Muud › Muud hagiasjad

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid Swedbank AS ja Kapitooted OÜ (endise ärinimega OÜ Camilla Mööbel) (kustutatud) (registrikood 11180318) 24.01.2008 arvelduskrediidilepingu nr 08-011278-KT, mille kohaselt võimaldas hageja kostjale arvelduskrediidi limiiti summas 63 911 eurot. 24.01.2008 sõlmisid hageja ja kostja, G. K. ja K. T.(pankrotis) (edaspidi kaaskäendaja) käenduslepingu nr 08-011278-KÄ, mille alusel võttis kostja endale kohustuse tagada solidaarselt Kapitooted OÜ-ga (registrikood 11180318) arvelduskrediidilepingust nr 08011278-KT tulenevate arvelduskrediidi saaja kohustuste kohase täitmise. Kostja ja kaaskäendaja vastutuse maksimumsummana lepiti käenduslepingu 1 punktis 1 kokku 63 911 eurot. Arvelduskrediidi kasutusaja lõpptähtpäev saabus 24.01.2009. Arvelduskrediidi saaja ei täitnud oma lepingulisi kohustusi nõuetekohaselt, mistõttu tekkis arvelduskrediidi saajal hageja ees võlgnevus. 22.10.2009 kuulutati välja arvelduskrediidi saaja Kapitooted OÜ (endine Camilla Mööbel OÜ) pankrot. Pankrotimenetlusest laekus hagejale 3000 eurot, mis on arvestatud viiviste katteks. Hageja on saatnud kostjale 30.10.2009, 04.01.2011 ja 11.09.2012 käendusnõuded. Kostja võlgnevust tasunud ei ole. Hageja tugineb võlaõigusseaduse (VÕS) §le 8 lg 2, 65 lg 1, 100, 101 lg 1 p 1 ja p 6, 142 lg 1, 145 lg 1 ja palub kostjalt välja mõista arvelduskrediidilepingust tulenev võlgnevus summas 39 169 eurot. Menetluskulud jätta kostja kanda.

II KOSTJA VASTUS

Kostja vastuse kohaselt ta käenduslepingut nr 08-011278-KÄ sõlminud ei ole. Lisaks leiab kostja, et AS Swedbank käenduslepingust nr 08-011278-KÄ tulenev nõue on aegunud. Kokku lepitud arvelduskrediidi limiidi 63911 EUR kasutusasja lõpptähtpäev on 24.1.2009. Seega 24.1.2009 on laenulepingust tulenevate kohustuste täitmise tähtaeg ja seega kogu nõue muutus sissenõutavaks. AS Swedbank hagi on kohtule esitatud 18.10.2012. Vastavalt TsÜS § 146 lg 1 tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on 3 aastat. Vastavalt TsÜS § 147 lg 1 aegumistähtaeg algab nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Seega on arvelduskrediidilepingust nr 08-011278-KT tulenevad nõuded kostja vastu aegunud ja kostja palub kohaldada aegumist. Kostja täiendava seisukoha kohaselt puudub käenduslepingus kokkulepe, et pikendada käenduslepingust tulenevate nõuete aegumistähtaega viie aastani. Kostja ei ole ka 24.01.2008 sõlmitud arvelduskrediidilepingu pooleks, seetõttu arvelduskrediidilepingus puudub AS Swedbank ja Kostja vahel kokkulepe pikendada nõuete aegumistähtaega 5 aastani. Riigikohus on 18.03.2010 otsuses nr 3-2-1-12-10 asunud seisukohale: „kuna võlausaldaja nõuded käendaja vastu muutuvad sissenõutavaks ja hakkavad aeguma samal ajal kui samad nõuded põhivõlgniku vastu (vt Riigikohtu otsus nr 3-2-1-33-09, p 10), aeguvad nõuded põhivõlgniku ja käendaja vastu üldjuhul samal ajal. Kui aga võlausaldaja nõue on põhivõlgniku pankrotimenetluses tunnustatud, ei oleks käendajal põhivõlalepingust tulenevalt võimalik esitada enam vastuväidet, et võlausaldaja nõue on põhivõlgniku vastu aegunud, küll aga saab käendaja esitada käenduslepingust tuleneva vastuväite, et nõue käendaja vastu on aegunud. Nõude tunnustamine pankrotimenetluses ei mõjuta käenduslepingust tuleneva nõude aegumist (Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-102-07, p 13). Käenduslepingust tulenev nõue on tehingust tulenev nõue, millele saab üldjuhul kohaldada TsÜS § 146 lg-s 1 nimetatud aegumistähtaega. Kui nõue on suunatud korduvate kohustuste täitmisele, tuleb asjas kohaldada TsÜS §-st 154. Käenduslepingust tulenev nõue on tehingust tulenev nõue, millele saab üldjuhul kohaldada TsÜS § 146 lg-s 1 nimetatud aegumistähtaega. Kui nõue on suunatud korduvate kohustuste täitmisele, tuleb asjas kohaldada TsÜS §-st 154. Kuna maksegraafikus nähti ette võla tasumine kuumaksetena, s.o lepiti kokku korduvate kohustuste täitmises, tuleb nõuete aegumistähtaeg TsÜS §-st 154.“ Nimetatud Riigikohtu lahendist tuleneb, et käendaja jaoks on olemas kaks alternatiivset aegumistähtaega:

1) Võlausaldaja ja põhivõlgniku vahelistest lepingust tulenev aegumistähtaeg. Vastava aegumistähtaja ilmnemisel on käendajal võimalik esitada aegumise vastuväide tuginevalt Võlausaldaja ja põhivõlgniku vahelisele lepingule. 2) Võlausaldaja ja käendaja vahelisest lepingust tulenev aegumistähtaeg. Vaatamata sellele, et nõue põhivõlgniku vastu ei ole aegunud, on käendajal võimalik esitada aegumise vastuväide tuginevalt Võlausaldaja ja Käendaja vahelisele lepingule. Käesoleval juhul aegumine vastab punktis 2) toodule, st kuigi AS Swedbank nõue põhivõlgniku OÜ Camilla Mööbel vastu ei olnud aegunud, on nõuded Kostja vastu aegunud, kuna vastavast käenduslepingust tulenevate nõuete aegumisele kohaldub seaduses sätestatud aegumistähtaeg (TsÜS § 146 lg 1). Kostja palub kohtul teha vaheotsus, kohaldada aegumist ning jätta hagi rahuldamata.

III HAGEJA SEISUKOHT

Hageja kostja seisukohaga aegumise osas ei nõustu ja vaidleb sellele täielikult vastu. Nimelt on arvelduskrediidilepingu nr 08-011278-KT punktis nr 12.2 lepitud kokku lepingust tulenevate nõuete aegumistähtaja pikendamises viie aastani. Arvestades seda, et arvelduskrediidi kasutusaja lõpptähtpäeva oli 24.01.2009, siis lepingust tulenevate nõuete aegumistähtaeg on alles 24.01.2014. Kuna hageja esitas nõude kostja vastu 18.10.2012, siis ei ole nõue aegunud. Arvelduskrediidilepingu üldtingimuste punktis 12.2 on pooled kokku leppinud pikendada nõuete aegumistähtaega viie aastani. Käenduslepingu punktis 3 on kostja kinnitanud, et on tutvunud arvelduskrediidilepinguga ning on selle sisust ja endale käenduslepinguga võetud kohustustest aru saanud. Käenduslepingu punkt 10 sätestab, et käenduslepinguga reguleerimata küsimustes lähtutakse panga üldtingimustest. Käendaja kinnitab, et on nendega tutvunud ja nõus. Lähtudes eeltoodust kohaldub ka kostja suhtes viie aastane aegumistähtaeg. Nimetatud kokkuleppe tõttu ei ole hageja lepingust tulenev nõue kostja kui laenulepinguga võetud kohustuse eest vastutava isiku vastu aegunud. TsÜS § 145 lg 2 järgi võib seadusest tulenevat üldist tehingutele kohaldatavat kolme aastast aegumistähtaega pikendada poolte kokkuleppel. Arvestada tuleb ka asjaolu, et tegemist on majandustegevuses sõlmitud lepingutega, mistõttu ei saa aegumistähtaja pikendamine olla ka tühine tüüptingimus. Äriregistrist nähtuvalt oli nii käenduslepingu kui ka põhilepingu sõlmimise hetkel kostja arvelduskrediidi saaja juhatuse liige. Seetõttu ei ole kostja poolt antud käendus tarbijakäendusleping, vaid kohustus on võetud kostja majandus- ja kutsetegevuses. Hageja on seisukohal, et pooled said üheselt aru, et nii arvelduskrediidilepingust kui ka käenduslepingutest tulenevate kohustuste aegumise tähtaega on pikendatud viie aastani. Ei saa pidada mõistlikult põhjendatuks olukorda, kus käendusele, kui põhilepingu tagatisele, kohaldatakse teistsugust aegumise kokkulepet, kui on samade poolte vahel põhilepingus kokkulepitud. Lisaks on käenduslepingus ka viide, et reguleerimata küsimustes lähtutakse üldtingimusest. Hageja palub teha kostja aegumise kohaldamise taotluse kohta vaheotsus vastavalt TsMS § 449 lg-le 3.

