Võlaõigus › Võõrandamislepingud

Menetluskulude jaotus Jätta menetluskulud kostja kanda.

Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest. Apellatsioonkaebus tuleb esitada otse Tallinna Ringkonnakohtule. Apellatsioonkaebuse võib kohus lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta kohtuistungi pidamist. Apellatsioonkaebuse esitamisel tasutakse riigilõivu sama palju, kui tuleb tasuda hagi esialgsel esitamisel maakohtule, arvestades kaebuse ulatust ja seda, kas kaebus esitatakse elektrooniliselt veebilehe www.e-toimik.ee kaudu. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi kohtule esitatava kaebuse või taotluse koostamiseks peab menetlusabi taotleja tegema seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Menetluse käik

AS T (hageja) esitas 10.12.2012 Harju Maakohtule hagi CAOÜ (kostja) vastu võla 2956,48 nõudes. Kohus võttis hagi menetlusse 08.01.2013 määrusega ja kohustas kostja hagile vastama. Hagi on kostjale kätte toimetatud 01.02.2013. Kostja esitas 20.02.2013 vastuse hagiavaldusele. Kohus edastas kostja vastuse hagejale 21.02.2013 ja andis hagejale tähtaja kostja vastuse osas seisukoha esitamiseks 20 päeva menetlusdokumendi kättesaamisest. Hageja esitas seisukoha kostja vastuse osas 26.02.2013. Kohtuistung toimus 15.04.2013. Hageja esitas kohtukõne teesid 22.04.2013 ja hagi tagamise taotluse. Kohus jättis hagi tagamise taotluse 23.04.2013 määrusega käiguta ja 25.04.2013 määrusega rahuldamata. Hagiavaldus 10.04.2012 sõlmisid hageja AS T ja kostja OÜ CA müügilepingu, millega kostja müüs hagejale mootorsõiduki Toyota Corolla (reg.märk XXX) ning hageja tasus sõiduki eest 2600 eurot. 09.05.2012 teostas hageja mootorsõiduki parandustöid kogusummas 338,96 eurot ilma käibemaksuta. 16.05.2012 ilmnes, et mootorsõiduki suhtes on seatud käsutuskeelu piirang, mille kohaselt puudub kostjal õigus mootorsõidukit käsutada ning hageja teatas kostjale, et kostja võtaks tarvitusele abinõud mootorsõiduki aresti alt vabastamiseks. Kuna kostja ei suutnud mootorsõidukit aresti alt vabastada, esitas hageja 26.06.2012 kohtutäiturile avalduse mootorsõiduki aresti alt vabastamiseks. 02.07.2012 vastas kohtutäitur, et Äriseadustiku (ÄS) § 447 lg 1 tulenevalt ei ole võimalik keelumärget kustutada. 02.07.2012 saatis hageja kostjale kirja, milles palus kostjal sõlmida kokkuleppe kohtutäituriga ja võlausaldajatega, mis võimaldaks keelumärke kustutada. Hageja selgitas, et kui eelnevalt nimetatud kokkuleppe saavutamine ei ole võimalik, siis taganeb hageja lepingust. 19.07.2012 teatas kostja, et tal ei ole võimalik kohtutäituriga ja võlausaldajatega kokkulepet saavutada. 20.09.2012 saatis hageja kostjale lepingust taganemise avalduse ning võlateatise, milles hageja palus kostjal tagastada lepinguga üleantu ning täiendavalt hüvitada mootorsõidukile tehtud kulutuste väärtus. Kostja ei tasunud hagi esitamise ajaks võlgnevust. Hageja leiab, et kostja on jätnud lepingust tulenevad kohustused täitmata, mistõttu oli hagejal õigus lepingust taganeda. Hageja tugineb nõude põhjendamisel Võlaõigusseaduse (VÕS) § 208 lg 1, § 100, § 217 lg 2 p 4, § 116 lg 1, lg 2, lg 4, § 189 lg 1, § 111, § 191 lg 2, § 190 lg 1, § 1042 lg 1 ja Asjaõigusseaduse (AÕS) § 92 lg 1. Hageja palub kostjalt välja mõista mootorsõiduki ostuhinna 2600 eurot ning sellele alates 09.04.2012 kogunenud intressi 04.12.2012 seisuga 17,52 eurot ja kulutused, mida hageja on teinud mootorsõiduki parendamiseks 338,96 eurot. Hageja avaldab, et on valmis tagastama mootorsõiduki kostjale koheselt pärast võlgnevuse laekumist hageja pangakontole. Kostja vastus Kostja hagi ei tunnista. CAOÜ omandas mootorsõiduki Toyota Corolla (reg.märk XXX) OÜ CH jagunemislepinguga 16.01.2011. On selgunud, et mootorsõidukile Toyota Corolla on seatud 21.01.2011 keelumärge, käsutuskeelu piirang. CAOÜ-l puuduvad ja puudusid võlgnevused, mille katteks käsutamise keelumärget seada. Kostja on realiseerinud talle kuuluva sõiduvahendi, millele on ebaseaduslikult väidetavalt OÜ-ga CHseotult seatud käsutamise keelumärge. Kostja on seisukohal, et nimetatud ostu – müügi leping on seaduslik ja sellest taganemiseks puudub alus. Hageja Hageja seisukoht

