Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

1 (6)

Edasikaebamise kord Kohtuotsusele saab esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule (Kalevi tn 1, Tartu) 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Hageja nõue ja põhjendused Swedbank Liising Aktsiaselts esitas 13.02.2013. a kohtule hagiavalduse Kxxxxx Kxxxxx vastu liisingulepingust tuleneva võla ja viivise nõudes. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 29.08.2007. a liisingulepingu nr 0174835L, mille esemeks oli maastur Volkswagen Touareg TDI, 2.5, ehitusaastaga 2004. Lepingust tulenevalt andis hageja vara lepingu perioodiks kostja valdusesse ja kasutusse ning kostja kohustus hagejale tasuma selle eest makseid , sh intressi, kokkulepitud maksegraafiku alusel. Liisingulepingu kohaselt kohustus kostja sõlmima vara vabatahtliku ja kohustusliku kindlustuslepingu. Kostja kohustus tasuma kindlustusmakseid ja kindlustusega seotud kulusid. Kostja kohustus tagama kindlustuslepingute ja katkematu kindlustuskaitse olemasolu ning nõuetekohase täitmise. Kostja kohustus ka katma kindlustusmaksete tasumata jätmise tagajärjel ning muudel alustel kindlustusest tulenevad kulud ja/või kahjud (sh kindlustusandja regressinõuded). Kui vastavad kulud ja/või kahju on kandnud hageja, kohustus kostja hagejale vastavad summad hüvitama hageja poolt nimetatud tähtajaks ja korras. 29.08.2007.a sõlmisid pooled kindlustuslepped. Kindlustuslepete kohaselt oli kindlustusandjaks AS Hansa Varakindlustus, kindlustusvõtjaks kostja ja soodustatud isikuks hageja. Kindlustuslepete kohaselt kohustus kostja kindlustusmakseid tasuma kindlustusandjale hageja vahendusel, kandes need kindlustusleppes ettenähtud ajaks ja korras hageja arveldusarvele. Kostja rikkus liisingulepingust ja kindlustuslepetest tulenevaid kohustusi, jättes nõuetekohaselt tasumata liisingulepingu ja kindlustuslepete alusel tasumisele kuuluvad põhiosa ja intressimaksed ning kohustusliku liikluskindlustus- ja kaskokindlustusmaksed. Seoses kostjapoolse rikkumisega, saatis hageja kostjale 04.10.2011. a teatise lepingu ülesütlemise kohta. Hageja informeeris kostjat võlgnevuse suurusest ja andis täiendava tähtaja võlgnevuse tasumiseks. Kostja võlgnevust ei tasunud, mistõttu ütles hageja liisingulepingu üles. Seoses lepingu ennetähtaegse lõpetamisega kohustus kostja lepingu punkti 7.5 alusel andma hagejale üle lepingu esemeks oleva vara valduse. Kuivõrd kostja vara ei tagastanud, oli hageja sunnitud pöörduma vara tagastamiseks Credit Expert OÜ poole. Vara valdus taastati 14.11.2011. a. Pärast vara valduse tagasisaamist andis hageja vara võõrandamiseks üle Amserv Auto AS-ile. Credit Expert OÜ ja Amserv Auto AS esitasid hagejale osutatud teenuste eest arved kokku summas 485,83 eurot (käibemaksuta), mis on hageja poolt tasutud. Vara realiseerimisest saadud summa ei katnud kogu hageja lepingust tulenevat nõuet kostja vastu. Hageja lepingust tulenev nõue kostja vastu oli 11 139,37 eurot, mis koosneb vara jääkmaksumusest summas 9095,88 eurot, debitoorsest võlgnevusest summas 1514,42 eurot, vara tagastamise ja realiseerimisega seotud kuludest kokku summas 485,83 eurot (käibemaksuta) ja kindlustusmaksete võlgnevusest summas 43,24 eurot. Vara realiseeriti hinnaga 9457,50 eurot. Hageja arvestab nõudest maha vara realiseerimisest saadud summa enda nõudest maha. Seega on hageja nõudeks kostja vastu 1681,87 eurot (11 139,37 eurot – 9457,50 eurot), mille hageja palus kohtul kostjalt tema kasuks välja mõista. Lisaks palus hageja kohtul kostjalt tema kasuks välja mõista viivis protsendina põhinõudelt (1681,87 eurot) alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni liisingulepingus sätestatud määras, so 7 % aastas. Kostja vastuväited

2 (6)

