Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

Asjaolud ja hageja nõue Hagiavalduse kohaselt sõlmisid PGOÜ ja kostja 10.06.2011.a. SMS kiirlaenulepingu 750 euro

saamiseks laenuperioodiga 30 päeva. 11.06.2011.a. kandis laenuandja kostjale 750 eurot üle kostja pangakontole. Kostja ei tagastanud võetud laenu koos intressidega ettenähtud tähtajaks ja jättis selle tasumata täies ulatuses. Seisuga 11.08.2011.a. oli kostjal tasumata laenu põhiosa 750.00 euro, intressid 75.00 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivised 77.50 eurot. Laenuandja andis kostjale võla tasumiseks täiendava tähtaja kuni 25.08.2011.a. Kostjapoolsest tegevusetusest tulenevalt ütles OÜ PG laenulepingu üles ja loovutas laenulepingust tuleneva võlanõude OÜ-le ITM Inkasso. 26.08.2011.a. seisuga oli kostjal tasumata 955.00 eurot. Laenuandja teatas kostjale nõude loovutamisest ja andis samas täiendava tähtaja võla tasumiseks kuni 02.09.2011.a., kuid vaatamata eeltoodule ei täitnud kostja oma kohustust talle veelkord antud täiendava tähtaja jooksul. Uuele võlausaldajale OÜ-le ITM Inkasso tunnistas kostja võlgnevust summas 955.00 eurot ning 30.09.2011.a. sõlmisid pooled võlgnetava kohustuse täitmiseks uue iseseisva lepingu nr XXX, mille kohaselt oli kostja kohustatud tasuma hagejale maksegraafiku alusel igakuiselt (11 kuud – 15.10.2012-10.08.2012) 98.85 eurot 9 kuu jooksul, v.a. esimene osamakse 15.10.2011.a. summas 119.85 eurot ja 11. osamakse 99.50 eurot. Kokku kohustus kostja maksegraafiku alusel tasuma 1118.00 eurot, sh. põhivõlg 955.00 eurot , intressid 143.00 eurot, MG tasu (lepingu sõlmimise tasu) 20.00 eurot. Kõnealuses lepingus nr XXX on pooled leppinud kokku, et juhul kui kostja ei täida lepingut maksegraafiku alusel on hagejal õigus kogu võlgnevuse summa sisse nõuda ning nõuda viiviseid kogu võlgnevuse summalt. Hageja palub kostjalt välja mõista hageja kasuks 1208,50 eurot , sh. põhivõlg 955.00 eurot (maksegraafiku alusel 11 kuu põhiosa), intressid 143.00 eurot ja maksegraafiku sõlmimise tasu 20.00 eurot ning sissenõutavaks muutunud viivised 90,50 eurot põhinõudelt (975 eurot) ja edaspidi viiviseid, alates 22.02.2013.a. 0,02% päevas tasumisele kuuluvast summalt (975 eurolt) kuni põhinõude täies ulatuses tasumiseni. Menetluskulud palub hageja välja mõista kostjalt. Kostja vastuväited Kostja tunnistas kirjaliku vastuse kohaselt hagi osaliselt summas 1000 eurot. Kostja soovis sõlmida hagejaga kompromissi, tasudes nimetatud summa 4 kuu jooksul võrdsetes osades. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda. Kohtuotsuse põhjendused Kohus, tutvunud poolte seisukohtadega ja asjas esitatud tõenditega, leiab, et hagi on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele täies ulatuses. Kostja ei ole vaidlustanud hageja poolt esile toodud faktilisi asjaolusid, mistõttu kohus loeb need TsMS § 231 lg 4 alusel kostja poolt omaksvõetuks. Seega loeb kohus omaksvõetuks, et PGOÜ ja kostja 10.06.2011.a. sõlmisid SMS kiirlaenulepingu 750 euro saamiseks laenuperioodiga 30 päeva. 11.06.2011.a. kandis laenuandja 750 eurot üle kostja pangakontole. Kostja laenu ei tagastanud. PGOÜ ütles laenulepingu üles ja loovutas laenulepingust tuleneva võlanõude OÜ-le ITM Inkasso. 26.08.2011.a. seisuga oli kostjal tasumata 955.00 eurot. Laenuandja teatas kostjale nõude loovutamisest. OÜ ITM Inkasso ja kostja sõlmisid 30.09.2011.a. võlgnetava kohustuse täitmiseks lepingu XXX, mille kohaselt oli kostja kohustatud tasuma hagejale maksegraafiku alusel igakuiselt (11 kuud – 15.10.2012-10.08.2012) 98.85 eurot 9 kuu jooksul, v.a. esimene osamakse 15.10.2011.a. summas 119.85 eurot ja 11. osamakse 99.50 eurot. Kostja kirjaliku vastuse kohaselt on tunnistanud hagi osaliselt, samas ei ole kostja esile toonud, millises osas kostja hagi tunnistab ja millises osas on kostjal hagile vastuväited. TsMS § 230 lg 1 tulenevalt ei ole kostja oma vastuväiteid hagile millegagi tõendanud. Kostja ei ole tõendanud kohtule, et ta oleks oma lepingust tulenevad kohustused mingis ulatuses täitnud.

