Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. Hageja nõuded ja põhjendused Dikesmar OÜ (kostja) ja Swedbank Liising AS (hageja) sõlmisid 11.04.2008 liisingulepingu nr 0195420 L, mille esemeks oli sadulauto Mercedes-Benz 1846Ls Actros, ehitusaasta 2008. 10.04.2008 sõlmisid hageja ja kostja kindlustusleppe, mille järgi oli kindlustusandjaks Swedbank P&C Insurance AS, kindlustusvõtjaks kostja ja soodustatud isikuks hageja. Kindlustusleppe punkti 2.5 järgi kohustus kostja tasuma kindlustusmakseid kindlustusandjale hageja vahendusel, kandes poliisil nimetatud kindlustusmakse hagejale kindlustusleppes nimetatud tähtajaks ja korras s.o iga kalendrikuu 30. kuupäevaks hageja vastavale arveldusarvele. Kuna kostja ei täitnud oma lepingulisi kohustusi nõuetekohaselt, jättes hagejale tasumata mitmed osamaksed, intressimaksed ja vabatahtliku kindlustuse maksed, ütles hageja liisingulepingu üles ning müüs liisinguesemeks olnud sadulauto hinnaga 46 335,95 eurot. Hageja liisingulepingust tulenev nõue kostja vastu oli 60 886,78 eurot, millest 49 044,69 eurot oli liisingueseme jääkmaksumus, 9196,61 eurot debitoorne võlgnevus, 1255,40 eurot hagiavalduse koostamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivis ja 1390,08 eurot vara tagastamisega ja realiseerimisega seotud kulud. Liisingueseme müügist saadud raha arvel kustutati liisingulepingu ülesütlemise ja liisingueseme võõrandamisega seotud dokumentaalselt põhjendatud kulud, debitoorne võlgnevus ja osa jääkmaksumusest. Hageja nõudeks kostja vastu jäi 14 550,83 eurot, millest 13 295,43 eurot on põhiosa võlgnevus ja 1255,40 eurot sissenõutavaks muutunud viivis. Hageja ja kostja sõlmisid 03.03.2008 liisingulepingu nr 0192473L, mille esemeks oli tentpoolhaagis Krone SDP 27, ehitusaasta 2008. Kuna kostja ei täitnud oma lepingulisi kohustusi nõuetekohaselt, jättes hagejale tasumata mitmed osamaksed ja intressimaksed, ütles hageja liisingulepingu üles ja müüs liisinguesemeks olnud tentpoolhaagise hinnaga 9267,19 eurot. Hageja liisingulepingust tulenev nõue kostja vastu oli 17 181,46 eurot, millest 14 471,19 eurot oli liisingueseme jääkmaksumus, 2044,74 eurot debitoorne võlgnevus, 294,84 eurot hagiavalduse koostamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivis ja 370,69 eurot vara tagastamisega ja realiseerimisega seotud kulud. Liisingueseme müügist saadud raha arvel kustutati liisingulepingu ülesütlemisega ja liisingueseme võõrandamisega seotud dokumentaalselt põhjendatud kulud, debitoorne võlgnevus ja osa jääkmaksumusest. Hageja nõudeks kostja vastu jäi 7914,27 eurot, millest 7619,43 eurot on põhiosa võlgnevus ja 294,84 eurot sissenõutavaks muutunud viivis. Eeltoodu alusel nõuab hageja kostjalt võlgnevuse 22 465,10 euro väljamõistmist. Lisaks nõuab hageja kostjalt viivise väljamõistmist põhinõudelt (20 914,86 eurot) alates hagi koostamisest kuni põhinõude täitmiseni liisingulepingute nr 0195420L ja 0192473L punktis 5.1 sätestatud määras so 0,25 % päevas. Kostja vastuväited Kostja oma 25.01.2012 esitatud kirjalikus vastuse hagile (tl 67-68) leiab, et hagi pole põhjendatud ning palub jätta hagi rahuldamata. Kostja arvates on hageja võõrandanud liisinguesemed tunduvalt alla turuväärtuse (kõikumine üle 10%) ja müügid on toimunud kostja huve mittearvestavalt. Kostjat sõiduki ja haagise müügiprotsessi ei kaasatud. Kostja liisis 11.04.2008 sadulauto Mercedes- Benz 102 188,33 euro eest, kuid see on võõrandatud 02.10.2009 hinnaga 870 000 krooni ehk 55 603 eurot ning auto oli müügis vaid umbes kolm nädalat. Kostja ei pea usutavaks, et sõiduki väärtus oleks vaid aastaga vähenenud umbes 50%. Sõiduk oli tagastamise hetkel sõidukorras. Portaali www.auto24.ee andmetel müüakse 2012

2 (11)

