11. juuni 2013 kell 16.00, Tallinn, Kentmanni kohtumaja
Tsiviilasja number Tsiviilasi
2-12-34559 AS SEB Liising hagi MM vastu võla nõudes
Hagihind
10 270,23 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja AS SEB Liising (registrikood 10281767, asukoht Tornimäe 2, 15010 Tallinn), lepinguline esindaja Margit Saar (e-post [email protected]; [email protected]) Kostja MM(isikukood XXX, elukoht XXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Armand Reinmaa (Reinmaa & Partnerid Advokaadibüroo, Uus-Tatari 25/Veerenni 13, 10134 Tallinn, e-post [email protected])
Asja läbivaatamine
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Hagi rahuldada osaliselt.
2.Välja mõista MM võlgnevus 1 451,15 (üks tuhat nelisada viiskümmend üks eurot ja 15 senti) eurot AS-i SEB Liising kasuks. Menetluskulude jaotus
3.Välja mõista MM menetluskulud 14% ulatuses AS SEB Liising kasuks ja välja mõista AS-ilt SEB menetluskulud 86% ulatuses MM kasuks. Hüvitatava summa kindlakstegemiseks tuleb esitada avaldus koos nimekirja ja kulusid tõendavate dokumentidega kohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv. Apellatsioonkaebus lahendatakse kirjalikus menetluses, kui apellant ei märgi apellatsioonkaebuses, et soovib asja lahendamist kohtuistungil. Menetlusabi taotluse esitamine ei pikenda eelmärgitud menetlustoimingute tegemiseks ettenähtud tähtaegu. Asjaolud ja menetluse käik
1.04.09.2007 sõlmisid hageja ja MHG OÜ (uue ärinimega ETGOÜ; edaspidi liisinguvõtja) kasutusrendi liisingulepingu nr XXX (edaspidi liisinguleping), mille kohaselt hageja andis liisinguvõtja kasutusse sõiduauto Mercedes Benz SL 500, tehasetähisega XXX, mille eest kohustus liisinguvõtja tasuma hagejale liisingueseme kasutamise eest vastavalt maksegraafikule (tl 24-26). Liisingulepingu lahutamatuks osaks on liisingulepingu üldised tingimused XXX (tl 27-30).
2.Liisinguvõtja poolt valitud liisingueseme ostis hageja Silberauto AS-lt müügilepinguga nr XXX (tl 31-32) ja andis selle liisinguvõtjale üle 11.09.2007 (tl 34).
3.Hageja ja kostja sõlmisid käenduslepingu, mille kohaselt kohustus kostja tagama solidaarselt liisinguvõtjaga hageja ja liisinguvõtja vahel 04.09.2007 sõlmitud liisingulepingust nr XXX tulenevate liisinguvõtja kohustuste kohase ja täieliku täitmise. Kostja vastutuse piirmääraks lepiti 35 000 eurot (tl 33).
4.26.05.2009 ütles hageja liisingulepingu ennetähtaegselt üles (tl 38-39).
5.Liisinguvõtja andis liisingueseme hagejale üle 21.05.2009 ning sama aktiga anti liisinguese üle hageja koostööpartner A OÜ-le, kes osutab hagejale müügiteenust (tl 40). Liisinguese suunati müüki hinnaga 446 535 krooni (käibemaksuga), mida langetati 10.06.2009 hinnale 315 000 krooni (käibemaksuga) (tl 41-42). 12.06.2009 realiseeriti liisinguese hinnaga 300 000 krooni (koos käibemaksuga) (tl 43).
6.23.09.2009 määrusega kuulutas Harju Maakohus välja liisinguvõtja pankroti. 01.07.2011 määrusega kinnitas kohus pankrotimenetluses võlausaldajate üldkoosolekul 18.03.2011 vastu võetud kompromissi ja lõpetas pankrotimenetluse.
7.31.08.2012 esitas hageja kohtule avalduse kostja vastu maksekäsu kiirmenetluses võla saamiseks. 09.11.2012 määrusega lõpetas Pärnu Maakohtu Maksekäsuosakond maksekäsu kiirmenetluse ja andis asja üle kohtunikule menetlemise jätkamiseks hagimenetluses Harju Maakohtus (tl 12).
