Võlaõigus › Muud lepingud teenuste osutamiseks

1(7)

Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid.

2(7)

Hageja omandas nõude, millele lisanduvad kõrvalnõuded, OÜ-lt Kopli Pesumaja 08.12.2010 ja nõude loovutamisest teavitati kostjat 06.01.2011 tähitud kirjaga. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud. 18.02.2009 allkirjastatud maksegraafik on oma olemuselt deklaratiivne võlatunnistus, millega lepingupooled leppisid kokku 21.07.2008 teeninduslepingule tuginevate hageja nõuete ulatuses ja koosluses ning tasumise tähtaegades. Deklaratiivse võlatunnistusega deklareeriti 25 892,47 krooni ulatuses võlga, mida tegelikkuses ei ole kunagi olnud. Asjaolu on tõendatud hageja poolt kohtule esitatud maksegraafiku ning kostja poolt kohtule esitatud hageja 31.01.2009 arvega nr 4. Hageja on maksegraafikuga õigeks võtnud, et graafikust tulenevate väidetavate kohustuste katteks on hageja arvestanud ning saanud kostjalt makseid kokku 47 150,07 krooni. Kuivõrd maksegraafiku näol on tegemist deklaratiivse võlatunnistusega, ei nõustu kostja graafikuga kokkulepitud võlajäägil ning kinnitab, et on graafiku sõlmimisele eelnevate teenuste eest täies ulatuses tasunud ning isegi enam. Kostja tasus pärast 18.02.2009 kokku 47 150,07 krooni. 31.01.2009 arve 4 elektroonilisest ärakirjast nähtuvalt koosnes kostja võlgnevus hageja ees seisuga 31.01.2009 hageja andmetel vastavalt Kopli Pesumaja OÜ arvele 4 16 327,19 krooni ja arvel 4 tasumata arvetena märgitud arvetest nr. 82 ja 90, vastavalt 10 512,28 krooni ja 17 310 krooni, kõik kolm arvet seega kokku 44 150,70 krooni. Öeldust nähtub, et arvele 4 ajaliselt hilisemalt tasutud ning hageja poolt õigeks võetud kostja tasutud summad moodustasid kokku rohkem kui arvel 4 kirjendatud kostja võlgnevuse jääk OÜ Kopli Pesumaja ees. Kostja ei tunnista arvetel 30 ja 44 märgitud teenuste osutamist. Kostja ütles OÜ-ga Kopli Pesumaja lepingu korraliselt ülesse 30.01.2011. Seega olid lepingul põhinevad õigussuhted poolte vahel lõppenud ning mistahes viidatud arvete aluseks olnud õigussuhteid ei saa käsitleda enam lepingu kontekstis. Viidatud põhjusel oleks ka hageja viivis, mis tugineb arvetel 30 ja 44 nimetatud summade tasumisega viivitamisele, märkimisväärselt väiksem, kuivõrd nimetatud arvete osas ei saaks hageja arvete põhjendatuse korral (millega kostja eelkirjeldatud põhjustel küll ei nõustu) tugineda lepinguga kokku lepitud viivisele, vaid üksnes seadusest tulenevale viivise määrale. Esimese astme kohtu otsus Harju Maakohus 09.11.2012 otsusega rahuldati hagi ja mõisteti kostjalt hagejale välja põhivõlg 1887,90 eurot ja viivis 434,40 eurot. Menetluskulud jäid kostja kanda. Otsuse kohaselt ei ole vaidlust alljärgnevate asjaolude üle: ● OÜ Kopli Pesumaja ja kostja allkirjastasid 21.07.2008 teeninduslepingu nr BS/1-08, mille kohaselt osutas OÜ Kopli Pesumaja pesupesemise teenust kostjale ● OÜ Kopli Pesumaja loovutas 08.12.2010 nõude kostja vastu hagejale. ●18.02.2009 allkirjastasid pooled maksegraafiku ning samas jätkasid koostööd. ● Maksegraafiku kohaselt lubas kostja oma võlgnevuse likvideerida maksegraafikus sätestatud korras. ● 18.02.2009 maksegraafikust tulenevate kohustuste katteks on hageja arvestanud ning saanud kostjalt makseid kokku 47 150,07 krooni. Otsuse kohaselt on pooltel vaidlus selles, kas 18.02.2009 maksegraafiku puhul on tegemist deklaratiivse või konstitutiivse võlatunnistusega ning maksegraafikus kajastuva võlgnevuse

