Harju Maakohus
Kohtunik
Maie Seppo
Otsuse tegemise aeg ja koht
27. juuni 2013 Tallinn, Kentmanni kohtumaja
Tsiviilasja number
2-12-38222
Tsiviilasi
ITM Inkasso OÜ hagi VNvastu võla nõudes
Tsiviilasja hind
251,72 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja ITM Inkasso OÜ (registrikood 11100041; aadress Jõe tn 3, Tallinn 10151) Hageja esindaja Merike Lätt (e-post [email protected]) Kostja VN(isikukood XXX, XXX) Kostja lepinguline esindaja Lembit Auväärt (UniLaw Õigusbüroo OÜ, e-post [email protected])
Asja läbivaatamine
Kirjalikus menetluses
Jätta ITM Inkasso OÜ hagi VN vastu võla nõudes rahuldamata. Menetluskulude jaotus Jätta menetluskulud ITM Inkasso OÜ kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Hageja nõue ja hagiavalduse aluseks olevad asjaolud PGOÜ ja kostja sõlmisid 13.10.2009 SMS kiirlaenulepingu nr 3 000,00 krooni (191,73 euro) saamiseks. Laenutaotluse esitamine toimus PGOÜ internetikeskkonnas XXX ning enne laenutaotluse esitamist oli kostja kohustatud põhjalikult tutvuma sellel hetkel kehtinud laenu üldtingimustega. 13.10.2009 rahuldas PGOÜ laenutaotluse ning laenusumma 50,00 eurot kanti kostjale üle. Laenu tagastamise tähtpäevaks oli 12.11.2011. Laenuandja OÜ PG loovutas oma nõude kostja vastu OÜ-le ITM Inkasso ja kostja on teadlik, et uus võlausaldaja on OÜ ITM Inkasso.
Kostja ei tagastanud 13.10.2009 võetud laenu koos intressidega ettenähtud tähtajaks ning ei kasutanud õigust laenu tähtaja pikendamiseks. Samuti ei ole kostja reageerinud PGOÜ poolt tehtud korduvatele meeldetuletustele ega täitnud oma kohustust täiendava tähtaja jooksul. Kostjapoolsest tegevusetusest tulenevalt ütles OÜ PG hageja laenulepingu üles ja loovutas OÜ PG laenulepingust tuleneva võlanõude OÜ-le ITM Inkasso. Kostja tunnistas OÜ-le ITM Inkasso võlgnevust summas 4 815,00 krooni ehk 307,73 eurot ning pooled sõlmisid 05.01.2010 võlgnetava kohustuse täitmiseks uue iseseisva võla tasumise kokkuleppe lepingu nr XXX. Lepingu nr XXX kohaselt oli kostja kohustatud tasuma hagejale maksegraafiku alusel 12 kuud igakuiselt 600,00 krooni ehk 38,35 eurot ning viimane 13. osamakse suurus oli 215,00 krooni ehk 13,74 eurot. Kokku kohustus kostja maksegraafiku alusel tasuma 496,63 eurot, sh põhivõlg 4 815,00 krooni (307,73 eurot), intressid 2 600,00 krooni (166,17 eurot), graafiku sõlmimise tasu 350,00 krooni (22,37 eurot). pooled leppisid lepingus nr XXX kokku, et juhul kui kostja ei täida lepingut maksegraafiku alusel on hagejal õigus kogu võlgnevuse summa sisse nõuda ning õigus nõuda kogu võlgnevuse summalt viiviseid. Võla tasumise kokkuleppega nr XXX nõustumise väljendamiseks pidi kostja tasuma hagejale graafiku sõlmimistasu 350,00 krooni ehk 22,37 eurot hiljemalt 15.01.2010. Kostja tasus 12.01.2010 600,00 krooni ehk 38,35 eurot hageja poolt osundatud arvelduskontole nr XXXXXXXXXXXXXX ja viidanud tasumisel lepingule XXX. Kostja on lepingu nr XXX alusel teinud makseid perioodil 12.01.2010 – 09.11.2012. Edaspidi on kostja jätnud osamaksed tasumata ja viivitab oma kohustuste täitmisega tänaseni. 