Rein Pildi hagi Urmas Suure vastu 1600 euro väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind
1600 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
hageja: Rein Pilt (isikukood 35911182714; elukoht XXX) hageja lepinguline esindaja: advokaat Katrin Sarap (MAQS Law Firm Advokaadibüroo OÜ, Rotermanni 8, Tallinn; e-post [email protected]) kostja: Urmas Suur (isikukood 35812172720; elukoht
XXXX)
kostja lepinguline esindaja: advokaat Rein Napa (Advokaadibüroo Rein Napa OÜ, Riia 4, Tartu; e-post [email protected])
Menetlus
kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada Rein Pildi hagi Urmas Suure vastu osaliselt.
2.Välja mõista Urmas Suurelt 61 eurot 57 senti (kuuskümmend üks eurot viiskümmend seitse senti) Rein Pildi kasuks.
3.Jätta välja mõistmata Urmas Suurelt 1538 eurot 43 senti Rein Pildi kasuks. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
Jätta menetluskuludest 96% hageja kanda ja 4% kostja kanda.
Menetlusosaline võib nõuda Tartu Maakohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates lahendi jõustumisest. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.
Otsuse peale võib esitada Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil,
peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Selgitus menetlusabi taotlejale
Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
Otsuse kättetoimetamine
8.Toimetada otsus kätte menetlusosalistele.
ASJAOLUD
1.19. detsembri 2012 hagiavalduse järgi andis hageja 15. märtsil 2000 kostjale pooltevahelise kokkuleppe kohaselt tähtajatult kasutada endale kuuluva sõiduki Fiat 131 (reg nr XXX) väärtusega 25 000 krooni (1600 eurot). Registreerimistunnistuse kohaselt oli kostja sõiduki kasutaja. 8. juunil 2012 saatis hageja kostjale e-kirja, milles küsis sõiduki olemasolu kohta, sest pidi täitma ”Füüsilise isiku täiesti salajase, salajase või konfidentsiaalse taseme riigisaladusele juurdepääsu loa taotleja ankeedi.” Kostja vastas hagejale 18. juunil 2012, et sõiduk viidi aastal 2002 või 2003 Emexisse. Hageja ei ole kostjale andnud luba sõiduki võõrandamiseks. 23. novembril 2012 esitas hageja kostjale kahju hüvitamise nõude. Kostja ei olnud nõus kohtuväliselt kahju hüvitama. Sõidukit enam ei ole ja seda ei ole võimalik hagejale tagastada. Asja hävimise või kaotsimineku korral peab hüvitis tagama omaduste poolest võimalikult sarnase asja omandamise võimaluse. Kui sarnast kasutatud asja ei ole võimalik omandada, saab kahjustatud isik nõuda hüvitise maksmist, mille eest on võimalik omandada uus asi. Seeläbi tekkiv lisaväärtus arvestatakse kahjuhüvitisest maha üksnes juhul, kui asja väärtus oli selle hävimise hetkel uue samaväärse asja väärtusega võrreldes oluliselt vähenenud. Seadus kaitseb kahjustatud isiku vara koosseisu, mitte lihtsalt selle väärtuse säilimist. Hageja hindab oma kahju 1600 euro suuruseks. Hageja viitab võlaõigusseaduse (VÕS) § 128 lg-tele 2, 3, § 127 lg-tele 1, 3, 4, § 136 lg-tele 1, 5, § 132 lg-le 1, palub kostjalt enda kasuks välja mõista 1600 eurot ja jätta menetluskulud kostja kanda (tlk 2-5).
2.Kostja 9. jaanuari 2013 vastuses hagi ei tunnista. Hageja ei ole kunagi olnud sõiduauto Fiat 131 (reg märk XXX) omanik, kuigi
15.märtsi 2000 registreerimistunnistusele on hageja kantud omanikuna ja kostja kasutajana. Sõiduk kuulus kostjale. Varasemates võlasuhetes jäi kostja hagejale võlgu ning hageja nõuedel vormistas kostja oma kohustuste täitmise tagamiseks sõiduki Eesti Riiklikus Autoregistrikeskuses (ARK) hageja nimele. Kostja viitab asjaõigusseaduse (AÕS) § 92 lg-le 1 ja leiab, et hageja vallasomandit sõidukile ei ole tekkinud, sest kostja ei ole sõidukit hagejale üle andnud, see ei ole olnud hageja valduses ja pooled ei ole kokku leppinud, et omand sõidukile läheb kostjalt üle hagejale. Seda tõendab hageja 20. juuni 2012 e-kiri kostjale, milles hageja kirjutab, et „Mulle polnud sinu autot vaja selle pärast ma ta sinu kätte usaldasin jätta. See oli vaid garantiiks, et ma sinu käest kohtus midagi ei nõua.“ Seepärast ei saa hageja esitada ka nõudeid kahju hüvitamiseks seoses sõiduki hävimisega.
