Pankrotiõigus › Muud hagimenetluse pankrotiasjad

Hagiavalduse kohaselt toimus OÜ F (pankrotis) pankrotimenetluses 23.10.2012 võlausaldajate üldkoosolek. Hageja palub tunnistada kehtetuks OÜ F (pankrotis) pankrotimenetluses 23.10.2012 võlausaldajate üldkoosoleku otsus pankrotivara müügi kohta enne kompromissettepaneku otsustamist. Hageja tugineb asjaolule, et võlausaldajate huve kahjustav on olukord, kus üks võlausaldaja nõuab igal juhul pankrotivara voorandamist sõltumata sellest, et kompromissi alusel oleks võimalik rahuldada rohkemate võlausaldajate nõuded. Hüpoteek kui annab küll nõuete rahuldamisel I järgu, kuid see ei tähenda, et pandiõigust omav võlausaldaja võiks piiramatult ka teiste võlausaldajate eest otsustada, seal hulgas selliselt, et teiste võlausaldajate huve kahjustatakse. Kompromissi korral pakutakse hüvitist kõigile võlausaldajatele. Hageja hinnangul kahjustab pandiõigust omava võlausaldaja soov otsustada vara müük enne kompromissi kinnitamist, teiste võlausaldajate huve. Enne tuleks ara otsustada kompromissi kinnitamine või kinnitamata jätmine ja alles seejärel saavad võlausaldajad otsustada vara müügi. Ametiisikute ja võlausaldajate sobing pankrotimenetluses võtab võlgnikult õiguse kompromissettepaneku esitamisele. Niisugune sobingu võlausaldajate koosoleku otsuse kaudu loob pretsedenti ning blokeerib PankrS § 178-181. Käesolevas pankrotimenetluses polnud veel esitatud mitte ühtegi kompromissettepanekut, v.a. seda, mis oli tagasi voetud, Pankrotiseadusega aga ei ole maaratud kompromissettepanekute piiratud arv, ning seda saab teha arvestades muutunud võlgniku majandus- ning õigustingimustega, näiteks, saab ilmuda investeerimisel huvitatud investor. Võlgnik võttis oma kompromissettepaneku tagasi, kuna selgitasid uued asjaolud, mille alusel valmisatakse avaldusmaterjalid prokuratuuri, see aga ei välista nimetud võlgniku õiguste kasutamist ka tulevikus. Kostja vastus Kohtule 31.12.2012. a esitatud vastuses kostja hagi ei tunnista. Hageja märgib hagiavalduses, et taotleb otsuse kehtetuks tunnistamist seoses häälte määramise korra rikkumisega ja vastuoluga seadusele. Kostja hinnangul ainuüksi üldsõnalistest väidetest otsuse kehtetuks tunnistamiseks ei piisa. Tallinna Ringkonnakohus on kinnitanud, et hageja peab esile tooma asjaolud, millest saab järeldada, et otsus ei vasta seadusele või selle tegemisel on rikutud seadusest tulenevat korda või otsusega rikutakse võlausaldajate ühiseid huvisid. Hageja selliseid asjaolusid esile toonud ei ole. Hageja leiab, et otsus tuleb tunnistada kehtetuks seoses häälte määramise korra rikkumisega. Hageja sellekohane väide on väär. Võlausaldajale antud häälte vaidlustamine ei saa toimuda PankrS § 83 alusel ja seega ei saa vastav väide olla otsuse kehtetuks tunnistamise nõude alus. Pankrotiseaduse § 82 lg-s 4 on sätestatud eraldi kord võlausaldajate häälte arvu kindlaksmääramiseks ja häälte arvu vaidlustamiseks. Seega vaidluses, mille esemeks on võlausaldajate üldkoosoleku otsuse õiguspärasus, ei saa anda hinnangut kostja võlausaldajate häälte arvu määramise õiguspärasusele. Sellist käsitust on kinnitanud ka Tartu Ringkonnakohus.

