Võlaõigus › Muud

Samuti ei ole kostjale teada, kes on allkirjastanud saldoteatise. Kostja ei ole seda kinnitanud ega heaks kiitnud. Kostja palus kohtul hageja leppetrahvinõue summas 1 597,79 eurot jätta täies ulatuses rahuldamata. Alternatiivselt, kui kohus leppetrahvinõude rahuldab, palub kostja vähendada ebamõistlikult suurt leppetrahvi mõistlikku summani. Samuti leiab kostja, et hageja viivisenõue on ebamõistlikult suur ning palub seda vähendada seadusjärgse viivisemäärani. Tuginedes Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-89-08 märgitule, mille kohaselt alates laenu tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumisest kaotab intressi arvestamine õigusliku aluse ning edasi tuleb kõne alla üksnes viivise või kahju hüvitise arvestamine, leiab kostja, et hagejal on intressinõue võimalik esitada ainult kuni kogu võlgnetava summa tasumise tähtajani, so kuni 30.12.2010. Esimese astme kohtu otsus Maakohus rahuldas hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja võla 81 911,41 eurot ja viivise 0,5% päevas põhivõlalt 39 516,31 eurot kuni põhinõude täitmiseni, kuid mitte rohkem kui põhinõude ulatuses. Poolte vahel on vaidlus selles, kas hageja ja kostja sõlmisid 28.05.2011 kirjaliku kokkuleppemaksegraafiku ning kas sellest tulenevad kostjale kohustused põhinõude ja kõrvalnõuete täitmiseks ning nende ulatuse. Kohtule esitatud kirjalikust tõendist nähtuvalt sõlmisid ja allkirjastasid hageja juhatuse liige U T ja kostja juhatuse liige V O 28.05.2010 kokkuleppe-maksegraafiku, mille kohaselt võttis kostja endale kohustuse tasuda arvetest tulenev võlgnevus 1 892 675,60 krooni maksegraafiku järgi. Maksegraafiku mittetäitmisel olid kokku lepitud kõrvalnõuded - leppetrahv, intress ja viivis. Kostja juhatuse liikme V O vande all antud ütluste kohaselt on ta sõlminud hagejaga palju suulisi võlakokkuleppeid, kuid 28.05.2010 kirjalikku kokkulepet-maksegraafikut ta allkirjastanud ei ole. V O 28.05.2010 kokkuleppel oleva allkirja ehtsuse kohta 14.09.2012 läbiviidud ekspertiisiaktist nähtuvalt ilmnes allkirjaproovides nii kokkulangevusi kui ka lahknevusi V O allkirjadega, mistõttu ei olnud eksperdil võimalik määrata, kas V O on allkirjastanud kokkuleppe-maksegraafiku. Tunnistaja A Oi ja vande all ütlusi andnud U Tu ütlustest nähtuvalt viibisid nad 28.05.2010 kokkuleppe-maksegraafiku allkirjastamisel koos V Oga kolmekesi kostja kontoris, A Oil ja U Tul oli kaasas Kreedix OÜ ettevalmistatud kokkuleppe tekst, millesse tehti muudatusi V O solidaarset vastutust puudutavas osas, misjärel kostja juhatuse liige V O printis uue teksti välja ja see allkirjastati. OÜ Kreedix maksenõudega 04.02.2011 on tõendatud, et OÜ Kreedix oli volitatud kostjalt sisse nõudma 28.05.2010 kokkuleppest tulenevat võlga. Kostja juhatuse liikme V O ja hageja esindaja OÜ Kreedix 2010 aasta veebruaris-märtsis peetud kirjavahetusest nähtub, et V O palus 08.02.2011 e-kirjas pikendada 28.05.2010 sõlmitud kokkuleppe viimast tähtaega kuni 31.03.2011, lubades ühtlasi maksta võlast 300 000 krooni. Seejuures ei ole ta vaidlustanud kokkuleppe-maksegraafiku olemasolu, vaid on laenu tähtaja pikendamise taotlemisel viidanud kostja makseraskustele. 14.01.2011 saldoteatisest nähtuvalt kinnitas kostja hageja ees 666 675,60 krooni (42 608,34 euro) suurust võlga.

