Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue

AS SEB Pank (hageja) esitas 26.10.2012.a Harju Maakohule hagi H OÜ (kostja) vastu 3 536,73 euro väljamõistmiseks.

Hagiavalduse kohaselt sõlmiti 03.02.2005.a poolte vahel garantiileping nr 2005001813. Lepingu p 7.1 alusel tagas kostja tagasivõtmatult ning hageja esimesel nõudmisel lepingu p-s 6

2-12-30012 nimetatud – hageja ja AS (S , edaspidi võlgnik) vahel sõlmitud kokkuleppest nr XXX tulenevate kohustuste täitmist, 4 985,11 euro (77 997,65 krooni) ulatuses. 09.09.2011.a esitas hageja nõude garantiikohustuse täitmiseks 3 706,73 euro ulatuses, hiljemalt 16.09.2011.a. Nimetatud tähtajaks kostja oma kohustust ei täitnud. Hageja väitel on osaliselt garantiiga tagatud kohustust tasunud võlgnik. Kostja 10.12.2012.a vastus

Kostja hagiavaldust ei tunnista ja palub selle jätta rahuldamata.

Kostja on vastuses seisukohal, et garantiileping on tühine. Tuginedes võlaõigusseaduse (VÕS) § 155 lg-le 1, leiab kostja, et käesoleval juhul ei ole garantii andmise kohustus kostja poolt võetud tema majandus- või kutsetegevuses. Kostja väidete kohaselt on tema majandustegevuseks reklaamiteenuse osutamine ning väljastatud garantiil puudus igasugune seos kostja majandus- või kutsetegevusega. Kostja on seisukohal, et VÕS § 155 lg-st 1 tulenevat terminit „majandus- või kutsetegevus“ ei saa mõista nii laialt, et selle alla mahub praktiliselt iga juriidilise isiku poolt antud garantii. Kostja möönab, et liiga kitsas oleks tõlgendus, mille kohaselt garantii väljastamine peaks olema garantiiandja põhitegevuseks. Kostja leiab, et garantii andmisel peab olema mingi seos garantii andja ja/või tagatava kohustuse vahel. Antud juhul ei ole garantiilepingul mingit seost kostja majandus- või kutsetegevusega, mistõttu tuleb asuda seisukohale, et garantiilepingus sätestatud garantii ei vasta VÕS § 155 lg 1 tunnustele. Seega on garantiileping tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 87 järgi tühine ning TSüS § 84 lg 1 järgi ei ole tühisel tehingul algusest peale õiguslikke tagajärgi.

Alternatiivselt, kui kohus leiab, et garantiileping kehtib, asub hageja seisukohale, et esitatud hagi on tõendamata ja ebaselge, mistõttu on hagiavaldus põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata. Garantiilepingu p 6.1 järgi oli garantiiga tagatav nõue „võlaõiguslik leping nr XXX, kokkulepe pangakaardi lepingust tuleneva nõude tasumiseks summas 4 985,11 eurot (77 997,65 krooni). Garantiilepingu p 7.2 kohaselt on garantiiga tagatud põhikohustuse täitmine. Kostja leiab, et seega ei taga garantii mitte igat võlaõiguslikust lepingust tulenevat nõuet, vaid tagab ainult põhikohustust. Kuna hagiavaldusele ei ole võlaõiguslikku lepingut lisatud, siis ei ole teada, kui suur on nimetatud lepingust tulenev põhinõue. Kostja väidete kohaselt ei ole hageja 09.09.2011.a nõudega ka kostjale esitanud garantiilepingule vastavat taotlust, kuna ei ole nõutud mitte põhinõude, vaid kogu võlgniku võlgnevuse tasumist. Seega ei ole hageja oma nõuet garantiilepingus sätestatud korras maksma pannud, kuna esitatud nõue ei ole ilmselt garantiiga täielikult tagatud. Viidates garantiilepingu mitteaktsessoorsusele, leiab kostja, et hageja peab tõendama, milline on tagatav võlaõigusliku lepingu alusel täitmata põhikohustus.