esmakordselt põhimõttest, mille järgi peaks pankrotimenetluses kohtlema võrdselt võlausaldajaid ja võlgnikku. Nii õiguskirjanduses, PankrS eelnõu seletuskirjas kui kohtupraktikas on kinnitatud võlausaldajate võrdse kohtlemise põhimõtte olemasolu. Võlausaldajate ja võlgniku võrdse kohtlemise põhimõttest ei ole kostja aga seni kuulnud. Seda enam jääb arusaamatuks, mil viisil on hageja tuletanud võlausaldajate ja võlgniku võrdse kohtlemise põhimõtte normist, mis sätestab halduri põhikohustused sõnastuses „haldur kaitseb kõigi võlausaldajate, samuti võlgniku õigusi.“ Teadaolevalt tuleb võrdseid kohelda võrdselt ja ebavõrdseid ebavõrdselt. On ilmne, et võlausaldajate ja võlgniku näol ei ole tegemist isikutega, kes oleksid pankrotimenetluses käsitatavad võrdsetena. Isegi kui PankrS § 55 lg-st 1 võlausaldajate ja võlgniku võrdse kohtlemise põhimõte tuleneb, ei ole hageja mis tahes viisil põhjendanud, millel tugineb tema arvamus selle põhimõtte rikkumise kohta. Seega on hageja väide võlgniku ja võlausaldajate võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumise kohta asjakohatu ja tuleb jätta sellisena tähelepanuta. Hagiavaldusest nähtuvalt leiab hageja, et otsus on põhistamata ja vastuolus PankrS sätte ja mõttega. Hageja sellekohane väide on väär. Hageja ei ole viidanud mitte ühelegi sättele, millest otsuse põhistamise vajadus tuleneb. Hageja on vaid väitnud, et kuna PankrS § 83 sätestab üldkoosoleku otsuste vaidlustamise võimaluse, siis peab vastu võetud otsuse vorm võimaldama otsuse sisulist kontrolli. Hageja sellekohane väide on väär. Tallinna Ringkonnakohus on leidnud, et PankrS § 83 lg 1 järgi saab võlausaldaja vaidlustada üldkoosolekul vastuvõetud otsust ja mitte eraldi selle põhjendusi. Selline järeldus on ka mõistetav, sest põhjendused ei saa mõjutada otsuse kehtetuks tunnistamise aluseid (vastavust seadusele, selle tegemisel korra rikkumist või võlausaldajate ühiste huvide rikkumist). Seega on hageja väide otsuse põhistamise vajaduse kohta väär. Isegi kui hageja väide otsuse põhistamise vajaduse kohta oleks tõene, on otsus põhistatud. Otsuse leheküljelt 3 nähtub selgelt, et „kuivõrd ei ole välistatud uute kompromissettepanekute esitamine, mis võib taas takistada vara müüki, siis on võlausaldajatel õigus otsustada vara müügi lubamine ka kompromissettepanekute esitamise korral. [...] Juhul kui võlgnik peaks taas esitama uue kompromissettepaneku, takistab see jälle vara müüki.“ Eelnevast tulenevalt nähtub otsusest selgelt võlausaldajate soov vältida hageja kui kostja seadusliku esindaja poolt pankrotimenetluse takistamist. Seega on otsus põhistatud. Hageja väidab hagiavalduses, et 23.10.2012 toimunud võlausaldajate üldkoosolekul ei järgitud hea usu põhimõtet ning kuritarvitati õigusi. Mis tahes põhjendusi hageja oma väite toetuseks esitanud ei ole. Kui seadus seob õiguslikud tagajärjed heausksusega, tuleb TsÜS § 139 järgi selle olemasolu eeldada. Võttes arvesse, et hageja väide hea usu põhimõtte või õiguste kuritarvitamise kohta on alusetu, tuleb jätta see sellisena tähelepanuta. Veel leiab hageja 07.12.2012 menetlusdokumendis, et pandiõigust