K. K. hagi A. S. vastu põhivõla 2231,54 euro, viivise 2231,54 euro ja edasise viivise saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 28. detsembri 2012 otsus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
1696,41 eurot
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
A. S. apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja K. K. (isikukood XXXXXX), lepinguline esindaja Olga Lomakina Kostja A. S. (isikukood XXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Ants Nõmmik
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Muuta Pärnu Maakohtu 28.detsembri 2012 otsuses märgitud hagihind ja määrata hagihinnaks maakohtus 2231,54 eurot. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.
2.Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
MENETLUSKULUDE JAOTUS
1.E simese astme kohtus kantud menetluskuludest jääb 76% kostja A. S. kanda ja 24% hageja K. K. kanda.
2.A pellatsioonimenetluse kulud jäävad kostja A. S. kanda. Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi taotlemise selgitus Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.K. K. esitas 14.12.2011 Pärnu Maakohtule hagi A. S. vastu põhivõla 2231,54 euro, hagiavalduse esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 2231,54 euro ja viivise alates hagiavalduse esitamisest kuni võlgnevuse täieliku tasumiseni 0,5% päevas saamiseks.
2.Hagiavalduse ja selle täpsustuste kohaselt laenas hageja kostjale 34 916 krooni (2231,54 eurot), mille kinnituseks sõlmisid pooled 14.11.2008 võlatunnistuse. Võlatunnistuse kohaselt pidi kostja alustama võla tasumisega 10.01.2009 ja võlg tuli tasuda hiljemalt 10.12.2009. Kostja ei ole hagejale võlga tasunud. Võlatunnistuse kohaselt on hagejal õigus nõuda kostjalt viivist 0,5% tasumata summalt päevas kuni summa täieliku tasumiseni. 11.08.2011 seisuga oli kostja kohustatud maksma hagejale viivist kokku 10 521,29 eurot. Kuna viivisevõlg ületab põhivõlgnevust, vähendas hageja viivisenõuet põhivõla suuruseni (2231,54 eurot).
3.Võlatunnistus on deklaratiivse iseloomuga. Kostja tunnistas, et võlgneb hagejale laenuna 34 916 krooni. Võlatunnistuses märgitud summa koosneb: mööbli kahjustamine veol 10 063,89 krooni, paberi kahjustamine veol 7548,77 krooni, laevapiletid 2383,05 krooni, hagejalt ema matusteks laenatud 10 000 krooni ja laste koolitarvete ostuks laenatud 4700 krooni, kostja võlgnevus tööülesannete täitmiseks antud sularaha osas 221 krooni.
4.Kahju on kostja poolt tekitatud ajal, mil ta töötas OÜ-s Gravente. Kostja töötas seal alates 01.05.2007 kuni 11.09.2008. 11.09.2008 lõpetati tööleping TLS § 86 p 6 alusel. OÜ Gravente loovutas oma nõuded kostja vastu hagejale.
5.Kostja ei teavitanud tööandjat kauba kahjustamisest. Tööandja sai sellest teada, kui kolmandad isikud esitasid kahjunõuded. 24.10.2007 esitas SP Transit Eesti AS nõude transpordi käigus kahjustatud köögimööbli eest 10 063,89 krooni (643,20 euro) saamiseks. 20.10.2008 esitas Transpoint International (EST) kahju hüvitamise nõude 7548,77 krooni (482,45 euro) saamiseks seoses transpordi käigus paberi kahjustamisega. Kostja ei käitunud antud valdkonnas töötavalt isikult tavaliselt oodatava hoolsusega, mille tagajärjel tekkis kahju. Antud juhul oli põhjuslik seos kohustuse rikkumise ja kahju vahel. Kostja oleks pidanud informeerima tööandjat kaupa kahjustada võivatest asjaoludest ning järgima tööandja korraldusi veo teostamisel. Kostja seda ei teinud. Antud juhul oli tegemist kostja tegevusetusega. Kostjal olid töölepingust ja enne 01.07.2009 kehtinud töölepingu seadusest (TLS)
tulenevad kohustused temale antud vara kahjustamise ärahoidmiseks, samuti CMR-st tulenevad kohustused.
6.Kostja tunnistas materiaalset vastutust, mis tulenes töösuhtest, samuti temale isiklikuks otstarbeks antud laenusid. Kostja tunnistas, et võttis lapse laevale kaasa tööandja kooskõlastuseta, mistõttu oli tööandja sunnitud ostma uue laevapileti, et toimetada kaup ettenähtud tähtajaks üleandmise kohta. Kostja võttis rikkumise ja sellest tekkinud kahju omaks. Samuti tunnistas kostja, et ta võlgneb hagejale 221 krooni (14,12 eurot), mis talle anti tööülesannete täitmiseks vajalike vahendite ostmiseks.