12.02.2013 esitas hageja oma seisukoha, milles leiab, et kostja on XXX märgitud kontole, tasumisega kinnitanud, et ta on nõustunud 05.01.2010 võla tasumise kokkuleppega ja selles märgitud summadega. Kostja on tasumisel viidanud lepingule XXX mis on oma olemuselt VÕS § 30 lg 1 alusel konstitutiivne võlatunnistus, millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt, et lubadusega luuakse iseseisev kohustus või millega tunnistatakse võlga. Kostja on lepingut XXX aktsepteerinud tasumistega, tulenevalt TsÜS § 68 lg 3 ja VÕS § 9 lg 1-2. Hageja on seisukohal, et 05.01.2010 leping XXX on kehtiv ja kostja on teinud tasumisi kõnealuse lepingu alusel. Hageja ei nõustu kostja seisukohaga, millise kohaselt on kostja tasunud hagejale alates nõude loovutamisest kokku 326,67 eurot. hageja andmetel on kostja tasunud 05.01.2010 võla tasumise kokkuleppe leping XXX alusel kokku 313,89 eurot. Hageja palub seisuga 11.02.2013 kostjalt välja mõista põhivõlgnevus 54,56 eurot, intressid 166,17 eurot, seisuga 06.12.2012 sissenõutavaks muutunud viivised 10,43 eurot ja alates 07.12.2012 viiviseid 0,022% päevas tasumisele kuuluvast summast kuni põhinõude täies ulatuses tasumiseni. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. 26.03.2013 täpsustas hageja oma nõuet, mille kohaselt on kostja tsiviilasja menetluse kestel alates 24.09.2012 vähendanud võlga 45,00 euro võrra ning kostjal on tasumata põhiosa 16,21 eurot ja intressid 166,17 eurot. Kostja vastuväited Kostja vaidleb hagile vastu ja palub kohtul jätta hagi täies ulatuses rahuldamata ning kõik menetluskulud hageja kanda. 2009. aasta lõpus võttis hageja kostjaga ühendust ja teavitas hagejat nõude loovutamisest PGOÜ poolt hagejale. Hageja soovis, et kostja sõlmiks hagejaga võla tasumise kokkuleppe (lepingu nr XXX). Kuna hageja poolt välja pakutud võla tasumise kokkuleppe tingimused olid kostjale vastuvõetamatud ja ebamõistlikud, jättis kostja selle allkirjastamata, leppides samas suuliselt hagejaga kokku, et tasub hagejale raha võimaluste piires. Kostja avaldab, et hageja on arvestanud pahatahtlikult hagiavalduses vaid makseid, mille kostja on teostanud enda isiklikult arveldusarvelt, jättes arvestamata vähemalt ühe, kostja poolt 14.07.2010 teostatud pangamakse summas 200 krooni, mille kostja teostas Swedbank makseautomaadi kaudu. 2010. aastal kandis kostja mitmel korral hagejale üle raha, sisestades
sularaha esmalt Swedbank’i makseautomaati ja teostades seejärel makseautomaadist makse hageja arveldusarvele. Kuna tänaseks on tehingute tegemisest möödunud aga umbes kaks ja pool aastat, ei ole kostjal võimalik esitada kohtule ülejäänud teostatud maksete kohta tõendeid. Kuna kostja on tasunud hagejale 09.12.2012, s.o pärast hagiavalduse esitamist, täiendavalt 15 eurot, siis on kostja tasunud hagejale alates nõude hagejale loovutamisest kokku minimaalselt 326,67 eurot. Kostja ei ole kunagi kandnud hagejale maksegraafiku sõlmimise tasu summas 350 krooni (22,37 eurot), vaid teostas 12.01.2010 hagejale esimese makse summas 600 krooni eesmärgiga hakata tasuma PGOÜ poolt loovutatud ja sissenõutavaks muutunud nõuet. Kostja kirjutas esimese ja ka järgnevate maksete selgitustesse „XXX“ põhjusel, et kostjale lihtsalt ei olnud teada ühtegi teist loovutatud nõudega seonduvat hageja menetluse viitenumbrit. Kostja leiab tuginedes Riigikohtu lahenditele 3-2-1-69-06 06.09.2009 otsuse p 13, 3-2-1-6906 (p 13) ja 3-2-1-72-08 (p 12), et XXX kokkulepe on deklaratiivne võlatunnistus VÕS § 396 lg 2 mõttes. Olenemata sellest, kas tegu on konstitutiivse või deklaratiivse võlatunnistusega, on üldreegliks, et võlatunnistus peab olema antud kirjalikus vormis, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Riigikohus on kinnitanud (lahendis 3-2-1-22-09), et deklaratiivne võlatunnistus on sõltuvuses võlatunnistuse aluseks