Võlaõigus › Muud lepinguvälised kohustused

Kostja hagi ei tunnistanud ja palus jätta selle rahuldamata. Maakohtu otsus Maakohus jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Poolte vahel puudub vaidlus järgmistes asjaoludes: hageja omab kinnistut XXXXXX; kostja omab kinnistut XXXXXXXX, Viimsi vald; hageja on tellinud OÜ-lt CO-OÜ Market piirdeaia Viimsi vallas, Pärnamäe külas asuvate kinnistute XXXXXXXXXXXXxxomavaheliseks eraldamises, aia kogupikkuseks arvestati 97,3 jm.; XXXXXXXXXXXXx vahelise kinnistu piirdeaia pikkus on 15, 05 m; XXXXXXXXXXXx kinnistu vahele on paigaldatud roheline võrkaed; hageja on tasunud XXXXXXXXXXXX vahelise kinnistu piirdeaia rajamise eest 583, 19 eurot. Poolte vahel on vaidlus selle üle kas kostja on kohustatud hagejale hüvitama hagejale kuuluva Tiigi tee 3 ja kostjale kuuluva XXXXXXXXXXX vahelise kinnistu piirdeaia rajamise maksumusest pool, st 291, 60 eurot. Hageja leiab, et hagejal on õigus nõuda kostjalt piirdeaia püstitamiskulu hüvitamist kolmel alternatiivselt alusel: asjaõigusliku kulutuste hüvitamise nõudena, alusetu rikastumise nõudena ja käsundita asjaajamise kulu hüvitamise nõudena. Kohus ei nõustu hageja seisukohaga, et tal on asjaõigusliku kulutuste hüvitamise nõudena õiguslik alus nõuda kostjalt hageja poolt piirdeaia rajamise maksumuse hüvitamist. AÕS § 151 lg. 1 sätestab, et kui kaks kinnisasja on teineteisest eraldatud müüri, heki, kraavi, peenra või muu sellise asjaga, on see naabrite ühiskasutuses, sõltumata asja kuuluvusest. Sama paragrahvi lg. 2 sätestab, et kui käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud asja kasutavad mõlemad naabrid, kannavad nad korrashoiukulud võrdselt. Kui asi on vajalik ühe naabri huvides, ei või seda asja tema nõusolekuta kõrvaldada ega muuta. AÕS § 72 lg. 5 sätestab, et kaasomanikul on õigus nõuda teistelt kaasomanikelt, et kaasomandis oleva asja valdamine ja kasutamine toimuks vastavalt kõigi kaasomanike huvidele. Kaasomanikud peavad üksteise suhtes käituma lähtuvalt hea usu põhimõttest, eelkõige hoiduma teiste kaasomanike õiguste kahjustamisest. AÕS § 75 kohaselt kaasomanik kannab vastavalt temale kuuluva osa suurusele ühisel asjal lasuvaid koormatisi, samuti selle asja alalhoidmise, valdamise ja kasutamisega seotud kahju ja kulutusi. Kohus leiab, et eelnimetatud AÕS sätted reguleerivad piirirajatise kasutamist ja selle korrashoiu kulude kandmist. Eelnimetatud sätted ei reguleeri piirirajatise rajamiseks tehtud kulutuste kandmist, mistõttu puudub hagejal õiguslik alus nõuda kostjalt eelnimetatud sätete alusel piirdeaia rajamise kulutuse hüvitamist. Teise õigusliku alusena hageja tugineb VÕS § 1023 alusel käsundita asjaajamisel tehtud kulutuste hüvitamisele. VÕS § 1023 lg. 1 järgi võib käsundita asjaajaja nõuda, et soodustatu hüvitaks talle asjaajamisel tehtud kulutused ja vabastaks ta asjaajamisel võetud kohustustest. Kulutuste hüvitamist ja asjaajamisel võetud kohustustest vabastamist võib käsundita asjaajaja nõuda ulatuses, milles käsundita asjaajaja võib kulutuste tegemist või kohustuste võtmist pidada vajalikuks. Käsundita asjaajamise esmasteks eeldusteks VÕS § 1018 lg. 1 järgi see, et kui isik teeb midagi teise isiku, s.o soodustatu kasuks, ilma et viimane oleks talle andnud õiguse tegu teha või kohustanud seda tegu tegema, soodustatu kiidab asjaajamise heaks, asjaajamine vastab soodustatu huvile ja tegelikule või eeldatavale tahtele või on asjaajamine avalikes huvides oluline. Hageja leiab, et ta on teinud oma kulutustega piirdeaia ning kulutuste tegemine oli mõistlikult vajalik arvestades kostja kasu ja avalikku huvi. Hageja on seisukohal, et kulutuste tegemine vastab kostja ja avalikule huvidele, sest vastavalt Viimsi valla heakorra eeskirja § 5 lg-s 1 sätestatule on kinnistu ja ehitise omanik kohustatud heakorra tagamisel hoidma korras oma kinnistu ja kinnistu piirdeaia ning rakendama meetmeid talle kuuluva kinnistu reostamise ja risustamise vältimiseks ning tulenevalt Viimsi Valla heakorra eeskirjast 2(5)

