Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

Menetluskulud Sihtasutuse X nõude osas jätta kostja D.P. kanda. Menetluskulud AS Eesti Krediidipank nõude osas jätta 30,44% ulatuses AS Eesti Krediidipank kanda ning 69,56% ulatuses D.P. kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest. Taotledes menetlusabi, peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks menetlusabi taotletakse, eelkõige esitama kaebuse. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui ei taotleta selle istungil läbivaatamist.

Sisulised asjaolud Hagejate väited ja nõuded 19.10.2010 esitatud hagiavalduse (I kd tl 1-6) ja teiste hagejate esitatud menetlusdokumentide (I kd tl 168-172, II kd tl 153-154, 190-192, III kd tl 20-24) ning kohtuistungitel selgitatu kohaselt sõlmis hageja AS Eesti Krediidipank (edaspidi pank või hageja I) laenuandjana ja kostja D.P. ning L.M. (edaspidi laenusaaja, D. P. ja L. M. koos nimetatuna laenusaajad) laenusaajatena 05.03.2007 laenulepingu nr 18623 (edaspidi laenuleping). Lepingu kohaselt laenas pank laenusaajaile 1 962 000 EEK intressimääraga 6 kuu EURIBOR + 2,50% aastas, laenusumma tagastamise lõpptähtpäevaga 03.03.2037. Laenu eesmärgiks oli eluasemelaen korteriomandi ostmine asukohaga x (edaspidi korter). Enne laenu väljastamist kontrolliti põhjalikult L. M.i võimet laenu tagastamiseks, D. P. kaasati laenulepingusse noore pere ühise vastutustunde tekkimise eesmärgil. Hageja I on enne laenulepingu sõlmimist vaadanud kooskõlas krediidiasutuste seaduses sätestatuga läbi kõik laenu taotlemiseks esitatud dokumendid ning võtnud nende põhjal vastu otsuse väljastada eelmärgitud isikuile noore pere laen. Nimetatud laenu andmisel on pank järginud oma sisemisi krediteerimise põhiprintsiipe, häid pangandustavasid ja vastutustundliku laenamise põhimõtet. Samuti vastab hageja I krediidikomitee poolt vastu võetud otsus Eesti Panga presidendi poolt kinnitatud määrusele „Krediidiasutuste laenude teenindamine ja ebatõenäoliselt laekuvate nõuete kuludesse kandmine“. L. M. esitas 19.02.2007 eraisiku laenutaotluse, milles on muuhulgas kinnitanud oma sissetulekute ning olemasolevate kohustuste suurust. Lisaks on ta esitanud oma AS SEB Pank konto väljavõtte perioodi 01.08.2006 – 18.02.2007 kohta ning eksperthinnangu laenu abil soetatava ja laenu tagatiseks seatava korteriomandi kohta. Nimetatud konto väljavõttest nähtub tema kuue kuu perioodi kreeditkäive summas 99 607.62 EUR ja eksperthinnangust korteriomandi väärtus summas 139 327.39 EUR (vastab 2 180 000 EEK-ile). 2 (14)