Kostja 01.04.2013. a kirjalikus vastuses hagile sisulisi vastuväiteid ei esitanud. Kostja teatas, et on hagiga tutvunud. Kohus otsustas 13.05.2013. a määrusega lahendada asja kirjalikus menetluses TsMS § 403 alusel ning määras pooltele tähtaja täiendavate avalduste ja dokumentide esitamiseks. Pooled täiendavaid dokumente ega avaldusi kohtule ei esitanud. Kohtu seisukoht Kohus, tutvunud asja materjalide ja poolte seisukohtadega, leiab, et hagi kuulub rahuldamisele. Kohus tegi vaidlustamata asjaoluna kindlaks, et hageja Swedbank Liising AS ja Kxxxx Kxxxx sõlmisid 29.08.2007. a liisingulepingu nr 0174835L (tl 9-21), mille alusel finantseeris hageja maasturi WOLKSWAGEN TOUAREG TDI, hinnaga 33 170,14 eurot, ostu ja sõiduk anti kostja kasutusse (t lk 22) ning kostja kohustus maksma selle eest hagejale tasu ja intressi kokkulepitud maksegraafiku alusel. Pooled leppisid kokku, et pärast kostja poolt kõigi osamaksete tasumist ja liisingulepingu lõppemist, on kostjal õigus liisinguese omandada 5622,06 euro eest. Liisingulepingu alusel kohustus kostja sõlmima liisingueseme vabatahtliku ja kohustusliku kindlustuslepingu ja tasuma kindlustusmakseid hageja vahendusel hageja poolt esitatud arvete alusel. Kostja on nimetatud lepingus sõlminud 29.08.2007.a (t lk 23-26). Poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et kostja rikkus liisingulepingut ja ei tasunud liisinguja kindlustusmakseid nõuetekohaselt. Seoses kostjapoolse rikkumisega ütles hageja liisingulepingu ennetähtaegselt üles (t lk 34). Hageja nõudis kostja valdusest välja liisitud sõiduki ning võõrandas selle. Hageja on kandnud kulusid seoses sõiduki valduse tagasisaamisega summas 186eurot (t lk 37-41) ja võõrandamisega summas 397 eurot (t lk 4243). Hageja nõuab kostjalt vara jääkmaksumust, debitoorset võlgnevust, vara tagastamise ja vahendamisega seotud kulusid ja kindlustusmaksete võlga ulatuses, mida vara realiseerimisest saadud summa ei katnud. Tõendatud on, et hageja võõrandas sõiduki 9457,50 euroga (t lk 44). Hageja nõue kostja vastu oli kokku 11 139,37 eurot, mis koosneb vara jääkmaksumusest summas 9095,88 eurot (käibemaksuta), debitoorsest võlgnevusest summas 1514,42 eurot, vara tagastamise ja vahendamisega seotud kuludest kokku summas 485,83 eurot (käibemaksuta) ja kindlustusmaksete võlast summas 43,24 eurot. Kostja ei ole esitanud hageja nõude suurusele vastuväiteid. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 361 näeb ette, et liisingulepinguga kohustub liisinguandja omandama liisinguvõtja poolt määratud müüjalt teatud eseme (liisinguese) ja andma selle liisinguvõtja kasutusse, liisinguvõtja kohustub aga maksma liisingueseme kasutamise eest tasu. VÕS § 101 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja võlgnikupoolse kohustuse rikkumise korral õiguskaitsevahendina nõuda muu hulgas kohustuse täitmist, kahju hüvitamist ja öelda lepingu üles. VÕS § 196 lg 1 järgi võib kumbki pool kestvuslepingu mõjuval põhjusel etteteatamistähtaega järgimata üles öelda, eelkõige kui ülesütlevalt lepingupoolelt ei või kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades mõistlikult nõuda lepingu jätkamist kuni kokkulepitud tähtpäevani või etteteatamistähtaja lõppemiseni (erakorraline ülesütlemine). VÕS § 367 lg 1 kohaselt peab liisinguvõtja liisingulepingu ülesütlemise korral hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige

3 (6)

liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. VÕS § 367 lg 2 sätestab, et sama paragrahvi lõikes 1 nimetatud kulude kindlakstegemisel lähtutakse liisinguvõtja poolt pärast ülesütlemist tasuda jäänud liisingumaksete summast, millest arvatakse maha lepingust tulenev intress ja muud summad, mis ei seondu liisingueseme omandamiseks tehtud kulutustega. VÕS § 101 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja võlgnikupoolse kohustuse rikkumise korral õiguskaitsevahendina nõuda muu hulgas kohustuse täitmist, kahju hüvitamist ja öelda lepingu üles. VÕS § 196 lg 1 järgi võib kumbki pool kestvuslepingu mõjuval põhjusel etteteatamistähtaega järgimata üles öelda, eelkõige kui ülesütlevalt lepingupoolelt ei või kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades mõistlikult nõuda lepingu jätkamist kuni kokkulepitud tähtpäevani või etteteatamistähtaja lõppemiseni (erakorraline ülesütlemine). Hageja on viidanud nõude alusena lepingu üldtingimuste p-le 7.4.1. Nimetatud lepingu punkt sätestab, et kui liisingueseme võõrandamisest saadav rahasumma ei kata kõiki liisinguvõtja poolt liisinguandjale tasumisele kuuluvaid summasid, on liisinguvõtja kohustatud viivitamatult tasuma liisinguandjale puudu jääva osa. Hageja nõuab kostjalt 1681,87 euro tasumist, s.o võlga ulatuses, mida ei katnud vara realiseerimisest saadud summa. Liisinglepingu üldtingimuste p 7.4. sätestab toimingud, kui liisingleping öeldakse üles üldtingimuste p 7.1. alusel. Nimelt kuulub liisinguese liisinguandja poolt võõrandamisele. Liisingueseme võõrandamisest saadud rahasumma arvelt kustutatakse esmajärjekorras liisinglepingu ülesütlemise ja liisingueseme võõrandamisega kaasnenud dokumentaalselt tõestatud põhjendatud kulud, seejärel liisinguvõtja poolt liisinglepingu ülesütlemiseni tasumata osamaksed ja intress, seejärel kõik sellel järgnevate kalendrikuude eest tasumisele kuuluvad maksed, siis viivised ja leppetrahvid ning üksnes seejärel kannab liisinguandja järelejääva rahasumma liisinguvõtja kontole. TsMS § 438 lg 1 kohaselt otsust tehes kohus otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. TsMS § 436 lg 7 kohaselt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. TsMS § 438 lg-t 1 ja § 436 lg-t 7 tuleb tõlgendada kooskõlas Euroopa Ühenduse Nõukogu direktiivi (edaspidi direktiiv) 93/13/EMÜ artiklis 6. sätestatud eesmärgiga, mis nõuab liikmesriikidelt siseriiklikes õigusnormides sätestamist, et ebaõiglased tingimused ei ole tarbijale siduvad. Direktiivis sätestatu kohaselt ei ole oleks seda võimalik saavutada, kui tarbija ise oleks kohustatud tõendama selliste tingimuste ebaõiglast olemust. Seetõttu tuleb TsMS § 438 lg 1 ja § 436 lg 7 koosmõjus mõista selliselt, et tarbija vastu esitatud nõude lahendamisel on kohtul kohustus kontrollida nõude õiguslikku alust sõltumata sellest, kas tarbija ise on nõudele vastuväiteid esitanud või mitte. Kuna tegemist on liisinglepingu lisaks olevate üldtingimustega, mis olid välja töötatud liisinguandja poolt, on need VÕS § 35 tulenevalt tüüptingimused. Vaidlust ei ole, et hageja sõlmis lepingu oma majandustegevuse raames. Asja materjalidest ei nähtu, et kostja oleks sõlminud lepingu oma majandus- või kutsetegevuse raames. Sellisel juhul võib kostja kui füüsilise isiku puhul eeldada, et ta sõlmis lepingu väljaspool oma majandus- või kutsetegevust, st tarbijana VÕS § 34 tähenduses, mis omab tähendust mh tüüptingimuste kehtivuse hindamisel

4 (6)