IV KOHTU PÕHJENDUSED

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 449 lg 3 kohaselt võib kohus teha vaheotsuse taotluse kohta aegumise kohaldamise suhtes, mis on edasikaebamise tähenduses samane lõppotsusega. Aegumise kohaldamata jätmisel teeb kohus selle kohta vaheotsuse ja jätkab menetlust. Kui kohus leiab, et nõue on aegunud, teeb ta lõppotsuse ja asja edasi ei menetle. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 143 järgi võtab kohus nõude aegumist arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel. Praeguses vaidluses taotles kostja hagi aegumise kohaldamist ning nii hageja, kui ka kostja taotlesid vaheotsuse tegemist, et lahendada esitatud nõuete aegumise küsimus. Käesolev otsus käsitleb TsMS § 449 järgi ainult hagi aegumist.

TsÜS § 145 lg 2 kohaselt võib seadusest tulenevat üldist tehingutele kohaldatavat kolme aastast aegumistähtaega pikendada poolte kokkuleppel. Arvelduskrediidilepingu nr 08-011278-KT punkti 12.2. kohaselt on arvelduskrediidi saaja ja pank kokku leppinud lepingust tulenevate nõuete aegumistähtaja pikendamises 5 aastani. Hageja on seisukohal, et arvelduskrediidilepingus kokku lepitud aegumistähtaja pikendamine 5 aastani kehtib ka käenduslepingu suhtes, mis on kostja vastu nõude esitamise aluseks. Kostja on seisukohal, et käenduslepingus vastavasisuline kokkulepe puudub ja arvelduskrediidilepingus kokku lepitud aegumistähtaja pikendamine käenduslepingule ei laiene. Kostja ei ole arvelduskrediidilepingu pooleks. Seega tuleb esmalt lahendada küsimus, kas arvelduskrediidilepingust tulenevate nõuete aegumistähtaja pikendamine 5 aastani, kehtib ka käenduslepingust tulenevate nõuete suhtes, kuna sellest sõltub, kas hagis esitatud nõuded on aegunud, või mitte. Kohus leiab, et kostja käendajana peab vastutama arvelduskrediidilepingust tuleneva tasumata võla eest, kuid käenduslepingu sõlmimisel oli käendajale siduv seadusest tulenev 3 aastane aegumistähtaeg ja põhivõlgniku aegumistähtaja pikendamine ei pikenda käenduslepingust tulenevate nõuete aegumistähtaega, kui käenduslepingu pooled selles omakorda kokku ei lepi. Arvelduskrediidilepingu nr 08-011278-KT punkt 12.2., kohaselt on arvelduskrediidi saaja ja pank kokku leppinud lepingust tulenevate nõuete aegumistähtaja pikendamises 5 aastani. Ei arvelduskrediidilepingust, ega käenduslepingust ei nähtu, et käendajale oli siduv arvelduskrediidilepingus põhivõlgniku ja panga vahel kokku lepitud pikendatud aegumistähtaeg. Hageja on küll väitnud, et käenduslepingu punktis 3 on kostja kinnitanud, et on tutvunud arvelduskrediidilepinguga ning on selle sisust ja endale käenduslepinguga võetud kohustustest aru saanud, kuid kohus ei nõustu seisukohaga, et sellest tulenevalt kehtib põhivõlgniku ja panga vahel arvelduskrediidilepingus kokku lepitud aegumistähtaja pikendamine ka käendaja suhtes. Tegemist on kahe erineva lepinguga ja põhilepingu sisuks on eelkõige lepinguga võetud kohustused ja käendaja vastutus nende kohustuste täitmise ees kõrvuti põhivõlgnikuga. Käenduslepinguga kohustub käendaja VÕS § 142 