7.Kostja oli teadlik, et OÜ Gravente loovutas oma nõuded kostja vastu hagejale. Enne võlatunnistuse allkirjastamist pidasid hageja ja kostja läbirääkimisi võlgnevuse likvideerimiseks ning kompromissikokkuleppe järel allkirjastasid võlatunnistuse, märkides võlgnevuse tasumise korra ja lõppkuupäeva.
8.Konto väljavõtetega on tõendatud, et 2007. a sai kostja igakuiselt töötasu 4239 krooni (270 eurot) ja 2008. a vastavalt töömahule keskmiselt 5000 krooni (319,56 eurot). Töötasust ei tehtud ühtegi mahaarvamist võlgade katteks. Kostja vastuväited
9.Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja ei ole hagejalt laenu saanud. Tööandja andis avanssi töö eest, mis ei ole laen. Kostja kirjutas võlatunnistusele alla, kuna hageja ähvardas ja hoidis teda kinni. Võlatunnistus kirjutati auto remondikulude katteks. Kuna auto remondi eest maksab kindlustus, kostja seda ei teinud. Peale töölt lahkumist ähvardas hageja, et kostja peab summa tasuma või muidu ei saa ta enam kusagile tööle. Hageja takistas edaspidi kostjal tööd leidmast, rääkides tema kohta ebaõiget juttu.
10.Tööleping lõpetati 14.11.2008 koos töölepingu vormistamise ja nn võlakirjaga. Töölepingu lõpetamine oli vale ja võltsitud allkirjaga. Hageja ei lasknud kostjat töölt lahti. Kostja lahkus töölt omal soovil, kuna hagejal ei olnud pidevalt tööd anda.
11.Köögimööbli koorem oli kinnitatud vastavalt võimalustele. Kostja tegi kõik endast oleneva, kuid ilma pakendita mööbli vedu nii pika maa peale ei ole võimalik. Transpoint International (EST) AS-st öeldi kostjale, et OÜ Gravente tasus arve vastuväideteta. Kostja koorma eest ei vastutanud, tema töö oli viia koorem sihtpunkti.
12.Laevapiletid tegi kostja tööga tasa, mida tõendab 2008. augustis saadud osaline töötasu. Mahaarvamine peaks olema palgalehel, aga neid OÜ-st Gravente kunagi ei antud.
13.Kostja ema suri 2008. a jaanuaris ja kostja küsis mõned vabad päevad. Raha ta tööandjalt matusteks ei küsinud. Laevapiletite raha sai maha arvata komandeeringurahast. Kõik kostja saadud rahad olid tema väljateenitud palk. Esimese astme kohtu lahend ja selle põhjendused
14.Maakohus rahuldas hagi osaliselt ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 1696,41 eurot ja viivise 1691,41 eurot. Menetluskulud jäid 76% ulatuses kostja ja 24% ulatuses hageja kanda.
15.Pooled on eelnevad erinevad rahalised kohustused vormistanud ümber laenuna vastavalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 396 lg-le 2, mille kohaselt isik, kes võlgneb rahasumma või asendatava asja muul õiguslikul alusel, võib võlausaldajaga kokku leppida, et rahasumma või asi võlgnetakse laenuna. Eelnevad rahalised kohustused ei ole kirjalikult vormistatud. Tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega, mille eesmärk ei ole luua uut kohustust, vaid üksnes kinnitada olemasolevat kohustust ja seeläbi välistada võlgniku võimalikud vastuväited sellele kohustusele ning lihtsustada sellega võla sissenõudmist. Uue kohustuse nõuetekohase täitmisega loetakse sel juhul
täidetuks ka senine võlakohustus. Võlakohustuse ümberkujundamise kokkulepe omab sisuliselt võlatunnistuse tähendust ehk kokkuleppe tulemusena tekib uus kohustus, mille täitmist saab võlausaldaja nõuda ja mille osas on tõendamiskoormus ümber pööratud. Seega peab kostja vaidluse korral tõendama, et tunnustatud võlga tegelikkuses ei eksisteeri või see on lõppenud.
16.Tõendatud ei ole kostja väited, et teda sunniti võlatunnistusele alla kirjutama. Tema sellekohased väited ei ole usutavad. Peale väidetavalt sunnitud allkirjade andmist ei pöördunud kostja politsei poole ega tühistanud võlatunnistust vastavalt tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 98 lg-le 1.