3(7)

summa üle. Samuti ei tunnista kostja arveid nr 30 ja 44 ning nimetatud arvetel märgitud teenuste osutamist. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 76 kohaselt tuleb kohustus täita nõuetekohasel viisil ja kindlaksmääratud tähtajal vastavalt seadusele või lepingule. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p-de 1 ja 6 alusel on võlausaldajal õigus nõuda võlgnikult rahalise kohustuse täitmise korral kohustuse täitmist ja täitmisega viivitamisel viivist. VÕS § 108 lg 1 sätestab võlausaldaja õiguse nõuda võlgnikult raha maksmise kohustuse täitmist, kui võlgnik seda rikub. VÕS § 113 lg 1 järgi võib võlausaldaja nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral alates kohustuse sissenõutavaks muutumisest viivist kuni kohase täitmiseni vastavalt § 94 sätestatud määras, millele lisandub 7% aastas, kui lepingus ei ole kokku lepitud kõrgemat viivisemäära. VÕS § 30 lg 1 sätestab, et leping, millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt, et lubadusega luuakse iseseisev kohustus või millega tunnistatakse kohustuse olemasolu, on võlatunnistus. Tuvastamaks, millist liiki võlatunnistusega on tegemist, tuleb hinnata võlatunnistuse sisu, ulatust, andmise põhjust ning eesmärki, samuti poolte huve jms. Poolte tahe luua iseseisev kohustus peab kokkuleppest selgelt nähtuma ning seda peab tõendama võlausaldaja. Seega tuleb konstitutiivse võlatunnistuse sõlmimiseks seda ka eraldi rõhutada. Käesoleval juhul ei ole hageja tõendanud, et 18.02.2009 maksegraafiku sõlmimisel oli maksegraafiku sõlminud pooltel tahe luua just konstitutiivne kohustus ning seejuures ei ole ka maksegraafikus eraldi rõhutatud, et tegemist on konstitutiivse võlatunnistusega. Tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega. Deklaratiivse võlatunnistuse olemust on Riigikohus selgitanud lahendis 3-2-1-72-08, mille kohaselt lisaks konstitutiivsele võlatunnistusele on võimalik ka nn deklaratiivne võlatunnistus, mille eesmärgiks ei ole luua uut kohustust, vaid millega võlgnik kinnitab olemasolevat kohustust ning loobub võimalikest vastuväidetest võlale. Deklaratiivse võlatunnistuse põhiline eesmärk on muuta tõendamiskoormust. See väljendus selles, et võlausaldaja ei pea enam tõendama võla olemasolu, vaid võlanõudele vastuvaidlemise korral peab võlgnik tõendama, et võlga ei ole. Käesoleval juhul vaidles kostja võla olemasolule 25 892,47 krooni ulatuses vastu. Kohtu hinnangul ei ole kostja veenvalt tõendanud, et 18.02.2009 maksegraafikus deklareeriti 25 892,47 krooni ulatuses võlga, mida tegelikkuses ei ole kunagi olnud. Seega tuleb lähtuda eeldusest, et kostja tunnistas 18.02.2009 maksegraafiku sõlmimisega hageja ees võlakohustust summas 69 892,47 krooni. Hageja on 18.02.2009 maksegraafiku alusel saanud kostjalt makseid kokku 47 150,07 krooni, mida kinnitas ka kostja. Seega on kostja 18.02.2009 maksegraafikust tulenev võlakohustuse jääk hageja ees 22 742,40 krooni ehk kehtivas vääringus 1453,50 eurot. Otsuse kohaselt on hageja kostjale osutanud teenuseid, mis on kirjas arvetel nr 30 ja 44. 03.03.2009 ja 23.04.2009 on pooled suhelnud e-kirja teel ning leppinud kokku teenuse osutamises. Kostja ei ole esitanud ühtegi tõendit, et taolist teenust tegelikult ei osutatud. Hageja on esitanud kohtule e-kirjad, milles kostja palub hagejal osutada teenust ja seega on alusetu kostja väide, et hageja ei ole nimetatud kahel arvel märgitud teenuse osutamist mistahes tõenditega tõendanud. Pooltevahelise lepingu lõppemine ei ole käesoleval juhul tõendatud ning see kohaldus ka arvetele nr 30 ja 44. Nimetatu nähtub 18.02.2009 maksegraafikust, kus on kirjas, et leping loetakse lõpetatuks peale seda, kui kogu võlgnevus on tasutud. Samuti ei ole kostja esitanud

