Otsuse tegemise aeg ja koht 25.veebruar 2013.a Tallinn Tartu maantee kohtumaja Tsiviilasja number
2-12-34494
Tsiviilasi
XXXAS hagi AS XXX vastu kahju nõudes
Tsiviilasja hind
300 302,68 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: XXXAS (registrikood XXX; asukoht: XXX); Hageja lepinguline esindaja: Kristiina X (telefon: XXX; e-post:
XXX);
Kostja: AS XXX(registrikood XXX; asukoht: XXX); Kostja lepinguline esindaja: Marja-Liisa X (e-post: XXX). Kohtuistungi toimumise aeg 04.02.2013.a Kohtuistungil osalesid
Hageja lepinguline esindaja Kristiina X , Kostja lepinguline esindaja Marja-Liisa X .
RESOLUTSIOON
Jätta hagi rahuldamata.
Menetluskulude jaotus Jätta menetluskulud hageja XXXAS kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kättetoimetamisest. Apellatsioonkaebus tuleb esitada otse ringkonnakohtule asukohaga Pärnu mnt 7 Tallinn. Apellatsioonkaebuse võib kohus lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta kohtuistungi pidamist. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi kohtule esitatava kaebuse või taotluse koostamiseks peab menetlusabi taotleja tegema seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tähtaja kestel ka
menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
1.XXXAS (edaspidi hageja) esitas Harju Maakohtule 31.08.2012.a hagiavalduse AS XXX (edaspidi kostja) vastu kahju hüvitamise nõudes. Hagiavalduse kohaselt on hagejal kostja vastu alusetu rikastumise teel saadu väljaandmise nõue või alternatiivselt õigusvastase kahju hüvitamise nõue seoses hageja suhtes õigusvastaselt diskrimineeriva veeteenuse hinna rakendamisega ajavahemikus 01.09.2009.a-31.10.2010.a, s.o hageja nõude aegumata osa, lähtudes ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seaduse (edaspidi nimetatud ÜVVKS) redaktsioonist, mis kehtis kuni 31.10.2010.a. Hageja nõue seisneb juriidiliste ja füüsiliste isikute veeteenuse hinna vahes, mille hageja on kostjale enam maksnud ajavahemikus 01.09.2009.a-31.10.2010.a. Nõude suurus koos intressiga on 301 987,35 eurot, millest põhinõue moodustab 300 302,68 eurot.
2.Hagejale kuulub kinnistu, millel tegutseb vangla (aadressiga XXX). Hageja on kohustatud tagama ühisveevärgi ja –kanalisatsiooni teenuseid vanglas elavatele kinnipeetavatele. vanglas viibivad füüsilistest isikutest kinnipeetavad kasutavad neile vanglas määratud eluruume ja eluruumidele rakendatakse eluruumide kvaliteedinõudeid nähtuvalt vangistusseaduse § 45 lg 1. Hageja ostab kostjalt veeteenust nimetatud füüsiliste isikute elementaarsete hädavajalike igapäevavajaduste rahuldamiseks.
3.Eluruumiks tuleb lugeda eraldiseisvaid tubasid, mille puhul on üürnikule tagatud vähemalt elamiseks vajalike muude ruumide nagu WC kasutusvõimalus. Poolte vahel sõlmitud veeteenuse lepingu p 3.1 järgi rakendatakse hageja suhtes juriidiliste isikute veeteenuse hinda.
4.Vahemikus 01.09.2009.a-31.10.2010.a kehtisid kostja teenusepiirkonnas järgmised Linnavalitsuse määrused veeteenuse hinna kohta: Linnavalitsuse 01.10.2008.a määrus nr 66 (jõustus 01.01.2009 ja kehtis kuni 31.10.2009) – edaspidi nimetatud hinnamäärus nr 66; Linnavalitsuse 29.07.2009.a määrus nr 61 (jõustus 01.11.2009 ja kehtis kuni 01.12.2009) – edaspidi nimetatud hinnamäärus nr 61; Linnavalitsuse 30.09.2009.a määrus nr 75 (jõustus 01.01.2010 ja kehtib ka käesoleval ning seda muudeti 01.1.2011.a jõustunud lisaga: Linnavalitsuse 13.10.2010 määrusega nr 78) – edaspidi nimetatud hinnamäärus nr 75.
5.ÜVVKS (redaktsioon, mis kehtis kuni 31.10.2010.a) § 14 lg 4 sätestab diskrimineerimiskeelu. Hinnamäärustes eristatakse kliendid füüsilisteks ja juriidilisteks isikuteks, rakendades juriidilistele isikutele praktiliselt poole kõrgemat veeteenuse hinda. Hinnamäärustest ei nähtu juriidiliste ja füüsiliste isikute eri hinnarežiimi kehtestamise seaduslikku alust ega objektiivset majanduslikku põhjendust. Tegemist on sama puhtuse ja kvaliteediga joogi- ja pesuveega. Juriidilistele isikutele pakutav joogi- ja pesuvesi ei ole kuidagi puhtam või kvaliteetsem füüsilistele isikutele pakutavast.
6.Kostja ise lähtub veeteenuse hinnarežiimi liigi kohaldamisel sageli lõpptarbija isikust, mitte teenuslepingu osapoole õiguslikust liigist. Sellega rikub kostja konkurentsiseaduse (redaktsioonid, mis kehtisid vahemikus 01.09.2009.a-31.10.2010.a) § 18 lg 1 p 1 ja § 16 p 3 ja p 1: olles kohaldanud hinnamäärusi meelevaldselt ja tehes omavolilisi erandeid mõnedele juriidilistele isikutele või mõnede kinnistute suhtes. Nimelt kohaldab kostja s füüsilise isiku veeteenuse hinda korterelamuid haldavatele äriühingutele ning juriidilisest isikutest korteriühistutele. Sellega diskrimineeritakse hagejat omavoliliselt võrreldes konkurentidega:
kinnisvara haldusega tegelevate teiste äriühingutega ja juriidilisest isikust korteriühistutega, kes teenindavad korterelamuid. Samas rakendab kostja füüsilise isiku veeteenuse hinda XXX vanglale, mis samuti kuulub hagejale. Seega on hageja kostjale ajavahemikus 01.09.2009.a31.10.2010.a tasunud juriidilise isiku veeteenuse hinda, ilma et kostja vastav tasunõue oleks seaduslik. Hageja leiab, et seetõttu on hageja kostjale enam maksnud 300 302,68 eurot (põhinõue), mis kujutab endast juriidiliste ja füüsiliste isikute veeteenuse hindade vahet vangla veeteenuste tarbimiselt ajavahemikus 01.09.2009.a-31.10.2010.a.
7.ÜVVKS reguleerib veeteenuse hinna kujundamist. Riigikohus on korduvalt sedastanud, et vastav hinnaregulatsioon kätkeb imperatiivseid ja lepinguvabadust ning põhiõigusi piiravaid sätteid, millest ei tohi kõrvale kalduda haldusorgani õigusakti või haldusaktiga (mh halduslepingu või üldkorraldusega) või vee-ettevõtja ja kliendi vahel sõlmitava teenuslepinguga. Riigikohus on korduvalt rõhutanud, et ÜVVKS kohaselt ei kehtesta veeteenuse hinda veeettevõtja, vaid seda teeb avalik võim, sealjuures laienevad vee-ettevõtjale konkurentsiseaduse imperatiivsed sätted, isegi kui vee-ettevõtja hinnakujundamine allub eriregulatsioonile. Veeettevõtja on veeteenuste osutamise turul monopoolses seisundis.
