2-11-2285/34 - Võlaõigus - Võõrandamislepingud - Tartu Ringkonnakohus - lahend.ee

3.Tartu Maakohus rahuldas 29. oktoobri 2012 otsusega hagi osaliselt ja mõistis välja AS-lt Lemeks Sadamad OÜ Peetri Agro kasuks 16 964,80 eurot. Kohus jättis rahuldamata OÜ Peetri Agro hagi AS Lemeks Sadamad vastu 8599,85 euro ulatuses. Menetluskulud jättis maakohus TsMS § 163 lg 1 alusel 66,36% ulatuses AS Lemeks Sadamad kanda ja 33,64% ulatuses OÜ Peetri Agro kanda. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt tuleb 12.03.2012 esitatud hagi suurendamine 1775,35 euro ulatuses jätta rahuldamata aegumise tõttu. Hageja nõue arve nr 13 (tl 20) järgi 71 696,80 krooni, s.o 4582,26 euro saamiseks on tõendamata ning tuleb seetõttu jätta rahuldamata. Kostja ja OÜ Portoson ei ole sõlminud kirjalikku lepingut metsamaterjali võõrandamise kohta. Metsamaterjali üleandmisevastuvõtmise aktile nr 750801010 (tl 21) on alla kirjutanud ainult üleandja (OÜ Portoson) esindaja, vastuvõtja allkiri puudub. Seega puuduvad tõendid aktis ja arvel nr 13 märgitud metsamaterjali üleandmise kohta (veoseleht vms) kostjale. Kõik tõendid on kohus välja nõudnud Maksu- ja Tolliametilt. Juhtivinspektor P. Kaljumäe on kinnitanud, et menetluse käigus ei ole ära võetud ning ei ole ka hiljem esitatud arve nr 13 juurde kuuluvat veoselehte. Täielikult on tõendamata ka hageja nõue väidetava arve nr 14 alusel 31 799,58 krooni väljamõistmiseks. Metsaseaduse (MS) § 37 lg 8 sätestab, et metsamaterjali võõrandamisel sõlmivad võõrandaja ja omandaja kirjaliku metsamaterjali võõrandamise lepingu või vormistavad suulise lepingu sõlmimisel kirjaliku akti. Seega aktsepteerib seadus ka suulist lepingut ning seadusest ei tulene otsese tagajärjena tehingu tühisus, kui leping ei ole sõlmitud kirjalikus vormis. Samuti ei tulene tühisus vormi nõudmise eesmärgist tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 83 lg 1 alusel. MS § 37 lg 8 eesmärgiks on eelkõige võitlemine ebaseadusliku metsaraie, metsavarguste ja maksupettustega. MS § 37 lg 8 nõuete mõtteks ei ole vabastada ostja, kes on metsamaterjali vastu võtnud, oma lepinguliste kohustuste täitmisest teise poole ees. Kostja ei ole õigustatud keelduma raha maksmise kohustusest võlaõigusseaduse (VÕS) § 111 lg 1 alusel põhjendusel, et OÜ Portoson ei ole esitanud kostjale puidu päritolu tõendavaid dokumente. Nimetatud sätte kohaselt on täitmisest keeldumise aluseks see, et täitmata on vastastikused kohustused, see tähendab, et täitmata kohustused peavad olema sooritus-tasu suhtes. Kõrval- ja garantiikohustuste puhul ei ole kõnealune paragrahv kohaldatav, kuivõrd seesuguste kohustuste vahel puudub vastastikkus. Tulenevalt VÕS § 208 lg-s 1 sätestatud müügilepingu mõistest on müügihinna tasumise kohustusega vastastikuses suhtes müügieseme üleandmine. Tugineda saab ka VÕS § 111 lg-le 3, mille kohaselt kohustuse täitmisest ei või keelduda, kui see ei oleks asjaolusid arvestades mõistlik või ei vastaks hea usu põhimõttele, eelkõige kui teine lepingupool on oma kohustuse suuremas osas või oluliste puudusteta täitnud. Kostja võttis kauba vastu. Kostja ei tugine mingile võimalikule negatiivsele tagajärjele seoses tema poolt nõutud dokumentide esitamata jätmisega müüjate poolt, mis võiksid vabastada ta kauba eest tasumise kohustuse täitmisest. Pärast kauba vastuvõtmist võib ostja vastavate aluste olemasolul müügilepingust taganeda, kuid ei saa enam eitada lepingulisse suhtesse astumist.