ja projekteerimistingimustes sätestatule on piirdeaia olemasolu kinnistute omanikele kohustuslik. Samuti hageja leiab, et elamukruntide piirdeaiaga rajamise kohustus tuleb tavast (TsÜS § 2 lg. 1). Kohus hageja seisukohaga ei nõustu. Viimsi Valla heakorra eeskirjade § 5 lg-st 1 tuleneb üksnes kinnistu omaniku kohustus tagada temale kuuluva kinnistu ja kinnistu piirdeaia heakord ning rakendada meetmeid talle kuuluva kinnistu reostamise ja risustamise vältimiseks, küll aga ei tulene nimetatud õigusaktist kinnistu omaniku kohustust piirata temale kuuluvat kinnistut piirdeaiaga. Hageja on kohtule esitanud XXXXXXXX suhtes kuni 23.12.2004 kehtestatud projekteerimistingimused, mille p. 14 kohaselt on ette nähud piirdeaed: Looduslik piirevabakujuline piirdehekk koos võrk-või puitkonstruktsioonis piiretega, metall- või puitpostidel, Hmax= 1,5. Seega on tõendamist leidnud, et kinnistu asukohaga Tiigi tee 3, Pärnamäe küla, Viimsi vald suhtes kuni 23.12.2004 kehtinud projekteerimistingimuste kohaselt oli piirdeaia rajamine kohustuslik. Hageja väidete kohaselt antud projekteerimistingimused kehtisid kuni ehitusloa väljastamiseni. Antud asjaolu kostja ei ole vaidlustanud. Samas ei ole leidnud tõendamist hageja väide, et Viimsi Vallas on piirdeaia rajamine kõigile kinnistu omanikele kohustuslik. Ehitusregistri 20.06.2012 väljavõttest nähtuvalt kostjale kuuluvale Väike-Kaare tee 14 kinnistule ei ole väljastatud projekteerimistingimusi ega ehitusluba. Viimsi valla Ehitusameti juhataja J K i 09.05.2012 e-kirjast nähtuvalt Viimsi vallas piirete lahendus peab olema kajastatud elamu ehitusprojektis, piirete rajamine ei ole kohustuslik. Seega ei ole leidnud tõendamist, et XXXXXXXXX, Pärnamäe kinnistule oleks kunagi olnud või oleks käesoleval hetkel kohustuslik piirdeaia rajamine. Samuti ei nõustu kohus hageja seisukohaga, et piirdeaia rajamise kohustus tuleneb tavast TsÜS § 2 lg. 1 alusel. Hageja on esitanud väljavõtte Nõmme linnaosa 07.03.2008 lehest Nõmme Sõnumid, milles avaldatud artikli kohaselt saavad krundiomanikud piirdeaia korda teha ning pärast 01.07.2008 edastab linnaosavalitsus märgukirjale reageerimata jätnud kinnistute omanike aadressid munitsipaalpolitseile, kes menetleb heakorranõuete rikkumisi edasi ning vastavalt seaduses ettenähtud korrale määrab ka karistuse. Eelnimetatud artiklist võib järeldada, et Tallinnas Nõmme linnaosas on kohustuslik elamukruntide piiramine piirdeaiaga, mis ei tähenda, et selline kohustus kehtiks Eesti Vabariigi territooriumi kõikide elamukruntide osaks. Tavaks võib pidada tiheasustusega aladel, eelkõige linnades, elamukruntide eraldamist piirdeaiaga, kuid kohtu hinnangul ei ole Eestis väljakujunenud tava, et kõik elamukruntide omanikud oleksid kohustatud rajama piirdeaia oma kinnistule. Sellise kohustuse võib kehtestada kohalik omavalitsus. Asja materjalidest ei nähtu, et Viimsi Valla õigusaktidega oleks kehtestatud üleüldine kohustus eraldada kõik kinnistud piirdeaiaga. Eeltoodust tulenevalt ei ole hageja tõendanud, et tema poolt Tiigi tee 3 ja Väike-Karja 14 kinnistule piirdeaia rajamine oleks olnud kostja või avalikes huvides. Asjaolu, et hagejale kuuluva Tiigi tee 3 kinnistu suhtes kuni 23.12.2004 kehtinud projekteerimistingimuste kohaselt oli kohuslik piirdeaia rajamine, ei tähenda seda, et hageja oleks rajanud piirdeaia avalikes huvides. VÕS § 1018 lg. 2 sätestab, et käsundita asjaajamisega ei ole tegemist, kui isikul puudub tahe tegutseda teise isiku kasuks. Piirdeaia rajamisel puudus hagejal tahe rajada piirdeaed kostja kasuks. Vastavalt