Eeltoodust nähtuvalt on kostja juhatuse liikme V O ütlused vastuolus teiste asjas kogutud tõenditega ning ekspertiisiaktist ei saa järeldada, et V O ei oleks allkirjastanud kokkulepet, mistõttu asub kohus seisukohale, et teiste tõenditega kogumis on 28.05.2010 kokkuleppemaksegraafiku sõlmimine ja allkirjastamine V O poolt tõendatud ja kostjal on sellest tulenevalt kohustused hageja ees. 28.05.2010 sõlmitud kokkuleppe-maksegraafiku kohaselt võttis kostja endale kohustuse tasuda arvetest tulenev võlgnevus summas 1 892 675,60 krooni. 10.10.2011 vähendas hageja põhinõuet 39 516,31 eurole põhjusel, et kostja on pärast hagi esitamist tasunud hagejale 1281,00 krooni. Kostja seda põhivõla suurust vaidlustanud ei ole. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõlg 39 516,31 eurot. VÕS § 94 sätestab, et võlasuhtes võivad pooled intressimääras lepinguga kokku leppida. Kokkuleppe p 2.1. kohaselt kui kostja ei tasu võlgnevust lõplikult 30.12.2010, kohustub kostja tasuma intressi kompenseerimaks raha kasutamist makseperioodil 10% aastas, arvestusliku algusega 01.01.2010, mille tasumisele kuuluv summa arvestatakse tegeliku maksepäeva täpsusega enne viimast makset. Hageja esitatud intressinõude arvestusest nähtuvalt arvestas ta intressi ajavahemiku eest 01.01.2010 kuni 04.07.2011 kokku 14 216,86 eurot, kuid esitas hagis intressinõude 3059,80 eurot. Kuna arvestuslik intress on hagis nõutavast intressi summast suurem ka juhul, kui välistada sellest intress perioodidel, millele kostja on vastuväited esitanud, siis kuulub intressi nõue täies ulatuses rahuldamisele. VÕS § 158 lg 1 tulenevalt on leppetrahv lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. Kokkuleppe p