17.Kostja tunnistas vande all ärakuulamisel hagejalt rahade saamist, samuti 221 krooni suurust võlga tööandjale, ning ka seda, et ta võttis lapsed tööreisile kaasa, mille tagajärjel pidi tööandja lisaks tasuma laevapiletite eest 2383,03 krooni. Hageja esitas kohtule laevapiletid. Kostja ei tõendanud enda väiteid, et võlgnevused on tasutud või palgast maha arvatud. Seda ei tõenda ka kohtule esitatud kostja pangakonto väljavõte, millest ei ole võimalik välja lugeda võlgnevuste palgast mahaarvamist. Seega kuulub põhivõlgnevus 17 304,05 krooni - laevapiletite raha 2383,03 krooni, laenatud 10 000 krooni ja 4700 krooni, tööandjale tagastamata raha 221 krooni - (1105,93 eurot) kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele.
18.Hageja tõendas, et Transpoint International (EST) AS esitas OÜ-le Gravente transpordi käigus kahjustunud paberi eest kahjunõude suurusega 7548,77 krooni ja SP Transit Eesti AS kahjunõude köögimööbli eest suurusega 10 063,89 krooni. Hageja väitel tasaarvestati kahjunõuded veotasu nõuetega. Kostja kinnitas, et paberi ja mööbli vedamisel said need kahjustada. Kostja vastutus kolmandate isikute vara kahjustamise eest tuleneb sel ajal kehtinud TLS § 48 lg 1 p-st 3. Kostja ei täitnud oma töölepingust tulenevaid kohustusi nõuetekohaselt. Vedaja kohustused tulenevad CMR art 8 p-st 1 ja art 9 p-st 2, vedaja vastutus art 17 p-st 1.
19.Arvestades, et kostja allkirjastas võlatunnistuse, kus ta tunnistab võlgnevust mh kahjunõude osas ning kostja ei tõendanud, et võlgnevust ei ole, kuulub hagi kahjunõude osas rahuldamisele osaliselt. Kuigi kostja tunnistas võlatunnistuses kogu võlgnevust, tunnistas ta seda suuremas ulatuses, kui tööandjal on seaduse kohaselt õigus nõuda. Deklaratiivse võlatunnistuse olemasolu hindamisel tuleb kindlaks teha, kas võlg on olemas või mitte. Kostja vaidles hagile vastu ja kohus leidis, et tuleb lähtuda seaduse sätetest ja võlga täies ulatuses ei eksisteeri.
20.Enne 01.07.2009 reguleeris töötaja varalist vastutust Eesti NSV TööK § 125 - 130. TööK § 126 ja 127 p 1 järgi oli töötaja varaline vastutus piiratud tema ühe kuu keskmise kuutasuga ja töötaja vastutas tööandjale süüliselt tekitatud kahju tekitamise eest täielikult üksnes TööK §-des 128 ja 1281 ettenähtud juhtudel. Kuna kostja poolt on kahju OÜ-le Gravente tekitatud 2007. ja 2008. a, piirdub kostja varaline vastutus tema ühe kuu keskmise töötasuga, so 2007. a tekitatud kahju 4239 krooni (270,92 euroga) ja 2008. a tekitatud kahju 5000 krooni (319,56 euroga). Vaatamata kohtu nõudele ei esitanud hageja asjaolusid ega tõendeid selle kohta, et kostja vastutab tekitatud kahju eest täies ulatuses vastavalt TööK §-dele 128 ja 1281. Hageja esitas kohtule andmed, et kostja keskmine töötasu oli 2007. a 4239 krooni ja 2008. a 5000 krooni. Kostja ei vaidlustanud keskmise töötasu suurust. Seega piirdub kostja vastutus tekitatud kahju eest 590,48 euroga.
21.OÜ Gravente loovutas nõude hagejale 11.11.2008 lepinguga. Kostja tunnistas võlgnevust uuele võlausaldajale K. K. võlatunnistusega.
22.Arvestades eeltoodut, kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele põhivõlgnevus summas 1696,41 eurot.
23.Võlatunnistuse p-s 1.1 leppisid pooled kokku viivise 0,5% päevas tasumata võlalt. Seega on hagejal õigus nõuda VÕS § 113 lg 1 järgi viivist 0,5% päevas tasumata põhivõlalt (1696,41 eurot) - 8,48 eurot päevas 609 päeva eest, kokku 5164,32 eurot. Hageja vähendas viivist põhivõla summani, so 2231,54 euroni. Kuna kohtu poolt väljamõistetud põhivõla summa on hagetust väiksem (1696,41 eurot), on põhjendatud rahuldada viivisenõue põhivõla suuruses. Apellatsioonkaebus ja selle põhjendused
24.Kostja palub maakohtu otsuse tühistada osas, millega kohus mõistis kostjalt välja põhivõla 1696,41 eurot ja viivise 1696,41 eurot ning teha uus otsus, millega jätta hagi täies ulatuses rahuldamata.