Arve nr 26 (tl 25) summas 64 757,22 krooni põhineb aktil nr 750801016 (tl 26), mis on allkirjastatud nii OÜ Portoson esindaja kui kostja esindaja poolt. Kostja on metsamaterjali vastu võtnud ning sellest tulenevalt on tal, tulenevalt VÕS § 208 lg-s 1 ja § 111 lg-s 3 sätestatust, tekkinud kohustus tasuda. Metsamaterjali hinnad on aktis välja toodud ning nii üleandja kui ka vastuvõtja esindaja on kinnitanud oma allkirjaga akti kantud andmete õigsust. Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista 64 757,22 kroonile vastav 4138,74 eurot. Arve nr 25 (tl 22) põhineb aktil nr 750801015 (tl 23 ja 28), millel puudub kostja esindaja allkiri tõendamaks, et kostja on vastu võtnud metsamaterjali 203 968,07 krooni eest. Aktis on märgitud, et see põhineb veoselehel KE43 (tl 24). Veoselehe kohaselt on kostja esindaja P. T. võtnud perioodil 14.-16.01.2008 vastu metsamaterjali, mille kogus ja sortiment vastab aktis märgitud metsamaterjali kogusele ja sortimendile. P. T. kohtuistungil tunnistajana antud ütluste järgi oli tema töökohustuseks AS-s Lemeks Sadamad vastu võtta saabunud puit ning allkirjastada kuu lõpul ostu-müügiakt. Kõigepealt võttis P. T. veoselehe alusel metsamaterjali vastu ja hiljem allkirjastas üleandmise-vastuvõtmise aktid. P. T. kinnitas, et toimikus olevatel veoselehtedel on tema allkirjad metsamaterjali vastuvõtmise kohta, ning et kui veoselehe järgi on metsamaterjal tema poolt vastu võetud, siis see materjal oli olemas. Miks jäid aktid allkirjastamata, seda P. T. selgitada ei osanud. Kohus leidis, et hageja on tõendanud veoselehega KE43, millel on metsamaterjali vastu võtnud volitatud isiku allkirjad, ja metsamaterjali üleandmise-vastuvõtmise aktiga nr 750801015, millel on metsamaterjali üleandnud isiku esindaja allkiri, metsamaterjali müügilepingu sõlmimise veoselehel ning aktis märgitud kogustes ja sortimendis, mis kattuvad täielikult. Veoselehega KE43 on tõendatud metsamaterjali vastuvõtmine kostja poolt sortimentide kaupa, kuid üheselt ei ole tõendatud metsamaterjali iga artikli kokkulepitud hind. Aktis nr 750801016, mis on allkirjastatud ka kostja esindaja poolt, on kuusepeenpalgi hind 750 kr/tm, kuusepalgi hind 900 kr/tm, männipeenpalgi hind 850 kr/tm, männipalgi hind 1050 kr/tm ja männipaberipuu hind 600 kr/tm. Samal kuupäeval koostatud, kuid kostja esindaja poolt allkirjastamata aktis on kuusepeenpalgi hind 750 kr/tm, kuusepalgi hind 900 kr/tm, männipeenpalgi hind 900 kr/tm ja männipalgi hind 1120 kr/tm. Kohus oli seisukohal, et samal kuupäeval koostatud aktide puhul tuleb hinnaerinevuse esinemisel arvesse võtta mõlema poole esindaja poolt allkirjastatud aktis märgitud hind, seega männipeenpalgi hinnana 750 kr/tm ja männipalgi hinnana 1050 kr/tm. Muu metsamaterjali hind tuleb arvesse võtta sellisena, nagu hageja on nõude esitanud, tuginedes aktile nr 750801015. Kui kostja ei ole nõus hageja nõutavate hindadega, oleks kostja pidanud tõendama, et akti allkirjastamise ajal olid kostja poolt kehtestatud teistsugused hinnad või oli tavaliselt sellise metsamaterjali eest makstav hind teistsugune (VÕS § 28 lg 1, 2). Eeltoodust tulenevalt vähendas kohus kostjalt arve nr 25 alusel välja mõistetavat summat männipeenpalgi ja männipalgi hinna vahe võrra. 1,16 tm männipeenpalgi eest tuleb kostjalt välja mõista 870 krooni nõutud 1044 krooni asemel ja 37,27 tm männipalgi eest 39 133,50 krooni nõutud 41 742,40 krooni asemel. Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista ((172 854,30 – 2782,90) x 1,18) 200 684,25 krooni, s.o 12 826,06 eurot.

Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) jättis kohus ebaõigesti rahuldamata hageja nõude osas, mis on tõendatud arvega nr 13 ja selle aluseks oleva aktiga nr 750801010. Nimetatud tõenditest nähtub, et OÜ Portoson on andnud kostjale üle metsamaterjali summas 71 696,80 krooni. Tunnistaja P. T., kes töötas kostja juures puidu vastuvõtjana, selgitas 13.03.2012 kohtuistungil puidu vastuvõtmise ja dokumentide vormistamise korda AS-s Lemeks Sadamad järgnevalt: „Minu ülesanne oli puit vastu võtta ja kuu lõpus allkirjastada ostu-müügiakt. Kui auto tuli terminali, tuli maht ära mõõta. Kontrollisin materjali veoselehe alusel, hiljem akti koostamiseks pidid müüjad esitama metsateatise ja puidu ostu-müügilepingu.“ Lisaks selgitas tunnistaja, et „arveid ja akte koostas raamatupidaja. /.../ Raamatupidaja koostas akti veoselehtede järgi, mina allkirjastasin selle.“ Tunnistaja ütlustest tuleneb, et kostja praktika kohaselt sai müügilepingu suuline (või konkludentne) sõlmimine teoks sellega, et metsamaterjal võeti terminalis puidu vastuvõtja poolt veoselehe alusel vastu. Alles kauba vastuvõtmise järel ja kaubaga koos vastu võetud veoselehe alusel koostas kostja raamatupidaja üleandmise-vastuvõtmise akti. See tähendab, et akti nr 750801010 ning selle alusel antud arvet nr 13 ei saaks olla olemas, kui vastavad puidukogused ei oleks olnud enne akti koostamist kostja poolt vastu võetud. Need dokumendid on olemas. See tähendab, et puidukoguste tarnimise kohta pidi olemas olema ka veoseleht, mille alusel kostja raamatupidaja akti koostas. Järelikult hoolimata asjaolust, et arve nr 13 ja sellega seonduva akti aluseks olevat veoselehte ei ole õnnestunud menetluses koguda, tuleb tunnistaja ütlusi ning dokumentaalseid tõendeid koosmõjus hinnates järeldada, et on piisavalt tõendatud arvel nr 13 kajastatud kauba üleandmine kostjale. Asjaolu, et akt on metsamaterjali vastuvõtja poolt allkirjastamata, ei oma tähendust. P. T. selgituste kohaselt võis akt jääda allkirjastamata mitmetel põhjustel (nt ei olnud saabunud kuu lõpp või eksisteerisid puudused raamatupidajale esitatud alusdokumentatsioonis). Kuivõrd EMTA uurimine algas enne 2008 jaanuari lõppu ja koheselt teostati ka dokumentide võetus, siis võib arvata, et akt jäi allkirjastamata seetõttu, et ei olnud saabunud kuu lõpp. Kohus rikkus oluliselt menetlusõiguse norme (TsMS § 436 lg 1; § 232 lg 1); 2) esitab hageja täiendavalt väljavõtte kostja pearaamatust, mis sai hagejale kättesaadavaks pärast maakohtu otsuse tegemist, 26.11.2012, tutvumisel kriminaalasja nr 1-12-2539 toimikuga. Tõendist nähtub, et 14.01.2008 on kostja võtnud oma raamatupidamises ostust tuleneva võlakohustusena üles arve nr 13 ja selle aluseks oleva akti nr 750801010 summas 71 696,80 krooni. Niisiis on kostja oma kohustust selles osas tunnistanud.