Hageja 16.01.2013.a seisukoht

Hageja leiab, et garantiileping ei ole tühine. Hageja hinnangul ei ole VÕS § 155 lg 1 kitsendav tõlgendamine põhjendatud. Hageja hinnangul on oluline, et isik tegutseks garantiid andes majandus- või kutsetegevuse raames ning garandi kutsetegevus ei pea seonduma nimelt garantii andmisega. Äriühingute puhul ei saa garantiid pidada ebaharilikuks tagatise andmise viisiks, sest äriühingut saab pidada tegutsevaks majandus- ja kutsetegevuses VÕS § 155 lg 1 mõttes.

Hageja lisab, et temale teadaolevalt oli võlgnik garantii andmise hetkel kostja töötaja.

2-12-30012 Tavapärases praktikas ei ole tööandja poolt töötajate kohustuste tagamine haruldane, kuna selline käitumine kaudselt mõjutab töötaja töötulemust ning toob seeläbi kasu ka tööandjale.

Nõude ebaselguse osas viitab hageja VÕS § 155 lg-le 2 ning leiab, et kostja poolt väljastatud garantii on põhikohustusest sõltumatu. Seega ei ole asjakohased kostja väited nõude ebaselguse või tõendatuse kohta.

KOHTU PÕHJENDUSED JA JÄRELDUSED

Kohus, olles uurinud ja hinnanud kogutud tõendeid leiab, et hagi on põhjendatud ja tuleb rahuldada.

2-12-30012 võlaõiguslik nõue selle põhikohustuse ulatuses. Kuna hagiavaldusele ei ole võlaõiguslikku lepingut lisatud, siis ei ole teada, kui suur on nimetatud lepingust tulenev põhinõue. Hageja on osundanud VÕS § 155 lg-le 2 ning leidnud, et kostja poolt väljastatud garantii on põhikohustusest sõltumatu, mistõttu kostja väited nõude ebaselguse või tõendatuse kohta ei ole asjakohased. Käesolevas asjas on kostja leidnud, et hagejal on soodustatud isikuna kohustus nõude maksmapanekuks tõendada tagatava kohustuse ulatust. Kohtu hinnangul on sellekohase väite puhul sisuliselt tegemist võlgnikule kuuluva vastuväite esitamise õigusega, olukorras, kui tegemist oleks käenduslepinguga. Samas ei ole garantiilepingu puhul õige rääkida tagatavast kohustusest ja vastutusest selle täitmise eest, kuna garantiist lähtuv garantii andja kohustus ei sõltu võimaliku võlgniku kohustusest. Riigikohus on avaldanud eelneva suhtes seisukohta, et garantii andja ei saa sellest tulenevalt esitada maksenõudele ka põhivõlgniku vastuväiteid (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 11.02.2003. a otsus asjas nr 3-2-1-9-03, p 30). Iseenesest ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega (TsMS § 436 lg 7), kuid TsMS § 436 lg 4 kohaselt ei või kohus otsust tehes tugineda asjaolule, mida ei ole menetluses arutatud. Kuivõrd kostja on vastuses esitanud vaid seisukoha, et hageja peab garantiilepingust tulenevat nõuet tõendama, siis puudub kohtul õiguslik alus pooltevahelise õigussuhte kvalifitseerimiseks VÕS § 29 raames. Kohus peab vajalikuks osundada VÕS § 155 lg-st 1 tulenevale mõttele, et kui garantii on andnud isik, kes tegutseb garantiid andes väljaspool majandus- või kutsetegevust, võib lubadust täita kohustus võlgniku asemel tõlgendada kui käendust või võlatunnistust. Samas on kohus eelnevas tuvastanud, et kostja tegutses garantiid andes majandustegevuse raames. Seega lähtub kohus poolte senistest seisukohtadest ning lahendab käesoleva tsiviilasja garantiilepingule ettenähtud asjaomaste sätete alusel.

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.