Võlaõigus › Kahju õigusvastane tekitamine

1(8)

S e l g i t u s e d:

Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud

2(8)

kaotada alaliselt. Hageja püüdis põgenedes pääseda suuremast vägivallast, kukkus ja sai trauma, see on kostja teo tagajärg. Kostja seisukoht Kostja vaidles hagile vastu. Hagejal 14. veebruaril 2012. a. leitud vigastused ei ole seotud 31. detsembril 2011. a. toimunud asjaoludega. Hageja on palunud kostjalt välja nõuda ravimisega seotud kulud, kuid ta ei ole tõendanud, et kostja provotseeris sääremurru ning sellest tulenevad tagajärjed. Kriminaalmenetluse lõpetamise määrusest nähtub, et kostja lõi hagejat ühe korra rusikaga näkku. Seejärel õnnestus hagejal end lahti rebida, ta jooksis trepist alla ja trepikojast välja, kuid maja nurgal ta libastus ja kukkus. Kui hageja lamas maas, hüppas kostja talle peale ja lõi teda mitmeid kordi rusikaga näkku ja vastu pead. Seega olid kostja löögid suunatud vastu kostja pead ega saanud tekitada sääremurdu. Seda, et hageja libastus ebakaines seisundis, ei saa lugeda kostja tahtlikuks tegevuseks. Hageja mittevaralise kahju nõue ei ole põhjendatud, sest hageja peab välja tooma asjaolud, millele tuginedes ta kostjalt mittevaralise kahju hüvitamist nõuab. Puudub põhjuslik seose hagejal tekkinud kahju ja kostja käitumise vahel. Esimese astme kohtu otsus Harju Maakohus jättis 20. detsembri 2012. a. otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Pooled ei vaidle selle üle, et 31. detsembril 2011. a. kella 02.00 öösel lõi kostja hagejat XXXXXXX trepikojas, põhjustades talle valu. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja tegu põhjustas hageja kukkumise trepikojast väljas elamu nurgal ning kas kostja on kohustatud hüvitama hagejale sellest tuleneva kahju. Otsuse kohaselt juhindus maakohus vaidluse lahendamisel võlaõigusseaduse (VÕS) § 1045 lg. 1 punktist 2, § 127 lõigetest 1 ja 4 ning § 130 lõikest 1. Hüvitamisele kuuluv kahju võib olla varaline või mittevaraline (VÕS § 128 lg. 1). Riigikohus on leidnud, et kahju õigusvastasest põhjustamisest tuleneva deliktilise vastutuse kohaldamiseks peab hageja tõendama kostja teo, kahju, põhjusliku seose kostja teo ja kahju vahel ning teo õigusvastasuse korral peab kostja tõendama süü puudumist (lahend 3-2-1-30-07, p. 10). Põhjuslik seos teo ja kahju vahel ei pea alati olema vahetu, kui ilma kostjale etteheidetava teota ei oleks kahju tekkinud (lahend 3-2-1-149-05, p. 13). Teo ja kahju vahel põhjusliku seose tuvastamisel tuleb kasutada conditio sine qua non reeglit ehk testi, mille kohaselt ajaliselt eelnev sündmus loetakse hilisema sündmuse põhjuseks, kui ilma esimese sündmuseta poleks ajaliselt hilisemat sündmust toimunud. Selleks saab kasutada nn. elimineerimise meetodit, mille abil jäetakse kostja väidetav tegu mõtteliselt kõrvale ja uuritakse, kas kahjulik tagajärg oleks ilma selleta saabunud. Kui kahjulik tagajärg oleks saabunud ka ilma kostja väidetava teota, pole kostja tegu kahju põhjustanud (3-2-1-53-06, p. 11). Põhja Ringkonnaprokuratuuri kriminaalmenetluse lõpetamise määrusest nähtub, et

3(8)

vigastuse või sääreluu murru. Peksmise tõttu vigastas kostja hageja näo piirkonda. Samuti tuleneb määrusest, et kostja libastus ja kukkus maja nurgal, kuid alles pärast tema kukkumise hetke hakkas kostja teda taga ajama. Patsiendikaardist nr. R682641 nähtub, et hageja pöördus erakorralise meditsiini osakonda 31. detsembril 2011. a. kell 03.30. Tema pea piirkonnas olid vigastused, samuti on anamneesis märgitud, et kukkumise tõttu on ta väänanud põlve ega saa sellele toetuda. Patsiendikaardi kohaselt puudub hagejal ravikindlustus ning ta on teatanud, et töötab Piirivalveametis piirivalvurina. Hagejal tuvastati põlveliigese ja sidemete luksatsioon, distorsioon ja distensioon, mille põhjuseks on loetud libisemise ja komistamisega seotud kukkumist tänaval. Samuti tuvastati hagejal pindmised peavigastused. Hageja põlvele määrati ravi ja käimine karkudega.