2-12-52211

Hageja leiab, et kostja vastuväited hageja taganemise õigusele on alusetud. Hageja jääb

hagiavalduses esitatud seisukohtadele. Hageja taganes poolte vahel sõlmitud võlaõiguslikust lepingust kostja poolse põhikohustuse (s.o. omandiõiguse ülemineku võimaldamise kohustuse) täitmata jätmise tõttu VÕS § 100 alusel ning omandiõiguse ülemineku võimaldamata jätmine on käsitletav ka VÕS § 217 lg 2 p 4 alusel lepingu tingimustele mittevastava mootorsõiduki võõrandamisega hagejale. Kostja vastutab lepingu täitmata jätmise eest VÕS § 103 lg 1 alusel ja lepingu tingimustele mittevastava mootorsõiduki müügi eest VÕS § 218 lg 1 alusel. Mootorsõiduki omanike vahelised suhted ei oma antud kohtuvaidluse raames tähendust. Kostja viitas vastuses, et mootorsõiduki käsutamist piirav keelumärge on seatud mootorsõiduki varasema omanikuga (s.o. OÜ-ga CH) seotud asjaolude tõttu Hageja on seisukohal, et see asjaolu ei oma käesoleva kohtuvaidluse raames tähendust, kuivõrd lepingulises võlasuhtes olid üksnes hageja ja kostja. Kostja poolt esitatud dokumentaalsed tõendid ei ole antud vaidluses asjakohased. 16.01.2011 kuupäeva kandev CAOÜ ainuosaniku otsus ei oma mingit puutumust vaidlusaluse tehinguga ning kostja väide, nagu oleks ta omandanud mootorsõiduki 16.01.2011, on tõendamata ja ei vasta tegelikkusele. Ka 28.02.2011 sõlmitud jagunemisleping ei oma asja õigel lahendamisel tähendust, kuna mootorsõidukile seati käsutamiskeeld 21.01.2011 ning mootorsõiduki omandi üleandmine CHOÜ-lt CAOÜ-le ei olnud seetõttu ka 28.02.2011 jagunemislepinguga võimalik. Hagiavalduses esitatud nõue on suurenenud intressinõude suurenemise tõttu. Hagiavalduses märkis hageja, et 04.12.2012 seisuga oli intressi nõude suuruseks 17,52 eurot. 21.02.2013 seisuga on eelnimetatud intressi nõue kasvanud 21,74 euroni. Eeltoodust tulenevalt on kostja võlgnevus hageja ees 21.02.2013.a seisuga 2960,70 eurot (2600 + 338,96 + 21,74). Hageja palub kostjalt välja mõista põhivõlgnevuse summas 2938,96 eurot, intressivõla seisuga 21.02.2013 summas 21,74 eurot ning alates 22.02.2013 põhivõlgnevuselt edasiulatuvalt arvestatav intress seadusjärgsel määral kuni põhivõlgnevuse täieliku tasumiseni.