Tsiviilasi nr 2-10-51549 L. M.i poolt hagejale I esitatud dokumentide ning avalikest andmebaasidest saadud info põhjal tegi hageja I laenuanalüüsi. Hageja I oli laenu väljastamisel veendunud L. M.i võimes täita laenulepingust tulenevaid kohustusi. Olgugi, et laenu tagatis korteriomandile seatava hüpoteegiga ja Sihtasutuse X poolt antava käendusega oli laenu väljastamiseks piisav, otsustas hageja I krediidikomitee tulenevalt laenu eesmärgist (noore pere eluasemelaen) kaasata kaaslaenusaajaks kostja kui L. M.i elukaaslase. Kostja nõustus kaaslaenusaajaks olemisega. Kostja suhtes kontrollis pank vaid temal maksehäirete puudumist ning kinnisvara olemasolu. Tulenevalt asjaolust, et L. M.i sissetulekud olid piisavad, laenu tagatiseks seatava korteriomandi turuväärtus ületas laenu summat 10% võrra ning Sihtasutuse X poolt antav käendus (vt allpool) moodustas laenu summast samuti 10%, ei pidanud pank vajalikuks koormata kostjat temapoolse kontoväljavõtte esitamisega. Kostja sissetulekud ei omanud laenu väljastamisel tähtsust. Kostja sissetulekud oleksid olnud määrava tähtsusega kui L. M.i sissetulekud, sh arvestades olemasolevaid kohustusi, ei oleks olnud piisavad teenindamaks kostjate poolt võetavat laenukohustust. L. M. märkis oma laenutaotluses kostja töökoha ja ametinimetuse andmed, millelt võis hageja I eeldada kostja igakuiste sissetulekute saamist. Seega täitis ühise kohustuse tekitamine oma eesmärki. Laenuanalüüs peab olema eelkõige suunatud laenusaaja krediidivõimelisuse hindamisele. Hageja I on seda lähtuvalt hea usu ja mõistlikkuse printsiibist piisava põhjalikkusega teinud. Siinkohal märgib kohus, et esialgselt oli hagi esitatud solidaarnõudena ka L. M.i vastu, kuid seoses nimetatud isiku pankrotistumisega on tema suhtes esitatud nõue jäetud käesolevas hagimenetluses kohtu 18.06.2012 määrusega läbi vaatamata ning hagejate nõue on suunatud D. P. vastu. 05.03.2007 sõlmisid pank, laenusaajad ja Krediidi ja Ekspordi Garanteerimise Sihtasutus X (praeguse ärinimega Sihtasutus X, edaspidi hageja II või käendaja), käenduslepingu (edaspidi käendusleping). Nimetatud käenduslepingu punkti 1.1 alusel tagab Hageja II laenulepingu kohaselt tasumisele kuuluva põhiosa tähtaegse ja kohase tasumise. Käenduslepingu punkti 1.2 alusel on käendaja maksimaalne vastutus 10% laenu tagatisvara väärtusest ehk antud juhul 218 000 EEK. Käenduslepingu punkti 2.2 alusel tekib Hagejal II käenduslepingu järgne maksmise kohustus üksnes pärast seda, kui Hageja I on kasutanud kõiki seadusega sätestatud võimalusi, et vähendada laenusaajate võlgnevust. 08.03.2007 (hagis ekslikult 30.06.2006) sõlmisid hageja I ja kostja notariaalselt tõestatud korteriomandi müügi-, hüpoteegi seadmise leping ning asjaõiguslepingu (edaspidi hüpoteegileping). millega kostja seadis panga kasuks esimesele vabale järjekohale hüpoteegi summas 2 500 000 EEK eelnimetatud korterile. Hüpoteegilepingu alusel on tagatud kõik Hageja I nõuded laenusaajate vastu, mis tulenevad laenulepingust ja selle võimalikest lisadest, samuti panga ja laenusaajate vahel tulevikus sõlmitavatest võlaõiguslikest lepingutest, samuti tingimuslikest ja tulevikus tekkivatest nõuetest, nende nõuete sissenõudmisest tekkivad kulutused, kohtuliku sundtäitmise kulud, kindlustushüvisest, ühishüpoteegi sissekandmisest ja omanikele tagasiloovutamisest tekkivad kulutused, kulud notarile ja kinnistusosakonnale. Hüpoteegiga tagatud nõude mittetäitmisel kohustub lepingu eseme igakordne omanik alluma kohesele sundtäitmisele täitemenetluse seadustikus ettenähtud korras. Alates 2008.a algusest ei ole laenusaajad tasunud laenu- ja intressimakseid korrektselt, mille osas hageja I esitas korduvaid meeldetuletusi ja päringuid laenu tagasimaksete osas. 3 (14)