analoogilist sõidukit hinnaga 67080 eurot. Kuna sõidukite hinnad on ajas langevad, oli ilmselgelt selle sõiduki hind 2009 kõrgem. Kostja liisis haagise Krone 03.03.2008 hinnaga 30 845,03 eurot, kuid see on võõrandatud peale liisingulepingu lõppemist 30.09.2009 vaid 11 120 euro eest. Seega on aastase kasutamise järel haagis müüdud umbes 3 korda odavamalt, kui oli selle soetusmaksumus. Portaali www.auto24.ee andmetel müüakse 2012 analoogilist haagist hinnaga 150 000 eurot. Seega liisinguesemeks olnud haagis on müüdud liiga kiirelt ja odavalt. Kui liisinguesemed oleks müüdud 2009 aasta turuhindade juures, oleks liisinguesemete müügist saadud raha arvel saanud kustutada kõik liisinguandja nõuded kostja vastu ning rahalisi vahendeid oleks jäänud veel ülegi. Kostja vastuväidetest ja eksperdiarvamusest tulenev hageja täiendav seisukoht 15.02.2012 kohtule esitatud täiendavas seisukohas (tl 75-77) hageja leiab, et liisinguesemete müügihind vastas liisinguesemete reaalsele väärtusele liisinguesemete tagastamise hetkel. Liisinguandja huvi ei ole müüa talle kuuluvaid liisinguesemeid harilikust väärtusest odavama hinnaga, kuna liisingueseme müügist saadust sõltub otseselt liisinguandja nõuete rahuldamise ulatus. Kostja esitatud kuulutustes märgitud pakkumishind ei näita turuhinda ehk hinda, millega ese tegelikult võõrandada õnnestuks. Lisaks on kostja esitatud kuulutuses märgitud veok siiamaani müümata. Peale selle olid liisinguesemetel nende väärtust vähendavad puudused. Nimelt oli sõidukiga põhjustatud Poolas avarii. On üldteada, et avarii mõjutab sõiduki hinda. Sõidukil oli vaja välja vahetada kaks esirehvi ja neli veorehvi ning osta puudunud varuratas. Ostja pidi välja vahetama haagise kuus rehvi ning ostma puuduva varuratta ja tööriistakasti. Seega tuli teha sõidukile teha lisakulutusi kokku 3808,84 ulatuses ning haagisele kokku 3675,77 euro ulatuses, mis tuleb nende väärtusest maha arvata. 06.12.2012 kohtule esitatud seisukohas (tl 187) hageja leiab, et ka ekspert Rein Mündi leitud turuväärtuse 780 000 krooni ehk 49 851,09 euro juures on hageja täitnud oma kohustuse võõrandada veok õiglase hinnaga. Nimelt on Riigikohus lahendis 3-2-1-33-08 punktis 18 leidnud, et hinnaerinevus kuni 10% võrra turuväärtusest on mõistlik ja lubatav ning liisinguandja on sellisel juhul asja võõrandamisel oma kohustuse kõrgeima tasu saamiseks täitnud. Seega oleks hageja oma kohustuse täitnud, kui ta oleks veoki müünud hinnaga 49 851,09 x 90% = 44 865,98 eurot (käibemaksuta). Hageja müüs veoki hinnaga 46 335,95 eurot (käibemaksuta). Hageja jääb hagis esitatud nõude juurde. Kohtu poolt tuvastatud asjaolud, otsuse põhjendused Kohus leiab, et käesolevat asja saab lahendada kirjalikus menetluses tulenevalt TsMS §-st 403 lg 1. Viimases on sätestatud, et poolte nõusolekul võib asja lahendada seda kohtuistungil arutamata. Hageja on juba hagiavalduses väljendanud oma nõusolekut asja lahendamiseks kirjalikus menetluses. Kostja on 21.02.2013 e-kirjas (tl 192) avaldanud, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses ja/või ilma kostja vahetu osavõtuta istungist. Kohus on 22.02.2013 ( tl 194) pooli teavitanud asja lahendamisest kirjalikus menetluses. VÕS § 361 kohaselt liisingulepinguga kohustub liisinguandja omandama liisinguvõtja poolt määratud müüjalt teatus eseme ( liisingueseme) ja andma selle liisinguvõtja kasutusse, liisinguvõtja kohustub aga maksma liisingueseme kasutamise eest tasu. Hageja väitel, mille on õigeks võtnud ka kostja ning mida tõendab liisinguleping (tl 7-10) koos maksegraafiku (tl 11) ja üldtingimustega (tl 12-16), sõlmisid hageja õiguseellane Hansa Liising Eesti AS ja Dikesmar OÜ 11.04.2008 liisingulepingu nr 0195420L, mille alusel liisis Dikesmar

3 (11)