8.ÜVVKS (redaktsioon, mis kehtis kuni 31.10.2010.a) § 14 lõigetega 1 ja lg 3 sätestati ammendav loetelu veeteenuse hinna lubatud komponentidest. Sama seaduse § 14 lg 2 sisaldas hinna kehtestamise korda, mille kohaselt kohalikule omavalitsusele oli delegeeritud õigus kehtestada konkreetne veeteenuse hind. Konkreetse veeteenuse hinna kehtestamisel on kohalik omavalitsuse kaalutlusõigus piiratud ÜVVKS-i imperatiivsete sätetega.
9.Füüsiliste isikute subsideerimine juriidiliste isikute arvelt kujutab endast PS § 32 sätestatud omandiõiguse seadusevastast riivet. Diskrimineerimiskeeldu kätkev PS § 12 laieneb ka juriidilistele isikutele. Veeteenuse osutamisega täidab kostja avalikku ülesannet, mistõttu PS § 12, § 3 ja § 32 nõuded seovad ka kostjat tema suhetes oma klientidega, sh hagejaga. Juriidilistele isikutele füüsilistest isikutest kõrgema veeteenuse hinna kohaldamine objektiivse majandusliku põhjenduseta rikub konkurentsiseaduse (redaktsioonid, mis kehtisid vahemikus 01.09.2009.a-31.10.2010.a) § 16 p 1, mis on imperatiivne säte.
10.Eeltoodust tulenevalt on teenuslepingu punkt 3.1. tühine niivõrd, kuivõrd sellega viidatakse juriidiliste isikute veeteenuse hinna kohaldamisele vangla veeteenuse tarbimise suhtes. Kooskõlas Riigikohtu praktikaga on üldkohus tsiviilkohtumenetluses pädev tuvastama, kas haldusakti kehtib ja kas ta on õiguspärane, kui sellest sõltub mõne tsiviilasja lahendamine. Seega saab üldkohus tuvastada, kas hinnamäärused on tühised või õigusvastased. vangla veeteenuse tarbimisele ei kehti hinnamääruses sätestatud juriidiliste isikute veeteenuse hind. Hinnamäärused on tühised niivõrd, kuivõrd juriidilistele isikutele kehtestatakse füüsiliste isikutega võrreldes erinev (kõrgem) veeteenuse hind. Alternatiivselt, kui kohus ei nõustu sellega, et hinnamäärused on juriidiliste isikute veeteenuse hinda kehtestavas ulatuses tühised, leiab kostja, et hinnamäärused siiski ei kehti nimetatud ulatuses, kuna on õigusvastased. Hinnamäärused on õigusvastased, sest juriidilistele isikutele kehtestatakse füüsiliste isikutega võrreldes erinev (kõrgem) veeteenuse hind. Eeltoodust tulenevalt ei kehti vangla veeteenuse tarbimisele juriidiliste isikute veeteenuse hind ajavahemiku 01.09.2009.a-31.10.2010.a eest.
11.Hageja leidis, et kostja on kohustatud hagejale tagastama juriidiliste ja füüsiliste isikute veeteenuse hinna vahe VÕS § 1027 alusel. Alternatiivselt, kui kohus ei nõustu alusetu rikastumise nõudega, on kostja kohustatud hüvitama hagejale õigusvastaselt tekitatud kahju. Kahju seisneb juriidiliste ja füüsiliste isikute veeteenuse hinna vahes, mida kostja on hagejalt õigusvastaselt nõudnud ajavahemikus 01.09.2009.a-31.10.2010.a. Hageja leiab, et kostja tegevuse ja kahju tekkimise vahel on põhjuslik seos. Põhinõude suurus on 300 302,68 eurot. Nõue koos intressiga on 301 987,35 eurot. Hageja arvestas intressi seaduses sätestatud määra alusel alates 30.09.3009.a kuni 31.10.2010.a.
12.Kostja seisukohtadele vastates leidis hageja, et kostja kuritarvitas turgu valitsevat seisundit, sest rakendas hagejale omavoliliselt juriidilise isiku veeteenuse hinda vanglas. Kostja on
sattunud vastuollu enda väljakujunenud praktikaga. Korterelamuid haldavate kinnisvara äriühingute ja korteriühistute puhul lähtub kostja tegeliku lõpptarbija, mitte lepingupartneri isikust. Ükski õigusakt ei anna kostjale õigust valikuliselt rakendada ebasoodsat kohtlemist. Veeteenuse eri hinnarežiimide kehtestamise põhjustas kostja enda tegevus, kes esitas vastava sisuga hinnataotlused Linnvalitsusele. Hinnamäärused ja erastamisleping ei kohusta kostjat hagejat diskrimineerima.
13.Hageja nõue kostja vastu ei ole aegunud. Kohaldub TsÜS § 150 lg 2, mille järgi on kostja kohustatud alusetu rikastumise teel saadu välja andma ka pärast 3 aastat. Isegi, kui kohaldub kolmeaastane tähtaeg, ei ole hageja nõue veel aegunud. Hageja ei saanud 2005.a kuidagi teada, et kostja kavatseb 01.09.2009.a kuni 31.10.2010.a esitada õigusvastaseid arveid. Hageja sai oma õiguste rikkumisest teada iga kord kostjalt vastava arve saamisel. Riigikohus on leidnud, et hinnamäärus on õiguse üldakt ehk õigusakt, mida ei saa halduskohtus vaidlustada. Hageja möönis, et õiguskantsler ei pidanud oma 13.01.2006.a seisukohas vee hinna diferentseerimist diskrimineerivaks. Samas nähtub hilisemast Riigikohtu praktikast, et ÜVVKS § 14 lõikest 4 tulenev hinnaregulatsioon on imperatiivne. Hilisem Riigikohtu praktika on õiguskantsleri hinnangu ümber lükanud.
14.Hageja rõhutas, et kinnipeetava kamber on vangistusseaduse järgi eluruum ja sellele kehtivad eluruumidele kehtestatud nõuded. Kuivõrd hageja ei ole erastamislepingu pool, ei ole kostja erastamislepingut puudutavad väited asjakohased. Monopolide ohjeldamise seaduse seletuskirjas on ÜVVKS § 14 lg 4 osas leitud, et ristsubsideerimine on lubatud üksnes seaduses otseselt ettenähtud alustel.
15.Hageja hinnangul samastas kostja ekslikult teda Eesti Vabariigiga. Kostja eksitab kohut, kui väidab, et Eesti Vabariik kehtestas erastamise põhitingimused või toetas erastamist. Vabariigi Valitsuse 01.08.2000.a korraldusega nr 641-k anti linnale luba korraldada avalik konkurss erivõi ainuõiguse andmiseks veeteenuse osutamiseks linna territooriumil. Vangla ja kostja vahel varem sõlmitud teenuseleping ei puutu hagejasse ega too talle kaasa õigusi või kohustusi.
16.Hageja täpsustas oma hagiavaldust 10.01.2013.a. Hageja esitas oma nõuded alternatiivsetel alustel, millistest esimeseks alternatiiviks oli nõue tulenevalt sellest, et kostja on hagejat diskrimineerinud võrreldes teiste kinnisvarahalduse ühingutega. Sellel alternatiivsel nõudel oli omakorda kaks alternatiivset alust: esiteks teenuselepingu p 3.1 tühisus ja teiseks kostja deliktiline vastutus VÕS § 1045 lg 1 p 7 alusel.