Kohtuistung 15.04.2013 Hageja jääb oma seisukoha juurde. Kostja on oma vastuse juurde pannud dokumendi, mida ta nimetas CAOÜ otsuseks ja kostja viitas, et CAOÜ omandas nimetatud sõiduki. Kostja on kantud äriregistrisse 8.02.2011. Küsimus on selles, et CAOÜ müüs auto hagejale ja väitis, et see on tema oma ja sellel ei ole puudusi, kuid hiljem, kui hageja oli sellele sõidukile teinud hulgaliselt korrastustöid ja oli leidnud sellele sõidukile ostja, selgus, et autol on võõrandamise keeld. Selle tõttu hageja leiab, et hagejal on õigus lepingust taganeda ja tagastada sõiduk kostjale. Hageja on nõus auto tagasi andma kostjale, kostja keeldub sõidukit vastu võtmast. Hageja jääb 26.02.2013 vastuses kirjutatud rahalise nõude 2960, 70 eurot juurde. Käsutuskeeld pandi peale kui selleks kasutajaks oli CAOÜ, seega CAOÜ ei saanud seda sõidukit omada ja ei saanud üle anda autot kui autol on käsutamiskeeld. Tegelikult ei ole ka hagejal täpseid andmeid selle kohta, millistel asjaoludel ja kelle kasuks on arest pandud. Kui hageja suhtles täituriga, siis saadi teada ainult täpne kuupäev, millal antud keeld peale pandi. Notar on selgitanud, et need, kes saavad vara, saavad ka kohustusi ja need, kes vara said, pole kohustusi likvideerinud. Hageja arvates ei anna kohtutäituri väljakutsumine ega tunnistajana ülekuulamine midagi. 21.01.2011 oli sellel sõidukil käsutuskeeld peal. Ainuke, mis omab tähendust on fakt, millal kanti käsutamise keelumärge registrisse. Hageja ja kostja tehing oli 10.04.2012 ja enne seda oli 6 keelumärget enne tehingut. Hageja on üritanud kompromissi pakkuda, et kostja võtaks auto ja maksaks hagejale raha, mida hageja soovib, võit oleks pool riigilõivu ja menetluskulud enda kanda. Kostja jääb oma vastuse ja taotluste juurde. Kostja ei ole teadlikult midagi rikkunud ja tehing on pädev. Kostja on müünud auto ettevõtte asutuste vahel ning kuupäeva erinevus ei muuda asja otseselt. Leping on kehtiv ja kostja ei ole nõus autot vastu võtma. Kõik arved on tasutud ja leping on kehtiv ja kui on probleeme, siis on probleem kohtutäituris, kes on pannud ebaseaduslikult registrisse märke auto kinnipidamiseks. Autoga ei saa tehingud