25.Kohus ei juhindunud otsuse tegemisel TsMS § 438 lg-s 1 ja TsMS § 442 lg-s 8 sätestatust. Kohus ei märkinud otsuse põhjendavas osas tuvastatud asjaolusid ja nendest tehtud järeldusi ega tõendeid, millele on rajatud kohtu järeldused, samuti seadusesätteid, mida kohus kohaldas.
26.Arusaamatu on kohtu järeldus, et osapooled on eelnevad erinevad ja vaieldavad rahalised kohustused vormistanud ümber laenuna kooskõlas VÕS § 396 lg-ga 2. Tõendamata on kohtu järeldus, et võlatunnistusega kinnitas kostja juba olemasolevat kohustust hageja ees.
27.Kohtus leidis tuvastamist fakt, et rahalised vahendid, mis kostja hageja käest sai, on kõik tagasi makstud, sest hageja arvestas saadud avansid jm seoses tööga saadud rahasummad kostjal saada olevast töötasust maha.
28.Hageja ei ole enne kohtulikku menetlust ega menetluse käigus esitanud kirjalikke tõendeid, lükkamaks ümber kostja sisulisi vastuväiteid. Seetõttu on arusaamatu, kuidas sai kohus otsuses jõuda järelduseni, et 1105,93 eurot kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele.
29.Kohus jättis tähelepanuta kostja vastuväited, et tal ei lasunud kohustust hüvitada hagejale väidetavaid transporditeenuse osutamisega seotud kahjusid. Ebaõige on kohtu seisukoht, et kostja sisuliselt kinnitas enda süüd. Kostjal ei ole võimalik olla kauba laadimise juures, kuna transporditeenuse osutamise sisuks oli juba koormaga varustatud treilerite vedu. Koorem oli juba haagisele paigutatud ja kostja ei saanud täita kohtu nägemuse kohaselt CMR art 9 p 2 nõudeid. Vastupidist ei tõendanud kohtumenetluse käigus ka hageja.
30.Ebaõige on kohtu seisukoht, et kuna võlakirjast tuleneva kohustuse aluseks oli töösuhe, on hagejal seaduslik õigus kostjalt välja nõuda nii 1105,93 eurot kui ka 590,48 eurot. Arusaamatu on kohtu käsitlus, et kostja vastutuse alusena on samaaegselt võimalik kohaldada nii töösuhtest tulenevaid õiguslikke aluseid kui ka võlaõigusseadust. Antud vaidluse sisuks on väidetavalt töölepingust tuleneva kahju tekitamine töötaja poolt tööandjale. Sellel alusel ei ole võimalik kostjalt ilma tema nõusolekuta välja mõista rohkem kui üks keskmine kuupalk. Tõendite hindamise põhjal ei tuvastatud, et kostja oleks tööülesannete täitmisel tekitanud hagejale kui tööandjale rahalist kahju summas, mille kohus kostjalt välja mõistis. Vastus apellatsioonkaebusele
31.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata ning jätta menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
32.Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi
kaevatud, so osas, millega kohus hagi osaliselt rahuldas, samuti menetluskulude jaotuse osas. Maakohtu otsus on jõustunud osas, millega kohus jättis hagi osaliselt rahuldamata.
33.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks vaidlustatud osas. TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse rahuldamata ja kohtuotsuse muutmata. Ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu otsuse põhjendustega ja tulenevalt TsMS § 654 lg-s 6 sätestatust neid ei korda.
34.Ringkonnakohtu hinnangul kohaldas maakohus otsuse tegemisel materiaalõiguse norme õigesti ja ei rikkunud menetlusnorme. Kohtuotsus vastab TsMS § 438 lg-s 1 ja § 422 lg-s 8 sätestatud nõuetele. Otsuse põhjendavas osas on märgitud tuvastatud asjaolud, nendest tehtud järeldused ja tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, samuti seadusesätted, mida kohus kohaldas.
