Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

1 (5)

kanda.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

OÜ Kaupmehe Järelmaks esitas 24.04.2013. a kohtule hagiavalduse Ixxx Vxxxx vastu järelmaksulepingust tuleneva võla, intressi, võla sissenõudmise kulu ja viivise nõudes. Hageja palus kohtul kostjalt tema kasuks välja mõista 1693,39 eurot, millest moodustab 1197,50 eurot tagastamata krediidisumma, 126,45 eurot sissenõutavaks muutunud tasumata järelmaksuintress, 14,10 eurot tasumata krediidiintress, 63,90 eurot võla sissenõudmisega seotud kulud ja 291,44 eurot sissenõutavaks muutunud viivis. Lisaks palus hageja kostjalt tema kasuks välja mõista viivise 27 % tagastamata krediidisummalt aastas alates 20.04.2013. a kuni krediidisumma tasumiseni. Kohus saatis kostjale menetlusse võtmise ja kirjaliku vastuse nõude määruse koos hagimaterjalidega vastavalt TsMS §-le 394 ning kohustas kostjat vastama hagile kirjalikult hiljemalt 07. juuniks 2013. a. Seejuures hoiatati kostjat TsMS § 407 võimalikest õiguslikest tagajärgedest hagile vastamata jätmise korral. Menetlusdokumendid on 18.05.2013. a kostja elukohas kätte toimetatud kostja emale L. Vxxxxxx. Kohus loeb TsMS § 322 lg 1 alusel kostjale menetlusdokumendid kättetoimetatuks. TsMS § 322 lg 1 sätestab, et kui menetlusdokumendi saajat ei saada tema eluruumis kätte, loetakse dokument saajale kättetoimetatuks tema eluruumis elavale või perekonda teenivale vähemalt neljateistkümneaastasele isikule. Kostja ei ole kohtu poolt antud tähtpäevaks ega hiljem kohtule vastanud ega ärakuulamist taotlenud. Hageja taotles hagiavalduses hagi rahuldamist tagaseljaotsusega, kui kostja hagile kohtu poolt määratud tähtajaks ei vasta. Kohus peab võimalikuks hagi lahendamist TsMS § 405 korras lihtmenetluses ja määras, et kui kostja ei soovi ärakuulamist kohtu poolt või ei vasta määratud tähtajaks, on kohtuotsus kohtumaja kantseleis tutvumiseks kättesaadav kahekümnendal päeval pärast kohtule vastamiseks määratud tähtaja möödumist.

KOHTU SEISUKOHT

Kohus leiab, et kuna ei esine TsMS § 407 lg-s 5 nimetatud asjaolusid, mis välistaksid tagaseljaotsuse tegemise, on võimalik, vastavalt TsMS § 407 lg 1, teha asjas tagaseljaotsus. Vastavalt TsMS § 407 lg-le 1 võib kohus hageja taotlusel hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud. Sel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks.

2 (5)

Hagimaterjalide põhjal on pooled sõlminud 05.01.2012. a järelmaksulepingu (tl 8-10), mille alusel finantseeris hageja kostja poolt kauba soetamist Arvutikeskus OÜ-lt netohinnaga 1179 eurot. Lepingu järgi kohustus kostja hagejale tagastama krediidi osade kaupa maksegraafiku alusel koos intressiga 17,90% aastas. Poolte vahel sõlmitud leping vastab tarbijakrediidilepingu tunnustele. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 401 kohaselt on krediidileping leping, millega üks isik (krediidiandja) kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga kohustub krediidi kasutamise eest maksma tasu ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma. VÕS § 402 järgi on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustab andma tarbijale krediiti või laenu – tarbijakrediidileping. Hageja nõuab kostjalt lepingust tulenevate kohustuste täitmist, muu hulgas, tasumata krediidisummat, intressi, võla sissenõudmise kulu ja viivist. Kohus leiab, et hageja nõue on õiguslikult põhjendatud osaliselt. Põhjendatud on hageja nõue tagastamata krediidisumma ja võla sissenõudmise kulu saamiseks. Puudub vaidlus selle üle, et kostja rikkus lepingust tulenevat maksekohustust ja ei tasunud krediidimakseid nõuetekohaselt, mistõttu ütles hageja lepingu ennetähtaegselt üles. Kostja ei ole hagile vastanud. TsMS § 407 lg 1 alusel saab lugeda hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks. VÕS § 101 lg 1 p-de 1 ja 3 kohaselt võib võlausaldaja võlgnikupoolse kohustuse rikkumise korral nõuda kohustuse täitmist ja kahju hüvitamist. VÕS § 108 lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja tagastamata krediidisumma 1197,50 eurot ja võla sissenõudmise kulu summas 63,90 eurot. Kohus leiab, et hageja intressi ja viivisenõue on põhjendatud osaliselt. Kostja ei ole küll esitanud hageja nõudele vastuväiteid. Samas on kostja puhul tegemist tarbijaga, seega on kohtul kohustus kontrollida nõude õiguslikku alust. TsMS § 438 lg 1 kohaselt otsust tehes kohus otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele; kui asjas on esitatud mitu nõuet, teeb kohus otsuse kõigi nõuete kohta ning TsMS § 436 lg 7 kohaselt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. TsMS § 438 lg-t 1 ja § 436 lg-t 7 tuleb tõlgendada kooskõlas Euroopa Ühenduse Nõukogu direktiivi (edaspidi direktiiv) 93/13/EMÜ artiklis 6. sätestatud eesmärgiga, mis nõuab liikmesriikidelt siseriiklikes õigusnormides sätestamist, et ebaõiglased tingimused ei ole tarbijale siduvad. Direktiivis sätestatu kohaselt ei ole oleks seda võimalik saavutada, kui tarbija ise oleks kohustatud tõendama selliste tingimuste ebaõiglast olemust. Seetõttu tuleb TsMS § 438 lg 1 ja § 436 lg 7 koosmõjus mõista selliselt, et tarbija vastu esitatud nõude lahendamisel on kohtul kohustus kontrollida nõude õiguslikku alust sõltumata sellest, kas tarbija ise on nõudele vastuväiteid esitanud või mitte. VÕS § 401 lg 3 kohaselt kohaldatakse krediidilepingule laenulepingu kohta sätestatut, kui seadusest ei tulene teisiti. VÕS § 397 lg 1 järgi tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi. VÕS § 94 lg 1 kohaselt, kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti.