XXXXXX

kinnistu suhtes kuni 23.12.2004 kehtinud projekteerimistingimustele oli kinnistu omanik kohustatud rajama XXXXX kinnistule piirdeaia. Sellest tulenevalt XXXXXX ja XXXXXXX kinnistu vahele piirdeaia rajamisel täitis hageja enda kohustust ja tegutses enda huvides, mitte kostja huvides. Asjaolu, et hageja tegutses piirdeaia rajamisel enda huvides kinnitab asjaolu, et enne piirdeaia rajamist pole hageja kordagi kostjaga piirdeaia rajamise asjus ühendust võtnud. Hagiavaldusest nähtuvalt alles pärast piirdeaia kasutuselevõttu 25.09.2009 hakkas hageja pidama läbirääkimisi piirdeaia osalisest maksmisest. Kostja vastuse kohaselt esitas hageja esimese nõudmise temal maksta 3(5)

piirdeaia eest alles 14.07.2011. 06.03.2013 toimunud kohtuistungil on hageja väitnud, et ta ei võtnud kostjaga ühendust, kuna ta ei teadnud, kus kostja elab. Antud hageja selgitus ei ole usutav. Hageja on kohtusse pöördumisel suutnud välja selgitada kostja elukoha, mistõttu soovi korral oleks hageja saanud ka enne piirdeaia rajamist kostja elukoha või kontaktandmed välja selgitada. Lisaks sellele 2 aastat pärast piirdeaia rajamist kostja vastu piirdeaia maksumuse hüvitise nõude esitamisel ei ole hageja käitunud kooskõlas hea usu põhimõttega (VÕS § 6 lg. 1 ja TsÜS § 138). Kostjal ei olnud võimalust kaasa rääkida millist piirdeaeda rajada, kontrollida piirdeaia rajamise täitmise kvaliteeti, otsustada piirdeaia rajamise maksumuse üle. Kohtule esitatud materjalidest ei nähtud samuti, et kostja oleks hageja poolt piirdeaia rajamise heaks kiitnud VÕS § 1018 lg. 2 tähenduses. Asjaolu, et kostja ei ole esitanud hagejale vastuväiteid hageja poolt piirdeaia rajamisele ei tähenda, et kostja oleks piirdeaia rajamise heaks kiitnud. Kohus on eelnevalt tuvastanud, et kostjale kuuluvale XXXXXXX kinnistule ei ole väljastatud projekteerimistingimusi ega ehitusluba. Vaidlust pole, et antud kinnistu ei ole hoonestatud ja ehitustegevust seal ei toimu. Asjaolu, et XXXXXXXX kinnistu naabrid on rajanud oma kinnistutele piirdeaiad ei tähenda, et kostja oleks nende piirdeaedade rajamise heaks kiitnud VÕS § 1018 lg. 2 tähenduses. Vastavalt Viimsi valla ehitusameti juhataja J K i 09.03.2012 e-kirjale peab piirete lahendus olema kajastatud elamu ehitusprojektis. Vastavalt Viimsi valla elamuehituse põhimõtete punktile 4.5 piiret on keelatud rajada väljas poole krundi piiri ja korterelamu ümber, v.a juhul kui see määratakse detailplaneeringuga. Eeltoodust tulenevalt võib iga kinnistu omanik rajada oma krundi piirile sellise piirdeaia, mis vastab ehitusprojektile. Seni kuni kinnistu omanik täidab ehitusloas ja Viimsi valla üldistes