Kohus andis veoselehele väära õigusliku tähenduse. Veoselehele antud kostja esindaja allkiri ei tõenda poolte vahel tehingu toimumist, vaid üksnes materjali ladustamist kostja laoplatsil. Kostjapoolseks oluliseks lepingutingimuseks metsamaterjali võõrandamistehingu puhul on metsamaterjali õiguspärane päritolu, mis selgitatakse välja pärast metsamaterjali ladustamist kostja laoplatsil. Alles seejärel, kui metsamaterjali päritolu õigsus on leidnud kinnitust, väljastab kostja metsamaterjali võõrandajale allkirjastatud akti, millega loeb võõrandamistehingu sõlmituks ja mille alusel tekib aktiga kokkulepitud tasu maksmise kohustus. Lisaks ei oma veoseleht õiguslikku tähendust omavaid tagajärgi, kuivõrd MS § 37 lg 8 sätestab selgelt, et metsamaterjali võõrandamistehing tuleb vormistada kas kirjaliku lepinguna või kirjaliku aktiga, millel on välja toodud viidatud õigusnormis toodud andmed. Veoselehe peamiseks funktsiooniks on metsamaterjali liikumise kajastamine. Kostja on metsamaterjali kokkuostmisega tegelev ettevõte, kus materjali vastuvõtt toimub laoplatsile jooksvalt. Materjali omanik ei ole veosega kaasas, vaid tuleb kostja juurde müüki vormistama pärast materjali kostja laoplatsile kohaletoomist. Müük (st üleandmise-vastuvõtmise akti koostamine ehk müügilepingu sõlmimine) toimub alles siis, kui müüja on esitanud materjali päritolu tõendamiseks nõuetekohased dokumendid ja kokkuleppele on jõutud hinnas. Kohus ei põhjendanud, miks ta ei nõustunud kostja käsitlusega tehingu seadusest tulenevate vorminõuete ja sellest tuleneva tehingu tühisuse kohta; 2) rahuldas kohus alusetult hagi ka arvet nr 26 puudutavas osas (4138,74 euro ulatuses). Kohus ignoreeris põhjendamatult kostja vastuväidet, et metsamaterjali võõrandamisel on oluliseks lepingutingimuseks metsamaterjali õiguspärane päritolu, mis antud juhul on tõendamata, mistõttu ei saa lugeda tehingut sõlmituks. Müüja peab esitama tõendid, et metsamaterjal pärineb veoselehel ja üleandmise-vastuvõtmise aktis viidatud katastriüksuselt. Kuni selliste tõendite esitamiseni ei saa eeldada tehingu õiguspärasust ja selle täitmisele kuulumist kostja poolt. Viru Maakohtu kohtuotsusega kriminaalasjas nr 1-08-12289 on tõendatud, et OÜ Portoson esindajad on omaks võtnud, et veoselehtedele märgitud andmed metsamaterjali omaniku, valdamise aluste, veoki ja veokijuhi osas ei vastanud tegelikkusele. Seega oli tegemist metsamaterjaliga, mille õiguspärane päritolu oli tõendamata, mistõttu kostja ei lugenud sellise metsamaterjali suhtes võõrandamistehingut toimunuks.

7.OÜ Peetri Agro vaidleb AS Lemeks Sadamad apellatsioonkaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt: 1) ei sätesta MS § 37 lg 8 mitte metsamaterjali tehingutele vorminõuet, vaid nõuded tehingute raamatupidamislikule dokumenteerimisele. Nimelt näeb see säte ette võimaluse ka suulise müügilepingu sõlmimiseks. Seesuguseks puhuks näeb MS § 37 lg 8 ette üksnes kohustuse vormistada kirjalik akt. Veoselehed on käsitletavad seesuguse kirjaliku aktina, seda eriti olukorras, kus kostja on veoselehel allkirja (ja templiga) kinnitanud, et on veoselehtedel märgitud kauba kätte saanud. 