17.Hageja leidis, et tal ei ole kostja vastu lepingulist nõuet. Kostja ei ole teenuselepingut rikkunud. Samas on kostja hagejale peale surunud tühise lepingutingimuse. Tühise lepingu järgi saadu tagasitäitmisel kohaldatakse alusetu rikastumise sätteid. Seega tuleb teenuselepingu punkti
3.1.alusel saada tagastada alusetu rikastumise sätete alusel TsÜS § 84 lg 1 kohaselt. Teenuselepingu punkt 3.1. on tühine, sest selles viidatakse ebasoodsamale ehk juriidilise isiku veeteenuse hinnale. See säte on vastuolus KonkS § 16 p 1 ja p 3, ÜVVKS § 14 lõikega 4 ja § 8 lõikega 4. Kostja rikkus konkurentsiseadust, sest keeldus meelevaldselt ja põhjendamatult hageja kui kinnisvaraühingu suhtes kohaldamast füüsilise isikuhinda. Kostja rikkus ÜVVKS § 14 lg 4, sest rakendab juriidilistest kinnisvaraühingutest vaid hageja suhtes juriidilise isiku hinda. ÜVVKS § 8 lg 4 järgi sõlmitakse lepingu kohaliku omavalitsuse eeskirja alusel, kui ühisveevärgi ja –kanalisatsiooni kasutamise eeskiri ei sisalda kliendigruppe.
18.Kinnipeetavale on kamber eluruum ja teistes vanglates maksab hageja füüsilise isiku tariife. Ebaõige on kostja väide, et korteriühistud on vaid esindajad. Kinnisvara hoolduse ühingud sõlmivad kostjaga lepinguid enda nimel, mitte korteriomanike nimel. Kostja ainult lähtub sellest, kes on lõpptarbija.
19.Teise alamalternatiivina esitas hageja kostja vastu deliktilise nõude VÕS § 1045 lg 1 p 7 alusel. Kostja tekitas hagejale kahju, sest rikkus KonkS § 16 p 1 ja p 3 ning ÜVVKS § 14 lg 4 tulenevat kohustust kehtestada õiglaseid hindu ja kohelda kliente võrdselt. Kostja on kohustatud hüvitama hagejale kahju.
20.Järgmise alternatiivnõudena esitas hageja kostja vastu lepinguvälise nõude tulenevalt hinnamääruste tühisusest või õigusvastasusest osas, milles juriidilistele isikutele on kehtestatud füüsilistest isikutest kõrgem veeteenuse hind. Ka antud alternatiivse nõude puhul esitas hageja alamad alternatiivsed nõuded, millistest ühe puhul tugines hageja hinnamääruste tühisusele ja teisel puhul õigusvastasusele.
21.Teenuselepingu punkt 3.1. on blanketne ja selle sisu sõltub hinnamääruse sisust. Füüsilise ja juriidilise isiku hind peab olema võrdne. Hinnamäärused on tühised HMS § 63 lg 2 p 3 alusel, sest erineva hinnarežiimi kehtestamisel puudub objektiivne majanduslik ja loogiline põhjendus. linn on ületanud oma pädevust. ÜVVKS §-st 14 ei tulene kohalikule omavalitsusele pädevust diferentseerida kliente nende õigusliku liigi alusel. ÜVVKS ei luba veeteenuse hinna ristsubsideerimist. See tuleneb monopolide ohjeldamise seaduse eelnõu seletuskirjast. Hinnamäärused on tühised ka HMS § 63 lg 2 p 4 alusel, sest kohustavad selle adressaadiks olevat kostjat toime panema õigusrikkumise. Ükski õigusakt ei sisalda põhjendust, et sama veeteenuse osutamisel füüsilistele isikutele on vee-ettevõtja kulud poole madalamad võrreldes teenuse osutamisega juriidilistele isikutele.
22.Järgmise alamalternatiivina leidis hageja, et hinnamäärused on õigusvastased. Õigusvastasele haldusaktile tuginemine ei muuda kahju tekitamist õiguspäraseks. HMS § 54 järgi on haldusakt õigusvastane, kui see ei ole kooskõlas selle andmise ajal kehtiva õigusega. Hinnamäärused rikuvad ÜVVKS § 14 lg 4 ja KonkS § 16 p 1 ja p 3. Täiendavalt märkis hageja, et kuigi XXXVangla lepingus on viidatud juriidilise isiku tariifile, maksab hageja faktiliselt füüsilise isiku tariifi. XXX vallas ei ole XXX Vanglale erandit tehtud. XXX vallavalitsuse 29.09.2009.a määrus nr 19 ei sisalda viidet XXX Vanglale. XXX Vanglale kohaldatakse füüsilise isiku tariifi tulenevalt kostja praktikast.
KOSTJA VASTUVÄITED
23.Kostja vaidles hagiavaldusele hagile vastu. Harju Maakohus ei ole üldkohtuna pädev asja lahendama. Hagi sisu puudutab Linnavalitsuse poolt vastu võetud määruste kehtivust. Linnavalitsuse poolt välja antud veeteenuse hindade määrused on üldkorraldused, ehk haldusaktid (üksikaktid), millega seotud vaidluste lahendamine kuulub halduskohtu pädevusse. Kui hageja oleks vaidlustanud hinnad halduskohtus 2005.a, kui hageja sai teada, et linn keeldus hageja suhtes hindu muutmast, siis oleks hagejal olnud potentsiaalselt võimalik esitada kahjunõue ( linna vastu) tsiviilkohtule, kuid seda õigust hagejal enam ei ole.
24.Hageja suhtes hindu kohaldades lähtus kostja ainult kehtivatest ja talle täitmiseks kohustulikest õigusaktidest, sealhulgas Linnavalitsuse määrustest kui haldusaktidest (üksikaktidest), ning lihtsalt täitis kostja 2001.a erastamislepingu tingimusi, mille kiitsid heaks Eesti Vabariik, EBRD ja linn. Hageja õiguste rikkumine kostja poolt hagis esitatud alusel ei ole üldse võimalik. Kostja ei saa ühepoolselt muuta ei rahvusvahelise erastamisprotsessi käigus kinnitatud veeteenuse hinna struktuuri ega klientide klassifikatsiooni, kellega sõlmiti lepingud enne kostja erastamist. Hageja on vältinud mis tahes professionaalset arutelu osapooltega, kellel on tegelikult võimalik teha muudatusi hagejale kohaldatavates tariifides ning on selle asemel pöördunud ebaõigesse kohtusse ebaõige isiku vastu.
25.Hagi esitas Eesti Vabariik pahauskselt olukorras, kus riik ise seadis tingimused kostja erastamisele, millest riik sai märkimisväärselt kasu. Õiguskantsler kinnitas 2000.a, et kahese
tariifirežiimi puhul ei ole tegemist diskrimineerimisega. 07.06.2005.a, miks kinnipeetava kamber ei ole eluruum.
linn selgitas
Vanglale juba
26.Kostja tõi välja, et juba 10.01.2000.a sõlmis ta Vanglaga tähtajatu teenuselepingu ning Vangla tasus juriidilistele isikutele kohaldatavat tariifi. Samuti kirjeldas kostja oma vastuses põhjalikult erastamisega seotud asjaolusid. 25.01.2005.a saatis hageja kostjale taotluse muuta alates 01.02.2005.a, sest Vangla omanikuks sai kostja. 14.02.2005.a taotles hageja kostjalt füüsilise isiku tariifi rakendamist. Kostja vastas taotlusele 21.03.2005.a ja selgitas, et linna reguleerib veeteenuse tariife Linnavalitsuse määrus. 28.03.2005.a saatis kostja hagejale uue teenuselepingu, mille järgi pidi hageja maksma juriidilistele isikutele kehtestatud tariifide alusel. Seda lepingut ei ole hageja kostjale tagastanud, kuid on tasunud kõik arved vastavalt sellele lepingule. Hageja ise möönab, et sõlmis selle lepingu kostjaga. 09.05.2005.a saatis hageja Linnavalitsusele kirja, milles soovis enda suhtes veetariifide osas erandi tegemist. Sellele kirjale vastates selgitaski Linnavalitsus hagejale 07.06.2005.a, miks kinnipeetavate kambrid ei ole eluruumid. Hiljem on hageja ja kostja esindajad korduvalt samas küsimuses kohtunud.