4(7)

kohtule tõendit, et leping oleks poolte vahel lõppenud. Kostja ei ole tõendanud, et ütles lepingu korraliselt üles 30.01.2011. Isegi, kui leping oleks 30.01.2011 üles öeldud, on hageja poolt kostjale arved esitatud 30.04.2009 ja 31.05.2009 ehk aastaid enne kostja poolt väidetud lepingu ülesütlemist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Kuivõrd hageja on kostjale osutanud arvetel nr 30 ja 44 kirjeldatud teenuseid ning kostja on jätnud nimetatud arvete eest hagejale tasumata, kuulub hageja viivisenõue rahuldamisele. Apellatsioonkaebus Kostja palub maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kohus järeldas õigesti, et 18.02.2009 maksegraafik on deklaratiivne võlatunnistus, kuid jättis hindamata kostja väite, mille kohaselt nähtub 31.01.2009 esitatud 16 327,19 krooni suurusest arvest nr 4 ja sellel märgitud võlgnevuse saldost asjaolu, et seisuga 31.01.2009 oli kostja võlgnevuse suuruseks kokku 27 822,88 krooni (10 512,28 + 17 310,60), millele lisandus arve nr 4 alusel osutatud teenuse maksumus 16 327,19 krooni, kokku seega 44 150,07 krooni, mitte aga 69 892,47 eurot nagu on märgitud 18.02.2009 maksegraafikus. Ajavahemikul, mis jääb eelnimetatud arve esitamise 31.01.2009 ja 18.02.2009 maksegraafiku allkirjastamise vahele, ei ole hageja ühtegi arvet esitanud, mistõttu ei saanud kostja võlgnevuse saldo ajavahemikul 31.01.2009 – 18.02.2009 suureneda. Jääb selgusetuks kohtu järeldus, et kostja ei ole veenvalt tõendanud 25 892,47 krooni osas liigse võla tunnistamist. Liigse võla tunnistamine nähtub esitatud tõenditest. Arvete nr 30 ja 44 koostamine ega ka teenuse osutamises läbirääkimine ei tõenda veel seda, et teenust ka tegelikkuses osutati. Hagejal on kohustus tõendada, et teenust siiski osutati. Kohus asus põhjendamatult poolte tõendamiskoormust ebaõigesti jaotavale seisukohale, nagu oleks tulnud kostjal teenuse mittesaamist tõendada. Ebaõige on kohtu seisukoht, et teenuse osutamine toimus poolte vahel 21.07.2008 sõlmitud teeninduslepingu nr BS/1-08 raames. Ka juhul, kui hageja tõendab, et teenust siiski osutati, ei tehtud seda teeninduslepingu raames. 03.03.2009 e-kirja tuleb lugeda VÕS § 16 lg 1 kohaseks pakkumuseks ning hageja 03.03.2009 edastatud vastust VÕS § 20 lg 1 kohaseks nõustumuseks uutel tingimustel lepingu sõlmimiseks ning seda sõltumata sellest, kas 21.07.2008 teenindusleping veel kehtis või oli juba lõppenud. Kuivõrd pooled ei ole uues kokkuleppes täpsustanud viivise määra, kehtib lepingust tulenevate nõuete suhtes VÕS §-s 113 sätestatud seadusjärgne viivisemäär, mistõttu tuleb korrigeerida arvete nr 30 ja 44 alusel arvestatud ning kostjalt välja mõistetud viivise summat. Vastustaja seisukoht Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium, olles ära kuulanud menetlusosaliste esindajad ning uurinud toimikus olevaid tõendeid, leiab, et maakohtu otsuse tühistamiseks, seda ka viivise nõude osas, puudub alus.

5(7)