OÜ sadulauto Mercedes-Benz 1846LS Actros maksumusega 86 600, 28 eurot (käibemaksuta) ning kohustus maksma liisingumakseid vastavalt lepingu lisaks olevate maksegraafikule. Samuti kohustus kostja sõlmima liisingulepingu esemeks oleva vara vabatahtliku ja kohustusliku kindlustuslepingu ja ning tasuma kindlustusmaksed ja muud kindlustusega seotud kulud. Samuti leppisid pooled ( lepingu punktis 5.1) viivisemääras 0,25 % päevas. Kindlustuslepe (tl 17-19) tõendab, et 10.04.2008 sõlmisid AS Hansa Varakindlustus ja Dikesmar OÜ kindlustusleppe nr 0195420L, mille järgi oli kindlustusvõtjaks Dikesmar OÜ ja soodustatud isikuks AS Hansa Liising Eesti ning mille kohaselt kohustus kostja tasuma kindlustusmakseid iga kalendrikuu 30. kuupäeval liisingufirma arveldusarvele. Hageja väitel, mille on õigeks võtnud ka kostja ning mida tõendab liisinguleping (tl 36-39) koos maksegraafiku (tl 40) ja üldtingimustega (tl 12-16), sõlmisid Dikesmar OÜ ja hageja õiguseellane Hansa Liising Eesti AS 03.03.2008 liisingulepingu nr 0192473l, mille alusel liisis Dikesmar OÜ tentpoolhaagise Krone SDP 27 maksumusega 26 139,86 eurot (käibemaksuta) ning kohustus tasuma liisingumakseid vastavalt lepingu lisaks olevale maksegraafikule. Samuti leppisid pooled (lepingu punktis 5.1) viivisemääras 0,25 % päevas. VÕS § 76 lg 1 ning § 101 lg 1 punktide 1 ja 4 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele ning võlausaldajal on kohustust rikkunud võlgnikult õigus nõuda kohustuse täitmist või öelda leping üles. VÕS § 101 lg 1 p 6 ja § 113 lg 1 alusel võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Kohtu hinnangul vastavad poolte vahel sõlmitud liisingulepingud VÕS §-s 361 sätestatud liisingulepingu tunnustele. Liisingulepingute Üldtingimuste punkti 7.1 sätete kohaselt liisinguandjal on õigus leping üles öelda ennetähtaegselt muuhulgas juhul kui liisinguvõtja on jätnud liisingu osamakse ja/või intressi kohaselt tasumata ning pole võlgnevust kustutanud 15 päeva jooksul pärast maksetähtpäeva või kui liisinguvõtja jätab kindlustusmakse tasumata. Hageja väitel, mille on sisuliselt õigeks võtnud ka kostja, ei täitnud kostja eespoolviidatud liisingulepingutest ja kindlusleppest tulenevate maksete tasumise kohustust nõuetekohaselt, mistõttu hageja ütles lepingud ennetähtaegselt üles. Hageja 10.07.2009 teatisest lepingute ülesütlemise kohta ( tl 94) nähtub, et hageja teatas kostjale erinevatest liisingulepingutest ( sh ka vaidlusalused) tulenevate võlgnevuste olemasolust, tehes ettepaneku need tasuda 14 päeva jooksul alates teatise kättesaamisest ning hoiatades võlgnevuse tasumata jätmise korral lepingute ülesütlemisest. Postisaadetise väljastusteatest nähtuvalt ( tl 94 pöördel) on kostja teatise kätte saanud 28.07.2009. 10.07.2009 teatises antud tähtajast ja asjaolust, et kostja andis liisingulepingute esemeks olnud vara üle 26.08.2009, järeldub, et liisingulepingute ülesütlemine toimus 2009 augustis. Üleandmise-vastuvõtmise aktidest ( tl-d 69-70) nähtub, et kostja on sadulauto Mercedes-Benz 1846LS Actros ja tentpoolhaagis Krone SDP 27 üle andnud 26.08.2009 AS-le Lamont Grupp, kes tegeles edasiselt vara realiseerimisega. VÕS § 367 lg 1-4 kohaselt peab liisingulepingu ülesütlemise korral liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. Nimetatud kulude kindlakstegemisel lähtutakse liisinguvõtja poolt pärast ülesütlemist tasuda jäänud liisingumaksete summast, millest arvatakse maha lepingust tulenev intress ja muud summad, mis ei seondu liisingueseme omandamiseks tehtud kulutustega. Kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja

4 (11)

omandisse, tuleb käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Liisinguvõtja peab hüvitama liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud lisakulud, välja arvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud. Hageja väitel, mida pole sisuliselt vaidlustanud ka kostja ning tõendavad liisingulepingu maksegraafik ( tl 11), hageja arved (tl 20-25), viivise arved (tl 26-31) ning hageja õiend vara müügi ja nõude arvestuse kohta( tl 34), oli kostja liisingulepingust nr 0195420L ja kindlustusleppest nr 0195420L tulenev võlgnevus pärast liisingulepingu ülesülemist kokku 60 886,78 eurot sh vara jääkmaksumus 49 044,69 eurot, liisingu osamaksed, intress ja kindlustuse maksed kokku 9196,61 eurot, tasumata põhiosalt arvestatud viivis 1255,40 eurot. Lisaks tegi hageja kulutusi 1390,09 euro ulatuses liisingulepingu esemeks olnud vara realiseerimisega seoses. Arve nr 291873 (tl 32) ja maksekorraldus (tl 33) tõendavad, et Swedbank Liising AS tasus 07.10.2009 AS-ile Lamont Grupp komisjonitasu veoauto MB Actros müügi eest komisjonitasu 21 750 krooni so 1390,08 eurot ( käibemaksuta). Kostja ei ole hageja võlgnevuse arvestuse õigsust kahtluse alla seadnud. Kostja on küll esitanud etteheite vara realiseerimisega seotud kulu põhjendatuse osas. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 17.06.2008 otsuses asjas 3-2-1-56-08 ( punktis 16) on selgitatud, et liisingueseme müügikulud, mis on põhjustatud liisingulepingu ülesütlemisest, on kolleegiumi arvates lisakulud VÕS § 367 lg 4 tähenduses, kuid need peavad olema mõistlikult põhjendatud. Käesoleval juhul on hageja kasutanud liisinguesemete võõrandamiseks müügiteenust, mida on ka tegelikult osutatud. Üksnes asjaolu, et kostja ei ole rahul liisingueseme müügihinnaga, ei muuda müügiteenuse tasu iseenesest põhjendamatuks. Hageja väitel, mida pole sisuliselt vaidlustanud ka kostja ning tõendavad liisingulepingu maksegraafik ( tl 40), hageja arved (tl 41-45), viivise arved (tl 46-50) ning õiend vara müügi ja hageja nõude arvestuse kohta (tl 53), oli kostja liisingulepingust nr 0192473L tulenev võlgnevus pärast liisingulepingu ülesütlemist kokku 17 181,46 eurot, sh vara jääkmaksumus 14 471,19 eurot, liisingu osamaksed ja intress kokku 2044,74 eurot, tasumata põhiosalt arvestatud viivis 294,84 eurot. Lisaks tegi hageja kulutusi 370,69 euro ulatuses liisingulepingu esemeks olnud realiseerimisega seoses. Arve nr 291815 (tl 51) ja maksekorraldus (tl 52) tõendavad, et Swedbank Liising AS tasus 07.10.2009 AS-ile Lamont Grupp komisjonitasu haagise Krone SDP27 müügi eest komisjonitasu 5800 krooni so 370,69 eurot ( käibemaksuta). Ka haagise puhul ei ole kostja hageja arvestuste õigsust kahtluse alla seadnud. Ka haagise müügikulu puhul kohus leiab, et tegemist on olnud põhjendatud kuluga. Väljavõttest Swedbanki laenukomitee 08.09.2009 koosoleku protokollist ja otsusest ( tl 126-128) nähtub, et sadulauto Mercedes-Benz 1846LS Actros suunati müüki hinnaga 750 000 krooni ( ilma käibemaksuta) so 47933,74 eurot. Sama hinnaga on avaldatud müügikuulutus ka portaalis www.auto24.ee ( tl 129 ). Hageja väitel, mida tõendab müügiakt, sai hageja sadulauto Mercedes-Benz 1846LS Actros müügist 46 335,95 eurot. Vara müügiakt nr 0195420L (tl 35) nähtuvalt Lamont Grupp AS müüs sadulauto Mercedes-Benz 1846LS Actros 02.10.2009 Etalon Grupp OÜ-le maksumusega 870 000 krooni so 55603, 13 eurot (sh käibemaks). Seega ilma käibemaksuta on müügihind olnud 46335,95 eurot. Seega müüdi sadulauto odavamalt, kui oli hageja poolt määratud müüki suunamise hind. Samast nähtub ka, et sadulauto anti komisjonimüüki 08.09.2009. Väljavõttest Swedbanki laenukomitee 08.09.2009 koosoleku protokollist ja otsusest ( tl 126-128) nähtub, et tentpoolhaagis Krone SDP 27 suunati müüki hinnaga 150 000 krooni ( ilma käibemaksuta) so 9586,75 eurot. Sama hinnaga on avaldatud müügikuulutus ka portaalis