teha. Praegune auto kuulub T AS-le ning kohtutäitur hoiab ebaseaduslikult kinni auto realiseerimist. Autoregistri kohaselt ei saa autot müüa, kostja loeb paberitest seda välja. CAOÜ on võõrandanud auto täiesti seaduslikult ja kaks kuud hiljem tahetakse tehing tühistada, sellega kostja nõus ei ole. Kostja ei oska öelda, kas autol on käsutuskeeld või ei ole. Kõik tehingud tehti notari juures ja kui on omandiõigus üle läinud, siis pidi kõik korras olema. Eraomand on püha ja puutumatu, ei saa olla mingit registriväljavõtet, hageja oleks pidanud kohtutäituri kohtusse kaebama. Kostja soovib kohtutäiturit tunnistajana menetlusse kaasata ja ei ole nõus istungiga ning sisulise aruteluga edasi minema. Kostja soovib dokumentidega tutvuda ja esitada veel dokumente. Kostja on täiesti seaduslikult enda auto edasi müünud ja hageja ei suuda võõrandada autot, kuna kohtutäitur on pannud keelu seaduslikule autole. Kostja taotleb kohtutäituri tunnistajaks kutsumist. Kostja ei tea, et käsutamise keelumärge on ja palub selle kohta tõendit. Keelumärke olemasolu on selgunud hageja väidetest, kuid kostja palub seda tõendada ja loobub kohtutäituri tunnistajana ülekuulamise taotlusest. Kohus teeb autoregistrikeskusesse päringu ja määrab jätta kostja seadusliku esindaja taotluse kohtutäituri välja kutsumiseks rahuldamata, kuna taotlused tuleb esitada 7 päeva enne kohtuistungit. Kohus edastab menetlusosalistele ARKi päringu väljatrükid, millest nähtub keelumärgete olemasolu. Kostja taotlusel kohus teeb pooltele ettepaneku esitada hiljemalt 22.04.2013 kohtuvaidluse kirjalikud teesid või allkirjastatud kompromissi. Hageja kohtukõne teesid Hageja jääb kõigi 10.12.2012 hagiavalduses ja 26.02.2013 menetlusdokumendis toodud väidete ja taotluste juurde. Mootorsõidukile Toyota Corolla XXX seati 24.01.2011 keelumärge, mis muutis mootorsõiduki käsutamise pärast nimetatud kuupäeva TsÜS § 88 lg-st 1 tulenevalt tühiseks. Lisaks on menetluse käigus täiendavalt selgunud, et 24.05.2011 seati samale sõidukile täiendavalt neli keelumärget ning 06.09.2011 veel täiendav keelumärge. Seega hageja ja kostja vahel võlaõigusliku lepingu sõlmimisel 10.04.2012 oli sõidukil 6 kehtivat keelumärget. Hageja taganes poolte vahel sõlmitud võlaõiguslikust lepingust kostja poolse põhikohustuse (s.o. omandiõiguse ülemineku võimaldamise kohustus) täitmata jätmise tõttu VÕS § 100 alusel ning omandiõiguse ülemineku võimaldamata jätmine on käsitletav ka VÕS § 217 lg 2 p 4 alusel lepingu tingimustele mittevastava mootorsõiduki võõrandamisega hagejale. Kostja vastutab lepingu täitmata jätmise eest VÕS § 103 lg 1 alusel ja lepingu tingimustele mittevastava mootorsõiduki müügi eest VÕS § 218 lg 1 alusel. Seega on hageja nõue tõendatud ja põhjendatud. Kohtu seisukoht Kohus leiab, et hageja nõue on põhjendatud, mistõttu tuleb hagi rahuldada. Asjaõigusseaduse (AÕS) § 92 lg 1 kohaselt, vallasomand tekib vallasasja üleandmisega, kui võõrandaja annab asja valduse üle omandajale ja nad on kokku leppinud, et omand läheb üle omandajale. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 88 lg 1 kohaselt, kohtu või muu seadusega selleks õigustatud ametiasutuse või ametiisiku poolt antud käsutuskeeldu rikkuv käsutustehing on tühine. Tühine on ka täitemenetluses, hagi tagamiseks või pankrotihalduri poolt tehtud käsutus, mis rikub eelmises lauses nimetatud käsutuskeeldu. VÕS § 100 kohaselt, kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 111 reguleerib kohustuse täitmisest keeldumist vastastikuse lepingu puhul.