8.30.11.2012 esitas hageja hagi kostja vastu 10 270,23 euro saamiseks. Kohus võttis pärast puuduste kõrvaldamist hagi menetlusse 20.12.2012 määrusega (tl 51-52, 93-94). Hageja nõue
9.Hageja palub kostjalt välja mõista liisingulepingust tuleneva võlgnevuse 10 270,23 eurot ja menetluskulud. Hageja tugineb oma nõudes VÕS § 76 lg 1, VÕS § 82 lg 1, § 100, § 101 lg 1 p 1, § 142 lg 1, § 145 lg 1 ja lg 2, § 367 lg 4. Kostja vastuväited
10.Kostja hagi ei tunnista ja palub jätta selle rahuldamata ning jätta menetluskulud hageja kanda. Kostja leiab, et hagi on aegunud. Samuti on kostja seisukohal, et käenduslepingust tulenevad kohustused on lõppenud kompromissi kinnitamisega liisingvõtja pankrotimenetluses ning et liisinguese on müüdud alla turuhinna. Kohtu põhjendused
11.Kohus lahendab antud asja tulenevalt TsMS § 442 lg 7 ja § 444 lg 1 lihtsustatud kirjeldava osaga. Lihtsustatud kirjeldava osaga tehtud kohtuotsuse täiendamist ei saa mistahes asjaoludel nõuda.
12.Kohus, tutvunud kohtule esitatud kirjalike tõenditega ja hinnanud neid kogumis, on seisukohal, et hagi on põhjendatud osaliselt ja kuulub osalisele rahuldamisele alljärgnevatel põhjendustele.
2-12-34559
13.TsMS § 5 lg 1 alusel hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 järgi kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Pooled võivad kokku leppida tõendamiskoormise jaotuse erinevalt seaduses sätestatust ja selle, millised on tõendid, millega mingit asjaolu võib tõendada, kui seadusest ei tulene teisiti.
14.Võlaõigusseadus (edaspidi VÕS) § 361 sätestab, et liisingulepinguga kohustub liisinguandja omandama liisinguvõtja poolt määratud müüjalt teatud eseme (liisinguese) ja andma selle liisinguvõtja kasutusse, liisinguvõtja kohustub aga maksma liisingueseme kasutamise eest tasu. Puudub vaidlus, et 04.09.2007 sõlmisid hageja ja MHG OÜ (uue ärinimega ETGOÜ) kasutusrendi liisingulepingu nr XXX, mille kohaselt hageja andis liisinguvõtja kasutusse sõiduauto Mercedes Benz SL 500, tehasetähisega XXX. Liisinguvõtja kohustus tasuma hagejale liisingueseme kasutamise eest vastavalt maksegraafikule (tl 24-26). Liisingulepingu lahutamatuks osaks on liisingulepingu üldised tingimused XXX (tl 27-30).
15.VÕS § 142 lg 1-3 sätestab, et käenduslepinguga kohustub käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Käendusega võib tagada ka tingimuslikku kohustust. Tulevast kohustust võib käendada üksnes juhul, kui kohustus on piisavalt määratletav. Käendus võib olla piiratud tähtaja või rahasummaga, samuti võib see olla seotud muu tingimusega. VÕS § 145 lg 1 ja 2 kohaselt kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Käendaja vastutab käendatava kohustuse eest täies ulatuses. Ta vastutab ka kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest, samuti lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise eest. Võla põhivõlgnikult sissenõudmisega seotud kulude hüvitamise eest vastutab käendaja, kui talle anti sissenõudmise kavatsusest õigeaegse teatamisega võimalus neid kulusid vältida. Puudub vaidlus, et hageja ja kostja sõlmisid käenduslepingu, mille kohaselt kohustus kostja tagama solidaarselt liisinguvõtjaga hageja ja liisinguvõtja vahel 04.09.2007 sõlmitud liisingulepingust nr XXX tulenevate liisinguvõtja kohustuste kohase ja täieliku täitmise. Kostja vastutuse piirmääraks lepiti 35 000 eurot (tl 33). Seega vastutab kostja tekkinud võlgnevuse eest liisinguvõtjaga solidaarselt.