5 (11)

www.auto24.ee ( tl 130 ). Hageja väitel, mida tõendab müügiakt, sai hageja tentpoolhaagis Krone SDP 27 müügist 9267,19 eurot. Vara müügiaktist nr 0192473L (tl 54) nähtuvalt Lamont Grupp AS müüs tentpoolhaagise KRONE SDP 27 30.09.2009 Hesa Truck AS-ile maksumusega 174 000 krooni so 11120,63 eurot (sh käibemaks). Seega müügihind ilma käibemaksuta oli 9267,19 eurot. Seega müüdi haagis odavamalt, kui oli hageja poolt määratud müüki suunamise hind. Samast nähtub, et tentpoolhaagis anti komisjonimüüki 08.09.2009. Tulenevalt kostja vastuväidetest hageja nõudele on asjas on keskseks vaidlusaluseks küsimuseks liisinguesemeteks olnud vara väärtus liisinguandjale tagastamise ajal. TsÜS § 65 kohaselt eseme väärtuseks loetakse selle harilik väärtus, kui seaduse või tehinguga ei ole ette nähtud teisiti. Eseme harilik väärtus on selle kohalik keskmine müügihind (turuhind). Hageja on seisukohal, et hind, millega õnnestus liisinguesemed võõrandada, vastabki nende väärtusele TsÜS § 65 mõttes. Kostja leiab, et liisinguesemed on võõrandatud tunduvalt alla nende turuhinna. Kohtupraktikas on aktsepteeritud, et kasutatud auto väärtust võib tõenda sarnaste autode müügipakkumiste või müügiarvetega. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 09.12.2008 otsuses asjas 3-21-118-08 ( punktis 20) on selgitatud, et sellised tõendid on põhimõtteliselt lubatavad võrreldava auto hariliku väärtuse määramisel, kuid seejuures tuleb arvestada ja hinnata konkreetse auto seisundit, mh selle väärtust vähendada võivaid defekte ja väärtust suurendavaid asjaolusid. Seisukohale, et portaalis www.auto.24.ee avaldatud samalaadsete autode müügipakkumiste väljatrükid võivad olla tõenditeks, on asutud ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 06.02.2013 otsuses asjas 3-2-1-184-12 (punktis 28). Kostja on oma väite ( et liisinguese müüdi liiga odavalt) tõendamiseks esitanud väljavõtte portaalist www.auto24.ee analoogse sõiduki müügikuulutuse kohta ( tl 71). Viimasest nähtuvalt on 2012 müüdud sadulautot Mercedes-Benz 1846LS Actros (esmane registreerimine 04/2008 335 kW odomeetri näit 380 000 km) hinnaga 67 080 eurot (ilma käibemaksuta 55 900 eurot). Ka hageja on esitanud omapoolse väljavõtte portaalist www.auto24.ee analoogse sõiduki müügikuulutuse kohta. Müügikuulutusest ( tl 79) nähtuvalt on 2012 müüdud saduautot Mercedes-Benz 1846LS Actros (esmane registreerimine 05/2010 335 kW odomeetri näit 138000 km) hinnaga 59 400 eurot (ilma käibemaksuta 49500 eurot). Kuid peale müügikuulutuste on käesolevas asjas ka muid tõendeid. Hageja on esitanud enda poolt tellitud LKW Trucks OÜ 05.04.2012 hinnangu ( tl 123-125), mille kohaselt liisinguesemeks olnud sadulveoki Mercedes-Benz 1846LS Actros müügihind 2009 septembris võis olla 730 000 krooni so 46655,50 eurot ( ilma käibemaksuta). Hinnangu andja kinnitusel müüs ta 2009 augustis sarnast sadulveokit MAN TGX18.440 ( esmane registreerimine 2008, läbisõit 95 000 km) hinnaga 49 851,08 eurot. Samas olid sellel head rehvid, üle keskmise varustus ja komplektsus. Kostja taotlusel määratud ekspertiisi tulemusena on riiklikult tunnustatud ekspert Rein Münt 27.11.2012 koostatud ekspertiisiaktis nr 12-146 ( tl 144-149) andnud arvamuse, mille kohaselt vedukauto Mercedes-Benz Actros 1846LS registrimärgiga 902 MLF harilikuks väärtuseks 26.08.2009 seisuga, kui sõiduk tagastati ja sõidukil esinesid puudused (kasutamiskõlbmatud esirehvid, puudus varuratas jms) oli 780 000 krooni so 49 851 eurot ( ilma käibemaksuta). Juhul kui veduk olnuks heas korras, võinuks selle harilik väärtus 2009 sügisel olla ca 800 000 krooni. Kohus loeb eksperdiarvamuse alusel tõendatuks, et liisingulepingu nr 0195420L esemeks olnud vedukauto Mercedes-Benz Actros 1846LS harilik väärtus oli selle tagastamise hetkel so 26.08.2009 49 851,08 eurot ( ilma käibemaksuta). Erinevalt poolte esitatud üksikutest müügikuulutustest ( mis pealegi pärinevad aastast 2012) on ekspert oma järelduse tegemisel analüüsinud palju enamate analoogiliste veduautode müügiga seonduvat just perioodil, mis müüdi ka vaidlusalust veokit so ajavahemikul 01.07.2009-31.12.2009. Nagu ka poolte esitatud