2-12-52211 VÕS § 116 lg 1 kohaselt, lepingupool võib lepingust taganeda, kui teine lepingupool on lepingust tulenevat kohustust oluliselt rikkunud (oluline lepingurikkumine). VÕS § 116 lg 2 kohaselt, olulise lepingurikkumisega on eelkõige tegemist, kui: 1) kohustuse rikkumise tõttu jääb kahjustatud lepingupool olulisel määral ilma sellest, mida ta õigustatult lepingust lootis, välja arvatud juhul, kui teine lepingupool ei näinud kohustuse rikkumise niisugust tagajärge ette ja temaga sarnane mõistlik isik ei oleks seda tagajärge samadel asjaoludel samuti ette näinud; 2) rikuti kohustust, mille täpne järgimine oli lepingust tulenevalt teise lepingupoole huvi püsimise eelduseks lepingu täitmise vastu; 3) kohustust rikuti tahtlikult või raske hooletuse tõttu; 4) kohustuse rikkumine annab kahjustatud lepingupoolele mõistliku põhjuse eeldada, et teine lepingupool ei täida kohustusi ka edaspidi; 5) teine lepingupool ei täida oma ükskõik millist kohustust VÕS §-s 114 nimetatud täitmiseks antud täiendava tähtaja jooksul või teatab, et ta selle tähtaja jooksul kohustust ei täida. VÕS § 116 lg 4 kohaselt, lepingust taganemine kohustuse täitmiseks VÕS §-s 114 nimetatud täiendavat tähtaega andmata ei ole lubatud, kui kohustust rikkunud lepingupool kannaks teise lepingupoole lepingust taganemise korral kohustuse täitmiseks või täitmise ettevalmistamiseks tehtud kulutustega võrreldes ebamõistlikult suurt kahju. Siiski võib lepingust täiendavat tähtaega andmata taganeda, kui rikuti käesoleva paragrahvi lõike 2 punktis 2 nimetatud kohustust või kui teine lepingupool teatab, et ta oma kohustust ei täida. VÕS § 190 lg 1 kohaselt, lepingupool ei ole kohustatud talle üleantu tagastamise või väljaandmise asemel selle väärtust hüvitama, kui: 1) taganemise aluseks olev asjaolu ilmnes alles asja ümbertöötamisel; 2) halvenemine või hävimine toimus teisest lepingupoolest tulenevatel asjaoludel või asjaolu tõttu, mille esinemise riisikot kannab teine lepingupool või kui kahju oleks tekkinud ka teise lepingupoole juures; 3) seadusest tuleneva taganemisõiguse teostamise puhul on üleantu halvenenud või hävinud vaatamata sellele, et lepingupool ilmutas niisugust hoolt, mida ta rakendab oma asjades. VÕS § 191 lg 2 kohaselt, kui lepingupool tagastab eseme, hüvitab selle väärtuse või kui väärtuse hüvitamise kohustus on vastavalt käesoleva seaduse § 190 lõike 1 punktile 1 või 2 välistatud, peab teine lepingupool hüvitama esemele tehtud vajalikud kulutused. Muud kulutused tuleb lepingupoolele hüvitada vastavalt alusetu rikastumise sätetele, kui teine lepingupool on kulutuste läbi alusetult rikastunud. VÕS § 208 lg 1 kohaselt, asja müügilepinguga kohustub müüja andma ostjale üle olemasoleva, valmistatava või müüja poolt tulevikus omandatava asja ning tegema võimalikuks omandi ülemineku ostjale, ostja aga kohustub müüjale tasuma asja ostuhinna rahas ja võtma asja vastu. VÕS § 217 lg 2 p 4 kohaselt, asi ei vasta muuhulgas lepingutingimustele, kui kolmandal isikul on asja suhtes nõue või muu õigus, mida ta võib esitada. VÕS § 218 lg 1 kohaselt, müüja vastutab asja lepingutingimustele mittevastavuse eest, kui mittevastavus on olemas juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko ülemineku ajal ostjale, isegi kui mittevastavus ilmneb hiljem. VÕS § 1042 lg 1 kohaselt, teise isiku esemele õigusliku aluseta kulutusi teinud isik võib nõuda teiselt isikult kulutuste hüvitamist ulatuses, milles isik, kelle esemele kulutusi tehti, on seeläbi rikastunud, võttes muu hulgas arvesse, kas need kulutused on sellele isikule kasulikud ning millised on olnud tema kavatsused eseme suhtes. Rikastumise ulatuse kindlakstegemisel võetakse aluseks aeg, mil isik, kelle esemele kulutusi tehti, saab oma eseme tagasi või saab muul viisil eseme väärtuse suurenemist kasutama hakata. Hageja ja kostja vahel 10.04.2012 sõlmitud mootorsõiduki Toyota Corolla (reg.märk XXX) müügilepingu p 2.3 kohaselt kohustus kostja hagejale üle andma mootorsõiduki ühe kuu jooksul arvates lepingu sõlmimisest, s.o. 10.05.2012. Kohtule esitatud lepingul on lepingu