16.Poolte vahel on vaidlus, kas nõue on aegunud, kas käenduslepingust tulenevad kohustused on lõppenud ning kui suur on liisingueseme turuväärtus.
17.Tsiviilseadustiku üldosa seadus (TsÜS) § 143 alusel kohus või muu vaidlust lahendav organ võtab nõude aegumist arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel. Kuna kostja on kohtule esitanud aegumise vastuväite, siis annab kohus esmalt hinnangu nõude aegumise osas. TsÜS § 146 lg 1 järgi tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat. TsÜS § 147 lg 1 kohaselt aegumistähtaeg algab nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kui õigustatud isik võib nõuda teiselt isikult teatud teost hoidumist, algab teost hoidumise nõude aegumistähtaeg kohustuse rikkumisest. TsÜS § 147 lg 2 alusel nõue muutub sissenõutavaks alates ajahetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. Riigikohus on oma lahendi 3-2-1-33-09 punktis 10 märkinud, et: Hageja tugineb oma nõude esitamisel kostja vastu VÕS §-le 367, st tegemist on liisingulepingu ülesütlemise järgse hüvitisnõudega. Liisingulepingu ülesütlemise tagajärgi ning liisinguvõtja poolt hüvitatava summa kindlaksmääramise põhimõtteid on kolleegium põhjalikult käsitlenud nt 29. aprilli 2008. a otsuse p-des 14-19 (tsiviilasi nr 3-2-1-33-08). Selles lahendis rõhutas kolleegium, et liisingulepingu
2-12-34559 ennetähtaegse ülesütlemise korral tuleb liisinguandjale kui krediteerijale VÕS § 367 lg 1 järgi hüvitada krediteerimiseks tehtud kulutused (vt ka Riigikohtu 19. aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 32-1-29-06, p 24 ja 28. veebruari 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-1-07, p 25). Niisugused kulutused on VÕS § 367 lg 1 järgi esmajoones liisingueseme ostuhind ja ostuhinna finantseerimise kulud ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. VÕS § 367 lg 3 järgi tuleb juhul, kui liisinguese jääb pärast lepingu ülesütlemist liisinguandjale, viimase kulutuste määramisel arvestada ka tagastatava eseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise ajal (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-1-07, p 26). Seega on VÕS § 367 lg 3 järgi liisinguandja nõude arvestamise aluseks liisingueseme väärtus. Seadusest ei tulene otseselt, millal võib liisinguandja nõuda lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamist. Tehingust tuleneva nõude TsÜS §-s 146 sätestatud kolmeaastane aegumistähtaeg algab TsÜS § 147 lg 1 järgi nõude sissenõutavaks muutumisega. TsÜS § 147 lg 2 kohaselt muutub nõue sissenõutavaks alates hetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. Ka VÕS § 82 lg 7 järgi muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Kui lepingust ei tulene teisiti, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist kohustuse täitmise tähtpäeva või kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtaja möödumisel. Kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist selle täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksul pärast lepingu sõlmimist või muul alusel võlasuhte tekkimist, arvestades eelkõige kohustuse täitmise kohta, viisi ja olemust (VÕS § 82 lg 3). Kuna liisingulepingu ülesütlemisest tekkiva liisinguandja kulutuste hüvitamise kohustuse täitmise tähtpäev ei ole kindlaks määratud, peab liisinguvõtja VÕS § 82 lg 3 järgi täitma kohustuse ning liisinguandja võib VÕS § 82 lg 7 kolmanda lause järgi nõuda selle kohustuse täitmist kohustuse täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksul. Seega muutub liisingulepingu ülesütlemise korral liisinguandja nõue sissenõutavaks mõistliku aja jooksul pärast lepingu ülesütlemist. Mõistliku aja pikkus sõltub muu hulgas liisinguandja kulutuste kindlakstegemisele mõistlikult kuluvast ajast. Kulutuste hüvitamise sissenõutavaks muutumine ei eelda, et liisinguandja nõuaks kulude hüvitamist kohtuväliselt. Kolleegium selgitab, et nõuded käendaja vastu (VÕS § 145) hakkavad aeguma samal ajal kui samad nõuded võlgniku vastu. Seega ei ole aegumise kohaldamise jaoks oluline, millal hageja esitas kulutuste hüvitamise nõude kostja vastu. Eeltoodust tulenevalt peab maakohus asja menetlemisel hageja nõude aegumistähtaja alguse väljaselgitamiseks tuvastama, millal muutus hageja nõue sissenõutavaks, st millal möödus pärast lepingu ülesütlemist mõistlikult vajalik aeg kulude hüvitamiseks VÕS § 82 lg 7 kolmanda lause järgi. Kui hageja põhinõue on aegunud, tuleb aegumise kohaldamisel arvestada ka TsÜS §-ga 144, mille järgi aegub koos põhikohustusest tuleneva nõudega ka kõrvalkohustusest tulenev nõue, kuigi see ei oleks eraldi veel aegunud. Kohtule esitatud tõenditest nähtuvalt sõlmisid hageja ja liisinguvõtja liisingulepingu 04.09.2007. Liisinguvõtja jättis liisingulepingutest tulenevad kohustused täitmata alates arvest nr A09069538 maksetähtajaga 10.03.2009 kuni arveni nr A09142500 maksetähtajaga 11.05.2009 (tl 35-37), mistõttu lõpetas hageja ühepoolselt ennetähtaegselt liisingulepingu 26.05.2009 (tl 19), mille kohta saatis eelnevalt liisinguvõtjale 13.05.2009 teate ning andis täiendava tähtaja võlgnevuse tasumiseks (tl 38-39). Seega on hagi esitatud VÕS §-s 367 sätestatud liisingulepingu ülesütlemisega kaasneva hüvitise tasumise nõudes. Liisingulepingu ennetähtaegse ülesütlemise korral tuleb liisinguandjale VÕS § 367 lg 1 järgi hüvitada krediteerimiseks tehtud kulutused. Niisugused kulutused on VÕS § 367 lg 1 järgi esmajoones liisingueseme ostuhind ja ostuhinna finantseerimise kulud ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. VÕS § 367 lg 3 järgi tuleb juhul, kui liisinguese jääb pärast lepingu ülesütlemist liisinguandjale, viimase kulutuste määramisel arvestada ka tagastatava eseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise ajal. Seega on VÕS § 367 lg 3 järgi liisinguandja nõude arvestamise aluseks liisingueseme väärtus. Kuna liisingulepingu ülesütlemisest tekkiva liisinguandja kulutuste hüvitamise kohustuse täitmise tähtpäev ei ole kindlaks määratud, peab liisinguvõtja VÕS § 82 lg 3 järgi täitma kohustuse ning liisinguandja võib VÕS § 82 lg 7 kolmanda lause järgi nõuda selle kohustuse täitmist kohustuse täitmiseks mõistlikult vajaliku aja
2-12-34559 jooksul. Seega muutub liisingulepingu ülesütlemise korral liisinguandja nõue sissenõutavaks mõistliku aja jooksul pärast lepingu ülesütlemist. Liisingueseme valdus taastati 21.05.2009 (tl 40). Liisinguese suunati müüki ja realiseeriti 12.06.2009 (tl 43). Liisingueseme realiseerimisega seotud kulude eest esitati hagejale arve 16.06.2009 (tl 47). Seega oli hagejale teada VÕS § 367 tulenev hüvitise nõue liisingulepingu alusel hiljemalt 17.06.2009, millisest ajast oli hageja õigustatud nõudma liisinguvõtjalt nõude täitmist juhindudes TsÜS § 147 lg-st 2, millisest ajast hakkas ka kulgema TsÜS § 146 lg-s 1 sätestatud 3-aastane aegumistähtaeg. TsÜS § 160 lg-st 1 tulenevalt aegumine peatub õigustatud isiku poolt hagi esitamisega nõude rahuldamiseks või tunnustamiseks. TsÜS § 160 lg 2 p-de 1 ja 3 kohaselt on hagi esitamisega võrdsustatud nõude esitamine pankrotimenetluses ja avalduse esitamine maksekäsu kiirmenetluses. 