Võlaõigus › Muud lepingud teenuste osutamiseks

OÜ KP ja SPA OÜ allkirjastasid 21.07.2008 Teeninduslepingu nr. XXX, mille kohaselt osutas Teenuse müüja (OÜ KP) pesupesemise teenust Teenuse ostjale (SPA OÜ). Koostöö käigus kujunes poolte vahel välja praktika, mille käigus pooled ei vormistanud tööde üleandmise akte ning edaspidi SPA OÜ tasus peale osutatud teenust neile posti või elektronposti (XXX) teel edastatud arvete alusel. Seejärel tekkisid SPA OÜ-l raskused, mistõttu maksed alguses hilinesid ning hiljem kujunes suurem võlgnevus. SPA OÜ jättis lepingust tulenevad kohustused nõuetekohaselt täitmata. 18.02.2009 seisuga moodustas võlgnevus 83 115.37 krooni. Seoses makseraskustega, millele SPA OÜ korduvalt viitas oma kirjades, palus SPA OÜ teha talle sobivatel tingimustel maksegraafiku kogunenud võlgnevuse kustutamiseks. 18.02.2009 allkirjastasid pooled maksegraafiku ning samas jätkasid koostööd. Maksegraafiku kohaselt lubas SPA OÜ oma võlgnevuse likvideerida maksegraafikus sätestatud korras. 03.03.2009 ja 23.04.2009 tellis SPA uuesti pesu pesemisteenust. Peale tööde teostamist esitas KP OÜ 30.04.2009 arve nr 30 ja 31.05.2009 arve nr 44, mis on jäänud täielikult tasumata. 08.12.2011 loovutas KP OÜ nõude SPA OÜ vastu Condor Inkasso OÜ-le, millele lisanduvad kõrvalnõuded. Nõude loovutamisest teavitas KP OÜ ja 06.01.2011 Condor Inkasso OÜ Kostjat tähitud kirjaga. Hageja palub kostjalt hageja kasuks kokku välja mõista 2 332.3 eurot mis koosneb: maksegraafikust tulenevast võla jäägist summas 22 742.40 EEK e.1 453.50 EUR; tasumata jäänud 30.04.2009 arvest nr 30 tulenev põhivõlg summas 3 001.92 EEK e. 191.86 EUR; tasumata jäänud 31.05.2009 arvest nr 44 tulenev põhivõlg summas 3 794.88 EEK e. 242.54 EUR; arvete nr 30 ja 44 maksmisega viivitatud aja eest viivised summas 6 796.80 krooni e.

434.40 EUR.

KOSTJA VASTUS HAGIAVALDUSELE

Kostja hagiavaldusega ei nõustu ning vaidleb esitatud nõudele vastu täies ulatuses. 18.02.2009 sõlmitud ja kostja töötaja MApoolt allkirjastatud maksegraafikuga (edaspidi Graafik) seonduvalt märgib kostja, et tegemist on oma olemuselt deklaratiivse võlatunnistusega, millega hageja ja kostja leppisid kokku 21.07.2008 teeninduslepingule (edaspidi Leping) tuginevate hageja nõuete ulatuses ja koosluses ning tasumise tähtaegades. Kostja leiab, et nimetatud deklaratiivse võlatunnistusega deklareeriti 25 892.47 krooni ulatuses võlga, mida tegelikkuses ei ole kunagi olnud. Kostja leiab, et antud asjaolu on tõendatud hageja poolt kohtule hagi lisana 10 esitatud võlaarvestusega ning kostja poolt kohtule esitatud hageja 31.01.2009 arvega nr. 4. Kostja leiab, et hageja poolt on hagi lisaga 10 õigeks võetud, et Graafikust tulenevate väidetavate kohustuste katteks on hageja arvestanud ning saanud kostjalt makseid kokku