väljavõttest nähtuvalt on kostja tasunud hagejale ajavahemikul 20.04.2011 – 22.06.2011 kokku 1811 eurot. 14.01.2011 saldoteatisest nähtuvalt kinnitas kostja hageja ees 31.12.2010 seisuga 666 675,60 krooni (42 608,34 euro) suurust võlga. Ka hageja intressiarvestusest nähtuvalt oli kostjal hageja ees 31.12.2010 seisuga võlg 42 608,31 eurot, järelikult on hageja kostja tasutud summat 1811 eurot viivise arvestamisel arvesse võtnud juba enne vastavate summade laekumist so alates 31.12.2010. Kohus on seisukohal, et viivise vähendamise taotlus ei ole põhjendatud ega kuulu rahuldamisele, kuna hageja on ise piiranud viivise nõude põhivõla suurusega, mida kohtupraktikas peetakse aktsepteeritavaks. Kostja ei ole tõendanud oma makseraskust, kuna Krediidiinfo maksehäirete raporti ei tõenda makseraskust, vaid kostja poolt sissenõutavaks muutunud võla mittetasumist MTA-le. Hageja on esitanud viivise nõude 04.02.2011 Kreedix OÜ maksenõudes mõistliku aja jooksul. Kostja ja OÜ Kreedex e-kirjavahetusest ajavahemikul 07.02.10-17.03.10 nähtuvalt oli kostja teadlik temale esitatud kõrvalnõuetest. Eeltoodust lähtudes on põhjendatud ja tõendatud ka kõrvalnõuded. Apellatsioonkaebus Kostja palub tühistada Harju Maakohtu 22.01.2013.otsuse täies ulatuses ning teha asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata uus otsus, millega jätta hagiavaldus rahuldamata. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda. Kohus asus otsuses seisukohale, et kostja juhatuse liikme V O ütlused on vastuolus teiste asjas kogutud tõenditega ning ekspertiisiaktist ei saa järeldada, et V O ei oleks allkirjastanud kokkulepet, mistõttu leidis kohus, et teiste tõenditega kogumis on 28.05.2010 kokkuleppemaksegraafiku sõlmimine ja allkirjastamine V O poolt tõendatud. Kostja leiab, et eeltoodud järeldusi tehes on kohus selgelt ebaõigesti hinnanud tõendeid, jõudes seetõttu vääradele järeldustele, mis on viinud lõppastmes ebaseadusliku kohtulahendi tegemiseni. Käekirja ekspertiisi aktist ilmnes selgelt, et vaidlustatud allkirjad järgivad vaid osaliselt V O isikutunnistusel oleva võrdlusallkirja ülesehitust. Kuna vaidlustatud allkirjade võrdlemisel V O allkirjaprooviga ilmnes nii kokkulangevusi kui ka lahkuminekuid, ei olnud ekspertide hinnangul võimalik määrata, kas vaidlustatud allkirjad kokkulepe-maksegraafikul on kirjutatud V O poolt või mitte. Olenemata sellest, et ühelgi tõendil ei ole ette kindlaksmääratud jõudu, on kostja seisukohal, et antud juhul on käekirja ekspertiis usaldusväärsem tõend kui hageja taotluse alusel kohtu poolt üle kuulatud tunnistajate ütlused. Seda iseäranis käesoleval juhul, mil üks tunnistajatest oli hageja juhatuse liige ning teine tema äripartner ja elukaaslane, mistõttu tuleks nende ütlustesse kriitiliselt suhtuda kuna need ei saa olla erapooletud. Samuti on ekspertiis usaldusväärsem tõend kui e-kirja väljavõte ja saldoteatis, mille hageja kohtule oma väidete tõendamiseks on esitanud. Samuti juhib kostja tähelepanu asjaolule, et tunnistajate ütluste vastuolulisuse on kohus jätnud tähelepanuta. Tunnistaja U Tu ütluste kohaselt allkirjastati kokkulepe-maksegraafik tõenäoliselt 02.06.2010, seevastu A O ́i arvas, et kõnealune kokkulepe allkirjastati 28.05.2010, mis on ka vastaval kohtule esitatud dokumendil olev kuupäev. Samas on hageja ise kohtule esitanud tõendina väljavõtte e-kirjavahetusest, millelt nähtub, et maksegraafik-kokkulepe saadeti K Ma poolt V Ole alles 02.06.2010, so hiljem kui kõnealusel kokkulepe-maksegraafikul seisev kuupäev. Kostja on seisukohal, et tegemist on märkimisväärse vastuoluga tõendites, mis viitab selgelt sellele, et kõnealust maksegraafik-kokkulepet siiski ei sõlmitud 28.05.2010 nagu hageja väidab. Seevastu kohus ei ole vastavat tõendit (K Ma 02.06.2010 e-kirja) sellest aspektist uurinud. Eeltoodust nähtub, et tõendid on vägagi vastuolulised ning kohtule ei olnud selge,