23.09.2009 kuulutas Harju Maakohus välja liisinguvõtja pankroti. Hageja esitas 05.10.2009 omapoolse pankrotinõude liisinguvõtja pankrotimenetluses (tl 59-64), mida ta täpsustas 23.12.2009 esitatud võlanõudega (tl 65-78). 01.07.2011 määrusega kinnitas kohus pankrotimenetluses võlausaldajate üldkoosolekul 18.03.2011 vastu võetud kompromissi ja lõpetas pankrotimenetluse. 01.07.2011 määrus jõustus 07.09.2011. Seega peatus nõude aegumine ajavahemikul 05.10.2009-07.09.2011 seoses pankrotimenetluses nõude esitamisega. 31.08.2012 esitas hageja kohtule avalduse kostja vastu maksekäsu kiirmenetluses võla saamiseks. 09.11.2012 määrusega lõpetas Pärnu Maakohtu Maksekäsuosakond maksekäsu kiirmenetluse ja andis asja üle kohtunikule menetlemise jätkamiseks hagimenetluses Harju Maakohtus. Seega peatus nõude aegumine täiendavalt ajavahemikul 31.08.2012-09.11.2012. TsÜS § 168 lg 1 kohaselt aega, mille kestel aegumine oli peatunud, ei arvestata aegumistähtaja hulka. Eeltoodust tulenevalt hakkas TsÜS § 146 lg-s 1 sätestatud 3-aastane aegumistähtaeg kulgema 17.06.2009 ning oleks pidanud lõppema 17.06.2012. Võttes arvesse, et aegumine aga peatus 05.10.2009-07.09.2011 ja 31.08.201209.11.2012 ning hagi esitati 30.11.2012, ei ole esitatud nõue aegunud. Eraldi võttes ei ole aegunud ka üksnes rendimaksetest tulenev nõue. Tasumata jäänud arvete tähtajad olid 10.03.2009, 13.04.2009 ning 11.05.2009 (tl 35-37). TsÜS § 154 kohaselt korduvate kohustuste või ülalpidamiskohustuse täitmise nõude aegumistähtaeg, olenemata sellest, milline on nõude õiguslik alus, on kolm aastat iga üksiku kohustuse jaoks. Aegumistähtaeg algab selle kalendriaasta lõppemisest, mil kohustusele vastav nõue muutub sissenõutavaks. Seega oleks rendimaksetest tuleneva nõude aegumistähtaeg alanud 01.01.2010 kl 00.00 ja aegumistähtaeg lõppenud 31.12.2012 kl 24.00 sõltumata sellest, et hageja ütles lepingu üles 26.05.2009 (vt Riigikohtu lahendi 3-2-1-95-08 punkt 11). Tuginedes eeltoodule leiab kohus, et hageja nõue ei ole aegunud.
18.Kostja leiab, et kuna liisingulepingust tulenevad kohustused on pankrotimenetluses sõlmitud kompromissi tulemusel lõppenud, on lõppenud ka käendus, millega liisingulepingust tulenevaid kohustusi tagati. Kostja on vastuväites tuginenud muuhulgas VÕS § 187 lg-le 1, mille järgi kohustuse lõppemisel lõpevad ka sellega seotud tagatised ja kõrvalkohustused, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohus kostja seisukohaga ei nõustu. Esmalt märgib kohus, et nii hageja kui ka kostja on ekslikult märkinud, et Harju Maakohus kinnitas 02.07.2010 määrusega tsiviilasjas 2-09-24749 kompromissotsuse ja see on jõustunud. Kohtuinfosüsteemi andmetest nähtuvalt on nimetatud määrus tühistatud Tallinna Ringkonnakohtu 06.01.2011 määrusega. Harju Maakohus on aga 01.07.2011 määrusega kinnitanud liisinguvõtja pankrotimenetluses võlausaldajate üldkoosolekul 18.03.2011 vastu võetud kompromissi, mille kohaselt tasub võlgnik kompromissotsuse jõustumisest 30 päeva jooksul võlausaldajatele 10% teise rahuldamisjärgu võlanõuete kogusummast ning ülejäänud osas lõppevad võlausaldajate kõik võlgniku vastu suunatud nõuded, mis olid olemas kompromissotsuse tegemise ajal. Nimetatud määrus jõustus 07.09.2011. Nähtuvalt toimikus olevatest materjalidest laekus 08.09.2011 pankrotimenetlusest kompromissisumma 5 597,03 eurot liisingulepingu nr L07114095 (tl 91) võla katteks, mis tasaarveldati lepinguga nr L08103122 (tl 92). Seega liisingulepingu nr XXX võla katteks ei laekunud sentigi. Pankrotiseaduse (PankrS) § 184 sätestab kompromissi tagajärjed. Nimetatud paragrahvi lg 5 kohaselt kompromiss ei vabasta võlgnikuga kohustuse täitmise eest solidaarselt vastutavat isikut oma