35.Maakohus tuvastas õigesti, et antud juhul on tegemist deklaratiivse võlatunnistusega. VÕS § 396 lg 2 järgi võib isik, kes võlgneb rahasumma või asendatava asja muul õiguslikul alusel, võlausaldajaga kokku leppida, et rahasumma või asi võlgnetakse laenuna. Selle sätte rakendamine tähendab deklaratiivse võlatunnistuse andmist. Sellisel juhul vabaneb võlatunnistuse andnud isik võlatunnistuses märgitud võla tasumisest, kui ta tõendab, et kohustust ei olnud olemas. Deklaratiivse võlatunnistuse korral peab kohus tuvastama, kas ja millest tekkis kostja kohustus tasuda hagejale võlatunnistuses märgitud rahasumma. Maakohus selliselt ka toimis. Kohus leidis põhjendatult, et kostja ei tõendanud võlatunnistuses märgitud kohustuse puudumist.
36.Kohus tuvastas, millised kohustused olid võlatunnistuse andmise aluseks. Selleks olid nii hagejalt laenatud raha VÕS § 396 lg 1 tähenduses kui ka tööandjale (OÜ-le Gravente) tekitatud kahju, mida kohus hindas õigesti TööK sätete alusel. Võlakirjast tuleneva kohustuse aluseks ei olnud ainult töösuhe, nagu kostja apellatsioonkaebuses leiab. Seetõttu on alusetud ka kaebuse väited, et kohus ei võinud kostjalt välja mõista rohkem, kui on kostja ühe kuu töötasu suurus. Maakohus lähtus õigesti asjaolust, et kostja tekitas tööandjale kahju kahel kaubaveol 2007. ja 2008. a. Arvestades kostja keskmist töötasu nendel aastatel leidis maakohus õigesti, et kostja vastutus tööandjale tekitatud kahju osas piirdub 590,48 euroga (2007. a keskmine töötasu 270,92 eurot + 2008. a keskmine töötasu 319,56 eurot).
37.Muu hulgas ei tõendanud kostja, et tema veetud kaup ei saanud kahjustusi tema tegevuse (tegevusetuse) tõttu. Vastupidi, kostja tunnistas, et ta ei kontrollinud kauba laadimise korrektsust, kuigi see oli tema ülesanne. Maakohtus ei toonud kostja esile asjaolusid, mis oleks andnud alust järelduse tegemiseks, et tal ei olnud võimalik kauba laadimist kontrollida ja kauba kahjustamist vältida. Esmakordselt apellatsioonkaebuses esitatud sellekohased väited jätab ringkonnakohus TsMS § 652 lg 4 alusel tähelepanuta, sest kostja ei põhjendanud kaebuses uue asjaolu esitamise lubatavust.
38.Kohus ei tuvastanud, et kostja oleks hageja käest saadud rahalised vahendid tagasi maksnud või need oleks kostja töötasust maha arvestatud, nagu kostja apellatsioonkaebuses väidab. Seega on ta kohustatud tasuma võlasumma kohtu poolt kindlakstehtud ulatuses ja maksma samas summas viivist. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust hinnata tõendeid teisiti ja teha teistsuguseid järeldusi kui tegi maakohus.
39.Ringkonnakohus muudab TsMS § 137 lg 1ɪ alusel maakohtu otsuses määratud tsiviilasja hinda, kuna see on määratud ringkonnakohtu arvates ebaõigesti. Hagi esitamise ajal kehtinud TsMS § 133 lg 1 kohaselt arvestati hagihinda põhinõude järgi. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt ei arvestatud hagihinda arvutades kõrvalnõuetena esitatud intressinõuet, muu hulgas viivisenõuet ja kulude hüvitamise nõuet, vekslist ja
tšekist tuleneva nõude puhul lisaks tagasinõudes sisalduvat hüvitisenõuet. Kohus sai arvestada kõrvalnõudeid hagi hinda arvutades ulatuses, milles hagi esitamiseni arvestatud kõrvalnõuete summa on põhinõudest suurem. Käesolevas asjas ei nõudnud hageja põhinõudest suuremat viivist. Seega tuli hagihind määrata TsMS § 133 lg 1 kohaselt ja hagihinnaks on 2231,54 eurot, mitte 4463,08 eurot, nagu määras maakohus.
40.Maakohtus kantud menetluskulud jäävad 76% ulatuses kostja kanda ja 24% ulatuses hageja kanda, nagu on määratud maakohtu otsuses. Kuna ringkonnakohus jätab vaidlustatud kohtuotsuse sisuliselt muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata, muutes üksnes hagi hinda, kannab TsMS § 171 lg 1 järgi apellatsioonimenetluse kulud kostja.
41.TsMS § 174 lg 1 esimese lause kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 3 kohaselt esitatakse hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus asja menetlenud esimese astme kohtule.
Tiit Kollom
Ele Liiv
Ande Tänav
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.