4(8)

Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja saata tsiviilasja tagasi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Maakohus on ebaõigesti hinnanud kriminaalasja lõpetamise määrust, mis tõi kaasa põhjendamatu otsuse tegemise. Kohus, ilmse sooviga jätta hagi rahuldamata ilma seda arutamata, haaras kinni ebakorrektsest sõnastusest kriminaalasja lõpetamise määruses: „...Sel hetkel K M hakkas D L it taga ajama“, võttes „selle hetke“ kui momendi, millal D L libastus ja kukkus, nagu oleks kostja vahepeal ründe katkestanud ning uuesti alustanud, nähes, et hageja on kukkunud. Sellest tegi kohus vale järelduse, et kostja ründe ja kahjuliku tagajärje vahel puudub põhjuslik seos. Tegelikult ei oleks kostja trepikojast näinud, mis toimub maja nurgal, kus hageja kukkus. Kohus jättis kahe silma vahele sama lause järgmise sõnastuse: „...hakkas D L it taga ajama ja jooksis tema kannul samuti trepikojast välja.“ Kui võtta määruse lause tervikuna, on ilmne, et kostja ei oodanud trepikojas, kuni hageja libastub ja kukub, vaid ajas teda taga algusest peale – oli hageja kannul, kui viimane rebis end lahti ja hakkas ära jooksma. Seega kukkus hageja hädas olles kiirustamise tõttu ning õige ei ole kohtu järeldus, et kostja tegevuse ja saabunud tagajärje vahel puudub põhjuslik seos. Seda kinnitavad ka kriminaaltoimikus sisalduvad hageja ütlused 31. detsembri 2011. a. ja 8. veebruari 2012. a. ülekuulamistel, mida maakohtule ei esitatud, kuna kriminaaltoimiku võib tsiviilasjas välja nõuda vaid kohus. Maakohus jättis selle tegemata. Hageja palub võtta asja juurde täiendava tõendina 31. detsembri 2011. a. ja

5(8)