järgi kolmanda isiku (põhivõlgniku) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja VÕS § 145 lg 1 järgi võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Käendaja vastutab käendatava kohustuse eest VÕS § 145 lg 2 järgi täies ulatuses. Hageja on viidanud sellele, et käenduslepingu punkt 10 järgi lähtutakse käenduslepinguga reguleerimata küsimustes panga üldtingimustest, kuid aegumistähtaja pikendamine on kokku lepitud arvelduskrediidilepingus, mitte üldtingimustes, mida hageja mh. kohtule esitanud ei ole. Seega leiab kohus, et käenduslepingus on kokku leppimata aegumistähtaja pikendamine ning käenduslepingust tulenevatele nõuetele kohaldub üldine seadusest tulenev aegumistähtaeg. Tegemist ei ole ka korduvate kohustustega (TsÜS § 154), sest lepingu tähtaja möödumisel muutuvad sissenõutavaks kõik lepingust tulenevad nõuded. Käenduslepingust tulenev nõue on tehingust tulenev nõue, millele saab üldjuhul kohaldada TsÜS § 146 lg-s 1 nimetatud aegumistähtaega, mis on kolm aastat. Lähtudes TsÜS § 147 lg-test 1 ja 2, algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisest, st. alates ajast, mil õigustatud isik võib nõuda kohustuse täitmist. Tehingulise nõude aegumise algusaja arvutamise juures on oluline nõude tekkimine, mis tähendab VÕS § 82 lg 7 järgi selle sissenõutavaks muutumist. Kohustus muutub sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Võlausaldaja võib nõuda kohustuse täitmist kohustuse täitmise tähtpäeva või kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtaja möödumisel. Kuna arvelduskrediidi kasutusaja lõpptähtpäev oli 24.01.2009, siis muutusid kõik arvelduskrediidilepingust tulenevad nõuded sissenõutavaks 25.01.2009 kell

00.00 ja aegusid 25.01.2012 kell 24.00. Hageja esitas hagi kostja (käendaja) vastu 18.10.2012, st. rohkem kui kaheksa kuud peale aegumistähtaja lõppu. Asjas ei ole esitatud asjaolusid, mis annaks aluse kohaldada kümneaastast nõude aegumist ettenägevat TsÜS § 146 lg-t 4. Samuti ei ole hageja esitanud asjaolusid, mis viitaks aegumise peatumisele. Õige on kostja seisukoht, et koos põhikohustusest tuleneva nõudega aeguvad TsÜS § 144 järgi ka kõrvalkohustusest tulenevad nõuded, kuigi need ei oleks eraldi veel aegunud. Seega puudub vajadus hageja kõrvalnõuete aegumist eraldi käsitleda. Eelneva põhjal leiab kohus, et hageja nõue kostja vastu on tervikuna aegunud ja hagi tuleb sel põhjusel jätta rahuldamata TsMS § 449 lg 2 kohaselt on vaheotsus edasikaebamise tähenduses samane lõppotsusega. TsMS § 449 lg 3 alusel on käesolev otsus lõppotsus ja kohus asja edasi ei menetle.

MENETLUSKULUDE JAOTUS

Asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses ning menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. (TsMS § 173 lg 1 ja 4). TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus jätab hagi rahuldamata, seega jäävad menetluskulud hageja kanda. Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest arvates (TsMS § 174 lg 1).

Kohtunik Evi Kool /allkirjastatud digitaalselt/

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.