millal kõnealune kokkulepe-maksegraafik väidetavalt allkirjastati. Seega on kohus õigustamatult leidnud, et kokkulepe-maksegraafiku sõlmimine apellandi ja vastustaja vahel on tõendatud. Kusjuures AS Allando Trailways on menetluses järjepidevalt vastupidist kinnitanud. Tõendeid hinnates asus kohus otsuses seisukohale, et 14.01.2011 saldoteatisest nähtuvalt on kostja kinnitanud oma võlga summas 42 608,34 eurot. Kostja leiab, et eeltoodud järeldust tehes on kohus taas tõendeid ebaõigesti hinnanud, kuivõrd vastavalt saldoteatiselt ei nähtu isegi allkirjastaja isik. Ka on kostja korduvalt kinnitanud, et tema ei ole kõnealust saldoteatist allkirjastanud ega tea ka, kellele vastav allkiri kuulub. Vastav saldoteatis ei saa olla käsitletav kostja poolt antud kinnitusena hageja nõude tunnistamiseks, millisele järeldusele kohus on otsuses aga jõudnud. Kostja hinnangul on tõendid vasturääkivad ning ei ole üheselt selge, kes ja millal vaidlusaluse kokkuleppe-maksegraafiku allkirjastas, mistõttu on selge, et kohus ei ole tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt hinnanud, jõudes järeldusele, et kokkuleppe-maksegraafiku sõlmimine ja allkirjastamine V O poolt on tõendatud. Samuti leiab kostja, et kohus on kokkuleppe-maksegraafiku p-i 2.4. omavoliliselt ja põhjendamatult tõlgendanud, mõistes nimetatud sätte alusel apellandilt vastustaja kasuks välja leppetrahvi summas 1597,79.- eurot. Kuivõrd kostja ei ole vastava punktiga kehtestatud kohustust täitnud, puudub õiguslik alus leppetrahvi väljamõistmiseks. Ka asjaolu, et tunnistaja U T väitis, et apellant lubas tasuda leppetrahvi, kui ta maksegraafikust kinni ei pea, ei anna kohtule õigust lepingut sedavõrd laiendavalt tõlgendama asuda. Lisaks on väär kohtu seisukoht, et krediidiinfo maksehäirete raport ei tõenda kostja makseraskust, vaid tema poolt sissenõutavaks muutunud võla mittetasumist MTA-le. Juhul kui kohus ei pidanud nimetatud tõendit piisavaks või õigustatuks, pidanuks ta juhtima nimetatud asjaolule kostja tähelepanu. Maakohus rikkus sellega TsMS § 392 lõige 1 punktides 1 ja 3 sätestatud kohustust selgitada eelmenetluses eelkõige muuhulgas välja hageja nõuded ja menetlusosaliste seisukohad nende nõuete suhtes, aga ka poolte faktilised ja õiguslikud väited esitatud nõuete ja väidete kohta. Maakohus rikkus muuhulgas ka TsMS § 351 lõiget 1, mis kohustab kohut arutama menetlusosalistega vaidlusalaseid asjaolusid ja suhteid vajalikus ulatuses nii faktiliselt kui õiguslikust küljest, ja sama paragrahvi lõiget 2, mis kohustab kohut võimaldama pooltel esitada kõigi asjasse puutuvate asjaolude kohta õigel ajal ja täielikult oma seisukoha. Viivisenõude osas leidis kostja, et vastustaja viivisearvestuse aluseks olev viivisemäär 0,5% päevas, so 182,5% aastas, on ebamõistlikult suur. Kuivõrd vastav viivisemäär ületab seadusjärgset viivisemäära enam kui 23 korda, on selles osas poolte vastastikuste kohustuste väärtus ilmselgelt heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Kohus ei ole apellandi vastuväiteid seoses ebamõistlikult suure viivisemääraga kohtuotsuse tegemisel arvesse võtnud ning on juhindunud üksnes sellest, et viivisenõue ei ületa põhinõuet. Sellisest kohtu põhjendusest jääb mulje justkui iga viivisemäär on lubatud ja mõistlik, peamine vaid, et nõutav viivis põhinõuet ei ületaks.