2008. a kehtinud MS § 37 lg 10 kohaselt oli veoseleht metsamaterjali kuuluvust tõendav dokument, millises valguses on ainetu väita, et hageja ei ole esitanud metsamaterjali päritolu tõendavat dokumentatsiooni. Apellandi seisukoht, et müügileping on arvet nr 25 puudutavas osas tühine seadusest tulenevate vorminõuete rikkumise tõttu, on ebajärjepidev seisukohaga, et müügilepingut ei ole sõlmitud. Leping ei saa samaaegselt olla sõlmimata ja tühine. Ühtlasi, kui tehing olnuks tühine, siis tulnuks kostjal tagastada tühise tehingu alusel saadu. Seda kostja teinud ei ole. TsÜS § 83 lg 1 alusel on tehing tühine üksnes siis, kui vormi nõudmise eesmärgist ei tulene teisiti. MS § 37 lg-s 8 sätestatud kirjaliku dokumenteerimise nõue saab kanda puidu päritolu tõendamise eesmärki riigi fiskaalhuvides ja ebaseaduslike metsaraietega võitlemiseks, kuid ei ole mõeldud tooma kaasa tehingu tühisust dokumentatsiooni puuduste korral. Veel vähem saab regulatsiooni eesmärgiks lugeda puidu omandaja mitteõiguspärase huvi – jätta tasumata tarnitud kauba eest – kaitse. Sisuliselt sama on leidnud kohus. Kui kohus peaks asuma seisukohale, et nõuetekohast akti ei ole, siis tuleb ikkagi arvestada, et MS § 37 lg 8 kohase akti vormistamata jätmine ei näita veel müügilepingu puudumist, seda eriti olukorras, kus seaduse kohaselt vormistajateks peavad olema tehingu pooled, mitte üks konkreetne pool. Tehingu teine pool, kes aktil allkirja puudumisele toetub, on ise ebamõistlikult keeldunud kõigi omapoolsete kohustuste täitmisest, sh jätnud allkirjastamata müügilepingust tuleneva võlaõigussuhte kohta kirjaliku dokumendi (akti nr 750801015). Arve nr 26 osas on lisaks veoselehele ka müügilepingut tõendav kirjalik akt sõlmitud; 2) ei ole kostja tõendanud väidet, et oluliseks lepingutingimuseks oli puidu õiguspärane päritolu. Ka on see seiskoht õiguslikult argumenteerimata. Puidu päritolu puudutavad väited ei anna kostjale õigust oma põhikohustuse täitmisest keelduda (VÕS § 111 lg 1, 3). Müügilepingu sõlmituks lugemise ja täitmise suhtes ei oma tähendust müüdava eseme päritolu. Kohus on analüüsinud põhjalikult metsamaterjali päritolu puudutavat vastuväidet. Otsuse põhjendatuse nõudest ei tulene, et kohus neid põhjendusi iga arvet käsitledes kordab.

10.OÜ Peetri Agro apellatsioonkaebus. Hageja vaidlustab maakohtu otsuse osas, millega jäeti rahuldamata tema nõue arve nr 13 järgi 4582,26 euro väljamõistmiseks. Maakohus põhjendas arve nr 13 järgi hageja nõude rahuldamata jätmist sellega, et metsamaterjali üleandmise-vastuvõtmise aktil nr 750801010 (I kd, t.l 21) puudub kostja esindaja allkiri ning seetõttu ei ole tõendatud metsamaterjali üleandmine ja suulise lepingu sõlmimine. Ringkonnakohus leiab, et kostja pearaamatu väljavõtte ja tunnistaja P. T. ütlustega on tõendatud aktis nr 750801010 märgitud koguses metsamaterjali üleandmine kostjale. Tunnistaja P. T. ütluste (I kd, t.l 159-160) kohaselt oli tema tööülesandeks kostja juures puidu vastuvõtmine ja kuu lõpus ostu-müügiakti allkirjastamine. Tema tegi kindlaks saabunud puidu mahu, akti koostas raamatupidaja, kes kontrollis ka metsamaterjali päritolu veoselehtede alusel ning tema allkirjastas kuu lõpus aktid. Ta ei mäleta, miks akt nr 750801010 (I kd, t.l 21) ja akt nr 750801015 (I kd, t.l 23) jäid tema poolt allkirjastamata. Kostja pearaamatu väljavõttest nähtuvalt võeti kostja poolt arvele akti nr 750801010 järgi 14.01.2008 vastuvõetud metsamaterjal samas summas, mis on märgitud aktil nr 750801010. Eeltoodu tõendab, et vaidlusalune metsamaterjal oli kostja poolt vastu võetud ja kostja raamatupidaja poolt arvele võetud ning üksnes asjaolust, et akt oli P. T. poolt allkirjastamata, ei saa järeldada, et aktis märgitud metsamaterjali 71 696,80 krooni (4582,26 euro) väärtuses ei ole hageja poolt kostjale üle antud suulise lepingu alusel. Tunnistaja P. T. on kirjeldanud oma ütlustes enda tööülesandeid ja metsamaterjali vastuvõtmisega seonduvat üldiselt ning põhjendamatu on kostja seisukoht, et tunnistaja ei ole andnud ütlusi konkreetselt akti nr 750801010 puudutavate asjaolude kohta. Hageja apellatsioonkaebus on põhjendatud ning hageja nõue tuleb seetõttu rahuldada kokku 16 964,80+4582,26=21 547,06 euro ulatuses.