Tsiviilasi nr 2-10-51549 Laenusaajad on esitanud pangale korduvalt kirjalikke avaldusi ja ettepanekuid, milles on teavitanud oma makseraskustest ning teinud erinevaid ettepanekuid olukorra lahendamiseks. Näiteks on soovitud maksepuhkust määramata tähtajaks, korteri üleandmist laenu katteks (hagejal I oleks võimalik saada nt üüri tulu), laenulepingu täitmise peatamist põhjusel, et hetke majanduslangus, millest on tingitud laenusaajate makseraskused, on vääramatu jõud. Hageja I on oma vastustes laenusaajate ettepanekule maksepuhkuse osas selgitanud, et ta ei võimalda maksepuhkust intressimaksetele, põhiosamaksete osas on maksepuhkus võimalik. Antud juhul ei anna maksepuhkus vaid põhiosamaksete osas soovitud tulemust – laenusaajate igakuise maksekoormuse vähenemine. Samuti antakse maksepuhkust üldjuhul mingiks kindlaks perioodiks, kui on näha, et maksevõime maksepuhkuse lõppedes eeldatavalt paraneb. Laenusaajad ei ole hagejale I esitanud reaalseid ettepanekuid/nägemusi oma maksevõime taastumise kohta. Hea pangandustavaga ei ole kooskõlas maksepuhkuse andmine määramatuks ajaks, lootuses, et ehk teatud aja möödudes on laenusaaja võimeline laenulepingu täitmist korrektselt jätkama. Arvestades laenusaaja L. M.i pangandusalaseid kogemusi ning kogemusi kinnisvara sektoris peaks ta mõistma, et esitatud avaldused maksepuhkuse osas ei ole pangale vastuvõetavad. Vastasel juhul peaks hageja I oma tegevuse teadmata ajaks peatama, samuti ei oleks maksepuhkus selliselt lubatav panga teiste klientide huve arvestades. Eluasemelaenu anti panga poolt konkreetse korteri soetamiseks. Hagejale I sai teatavaks, et korter on välja üüritud kolmandale isikule, koormatud täiendavalt hüpoteegiga S.E.S. kasuks ning võõrandatud OÜle X. Seega on laenusaajate ettepanekud seoses korteriga, kuidas oleks võimalik korteri müügi või üürisumma laekumise läbi panga nõudeid kustutada, kohatud ja eksitavad. Alates 12.02.2009 ei ole laenusaajad korteri omanikud ning ei oma pangale teadaolevate andmete põhjal korteri kasutusõigust. 09.02.2009 sõlmitud müügilepingu kohaselt lepiti korteri müügihinnaks kokku 390 000 EEK, mida ei kasutatud mitte pangalaenu kustutamiseks, vaid korteri ostjaga nõuete tasaarvestamiseks. Samuti ei ole hageja I nõus väitega, et majanduslangus on vääramatu jõud ning sellest tingituna on laenusaajate poolne laenulepingu kohustuste rikkumine vabandatav. Laenusaajad esitasid 17.03.2009 tuvastushagi avalduse Harju Maakohtule lepingulise suhte peatumise tuvastamise nõudes, milles palusid kohtul tuvastada, et nende poolsete laenulepingu kohustuste rikkumise põhjuseks on vääramatu jõud. Kohus keeldus oma 20.05.2009 määrusega nimetatud hagi menetlusse võtmast. Laenusaajad jätsid täitmata ka kohustuse kindlustada eelmärgitud korteri. Korteriomandi ostmisel sõlmitud kindlustuspoliis oli sõlmitud perioodiks 28.03.2008-27.03.2009.a. Kindlustuspoliisi lõppedes laenusaajad uut kindlustust ei sõlminud, seega pidi seda tegema hageja I. Laenusaajad on korduvalt esitanud hagejale I kirjalikke avaldusi, milles teavitasid oma makseraskustest. Samas ei kinnita 16.02.2009 hagejale I esitatud SEB pangakonto väljavõte L. M.i pangatehingute kohta laenusaajate väiteid makseprobleemide kohta, pigem vastupidi. Laenu taotlemisel esitas L. M. hagejale I pangakonto väljavõtte perioodi 01.08.2006-18.02.2007 kohta, millest nähtus, et kreeditkäive oli 6 kuu jooksul 1 558 520.60 EEK. 16.02.2009 esitatud pangakonto väljavõtte kohaselt oli L. M.i viimase 13 kuu kreeditkäive 3 063 894.77 EEK. Seega oli laenusaajate käsutuses olevate rahaliste vahendite suurus jäänud samasse suurusjärku. Eeltoodust lähtuvalt on laenusaajad oma tegevusega oluliselt kahjustanud hageja I huve ja õigusi ning hagejal I puudub usaldus laenusaajate ütluste ja tegude suhtes. Hageja I jaoks on mõistetamatud laenusaajate eesmärgid tagatiseks oleva korteriomandi võõrandamisel, üürimisel ja täiendaval koormamisel. Kuivõrd kõik toimingud on tehtud panga teadmata ning teda ka hilisemalt informeerimata, käsitleb hageja I laenusaajate tegevust kui teadlikku hageja I huvide 4 (14)

