Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus tuleb esitada otse Tallinna Ringkonnakohtule asukohaga Pärnu mnt 7 Tallinn. Ringkonnakohus võib kaebust menetleda kirjalikus menetluses, kui ei esitata taotlust kohtuistungi pidamiseks. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi kohtule esitatava kaebuse või taotluse koostamiseks peab menetlusabi taotleja tegema seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Menetluse käik Danske Bank A/S Eesti filiaal esitas 15.12.2011 Harju Maakohtule hagiavalduse AJTOÜ, AK ja KK vastu 14 607,48 euro nõudes. 28.03.2012 määrusega lõpetas Harju Maakohus menetluse kostja AJTOÜ osas seoses AJTOÜ registrist kustutamisega. Harju Maakohus rahuldas 28.05.2013 õigeksvõtul põhineva osaotsusega Danske Bank A/S Eesti filiaali hagi AK vastu ja mõistis AK hageja Danske Bank A/S Eesti filiaal kasuks välja võlgnevus summas 14 607,48 eurot, s.h põhivõlgnevus 7303,89 eurot, intress 66,83 eurot ning hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivis 7236,76 eurot ning jätkas menetlust Danske Bank A/S Eesti filiaali hagis KK vastu. Hageja nõue ja põhjendused Harju Maakohtu Kentmanni kohtumajale esitatud hagiavaldusest nähtuvalt sõlmisid Danske Bank A/S Eesti Filiaal ja AJTOÜ 22.08.2007 kapitalirendilepingu nr XXX, mille esemeks oli sõiduauto Chrysler Grand Voyager 2.5 ning kasutusrendilepingu nr XXX, mille esemeks oli sõiduauto Chrysler 300C 2.0. Kostja on sõlmitud lepinguid käendanud vastavalt: kapitalirendilepingust tulenevate nõuete osas 22.08.2007 XXX, maksimummääras 145 080 krooni s.o 9272,30 eurot ning kasutusrendilepingust tulenevate nõuete osas 28.11.2007 XXX, maksimummääras 639 600 krooni s.o 40 877,89 eurot. 21.01.2010 sõlmisid hageja ja liisinguvõtja kokkuleppe kapitalirendilepingu ja 17.12.2009 kasutusrendilepingu ennetähtaegses lõpetamises. Kokkuleppe kohaselt kohustus liisinguvõtja tagastama sõiduautod AA OÜ müügiplatsile ning hageja pidi lepingust tulenevad nõuded rahuldama vara müügist laekunud raha arvel. Juhul, kui vara realiseerimisest laekuva raha arvelt ei õnnestu katta lepingutest tulenevaid nõudeid ja vara müügiks tehtud kulutusi, siis kohustus liisinguvõtja tasuma puuduoleva summa 10 pangapäeva jooksul liisinguandjale vastava nõude esitamisest arvates. Vara realiseerimisest laekunud rahalised vahendid ei katnud hageja nõudeid, seega esitas hageja kostjale käenduslepingute alusel nõude kapitalirendilepingust tulenevalt 24.05.2010 ja kasutusrendilepingust tulenevalt 02.02.2010 ning palus esitatud arved tasuda 10 päeva jooksul. Kostja esitatud arveid hagejale ei tasunud. Hageja palub kostjalt välja mõista põhivõlgnevuse 7303,89 eurot, intressi 66,83 eurot ning viivise 7236,76 eurot, kokku 14 607,48 eurot. Kostja vastuväited Kostja vaidleb hagile vastu. Kostja vastuväidete kohaselt puudus igasugune võimalus sõidukite müügiprotsessis osalemiseks ja selle mõjutamiseks. Arusaamatu ja põhjendamatu on sõidukite võõrandamine sedavõrd madala hinnaga. Hageja ei ole hagis täpsustanud ega ka tõendanud, milline oli sõidukite väärtus lepingute lõpetamisel ning sõidukite üleandmise ajal. Samuti ei ole tõendatud, missuguse hinnaga sõidukid müüdi. Kostja on veendunud, et sõidukid saanuks võõrandada hinnaga, mis oleks katnud nii soetusmaksumuse jäägi ja võimalik, et ka sellest