27.Kostja leidis, et vaidlus ei kuulu maakohtu pädevusse, sest hagi sisu puudutab Linnavalitsuse haldusaktide kehtivust. Üldkohtul puudub pädevus kuulutada haldusakt kehtetuks. Hageja on nõude esitanud vale kostja vastu, sest kostja sai rakendada ainult neid tariifi määrasid, mis on kehtestatud Linnavalitsuse poolt. Analoogilises asjas (2-10-20660) on nõue jäetud läbi vaatamata). Linnavalitsuste määruste halduskohtus vaidlustamise tähtaeg on möödunud.
28.Kostja leidis ühtlasi, et hageja nõue on aegunud. Hageja sai oma õiguste väidetavast rikkumisest teada juba 2005.a ja tema nõue on TsÜS § 150 ja § 151 alusel aegunud. 2005.a taotles hageja linnalt erandi tegemist ning oleks pidanud erandi mittetegemise vaidlustama halduskohtus juba 2005.a.
29.Sisuliselt vaidles kostja vastu hagile põhjendusel, et ta ei saa olla hagis esitatud õiguslikest alustest lähtuvalt hageja ees vastutav. Kostja on lähtunud ainult kehtivatest ja kohustuslikest õigusaktidest ja järginud erastamislepingu tingimusi. Kui juriidilistele isikutele kohalduv tariifimäär oleks olnud võrdne füüsilise isiku tariifimääraga, oleks erastamislepingu kehtivuse ajal eeldatavalt teenitud müügitulu olnud oluliselt väiksem. Erastamispakkumine tehti 2000.a. kehtinud tariifistruktuuri baasil. Alates erastamisest ei saa kostja ühepoolselt muuta erastamisel kinnitatud hinnastruktuuri ega klientide klassifikatsiooni.
30.Vangla ei ole kunagi olnud linna erandite nimekirjas. Hageja viide XXX Vanglale ei ole asjakohane, sest XXX Vangla asub XXX vallas ehk st erinevas kohalikus omavalitsuses. Samasugune kahe erineva hinna režiim on kehtestatud ka Ida-Virumaal asuvas Viru Vanglas. Kahe erineva tariifimäära struktuuris ei ole midagi diskrimineerivat, sest ÜVVKS lubab seda.
31.Kohtule 12.11.2012.a esitatud seisukohtades leidis kostja, et hageja väited on vastuolulised. Ühest küljest on hageja arvates ärikliendi tariifis üldiselt ebaseaduslikud, kuid teisalt on hageja arvates seaduslik olnud vaid koduklientidele kehtiv tariif. Hageja väidete kohaselt on juriidilise isiku tariif seadusevastane, sest see erineb XXX Vanglale kohaldatud tariifist. XXX vald on aga teine omavalitsus ja seal kehtivad teistsugused reeglid. Hageja ise on 100% riigi omanduses olev ettevõtte, mistõttu on kostjal õigus seostada hagejat riigiga.
32.Hageja on riigi omanduses olev äriühing, mille eesmärgiks on tagada riigivõimu teostajatele säästlik ja tõhus kinnisvara haldamine. Seega teenindab hageja riiki. Korteriühistud on asutatud eesmärgil teenindada kortermajas olevate korterite omanikke, kes on reeglina eraisikud. Korterid on alalised eluruumid. Kuigi kambrid peavad vastama eluruumidele esitatud nõuetele, ei ole siiski tegemist alaliste eluruumidega. TsÜS § 14 järgi ei saa lugeda eluruumiks kohta, kus isik
asub lühiajaliselt või oma tahte vastaselt. Kambrid peavad vaid vastama eluruumide tehnilistele nõuetele ning seda humaansetel kaalutlustel.
33.Turgu valitseva seisundi omamine kostja poolt ei ole iseenesest õigusrikkumine. Õigusrikkumisega ei ole tegemist ka ainuüksi seetõttu, et tariifide süsteem on kaheastmeline. Valitseva seisundi kuritarvitamise tuvastamine toimub haldus (järelevalve-) menetluse käigus. Konkurentsiamet ei ole kostja suhtes ühtegi menetlust alustanud. Harju Maakohtu 10.12.2012.a eelistungil kinnitas kostja, et ta ei vaidlusta hageja nõude rahalise suuruse arvestust.
34.Kohtule 10.01.2013.a esitatud seisukohtades leidis kostja, et ta ei ole hagejat diskrimineerinud, sest sai rakendada vaid Linnavalitsuse hinnamäärust ja selle alusel juriidiliste isikute tariifi. Samale järeldusele on jõudnud halduskohtud haldusasjas nr 3-12-1846. Hageja viited analoogiatele teiste vanglatega ei ole kohased. XXXlinn ei ole teinud erandit XXXvanglale ning ebaõige on hageja väide, et sellele vanglale kohaldatakse füüsilise isiku hinda. XXXlinnas kehtib samuti kahetariifne süsteem ja XXXVangla tasub juriidilise isiku hinda.
35.Korteriühistud on seaduse kohaselt korteriomanike esindajad. Korteriühistud ei oma ega valda tegelikult korteriomandeid ega kinnistuid. Korteriühistud on alati füüsilistest isikutest korteriomanike kogumi esindajad. Vangla kambrid ei ole korteriomandid ja hageja sõlmib lepingu iseenda nimel. XXXkinnistul on lõpptarbijaks avalik-õiguslik Vangla. Hageja tunnistas 10.12.2012.a eelistungil, et maksab vaidlustamata teistes valdades asuvate vanglate teenuste eest juriidiliste isikute tariifi. Hageja soovid s on erandiks.
36.Vastuses hageja hagi täpsustusele vaidles kostja nõudele endiselt vastu. ÜVVKS § 8 lg 1 reguleerib, kes saab sõlmida vee-ettevõtjaga lepingut. Kliendiks saab olla kinnistu omanik või valdaja või hoonestusõiguse alusel maa kasutaja. XXXkinnistu omanik ja valdaja on mõlemad juriidilised isikud. ÜVVKS § 16 lg 11 eristab selgelt füüsiliste ja juriidiliste isikute tariife. hinnamäärused on alati eristanud juriidilistest ja füüsilistest isikutest kliente. Hageja ei ole esitanud tõendeid, et juriidilistele isikutele kehtivad tariifid oleksid õigusvastased.