6 (11)

müügikuulutustest võib järeldada ja nähtub ka ekspertiisakti kirjeldavas osas toodud ülevaatest ja aktile lisatud väljatrükkidest portaalist www.auto24.ee arhiivist (tl 150-179), võivad sõidukite küsimishinnad olla väga erinevad. Seetõttu on usaldusväärsem järeldus, mis põhineb laiapõhjalisemal informatsioonil. Just asjaolu, et eksperdi käsutuses on olnud palju enam teavet, kui pooltel endil ja nähtub LKW Trucks OÜ 05.04.2012 hinnangust, suurendab muude tõenditega võrreldes eksperdiarvamuse usaldusväärsust. Ekspertiisiakti kirjeldavas osas on ekspert analüüsinud ka LKW Trucks OÜ 05.04.2012 hinnangus toodud ning leidnud, et mõningad hinnangu andmisel arvestatud asjaolud pole kinnitust leidnud (vt ekspertiisiakti lk 5). Erinevalt LKW Trucks OÜ 05.04.2012 hinnangus toodust on ekspert leidnud, et vaidlusaluse liisingueseme tehnilist seisukorda ei saa lugeda alla keskmiseks ega läbisõitu suureks. Kohus nõustub nende järeldustega. Hageja väide ja eksperdi järeldus selles kohta, et sadulveokil olid tagastamise hetkel mõningad puudused, on tõendatud vara üleandmise-vastuvõtmise aktiga ( tl 70), millest nähtuvalt vasak tagatuli oli katki, esirehvid kasutamiskõlbmatud, tagarehvide jääk 30%, puudus varuratas. Silberauto Eesti AS 15.12.2007 müügipakkumisest kostjale ( tl 81-82) nähtub, et sõiduki üleandmisel kostjale sellel selliseid puudusi ilmselt ei olnud. Seega võib eluliselt usutavaks pidada hageja väidet, et sõiduk vajas peale selle kostja poolt tagastamist täiendavate kulutuste tegemist, mis kahtlemata võis alandada sõiduki väärtust. Arvestades hageja esitatud tõendeid rehvide ja velgede hindade kohta ( tl 83-89) ei saanud need kulutused olla eriti väiksed. Ka ekspert on leidnud, et tagatule, kolme rehvi ja velje maksumus võib olla ca 30 000 krooni. Kohtu arvates on ekspert põhjendatult puuduste olemasoluga arvestanud sõiduki seisukorra ning selle väärtuse hindamisel. Eesti Liikluskindlustuse Fondi väljatrükk ( tl 80) tõendab, et 2008 oli sõiduk osalenud liikluskahju juhtumis. Seega on ekspert põhjendatult ka nimetatud asjaoluga sõiduki seisukorra hindamisel arvestanud. Üldiselt teadaolev asjaolu on ka majanduslanguse mõju sõidukimüügile. Nimetatud asjaolu nähtub ka hageja esitatud väljatrükkidest erinevatest meediaväljaannetest ( tl 77-78), mille kohaselt kasutatud sõidukite müügi ja veondusettevõtete kaubaveo mahu vähenemine sai alguse 2008 ja jätkus 2009. Kohtu arvates on ekspert üldise halva majandusliku olukorraga oma arvamuse andmisel põhjendatult arvestanud. Seega on iseenesest põhjendatud kostja vastuväide, et liisinguesemeks olnud vedukauto Mercedes-Benz Actros 1846LS on võõrandatud alla selle tagastamise hetkel olnud väärtuse. Kui eksperdiarvamuse kohaselt on liisingueseme väärtuseks olnud 49851,08 eurot, siis müüdud on see hinnaga 46335,95 eurot so 3515,13 euro võrra odavamalt. Kuna hinnaerinevus ei ületa 10 %, on hageja seisukohal, et on antud juhul siiski täitnud oma kohustuse võõrandada veok õiglase hinna eest. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 29.04.2008 otsuses asjas 3-2-1-33-08 (punktis 18) on selgitatud, et kuigi VÕS § 367 lg 3 järgi tuleb juhinduda liisingueseme väärtusest, sõltumata võõrandamisest, on kolleegiumi arvates siiski lubatud poolte kokkuleppel (ka liisinguandja tüüptingimustes) lähtuda selle asemel liisingueseme tegelikust müügihinnast, kui see ei erine oluliselt eseme turuhinnast ning liisinguandjal on kohustus teha kõik endast olenev, et saavutada ennetähtaegselt tagastatud liisingueseme uuel võõrandamisel parim ja kiireim tulemus. Ajavahemik, mille jooksul tuleb liisinguese võõrandada, peab sellise kokkuleppe puhul olema põhjendatud ja mõistlik, arvestades mh liisingueseme olemust ja selle võimalikku väärtuse langust aja möödudes. Hinnaerinevus kuni 10% võrra turuväärtusest on kolleegiumi arvates sel juhul mõistlik ja lubatav ning liisinguandja on asja võõrandamisel oma kohustuse kõrgeima tasu saamiseks sel juhul täitnud. Lubatuks ei saa aga pidada kokkulepet, mis paneb tagastatud liisingueseme võõrandamise hinnariski ainuüksi liisinguvõtjale, eriti kui viimane ei saa mõjutada müügiprotsessi. Sama seisukohta on Riigikohus korranud ka asjas 3-2-1-77-08.