2/6
Kostja teatas hagejale 2001. a telefonitsi, et vandaalid peksid sõiduki puruks ja muutsid selle väärtusetuks, mistõttu tuleks sõiduk registrist kustutada. Hageja vastas, et teda sõiduk ei huvita. Seega sai hageja, kui ta peab end sõiduki omanikuks, selle hävimisest teada juba 2001. a ja tema nõue kahju hüvitamiseks on aegunud. Kostja ei nõustu, et sõiduki harilik väärtus on 1600 eurot. Hageja ei ole esitanud selle kohta ühtegi tõendit. Kostja ostis sõiduki 1995. a 6000 krooni eest ja on seisukohal, et 2000. a märtsis oli selle, 1982. a päritolu sõiduki turuväärtus mitte enam kui 2500 krooni (160 eurot).
3.Hageja 24. jaanuari 2013 seisukoha järgi mõistis kohus 2000. a kostja süüdi hagejale olulise rahalise kahju tekitamise eest. Kostja oli kohustatud tasuma hagejale 25 000 krooni. Pooled hindasid kostjale kuulunud sõiduki väärtuseks 1600 eurot, kostja registreeris vastava korra alusel sõiduki hageja nimele (nö tagatisena) ning hageja sai sõiduki omanikuks. Kuigi sõiduk jäi kostja valdusesse, ei olnud kostja enam sõiduki omanik ning tal puudus õigus sõiduk võõrandada. Kostja ei ole 2001. a hagejale teatanud, et sõiduk oleks rüüstatud ning et see tulnuks seetõttu registrist kustutada. Hageja oleks sellele ilmselgelt reageerinud, sest mittereageerimine võib kaasa tuua soovimatuid juriidilisi tagajärgi. Kostja ei teavitanud hagejat ka sellest, et sõiduk on realiseeritud vanametalliks. Kuna hageja sai sõiduki realiseerimisest vanametalliks teada alles 2012. a, siis ei ole tema nõue aegunud. Tõendamata on kostja väide, et sõiduki väärtus 2000. a oli 160 eurot. Ainuüksi sõiduki realiseerimisel vanametalliks on selle väärtus enam kui 160 eurot. Kui sõiduki väärtus oleks olnud vaid 160 eurot, siis ei oleks sõidukit hageja nimele vormistatud. Sõiduki väärtuse 1600 euro kohta esitas hageja informatsiooni ka politseisse esitatud avalduses.
4.Kohtuistungil 26. veebruaril 2013 jäi hageja lepinguline esindaja selle juurde, et auto omandiõigus läks hagejale üle. Oli kokkulepe ja registrisse tehti kanne. Aegumise seisukohalt on oluline, et hagi lisaks nr 3 olevas e-kirjas ütleb kostja, et viis sõiduki Emexisse aastal 2002 või 2003, kohtuistungil aga, et aastal 2001. Hageja seletas, et 15. märtsil 2000 kirjutas kostja auto hageja nimele, omand läks üle, hageja jäi kaudseks valdajaks. Puuduvad tõendid sõiduki vanarauaks viimise kohta. Kostja seletas, et jäi hageja firmale võlgu ning pooled leppisid kokku, et mingil ajal täpsustatakse ka summa ja tingimused. Et see juhtuks, tahtis hageja žestina, et kostja kannaks oma auto tema nimele. Konkreetne laenuleping vormistati 2000. a mais, tagatiseks BMW. 2001. a vandaalitseti vaidlusaluse auto kallal ning kostja teavitas hagejat telefoni teel, et asjaga tegeleb politsei. Kostja ei tea, kus sõiduk on. Tehas läks müüki, sõiduk jäi sinna, ilmselt viis keegi auto Emexisse. Kostja teavitas hagejat, et tehas läks müüki ja plats peab puhtaks saama. Kostja lepinguline esindaja leidis, et omandi üleminekus kokku ei lepitud. Tegemist oli tagatisega, et kostja täidab oma rahalised kohustused. Hiljem lepiti kokku summa suurus ja see, et kui kostja ei täida kohustust raha tagastada, siis kohustub ta täiendavalt vormistama hageja nimele sõiduki BMW.