37.ühisveevärgi ja kanalisatsiooni kasutamise eeskiri ei sätesta tariife ega teenuse osutamise eest makstavat tasu. Hageja viide ÜVVKS § 8 lõikele 4 on täiesti asjakohatu. Hageja poolt kohtule täiendavalt esitatud tõendid tema nõuet ei tõenda. Tõendid viitavad kinnistu omanikele, kelleks on füüsilised isikud. Korteriühistud on füüsilisest isikutest korteriomanike esindajad ning sama rakendub kinnisvara halduse ettevõtete kohta, kes on korteriomanike esindajaks. Kostja ei saa sõlmida teenuselepinguid üksikute korteritega, sest ühe kinnistu kohta on vaid üks liitumispunkt. ÜVVKS §-s 16 on seadusandja näinud ette tariifide järk-järgulise ühtlustamise, mis tähendab, et iseenesest ei ole kahetariifne süsteem õigusvastane. Alusetud on kostja väited, et tariifid peaksid olema võrdsed tagasiulatuvalt. linna hinnamäärusi ei ole tunnistatud halduskohtus tühisteks ega õigusvastasteks. Tsiviilkohus nende määruste tühisust või õigusvastasust tuvastada ei saa. Kuidas korraldatakse hinnapoliitika, on kohaliku omavalitsuse pädevuses. ÜVVKS § 14 lg 4 mõte on, et vee-ettevõtja ei saa rakendada erinevat tariifi ühele klienditüübile ja teist hinda teisele sama tüüpi kliendile.
38.Kuivõrd linna hinnamäärused on kehtivad, ei saa hageja VÕS § 1028 lõikele 1 tuginedes väita, et kohustust ei ole olemas või see on ära langenud. Haldusasjas on juba tuvastatud, et kostja käitumine ei ole õigusvastane. Hageja ei saa esitada alusetu rikastumise nõuet, sest see on aegunud. Hageja sai oma väidetavast õiguste rikkumisest teada 2005.a juunis, kui linn keeldus talle erandi tegemisest.
39.Hageja ei saa kostja vastu esitada deliktilist nõuet, sest delikti üldkoosseisu kohustuslikke elemente ei esine. Hageja ei ole tõendanud kahju tekitamist ega seda, et kostja oleks saanud
käituda kuidagi teisiti. Hageja ei ole tõendanud, kuidas on kostja rikkunud KonkS § 16 p 1 ja p
3.Täiendavalt märkis kostja, et liitumispunkt ei ole samastatav veearvestiga. Hageja esitatud KÜ-ga XXXsõlmitud kokkulepe ei ole teenuseleping, vaid ehitusaegne kokkulepe. Eestis on Konkurentsiamet uue seaduse alusel kinnitanud juba 15 piirkonda, kus kehtivad kahesed tariifid.
KOHTU PÕHJENDUSED
40.Kohus, kuulanud ära hageja ja kostja seisukohad ning hinnanud kogumis kõiki tõendeid, leiab, et hagi ei ole põhjendatud ega kuulu rahuldamisele.
41.Käesolevas asjas ei vaidle pooled järgmiste asjaolude üle: 1) hagejale kuulub s, XXXasuv kinnistu, millel tegutses vaidlusalusel perioodil Vangla; 2) hageja ja kostja sõlmisid 28.03.2005.a veevarustuse ja heitvee ärajuhtimise teenuse lepingu, mille kohaselt pidi hageja maksma kostjale teenuse eest juriidilistele isikutele kehtestatud hindade alusel; 3) hageja on ajavahemikul 01.09.2009.a kuni 31.10.2010.a tasunud kostjale kõik arved juriidilistele isikutele kehtestatud hindade alusel; 4) Linnavalitsuse 01.10.2008.a määrusega nr 66 kehtestati ühisveevärgi ja –kanalisatsiooni põhitegevuspiirkonna veevarustuse ja reovee ärajuhtimise teenuse hinnad; 5) eelnimetatud määrus eristas hinna osas juriidilist isikut (kelle hulka loeti eraõiguslikku ja avalik-õiguslikku juriidilist isikut) füüsilisest isikust ehk eluruumi kasutajast õiguslikul alusel; 6) Linnavalitsuse 29.07.2009.a määrusega nr 61 kehtestati ühisveevärgi ja –kanalisatsiooni põhitegevuspiirkonna veevarustuse ja reovee ärajuhtimise teenuse hinnad, millega tunnistati kehtetuks eelmine määrus nr 66; 7) eelnimetatud määrus eristas hinna osas juriidilist isikut (kelle hulka loeti eraõiguslikku ja avalik-õiguslikku juriidilist isikut) füüsilisest isikust ehk eluruumi kasutajast õiguslikul alusel; 8) Linnavalitsuse 30.09.2009.a määrusega nr 75 kehtestati ühisveevärgi ja –kanalisatsiooni põhitegevuspiirkonna veevarustuse ja reovee ärajuhtimise teenuse hinnad, millega tunnistati kehtetuks eelmine määrus nr 61; 9) eelnimetatud määrus eristas hinna osas juriidilist isikut (kelle hulka loeti eraõiguslikku ja avalik-õiguslikku juriidilist isikut) füüsilisest isikust ehk eluruumi kasutajast õiguslikul alusel (edaspidi on Linnavalitsuse määrustele nr 66, 61 ja 75 viidatud kui Hinnamäärustele); 10) Linnavalitsuse 31.10.2001.a määrusega nr 115 kehtestati loetelu nendest linnas tegutsevatest asutustest ( Laste Turvakeskus, Paljassaare Sotsiaalmaja, Pelguranna Tugikodu, Lastekodu ja Loomaaed), millistele rakendatakse füüsilistele isikutele kehtestatud veeteenuse hinda, kuid hagejale viidatud määruses erandit tehtud ei ole.
42.Pooled vaidlevad käesolevas asjas sisuliselt selle üle, kas hagejal on õigus nõuda XXXkinnistul tegutseva Vangla suhtes füüsilistele isikutele mõeldud veehinna kohaldamist. Kuivõrd hagejale on seni kohaldatud juriidilise isiku veehinda ning hageja on vastavat hinda ka tasunud, on hageja esitanud kostja vastu rahalise nõude ajavahemiku 01.09.2009.a-31.10.2010.a suhtes ja nõuab kostjalt hüvitist summas 300 302,68 eurot (koos sissenõutavaks muutunud viivisega summas 301 987,35 eurot). Tegemist on nn hinnavahega ehk summaga, mille võrra oleks hageja pidanud kostjale perioodil 01.09.2009.a kuni 31.10.2010.a veeteenuse eest vähem maksma, kui hagejale oleks kehtinud füüsilistele isikutele mõeldud tariif. Kostja ei vaidlustanud hageja nõude rahalist arvestust, kuid kostja on hageja nõudele sisuliselt vastu vaielnud.
43.Esmalt peab kohus vaidluse lahendamisel vastama poolte väidetele seoses maakohtu pädevusega käesoleva vaidluse lahendamisel. Kostja on leidud, et Harju Maakohus ei ole pädev asja lahendama, sest hageja nõue puudutab Linnavalitsuse Hinnamääruste kehtivust, kuid viidatud määrused on halduse üksikaktidena vaidlustatavad vaid halduskohtus. Hageja ei ole Linnavalitsuse Hinnamäärusi halduskohtus tähtaegselt vaidlustanud. Hageja on omakorda
leidnud, et üldkohus on tsiviilasjas pädev tuvastama, kas haldusakt kehtib ja kas see on õiguspärane.
44.Kohus leiab, et üldkohus on pädev hageja nõuet lahendama. Hageja ei ole kohtule esitanud Hinnamääruste tühisuse tuvastamise või kehtetuks tunnistamise nõuet, vaid hageja on kohtule esitanud rahalise hüvitise väljamõistmise nõude kostja kui eraõigusliku juriidilise isiku vastu. Seesugust rahalist nõuet on üldkohus pädev lahendama ka siis, kui nõude põhistamisel on hageja väitnud, et Hinnamäärused ei ole õiguspärased. Seega saab kohus asja lahendamisel hinnata, kas hageja rahaline nõue kostja vastu kuulub rahuldamisele või mitte. Kohus ei saa käesoleva asja lahendamisel aga tühistada või kehtetuks tunnistada hageja viidatud Linnavalitsuse Hinnamääruseid.
