbi rääkinud ja mida tüüptingimust kasutav lepingupool (tingimuse kasutaja) kasutab teise lepingupoole suhtes, kes ei ole seepärast võimeline mõjutama tingimuse sisu. Kuna kostja puhul on tegemist tarbijaga, siis tuleb kohtul kontrollida tüüptingimuse kehtivust, olenemata sellest, et kostja ei ole esitanud nõudele vastuväiteid.

2-13-34041 VÕS § 42 lg 1 kohaselt on tüüptingimus tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult. VÕS § 42 lg 3 p 5 näeb ette, et lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, on ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust. VÕS § 44 näeb ette, et kui sama seaduse § 42 lõikes 3 nimetatud tüüptingimust kasutatakse lepingus, mille teiseks pooleks on isik, kes sõlmis lepingu oma majandus- või kutsetegevuses, siis eeldatakse, et see tingimus on ebamõistlikult kahjustav. Kohtu hinnangul on Üldtingimuste punktis 7.5 ettenähtud leppetrahv vastavalt hageja hinnakirjale rikkumise teate saatmise kulude eest summas 12,78 eurot ning ülesütlemisavalduse saatmise eest 25,56 eurot ebamõistlikult suur. Leppetrahv märgitud ulatuses ei ole proportsioonis eeldatava kahju suurusega, mis hagejale võis seoses rikkumise teate või ülesütlemisavalduse koostamise ja saatmisega tekkida. Mõistlikult eeldades võib järeldada, et hageja kulud seoses rikkumise teadete ja ülesütlemisavalduse saatmisega on kordi väiksemad kui nõutav leppetrahv. Kuna Üldtingimuste punktis 7.5 ettenähtud leppetrahv on ebamõistlikult suur, siis on nimetatud tüüptingimus tühine VÕS § 42 lg 1 alusel, kuna selline tingimus kahjustab kostjat kui tarbijat ebamõistlikult. Kuna poolte vahel sõlmitud lepingu Üldtingimuste punkt 7.5 on tühine, siis ei ole põhjendatud hageja nõue sel alusel kostjalt võla sissenõudmise kulu, kokku 63,90 euro, nõudes põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Hagejal on õigus nõuda kostjalt teadete ja ülesütlemisavalduse saatmise kulusid kahju hüvitamise korras, tõendades kahju olemasolu ja selle suurust. Antud juhul hageja sellist nõuet esitanud ei ole ja tegelikke kulusid tõendanud ei ole. Seega kohus ei käsitle hageja võimalikku kahjunõuet. Eeltoodu alusel mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja 598,93 eurot, millest moodustab 498,89 eurot tagastamata krediidisumma, 52,52 eurot intress ja 47,52 eurot 04.09.2013. a seisuga sissenõutavaks muutunud viivis. Lisaks mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja viivise pärast kohtuotsuse tegemist 17,9003 % tagastamata krediidisummalt aastas kuni krediidisumma tasumiseni. Menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud üldjuhul pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus jaotab menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Kohus rahuldas hageja nõude ca 90 protsendi ulatuses, seega jätab kohus menetluskulud 90 % ulatuses kostja kanda ja 10 % ulatuses hageja kanda. Hageja on esitanud hagis menetluskulude kindlaksmääramise taotluse ja menetluskulude nimekirja, mille kohaselt palub välja mõista kostjalt menetluskuludena 125 eurot hagiavalduse esitamisel tasutud riigilõivu eest ja 114 eurot õigusabikulude eest. Kohus on seisukohal, et hageja menetluskulud on põhjendatud ja on olnud vajalikud. Riigilõivu on tasutud seadusega ettenähtud määras ja hageja lepingulise esindaja kulu on asjaolusid arvestades mõistlik ja jääb Vabariigi Valitsuse 04.09.2008. a määrusega nr 137 kehtestatud teistelt menetlusosalistelt sissenõutava lepingulise esindaja ja nõustaja kulude maksimaalse kulu piiresse. Hageja põhjendatud menetluskulud kokku on 239 eurot. Kostjal tuleb hüvitada sellest 90 % ehk 215,10 eurot.

2-13-34041 Kostja ei ole menetluskulude nimekirja esitanud. Seega ei määra kohus kindlaks hageja poolt hüvitatavaid menetluskulusid.

/allkirjastatud digitaalselt/ Maimu Laumets Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.