kõrgema hinnaga. Kostja hinnangul oli Chrysler Grand Voyager ́i väärtus, selle üleandmise ajal vahemikus 4500-5500 eurot ning Chrysler 300C väärtus, selle üleandmise ajal oli vahemikus 21 000- 22 000 eurot. Kostja on seisukohal, et kapitalirendilepingu punktid 10.6 ja 10.7 ning kasutusrendilepingu punktid 10.6 ja 10.7 on VÕS § 42 lg 1 järgi tühised ning neid ei ole võimalik käesoleva asja lahendamisel kohaldada, kuna nende järgi ei võetaks liisinguandjale jääva liisingueseme väärtust liisinguandja hüvitusnõude arvestamisel üldse arvesse või tehtaks seda ebamõistlikult väikeses ulatuses, samuti on tüüptingimustes tagastatud liisingueseme võõrandamise hinnarisk pandud ainuüksi liisinguvõtjale ning sellega on liisinguvõtjalt võetud sisuliselt võimalus tõendada tüüptingimuste kasutaja tegelike kulude suurust. Krediidiasutuse poolt nõude pööramine käendaja vastu, kellel puudub igasugune võim müügiprotsessi sekkuda või seda mõjutada, on kostja arvates ka hea usu põhimõtte kohaselt vastuvõtmatu. Kostja on seisukohal, et tüüptingimused on VÕS § 42 lg 3 p 5 järgi tühised ka selles osas, milles need kohustavad kostjaid tasuma auto müügikulusid olukorras, kus kostjatel puudub igasugune võimalus nende kulude suurust mõjutada ning neid kulutusi ka vältida. Paljasõnaline ja tõendamata on ka tasumata kuumaksete ja intressinõue ning kindlustusmaksete nõue. Käesoleval juhul on liisinguvõtja lõpetanud hagejaga kapitalirendilepingu ja kasutusrendilepingu peale käenduslepingu sõlmimist ning võtnud endale vastavas aktis kohustusi. Seesugused kohustused ei saa suurendada käendaja vastutust käenduslepingu alusel, samas on hageja oma nõuetes käendaja vastu aga neile kokkulepetele tuginenud. Hageja poolt nõutav viivis on kostja hinnangul ebamõistlikult suur ning kostja palub seda vähendada. Viivise väljanõudmine kokkulepitud ulatuses (määras) ei ole kooskõlas hea usu põhimõttega. Lisaks on kostja seisukohal, et hageja on rikkunud liisingulepingute sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtet, seeläbi on liisinguvõtjale tekkinud kahju. Kostja esitab käenduslepingu tühistamise avalduse eksimuse (TsÜS § 92 lg 1) või pettuse (TsÜS § 94 lg 1) tõttu. Kohtuotsuse põhjendused Kohus, tutvunud toimiku kirjalike materjalidega, hinnanud TsMS § 232 lg-st 1 tulenevalt tsiviilasjas esitatud tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt nende kogumis leiab oma siseveendumuse kohaselt, et hagi on põhjendatud osaliselt ja kuulub seega osalisele rahuldamisele. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 järgi hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi lg 2 sätestab, et pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 436 lg 2 järgi kohus rajab otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. TsMS § 238 lg 1 p 1 ja lg 5 alusel jätab kohus arvestamata järgmiste tõenditega: tl 27, tl 29, tl 32, tl 34-36, tl 46, tl 48, tl 115-116, tl 120, tl 122, tl 179, tl 194). Poolte vahel puudub vaidlus järgmistes asjaoludes:

Kuna kumbki pool ei ole selles osas teise poole väiteid vaidlustanud, loeb kohus nimetatud faktilised asjaolud tõendatuks TsMS § 231 lg 2 ja 4 alusel ja esitatud dokumentaalsete tõenditega. Poolte vahel on vaidlus järgmistes asjaoludes:

AJTOÜ

sõlmisid 22.08.2007 kapitalirendilepingu nr XXX, mille esemeks oli sõiduauto Chrysler Grand Voyager 2.5 (tl 11-17) ning kasutusrendilepingu nr XXX, mille esemeks oli sõiduauto Chrysler 300C 2.0 (tl 18-25) ning mille eest AJTOÜ kohustus tasuma osamaksetega maksegraafiku alusel (tl 17, tl 24-25). Liisinguvõtja kohustus sõlmima vara vabatahtliku ja kohustusliku kindlustuslepingu, tasuma kindlustusmakseid ja muid kindlustusega seotud kulutusi, tagama kindlustuslepingute ja katkematu kindlustuskaitse olemasolu ning nõuetekohase täitmise. Kohus selgitab kostjale, et kasutusrendi tüüpi liisingulepinguga on tegemist juhul, kui liisingulepingust ei tulene liisinguvõtja kohustust liisinguese liisingulepingu lõppedes omandada, reeglina antakse liisinguvõtjale kasutusrendi tüüpi liisingulepinguga siiski liisingueseme väljaostmise õigus kokkulepitud väljaostuhinna tasumise vastu, väljaostuhinna määramisel arvestatakse