45.Riigikohus on leidnud, et kohtuvõim ei saa täitevvõimu tehtud otsuseid muuta väljaspool korralist kaebemenetlust, milleks Eestis on halduskohtumenetlust. Kehtiva haldusakti resolutiivosa on vaatamata võimalikule õigusvastasusele, üldjuhul siduv haldusaktiga seotud tsiviilvaidlust lahendavale kohtule. Üldkohus on pädev tuvastama, kas haldusakt kehtib ja kas ta on õiguspärane, kui sellest sõltub mõne tsiviilasja lahendamine, kuid kehtivat haldusakti ei saa tsiviilkohtumenetluses tunnistada kehtetuks (RK TKo 3-2-1-17-03, p 12). Riigikohus on samuti leidnud, et kohaliku omavalitsuse korraldust võib tsiviilasja lahendamise raames hinnata muuhulgas VÕS tüüptingimuste regulatsiooni alusel (RK TKo 3-2-1-125-10, p 26).
46.Kohus osundab, et hageja soovis Hinnamäärusi vaidlustada nende õigusvastasusele ja tühisusele tuginedes halduskohtule esitatud kaebuses, kuid Halduskohus keeldus kaebuse menetlusse võtmisest oma 23.10.2012.a määrusega haldusasjas nr 3-12-1846 (toimiku 2. kd, lk 46-48). Ringkonnakohus jättis esimese astme kohtu määruse 07.12.2012.a jõusse (toimiku 2. kd, lk 49-55). Ringkonnakohtu määrus on jõustunud. Ka Ringkonnakohus leidis viidatud määruses, et kohtuvõim ei saa täitevvõimu tehtud otsuseid muuta väljaspool korralist kaebemenetlust, milleks Eestis on halduskohtumenetlus. Seetõttu on kehtiva haldusakti resolutiivosa vaatamata võimalikule õigusvastasusele üldjuhul siduv haldusaktiga seotud tsiviilvaidlust lahendavale kohtule. Üldkohus võib tsiviilkohtumenetluses tuvastada, kas haldusakt kehtib ja on õiguspärane, kuid ta ei saa kehtivat haldusakti tunnistada kehtetuks. Käesolevas asjas arvestab maakohus eelnimetatud Halduskohtu ja Ringkonnakohtu jõustunud lahendeid tõenditena.
47.Järgnevalt peab kohus vajalikuks vastata kostja aegumist puudutavatele vastuväidetele. Kostja leidis, et hageja nõue on aegunud, sest hageja sai oma õiguste väidetavast rikkumisest teada juba 2005.a. 2005.a taotles hageja linnalt erandi tegemist ning ta oleks pidanud erandi mittetegemise vaidlustama halduskohtus 2005.a. Hageja vaidles kostja väidetele vastu. Hageja ei saanud kuidagi 2005.a teada, et kostja kavatseb perioodil 01.09.2009.a kuni 31.10.2010.a esitada õigusvastaseid arveid. Hageja sai oma õiguste rikkumisest teada iga kord kostjalt vastava arve saamisel.
48.Kohus leiab, et kuivõrd hageja seob oma hüvitise nõude ajavahemikul 01.09.2009.a kuni 31.10.2010.a kostjale alusetult tasutud summadega, ei ole hageja nõue kostja vastu aegunud. TsÜS § 151 lg 1 järgi on alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat alates ajast, mil õigustatud isik teada sai või pidi teada saama, et tal on alusetust rikastumisest tulenev nõue. Aegumistähtaeg hakkas hageja jaoks kulgema igakordselt viidatud ajavahemikul kostjale alusetu makse tegemisest. Kui hageja teostas esimese makse 01.09.2009.a, oleks nõue antud alusetu makse tagasisaamiseks aegunud kolme aasta möödumisel ehk pärast 01.09.2012.a. Ülejäänud alusetult tasutud summade osas oleks hageja nõue aegunud veelgi hiljem. Hageja pöördus hagiavaldusega kohtusse 19.12.2012.a ning seega ei ole hageja nõue üheski osas aegunud. Riigikohus on leidnud, et tühise tehingu puhul tekib rikastumise väljaandmise nõue pärast lepingu alusetut täitmist ehk pärast alusetult makse tegemist (RK TKo 3-2-1-33-07, p 10,
3-2-1-55-07, p 11).
49.Järgmiseks asub kohus sisuliselt hindama, kas hageja nõue kostja vastu on põhjendatud ja tõendatud või mitte. Hageja on samade asjaolude kogumi pinnalt esitanud kostja vastu kaks põhilist alternatiivset nõuet, millised on omakorda jaotatud nö alamalternatiivseteks nõueteks. TsMS § 442 lg 8 näeb ette, et alternatiivse nõude rahuldamisel ei pea kohus teise alternatiivse nõude rahuldamata jätmist põhjendama. Viidatud sättest tuleneb, et kohtul tuleb hageja esitatud alternatiivsetel alustel esitatud nõudeid hinnata sellises järjekorras, nagu hageja on need kohtule esitanud. Seega hindab kohus hageja alternatiivseid nõudeid sellises järjestuses, nagu hageja ise on need kohtule esitanud. Hageja nõue kostja vastu diskrimineerimise alusel
50.Hageja leidis nõude esitamisel kostja vastu, et kostja on teda veeteenuse hinnaga diskrimineerinud. Sellel hageja nõudel oli omakorda kaks alternatiivset alust. Esiteks soovis hageja kostja vastu esitada nõuet põhjendusel, et teenuselepingu p 3.1 on tühine. Teiseks soovis hageja esitada kostja vastu deliktilist nõuet VÕS § 1045 lg 1 p 7 alusel Teenuselepingu punkti 3.1. tühisus
51.Hageja leidis, et teenuselepingu punkt 3.1. on teda diskrimineeriv ja seeläbi rikuti PS § 12 ja § 32. Teenuselepingu punkt 3.1. on tühine TsÜS § 84 lg 1 järgi, sest hageja suhtes kohaldatakse juriidiliste isikute hinda. Kostja ise on lähtunud vee hinna kohaldamisel hoopis lõpptarbija isikust, mitte teisest lepingupoolest. Näiteks kohaldab kostja füüsilise isiku tariifi korteriühistutele ja korterelamuid haldavatele äriühingutele. Samuti rakendab kostja füüsilise isiku tariifi XXX Vanglale ja XXXVanglale. Kostja on hagejale peale surunud tühise lepingu tingimuse ja selle tühise tingimuse alusel saadu tagasitäitmisel tuleb kohaldada alusetu rikastumise sätteid.
52.Hageja väidete kohaselt on teenuselepingu punkt 3.1. vastuolus KonkS § 16 p 1 ja p 3, ÜVVKS § 14 lõikega 4 ja § 8 lõikega 4. Kostja rikkus konkurentsiseadust, sest keeldus meelevaldselt ja põhjendamatult hageja kui kinnisvaraühingu suhtes kohaldamast füüsilise isiku hinda. Kostja rikkus ÜVVKS § 14 lg 4, sest rakendab juriidilistest kinnisvaraühingutest vaid hageja suhtes juriidilise isiku hinda. ÜVVKS § 14 lg 4 ei võimalda üldse juriidilistele ja füüsilistele isikutele erinevate tariifide kehtestamist, mis nähtub monopolide ohjeldamise seaduse eelnõu seletuskirjast. ÜVVKS § 8 lg 4 järgi sõlmitakse lepingu kohaliku omavalitsuse eeskirja alusel, kui ühisveevärgi ja –kanalisatsiooni kasutamise eeskiri ei sisalda kliendigruppe. Samuti rõhutas hageja, et kinnipeetava kamber on vangistusseaduse järgi eluruum.