5.4. märtsil 2013 esitas kostja täiendavad vastuväited ja tõendid. Kui hageja andis endale kuuluva sõiduki 2000. a kostjale tasuta kasutamiseks, siis kostja kohustuseks oli see hagejale viimase nõudmisel tagastada, arvestades sõiduki normaalset kulumist. Kui hageja soovinuks endale kuuluva sõiduki tagastamist 2012. a, tuleks arvestada sõiduki väärtuse vähenemisega 12 aasta jooksul. Kui lähtuda ka hageja pakutud (kuigi tõendamata) sõiduki turuväärtusest 1600 eurot ja arvestada aastaseks amortisatsiooninormiks minimaalne 8%, oleks sõiduki jääkväärtus 2012. a vaid 4% (100 – 8 x 12) ehk 64 eurot. Sisuliselt tähendab 3/6
see, et 1982. a väljalaske sõiduk olnuks 2012. a 30-aastase ekspluatatsiooni järgselt vanaraud ning hagejale tekkinud kahju ei kuuluks hüvitamisele enam kui sellise vanaraua turuhinnas. AS Kuusakoski kodulehel avaldatud musta metalli ja romusõidukite baasostuhindadest nähtuvalt on keskmine utiliseeritavate sõidukite ostuhind 120 eurot/tonn, millest arvestatakse maha mittemetalliliste materjalide eest 61,36 eurot, Seega on ühe tonni eest võimalik saada 58,64 eurot ning hagejale kuuluva sõiduki tühimassi 1050 kg arvestades oleks võimalik saada 61,57 eurot (1,050 x 58,64).
6.13. märtsil 2013 ja 12. aprillil 2013 esitas hageja täiendavaid tõendeid sõiduki väärtuse kohta.
7.25. märtsil 2013 esitas kostja seisukoha hageja tõendite kohta ning 15. aprillil 2013 seisukoha ja tõendeid. Kuivõrd praegu samaväärseid sõidukeid Eesti autoturul ei ole, peaks maha arvama normaalse kulumise ehk amortisatsiooni.
KOHTU SEISUKOHT
8.Kohus leiab, et hagi tuleb võlaõigusseaduse (VÕS) § 132 lg 2 ja § 393 lg 3 alusel rahuldada osaliselt. Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista 61 eurot 57 senti.
9.Hageja hindab oma kahju suuruseks ja palub kostjalt enda kasuks välja mõista 1600 eurot. Kostja sellega ei nõustu. Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et kostja vormistas oma rahalise kohustuse täitmise tagamiseks 15. märtsil 2000 oma sõiduki Fiat 131 (ehitusaasta 1982; kategooria M1; kere tüüp sedaan; mootori tüüp bensiin; töömaht 1585 cm3; võimsus 62 kW; reg märk XXX) ARK-is hageja nimele (tlk 8), kusjuures sõiduk jäi ka pärast seda kostja otsesesse valdusesse.
10.Hageja leiab, et sõiduki omand läks talle üle ning ta sai sõiduki kaudseks valdajaks. Kostja on seisukohal, et omand ei läinud hagejale üle, sest ta ei ole sõidukit hagejale üle andnud, see ei ole olnud hageja valduses ja pooled ei ole sõiduki omandi üleminekus kokku leppinud. AÕS § 92 lg 1 näeb tõepoolest ette, et vallasomand tekib vallasasja üleandmisega, kui võõrandaja annab asja valduse üle omandajale ja nad on kokku leppinud, et omand läheb üle omandajale. 15. märtsil 2000 kehtinud AÕS § 94 sätestas võimaluse, et omandi üleandmisel võib asi võõrandaja ja omandaja kokkuleppel jääda võõrandaja valdusse ja sel juhul loetakse omandajat kaudseks ja võõrandajat otseseks valdajaks. Samasuguse omandamise viisi näeb ette ka kehtiv AÕS § 94. Kohus leiab, et hageja sai vaidlusaluse sõiduki omanikuks. Nii poolte kirjalikes seisukohtades avaldatu ja seletused 26. veebruari 2013 kohtuistungil kui ka see, et
15.märtsil 2000 väljastatud registreerimistunnistuse kohaselt on hageja sõiduki omanik ja kostja sõiduki kasutaja (tlk 8), kinnitab, et pooled leppisid kokku just sõiduki omandiõiguse üleminekus. Samuti leppisid pooled kokku, et sõiduk jääb kostja valdusse, mistõttu tuleb lugeda hageja kaudseks ja kostja otseseks valdajaks. Asjaolu, et eelkirjeldatu eesmärk oli kostja kohustuse täitmise tagamine, ei välista omandiõiguse hagejale üleminekut. Hageja 20. juuni 2012 e-kiri (tlk 10) ei tõenda seda, et sõiduki omandiõigus ei ole hagejale üle läinud. Sellest nähtub hoopis, et hageja peab ennast sõiduki omanikuks.
