Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

täitis kostja SNEL Grupp OÜ internetikeskkonnas www.bestcredit.ee laenutaotluse ankeedi ning kinnitas üldtingimustega nõustumist. SNEL Grupp OÜ rahuldas 31.08.2012 laenutaotluse. Laenusumma kanti kostjale üle panga maksekorraldusega ning kostjale saadeti e-posti teel ning internetikeskkonna vahendusel laenuleping koos selle lisaks oleva laenu tagastamise ja intresside tasumise graafikuga. Laenuleping oli sõlmitud poolte vahel sidevahendite (internet) kaudu võlaõigusseaduse (VÕS) § 410 lg 1 tähenduses, järgides sealjuures VÕS §-de 4031 ja 404 sätestatud nõudeid. Laenu tagastamise kuupäevaks oli 01.10.2012. Kuna kostja ei saanud laenulepingus sätestatud tähtajaks laenu nõuetekohaselt tagastada, siis pikendati 01.10.2012 laenu ning kostjaga sõlmiti uus laenu tagastamise ning intresside tasumise graafik. Kostja pikendas laenulepingu p 6 alusel laenu tagastamise tähtaega korduvalt, tasudes laenuandjale tasu laenu tagastamise tähtaja edasilükkamise eest (pikendustasu). Pikendatud laenu tagastamise kuupäevaks 31.10.2012 kostja laenu ei tasunud. Kostja ei ole reageerinud hageja poolt tehtud korduvatele meeldetuletustele ega täitnud oma kohustust täiendava tähtaja jooksul. Vastuseks kostja vastuväidetele leiab hageja, et laenuandaja viivise arvestamise metoodika põhineb seadusel ning ei saa olla kostjat ebamõistlikult kahjustav ning VÕS § 42 lg 1, 3 p 5 tõttu tühine. Pooled on lepingus kokku leppinud intressimääras 0,37% päevas ning kostja on seda hinda aktsepteerinud. Viivise rakendamine või mitterakendamine sõltub võlgnikust endast ning käesoleval juhul on kostja ise süüdi, et on jätnud pika perioodi jooksul võlgnetava summa alusetult tasumata. Kostja seisukoht Kostja hagi ei tunnista ja palub jätta hagi rahuldamata. Kõik menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda. Kostja tunnistab oma vastuses kohtule, et võttis 31.08.2012 hagejalt laenu XXX kaudu 900,00 euro. Kostja on hageja klient, kes on korduvalt hagejalt raha laenanud ning selle õigeaegselt tagastanud. Seoses raskustega raha õigeaegsel tagastamisel tegi kostja ettepaneku tähtaja pikendamiseks, mis lükati ebaselgel põhjusel tagasi. Kostjale ei ole selge hagis näidatud viivise tekkimise ja arvestamise summad. Kohtuotsuse põhjendused Kohus, hinnanud kõiki kohtule esitatud tõendeid kogumis, leiab, et põhjendatud ja kuulub täielikult rahuldamisele.

hagiavaldus on

Hageja esitas kohtule hagi kostja vastu võlgnevuse 1 628,36 euro nõudes. Hageja tugines nõude esitamisel poolte vahel 31.08.2012 sidevahendite (internet) kaudu sõlmitud laenulepingule, mille kohaselt kohustus kostja tasuma võlgnevuse hiljemalt 01.10.2012. Kostja on oma kohtule esitatud vastuses tunnistanud laenulepingu sõlmimist. Samuti on kostja tunnistanud raha saamist ja laenu tähtajaks tasumata jätmisest tekkinud võlgnevust. Kostja on vastuväitena hagile toonud välja üksnes asjaolu, et talle on arusaamatu viivise tekkimine ja selle arvestamine. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et pooled sõlmisid 31.08.2012 sidevahendite (interneti) teel laenulepingu ning kostja sai hagejalt laenu summas 900,00 eurot maksetähtajaga 01.10.2012. Samuti puudub vaidlus selles et kostja rikkus lepingulist kohustust, jäädes laenusumma tasumisega võlgnevusse. Seega loeb kohus nimetatud faktilised asjaolud TsMS § 231 lg 2 ja 4 ja esitatud tõendite alusel tõendatuks. Eeltoodud asjaoludes tulenevalt võib hagi rahuldamisele kuuluda VÕS § 108 lg 1 alusel. VÕS § 108 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Hagiavalduse kohaselt oli laenuleping sõlmitud interneti teel, seega kasutati lepingu sõlmimisel sidevahendi abi. VÕS § 401 lg 1 kohaselt on krediidileping leping, millega üks isik (krediidiandja) kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga kohustub tasuma krediidilt intressi ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma. VÕS § 402 kohaselt on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus2