erakorralise meditsiini osakonda, kus lisaks peavigastustele tuvastati, et viga on saanud hageja põlv, millele ta ei saa toetuda ja mille uurimine on valu tõttu raskendatud (tl. 8). Patsiendikaardis sisalduva anamneesi kohaselt selgitas hageja arstidele, et öösel tuldi talle tänaval kallale ja ta kukkus ning väänas paremat põlve. Diagnoosiks pandi hagejale põlveliigese ja sidemete luksatsioon, distorsioon ja distensioon, põlve muude ja täpsustamata osade distorsioon ja distensioon, mille on põhjustanud libisemise ja komistamisega soetud kukkumine samal tasapinnal, samuti pea pindmised vigastused. Hagejale anti ravisoovitused, määrati käimine karkudega ja suunati ortopeedi vastuvõtule (tl. 9). Korduvatel järelvaatustel ortopeedi juures diagnoositi hagejal parema sääreluu murd ja meniski korvisanga rebend ning näidustati kirurgiline ravi (statsionaarne epikriis – tl. 10). 14. veebruaril 2012. a. tehti hagejale operatsioon, operatsioonijärgselt tuli hagejal 2 kuud liikuda karkudega koormuseta paremale jalale (tl. 11). Seega esinevad hagejal kehavigastused ja tervisekahjustused, mis on hageja kahjuks. Kostja käitumine hageja ründamisel on õigusvastane VÕS § 1045 lg. 1 p. 2 alusel, mille kohaselt kahju tekitamine on õigusvastane, kui see tekitati kannatanule kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamisega. Maakohus tuvastas õigesti, et hageja sääreluu murd ja muud jalavigastused olid tingitud 31. detsembril 2011. a. toimunud kukkumisest. Nõustuda ei saa aga järeldusega, nagu ei oleks see kehavigastus põhjuslikus seoses kostja ründega. VÕS § 127 lg. 4 kohaselt peab isik hüvitama kahju üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). Kolleegiumi hinnangul on hageja selle seose tuvastamiseks piisavad asjaolud esile toonud ning neid ka tõendanud. Kriminaalmenetluse lõpetamise määrusest, millele maakohus oma eksliku järelduse alusena on tuginenud, nähtub, et pärast elamu trepikojas aset leidnud rünnet õnnestus hagejal lahti rebida, trepist alla ja majast välja joosta, kuid ta libastus ja kukkus. Määrusest nähtub ka, et kostja jooksis hageja kannul trepikojast välja ja hakkas teda taga ajama. Seega on määruses kirjeldatu kohaselt ilmne, et hageja kukkus teda rünnanud kostja eest põgenedes. Et hageja koges õigustatult kostjast lähtuvat ohtu jätkuvana, näitab kostja käitumine – hageja järel trepist alla ja tänavale jooksmine, maas lamavale vigastatud hagejale peale hüppamine ja tema kestev peksmine, kuni politseipatrull tema teo tõkestas. Kui kostja ei oleks hagejale trepikojas rusikaga näkku löönud, ei oleks hageja pidanud end põgenedes päästma ning sellises olukorras kukkumist ei oleks aset leidnud. Riigikohus on lahendis 3-2-1-125-03 märkinud, et kostja kahju hüvitamise kohustuse tekkimiseks ei pea põhjuslik seos tingimata avalduma vahetu seosena teo ja tagajärje vahel, vaid võib seisneda põhjusahelas (sündmuste jadas), mille kostja oma õigusvastase käitumisega loob; sel juhul peab kannatanu tõendama üksnes seda, et kostja õigusvastase teota ei oleks kahju tekkimisega lõppenud põhjusahel vallandunud. Kolleegium leiab eespooltoodud põhjendusel, et hageja on vaidlusaluses asjas seda tõendanud. Mis kriminaalmenetluse lõpetamise määrust puudutab, siis on selle sõnastus mõnevõrra konarlik, sest kui sõna-sõnalt hinnata kirjapandut, siis ei ole selles kirjeldatu ajaliselt üheaegselt võimalik: ei ole võimalik joosta kellegi kannul (s. t. vahetult tema järel, pea teise kandu puudutades) trepikojast välja ja samas hakata teda taga ajama hetkel, kui see isik on juba eemaldunud ja kukkunud. Maakohus on teinud vaidluse seisukohalt põhjapaneva järelduse põhjusliku seose puudumise kohta kriminaalmenetluse lõpetamise määruses ebaõnnestunult kasutatud ajamäärangule („sel hetkel“) tuginedes, kuid on jätnud arvestamata sõnad, mis ei ole sellega kooskõlas, ega ole pööranud tähelepanu sündmuste ajalisele järgnevusele ja loogikale ning määruse kui terviku sisule. Varalise kahju hüvitamiseks on hageja taotlenud kostjalt 228, 72 euro väljamõistmist. Kolleegium leiab, et selles ulatuses hagejale kahju tekkimine on tõendatud kviitungitega

6(8)