7 (11)

Viidatud Riigikohtu lahendite valguses on iseenesest õige hageja seisukoht, et vara realiseerimisel saadud hinna ja turuväärtuse kuni 10%-line erinevus on lubatav, ent seda juhul, kui liisinguandja on teinud kõik endast oleneva, et saavutada ennetähtaegselt tagastatud liisingueseme uuel võõrandamisel parim ja kiireim tulemus ning sealjuures on kaasatud ka liisinguvõtja müügiprotsessi. Kohtu arvates saab käesoleval juhul hagejale ette heita seda, et kostjat müügiprotsessi ei kaasatud ning sõiduk võõrandati kiirmüügi korras. Et tegemist oli sisuliselt kiirmüügiga, on rõhutanud ka ekspert ekspertiisiakti kirjeldavas osas ( akti lk 2). Nagu kohus eespool tuvastas, tagastas kostja sadulauto Mercedes-Benz 1846LS Actros 26.08.2009. Hageja otsustas selle müüki anda 08.09.2009 hinnaga 750 000 krooni. Sõiduk anti müüki 08.09.2009 ja müüdi juba 02.10.2009 so vähem kui kuu aja pärast hinnaga 725 000 krooni. Kohtule esitatud tõenditest ei nähtu, mis asjaoludel ja millal sõiduk alla hinnati. Kohtu arvates juba asjaolu, et sõiduk hinnati võrreldes müüki suunamise hinnaga alla vähem kui kuu aja jooksul, teeb kaheldavaks, et liisingueseme müümisel oleks tegutsetud piisava hoolsusega. Et sõiduki müümist hinnaga 725000 krooni ei saa lugeda avalikuks ja läbipaistvaks turuhinna kujunemiseks, on rõhutanud ka ekspert ( ekspertiisiakti lk 2). Kohtu hinnangul ei ole hageja ümber lükanud ka kostja väidet sellest, et kostjat müügiprotsessi ei kaasatud. Koos oma 10.07.2009 teatisega lepingute ülesütlemise kohta ( tl 94) on hageja kostjale küll edastanud liisingueseme müügiprotseduuri ( tl 117), milles on viimasele selgitatud, et tal on õigus müügiprotseduuris osaleda. Kuid tegemist on üldsõnalise teabega. Puuduvad igasugused andmed selle kohta, et hageja oleks kostjat teavitatud konkreetse sõiduki müüki panemisest ja müügi hinnast. Seega ei saanud kostja sisuliselt müügiprotsessis osaleda, seda enam, et sõiduk müüdi ära suhteliselt lühikese ajavahemiku jooksul. Eeltoodu alusel kohus leiab, et käesoleval juhul ei ole VÕS § 367 lg 3 kohaldamisel põhjendatud kõrvale kalduda liisingueseme so vedukauto Mercedes-Benz Actros 1846LS tegelikult turuväärtusest so 49851,08 eurot. Nagu kohus eespool leidis, oli kostja liisingulepingust nr 0195420L ja kindlustusleppest nr 0195420L tulenev võlgnevus pärast liisingulepingu ülesülemist kokku 60 886,78 eurot sh vara jääkmaksumus 49 044,69 eurot, liisingu osamaksed, intress ja kindlustuse maksed kokku 9196,61 eurot, tasumata põhiosalt arvestatud viivis 1255,40 eurot ja liisingulepingu esemeks olnud vara realiseerimisega seotud kulu 1390,09 eurot. Üldtingimuste punkti 7.4 kohaselt kustutatakse vara võõrandamisest saadus rahasumma arvelt esmajärjekorras liisingulepingu ülesütlemise ja liisingueseme võõrandamisega kaasnenud dokumentaalselt põhjendatud kulud, seejärel liisinguandja poolt liisingulepingu lõpetamiseni tasumata osamaksed ja intress, seejärel kõik sellele järgnevate kalendrikuude eest tasumisele kuuluvad maksed, siis tasumata viivised ja leppetrahvid ning üksnes seejärel kannab liisinguandja järelejääva rahasumma liisinguvõtja kontole. Liisingulepingust nr 0195420L tulenevast võlgnevusest 60 886,78 eurot tuleb VÕS § 367 lg 3 alusel maha arvata liisingueseme väärtus 49851,08 eurot. Vastavalt Üldtingimuste punktile 7.4 alusel saab selle arvelt lugeda kaetuks liisingueseme realiseerimisega seotud kulu so 1390,08 eurot, tasumata osamaksed ja intress 9196,61 eurot ning osa vara jääkmaksumusest so 39264,39 euro ulatuses. Seega tuleb kostjalt liisingulepingust nr 0195420L tuleneva võlgnevuse katteks VÕS § 367 lg 1 alusel välja mõista 11035,70 eurot sh vara jääkmaksumus 9780,30 eurot ja viivis hagi esitamise seisuga 1255,40 eurot. Oma väite ( et liisinguesemeks olnud tentpoolhaagise Krone SDP 27 on võõrandatud alla turuhinna) tõendamiseks on kostja esitanud väljavõtte portaalist www.auto24.ee analoogse haagise müügikuulutuse kohta ( tl 72). Viimasest nähtuvalt on 2012 müüdud tentpoolhaagist Krone SDP 27 ( esmane registreerimine 09/2007) hinnaga 15000 eurot.