2-12-34559 kohustuse täitmisest. Kui võlgnikuga kohustuse täitmise eest solidaarselt vastutav isik on kohustuse täitnud, on tal võlgniku suhtes tagasinõudeõigus üksnes ulatuseni, milles võlgnik vastutaks kohustuse täitmise eest kompromissi järgi. Tegemist on erinormiga. Sarnane säte on PankrS § 176 lg 3, mille kohaselt võlgniku kohustustest vabastamine ei vabasta võlgnikuga solidaarselt vastutavat isikut oma kohustuse täitmisest. Kui võlgnikuga solidaarselt vastutav isik täidab kohustuse, ei saa ta kohustustest vabastamise korral esitada tagasinõuet võlgniku vastu. Pankrotiseaduse eelnõu 1085 SE I seletuskirjas (kättesaadav internetis aadressil: http://www.riigikogu.ee/?op=emsplain2&content_type=text/html&page=mgetdoc&itemid=0215500 24) on PankrS § 176 lg 3 kohta märgitud, et käenduse puhul tähendab see erandit käenduse aktsessoorsuse põhimõttest, mille kohaselt lõpeb käendaja kohustus koos käendusega tagatud kohustuse lõppemisega. Siin jääb käendaja kohustus erandina püsima, kuid ta ei saa esitada tagasinõuet võlgniku vastu. Kuigi PankrS § 184 lg 5 osas puudub seletuskirjas eraldi kommentaar, on kohtu hinnangul sarnase mõju soovinud seadusandja anda ka kompromissi tagajärgedele, sätestades PankrS § 184 lg-s 5 sarnaselt PankrS § 176 lg-ga 3 erandi käenduse aktsessoorsuse põhimõttest. Vastupidise tõlgenduse korral muutuks PankrS § 184 lg 5 sisutuks. Seega on kohus seisukohal, et PankrS § 184 lg-st 5 tulenevalt ei ole kostja kohustused hageja ees lõppenud.
19.VÕS § 116 lg 6 alusel, kui oluliselt rikutakse kestvuslepingut, võib kahjustatud lepingupool selle vastavalt käesoleva seaduse §-s 196 sätestatule üles öelda. VÕS § 195 lg 1 järgi lepingupool ütleb lepingu üles ülesütlemisavalduse tegemisega teisele lepingupoolele. VÕS § 196 lg 1 alusel kestvuslepingu võib kumbki lepingupool mõjuval põhjusel etteteatamistähtaega järgimata üles öelda, eelkõige kui ülesütlevalt lepingupoolelt ei või kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades mõistlikult nõuda lepingu jätkamist kuni kokkulepitud tähtpäevani või etteteatamistähtaja lõppemiseni (erakorraline ülesütlemine). Liisingulepingu üldtingimuste punkti 11.1.1 kohaselt on hagejal õigus liisinguese liisinguvõtja valdusest ja kasutusest välja nõuda ja lõpetada leping ühepoolselt ennetähtaegselt, kui liisinguvõtja on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt 2 üksteisele järgneva liisingumaksega. Kohus on tuvastanud, et liisinguvõtja rikkus lepingust tulenevaid kohustusi, jättes nõuetekohaselt tasumata esitatud arved (tl 35-37). Kuna liisinguvõtja ei täitnud oma kohustusi, edastas hageja liisinguvõtjale 13.05.2009 teatise lepingu ülesütlemise kohta ning palus võlgnevuse tasuda hiljemalt 25.05.2009. Hageja märkis, et loeb vastasel korral alates 26.05.2009 lepingu ennetähtaegselt lõpetatuks (tl 38-39). Liisinguvõtja liisingulepingust tulenevat võlgnevust ei tasunud, mistõttu ütles hageja lepingu ennetähtaegselt ühepoolselt üles 26.05.2009. Kohus leiab, et hageja oli õigustatud lepingu ennetähtaegselt lõpetama.