Riigikohus on 06.02.2013. a lahendis 3-2-1-184-12 punktis 17 andnud analoogsete hageja poolt kasutatavate üldtingimuse osas järgmise sisuga seisukoha: „Kolleegiumi arvates on viidatud liisingulepingu üldtingimuste säte (sh p 7.4.1) tüüptingimusena VÕS § 35 lg 1 mõttes vastuolus mh VÕS § 42 lg 3 p-ga 5, kuna sellega kahjustatakse liisinguvõtjat ebamõistlikult. Seega on üldtingimuste säte selles osas tühine (vt ka nt Riigikohtu 20. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-52-11, p 15). Ebamõistlik kahjustamine seisneb selles, et tüüptingimusega on kogu liisingueseme võõrandamise risk pandud liisinguvõtjale, kuna võõrandamise tingimused (mh hinna ja tähtaja) määrab üksnes võõrandajaks olev liisinguandja. Liisinguvõtjale ei ole liisingulepingu järgi antud võimalust võõrandamisprotsessis osaleda. Seega võib liisinguandja viidatud üldtingimuste sätte järgi liisingueseme võõrandada ka oluliselt alla turuhinna või lausa tasuta ning pärast esitada sellest tulenevalt liisinguvõtja vastu Üldtingimuste p-s 7.4.1 nimetatud hüvitisenõude. Isegi kui liisinguandja igapäevases praktikas sellest ei lähtu, tõlgendatakse tüüptingimust VÕS § 39 järgi objektiivselt. Riigikohus märkis, et tüüptingimuse osaline tühisus ei mõjuta aga ülejäänud liisingulepingu kehtivust VÕS § 41 järgi.“ Riigikohtu otsuse p 18 on selgitatud, et on lubatud poolte kokkuleppel (ka liisinguandja tüüptingimustes) liisingueseme tagastamisaegse väärtuse asemel lähtuda liisingueseme müügihinnast, kui see ei erine oluliselt eseme turuhinnast ning liisinguandjal on kohustus teha kõik endast olenev, et saavutada ennetähtaegselt tagastatud liisingueseme võõrandamisel parim ja kiireim tulemus. Kohus leiab, et kuna Üldtingimuste p-i 7.4.1. kahjustab liisinguvõtjat ebamõistlikult, on nimetatud üldtingimuste punkt tüüptingimusena tühine ja selle asemel tuleb kohaldada VÕS § 367 lg-t 3 ja kindlaks teha liisingueseme väärtus liisinguandjale tagastamise ajal. VÕS § 367 lg 3 sätestab: Kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb sama paragrahvi lõikes 1 nimetatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Lepingu pooled eraldi liisingueseme väärtust selle tagastamise ajal ei fikseerinud ja seetõttu tuleb väärtuse hindamisel lähtuda kaudsetest tõenditest. Liisinglepingu lisaks oleva maksgraafiku (tl 15) põhjal saab kaudselt tuletada vara jääkmaksumuse, milleks oli 30.10.2011. a seisuga 147 594,05 krooni (käibemaksuta), mis vastab 9432,98 eurole. Hageja on müünud sõiduki hinnaga 9457,50 eurot (käibemaksuta), on jääkväärtusest veidi isegi kõrgem. Seega saab kohtu hinnangul hageja nõuete arvestamisel lähtuda liisingueseme müügihinnast, kuna kostja kui liisinguvõtja huvide kahjustumist ei nähtu. Eeltoodu alusel leiab kohus, et hageja nõue kostjalt vara jääkmaksumuse, debitoorse võla, vara tagastamise ja vahendamisega seotud kulude ning kindlustusmaksete võla saamiseks ulatuses, mida ei katnud vara realiseerimisest saadud summa, on põhjendatud ja tuleb rahuldada. Kohus leiab, et põhjendatud on ka hageja viivisenõue võlgnetava summa tasumisega viivitamise eest. Hageja nõuab viivist lepingus kokkulepitud määras ehk 7 % tasumata summalt aastas alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni. VÕS § 101 lg 1 p 6 kohaselt võib võlausaldaja juhul, kui võlgnik on kohustust rikkunud, nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist. TsMS § 367 näeb ette, et viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest.

5 (6)

Kohus arvestas kohtuotsuse tegemise aja seisuga, s.o perioodi 13.12.2012 – 05.06.2013. a eest viivise suuruseks 55,83 eurot (põhivõlg kokku 1681,87 eurot x 7 % aastas x 175 päeva), mis tuleb samuti otsusega välja mõista. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja liisingulepingust tuleneva võlgnevuse kokku summas 1737,70 eurot, millest 1681,87 eurot on põhivõlg ja 55,83 eurot 05.06.2013. a seisuga sissenõutavaks muutunud viivis. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja ka viivise pärast lahendi tegemist protsendina põhivõlast. Menetluskulude jaotus Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus rahuldas hagi, seega tuleb hageja menetluskulud jätta kostja kanda. TsMS § 405 lg 1 p 3 järgi võib kohus lihtmenetluses muu hulgas määrata kindlaks menetluskulude suuruse juba menetlust lõpetavas kohtulahendis, võimaldades menetlusosalistel esitada eelnevalt oma menetluskulude nimekirjad. Hageja on esitanud enda menetluskulude nimekirja hagiavalduses. Kostja ei ole esitanud hageja menetluskuludele vastuväiteid. Hageja on märkinud enda menetluskuluks nõude esitamise tasutud riigilõivu kokku summas 225,46 eurot, millest 50,46 eurot tasuti maksekäsu kiirmenetluses ja 175 eurot hagiavalduse esitamisel. Kohus leiab, et hageja menetluskulud on põhjendatud. Hageja on tasunud hagilt riigilõivu seaduses ettenähtud määras. Kohus tegi kindlaks, et hageja on enne kohtusse pöördumist esitanud kostjalt võla saamiseks tema vastu maksekäsu kiirmenetluse avalduse. Pärnu Maakohus jättis avalduse 07.22.2012. a määrusega rahuldamata. TsMS § 144 p 7 alusel saab lugeda ka maksekäsu kiirmenetluses tasutud riigilõivu kohtumenetluse kuluks. Seega mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja menetluskuluna riigilõivu kokku summas 225,46 eurot. Hageja taotlusel mõistab kohus TsMS § 177 lg 2 alusel kostjalt hageja kasuks välja viivise menetluskuludelt alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 ettenähtud määras.

/allkirjastatud digitaalselt/ Maimu Laumets Kohtunik

6 (6)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.