seejuures tasutud liisingumakseid. Erinevalt kapitalirendist ei eksisteeri kasutusrendi puhul seega liisinguvõtjapoolset liisingulepingu objekti omandamise kohustust, muus osas ei pruugi praktikas kasutatavad kapitali- ja kasutusrendi tüüpi liisingulepingud üksteisest sisuliselt erineda. VÕS § 142 lg 1-3 sätestab, et käenduslepinguga kohustub käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Käendusega võib tagada ka tingimuslikku kohustust. Tulevast kohustust võib käendada üksnes juhul, kui kohustus on piisavalt määratletav. Käendus võib olla piiratud tähtaja või rahasummaga, samuti võib see olla seotud muu tingimusega. VÕS § 145 lg 1 ja 2 kohaselt kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Käendaja vastutab käendatava kohustuse eest täies ulatuses. Ta vastutab ka kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest, samuti lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise eest. Kohus on tuvastanud ja poolte vahel puudub vaidlus, et kostja on kapitalirendilepingust tuleneva rahalise kohustuse tagamiseks sõlminud 22.08.2007 hagejaga käenduslepingu nr KÄXXX-1, maksimummääras 145 080 krooni s.o 9272,30 eurot (tl 26) ning kasutusrendilepingust tuleneva rahalise kohustuse tagamiseks 28.11.2007 käenduslepingu nr XXX, maksimummääras 639 600 krooni s.o 40 877,89 eurot (tl 28). Asjaolu, mille kohaselt on hageja ja AJTOÜ sõlminud lepingu lõpetamise ja vara tagastamise akti peale käenduslepingute sõlmimist ei ole kohtu hinnangul iseenesest käenduskohustust välistavaks asjaoluks. Lisaks peab kohus vajalikuks selgitada kostjale, et kasutus- ja kapitalirendilepingute punktid 10.6 ei kohaldu antud vaidluses põhjusel, et lepingud ei ole lõpetatud mitte ülesütlemisega vaid

lepingu lõpetamisega poolte kokkuleppel. Samuti leiab kohus, et kostja viide lepingupunktile 10.7 ei ole asjakohane. Kohus on seisukohal, et kostja suhtes võiks hagi rahuldamisele kuuluda hageja ja AJTOÜ vahel sõlmitud 21.01.2010 ja 17.12.2009 lepingu lõpetamise ja tagastamise aktide (tl 30-31) p-de 5 alusel ning kostja suhtes põhjusel, et kostja käendas hageja ja AJTOÜ vahel sõlmitud liisingulepingutest tulenevaid kohustusi. Seega kontrollib kohus, kas hageja ja AJTOÜ vahel sõlmitud aktide p-d 5 kohalduvad. Kohus leiab, et tegemist on tüüptingimustega VÕS § 35 lg 1 alt 2 alusel. Lepingupooled (hageja ja AJTOÜ) ei ole vastavat punkti eraldi läbi rääkinud ja hageja kasutas tingimust AJTOÜ suhtes. Hageja ei ole kohtu ette toonud selliseid asjaolusid, mille alusel saaks kohus järeldusele jõuda, et vastav tingimus räägiti eraldi läbi ja AJTOÜ-l oli reaalselt võimalik tingimuse sisu mõjutada. Riigikohus on oma lahendis nr 3-2-1-33-08 asunud seisukohale, et lubatuks ei saa pidada kokkulepet, mis paneb tagastatud liisingueseme võõrandamise hinnariski ainuüksi liisinguvõtjale, eriti kui viimane ei saa mõjutada müügiprotsessi. Kuna aktide p 5 kohaselt lähtutakse vara võõrandamisest saadud summast, sõltumata hinnast ning sellest kuidas võõrandamisprotsess oli kujundatud ja kaua see kestab, võimaldab see oluliselt kahjustada teise poole huvisid ja jätta tema vastu esitatavate nõuete suuruse määramise sisuliselt liisinguandja otsustada. Selliselt vastab see tüüptingimus VÕS § 42 lg 3 p-le 5, kuna liisingulepingut rikkunud liisinguvõtjalt võetakse sisuliselt võimalus tõendada tüüptingimuste kasutaja tegelike kulude suurust. Sellise tüüptingimuse ebamõistlikku kahjustatavust eeldatakse VÕS § 44 kohaselt ka mõlemapoolselt majandus- või kutsetegevuses sõlmitud lepingute puhul. Lähtudes VÕS § 39 lg-st 2 ja § 42 lg-st 1 on aktide p 5 tühine ning selle asemel tuleb VÕS § 41 kohaselt lähtuda VÕS §-s 367 sätestatust. Lisaks märgib kohus, et aktide p 5 tingimustega kaldutakse kõrvale seaduse