Tsiviilasi nr 2-10-51549 kahjustamist ja kahju tekitamist. Samuti on laenusaajate ettepanekud hagejale I laenulepingu täitmisega tekkinud probleemide lahendamiseks ebareaalsed ja neid ei ole võimalik teostada. 06.01.2009 saatis Hageja I laenusaajatele hoiatuse laenulepingu ülesütlemise kohta. Selleks ajaks oli võlgnevus 32 502.31 EEK. Hageja I andis võlgnevuse tasumiseks aega 14 kalendripäeva ning samas informeeris ka oma õigusest laenuleping üles öelda ning asuda sisse nõudma kogu võlgnetavat summat. Samuti andis Hageja I laenusaajatele veel kord võimaluse sama tähtaja jooksul pidada läbirääkimisi laenu tagasimaksmisega tekkinud probleemide lahendamiseks. Pärast nimetatud hoiatuse saamist esitas L. M. pangale veelkord sama sisuga ettepanekuid nagu eelnevalt märgitud. Hageja I vastas sellele 27.02.2009 kirjaga, selgitades veel kord panga seisukohti. Sama kirjaga ütles hageja I laenulepingu erakorraliselt üles. Hageja I esitas 09.03.2009 täitmisavalduse kohtutäitur Risto Sepp'ale laenulepingust tulenevate võlgnevuste sissenõudmiseks hüpoteegilepingu alusel. Nimetatud täitmisavalduse põhjal algatas kohtutäitur laenusaajate suhtes täitemenetluse ning 06.10.2009 toimunud kolmandal kordusenampakkumisel müüdi korteriomand hinnaga 850 000 EEK. Korteri müügist laekus pangale 742 294.50 EEK (korteriomandi müügihind, millest on maha arvatud kohtutäituri kulud). Hageja I hinnangul oleks korteri müügihind võinud olla oluliselt kõrgem, kuid kohtutäiturile ei võimaldatud korteri omaniku (sel ajal juba L. M.iga seotud OÜ X) korterile ligipääsu, mistõttu ei olnud ostuhuvilistel võimalik enne müügitehingu sooritamist korteriomandi seisukorraga tutvuda. Täitemenetluse ajal taotles L. M. võimalust korteri vabamüügiks, millele hageja I püüdis leida pooltele sobivat lahendust (võimaldada juurdepääsu korterile, esitada üürileping), kuid L. M. suhtus sellesse vastumeelselt ja pahauskselt. Hagejate vahel on 31.07.2004 sõlmitud koostööleping (edaspidi koostööleping), mille kohaselt hageja I finantseerib eluaseme soetamist või renoveerimist ja hageja II on nõus osaliselt tagama laenuvõtja poolse finantseeringu kohase tagastamise, kui laenuvõtja ja laen (sh sihtotstarve) vastavad kindlatele tingimustele. Hageja II on riiklike tagatiste väljastaja, kes tegutseb elamumajanduslaenude riiklikul tagamisel ettevõtluse toetamise ja laenude riikliku tagamise seaduse alusel. Tagatislepingust tulenev hageja II vastutus laieneb üksnes võlgniku põhikohustusele ning hageja II täidab tagatislepingust tulenevad kohustused üksnes juhul, kui tagatise saaja ei saa nõuet võlgniku ja võlgniku kohustusi tagavate kolmandate isikute vastu võlgniku põhikohustuse ulatuses rahuldada. Antud juhul tähendab hageja II poolt väljastatav tagatis hageja II kohustust täita laenusaajate ja hageja I vahel sõlmitud laenulepingust tulenev laenusaajate võlakohustus hageja I ees eelnimetatud koostöölepingus ja 05.03.2007 sõlmitud käenduslepingus määratud tingimustel ja ulatuses. Koostöölepingust ja käenduslepingust tulenev hageja II vastutus on täiendav kostjate vastutusele laenulepingu järgi. Käenduslepinguga on tagatud nõue, mis tuleneb panga ja laenusaajate vahelisest laenulepingust, millisest tulenev panga nõue hagejale II käenduse väljamakse taotluse esitamise seisuga oli 1 253 866.55 EEK, sealhulgas tähtajaks tasumata laenusumma 1 182 928.06 EEK. 26.10.2009 esitas hageja I hagejale II hüvitustaotluse laenulepingu tagatise väljamaksmiseks, mille tulemusena laekus 30.11.2009 laekus hagejalt II tagatise väljamaksena 181 222.56 EEK. Käenduslepingu järgse tagatisvara (korteri) väärtuseks laenulepingu sõlmimisel oli 2 180 000 EEK. Hageja II tagatis on laenulepingu sõlmimisel olnud 10% nimetatud summast. Hagejate vahelise koostöölepingu kohaselt väheneb hageja II tagatis iga põhiosamakse võrra. Laenusaajate poolt on tasutud põhiosamakseid summas 36 777.44 EEK, mille võrra on vähenenud hageja II tagatise jääk. Seega kuulus hageja II poolt hagejale I väljamaksmisele tagatise jääk summas

181 222.56 EEK.

5 (14)