sõlmimise aeg 10.04.2011, mida hageja on hagiavalduses märkinud. Mootorsõidukile on 21.01.2011 seatud käsutamise keelumärge, seega ei olnud mootorsõiduki omanik õigustatud sõlmima mootorsõiduki omandi üleandmiseks käsutustehingut ning 10.04.2012 sõlmitud müügileping on tühine. TsÜS § 84 lg 1 kohaselt, tühisel tehingul ei ole algusest peale õiguslikke tagajärgi. Tühise tehingu alusel saadu tagastatakse vastavalt alusetu rikastumise sätetele, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. CAOÜ on vastuses hagile märkinud, et omandas mootorsõiduki Toyota Corolla (reg.märk XXX) OÜ CHjagunemislepinguga 16.01.2011 ning on kohtule esitanud nimetatud jagunemislepingu (tõestanud notar Heli Mõttus, registreeritud notari ametitegevuse raamatus numbriga XXX). Samuti on kostja kohtule kinnitanud, et ei teadnud keelumärke seadmisest. 28.02.2011 jagunemislepingu kohaselt oli kostja CAOÜ juhatuse liige samaaegselt ka jaguneva ühingu CHOÜ juhatuse liige ning ka teiste omandavate ühingute juhatuse liige. Eeltoodu alusel ei pea kohus usutavaks kostja väidet, et kostja ei olnud teadlik 16.01.2011 heaks kiidetud jagunemisotsuse tegemise ajal ja 28.02.2011 jagunemislepingu sõlmimisel jagunemislepinguga omandatud varaga seonduvatest asjaoludest, s.h. põhjustest, mis viisid 21.01.2011 keelumärke seadmiseni ning keelumärke seadmisest. ÄS § 447 lg 1 kohaselt, enne jagunemise kandmist jaguneva ühingu asukoha äriregistrisse tekkinud jaguneva ühingu kohustuste eest vastutavad jagunemisel osalevad ühingud solidaarselt. Solidaarvõlgnike omavahelises suhtes on kohustatud isikuks ainult see, kellele kohustused määrati jagunemislepinguga. Seega vastutavad jaguneva ühingu CHOÜ kohustuste eest kõik jagunemises osalenud osaühingud, s.h. CAOÜ. Autoregistri väljavõtte kohaselt on mootorsõiduki Toyota Corolla (reg.märk XXX) omanik CHOÜ, seega müüs kostja 10.04.2012 mootorsõidukit, mille andmed autoregistris olid vastuolulised. Kohus nõustub hagejaga selles, et kuna kostja ei andnud hagejale omandit vastavalt lepingutingimustele üle, siis on kostja jätnud täitmata VÕS § 208 lg 1 nimetatud põhikohustuse ning ei ole võimaldanud omandi üleminekut hagejale. Seega ei ole kostja lepingut VÕS § 100 mõttes täitnud. Kuna keelumärkest tulenevalt on kolmandal isikul asja suhtes nõue või muu õigus, mida ta võib esitada, siis on nimetatud asjaolu käsitletav ka VÕS § 217 lg 4 mõttes mootorsõiduki lepingutingimustele mittevastavusena, mille eest kostja vastutab vastavalt VÕS § 218 lg 1. Tulenevalt mootorsõiduki osas kehtivast käsutuskeelust ei ole kostjal võimalik 10.04.2012 lepingut täita enne keelumärgete kustutamist ning keelumärgete kustutamise eelduseks on CHOÜ kohustuste täitmine võlausaldajate ees. Asjaolu, et kostja CAOÜ kui CHOÜ jagunemises osalenud osaühing, ei ole ilmutanud vähimatki soovi 10.04.2012 lepingu täitmiseks täita ÄS § 447 lg 1 kohaselt solidaarvõlgnikuna kohustused jaguneva osaühingu eest, annab kahjustatud lepingupoolele mõistliku põhjuse eeldada, et teine lepingupool ei täida kohustusi ka edaspidi, mistõttu on lepingust taganemine kohtu hinnangul asjakohane õiguskaitsevahend. Kohus leiab, et hageja on lepingust taganenud põhjendatult ning on VÕS § 189 lg 1 alusel õigustatud nõudma tema poolt lepingu alusel üleantu tagastamist. Tagastatavalt rahalt tuleb tasuda intressi raha saamisest alates. Hageja on esitanud intressi nõude, mis 21.02.2013 seisuga on 21,74 eurot. Kohus nõustub hagejaga selles, et hageja on lisaks ostuhinna tasumisele teinud mootorsõiduki parendamiseks täiendavaid kulutusi, mille läbi on kostja hageja arvelt alusetult rikastunud VÕS § 1042 lg 1 mõttes 338,96 euro võrra. Hageja tõendab tehtud kulutusi 09.05.2012 arvega nr 515437. Lähtudes eeltoodust rahuldab kohus hagi ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja sõiduki