ravivahendite, ravimite ja abivahendite ostmise (tl. 12 – 14) ning raviteenuste osutamise kohta (tl. 17 – 18), samuti patsiendikaardi (tl. 9) ja statsionaarse epikriisiga haigusloo juurde (tl. 10 – 11), millest nähtuvad hagejale tehtud uuringud ja antud ravisoovitused on kooskõlas kviitungites kajastatud andmetega (radioloogiline uuring, tabletid valu vastu ja tromboosi profülaktikaks, välja kirjutatud retseptiravim, põlvele vajalik ortoos, käimine karkudega ehk abivahendi abil). Et hagejale oli tekitatud hulgaliselt vigastusi näol, põlve aga opereeriti, tuleb möönda ka sidumisvahendite ja plaastrite ning haavasalvide jmt. haavade ravimiseks mõeldu vajalikkust. Hageja haiguslugude kohaselt eeldati operatsioonijärgset ravi vähemalt kahe kuu vältel, raviprotseduuridele ongi hageja kulutusi teinud selle ajavahemiku vältel. Kostja ei olegi vaidlustanud hagejale tekkinud varalise kahju ulatust, vaid on hagile vastu vaielnud eelkõige põhjusel, et ei pea end kahju eest vastutavaks. Mingeid asjaolusid, mis võiksid anda alust kostja süü puudumisele, ei ole asjas esile toodud, eespool kirjeldatud asjaolud annavad tunnistust hoopis sellest, et kostja rünne hageja vastu oli tema tahtlik tegevus. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista tervisekahjustusega tekitatud varalise kahju hüvitamiseks 228, 72 eurot. Lisaks varalisele kahjule on hageja taotlenud kostjalt kehavigastusega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks rahasumma väljamõistmist kohtu äranägemisel. Selliselt esitatud nõue on kooskõlas TsMS §-ga 366, mille kohaselt mittevaralise kahju hüvitamise hagis võib nõutava hüvitise summa hagis märkimata jätta ja taotleda õiglast hüvitist kohtu äranägemisel. Kolleegium leiab, et ka see nõue tuleb rahuldada, mõistes kostjalt hageja kasuks mittevaralise kahju hüvitisena välja 500 eurot. VÕS § 134 lg. 2 kohaselt tuleb isikult vabaduse võtmisest, isikule kehavigastuse tekitamisest, tema tervise kahjustamisest või muu isikuõiguse rikkumisest, sealhulgas isiku au teotamisest, tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb kahjustatud isikule mittevaralise kahju hüvitamiseks maksta mõistlik rahasumma. Eespool on kolleegium tuvastanud, et kostja põhjustas hagejale õigusvastase käitumisega kehavigastused – hulgalised pea pindmised vigastused, sääreluu murru ja põlveliigese rebendi – ning et kostja vastutab nende vigastustega põhjustatud kahju eest. Seega on kostjal hagejale kehavigastusega tekitatud kahju hüvitamise kohustus ning VÕS § 134 lg. 2 kohaldamise eeldused on täidetud. Hüvitise suuruse otsustab kohus VÕS § 127 lg. 6 ja TsMS § 233 lg. 1 alusel diskretsiooniõiguse alusel. Riigikohus on lahendis 3-2-1-12-09 märkinud, et mittevaralise kahju eest mõistliku rahasumma väljamõistmisel tuleb sõltumata poolte taotlustest arvestada rikkumise laadi ja raskust, rikkuja süüd ja selle astet, poolte majanduslikku olukorda, kannatanu enda osa kahju tekkimises jt. asjaolusid, millega arvestamata jätmine võiks kaasa tuua ebaõiglase hüvitise määramise (p. 16). Eespool on kolleegium tuvastanud, et kostja tungis tahtlikult hagejale kallale, pekstes teda kestvalt rusikaga näkku ja pea piirkonda, seejuures ei ole esile toodud asjaolusid, millest nähtuks, nagu oleks rünnaku mingilgi moel ajendanud hageja käitumine. Rünnakust põhjustatud sündmuste ahelas – kostja eest põgenedes – hageja kukkus ja vigastas tõsiselt oma jalga; selle vigastuse tõttu vajas hageja operatsiooni ja lühiajalist haiglaravi ning seejärel raviprotseduure, tema liikumine oli piiratud ja ta pidi mitme kuu vältel kasutama liikumiseks abivahendeid. Kostja põhjustatud kehavigastused olid valulikud ja põhjustasid kannatanule nii füüsilisi kannatusi kui psüühilisi üleelamisi. Samas tuleb arvestada, et tõsine jalavigastus ei olnud kostja rünnaku otsene tagajärg, vaid tema rünnakust põhjustatud sündmuste ahelas aset leidnud kahjustus. Poolte majandusliku olukorra kohta ei ole esile toodud asjaolusid, millega mittevaralise kahju hüvitise suuruse üle otsustamisel saaks arvestada. Hageja on küll väitnud, et kaotas seoses vigastusega töötasus, ei ole aga selle kohta esile toonud piisavaid faktilisi asjaolusid. Nii ei ole hageja kirjeldanud sedagi, kus ta vahetult enne juhtunut töötas ja kas ta kaotas töö või üksnes osa töötasust, aga samuti, millistel asjaoludel see juhtus, kas talle maksti haigustoetust, kui ei makstud, siis mis põhjusel jne.. Muus osas oma varalise seisundi kohta ei ole hageja