Tsiviilasi nr 2-10-51549 Vastavalt ettevõtluse toetamise ja laenude riikliku tagamise seaduse § 8 lg 2 läheb võlgniku, s.t võlausaldaja kohustuse täitmisel võlausaldaja, s.t hageja I, nõue täidetud ulatuses üle sihtasutusele, s.t hagejale II. Lähtudes eeltoodust omandas hageja II 30.11.2009 väljamakse tegemisega hagejale I ning seega oma käenduslepingujärgse kohustuse täitmisega laenusaajate vastu nõude summas 181 222.56 EEK ehk 11 582.23 EUR. Kooskõlas võlaõigusseaduse (VÕS) § 415 lg 2 vähendas hageja I korteriomandi müügist ja hageja II väljamakstud tagatisest laekunud summadest Laenulepingu põhiosa jääki 923 517.06 EEK võrra. Pank saatis laenusaajatele 17.12.2009 nõude laenulepingust tuleneva võla tasumiseks summas 1 624 342.42 EEK ning andis võimaluse leppida kokku võlgnevuse tasumiseks kohtuväliselt. Samuti selgitas hageja I, et kui võlgnevust ei tasuta hiljemalt 15.01.2010 või ei esitata omapoolseid ettepanekuid võlgnevuste tasumiseks, esitab hageja I kohtusse hagi võlgnevuste sissenõudmiseks. Tulenevalt eeltoodust ning Eestis kehtinud valuuta vahetumisest paluvad hagejad kostjalt välja mõista. 1) Hagejale I 127 996.24 EUR, millest 63 956.74 EUR on tagastamata laenusumma, 3463.31 EUR on tasumata intress, 60 493.43 EUR on sissenõutavaks muutunud viivis ning 82.76 EUR muud laenulepingu rikkumisest tulenevad tasud (teatiste edastamine 57.52 EUR, trahv kindlustusnõude rikkumise eest 12.78 EUR ja kindlustuspoliisi maksumus 12.46 EUR). 2) Hagejale II 11 582.23 EUR, mis on laenulepingut taganud käenduslepingu täitmisest tulenev regressnõue. Lisaks palub hageja I mõista tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 367 alusel alates kohtulahendi tegemisest tema kasuks kostjalt välja jooksev viivis 0,1% põhivõlast päevas kuni põhinõude tasumiseni. Kostja vastuväited, hagejate seisukohad nende osas Kostja D.P. ei tunnista oma kohtule esitatud kirjalikus vastuses (I kd tl 70-73) ja teistes menetlusdokumentides (II kd tl 170-177, 214-215) ning kohtuistungeil hagi. Kostja avaldab, et vahetult laenulepingu sõlmimisele eelnenud ajal oli tema igakuuliseks sissetulekuks lapsetoetus 300 EEK. Esimest korda elus asus ta tööle 2007. aasta veebruaris, s.o vahetult enne laenulepingu sõlmimist, kusjuures kostja esimene töötasu laekus 09.03.2007. Kostja on esitanud ka oma pangakonto väljavõtte perioodist 01.09.2006 – 05.03.2007. D. P.l ei olnud laenamise hetkel piisavalt vahendeid laenu teenindamiseks. Tema kaasamine oli täiendav tagatis, kuid kostja jaoks siiski vastuvõetamatu. Kostja kirjutas laenulepingule alla, tehes seda panka usaldades. D. P. osas ei ole tehtud laenukõlbulikkuse analüüsi, samuti ei ole kostja esitanud laenutaotlust, selle esitas L.M.. Kostja on arvamusel, et pank seadis laenu andmisega kostjale ennast ise sellisesse olukorda, et kostja ei jõua seda laenu ei teenindada ega koheselt tasuda. Kostja, viidates krediidiasutuste seaduse § 58 lg 3 ja § 83 lg 3 sätetele ning Eesti Panga presidendi 27.06.2000 määrusele nr 9 (Laenude teenindamise miinimumnõuded ning ebatõenäoliselt laekuvate nõuete kuludesse kandmise kord, edaspidi Kord), asub seisukohale, et tema kaaslaenusaajana laenulepingusse kandmisel ei ole hageja I järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet ega koostanud ettenähtud korras laenuanalüüsi. Seetõttu on laenuleping tema osas tühine kui heade kommetega vastuolus olev tehing. 6 (14)

Tsiviilasi nr 2-10-51549 Hageja I märgib, et isegi kui ta ei pidanud kinni vastutustundliku laenamise põhimõttest kostja suhtes, ei muuda see laenulepingut tühiseks. Kostjal võiks olla panga vastu kahju hüvitamise nõue tasaarvestamiseks hageja nõuetega, kuid olemasolevatel asjaoludel seda ei ole. Hagejad peavad oluliseks rõhutada, et kostja on allkirjastanud nii hagejaga I laenulepingu kui ka hagejaga II käenduslepingu vabatahtlikult. Hagejale I jääb arusaamatuks, et kui kostjal puudus laenulepingu sõlmimisele eelnenud perioodil sissetulek ning ta ei olnud lepinguid allkirjastades veendunud oma võimes neid täita, miks ta siis võttis endale laenulepingust tuleneva kohustuse. Kostja säärast käitumist saab pidada vastutustundetuks ja hea usu põhimõttega vastuolus olevaks.