2-11-5548 47 150.07 krooni ulatuses. Hageja väitel on kostjal tasumata Graafikus tulenevate maksete jääk 22 742.40 krooni. Kostja avaldab käesolevaga, et kuivõrd Graafiku näol on tegemist deklaratiivse võlatunnistusega, ei nõustu kostja Graafikuga kokku lepitud võlajäägil õiguslik aluse olemasoluga ning kinnitab, et on Graafiku sõlmimisele eelnevate teenuste eest täies ulatuses tasunud ning tasunud hageja poolt osutatud teenuse eest isegi enam. Nähtuvalt hagiavalduse lisast 10 tasus kostja peale 18.02.2009 Graafiku allkirjastamist kokku 47 150.07 krooni. Nähtuvalt hageja poolt kostjale esitatud ning 31.01.2009 dateeritud arve 4 elektroonilisest ärakirjast, koosnes kostja võlgnevus hageja ees seisuga 31.01.2009 hageja andmetel vastavalt KP OÜ arvele 4, arve 4 summast 16 327.19 krooni ja arvel 4 tasumata arvetena märgitud arvetest nr. 82 ja 90, vastavalt 10 512.28 krooni ja 17 310 krooni, kõik kolm arvet seega kokku 44 150.7 krooni. Öeldust nähtub, et arvele 4 ajaliselt hilisemalt tasutud ning hageja poolt õigeks võetud kostja tasutud summad moodustasid kokku rohkem kui arvel nr. 4 kirjendatud kostja võlgnevuse jääk KP OÜ ees. Hageja arvetega 30 ja 44 seonduvalt märgib kostja, et ta nimetaud arveid ning nendel märgitud teenuste osutamist ei tunnista. Hageja ei ole nimetatud kahel arvel märgitud teenuse osutamist mistahes tõenditega tõendanud. Hageja tuginemine nimetatud arvete osas poolte vahel sõlmitud Lepingule ei ole ka asjakohane, kuivõrd kostja poolt öeldi KP OÜ-ga Leping korraliselt ülesse 30.01.2011, mida on kinnitanud ka hageja kostjale kohtumenetlusele eelnenud kirjavahetuses. Seega - arvestades hageja poolt kohtule esitatud arveid 30 ja 44 ning arvetel sisalduva teenuse tellinud MA e-kirju, on ilmne, et Lepingul põhinevad õigussuhted olid poolte vahel lõppenud ning mistahes viidatud arvete aluseks olnud õigussuhteid ei saa käsitleda enam Lepingu kontekstis vaid saaks käsitleda uue lepingulise suhtena. Viidatud põhjusel oleks ka hageja viivisnõue, mis tugineb arvetel 30 ja 44 nimetatud summade tasumisega viivitamisele märkimisväärselt väiksem, kuivõrd nimetatud arvete osas ei saaks hageja arvete põhjendatuse korral (millega kostja eelkirjeldatud põhjustel küll ei nõustu) tugineda Lepinguga kokku lepitud viivismäärale, vaid üksnes ja ainult seadusest tulenevale viivismäärale, mis on võrreldes Lepinguga kokku lepitud viivismääraga üle kahekümne korra väiksem.

HAGEJA SEISUKOHT KOSTJA VASTUSE OSAS

Hageja ei nõustu kostja vastuväidetega ning vaidleb nendele vastu täies ulatuses. Hageja on seisukohal ,et 18.02.2009 kostja poolt väljastatud võlatunnistuse näol on tegemist konstitutiivse võlatunnistusega. Isegi, kui tegemist oleks deklaratiivse võlatunnistusega, siis kohustus tõendada, et kohustust ei eksisteeri, on kostjal. Selliseid tõendeid ei ole kostja esitanud. Kostja poolt esitatud arve nr 4 ei sisaldanud viiviseid, samuti ei olnud seal kirjas kõik nõuded. Kõik nõuded fikseeriti maksegraafikus. Hageja on kostjale osutanud teenuseid, mis on kirjas arvetel nr 30 ja 44. 03.03.2009 on pooled suhelnud e-kirja teel ning leppinud kokku teenuse osutamises. Kostja ei ole esitanud ühtegi tõendit, et taolist teenust tegelikult ei osutatud. 23.04.2009 on kostja saatnud e-kirja, milles viitab, et soovib jällegi kasutada pesupesemisteenust. Kui märtsis poleks teenust kasutatud, siis oleks taoline viide olnud ebamõistlik.

2-11-5548

Poolte vahel väljakujunenud praktika kohaselt ei antud töid üle allkirja vastu. Kuni kohtusse pöördumiseni ei olnud poolte vahel kordagi vaidlust teostatud tööde koguse osas. Hagejal puudus põhjus jätta lubatud teenus osutamata kuna kostja tasus sel ajal maksegraafiku järgseid makseid. Leping ei ole lõppenud, see kohaldus ka arvetele nr 30 ja 44. Nimetatu nähtub üheselt maksegraafikust – leping loetakse lõpetatuks peale seda, kui kogu võlgnevus on tasutud.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