olulisest põhimõttest. Käesoleval juhul tuleneb seaduse oluline põhimõte VÕS §-st 367, mille kohaselt tuleb liisingulepingute lõpetamisel lähtuda liisinguvõtja poolt hüvitamisele kuuluvate summade määratlemisel liisingueseme väärtusest ja mitte sellest, millise summa eest otsustab liisinguandja liisingueseme võõrandada. Käesoleva kokkuleppega soovis liisinguandja panna liisinguvõtjale kõik liisingueseme võõrandamisega ning müügieduga seotud riskid, kusjuures liisinguvõtja pidi kokkuleppe kohaselt etteulatuvalt nõustuma sellega, et tema poolt hüvitamisele kuuluvate nõuete määratlemisel lähtutakse müügihinnast isegi siis, kui liisinguandja ei tee liisingueseme müümisel vajalikku pingutust või otsustab liisingueseme müümisel teha põhjendamatuid allahindlusi. Riskid, mida liisinguandja liisinguvõtja kanda panna soovis, kuuluvad seaduse kohaselt liisinguandja ja mitte liisinguvõtja mõjusfääri. Seaduse oluliseks põhimõtteks tuleb pidada seda, et liisingulepingu lõppemisel liisinguvõtja poolt hüvitamisele kuuluvate summade määratlemisel tuleb lähtuda mingist objektiivsest suurusest (liisingueseme väärtusest selle tagastamise ajal), mitte aga liisinguandja tegevusest ning liisinguandja suvaotsustest. Käesolevas otsuse osas hindab kohus kokkuleppe kui sellise kehtivust ning kokkuleppe hindamisel ei saa arvesse võtta seda, milline oli liisinguandja tegevus eseme võõrandamisel. Nendel põhjustel leiab kohus, et vastava tingimusega kalduti kõrvale seaduse olulisest põhimõttest ning vastav kokkulepe viis liisinguandja ja liisinguvõtja õiguste ja kohustuste tasakaalu olulisel määral liisinguvõtja kahjuks tasakaalust välja, mistõttu ei saa vastav kokkulepe kehtida. Kuigi VÕS § 44 näeb ette üksnes eelduse, et majandustegevuse raames tegutseva liisinguvõtja suhtes on vastav tüüptingimus tühine, ei ole hageja käesoleva tsiviilasja raames kohtu ette toonud asjaolusid, millest saaks järeldada, et esinevad mingid erilised asjaolud, miks vastav, seaduses sätestatud eeldus konkreetse kostja 1 suhtes kehtima ei peaks. Aktide p-des 5 sätestatud tingimus ei puuduta lepingu põhilist eset ega hinna ja üleantu väärtuse suhet. Vastava tingimusega jäetakse võõrandamisega seotud riskid liisinguvõtja kanda ja määratakse, et liisinguvõtja peab kandma kõik kulud, mille tegemist liisinguandja põhjendatuks peab. Seaduse kohaselt tuleb aga arvestada liisingueseme väärtust tagastamise ajal, võõrandamise riski kannab liisinguandja ja liisinguandja saab nõuda

liisinguvõtjalt üksnes neid kulutusi, mida saab objektiivselt vajalikuks pidada. VÕS § 367 on mõeldud nende olukordade jaoks, kui liisinguleping öeldakse üles, kuid käesoleval juhul lõpetati liisingulepingud poolte kokkuleppel, siiski kuulub kohtu hinnangul VÕS § 367 kohaldamisele analoogia korras, sest seaduses ei ole regulatsiooni, mis reguleeriks täpselt seda olukorda, kui liisinguleping lõpetatakse poolte kokkuleppel ning pooled ei sõlmi kehtivat kokkulepet selle kohta, kes liisingulepingu pooltest kellele mida hüvitama peab. Lisaks konkreetset õigussuhet reguleeriva sätte puudumisele õigustab analoogia kohaldamist ka see, et VÕS § 367 reguleerib sarnast õigussuhet. Juhul, kui pooled lepingu ülesütlemise asemel lõpetavad liisingulepingu poolte kokkuleppel, kuid ei sõlmi samas kehtivat hüvitiste maksmise kokkulepet, tuleb hüvitise osas analoogia korras kohaldada seda regulatsiooni, mis kohalduks siis, kui üks lepingupooltest lepingu üles ütleks. Eespool asus kohus seisukohale, et käesoleval juhul tuleb kohaldada VÕS §-i 367. VÕS § 367 lg 1 sätestab, et liisingulepingu ülesütlemise korral peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. Vastavalt VÕS § 367 lg 3, kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel (Riigikohtu lahendid nr 3-2-1-33-08, nr 3-2-1-77-08). Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt liisingueseme tagastamisel liisingueseme väärtust kindlaks ei määratud. Liisinguandja nõude arvestamise eelduseks VÕS § 367 lg 3 järgi ei ole siiski hageja poolt väidetud liisingueseme müük, oluline on vaid selle väärtus. Tsiviilasjas tuleb kindlaks teha, milline oli sõidukite väärtus hagejale tagastamise ajal. Eseme väärtuseks loetakse TsÜS § 65 alusel selle harilik väärtus, mis on selle kohalik keskmine müügihind (turuhind). Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on esmaseks soovituslikuks müügihinnaks olnud: Chrysler Grand Voyager 2,5 2978,93 eurot (km-ta, tl 41-42) ja Chrysler 300C 2.0 18 144,41eurot (kmta, tl 43-44). Chrysler Grand Voyager 2,5 realiseeriti hinnaga 42 000 krooni s.o 2684.29 eurot (km-ta, tl 18 II kd, tl 33, tl 121) ja Chrysler 300C 2.0 realiseeriti hinnaga 264 759 krooni s.o 16921.18 eurot (km-ta, tl 19 II kd, tl 37, tl 123). Kostja on veendunud, et sõidukid saanuks võõrandada hinnaga, mis oleks katnud nii soetusmaksumuse jäägi ja võimalik, et ka sellest kõrgema hinnaga. Kostja hinnangul Chrysler Grand Voyager ́i väärtus selle hagejale üleandmise ajal oli vahemikus 4500-5500 eurot ning Chrysler 300C väärtus selle hagejale üleandmise ajal oli vahemikus 21 000- 22 000 eurot (tl 179). Samas ei ole kostja esitanud kohtule veenvaid tõendeid, millest nähtuks Chrysler Grand Voyager ́i väärtus, selle üleandmise ajal vahemikus 4500-5500 eurot (tl 164-170). Kostja poolt esitatud võrreldavad sõiduautod ei ole vastavuses ehitusaasta, läbisõidu, kasutatava kütuse jms põhjusel vaidlusaluse varaga. Sama seisukoht on kohtul Chrysler 300C väärtuse tõendamiseks kostja poolt esitatud tõendite suhtes (tl 171-178). Lisaks märgib kohus, et jätab TsMS § 238 lg 1 p 1 ja lg 5 alusel arvestamata kostja kirjavahetusega aadressil XXX esindaja KS ́iga (tl 180-181). Lisaks märgib kohus, et ka hageja poolt on tõendamata asjaolu, mille kohaselt tegelik võõrandamise hind vastab sõiduki turuväärtusele selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Hageja ei ole usutavaks muutnud, et ta tegi piisava pingutuse selleks, et saada liisinguesemete müügist turuhinnale vastavat hinda. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on hageja tellinud liisinguesemete müügi äriühingult, kelle igapäevane majandustegevus oli sõidukite müümine. Kohtu hinnangul sõidukite turuväärtuse tõendamiseks ainuüksi sõidukite faktilise müügihinna tõendamisest ei piisa. Väärtuse tõendamiseks ei piisa ka sellest, kui hageja väidab, et ta tellis müügiteenuse äriühingult, kes sõidukite müügiga tegeleb (tl 119). Käesoleva tsiviilasja raames ei ole hageja toonud kohtu ette selliseid asjaolusid, mille alusel saaks kohus jõuda veendumusele, et hageja või isik, kelle kaudu hageja sõidukeid realiseeris, oleks teinud piisava pingutuse selleks, et järeldada, et müügihind, millega sõidukid müüdi, ei saanud olla turuväärtusest madalam. Hageja ei ole esitanud piisavat kirjeldust sellest, kuidas sõidukeid

müüdi. Kohus märgib, et hageja ei ole kohtule usutavaks muutnud seda, et kasutatud sõidukite müümisel on nimetatud periood sedavõrd pikk, et järeldada, et mingi konkreetne hind on lootusetult kõrge ning algselt määratud müügihind oli turuväärtusest kõrgem. Kõiki tõendeid kogumis hinnates kohus leiab, et hageja poolt müügiprotsessi osas esitatud väited ja tõendid ei anna alust järeldada, et hind, millega konkreetses müügiprotsessis sõidukid müüdi, oli selline, mille alusel saaks järeldada, et sõidukite turuväärtused sellele vastasid. Kohus on seisukohal, et antud juhul tuleb võtta konkreetse liisingueseme sõiduki määramisel aluseks hageja poolt määratud esmane müügihind, mis