11.Hageja kinnitusel jättis ta sõiduki tähtajatult kostja kasutada. Ka kostja seisukohtadest saab järelda, et kui leiab tuvastamist hageja omandiõigus, nõustub kostja sellega, et sõiduk jäi kostjale tähtajatuks tasuta kasutamiseks. 4/6
Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et praeguseks sõiduk enam kostja valduses ei ole, tõenäoliselt on sõiduk realiseeritud vanametalliks ning kostjal ei ole võimalik hagejale sõidukit tagastada. Hageja väitel ei teavitanud kostja teada 2001. a sõiduki rüüstamisest ning ka sõiduki realiseerimisest sai ta teada alles 2012. a juunis, kui uuris kostjalt sõiduki kohta (tlk 3, 9). Kostja ei ole tõendanud, et ta teavitas hagejat 2001. a sõiduki kahjustamisest ja vajadusest teisaldada sõidukivrakk või et ta informeeris hagejat enne 2012. a juunit sõiduki realiseerimisest. VÕS § 393 lg 3 järgi võib kasutusse andja lepingu üles öelda ja nõuda eseme tagastamist igal ajal pärast lepingu sõlmimist, kui eseme kasutustähtaega ei ole määratud ja see ei tulene eseme kasutamise eesmärgist. Hageja esitas kostjale 8. juunil 2012 järelepärimise kostja kasutusse antud auto kohta. Kostja vastas hagejale 18. juunil 2012, et Fiatiga on sellised lood, et see viidi aastal 2002-2003 emexisse. 20. juunil esitas hageja kostjale ettepaneku tekkinud kahju hüvitamiseks (tlk 10). Kostja soovi kahju hüvitamiseks tuleb kohtu seisukohalt tõlgendada kui kahju hüvitamise nõuet täitmise nõude asemel, kuna autot kostja väitel enam ei olnud. Seega tuleb asuda seisukohale, et kostja on lepingut rikkunud, hageja nõue muutus sissenõutavaks 21. juunist 2012. a ning tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 146 lg 1, § 147 lg-te 1, 2 järgi ei ole hageja nõue aegunud.
12.VÕS § 127 lg 1 järgi on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud.
3.aprilli 2013 otsuses kohtuasjas nr 3-2-1-19-13 leidis Riigikohus p-is 13, et VÕS § 132 lg 1 esimese lause kohaselt tuleb asja hävimisest või kaotsiminekust tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral maksta hüvitis, mis vastab uue samaväärse asja soetamiseks tehtavatele mõistlikele kulutustele. Üksnes juhul kui uue samaväärse asja soetamine ei ole võimalik, tuleb VÕS § 132 lg 2 järgi hävinud või kaotsiläinud asja väärtus hüvitada. Samas on asja soetamise hind eeldatavasti sama, kui on asja väärtus ehk kohalik keskmine turuhind. /.../ Seega peab VÕS § 132 lg-st 1 tulenev hüvitis olema nii suur, et kannatanul oleks võimalik kahju hüvitamise hetkel soetada samaväärne asi, st kohtumenetluses tuleb lähtuda uue samaväärse asja soetamise kuludest võimalikult kohtuotsuse tegemise aja seisuga. Kulutuste suuruse tõendamise kohustus on aga TsMS § 230 lg-st 1 tuleneva üldise tõendamiskoormuse järgi hagejal ning kostja peab esitama oma tõendid juhul, kui ta endiselt vaidleb kulude vajalikkuse väitele vastu. Kohus on andnud pooltele korduvalt tähtaegu (26. veebruari 2013 kohtuistungil, samuti
26.märtsi 2013 määruses) sõiduki väärtuse kohta tõendite esitamiseks. 26. veebruari 2013 kohtuistungil viitas kohus küll kohustusele tõendada eseme väärtus kahju tekkimise hetkel, kuid täiendas seda leides, et asja hävimisel ja kahjustamisel tuleb omanikule hüvitada eelkõige asja või selle terviklikkuse taastamise kulutused (kohtuistungi protokolli lk 2). 