omava võlausaldaja soov otsustada vara müük enne kompromissi kinnitamist kahjustab teiste võlausaldajate huve. Hageja sellekohane väide on väär. Tallinna Ringkonnakohus on märkinud, et pankrotivõlausaldajate kõige üldisemaks ühiseks huviks on saada oma nõuded rahuldatud pankrotivara arvelt. Puudub mis tahes alus arvata, et nõuete rahuldamise eelduseks olev pankrotivara müügi lubamine võlausaldajate huvisid kahjustaks. Tulenevalt PankrS § 77 p-dest 4 ja 5 on nii kompromissi tegemine kui pankrotivara müügiga seonduva otsustamine võlausaldajate üldkoosoleku pädevuses. PankrS § 134 lg 1 võimaldab võlausaldajate üldkoosolekul lubada pankrotivara müümine ka kompromissettepaneku korral. Seadusest tulenevate õiguste kasutamises ei saa olla midagi õigusvastast. Ka Tallinna Ringkonnakohus on leidnud, et puudub põhjus tunnistada kehtetuks võlausaldajate üldkoosoleku otsust, millega otsustatakse jätkata pankrotivarade müüki kompromissettepanekule vaatamata.

Kohtu põhjendused

Kohus, kuulanud ära hageja, kostja ja pankrotihalduri ning tutvunud toimiku kõigi materjalidega, on jõudnud järeldusele, et hagiavaldus ei kuulu rahuldamisele. Harju Maakohtu 17.09.2009. a määrusega kuulutati välja osaühing F pankrot. 23.10.2012. a toimus võlausaldajate üldkoosolek, kus otsustati lubada pankrotihalduritel müüa OÜ F pankrotivata (s.h. Tallinnas XXX asuvat kinnisasja ja hoonestusõigust) vaatamata pankrotimenetluses esitatavatele kompromissettepanekutele. Osaühing F (pankrotis) juhatuse liige SH leiab, et võlausaldajate huve kahjustav on olukord, kus üks võlausaldaja nõuab igal juhul pankrotivara võõrandamist sõltumata sellest, et kompromissi alusel oleks võimalik rahuldada rohkemate võlausaldajate nõuded. PankrS § 83 lg 1 kohaselt võlgnik, võlausaldaja või haldur võib nõuda, et kohus tunnistaks kehtetuks võlausaldajate üldkoosoleku otsuse, mis ei vasta seadusele või mille tegemisel on rikutud seadusest tulenevat korda, samuti otsuse, mille vaidlustamise õigus on seaduses otse ette nähtud. Võlausaldajate üldkoosoleku otsuse kehtetuks tunnistamist võib nõuda ka siis, kui otsusega rikutakse võlausaldajate ühiseid huve. PankrS § 83 lg 2 kohaselt nõude võlausaldajate üldkoosoleku otsuse kehtetuks tunnistamiseks võib kohtusse esitada 10 päeva jooksul otsusest eadasaamisest, kuid mitte hiljem kui 30 päeva möödumisel otsuse tegemisest arvates. Kostja vastuse kohaselt ei ole 23.10.2012.a. võlausaldajate üldkoosoleku otsusega kahjustatud hageja ega võlausaldajate õigusi. Kohus nõustub kostja seisukohaga. PankrS § 135 lg 1 kohaselt müüb haldur pankrotivara täitemenetluse seadustikus sätestatud korras, arvestades PankrS ettenähtud erisusi. PankrS § 77 p 5 kohaselt võlausaldajate üldkoosoleku pädevuses on pankrotivara müügiga seonduva otsustamine seaduses sätestatud ulatuses. 23. oktoobri 2012. a toimunud võlausaldajate üldkoosolekul arutati võlgniku kompromissettepaneku ja selle tagasivõtmisega seonduvat. 