Kohus, tutvunud asja materjalidega ja kuulanud ära pooled, leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata. Vastavalt TsMS § 5 lg-le 1 menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike teise lause kohaselt määrab pool ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 sätestab, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohus hindab seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte TsMS § 232 lg 1 kohaselt. Poolte vahel puudub vaidlus alljärgnevate asjaolude osas: - OÜ KP ja SPA OÜ allkirjastasid 21.07.2008 Teeninduslepingu nr. XXX, mille kohaselt osutas Teenuse müüja (OÜ KP) pesupesemise teenust Teenuse ostjale (SPA OÜ); - OÜ KP loovutas 08.12.2010 nõude SPA OÜ vastu Condor Inkasso OÜ-le; - 18.02.2009 allkirjastasid pooled maksegraafiku ning samas jätkasid koostööd. Maksegraafiku kohaselt lubas SPA OÜ oma võlgnevuse likvideerida maksegraafikus sätestatud korras; - 18.02.2009 maksegraafikust tulenevate kohustuste katteks on hageja arvestanud ning saanud kostjalt makseid kokku 47 150.07 krooni ulatuses. Poolte vahel on vaidlus selles, kas 18.02.2009 sõlmitud maksegraafiku puhul on tegemist deklaratiivse või konstitutiivse võlatunnistusega ning maksegraafikus kajastuva võlgnevuse summa üle. Samuti ei tunnista kostja arveid nr 30 ja 44 ning nimetatud arvetel märgitud teenuste osutamist. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 76 kohaselt tuleb kohustus täita nõuetekohasel viisil ja kindlaksmääratud tähtajal vastavalt seadusele või lepingule ja sama seaduse § 100, mille kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p 1, 6 alusel on võlausaldajal õigus nõuda võlgnikult rahalise kohustuse täitmise korral kohustuse täitmist ja täitmisega viivitamisel viivist. VÕS § 108 lg 1, sätestab võlausaldaja õiguse nõuda võlgnikult raha maksmise kohustuse täitmist kui võlgnik seda rikub. VÕS § 113 lg 1 järgi võib võlausaldaja nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral alates kohustuse sissenõutavaks muutumisest viivist kuni kohase täitmiseni vastavalt § 94 sätestatud määras, millele lisandub 7% aastas kui lepingus ei ole kokku lepitud kõrgemat viivisemäära. 18.02.2009 sõlmitud maksegraafik

2-11-5548

VÕS § 30 lg 1 sätestab, et leping, millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt, et lubadusega luuakse iseseisev kohustus või millega tunnistatakse kohustuse olemasolu, on võlatunnistus. Võlaõigusseaduse kommenteeritud väljaande kohaselt sätestab seadus võlatunnistusena kahte liiki ühepoolseid lubadusi. Esiteks võib võlatunnistuseks olla kohustuse täitmise lubadus selliselt, et võlatunnistusega luuakse iseseisev kohustus, nt lubadus tasuda kokkulepitud võlasumma. Teiseks võib võlatunnistuse sisuks olla kohustuse olemasolu tunnistamine. Poolte tahet luua just konstitutiivne kohustus või senine kohustus asendada peab tõendama võlausaldaja. Vastasel juhul tuleb lähtuda sellest, et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega. Tuvastamaks, millist liiki võlatunnistusega on tegemist tuleb Riigikohtu lahendi 3-2-1-15-09 kohaselt hinnata võlatunnistuse sisu, ulatust, andmise põhjust ning eesmärki, samuti poolte huve jms. Riigikohtu lahendist 3-2-1-72-08 tuleneb veel üks oluline reegel: „/.../ poolte tahe luua iseseisev kohustus peab kokkuleppest selgelt nähtuma ning seda peab tõendama võlausaldaja.“ Seega tuleb konstitutiivse võlatunnistuse sõlmimiseks seda ka eraldi rõhutada. Käesoleval juhul ei ole võlausaldaja, s.o hageja, kohtu hinnangul tõendanud, et 18.02.2009 maksegraafiku sõlmimisel oli maksegraafiku sõlminud pooltel tahe luua just konstitutiivne kohustus ning seejuures ei ole ka maksegraafikus eraldi rõhutatud, et tegemist on konstitutiivse võlatunnistusega. Seega tuleb kohtu hinnangul lähtuda sellest, et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega. Deklaratiivse võlatunnistuse olemust on Riigikohus selgitanud lahendis 3-2-1-72-08: „Kolleegium on jätkuvalt seisukohal, et lisaks konstitutiivsele võlatunnistusele on võimalik ka nn deklaratiivne võlatunnistus, mille eesmärgiks ei ole luua uut kohustust, vaid millega võlgnik kinnitab olemasolevat kohustust ning loobub võimalikest vastuväidetest võlale.“ Deklaratiivse võlatunnistuse põhiline eesmärk on muuta tõendamiskoormust. See väljendus selles, et võlausaldaja ei pea enam tõendama võla olemasolu, vaid võlanõudele vastuvaidlemise korral peab võlgnik tõendama, et võlga ei ole. Käesoleval juhul on võlgnik, s.o kostja võla olemasolule 25 892.47 krooni ulatuses vastu vaielnud. Kohtu hinnangul ei ole kostja veenvalt tõendanud, et 18.02.2009 maksegraafiku deklareeriti 25 892.47 krooni ulatuses võlga, mida tegelikkuses ei ole kunagi olnud. Seega lähtub kohus eeldusest, et kostja tunnistas 18.02.2009 maksegraafiku sõlmimisega hageja ees võlakohustust summas 69 892.47 krooni. Hageja on avaldanud, et on 18.02.2009 maksegraafiku alusel saanud kostjalt makseid kokku 47 150.07 krooni ulatuses. Nimetatud asjaolu kinnitab ka kostja. Seega leiab kohus, et kostja 18.02.2009 maksegraafikust tulenev võlakohustuse jääk hageja ees on 22 742.40 krooni e.1 453.50 eurot. Arved nr 30 ja 44 Kohus leiab, et hageja on kostjale osutanud teenuseid, mis on kirjas arvetel nr 30 ja 44. 03.03.2009 ja 23.04.2009 on pooled suhelnud e-kirja teel ning leppinud kokku teenuse osutamises. Kostja ei ole esitanud ühtegi tõendit, et taolist teenust tegelikult ei osutatud. Hageja on esitanud kohtule e-kirjad, milles kostja palub hagejal osutada teenust ja seega on