Hagiavalduse kohaselt tekkis laenusaajal L. M.il esimesed viivitused laenu tagasimaksete osas 2008. aasta aprillis. Kostjale teadaolevalt teatas L. M. 30.07.2008 pangale, et ta on tegelenud aktiivselt laenu tagatiseks oleva korteriomandi müümisega ning on leidnud korteriomandile ostja, kes on nõus omandama korteriomandi 1 650 000 EEK suuruse hinnaga. Tasutud oli käsiraha summas 82 500 EEK, kui kuna pank ei andnud korteriomandi nimetatud hinnaga võõrandamiseks nõusolekut, tagastas L. M. käsiraha ostjale. Pank aga esitas 09.03.2009 kohtutäiturile täitmisavalduse hüpoteegi seadmise lepingu alusel. Täitemenetluse käigus võõrandati korteriomand ligikaudu poole madalama hinnaga. Seega on pank oma tegevusega teadlikult ning tahtlikult tekitanud olukorra, kus tagatisvara on realiseeritud mõlemaid laenulepingu pooli, kuid eelkõige laenusaajaid kahjustavatel tingimustel. Siinkohal on hageja I märkinud, et see väide ei vasta tõele. Hageja I esitas 01.08.2008 e-kirja, millelt nähtub, et ta ei ole korteriomandi võõrandamisele väljatoodud summaga vastu olnud. Ekirjast nähtub, et hageja I on olnud igati koostööaldis. Laenusaajad lubasid küll panga palutud dokumendid temale toimetada, kuid ei teinud seda. Seepärast ei saanud hageja I laenusaajate eelnimetatud avalduse osas ka konkreetset otsust vastu võtta. Lisaks on L. M. kostjale teadaolevalt pangale korduvalt ettepanekuid laenulepingust tulenevate kohustuste edasise täitmise osas, kuid need ettepanekud on tagasi lükatud. Kostja asub seisukohale, et olukorras, kus hageja I ei ole laenu andmisel järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet, on ta põhjendamatult keeldunud laenu restruktureerimisest. VÕS § 416 lõike 2 kohaselt peab krediidiandja krediidilepingu ülesütlemisel pakkuma tarbijale hiljemalt koos kahenädalase täiendava täitmise tähtaja andmisega võimalust läbirääkimisteks, et leida võimalus kokkuleppele jõudmiseks. Kuigi pank on oma 06.01.2009 hoiatuses formaalselt pakkunud võimalust pidada temaga läbirääkimisi laenu tagasimaksmisel tekkinud probleemide lahendamisel, ei ole faktiliselt laenusaajail nimetatud õigust/võimalust realiseerida õnnestunud, kuivõrd hageja I on sisuliselt igasugustest läbirääkimistest keeldunud (s.t L. M.i poolt esitatud ettepanekud on kategooriliselt tagasi lükatud, samas ei ole pank vastusena L. M.i ettepanekutele esitanud mitte ühtegi omapoolset ettepanekut probleemide lahendamiseks). Kostja viitab ka Korra punktile 2.7., mille kohaselt võib krediidiasutus laenusaaja või muu tehingu poole makseraskuste tõttu nõustuda lepingutingimuste muutustega, millega ta üldjuhul ei nõustuks. Kostja on samuti seisukohal, et laenuleping on üles öeldud ebaseaduslikult, kuivõrd kostjate makseraskused lepingu täitmisel olid tingitud vääramatust jõust – majanduskriisist, mida ei suutnud keegi lepingu sõlmimisel ette näha. D. P. järeldab, et kui pank tegi seaduses nõutud laenuanalüüsi nõuetekohaselt, hindas ta tagatisvara niivõrd kõrgelt, et määras laenusaajate riski suuruseks, ehk omafinantseeringu suuruseks täpselt sellise summa nagu ta tol hetkel oli, ehk 7 (14)

Tsiviilasi nr 2-10-51549 10%. Seega oli pank veendunud, et ega need hinnad madalamale ei lange ja seega on tõestatud asjaolud, et ka pank ei näinud ette tulevikus algavaid erinevaid kriise. Seega pole mõeldav, et tagatisvara oli pank nõus ära müüma 850 000 EEK eest (ostuhind oli 2 180 000 EEK) ja nüüd seda järelejäänud summat nõuda laenusaajalt. Hagejad leiavad, et majanduskeskkonna üldine halvenemine, laenusaaja töötasu vähenemine või kaotus ja tagatisvara turuväärtuse vähenemine on asjaolud, mis ei ole hagejate kontrolli all. Nimetatud riskid on laenuvõtmisele olemuslikud ning neid ei saanud ega pidanudki hagejad laenu väljastamisel ette nägema. Ülemaailmse majanduskriisi näol, millest tulenevalt kostja pere sissetulekud ja laenu tagatisvara vähenes, ei olnud tegemist vääramatu jõuga ning rahalise kohustuse täitmise eest vastutab võlgnik alati. VÕS § 415 lõike 1 kohaselt ei või võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda VÕS § 113 lõikes 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist. Hagiavaldusest võib eeldada, et hageja I viiviste arvestus ei põhine VÕS § 415 lõikes 1 sätestatule. Kostja hinnangul ei ole hageja I põhjendanud nõuet nn teatiste esitamise, kindlustusnõude rikkumise ja kindlustuspoliisi arvega seonduva osas. Otsuse kirjeldavat osa on lihtsustatud vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 444 lg 1 sätetele. Kohaldatav õigus, kohtu tuvastatud asjaolud ja järeldused TsMS § 436 lg 2 kohaselt kohus rajab otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt kohus võib tugineda otsust tehes üksnes tõenditele, mida pooltel oli võimalik uurida, ja asjaoludele, mille kohta oli pooltel võimalik oma arvamust avaldada. TsMS § 436 lg 7 järgi ei ole kohus seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. Vastavalt TsMS § 438 lg 1 sätetele hindab kohus otsust tehes tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele.