ehitustingimustes sätestatud nõudeid ei ole naaberkinnistu omanikel õiguslikku alust piirdeaia rajamisele vastuväidet esitamiseks. Kolmanda õigusliku alusena hageja tugineb VÕS § 1028 lg. 1 ja § 1041 alusel kostja poolt aluseta rikastumisele. VÕS § 1028 lg. 1 sätestab, et kui isik (saaja) on teiselt isikult (üleandja) midagi saanud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kohustus langeb hiljem ära. VÕS § 1041 kohaselt isik, kes on täitnud teise isiku kohustuse, olemata selleks õigustatud ega kohustatud, võib isikult, kelle kohustuse ta täitis, nõuda täitmiseks tehtud kulutuste hüvitamist niivõrd, kuivõrd see isik on kohustusest vabanemise tõttu rikastunud ajal, mil ta tema vastu kulutuste hüvitamise nõude esitamisest teada sai või teada saama pidi. Sisuliselt on kohustatud isik teise isiku poolt toimunud kohustuse täitmise korral rikastunud üksnes selliste kulutuste ulatuses, mille ta pidanuks isikliku täitmise korral ise kandma. Asjas ei ole leidnud tõendamist, et kostjale kuuluvale Väike-Karja 14, Pärnamäe kinnistule oleks kunagi olnud või oleks käesoleval hetkel kohustuslik piirdeaia rajamine. Seega ei ole kostjal kohustust XXXXXX kinnistule piirdeaia rajamiseks, millest tulenevalt ei ole hageja täitnud kostja kohustust piirdeaia rajamiseks. Kuivõrd kostjal ei ole kohustust piirdeaia rajamiseks ja selleks kulutuste kandmiseks, siis ei saa kostja olla hageja arvel rikastunud hageja poolt piirdeaia rajamiseks tehtud kulutuste ulatuses. VÕS § 1042 lg. 1 sätestab, et teise isiku esemele õigusliku aluseta kulutusi teinud isik võib nõuda teiselt isikult kulutuste hüvitamist ulatuses, milles isik, kelle esemele kulutusi tehti, on seeläbi rikastunud, võttes muu hulgas arvesse, kas need kulutused on sellele isikule kasulikud ning millised on olnud tema kavatsused eseme suhtes. Hageja väidab, et piirdeaia püstitamine tõstab kinnisasja hinda ning on muutunud naaberkinnistute ühisomandiks. Seega on hageja poolt piirdeaia püstitamine kostjale ka kasulik ja vajalik. Kostja omandas oma kinnisasja juurde nüüdseks kuuluva olulise osa ehk rikastus hageja arvel. Pole leidnud tõendamist, et kostjale kuuluva XXXXXX kinnistu väärtus oleks hageja poolt 15, 05 m pikkuse piirdeaia rajamiseks tehtud kulutuste võrra suurenenud. Vaidlust pole, et kostjale kuuluv XXXXXX kinnistu ei ole hoonestatud ja kostja antud kinnistut ei kasuta. 06.03.2003 toimunud kohtuistungil on kostja kinnitanud, et tal ei ole praegu plaanis midagi XXXXXXXXX kinnistule ehitama hakata. Isegi kui kostjale kuuluva XXXXXXXX kinnistu väärtus oleks hageja poolt 15, 05 m pikkuse piirdeaia rajamisega suurenenud, siis seoses 4(5)