8 (11)

Hageja esitatud LKW Trucks OÜ 05.04.2012 hinnangus ( tl 123-125) on leitud, et tentpoolhaagise Krone SDP 27 müügihind 2009 septembris võis olla 145 000 krooni so 9267,18 eurot ( ilma käibemaksuta). Hinnangu andja kinnitusel müüs ta 2009 augustis analoogset tentpoolhaagist ( esmane registreerimine 2008) hinnaga 9586,74 eurot. Samas olid sellel haagisel head rehvid ( jääk 60-80 %), olemas varuratas ja tööriistakast. Hageja väide, et liisinguesemeks olnud haagisel olid tagastamise hetkel mõningad puudused, on tõendatud vara üleandmise-vastuvõtmise aktiga ( tl 69). Viimasest nähtuvalt puudus varuratas, rehvide jääk oli 10-20 %, puudus tööriistkast. Haagisekeskus OÜ 04.02.2008 müügipakkumise (tl 90) kohaselt selliseid puudusi haagise kostjale üleandmisel ilmselt ei olnud. Seega võib eluliselt usutavaks pidada hageja väidet, et ka haagis vajas peale selle kostja poolt tagastamist täiendavate kulutuste tegemist, mis kahtlemata võis alandada haagise väärtust. Arvestades hageja esitatud tõendeid rehvide ja velgede hindade kohta ( tl 83-89) ei saanud need kulutused olla eriti väiksed. Ka haagise hinna kujunemise seisukohalt on olulise tähendusega asjaolu, et selle müügi ajal esines üldine halb majanduslik olukord, millega kaasnes suur analoogiliste haagiste pakkumine turul. Viimasele asjaolule on viidatud LKW Trucks OÜ 05.04.2012 hinnangus. Nii on selles märgitud, et tentpoolhaagiste müügihindade kujundajaks samal perioodil olid tegevuse lõpetanud ja ebaproportsionaalselt suure hulga haagiseid müügiturule paisanud haagiste rendiga tegelenud ettevõtted nagu Haagiserent AS (ca 250 ühikut), kelle kasutuses olnud analoogsete tentpoolhaagiste müügihinnad jäid vahemikku 130 000 kuni 160 000 krooni ( ilma käibemaksuta). Just asjaolude tõttu, et liisinguesemeks olnud tentpoolhaagisel Krone SDP 27 esines puudusi ja selle võõrandamine toimus eriliselt halva majandusliku situatsiooni tingimustes, ei loe kohus kostja esitatud müügikuulutuse alusel tõendatuks kostja väidet, et haagis võõrandati liiga odavalt. Kohus leiab, et üldiselt teadaolev on asjaolu, et 2012 aastal valitsenud majandussituatsioon võrreldes 2009 aastal valitsenud olukorraga oli juba tunduvalt parem. Seetõttu ei ole õige võrrelda 2012 aasta hindasid 2009 aasta hindadega. Samas tuleb haagise müügihinna puhul arvestada seda, et analoogiliselt veoki müügiga on olnud tegemist kiirmüügiga ning kostjat müügiprotsessi ei kaasatud. Nagu kohus eespool tuvastas, tagastas kostja haagise 26.08.2009. Hageja otsustas selle müüki anda 08.09.2009 hinnaga 150 000 krooni. Haagis anti müüki 08.09.2009 ja müüdi juba 30.09.2009 so vähem kui kuu aja pärast hinnaga 145 000 krooni. Kohtule esitatud tõenditest ei nähtu, mis asjaoludel ja millal sõiduk alla hinnati. Kohtu arvates juba asjaolu, et sõiduk hinnati võrreldes müüki suunamise hinnaga alla vähem kui kuu aja jooksul, teeb kaheldavaks, et liisingueseme müümisel oleks tegutsetud piisava hoolsusega. Koos oma 10.07.2009 teatisega lepingute ülesütlemise kohta ( tl 94) on hageja kostjale küll edastanud liisingueseme müügiprotseduuri ( tl 117), milles on viimasele selgitatud, et tal on õigus müügiprotseduuris osaleda. Kuid tegemist on üldsõnalise teabega. Puuduvad igasugused andmed selle kohta, et hageja oleks kostjat teavitatud konkreetse haagise müüki panemisest ja müügi hinnast. Seega ei saanud kostja sisuliselt müügiprotsessis osaleda, seda enam, et haagis müüdi ära suhteliselt lühikese ajavahemiku jooksul. Et haagis müüdi müüki suunamise hinnast odavamalt, tegemist oli kiirmüügiga ja kostjat müügiprotsessi ei kaasatud, teeb kaheldavaks müügihinna vastavuse haagise tegelikult väärtusele. Samas on Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 29.04.2008 otsuses asjas 3-2-1-33-08 ( punktis 19) on selgitatud, et kui liisinguandja väidab, et liisingueseme tegelik väärtus oli tagastamise ajal madalam tema enda initsiatiivil koostatud hindamisaktis märgitust, peab ta seda tõendama. Kuigi käesoleval juhul ei ole koostatud hindamisakti, on hageja liisingueseme müüki suunamisel hinna siiski kuidagi määratlenud. On eluliselt usutav, et haagise müüki suunamise hetkel olid hagejale