Tsiviilasi nr 2-10-51549 vastutustundliku laenamise põhimõtteid (vt järgmine punkt) ja teha vastav laenuanalüüs. Seda eriti olukorras, kus tegemist on solidaarvastutusega, s.t võimalusega, et lepingujärgsete kohustuste täitmata jätmise korral võidakse kogu nõue pöörata ühe laenusaaja vastu. Panga põhjendus, et kostja „kaasati laenulepingusse noore pere ühise vastutustunde tekkimise eesmärgil“ ei ole äsjamärgitud põhimõttest kõrvalekaldumiseks piisav. Riigikohus on selles küsimuses teinud olulise lahendi – 27.11.2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-12 (mida on tsiteerinud ka pank, edaspidi Riigikohtu lahend). Nimetatud lahendis esitasid käesoleva menetluse kostjaga sarnaseid vastuväiteid laenulepingu käendajad ning kuigi käendajad maakohtu otsust (vaatamata maakohtu poolt vastuväidete käsitlemata jätmisele) ei vaidlustanud, pidas Riigikohus vajalikuks sedastada mõned järgnevad olulised põhimõtted. Kohtu hinnangul on need põhimõtted kohaldatavad ka praeguses asjas, sest käendajad saavad esitada võlausaldajale samu vastuväiteid, mis põhivõlgnik ise (VÕS § 149 lg 1). Riigikohtu lahendi punktides 24 ja 25 on selgitatud, et: „...iseenesest võib professionaalsel krediidiandjal sõltuvalt krediidi ulatusest ja tingimustest ning krediiditaotleja isikust olla VÕS § 14 lg 1 esimesest lausest tulenevalt üldine kohustus viia läbi krediiditaotleja n-ö krediidivõimekuse analüüs. Viidatud sätte järgi peavad lepingueelseid läbirääkimisi pidavad või lepingu sõlmimist muul viisil ette valmistavad isikud mõistlikult arvestama üksteise huvide ja õigustega. See tähendab, et krediidiandja võib olla kohustatud koguma andmeid ja hindama erapooletult, kas krediidist võib tekkida krediiditaotlejale olulisi raskusi ja kokkuvõttes kahjulikke majanduslikke tagajärgi. Krediidiasutustele on krediidi andmisel vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohustus sõnaselgelt sätestatud alates 1. jaanuarist 2007 kehtivas krediidiasutuste seaduse § 83 lg 3 redaktsioonis ning see on põhimõtteliselt järeldatav ka sama sätte varem kehtinud redaktsioonist. Tarbijakrediidi kohta on vastutustundliku laenamise põhimõte sõnaselgelt ette nähtud alates 1. juulist 2011 kehtivas VÕS §-s 4032. Kõigist olulistest ja kahtlustäratavatest asjaoludest krediiditaotleja krediidivõimekuse osas ja krediidiga seotud riskidest võib krediidiandjal olla nii krediiditaotleja kui ka tema kohustusi tagava isiku teavitamise kohustus VÕS § 14 lg 2 alusel. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise või teavitamiskohustuse rikkumisel võib krediidisaaja mh nõuda sellega tekitatud kahju hüvitamist VÕS § 14 ja § 115 lg 1 alusel. Kuna tegemist on lepingueelse kohustuse rikkumisega, on kahju hüvitamise eesmärgiks VÕS § 127 lg 1 järgi kahjustatud isiku asetamine olukorda, milles ta oleks olnud, kui ta ei oleks lepingut sõlminud, ehk nn negatiivse huvi või usalduskahju hüvitamine (vt ka Riigikohtu 15. jaanuari 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-89-06, p 16). Kooskõlas kohustuse eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2) tähendab see kõigi krediidist tekkinud negatiivsete tagajärgede (nt viivis, leppetrahv, vara vähenemine) rahalist hüvitamist. Selle kahju hüvitamise nõude saab tasaarvestada võlausaldaja krediidi tagastamise nõudega ja on võimalik, et lepingueelsete kohustuste rikkumise tõttu ei peagi krediidisaaja krediiti vähemalt osaliselt (kahju ulatuses) tagastama.“ Eelnevast ilmneb, et õige ei ole kostja väide, nagu oleks vastutustundliku laenamise põhimõtete järgimata jätmine tema suhtes tehingu tühisust kaasa toov asjaolu (vt ka allpool). See annab kostjale laenusaajana õiguse oma kahju hüvitamise nõude esitamiseks ja selle tasaarvestamiseks laenuandja nõudega.