20.Vastavalt VÕS § 195 lg 2, kui lepingupool võib vastavalt seadusele või lepingule lepingu üles öelda, vabastab ülesütlemine mõlemad lepingupooled nende lepinguliste kohustuste täitmisest. Lepingust kuni selle ülesütlemiseni tekkinud õigused ja kohustused jäävad kehtima. Leping öeldi ennetähtaegselt üles 26.05.2009. Kuni lepingu ennetähtaegse ülesütlemise ajani oli liisinguvõtja kohustuseks tasuda liisingulepingu alusel maksegraafiku järgi makseid täies ulatuses. Hageja poolt esitatud arvetest nr A09069538, nr A09107157 ja nr A09142500 (tl 35-37) nähtub, et liisinguvõtjal jäid liisingulepingu alusel tasumata osamaksed koos intressi ja käibemaksuga kokku summas 1 662,49 eurot. Kostja ei nõustu sellega, et hagejal on õigus makseid käibemaksuga arvestada. Riigikohus on otsuse 3-2-1-1-07 punktis 33 märkinud, et liisinguvõtja sisuline käibemaksuga maksustamine lepingu ennetähtaegsel lõpetamisel ei oleks põhjendatud, sest liisinguese on edasi majanduskäibes, kuna liisinguandja võõrandab selle majandustegevuses või sõlmib uue liisingulepingu. Kohus nõustub kostjaga, leides, et hagejal puudub õigus arvestada liisingumakseid käibemaksuga. Eeltoodu tõttu on hageja nõue debitoorse võlgnevuse osas põhjendatud käibemaksuta summas 1 451,16 eurot.
21.Vastavalt VÕS § 367 lg-le 4 peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud lisakulud, välja arvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud.
2-12-34559 Liisingulepingu üldtingimuste punkti 11.4 kohaselt lepingu ülesütlemisel p 11.1 alusel viib liisinguvõtja omal kulul liisingueseme liisinguandja poolt näidatud kohta liisinguandja poolt näidatud ajaks. Punkti 11.5 kohaselt kulutused, millised kaasnevad lepingu ülesütlemisega p 11.1 nimetatud alusel, kannab liisinguvõtja. Kui lepingu ülesütlemisega kaasnevad liisinguandjale mistahes kulutused, siis peab liisinguvõtja need viivitamatult hüvitama. Seoses asjaoluga, et hageja lõpetas lepingu ennetähtaegselt, kohustus liisinguvõtja tulenevalt lepingu üldtingimuste punktist 11.4 andma hagejale üle lepingu esemeks oleva vara valduse. Liisingueseme valdus taastati 21.05.2009, mille kohta vormistati üleandmise-vastuvõtmise akt. Sama aktiga anti liisinguese üle hageja koostööpartner A OÜ-le, kes osutab hagejale müügiteenust (tl 40). Müügiteenuse eest esitas A OÜ hagejale arve nr 906140 (tl 47), mille kohta esitas hageja arve liisinguvõtjale summas 671,07 eurot (tl 48). Müügiteenuse arvel ei nähtu, et see koosneks erinevatest teenustest. Kohtule esitatud müügilepingust nr VO XXX nähtub, et 12.06.2009 müüs hageja vaidlusaluse liisingueseme 300 000 EEK eest A OÜ-le (tl 43). Seega A OÜ esitas arve hagejale selle eest, et ta ostis sõiduki hagejalt. Tavapraktikas ostjad ei esita müüjale arveid selle eest, et temalt kaup osteti. Kohus leiab, et A OÜ ei osutanud müügiteenust, mille tasumise kohustus oleks tekkinud liisinguvõtjal. Kohus leiab, et hagejal oli vaba valik maksta täiendavat tasu ostjale, kuid seda ei saa kostjalt nõuda. Kohus märgib, et on võimalik sõiduauto müügikulude tekkimine, mis on põhjustatud liisingulepingu ülesütlemisest ja on käsitletavad lisakuludena VÕS § 367 lg 4 tähenduses, kuid eeldusel, et müügiteenuse osutaja vahendab sõiduki müüki kolmandale isikule, aga mitte iseendale. Samuti on võimalik teha kulutusi sõiduki müügiks ettevalmistamisel. Kulutuste tekkimisel tuleb need nimetada arvel märkides summa konkreetse teenuse eest. Kuna kohtule esitatud arvetel on märgitud ainult müügiteenus, siis kohus eeldab, et muid kulutusi ei olnud. Tuginedes eeltoodule leiab kohus, et hagejal puudub õigus müügiteenuse eest nõuda kostjalt 671,07 eurot.