olevast põhikohustusest. Oluline on, et deklaratiivne võlatunnistus tuleb sõlmida alati põhikohustusega samas vormis. Tegemist on imperatiivse vorminõudega, millest ei ole võimalik kõrvale kalduda (sh võla tasumise kokkuleppes XXX sisalduva kokkuleppega). Seega ei ole võimalik Hagejal tõendada kostjaga võla tasumise kokkuleppe XXX sõlmimist kaudsete tõenditega (makse selgituse ja maksegraafiku tasu ülekandmisega). Eelnevast tulenevalt ja seaduses deklaratiivsele võlatunnistusele sätestatud vorminõude mittejärgimise tõttu ei ole hageja ja kostja vahel sõlmitud võla tasumise kokkulepet nr XXX. Kostja on täitnud kõik PGOÜ ja kostja vahel 13.10.2009.a sõlmitud tarbijakrediidilepingust tulenevad kohustused. PGOÜ ja kostja sõlmisid 13.10.2009 tarbijakrediidilepingu VÕS § 402 tähenduses. PGOÜ ja kostja vahel sõlmitud tarbijakrediidileping ei sisalda kostjale kui tarbijale antud krediidi kulukuse määra aasta kohta. Seega tuleb lepingu intressimäärana käsitleda VÕS §-s 94 sätestatud määra. VÕS § 415 lg 2 alusel arvestatakse kostja maksed tarbijakrediidilepingu korral järgmises järjekorras: sissenõudmiseks tehtud kulude eest, põhisumma osamakse eest, intressi eest ja siis muude kohustuste eest. Kuivõrd PGOÜ-ga sõlmitud tarbijakrediidilepingu alusel saadud krediidisumma oli 191,73 eurot, sellele kohaldus VÕS § 94 kohane intressimäär 1% aastas ja kostja on tasunud nii hageja sissenõudmiskulud kui ka loovutatud nõude 1.62 kordselt (310,69/191,73), siis on kostja seisukohal, et on kõik PGOÜ-ga sõlmitud tarbijakrediidilepingust tulenevad kohustused hageja ees täitnud. Kostja jääb 25.02.2013 seisukohas oma hagiavalduse vastuses väljendatud seisukoha juurde, et XXX kokkuleppe näol saab tegemist olla ainult deklaratiivse võlatunnistusega VÕS § 396 lg 2 mõttes. Kuna deklaratiivsele võlatunnistusele sätestatud imperatiivset vorminõuet järgitud ei ole, siis ei ole poolte vahel sõlmitud võla tasumise kokkulepet nr XXX. Kohtuotsuse põhjendused Kohus, uurinud kõiki asjas esitatud kirjalikke tõendeid ning hinnanud neid kogumis, leiab, et esitatud hagiavaldus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 8 lg 2 sätestab, et leping on lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 396 lg 1 kohaselt laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. VÕS § 76 lg 1 sätestab, et kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele. Vastavalt VÕS § 108 lg 1 kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja
nõuda selle täitmist. VÕS § 164 lg 1 kohaselt võlausaldaja võib oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). Sama paragrahvi lg 2 kohaselt nõude loovutamisega astub uus võlausaldaja senise asemele. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et PGOÜ ja kostja sõlmisid 13.10.2009 SMS internetikeskkonnas XXX kiirlaenulepingu 3 000,00 krooni (191,73 euro) saamiseks. Samuti ei vaidle pooled selle üle, et kostja kohustus tasuma PGOÜ-le 12.11.2009 põhinõude summas 191,73 eurot. Poolte vahel puudub ka vaidlus selles, et OÜ PG loovutas oma nõude kostja vastu OÜ-le ITM Inkasso. Poolte vahel on vaidlus selles, kas võla tasumise kokkuleppe nr XXX puhul on tegemist kas konstitutiivse või deklaratiivse võlatunnistusena. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited; lg 2 kohaselt tõendeid esitavad menetlusosalised. TsMS § 5 lg 1 ja § 436 lg 2 kohaselt lahendab kohus tsiviilasja vaid nende asjaolude alusel, mida pooled on asjas esitanud. VÕS § 396 lg 2 kohaselt võib isik, kes võlgneb rahasumma või asendatava asja muul õiguslikul alusel, võlausaldajaga kokku leppida, et rahasumma või asi võlgnetakse laenuna. Võlaõigusseaduse kommenteeritud väljaande § 396 lg 2 kommentaari kohaselt reeglina tekib kokkuleppe tulemusena senise võlakohustuse (põhikohustus) kõrvale uus võlakohustus (uus kohustus), mille sisuks on teatava rahalise kohustuse täitmine kokkulepitud tähtaja jooksul, kusjuures kohustuselt võidakse arvestada intressi. Võlakohustuse ümberkujundamise kokkulepe omab sisuliselt võlatunnistuse tähendust- kokkuleppe tulemusena tekib uus kohustus, mille täitmist saab võlausaldaja nõuda ning mille osas on tõendamiskoormus ümber pööratud, st kohustatud isik peab vaidluse korral tõendama, et kohustust tegelikkusest ei eksisteeri. Riigikohus on oma lahendis 3-2-1-69-06 märkinud, et peale VÕS §-s 30 sätestatu on võimalik ka nn deklaratiivne võlatunnistus, mille eesmärgiks ei ole luua uut kohustust, vaid üksnes olemasoleva kohustuse kinnitamine ja seeläbi võlgniku loobumine võimalikest vastuväidetest võlale, millega samuti lihtsustatakse võla sissenõudmist. Kohus leiab, et võla tasumise kokkulepe nr XXX ei ole käsitletav konstitutiivse võlatunnistusena VÕS § 30 kohaselt ning tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega VÕS § 396 lg 2 mõttes. VÕS §-s 30 sätestatud kohustuse tekkimine eeldab, et pooltel on tahe siduda end just abstraktse kohustusega, st poolte eesmärgiks on luua iseseisev ja sõltumatu nõude alus. Pooltel puudub vaidlus selles, et pooled ei ole allkirjastanud võla tasumise kokkulepet nr XXX. VÕS § 30 lg 2 kohaselt kohustatud isiku poolt antud võlatunnistus peab olema kirjalikus vormis, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kohus on seisukohal, et VÕS § 30 lg-st 2 tulenev tingimus ei ole täidetud ja võlatunnistus ei ole kirjalikult vormistanud. Kostja ei kirjutanud võlatunnistusele alla, millega ei tunnistanud kohustuse olemasolu hageja ees ning sellest tulenevalt on võla tasumise kokkulepe nr XXX tühine. Kohus nõustub kostja seisukohaga, et võla tasumise kokkuleppe sõlmimist ei ole võimalik tõendada makse selgituse ja maksegraafiku tasu ülekandega. Kostja poolt maksete tegemine on käsitletav kostja poolse sooviga tasuda hagejale kiirlaenulepingust tulenev võlgnevus. Võlaõigusseaduse kommenteeritud väljaande kohaselt kirjalik vorm tähendab võlatunnistuse puhul kirjalikku dokumenti, millel on kohustatud pool alla kirjutanud. Kuna lõike 2 kohaselt võib võlatunnistus olla muus vormis kui kirjalikus antud ainult seaduses ettenähtud juhtudel, siis tuleb eeldada, et kirjaliku vorminõude järgimata jätmine toob kaasa võlatunnistuse tühisuse kõigil juhtudel, kui seaduses ei ole ettenähtud teisiti (Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne. Komm § 30, lk 112-113).
Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et võlatunnistusele sätestatud vorminõude mittejärgimise tõttu ei ole poolte vahel sõlmitud võla tasumise kokkulepet nr XXX ning hagiavaldus rahuldamisele ei kuulu. Menetluskulud Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. Juhindudes TsMS § 162 lg 1 tuleb hagimenetluse kulud jätta täies ulatuses hageja kanda. Kooskõlas § 174 lg-ga 1 on kostjal õigus esitada menetluskulude rahalise kindlaksmääramise nõue 30 päeva jooksul kohtuotsuse jõustumisest. /allkirjastatud digitaalselt/ Maie Seppo kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.