2-12-52211 müügihinna 2600 eurot, sõiduki parendamiseks tehtud kulutused 338,96 eurot ning intressi 21,74 eurot. Samuti rahuldab kohus hageja viivisenõude ja mõistab kostjalt välja viivise põhivõlgnevuselt (2938,96 eurot) VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras (EKP intress + 8 % aastas) alates 22.02.2013 kuni põhivõlgnevuse täieliku tasumiseni. Menetluskulud TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus rahuldab hagi täielikult, seega jäävad menetluskulud kostja kanda. TsMS § 178 lg 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotuse kohta tehtud kohtulahendit vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. TsMS § 174 lg 1 kohaselt, menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 133 lg 1 kohaselt, hagihind arvutatakse põhinõude ja kõrvalnõuete järgi; lg 2 kohaselt, TsMS §-s 367 sätestatud kõrvalnõude hagihinna arvutamisel liidetakse hagi esitamise seisuga arvestatud viivise summale summa, mis vastab ühe aasta eest arvestatud viivise summale. Hageja on hagilt hinnaga 2956,48 eurot tasunud riigilõivu 275 eurot. Kuivõrd hageja esitas 26.02.2013 esitatud menetlusdokumendis täiendavalt viivisenõude seadusjärgses määras, siis on hagi hind 3217,86 eurot (2938,96+21,74+257,16), millelt tuleb riigilõivu tasuda 300 eurot. Kuna kohus jättis menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda, tuleb kostjalt välja mõista riigituludesse hagilt vähem tasutud riigilõiv summas 25 eurot. TsMS § 179 lg 1 kohaselt, menetluskulud, mis tuleb tasuda riigile ja mis ei ole tekkinud riigi osalemisest kohtus menetlusosalisena, muu hulgas tasumata või vähem tasutud riigilõiv või riigi kasuks välja mõistetud menetlusabikulud, mõistab asja lahendav kohus kohustatud isikult välja asjas tehtavas lahendis või eraldi määrusega. TsMS § 179 lg 5 kohaselt, kohtulahendi kohaselt raha riigituludesse tasumiseks kohustatud isik peab lahendi täitma jõustumisest alates 15 päeva jooksul, välja arvatud juhul, kui lahend kuulub viivitamatule täitmisele või kui lahend näeb ette teistsuguse tähtaja. TsMS § 179 lg 6 kohaselt, Rahandusministri käskkirjaga määratud asutus võib riigi kasuks menetluskulude väljamõistmise lahendi sundtäitmisele saata, kui kohustatud isik ei ole lahendit täitnud jõustumisest alates 15 päeva jooksul. TsMS § 179 lg 9 kohaselt, kohtulahendi alusel riigi kasuks välja mõistetud menetluskulude nõude tasumisega viivitamise korral tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõikes 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivist), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses ei ole ette nähtud teisiti. Intressimäärale lisandub kaheksa protsenti aastas. Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne 1. jaanuari 2013 oli 0,75%. (Ametlikud Teadaanded 31.12.2012, Intressimäära avaldamise teated).

/allkirjastatud digitaalselt/ Raivo Einula

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.