52.Kostja leidis, et ta sai hagejaga lepingu sõlmimisel lähtuda üksnes kehtivatest ja kostjale täitmiseks kohustuslikest Linnavalitsuse Hinnamäärustest. Õiguskantsler kinnitas 2000.a, et kahese tariifirežiimi puhul ei ole tegemist diskrimineerimisega. linn selgitas Vanglale juba 07.06.2005.a, miks kinnipeetava kamber ei ole eluruum. Vangla ei ole kunagi linnas kuulunud erandite nimekirja. XXX Vangla asub hoopis XXX vallas ehk teises omavalitsuses. Samasugune kahe erineva hinna režiim on kehtestatud ka Ida-Virumaal asuvas Viru Vanglas. XXXlinn ei ole teinud erandit XXXVanglale ning ebaõige on hageja väide, et sellele vanglale kohaldatakse füüsilise isiku hinda. Kahe erineva tariifimäära struktuuris ei ole midagi diskrimineerivat ning käesoleval ajal kehtib kahetariifne süsteem Eestis 15 omavalitsuses.
53.Kostja leidis, et hageja väited on vastuolulised, sest ühest küljest on hageja arvates ärikliendi tariifid ebaseaduslikud, kuid teisalt on hageja seaduslikuks pidanud koduklientidele kehtivat tariifi. Korteriühistud on asutatud eesmärgil teenindada kortermajas olevate korterite omanikke, kes on reeglina eraisikud. Korterid on alalised eluruumid, kinnipeetavate kambrid seda ei ole.
Kinnipeetav peab kambris viibima lühiajaliselt ja oma tahte vastaselt. Kambrid peavad vaid vastama eluruumide tehnilistele nõuetele ning seda humaansetel kaalutlustel. Kostja ei ole konkurentsiseadust rikkunud ning sellist rikkumist saab tuvastada vaid Konkurentsiamet. ühisveevärgi ja kanalisatsiooni kasutamise eeskiri ei sätesta tariife ega teenuse osutamise eest makstavat tasu. Hageja viide ÜVVKS § 8 lõikele 4 on täiesti asjakohatu. ÜVVKS §-s 16 on seadusandja näinud ette tariifide järk-järgulise ühtlustamise, mis tähendab, et iseenesest ei ole kahetariifne süsteem õigusvastane. Alusetud on kostja väited, et tariifid peaksid olema võrdsed tagasiulatuvalt. ÜVVKS § 14 lg 4 mõte on, et vee-ettevõtja ei saa rakendada erinevat tariifi ühele klienditüübile ja teist hinda teisele sama tüüpi kliendile. Hageja ei ole esitanud tõendeid, et juriidilistele isikutele kehtivad tariifid oleksid õigusvastased.
54.Kohus nõustub kostja vastuväidetega ning põhjendab oma seisukohti alljärgnevalt. TsÜS § 84 lg 1 kohaselt ei ole tühisel tehingul algusest peale õiguslikke tagajärgi. Tühise tehingu alusel saadu tagastatakse vastavalt alusetu rikastumise sätetele, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Tehing võib olla tühine mitmete puuduste tõttu ja tühisuse aluseid liigitatakse isikutega seotud põhjuste, vormiga seotud põhjuste ning sisuga seotud põhjuste järgi. Ükski tehing ei saa olla tühine pelgalt TsÜS § 84 lg 1 alusel, mis üldnormina reguleerib tühiste tehingute õiguslikke tagajärgi. Hageja ei ole täpsemalt välja toonud, millise konkreetse tsiviilseadustiku üldosa seaduse sätte alusel on teenuselepingu punkt 3.1. tühine. Kohus selgitas hagejale 10.12.2012.a eelistungil vajadust oma nõude õiguslikku alust täiendavalt täpsustada.
55.Hageja väidetest tulenevalt ei saa järeldada, et teenuselepingu p 3.1. oleks tühine vormilistel või isikutega seotud põhjustel. Pigem nähtub hageja väidetest, et tühisus on seotud tehingu sisuga. Tehingu sisust tulenevaid tühisuse aluseid reguleerivad TsÜS § 86-89. TsÜS § 87 järgi on seadusest tuleneva keeluga vastuolus olev tehing tühine, kui keelu mõtteks on keelu rikkumise korral tuua kaasa tehingu tühisus, eelkõige juhul, kui seaduses on sätestatud, et teatud tagajärg ei tohi saabuda. Seega ei tulene mitte igast seadusest tuleneva nõude rikkumisest tehingu kehtetust. Tehingu kehtetus kaasneb siis, kui selline tagajärg on seaduses ette nähtud või tuleneb keelunormi eesmärgist.
56.Tehing on TsÜS § 87 järgi tühine siis, kui rikutud on sellist keeldu, mille eesmärgiks oli tehing ära hoida. Seega tuleb selgitada, milline oli seadusandja eesmärk. Hageja väidetest võib järeldada, et ta peab teenuselepingu punkti 3.1. tühiseks vastuolu tõttu ÜVVKS § 14 lõikega 4 ja PS §-ga 12. Hageja ja kostja vahel 28.03.2005.a sõlmitud veevarustuse ja heitvee ärajuhtimise teenuste ostu-müügi lepingu (toimiku 1. kd, lk 19-20) punktist 3.1. nähtub, et arvlemine pidi lepingu alusel toimumise õigusaktidega juriidilistele isikutele kehtestatud veevarustuse ja heitvee ärajuhtimise teenuste hindade alusel.
57.PS § 12 lg 1 näeb ette, et kõik on seaduse ees võrdsed. Kedagi ei tohi diskrimineerida rahvuse, rassi, nahavärvuse, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste või muude veendumuste, samuti varalise ja sotsiaalse seisundi või muude asjaolude tõttu. Kohtupraktikas on diskrimineerimiseks loetud õigustamatut ebavõrdset kohtlemist.
58.ÜVVKS (redaktsioonis, mis kehtis kuni 31.10.2010) § 14 lõikes 1 on välja toodud need komponendid, millest moodustub veevarustuse ja reovee ärajuhtimise teenuse hind. ÜVVKS § 14 lg 2 näeb ette, et teenuse hinna reguleerimise korra kinnitab kohaliku omavalitsuse volikogu. Hind kehtestatakse vastavalt nimetatud korrale kohaliku omavalitsuse volikogu või valla- või linnavalitsuse poolt määrusega ning avalikustatakse vähemalt 90 päeva enne hinna kehtima hakkamist. Pärast hinna muutmise määruse vastuvõtmist avaldab valla- või linnavalitsus hinna muutmise teate kaks korda nädalase vahega vähemalt ühes kohaliku, maakonna või üleriigilise levikuga ajalehes. Hinna kujundamisel tuleb ÜVVKS § 14 lg 3 järgi muuhulgas tagada vee-ettevõtja tootmiskulude katmine, kvaliteedi- ja ohutusnõuete täitmine, keskkonnakaitse tingimuste täitmine, põhjendatud tulukus ning ühisveevärgi ja –kanalisatsiooni
arendamine.