Tsiviilasi nr 2-10-51549 põhimõtte rakendamiseks on krediidiasutus kohustatud koguma ja säilitama andmeid kliendi rahaliste kohustuste suuruse ja maksekohustuste täitmise kohta ning kasutama neid andmeid kliendi jaoks mõistliku laenukoormuse arvutamiseks. Sama paragrahvi lõike 2 alusel Eesti Panga presidendi 27.06.2000 määrusega nr 9 kehtestatud korra p 3.2. järgi peab laenuanalüüs peab olema suunatud eelkõige laenusaaja krediidivõimelisuse hindamisele. Krediidivõimelisuse hindamine peab tuginema kvalitatiivsele ja kvantitatiivsele analüüsile, mis peab võtma arvesse kõiki asjaolusid, mis võivad mõjutada laenu tagasimaksmise tõenäosust. Sama korra p 3.4. sätestab, et laenuanalüüs peab hõlmama järgmisi näitajaid:

Tsiviilasi nr 2-10-51549 sissetulek (I kd tl 33). Seega ei ole pank kostjat laenusaajana kaasates pidanud kinni vastutustundliku laenamise põhimõttest. Küll aga teeb kostja väidete täpsema hindamise keeruliseks asjaolu, et kostja ei ole selget kahju hüvitamise nõuet (nt vastuhagina) või tasaarvestusavaldust esitanud.

Tsiviilasi nr 2-10-51549 juba müüdud kolmandale isikule, samuti koormatud täiendava hüpoteegiga ja välja üüritud (kostja ei ole neile väidetele vastuväiteid esitanud). Neid asjaolusid arvestades käitus pank kohtu hinnangul õigesti, öeldes laenulepingu võlgnevuste tõttu üles. Kostja on viidanud Korra punktile 2.7., mis sätestab makseraskuste tõttu restruktureeritud nõude mõiste. Selle järgi on makseraskuste tõttu restruktureeritud nõudeks nõue, mille puhul on krediidiasutus laenusaaja või muu tehingu poole makseraskuste tõttu nõustunud lepingutingimuste muutustega, millega ta üldjuhul ei nõustuks. Sellisteks muutusteks tuleb lugeda:

Tsiviilasi nr 2-10-51549 Alates 01.01.2009 Alates 01.07.2011 Alates 01.01.2012 Alates 01.01.2013 Alates 16.04.2013

8,00% aastas 8,25% aastas 8,00% aastas 7,75% aastas 8,75% aastas

ajavahemik 02.03.2009-09.03.2009 10.03.2009-21.10.2009 22.10.2009-29.11.2009 30.11.2009-31.12.2010 Eurole üleminek 01.01.2011-30.06.2011 01.07.2011-31.12.2011 01.01.2012-31.12.2012 01.01.2013-15.04.2013 16.04.2013-07.06.2013

päevi

põhivõlg 1 925 222.56 1 925 222.56 1 924 222.56 1 181 928.06

63 956.74 63 956.74 63 956.74 63 956.74 63 956.74

laenu tasumine 0.00 1000.00 742 294.50 181 222.56

põhivõlg kokku 1 925 222.56 1 924 222.56 1 181 928.06 1 000 705.50 63 956.74 63 956.74 63 956.74 63 956.74 63 956.74 63 956.74

viivis 3375.76 95 315.50 10 102.95 87 074.01 2537.62 2660.64 5117.30 1425.90 812.57

viivis kokku 3375.76 98 691.26 108 794.21 195 868.22 12 518.26 15 055.88 17 716.52 22 833.82 24 259.72 25 072.29

Seega rahuldab kohus hageja I hagi osaliselt, mõistes kostjalt välja tasumata laenuvõla 63 956.74 EUR, laenulepingu ülesütlemisest alates arvutatud seadusjärgse viivise 25 072.29 EUR ning vastavalt hageja nõudele TsMS § 367 alusel viivise alates 08.06.2013 seadusjärgses määras (VÕS § 113 lg 1 teine lause) kuni põhivõla tasumiseni. Laenuvõla juures on arvestatud nii täitemenetluses laekunut kui käendaja tasutud summat. Kostja väide, et täitemenetluses müüdi korter põhjendamatult odavalt, on paljasõnaline. Kohtule teadaolevalt ei ole täitemenetluses kohtutäituri toiminguid vaidlustatud, pealegi on hageja I esitanud kohtule tema ja L. M.i kirjavahetuse (II kd tl 208-212), millest nähtuvalt oli kohtutäituril takistatud pääs korterisse, mis kiire ja võimalikult menetlusosaliste huve arvestava täitemenetluse läbiviimisele kindlasti kaasa ei aidanud (sel ajal alanesid kinnisvara hinnad kiirelt). Kirjavahetusest nähtuvalt omas L. M. kontrolli ka OÜ X kui selleaegse korteri omaniku tegevuse üle, kuid esitatust ei nähtu, et ta oleks mingil moel kaasa aidanud korteri müügile kõrgema hinnaga (kokku toimus kolm enampakkumist).

13 (14)

Tsiviilasi nr 2-10-51549

/allkrijastatud digitaalselt/ Toomas Talviste Kohtunik

14 (14)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.