eelduslikult oligi sõiduki turuhinnaks tollel ajahetkel. Hageja poolt esitatud selgitustest nähtuvalt arvestati hinna määramisel AA poolt koostatud kalkulatsiooniga, seega tuleb pidada väärtuseks sõidukite tagastamisel selle esmane müügihind ehk Chrysler Grand Voyager 2,5 2978,93 eurot (km-ta, tl 41-42) ja Chrysler 300C 2.0 18 144,41 eurot (km-ta, tl 43-44). Kohus juhib kostja tähelepanu, et Riigikohus on oma lahendites korduvalt (vt tsiviilasjas nr 3-2-1-31-13 p 11-12, 3-2-1-118-08 ja 3-2-1-124-08, vastavalt p 22 ja p 20) asunud seisukohale, et nõude arvutamisel tuleb sõiduki väärtus arvestada käibemaksuta, antud juhul on hageja arvestused kohtu hinnangul nõuetekohased. Hageja palub kostjalt välja mõista tasumata kapitalirendilepingust tulenev soetusmaksumuse tasumata osa 2218,52 eurot (km-ta) ja kasutusrendilepingust tulenev tasumata soetusmaksumuse osa 3518,84 eurot (km-ta) s.o kokku 5737,36 eurot; tasumata kuumaksed/intress kapitalirendilepingust 100,42 eurot (87,44+ 12,97= 100,42) ja kasutusrendilepingust 388,34 eurot (334,48+ 53,86= 388,34) s.o kokku 488,75 eurot (tl 45, tl 47, tl 117); kindlustusmaksed kapitalirendilepingust 49 eurot ja kasutusrendilepingust 98,81 eurot (kokku 147,81 eurot, tl 45, tl 47, tl 117, tl 124-128, tl 31-37 II kd); vara realiseerimisest tulenenud kulud 996,41 eurot (319,56+ 676,85= 996,41, tl 50-53, tl 38-39 II kd) ning viivisnõue summas 7236,76 eurot (2661,55 + 4575,12= 7236,76, tl 8). Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on kapitalirendilepingust tulenev soetamismaksumuse osa peale lepingu lõpetamist 4902,80 eurot (km-ta) ning kasutusrendilepingust tulenev soetamismaksumuse osa peale lepingu lõpetamist on 20 440,03 eurot (km-ta). Juhindudes VÕS § 367 on kapitalirendilepingust tulenev vara soetusmaksumuse tasumata osa peale vara realiseerimist seega 4902,80- 2978,93 eurot= 1923,87 eurot (km-ta) ning kasutusrendilepingust tulenev vara soetusmaksumuse tasumata osa peale vara realiseerimist 20 440,03- 18 144,41= 2295,62 eurot (km-ta). Kokku 4219,49 eurot. Tasumata kapitalirendilepingust kuumaksed 87,44 ja intress 12,97 (kokku 100,42 eurot) ning kasutusrendilepingust kuumaksed 334,48 ja intress 53,86 (kokku 388,34 eurot). Kohtu hinnangul on hageja arvutuskäik kooskõlas VÕS § 367 lg-ga 3. Hageja nõue kindlustusmakse väljamõistmiseks kuulub kohtu hinnangul osaliselt rahuldamisele. Lepingute kohaselt oli liisinguvõtja kohustuseks tasuda kindlustusmakseid. Kuna kostja kohustuse on täitnud hageja, peab kostja kindlustusmakse hagejale hüvitama. VÕS § 78 lg 4 kohaselt võib kohustuse täitnud kolmas isik esitada tagasinõude või nõuda täitmiseks tehtud kulutuste hüvitamist üksnes juhul, kui see tuleneb seadusest või võlgniku ja kolmanda isiku vahelistest suhetest, muuhulgas alusetust rikastumisest või käsundita asjaajamisest. Kohus leiab, et kuivõrd liisinguvõtjal oli liisingulepingust tulenevalt kohustus tagada kindlustuskaitse üksnes kuni liisingulepingute lõppemiseni s.o 21.01.2010 ja 17.12.2009, vastutab liisinguvõtja vaidlusalusest arvest samuti üksnes nimetatud perioodile vastava tasu osas. Kindlustusmaksed olid Chrysler Grand Voyager eest tasumata alates 15.01.2010 kuni 21.01.2010 s.o 6 päeva 9,80 eurot ning Chrysler 300C eest tasumata alates 15.12.2009 kuni 17.12.2009 s.o 3 päeva 9,89 eurot. Kohus leiab, et hageja kindlustusmakse nõue on põhjendatud just selles ulatuses. VÕS § 367 lg 4 sätestab, et liisinguvõtja peab hüvitama liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud lisakulud, välja arvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud. Kohus asub seisukohale, et sõiduauto müügikulud on põhjustatud liisingulepingu ülesütlemisest ning on seetõttu lisakulud VÕS § 367 lg 4 tähenduses.