sellega, et antud kinnistu ei ole hoonestatud ja kostja kinnistut ei kasuta, ei ole hageja poolt piirdeaia rajamiseks tehtud kulutused kostjale käesoleval ajal kasulikud. Piirdeaia rajamiseks tehtud kulutuste kasulikkusest võiks rääkida kohtu hinnangul alles siis, kui kostja hakkaks sellele kinnistule ehitama ja võtaks kinnistu kasutusele. Vastavalt Viimsi valla elamuehituse põhimõtete punktile 4.5 piiret on keelatud rajada väljas poole krundi piiri ja korterelamu ümber, v.a juhul kui see määratakse detailplaneeringuga. Vastavalt Väike-Kaare tee 14 kinnistu võrkaia kontrollmõõdistus joonisele on hageja poolt piirdeaed rajatud osaliselt kostjale kuuluvale Väike-Kaare tee 14 kinnistule, mis on vastuolus elamuehitus põhimõtete punktis 4.5 sätestatuga, mille kohaselt piiret on keelatud rajada väljapoole oma krundi piiri. VÕS § 1042 lg. 2 p. 4 sätestab, et kulutuste tegijal ei ole käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud nõudeõigust kui kulutuste tegemine oli seadusest või lepingust tulenevalt keelatud. Isegi kui hageja poolt piirdeaia rajamisega oleks kostja kinnistu väärtus tõusnud ja hageja poolt piirdeaia rajamiseks tehtud kulutused oleks kostjale kasulikud, puuduks hagejal VÕS § 1042 lg. 2 p. 4 alusel nende kulutuste hüvitamise nõue, sest vastavalt Viimsi valla elamuehituse põhimõtete punktile 4.5. on piirdeaia rajamine väljas poole oma krundi piiri sh. kostja kinnistule, keelatud. Edasine menetlus M G ei nõustunud maakohtu otsusega ja esitas apellatsioonkaebuse. Ringkonnakohtu määruse põhjendused Tsiviilkolleegium leiab, et kooskõlas TsMS § 638 lõikega 1 tuleb apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest TsMS § 637 lg. 21 alusel keelduda. Maakohus ei ole otsuses kooskõlas TsMS § 442 lõikega 10 andnud luba otsuse edasikaebamiseks. TsMS § 405 lg. 1 esimese lause kohaselt menetleb kohus hagi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes samas seadustikus sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid, kui tegemist on varalise nõudega hagiga ja hagihind ei ületa summat, mis vastab 2000 eurole. Kuna hageja rahaline nõue ei ületanud 2000 eurot, oli tegemist lihtmenetluses menetletud hagiga TsMS § 405 lg. 1 tähenduses. Ringkonnakohus ei pea TsMS § 637 lg. 21 järgi lihtmenetluse asjas esitatud apellatsioonkaebust menetlema, v. a. juhul, kui menetlusse võtmise otsustamisel on ringkonnakohtule ilmne, et maakohus on selgelt ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse normi, rikkunud menetlusõiguse normi või ebaõigelt hinnanud tõendeid ning mõni eelnenud põhjus võis kaasa tuua ebaõige kohtulahendi. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on maakohus ebaõigesti kohaldanud materiaalõigusnorme. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus materiaalõigusnorme õigesti kohaldanud ja jätnud hagi põhjendatult rahuldamata. Asjas ei nähtu ka menetlusõigusnormide rikkumist. Seega ei esine TsMS § 637 lõikes 21 sätestatud aluseid apellatsioonkaebuse menetlusse võtmiseks.

Tiit Kollom

Mare Merimaa

Malle Seppik

5(5)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.