9 (11)

kõik selle puudused teada ja hinna määramisel sellega arvestati. Samas tõendab liisingueseme müügihinna vastavust selle tegelikule turuväärtusele hageja esitatud LKW Trucks OÜ 05.04.2012 hinnang, mille kohaselt tentpoolhaagise Krone SDP 27 müügihind 2009 septembris võis olla 145 000 krooni ( ilma käibemaksuta). Erinevalt liisinguesemeks olnud veokist ei ole haagise puhul kohtu käsutuses ühtegi tõendit, mis LKW Trucks OÜ 05.04.2012 hinnangus märgitu ümber lükkaks. Nagu kohus eespool leidis, ei võimalda seda teha kostja esitatud müügikuulutus. Seetõttu kohus leiab, et hageja on täitnud Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 29.04.2008 otsuses asjas 32-1-33-08 antud juhise tõendada, et liisingueseme tegelik väärtus oli hageja enda esialgselt hinnangus märgitust väiksem. Samas kostja ei ole oma väidet, et haagise müügihind ei vastanud selle tegelikult väärtusele, millegagi tõendanud. Eeltoodu alusel kohus leiab, et liisingulepingu nr 0192473L esemeks olnud tentpoolhaagise Krone SDP 27 väärtus selle tagastamise hetkel oli 145 000 krooni so 9267,19 eurot ( ilma käibemaksuta). Nagu kohus eespool leidis, oli kostja liisingulepingust nr 0192473L tulenev võlgnevus pärast liisingulepingu ülesütlemist kokku 17 181,46 eurot, sh vara jääkmaksumus 14 471,19 eurot, liisingu osamaksed ja intress kokku 2044,74 eurot, tasumata põhiosalt arvestatud viivis 294,84 eurot ja liisingulepingu esemeks olnud vara realiseerimise kulu 370,69 eurot. Liisingulepingust nr 0192473L tulenevast võlgnevusest 17 181,46 eurot tuleb VÕS § 367 lg 3 alusel maha arvata liisingueseme väärtus 9267,19 eurot. Vastavalt Üldtingimuste punktile 7.4 alusel saab selle arvelt lugeda kaetuks liisingueseme realiseerimisega seotud kulu so 370,69 eurot, tasumata osamaksed ja intress 2044,74 eurot ning osa vara jääkmaksumusest so 6851,76 euro ulatuses. Seega tuleb kostjalt liisingulepingust nr 0192473L tuleneva võlgnevuse katteks VÕS § 367 lg 1 alusel välja mõista 7914,27 eurot sh vara jääkmaksumus 7619,43 eurot ja viivis hagi esitamise seisuga 294,84 eurot. Seega tuleb kostjalt liisingulepingust nr 0192473L ja liisingulepingust nr 0195420L tuleneva võlgnevuse katteks hagi esitamise so 19.12.2011 seisuga välja mõista kokku 11035,70 + 7914,27 eurot so 18949,97 eurot ( sh liisingulepingust nr 0195420L tulenev vara jääkmaksumus 9780,30 eurot ja viivis 1255,40 eurot ning liisingulepingust nr 0192473L tulenev vara jääkmaksumus 7619,43 eurot ja viivis 294,84 eurot). TsMS § 367 sätestab, et viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Hageja nõuab alates hagi koostamisest ( mis on ühtlasi ka hagi esitamise aeg) kostjalt viivise väljamõistmist põhinõudelt vastavalt lepingus kokkulepitud viivisemäärale so 0,25% päevas põhivõlgnevuselt. Nagu kohus eespool tuvastas, on pooled sellises viivisemääras kokku leppinud. Kostja viivisemäära suurusele mingeid vastuväiteid ei ole esitanud. Seoses asjaoluga, et käesoleva asja menetlus on kestnud juba suhteliselt pikka aega, on otstarbekas ja TsMS § 367 mõttega kooskõlas viivis kindla summana välja arvestada kuni kohtuotsuse tegemiseni. Hageja põhinõue on rahuldatud kokku 17399,73 euro ulatuses. Seega viivis ajavahemikul 19.12.2011 kuni 19.03.2013 moodustab 19879,19 eurot ( 17399,73 x 0,0025 x 457 päeva). Arvestades ka juba hagi esitamise hetkeks tekkinud viivist, ületab kostja viivisevõlgnevus käesolevaks ajaks seega tunduvalt hageja põhinõude suurust. Kohtule teadaolevalt on VÕS §-s 6 lg 1 ja 2 sätestatud hea usu põhimõttest tulenevalt kohtupraktikas laialdaselt levinud põhivõlga ületavate viivisenõuete rahuldamata jätmine ja seda

10 (11)

isegi ilma kostja sellekohase taotluseta. Kuna ka käesoleval juhul ületab kohtuotsuse tegemise ajaks tekkinud viivisevõlgnevus juba põhivõlga, peab kohus VÕS §-st 6 lg 1 ja 2 tulenevast hea usu põhimõttest lähtuvalt õigeks rahuldada hageja viivisenõude osaliselt st mõista viivis välja üksnes põhivõla ulatuses, jättes põhinõuet ületavas osas viivisenõue rahuldamata. Seega mõistab kohus kostjalt VÕS § 101 lg 1 p 6 ja § 113 lg 1 alusel hageja kasuks viivise katteks kindla summana välja 17399,73 eurot. Seega tuleb kostjalt liisingulepingust nr 0192473L ja liisingulepingust nr 0195420L tuleneva võlgnevuse katteks hageja kasuks välja mõista 17399,73 ( so vara jääkmaksumus) + 17399,73 (so viivis) so kokku 34799,46 eurot. TsMS § 173 lg 1 ja 4 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. Menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. Võrreldes hageja nõudega hagiavalduse esitamise hetkel (so põhinõue ja hagi esitamise hetkeks sissenõutavaks muutunud viivised kokku 22465,10 eurot) on hagi rahuldatud 84 % ulatuses (18949,97 eurot). TsMS § 163 lg 1 alusel jätab kohus 84 % hageja menetluskuludest kostja kanda ning 16 % kostja menetluskuludest hageja kanda. TsMS § 174 lg 1 kohaselt võib pool nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates käesoleva lahendi jõustumisest.

/allkirjastatud digitaalselt/ Kohtunik Rita Kulberg

11 (11)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.