maksumuse katteks, on seaduslik ja põhjendatud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu vastavate põhjendustega ning TsMS § 654 lg 6 alusel ei korda neid kõiki oma otsuses. Kostja peamine vastuväide hageja apellatsioonkaebusele ning maakohtu otsusele seoses hagi osalise rahuldamisega põhineb sellel, et hageja ei ole tõendanud kostja poolt vastuvõetud metsamaterjali päritolu ning metsamaterjali võõrandamistehingud on MS § 37 lg-s 8 sätestatud vorminõude järgimata jätmise tõttu TsÜS § 83 lg 1 järgi tühised. Ringkonnakohus kostja nende seisukohtadega ei nõustu. MS § 37 on pealkirjastatud järgmiselt:“ Raieõiguse ja metsamaterjali üleandmise, metsa raieks andmise ja metsamaterjali vedamise seaduslikkuse tõendamise kohustus ning metsamaterjali vedu.“ MS § 37 lg 1 sätestab, et raieõiguse ja metsamaterjali võõrandamisel ning metsamaterjali töötlemiseks, ladustamiseks või vedamiseks üleandmisel peab üleandja tõendama vastuvõtjale raieõiguse olemasolu või metsamaterjali valdamise seaduslikkust ja vastuvõtja seda kontrollima. Seega näeb MS § 37 lg 1 ette samaväärsed kohustused nii metsamaterjali üleandjale kui vastuvõtjale, s.o antud vaidluse puhul nii hagejale kui kostjale. Tulenevalt MS § 37 lg-s 8 sätestatust sõlmivad metsamaterjali võõrandaja ja omandaja kirjaliku metsamaterjali võõrandamise lepingu või muu eraõigusliku lepingu või vormistavad suulise lepingu sõlmimisel kirjaliku akti. Seega on seadusest tulenevalt võimalik sõlmida metsamaterjali võõrandamisleping ka suulises vormis ning sel juhul koostatakse kirjalik akt, kuhu märgitakse metsamaterjali võõrandaja ja omandaja andmed, metsamaterjali asukoht, metsamaterjali kogus ning poolte allkirjad. MS § 37 lg 9 kohaselt käesoleva paragrahvi lõikes 8 nimetatud aktile lisatakse vormikohane metsamaterjali üleandmise-vastuvõtmise akt ning selle koostamine ei ole kohustuslik, kui käesoleva paragrahvi lg 8 kohases aktis on ära näidatud metsamaterjali valdamise alus. Tunnistaja P. T. ütlustega on tõendatud, et ostu-müügi akti koostas raamatupidaja ning tema allkirjastas need reeglina kuu lõpus. Asja materjalide juurde on lisatud kostja poolt koostatud metsamaterjali üleandmise-vastuvõtmise aktid ning pooled ei ole väitnud, et kostja oleks koostanud eraldi nii MS § 37 lg-s 8 ja lg-s 9 märgitud akte. Kostja poolt koostatud metsamaterjali üleandmise-vastuvõtmise aktidel on märgitud MS § 37 lg-s 8 ettenähtud andmed ning ainuüksi see, et aktidele on märgitud ebaõiged andmed metsamaterjali päritolu kohta, ei tähenda seda, et kirjalikke akte ei oleks koostatud. Kuivõrd MS § 37 lg 1 ja lg 8 näevad ette kohustused nii metsamaterjali üleandjale kui vastuvõtjale ning kostja poolt koostatud aktidel on eraldi märge, et metsamaterjali vastuvõtja peab veenduma selle kuuluvusel üleandjale, siis on kostja kui metsamaterjali vastuvõtja poolt põhjendamatu heita hagejale ette viimase poolt metsamaterjali kuuluvuse kohta ebaõigete andmete esitamist. Kostja apellandina on jätnud tähelepanuta, et ta on ise MS § 37 lg-s 1 ja lg-s 8 ettenähtud kohustusi rikkunud ning vastuvõetud metsamaterjali edasi müünud (I kd, t.l 193). Sellises olukorras on põhjendamatu kostja väide, et ta ei pea omapoolset müügilepingust tulenevat kohustust täitma ja saadud metsamaterjali eest tasuma. Kostja apellatsioonkaebuses esitatud väide, et võõrandamistehingu oluliseks tingimuseks oli metsamaterjali õiguspärane päritolu, ei ole tõendatud. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et MS § 37 lg-s 8 ettenähtud vorminõude rikkumise (kirjaliku akti puudumine) eesmärgiks ei ole võõrandamistehingu tühisuse kaasatoomine. MS § 37 lg-s 8 ettenähtud andmete kirjaliku dokumenteerimise nõude eesmärgiks on võitlemine ebaseaduslike metsaraietega ning kirjaliku akti puudumine või sellesse osaliselt ebaõigete andmete kandmine ei too kaasa suulise võõrandamistehingu tühisust. Seetõttu on ebaõige kostja seisukoht, et võõrandamistehingud on tühised TsÜS § 83 lg 1 järgi.