Vastus apellatsioonkaebusele Hageja palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt, s.o. osas, millega kohus rahuldas hageja leppetrahvi nõude, ning selles osas tuleb hagi jätta rahuldamata. Maakohtu otsus tuleb muuta ka viivise osas. Maakohus on kostjalt välja mõistnud 39 916,31 eurot põhivõlga, 3059,80 eurot intressi, 1597,79 eurot leppetrahvi ja 37 737,34 eurot viiviseid perioodi eest 31.12.2010 kuni 04.07.2011, samuti viivise 0,5% päevas põhivõlalt kuni põhinõude täitmiseni, kuid mitte rohkem kui põhinõude ulatuses. Ringkonnakohus märgib, et maakohtu otsusest ei nähtu, mis ajast ta mõistab välja viivise 0,5% päevas ning kas viivise väljamõistmisel mitte rohkem kui põhinõude ulatuses tuleb arvesse võtta ka ühekordselt väljamõistetud viivis või mitte. Maakohus on ebaõigesti rahuldanud hageja nõude leppetrahvi väljamõistmiseks. Poolte lepingu punktis 2.4 ei ole määratletud leppetrahvi maksmise kokkuleppe olulist tingimust, s.o. millise kohustuse rikkumise korral kohustub kostja leppetrahvi maksma. Seega ei ole leppetrahvi osas kokkulepet saavutatud, mistõttu hagi rahuldamiseks selles osas puudub alus. Leppetrahvi kokkulepet ei saa tuletada lepingu tõlgendamise kaudu. Ringkonnakohus märgib, et intressinõude rahuldamise osas ei ole apellant maakohtu otsust (selle põhjendusi) vaidlustanud. Maakohus on õigesti tuvastanud, et pooltevaheline 28.05.2010 leping oli sõlmitud, s.o. et kokkuleppele oli alla kirjutanud ka kostja seaduslik esindaja. Maakohus on tõendid hinnates ja oma järeldusi selles osas põhjendades järginud TsMS § 442 lg. 8 sätteid. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega selles osas ja TsMS § 654 lg. 6 kohaselt ei pea vajalikuks neid korrata. Vastuseks apellatsioonkaebusele rõhutab kolleegium, et kostja vastuväidete kohaselt kokkulepe võla tunnistamiseks ja võlgnevuse likvideerimise ajatamiseks oli sõlmitud suusõnaliselt. Seda arvestades ei ole oluline, kas kokkuleppe kirjalik vormistamine toimus mõni päev hiljem kui oli kirjalikus lepingutekstis märgitud. Ringkonnakohtu istungil kinnitas kostja seaduslik esindaja, et „sinna kanti võib võlgnevus olla, mis võlatunnistusel on“. Viivise väljamõistmise osas rahuldab kolleegium kaebuse osaliselt ja vähendab viiviseid VÕS §-de 113 lg. 8 ja 162 alusel ning kooskõlas senise kohtupraktikaga põhinõude suuruseni, s.o. kuni 39 516,31 euroni, s.o. rahuldab viivise nõude 39 516,31 euro ulatuses ja jätab ülejäänud osas viivise nõude rahuldamata. Apellandi seisukoht, mille kohaselt on viivise määr 0,5% võlgnetavalt summalt ebamõistlikult suur, mistõttu tuleb viivised välja mõista mitte lepinguga kokkulepitud määras, vaid seaduses näidatud määras (nn. seaduslik viivisemäär), on asjakohatu. Privaatautonoomia põhimõttest lähtuvalt võivad lepinguosalised kokku leppida mistahes viivisemääras, mis kohaldub lepinguliste kohustuste täitmisega viivitamisel, ja selline kokkulepe ei saa üldjuhul olla hea usu põhimõtte vastane ja seetõttu tühine. Seadusjärgne viivisemäär kohaldub, kui pooled ei ole viivisemääras ise kokku leppinud. Kostja põhjendusi viivise vähendamiseks on juba

arvestatud sellega, kui sissenõutavaks muutunud viivis mõistetakse välja (ehk vähendatakse) põhinõude suuruseni. Seega ringkonnakohus muudab TsMS § 654 lg. 2(2) kohaselt ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja 39 516,31 eurot põhivõlga, samas ulatuses viivise ja 3059 eurot intressi. Kuna põhinõude osas jääb apellatsioonkaebus rahuldamata, jätab ringkonnakohus poolte apellatsiooniastmega seotud menetluskulud apellandi kanda.

Tiit Kollom

Mare Merimaa

Malle Seppik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.