või kutsetegevuses tegutsev krediidiettevõte annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Poolte vahel sõlmitud laenulepingu alusel oli kostjal raha maksmise kohustus, mida kostja on rikkunud. Vastutust välistavaid asjaolusid ei esine. Kohus asub seisukohale, et hageja on õigustatud nõudma kostjalt lepingu põhiosa summa 900,00 euro tasumist ja nimetatud summa tuleb kostjalt välja mõista. Tulenevalt VÕS §-st 397 lg 1 tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta ka intressi. Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et hageja on andnud laenu majandustegevuses ja seega tekkis kostjal intressi maksmise kohustus. Kostja kohustus vastavalt laenulepingu p-le 7.2 lisaks laenu põhiosale tasuma intressi vastavalt graafikus (Laenu tagastamise ja intresside tasumise graafik) toodud maksete suurustele ja tasumise tähtaegadele. Nimetatud graafiku kohaselt kohustus kostja tasuma intressi 102,30 eurot. Kostja ei ole vaidlustanud intressi tasumise kohustust summas 102,30 eurot. Kohus asub seisukohale, et intressi nõue summas 102,30 eurot on põhjendatud ja tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär, kui käesoleva seaduse §-s 94, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kohtule esitatud laenulepingu üldtingimuste punkti 8.1 kohaselt on pooled kokku leppinud, et kostja kohustub laenumaksetega viivitamise korral tasumata tähtaegselt tasumata maksetelt iga viivitatud päeva eest viivist. Seega on antud juhul viivise määraks Laenu tagastamise ja intresside tasumise graafikus sätestatud viivise määr ehk 0,37 % põhivõlalt päevas. Hageja palub kostjalt välja mõista viivis summas 606,06 eurot. Kostja on oma kirjalikus vastuses kohtule märkinud, et talle ei ole selge hagis näidatud viive tekkimine ja arvestamine. Viivise vähendamise taotlust kostja kohtule esitatud ei ole. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 järgi menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi lg 2 sätestab, et pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt ei ületa viivis põhinõude suurust. Pooled on lepingu sõlmimisel kokku leppinud laenu tagastamisega viivitamisel viivise määras 0,37 % põhivõlalt päevas. Riigikohus on oma lahendis 3-2-1-120-08 asunud seisukohale, et kui pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus lepinguvabaduse põhimõtet järgides kokku leppinud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, siis peab võlgnik arvestama ka sellega, et maksetega viivitamisel järgnevad VÕS § 415 lg 1 ja VÕS § 113 lg 1 kolmandas lauses sätestatud sanktsioonid, st kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi. Seega on laenuandjal põhimõtteliselt õigus nõuda tarbijalt viivist samas ulatuses, mis pooled näevad ette tarbijakrediidilepingus intressimäärana Kohtu hinnangul on viivise arvestamise aluseks olevad andmed ja arvutuskäik õige, seega tuleb sissenõutavaks muutunud viivis täies ulatuses summas 606,06 eurot kostjalt hageja kasuks välja mõista. Hageja nõuab võlgnevuse sissenõudmisega seotud kulude hüvitamist VÕS § 115 lg 1 alusel. VÕS § 115 lg 1 kohaselt, kui võlgnik rikub kohustust, võib võlausaldaja koos kohustuse täitmisega või selle asemel nõuda võlgnikult kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, välja arvatud juhul, kui võlgnik kohustuse rikkumise eest ei vastuta või kui kahju ei kuulu seadusest tulenevalt muul põhjusel hüvitamisele. Kostja on jätnud laenulepingu ja hinnakirja alusel hagejale tasumata 10,00 eurot 17.12.2012 saadetud võlateatise eest ning 10,00 eurot 08.02.2013 saadetud hagihoiatuse eest. Kostja kulude hüvitamise nõuet vaidlustanud ei ole. Seega on võla sissenõudmisega seotud kulud summas 20,00 eurot põhjendatud ja nimetatud summa tuleb kostjalt välja mõista.

Eeltoodu alusel asub kohus seisukohale, et hageja nõue on kogu ulatuses põhjendanud ja kuulub rahuldamisele. Arvestades eeltoodut rahuldab kohus hagi kostja vastu täielikult ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja võlgnevuse 1 628,36 eurot. Menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Eeltoodust tulenevalt tuleb jätta menetluskulud täielikult kostja kanda. Hageja on esitanud koos hagiavaldusega menetluskulude kindlaksmääramise avalduse, mille kohaselt on kostja menetluskuludeks hagiavalduse esitamisel tasutud riigilõivu 175,00 eurot. Kostja ei ole esile toonud asjaolusid, mis annaksid alust jätta menetluskulud osaliselt hageja kanda. Vastavalt TsMS § 178 lg-le 1 saab menetluskulude jaotuse kohta tehtud kohtulahendit vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Kui koos menetluskulude jaotusega määrati kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurus, saab hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates.

/allkirjastatud digitaalselt/ Maie Seppo kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.