7(8)

andmeid esitanud. Kostja ei ole oma varalise olukorra kohta üldse mingeid väiteid esitanud. Eespooltoodud põhjendusel leiab kolleegium, et õiglane hüvitis hagejale on 500 eurot. Varalise kahju hüvitiselt 228, 72 eurot on hageja taotlenud viivise väljamõistmist seaduses sätestatud määras alates hagi esitamisest kuni kohustuse täitmiseni. See nõue tuleb rahuldada VÕS § 113 lg. 1 alusel, mille kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Et hageja taotleb viivist alates hagi esitamisest 14. mail 2012. a., tuleb tema nõue selliselt ka rahuldada. VÕS § 113 lg. 1 lause 2 kohaselt loetakse viivise määraks sama seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Ajavahemikul 14. maist 2012. a. kuni 31. detsembrini 2012. a. oli selliselt arvestatavaks viivisemääraks 8% aastas, alates 1. jaanuarist 2013. a. on selleks olnud 7, 75% aastas. Kuni kohtuotsuse tegemiseni 16. aprillil 2013. a. kostjal tasuda tuleva viivise suuruse saab kolleegium välja arvestada, juhindudes TsMS § 367 lauses 2 sätestatust, selleks on 16, 78 eurot (põhivõlg 228, 72 eurot x 8% : 365 päeva x ajavahemikul 14. maist kuni 31. detsembrini 2012. a. viivitatud 232 päeva = 11, 63 eurot; põhivõlg 228, 72 x 7, 75% . 365 päeva x ajavahemikul 1. jaanuarist kuni 16. aprillini 2013. a. viivitatud 106 päeva = 5, 15 eurot; 11, 63 + 5, 15 = 16, 78 eurot). Alates 17. aprillist 2013. a. tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista viivis VÕS § 113 lg. 1 lauses 2 sätestatud määras põhikohustuselt 228, 72 eurot kuni selle kohustuse täitmiseni. Kolleegium leiab, et hagihinna on maakohus määranud ebaõigesti, vastavalt TsMS § 137 lõikele 11 tuleb hagihinda muuta, määrates selleks 1823, 72 eurot. Nii esitas hageja kaks nõuet – raha 228, 72 euro väljamõistmise nõude ja mittevaralise kahju hüvitamise nõude, jättes viimase suuruse kohtu otsustada. TsMS § 132 lg. 3 kohaselt loetakse hagihinna tähenduses mittevaraliseks muuhulgas kehavigastuse tekitamise ja tervise kahjustamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõue, kui nõutava hüvitise summa on hagis märkimata jäetud ja taotletakse õiglast hüvitist kohtu äranägemisel. Just taolise nõude hageja esitaski. TsMS § 132 lg. 1 hagi esitamise ajal kehtinud redaktsiooni kohaselt eeldati mittevaralise nõude puhul, et hagihind on 1595 eurot, asjaolusid, mis oleksid tinginud hagihinna määramise erinevalt lõikes 1 sätestatust vastavalt sama paragrahvi lõikele 2, ei ole. Hageja esitas ka viivisenõude, kuid vastavalt TsMS § 133 lõigete 1 ja 2 hagi esitamise ajal kehtinud redaktsioonile ei tulnud seda nõuet hagihinna määramisel arvestada. TsMS § 134 lg. 1 lause 1 kohaselt liidetakse hagihinda arvestades ühes hagis sisalduvad nõuded. Seega tuleb hagihinna saamiseks liita hageja esitatud nõuete hinnad 228, 72 eurot ja 1595 eurot. Et apellatsioonkaebusega on vaidlustatud maakohtu otsust kogu ulatuses ja nõuded kattuvad maakohtus esitatud nõuetega, on apellatsioonkaebuse hind sama, mis tsiviilasja hind maakohtus. Et hagi rahuldatakse täies ulatuses, tuleb vastavalt TsMS § 162 lõikele 1 ja § 171 lõikele 1 jätta menetluskulud kostja kanda.

Gaida Kivinurm

Kaupo Paal

Malle Seppik

8(8)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.