Maakohus on materiaalõigust kohaldanud õigesti ning ei ole rikkunud menetlusõigusnorme, seda ka tõendite hindamise osas. Maakohus on täitnud otsuse põhjendamise kohustust TsMS § 442 lg 8 nõuete kohaselt. Kolleegium nõustub maakohtuga ning tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 ei korda maakohtu otsuses olevaid põhjendusi. Vastuseks apellatsioonkaebuses olevatele väidetele märgib kolleegium alljärgnevat. Hageja on hagi esitamisel tuginenud 18.02.2009 maksegraafikule. Apellant ei vaidlusta maakohtu seisukohta, et pooltevahelise 18.02.2009 maksegraafiku näol on tegemist deklaratiivse võlatunnistusega VÕS § 30 lg 1 mõttes. Hageja tugines asjaolule, et pooltevahelise koostöö kohaselt ei vormistatud tööde üleandmise akte ning osutatud teenuse tasumine toimus esitatud arvete alusel. Kuivõrd kostjal tekkisid makseraskused, siis vormistati maksegraafik, milles fikseeriti võlg suuruses 69 982,47 krooni. Maksegraafik on allkirjastatud 18.02.2009 mõlema poole poolt. Apellant ei eita, et maksegraafikut asuti ka täitma. Apellant esitas apellatsioonikohtu istungil väite, et maksegraafik ei ole allkirjastatud kostja seadusjärgse esindaja poolt, mis on esmakordne väide, mida ei ole varem esitatud. TsMS § 633 lg 5 kohaselt, kui apellatsioonkaebuse põhjendamiseks nimetatakse uusi asjaolusid ja tõendeid, tuleb apellatsioonkaebuses märkida uute asjaolude ja tõendite esimese astme kohtus esitamata jätmise põhjus, mida apellant ei ole teinud. Lisaks sellele ei ole kostja ka tuginenud maakohtus asjaolule, et maksegraafik oleks tühine või et kostja esindajal puudus volitus maksegraafikut sõlmida. Kolleegium peab vajalikuks märkida, et teeninduslepingus nr BS /1-08 on M A osas märgitud, et ta on juhatuse liige. Isegi juhul, kui M A ei olnud maksegraafikule alla kirjutades kostja juhatuse liige, siis oli tal võimalik teha selleks volitatud isikuna. Maakohtus ei ole M A volitusi kahtluse alla seatud, seda väidet ei ole esitatud ka apellatsioonkaebuses. Maakohus on põhjendatult märkinud, et hageja on tõendanud võla olemasolu ja selle suurust. Juhul, kui kostja ei nõustunud hageja tõenditega, siis oli tal võimalik neid ümber lükata omapoolsete tõenditega. Kostja ei suutnud usaldusväärselt tõendada, et tal puudus võlgnevus hageja ees maksegraafikus märgitud suuruses. Otsuses on arvele nr 4 hinnang antud, kolleegium nõustub maakohtuga. Arve nr 4 väljastamise põhjust on hageja selgitanud ning see kannab kuupäeva 31.01.2009, maksegraafik on kooskõlastatud pärast arve nr 4 väljastamist. Seega apellandi väide sellest, et arvestada tuleb arvel nr 4 olevat summat, on ekslik. Kolleegium ei nõustu apellandiga ka selles, et maakohus on põhjendamatult välja mõistnud võla arvete 30 ja 44 alusel. Ka nende arvete osas on maakohus kostja vastuväidetele vastanud. Kolleegium nõustub maakohtuga, et toimikus olevate tõendite põhjal poolte lepingulised suhted ei lõppenud apellandi väidetud ajal ning need jätkusid ka arvete nr 30 ja 44 esitamise ajal, mille tõendamiseks on esitatud pooltevaheline kirjavahetus 3.03.2009 ja 23.04.2009 (t.lk. 33-34). Asjaolu, et arvetel nr 30 ja 44 oli ühe kilo pesupesemise hinnaks märgitud 12 krooni 1 kg eest, mis oli väiksem hind, kui teeninduslepingu punktis 1.2, ei tähenda, et teenindusleping oli lõppenud. Seadus ei keela poolte kokkuleppel kohaldada ka lepingus kokkulepitust väiksemat teenuse tasu. Kostja vastuväited teenuse mittesaamises on tõendamata ning hagi on põhjendatult rahuldatud VÕS § 101 lg 1 p 1 alusel. VÕS § 101 lg 1 p 6 alusel oli hageja õigustatud nõudma rahalise kohustuse täitmisega viivitamise eest viivist. Apellant ei väida, et poolte lepingujärgne viivise arvestuses esineks viga. Apellandi väidetel viivis tuleks arvestada seadusjärgsest viivisemäärast lähtudes.

6(7)

Kolleegium on seisukohal, et apellandi väide seadusjärgse viivise kohaldamise osas on ekslik. Kuivõrd ka arvete nr 30 ja 44 esitamise ajal lepingulised suhted ei olnud lõppenud, siis oli hageja õigustatud nõudma viiviseid, lähtudes lepingus olevast viivise määrast (VÕS § 113 lg 1 kolmas lause). Seega apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks, seda ka viivise osas. Kuivõrd apellatsioonikaebus tuleb jätta rahuldamata, siis apellatsioonimenetluse kulud tuleb jätta apellandi kanda (TsMS § 171 lg 1 ).

Mare Merimaa

Gaida Kivinurm

Margo Klaar

7(7)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.