3 (5)

Hageja nõuab kostjalt sissenõutavaks muutunud tasumata järelmaksuintressi summas 126,45 eurot ja krediidiintressi summas 14,10 eurot. Kohtu hinnangul ei ole õiguslikult põhjendatud eraldi krediidiintressi nõue. Pooled on järelmaksulepingus kokku leppinud, et järelmaksu intress on 17,90 % järelmaksusummast aasta kohta. Lisaks on pooled kokku leppinud, et õigeaegselt tagastamata järelmaksu intressimäär on 30,9372% aastas. Kohtu hinnangul saab käsitleda intressimäärana lepingus kokkulepitud järelmaksu intressi ehk 17,90 % tasumata krediidisummalt aastas. Ka krediidisumma tagasimaksmiseks kokkulepitud maksegraafikus on arvestatud tagasimakstavalt summalt intressi nimetatud määras ehk 17,90 % aastas. Tagastamata järelmaksult intressimäära kokkulepet tuleb käsitleda leppetrahvina maksete viivitamise korral. VÕS § 415 lg 1 järgi on kokkulepe, millega võimaldatakse tarbijalt nõuda maksetega viivitamisel eelkõige käsiraha või leppetrahvi, on tühine. Eeltoodu alusel on põhjendatud kostjalt hageja kasuks välja mõista lepingu ülesütlemise seisuga sissenõutavaks muutunud intress 17,90 % tasumata krediidisummalt aastas, mille suuruseks on hageja arvestanud 126,45 eurot. Krediidiintressi nõue summas 14,10 eurot tuleb jätta rahuldamata. Hageja nõuab kostjalt viivist määras 27 % võlgnetavalt summalt aastas. Kohus leiab, et viivisenõue sellises ulatuses ei ole põhjendatud. VÕS § 101 lg 1 p 6 kohaselt võib võlausaldaja juhul, kui võlgnik on kohustust rikkunud, nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist. VÕS § 415 lg 1 sätestab, et tarbijalt ei või võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda sama seaduse § 113 lõikes 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist. VÕS § 113 lg 1 näeb ette, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Poolte vahel sõlmitud lepingu intressimääraks on 17,90 % krediidisummalt aastas. Seega on põhjendatud hageja viivisenõue üksnes lepinguga ettenähtud intressimääras. Hageja nõuab kostjalt viivist perioodi eest alates 25.05.2012. a. TsMS § 367 näeb ette, et viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Perioodi 25.05.2012. a kuni kohtuotsuse tegemiseni, s.o kuni 27.06.2013. a kujuneb viivise suuruseks 231,42 eurot (1197,50 eurot x 17,90 % aastas x 399 päeva), mis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Eeltoodu alusel mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja 1619,27 eurot, millest moodustab 1197,50 eurot tagastamata krediidisumma, 126,45 eurot intress, 63,90 eurot võla sissenõudmise kulu, 231,42 eurot 27.06.2013. a seisuga sissenõutavaks muutunud viivis. Lisaks mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja viivise pärast kohtuotsuse tegemist 17,90 % tagastamata krediidisummalt päevas kuni krediidisumma tasumiseni. Vastavalt TsMS § 468 lg 1 p-le 2 tunnistab kohus tagaseljaotsuse omal algatusel tagatiseta viivitamata täidetavaks.

MENETLUSKULUDE JAOTUS

4 (5)

TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud üldjuhul pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus jaotab menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Kohus rahuldas hageja nõude ca 90 protsendi ulatuses, seega jätab kohus menetluskulud 90 % ulatuses kostja kanda ja 10 % ulatuses hageja kanda. Hageja on esitanud hagis menetluskulude kindlaksmääramise taotluse ja menetluskulude nimekirja, mille kohaselt palub välja mõista kostjalt menetluskuludena 200 eurot hagiavalduse esitamisel tasutud riigilõivu eest ja 114 eurot õigusabikulude eest. Kohus on seisukohal, et hageja menetluskulud on põhjendatud ja on olnud vajalikud. Riigilõivu on tasutud seadusega ettenähtud määras ja hageja lepingulise esindaja kulu on asjaolusid arvestades mõistlik ja jääb Vabariigi Valitsuse 04.09.2008.a. määrusega nr 137 kehtestatud teistelt menetlusosalistelt sissenõutava lepingulise esindaja ja nõustaja kulude maksimaalse kulu piiresse. Hageja menetluskulud kokku on 314 eurot. Kostjal tuleb hüvitada sellest 90 % ehk 282,60 eurot. Kostja ei ole menetluskulude nimekirja esitanud. Seega ei määra kohus kindlaks hageja poolt hüvitatavaid menetluskulusid.

/allkirjastatud digitaalselt/ Kohtunik Ü. Raag

5 (5)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.