Kohus leiab, et poolte vahel on sõlmitud võlaõiguslik leping VÕS § 8 lg 1 mõttes. Leping XXX on oma olemuselt VÕS § 30 lg 1 kohane võlatunnistus. Lepingu XXX näol on tegemist VÕS § 30 mõttes konstitutiivse võlatunnistusega, millega soovitakse luua algsest kohustusest sõltumatu võlakohustus kõrvuti algse kohustusega, millele ei saa esitada muid kui võlatunnistusest endast tulenevaid või selle kehtivust vaidlustavaid vastuväiteid. Riigikohus on 19.10.2004 lahendi nr 32-1-101-04 punktis 29 märkinud, et VÕS §-s 30 sätestatud võlatunnistuse järgi tekib abstraktne iseseisev kohustus, mis iseenesest võlaõiguslikku alust ei vaja. Isegi juhul, kui võlatunnistusega tunnistatakse näiteks tehinguga võetud kohustuse olemasolu, ei sõltu võlatunnistuse kehtivus selle võimalikuks aluseks oleva tehingu kehtivusest. Seetõttu ei ole vaja võlatunnistuse olemasolu korral tuvastada, kas kohustus, mille olemasolu tunnistati, oli tegelikult olemas. Samale seisukohale on asunud Riigikohus ka 24.04.2006.a. tsiviilasjas nr 3-2-1-21-06, p 13. Kostja on isiklikult võlatunnistust allkirjastades võtnud endale selles märgitud kohustused ja ei ole võlatunnistusele vastuväiteid esitanud. VÕS § 8 lg 2 alusel on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 76 lg 1 ja 82 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita nõuetekohasel viisil ja kindlaksmääratud tähtajal vastavalt lepingus või seaduses sätestatule. Vastavalt VÕS § 82 lg-le 7 muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Kostja pidi kogu võla tasuma 10.08.2012.a. Hagiavalduse esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud põhisumma suurus lepingu XXX kohaselt on 955.00 eurot. Samuti kohustus kostja antud lepingu p 9 alusel tasuma maksegraafiku sõlmimise tasu 20 eurot, mis on tasumata. VÕS § 397 lg kohaselt tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi. Lepingu XXX p-s 3 on pooled kokku leppinud fikseeritud intressis 13 eurot kuus, seega moodustab intress kokku perioodi 15.10.2012.a.10.08.2012.a. eest 143 eurot, mis on kostja poolt täies ulatuses tasumata. Kuivõrd kostja ei ole omapoolseid kohustusi täitnud nõuetekohaselt, on tegemist kohustuste rikkumisega VÕS § 100 mõistes. VÕS § 101 lg 1 p 1 lubab kohustuse rikkumise korral nõuda võlgnikult kohustuse täitmist. Rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral lubab VÕS § 101 lg 1 p 6 nõuda võlgnikult viivist. Vastavalt VÕS § 113 lg-le 1 rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär, kui VÕS §-s 94, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Kooskõlas VÕS § 195 lg-tega 1 ja 5 muutus lepingu ülesütlemisel sissenõutavaks kogu võlgnevuse jääk. Maksegraafiku p 8 nähtuvalt võib võlausaldaja lugeda graafiku katkenuks ilma täiendava teatamiseta juhul, kui võlgnik hilineb makse tasumisega rohkem kui 60 päeva. Eeltoodust tulenevalt on põhjendatud arvestada viiviseid alates maksegraafiku esimese osamakse sissenõutavaks muutumisest alates 16.10.2011.a., so põhisummalt ja lepingu sõlmimise tasult, teiselt osamakselt alates 15.11.2011.a. ning alates 15.12.2011.a. maksegraafiku põhisummalt ning lepingusõlmimise tasult (975 eurolt) 0,02% päevas iga maksega viivitatud päeva eest. Hageja viivise arvestusele ei ole kostja vastuväiteid esitanud. Kohus leiab, et viivis ei ole ebamõistlikult suur. Kostja ei ole ka taotlenud viivise vähendamist. TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest.

Kostjalt tuleb välja mõista viivis TsMS § 367 alusel protsendina vastavalt VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras põhinõudest (975 eurot) kuni põhinõude täitmiseni. Seega kuulub hagi rahuldamisele täies ulatuses. Menetluskulude jaotus TsMS § 162 lg 1 järgi hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna hagi kuulub rahuldamisele, tuleb menetluskulud jätta kostja kanda. TsMS § 173 lg 1 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 405 lg 1 p 2 alusel võib kohus menetlust lõpetavas lahendis ette näha menetluskulude suuruse menetlust lõpetavas kohtulahendis. Menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja kandnud menetluskulu summas 340 eurot, so 200 eurot tasutud riigilõivu näol ja 140 eurot õigusabikulu. TsMS § 138 lg 1 kohaselt menetluskulud on menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. TsMS § 138 lg 2 kohaselt kohtukulud on riigilõiv, kautsjon ning asja läbivaatamise kulud. TsMS § 144 p 1 alusel on kohtuvälised kulud menetlusosaliste esindajate kulud. Lähtudes eeltoodust, leiab kohus, et kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista menetluskuluna menetluses tasutud riigilõiv 200 eurot ja TsMS § 162 lg 2 alusel põhjendatud ja vajalikus ulatuses hageja õigusabikulu summas 95 eurot. TsMS § 178 lg 1 järgi menetluskulude jaotuse kohta tehtud kohtulahendit saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Kui koos menetluskulude jaotusega määrati kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurus, saab hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates. /allkirjastatud digitaalselt/ Tiia Mõtsnik Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.