22.Vastavalt VÕS § 367 lg-le 1 peab liisingulepingu ülesütlemise korral liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. VÕS § 367 lg 3 alusel, kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Liisingueseme jääkmaksumus lepingu ülesütlemise seisuga 26.05.2009 oli 24 185,39 eurot (käibemaksuta) (tl 19). Liisinguese pandi koheselt pärast valduse taastamist 21.05.2009 müüki hinnaga 446 535 krooni käibemaksuga, so 28 538,79 eurot, mida langetati 10.06.2009 hinnale 315 000 krooni käibemaksuga, so 20 132,17 eurot (tl 41-42). 12.06.2009 realiseeriti liisinguese hinnaga 300 000 krooni käibemaksuga, so 19 173,49 eurot (tl 43). Liisingulepingu ülesütlemisest tekkinud nõudest teavitas hageja liisinguvõtjat 21.11.2012 saadetud nõudega (tl 44). Kostja esitatud väljavõtted ei tõenda liisingueseme väärtust selle tagastamise hetkel, kuna nimetatud väljavõtetelt ei nähtu, millisest ajahetkest vastavad kuulutused pärinevad (tl 114-115). Samas leiab kohus, et kuna müügihind erineb selle müükisuunamise hinnast ja kuna pooltel puudub kokkulepe, et pooled loevad liisingueseme väärtuseks selle müügihinna, siis tuleb võtta konkreetse liisingueseme sõiduki määramisel aluseks hageja poolt määratud esmane müügihind 446 535 krooni käibemaksuga (18%), so 28 532,79 eurot, mis eelduslikult oligi liisingueseme turuhinnaks tol ajahetkel. Esmase hinnamääramisel on hageja arvestanud liisingueseme seisukorda. Ühtlasi ei pea kohus põhjendatuks alandada liisingueseme hinda vähem kui kuu aja jooksul pärast selle müüki suunamist ligikaudu 33% võrra, võttes arvesse, et tegemist oli luksusautoga, millisele ostja leidmine ei pruugigi koheselt õnnestuda, võttes täiendavalt arvesse 2009.a valitsenud ebasoodsat majanduslikku olukorda. Samas kohus juhib tähelepanu, et müügiteenuse osutaja tundis isiklikku huvi sõiduki hinna kiire alandamise vastu, kuna ta (A OÜ) ise ostis sõiduki ära. Seega tuleb liisingueseme väärtuseks pidada liisingueseme tagastamisel selle esmane müügihind ehk 28 538,79 eurot (18%-lise käibemaksuga), so 24 185,41 eurot käibemaksuta.
2-12-34559
23.Eeltooduga on tõendatud, et liisinguvõtjal on hageja ees liisingulepingu ülesütlemisest tulenev nõue summas 25 636,56 eurot (jääkmaksumus 24 185,39 eurot, debitoorne võlg 1 451,17 eurot). Liisingueseme turuhind selle tagastamise hetkel oli 28 538,79 eurot käibemaksuga, so 24 185,41 eurot käibemaksuta. Seega on liisinguvõtjal liisingulepingu alusel hageja ees võlgnevus 1 451,15 eurot, millise eest vastutab käenduslepingu alusel kostja. Menetluskulud
24.Juhindudes TsMS § 163 lg 1 jätab kohus hageja menetluskulud 14% ulatuses kostja kanda ja kostja menetluskulud 86% ulatuses hageja kanda. TsMS §-st 174 järgi on hagejal õigus esitada hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus koos nimekirja ja kulusid tõendavate dokumentidega kohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. /allkirjastatud digitaalselt/ Maire Lukk kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.