2-11-5548 alusetu kostja väide, et hageja ei ole nimetatud kahel arvel märgitud teenuse osutamist mistahes tõenditega tõendanud. VÕS § 13 lg 1 kohaselt võib lepingut muuta või lepingu lõpetada lepingupoolte kokkuleppel või lepingus või seadusega ettenähtud muul alusel. VÕS § 13 lg 2 kohaselt, kui leping on lepingupoolte kokkuleppel sõlmitud teatud vormis, ei pea seda vormi lepingu muutmisel või lõpetamisel järgima, kui lepingust ei tulene teisiti. VÕS § 13 lg 3 kohaselt, kui lepingus oli ette nähtud, et lepingut muudetakse või leping lõpetatakse teatud vormis, ei või üks lepingupool sellele lepingutingimusele tugineda, kui teine lepingupool võis tema käitumisest aru saada, et pool oli nõus lepingu muutmise või lõpetamisega teistsuguses vormis. Kohus leiab, et pooltevahelise lepingu lõppemine ei ole käesoleval juhul tõendatud ning see kohaldus ka arvetele nr 30 ja 44. Nimetatu nähtub 18.02.2009 maksegraafikust, kus on kirjas, et leping loetakse lõpetatuks peale seda, kui kogu võlgnevus on tasutud. Samuti ei ole kostja esitanud kohtule tõendit, et leping oleks poolte vahel lõppenud. Kostja on kohtule märkinud, et kostja poolt öeldi hagejaga leping korraliselt ülesse 30.01.2011, kuid ei ole kohtule esitanud tõendit, mis seda kinnitaks. Samuti on kostja väide asjakohatu, kuivõrd isegi kui leping oleks 30.01.2011 üles öeldud, on hageja poolt kostjale arved esitatud 30.04.2009 ja 31.05.2009 ehk aastaid enne kostja poolt väidetud lepingu ülesütlemist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Hageja taotleb arvete nr 30 ja 44 maksmisega viivitatud aja eest viivised summas 6 796.80 krooni e. 434.40 eurot. Kuivõrd kohus leiab, et hageja on kostjale osutanud teenuseid, mis on kirjas arvetel nr 30 ja 44 ning kostja on jätnud nimetatud arvete eest hagejale tasumata, kuulub hageja viivisenõue rahuldamisele. Eeltoodust tulenevalt on kohtu hinnangul hagi põhjendatud ja tuleb rahuldada. Hagejale tuleb kostjalt välja mõista maksegraafikust tulenev võla jääk summas 22 742.40 krooni e.1 453.50 eurot, 30.04.2009 arvest nr 30 tulenev põhivõlg summas 3 001.92 krooni e.191.86 eurot, 31.05.2009 arvest nr 44 tulenev põhivõlg summas 3 794.88 krooni e. 242.54 eurot ning arvete nr 30 ja 44 maksmisega viivitatud aja eest viivised summas 6 796.80 krooni e. 434.40 eurot.

Menetluskulud TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 162 lg 1 järgi kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna hagi kuulub rahuldamisele, tuleb menetluskulud jätta täies ulatuses kostja kanda.

2-11-5548

TsMS § 174 lg 1 kohaselt on menetlusosalisel õigus nõuda asja lahendanud Harju Maakohtu Tartu mnt kohtumajalt menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri ning kulusid tõendavad dokumendid.

Hannes Olev Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.