26. märtsi 2013 määruses (seega veel enne Riigikohtu eelnimetatud lahendit) selgitas kohus pooltele, et kohus lähtub eseme väärtuse hindamisel kohtuistungi toimumise ajast, seega tuleb pooltel tõendada eseme väärtus 26. veebruar 2013 seisuga. Hageja on esitanud kohtule sõiduki väärtuse tõendamiseks AS-i Asmer Auto (Fiat maaletooja aastast 1995) juhatuse liikme ja omaniku Toivo Asmeri, OÜ Juno (sõidukite müügiga tegelev äriühing) juhatuse liikme Raul Lälli ja United Motors AS-i müügijuhi Priit Peetsalu arvamused. Priit Peetsalu 11. oktoobri 2012 e-kirja kohaselt on sõiduki reaalset turuhinda väga raske määrata, arvestades väljalaskeaastat võiks see olla ca 1000 eurot. Toivo Asmeri 13. märtsi 2013 ja 2. aprilli 2013 e-kirjade kohaselt võis vaidlusaluse 5/6
sõiduki turuhind 2002. a olla 1200 – 1400 eurot. Viimases e-kirjas tunnistas Toivo Asmer, et pärast 2003. – 2004. a hakkasid kasutatud autode hinnad rängalt kukkuma, sest uute autode ost kasvas hüppeliselt ja jõudis haripunkt 2007. a. Tol ajal olid ka vanema väljalaskeaastaga autode hinnad väga madalad, sest turule oli paisatud tohutu hulk kasutatud autosid väljalaskeaastaga alates 2004 – 2005 ning isegi nende hinnad olid väga mõõdukad. Raul Lälli 13. märtsi 2013 e-kirja kohaselt võis vaidlusaluse sõiduki orienteeruv turuhind olla 2002. a 1200 – 1500 eurot. 4. aprilli 2013 e-kirjas täiendas Raul Läll, et 2002. a võis sõiduki hinnavahemik olla 1200 – 1400 eurot. Vaidlusaluse automudeli ligilähedaseks analoogiks võib pidada Fiat Puntot, mille 2001. a toodetud mudeli müügihinnaks võiks praegu olla 1250 – 1590 eurot. Kohus leiab, et ühestki hageja esitatud tõendist ei saa teha järeldust, et vaidlusaluse sõiduki väärtus antud hetkel oleks 1600 eurot või sellele ligilähedane. Mh ei pea kohus asjakohaseks võrrelda 1982. a väljalaskeaastaga sõidukit analoogse 2001. väljalaskeaastaga sõidukiga ja asuda seisukohale, et nende väärtus on praegusel hetkel samaväärne. Hageja esitatud tõenditest nähtuvalt ei olnud 1600 eurot vaidlusaluse sõiduki väärtus ilmselt isegi mitte 2002. a. Seda toetavad ka kostja esitatud koopiad 24. mai 2001 ja 5. juuli 2001 ajalehe Kuldne Börs müügikuulutustest ning asjaolu, et poolte seletuste kohaselt leppisid nad kokku, et kui kostja ei täida oma 1600 euro suurust kohustust nõuetekohaselt, saab hageja lisaks ka tema sõiduki BMW. Hageja poolt 3. septembril 2012 politseile tehtud avalduses sisalduvad vaid hageja väited vaidlusaluse sõiduki väärtuse ja tekitatud kahju suuruse kohta. Isegi kui sõiduki väärtus 2000. a oleks olnud 1600 eurot, ei ole see seda kohtu arvates praegu. Kuna hageja ei ole esitanud sõiduki väärtuse kohta kohtumenetluse ajal ühtegi asjakohast tõendit, peab kohus põhjendatuks lähtuda kostja tunnistatud väärtusest. Sealjuures on kostja õigesti märkinud, et arvestada tuleb ka asja kasutusotstarbele omast normaalset kulumist. Kostja on võtnud aluseks hageja väidetud sõiduki turuväärtuse 2000. a 1600 eurot ning aastaseks amortisatsiooninormiks minimaalse 8% (vähem kui audiitorfirma AS PricewaterhouseCoopers majandusaasta näidisaruandes) ja leidnud, et sõiduki jääkväärtus 2012. a on 64 eurot. Sisuliselt tähendab see kostja arvates, et 1982. a väljalaske sõiduk olnuks 2012. a 30-aastase ekspluatatsiooni järgselt vanaraud ning hagejale tekkinud kahju ei kuuluks hüvitamisele enam kui sellise vanaraua turuhinnas, mis AS-i Kuusakoski kodulehel avaldatu põhjal tehtud kostja arvutuste kohaselt oleks 61,57 eurot.
13.Eeltoodut arvestades peab kohus põhjendatuks mõista kostjalt hageja kasuks välja 61 eurot 57 senti ning jätta välja mõistmata 1538 eurot 43 senti.
14.Arvestades TsMS § 163 lg-t 1 ja hagi rahuldamise ulatust, tuleb hageja kanda jätta 96% ja kostja kanda 4% menetluskuludest.