23.10.2012. a võlausaldajate üldkoosoleku protokollist nähtub, et võlgnik võttis vahetult enne üldkoosoleku algust kompromissettepaneku tagasi ning üldkoosoleku toimumise ajal puudus kompromissettepanek, mille vastuvõtmist otsustada (I kd tl 13). Üldkoosolek otsustas vastavalt PankrS § 134 lg 1 lubada pankrotihalduritel vara müüa vaatamata võlgniku poolt pankrotimenetluses esitatavatele kompromissettepanekutele (tl 14). Kohtu hinnangul on PankrS § 134 lg 1 sätestatud võlausaldajatele antud õigus otsustada vara müüa vaatamata esitatud kompromissettepanekule üheks eesmärgiks vältida vara müügi põhjendamatut takistamist vastuvõetamatute ja süstemaatiliselt esitatavate kompromissettepanekute tegemisega. Eeltoodust tulenevalt oli võlausaldajate 23.10.2012. a toimunud üldkoosoleku otsus lubada pankrotihalduritel müüa OÜ F pankrotivata (s.h. Tallinnas Nõlva 9 asuvat kinnisasja ja hoonestusõigust) vaatamata pankrotimenetluses esitatavatele kompromissettepanekutele õiguspärane. Hageja hinnangul on võlausaldajate 23.10.2012. a toimunud üldkoosolekul haldurite poolt võlausaldajatele häälte määramisega pankrotihaldurid rikkunud PankrS § 55 lg 1 sätestatud võlgniku ja võlausaldajate võrdse kohtlemise põhimõtet. Kohus nõustub kostjaga selles, et võlausaldajatele antud häälte arvu vaidlustamine ei saa toimuda käesolevas menetluses, vaid PankrS § 82 lg 4 on sätestatud erikord häälte arvu vaidlustamiseks. Küll aga nähtub võlausaldajate üldkoosoleku protokollist, et hageja väited häälte arvu ebaõige määramise kohta on ka sisuliselt väärad. Üldkoosoleku protokollist nähtub, et võlausaldajatele antud häälte arvu ei ole üldkoosolekul vaidlustatud, seega ei saa hageja tugineda häälte ebaõigele määramisele. Kohus nõustub kostjaga ka selles, et hageja on vääralt tõlgendanud PankrS § 55 lg 1 sätestatut. PankrS § 55 lg 1 järgi haldur kaitseb kõigi võlausaldajate, samuti võlgniku õigusi ja huve ning tagab seadusliku, kiire ja majanduslikult otstarbeka pankrotimenetluse. Kohtu hinnangul ei tulene

nimetatud sättest võlgniku ja võlausaldajate võrdse kohtlemise põhimõtet, sellist põhimõtet ei tunne ka õiguskirjandus ega kohtupraktika. Hageja viited võlausaldajate sobingule jätab kohus tähelepanuta, kuivõrd hageja ei ole esile toonud ühtegi asjaolu, mis kinnitaks hageja kahtlustusi. Kohtu hinnangul ei anna alust võlausaldajate üldkoosoleku otsuse kehtetuks tunnistamiseks, ka hageja väide üldkoosoleku otsuse põhistamise vajaduse ning vastuolu kohta pankrotiseaduse sätte ja mõttega. Kohtu hinnangul täidab võlausaldajate poolt vastuvõetud otsus seaduses sätestatud eesmärki vältida vara müügi põhjendamatut takistamist vastuvõetamatute ja süstemaatiliselt esitatavate kompromissettepanekute tegemisega. Otsus on sellisena nii arusaadav kui põhistatud, ühtlasi ka kooskõlas PankrS § 134 lg 1 sätestatuga. Kuivõrd hageja hagiavalduses esitatud nõue ei ole õiguslikult põhjendatud, tuleb see jätta rahuldamata. Menetluskulud TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 173 lg 1 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Eeltoodu alusel jätab kohus menetluskulud täies ulatuses hageja kanda. TsMS § 174 lg 1 alusel menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.

/allkirjastatud digitaalselt/ Karin Sonntak Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.