Hageja palub kostjalt välja mõista vara realiseerimisega seotud kulud. Kostja nimetatud nõuet ei tunnista. Kohus on seisukohal, et vara realiseerimisel on vahendustasu õigustatud kuluks. Hageja on krediidiasutusena õigustatud liisinguesemete võõrandamiseks tegema koostööd vastavate teenusepakkujatega. Sõidukite müügi vahendustasu on iseenesest põhjendatud kululiik. Hageja on esitanud tõendid, et vastavad kulud tekkisid ja et need on hageja poolt tasutud (tl 50-53, tl 38-39 II kd, tl 41-42 II kd). Samas ei tähenda see, et liisinguandja ei peaks vaidluse korral põhjendama, miks just sellises suuruses müügi vahendusteenuse tasu vajalikuks ja põhjendatuks osutus. See, kui liisinguandja mingi kulu kannab ja kui vastav kulu võib põhimõtteliselt põhjendatuks osutuda, ei tähenda veel, et liisinguvõtja peaks igal juhul vastava kulu liisinguandjale hüvitama. Liisinguandjale saab hüvitamisele kuuluda kulu vaid sellises suuruses, mida saab põhjendatuks pidada. Kohtule esitatud tõenditest nähtuvalt on Chrysler Grand Voyager vahendustasu suuruseks 319,56 eurot (tl 50), sõiduki müügiperiood 21.01.2010 kuni 06.04.2010 s.o ca 2 kuud ja Chrysler 300C vahendustasu suuruseks 676,85 eurot (tl 52), sõiduki müügiperiood 17.12.2009 kuni 08.01.2010 s.o vähem kui 1 kuu. Lisaks on kostja esitanud kohtule tõendi, millelt nähtub TAAS-i komisjonimüügi hinnakiri (tl 59-61), autode müügi korral saalipinnal on tasu 5% müügihinnalt ja välitingimustes 3% müügihinnalt, minimaalne hind on 200 eurot. Hageja poolt antud selgitustest nähtuvalt kujunes ka antud juhul vahendustasu hinnalt, mis oli realiseerimishinnaks. Hageja kinnitusel on vahendustasu palju soodsam hagejale kui eraisikule. Kohus asub seisukohale, et vahendusteenuse tasu suurus on antud juhul mõistlik ja põhjendatud Chrysler Grand Voyager ́i puhul arvestades, et müügiperioodiks oli ca 2 kuud. Samas ei nõustu kohus Chrysler 300C vahendustasu suuruse põhjendatusega. Kohus asub esitatud tõendite pinnalt seisukohale, et sarnaselt Chrysler Grand Voyager on Chrysler 300C vahendusteenuse tasu suurus mõistlik ja põhjendatud summas 319,56 eurot, seega on hageja õigustatud kostjalt nõudma vara realiseerimisest tulenenud kulu 639,12 eurot (319,56+ 319,56= 639,12). Kostja on esitanud vastuväite ka viivise väljamõistmise ja viivisemäära suuruse kohta. VÕS § 113 lg 1 alusel rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Liisingulepingu põhitingimuste kohaselt on viivisemääraks 0,3000% päevas (tl 11, tl 18). Kostja palub kohtul vähendada viivisemäära suurust VÕS § 162 alusel seadusjärgse määrani (VÕS § 113 lg 1). Vastavalt VÕS § 162 lg 1 kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Kohtu õigused viivise vähendamisel ei ole piiramatud. Kohtulahendist peavad nähtuma ja kontrollitavad olema kohtu motiivid, miks viivist vähendati. Riigikohus on oma lahendis nr 32-1-66-05 selgitanud, et kohus vähendab viivist üksnes võlgniku taotlusel. Viivise alandamine on kohtu diskretsiooniotsus, mille kohus teeb võlgniku ja võlausaldaja huve kaaludes. Kohus selgitab kostjale, et kohtul on võimalik võlgniku taotlusel vähendada viivismäära, kui see on ebamõistlikult suur. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Vastavalt TsMS § 436 lg-le 2 rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. Kostja ei ole esitanud kohtule enda sissetulekuid tõendavaid dokumente, millest nähtuks kostja halb majanduslik olukord. Antud juhul puudub vaidlus asjaolus, et võlgnik rikkus maksekohustust. Hageja viivisenõude arvestuskäik viivisemääras 0,3000% võlgnetavalt summalt päevas on kohtu arvestuste kohaselt järgmine:

on VÕS § 146 lg-s 3 ette nähtud mh siis, kui võlausaldaja ei teavita käendajat tema nõudel põhivõlgniku poolsest kohustuse täitmisest ja selle ulatusest, st juba tekkinud või võimalikust võlast. Käendajal võib olla ka võimalik käendusleping eksimuse või pettuse tõttu tühistada, kui krediidiandja jättis teda põhivõlgniku majandusliku seisundiga seotud olulistest asjaoludest teavitamata (vt Riigikohtu 19. oktoobri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-05, p-d 15-17). Kohus asub seisukohale, et kostja väited on paljasõnalised. Kostja on täiskasvanud, teovõimeline inimene ning vaidlusalusel perioodil AJTOÜ juhatuse liige (tl 195-196). TsÜS § 138 lg 1 järgi tuleb õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel toimida heas usus. TsÜS § 138 lg 2 kohaselt ei ole õiguste teostamine lubatud selliselt, et õiguse teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule. Selles sättes sisaldub tsiviilõiguse üldpõhimõttena tunnustatud keeld kuritarvitada oma õigusi. Samuti on hea usu põhimõtte funktsiooniks lepingust või seadusest tulenevate õiguste teostamise kuritarvitamise piiramine. Õiguste teostamise piiramine tähendab, et kohus ei kohalda halvas usus käitumise juhul seadusest või lepingust tulenevat. Kohus juhib kostja tähelepanu, et äriseadustiku (ÄS) § 180 lg 1 kohaselt on juhatus osaühingu juhtorgan, mis esindab ja juhib osaühingut. Juhatuse liikme kohustuseks on m.h ülevaate omamine osaühingu majandustegevusest ja majanduslikust olukorrast, samuti kohustub juhatuse liige teatama koheselt osaühingu majandusliku seisundi olulisest halvenemisest ja muudest osaühingu majandustegevusega seotud olulistest asjaoludest. Kohtul ei ole alust kahelda kostja täielikus teo- ja otsusevõimes lepingute sõlmimise ajal. Kostja ei ole toonud esile mingeid erilisi asjaolusid, millest võiks järeldada, et käenduslepingu sõlmiti pettuse või eksimuse asjaoludel. Vastupidiselt kostja poolt väidetule on kohus seisukohal, et kostja tegevus käenduslepingute sõlmimisel ning hilisem nende tühisusele tuginemine viitega äriühingu madalale krediidivõimele on tõlgendatav TsÜS § 138 lg 2 kohaselt õiguse teostamisena, mille eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohtule esitatud faktilised asjaolud peavad olema kohtule esitatud tõenditega tõendatud ja kontrollitavad. Vastavalt TsMS § 436 lg-le 2 rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. TsMS § 229 lg 1 kohaselt teeb kohus esitatud tõendite alusel kindlaks poolte nõuded ja vastuväited või nende puudumise. TsMS § 232 lg 1 kohaselt hindab kohus seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise väide on tõendatud või mitte. Asja materjalidega on tõendatud ning kohus peab põhjendatuks välja mõista kostjalt võlgnevus kogusummas 10 667,27 eurot s.h põhivõlg 5300,22 eurot, intress 66,83, viivis 5300,22 eurot. Kohus peab vajalikuks antud juhul menetlusosalistele selgitada, et antud tsiviilasjas on solidaarne võlg välja mõistetud kostjatelt AK ja KK erinevate kohtuotsustega eraldi välja. See ei tähenda aga, et ka täitemenetluse saaks iga solidaarvõlgniku vastu kohtulahendi alusel läbi viia täies ulatuses. VÕS § 65 lg 2 kohaselt solidaarkohustus tekib kui mitu isikut peavad täitma sama sisuga kohustuse, mille täitmist võib võlausaldaja nõude vaid ühe korra. Nimetatud sätte mõte on eelkõige vältida olukorda, mil võlausaldaja nõue rahuldatakse mitmekordselt. Materiaalõiguse kohaselt on võlausaldajal seega õigus nõuda täitmist üksnes võlgnetava kohustuse ulatuses, mitte saada oma nõudele rahuldust kõikidelt solidaarvõlgnikelt korraga täies ulatuses. Tulenevalt VÕS § 67 lg-st 1 võib iga solidaarvõlgnik ka täitemenetluses tugineda sellele, et kohustus on teise solidaarvõlgniku poolt või tema vara arvel juba täielikult või osaliselt täidetud. Täitemenetluse lõpetamiseks saab ta sel juhul esitada täitemenetluse seadustiku § 221 järgse sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi. Kõik kohtuotsuses käsitlemata menetlusosaliste väited ning esitatud tõendid hagiavalduse läbivaatamisel kohtu arvates tähtsust ei oma ja seetõttu kohus neid lahendis ei käsitle. Tsiviilasja hinna kindlaksmääramine

Tsiviilasja hinna määramisel juhindub kohus TsMS § 122 lg 1 sätestatust, mille kohaselt on tsiviilasja hind hagihind, TsMS § 122 lg 2 sätestatust, mille kohaselt on hagihind hagiasjas hagis taotletu harilik väärtus ja TsMS § 124 lg-s 1 sätestatust, mille kohaselt raha maksmisele suunatud hagi puhul määratakse hagihind nõutava rahasummaga, seega antud juhul 7303,89 eurot. Menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 1 ja 4 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus leiab, et kuivõrd kohus rahuldas hagi osaliselt, aga tunduvalt üle poole nõudest, ei oleks õiglane jätta menetluskulusid poolte kanda võrdsetes osades. Seetõttu tuleb menetluskulud jätta 73% ulatuses kostja ning 27% ulatuses hageja kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Marget Henriksen kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.