59.ÜVVKS § 14 lg 4 sätestas, et ÜVVKS § 14 lõikes 1 nimetatud teenuse hind ei tohi olla erinevate klientide või nende gruppide suhtes diskrimineeriv. Mida täpselt on siinkohal diskrimineerimise all mõeldud, seaduse enda tekstist ei nähtu. Ühtlasi sätestab ÜVVKS § 8 lg 4, et ühisveevärgi ja –kanalisatsiooni kasutamise leping sõlmitakse ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni kasutamise eeskirja alusel, mille kinnitab kohaliku omavalitsuse volikogu.
60.TsÜS § 3 näeb ette, et seaduse sätet tõlgendatakse koos seaduse teiste sätetega, lähtudes seaduse sõnastusest, mõttest ja eesmärgist. ÜVVKS § 14 lõikest 4 ei tulene kohtu hinnangul kohalikule omavalitsusele keeldu kehtestada erinevaid hindu füüsilistele ja juriidilistele isikutele. Kui seesuguse keelu ettenägemine oleks olnud seadusandja tahteks, siis oleks see seaduse tekstis ka selgelt väljendunud. Seaduse tekstist nähtub aga vastupidine – kuivõrd hind ei tohi olla diskrimineeriv erinevatele kliendigruppidele, on seadusandja põhimõtteliselt pidanud võimalikuks olukorda, kus erinevatele kliendigruppidele kehtestatakse erinevad hinnad. Seadusandja on kohtu hinnangul pidanud vajalikuks rõhutada, et eri klientide või kliendigruppide eristamine hinna alusel ei tohi olla meelevaldne, kuid selline eristamine on põhimõtteliselt võimalik. Hageja ei ole põhimõtteliselt vastu vaielnud kostja argumentatsioonile, milliste kohaselt oli valdavas osas Eesti kohalikes omavalitsustes vaidlusalusel perioodil ja on ka käesoleval ajal kehtestatud erinevad hinnad füüsilistele ja juriidilistele isikutele.
61.Kuigi käesoleval ajal on viidud ÜVVKS sisse olulised muudatused teenuse hinna regulatsioonis (sh monopolidele hinnapiirangute kehtestamise seadusega, milline võeti vastu 03.08.2010.a), eesmärgiga vähendada tulevikus hinnaerinevusi füüsiliste ja juriidiliste isikute vahel, ei ole hageja viited käesoleval ajal kehtivale seadusandlusele ja selle vastuvõtmisel aluseks olnud eelnõude seletuskirjadele asjakohased, sest hageja nõue puudutab perioodi 01.09.2009.a kuni 31.10.2010.a. Seega tuleb kohtul hinnata vaid seda, kas vaidlusalusel perioodil keelas ÜVVKS § 14 lg 4 erinevate hindade kehtestamise füüsilistele ja juriidilistele isikutele. Kohus leiab, et ÜVVKS § 14 lg 4 sellist keeldu ei sätestanud.
62.Linnavalitsuse 30.06.2009.a määruse nr 75 õiguspärasust on kontrollitud põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses (RK PJKo 3-4-1-6-10). Riigikohus on leidnud, et määruses sisalduv hind asendab vee-ettevõtjaga sõlmitava lepingu ühe tingimuse (samas, p 55). Tarbija ei saa tsiviilkohtumenetluses vaidlustada võlaõigusliku lepingu hinnatingimust, sest see on õigusaktiga imperatiivselt kindlaks määratud (samas, p. 56). Lepinguvabaduse piirang tuleneb ÜVVKS §-st 14, milles seadusandja on sätestatud selle rakendamiseks olulised tingimused (Samas, p 60). ÜVVKS tõlgendamise osas on Riigikohus leidnud, et ühisveevärgi ja kanalisatsiooni teenuse hinna kehtestab kohalik omavalitsus, lähtudes konkreetse vee-ettevõtja kuludest, investeeringuvajadustest ja mõistlikust kasumist (RK TKo 3-2-1-164-09, p 28). Samuti on Riigikohus asunud seisukohale, et ÜVVKS § 14 lg 4 sihiks oli vältida olukorda, kus näiteks eramutes elavatele klientidele on ette nähtud ebasoodsamad tariifid (RK TKo 3-2-1-113-11, p 35). Ehk teisi sõnu tuleneb Riigikohtu järeldusest, et hindade kehtestamisel ei või meelevaldselt eristada näiteks erinevaid füüsilisi isikuid omavahelises võrdluses. ÜVVKS järgne hinnaregulatsioon on imperatiivne ja sellest erinevad kokkulepped ei ole lubatud (samas, p 37).
63.Seega ei tulene kohtu hinnangul kohtupraktikast, et ÜVVKS § 14 lg 4 tuleks tõlgendada viisil, mis välistab erinevate hindade kehtestamise füüsilistele ja juriidilistele isikutele. Kohus nõustub kostja väidetega selles osas, et hinna kehtestamise pädevus oli kohalikul omavalitsusel ning kostjal tuli lepingute sõlmimisel lähtuda nendest hindadest, millised kohalik omavalitsus kehtestanud on. Kostjal ei olnud lepingu sõlmimisel hagejaga võimalik Hinnamäärusi eirata. Kohus nõustub kostja väidetega ka selles osas, et hageja positsioon käesolevas menetluses on vastuoluline – ühest küljest väidab hageja, et hind füüsilistele ja juriidilistele isikutele peab olema võrdne, kuid teisalt peab hageja enda suhtes diskrimineerivaks nimelt füüsilise isiku hinna
mittekohaldamist (millest võiks omakorda järeldada, et füüsilisele isikule kehtestatud tariifid on hageja hinnangul seaduslikud).
64.Järgnevalt asub kohus analüüsima hageja neid väiteid, mis puudutavad konkreetselt hageja suhtes füüsilise isiku tariifi kohaldamata jätmist olukorras, kus hageja arvates on seda mitmete teiste juriidiliste isikute suhtes kohaldatud. Kohus ei nõustu hageja väidetega, milliste kohaselt on kinnipeetava kamber samastatav eluruumiga ning kinnipeetav selles mõttes võrdsustatav lõpptarbijana korteriomanikuga.
65.Vangistusseaduse § 45 lg 1 näeb ette, et kinnipeetava kamber peab vastama ehitusseaduse alusel eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele, mis tagavad kinnipeetavale kambris elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse, valguse ja temperatuuri. Kambris peab olema aken ja kunstlik valgustus, mis kindlustab ruumi piisava valgustatuse. Kambri suuruse ja kambri sisustusse kuuluvate esemete loetelu kehtestab justiitsminister. Justiitsministri 30.11.2000.a määrusega nr 72 on kehtestatud „Vangla sisekorra eeskiri“, mille § 7 reguleerib täpsemalt toa, kambri ja kartseri sisustust. Kambris peab muu sisustuse kõrval võimaluse korral olema pesemisruum ja WC.
66.Ehitusseadus ei reguleeri eraldi eluruumidele esitatavaid nõudeid, vaid ehitusseaduse § 3 näeb ette üldised ehitistele esitatavad nõuded. Muuhulgas tuleneb ehitusseadusest, et ehitis peab olema projekteeritud ja ehitatud hea ehitustava ning ehitamist ja ehitusprojekti käsitlevate õigusaktide kohaselt ega või tekitada ohtu inimese elule, tervisele või varale või keskkonnale. Seega tuleneb eelviidatud õigusaktidest, et kinnipeetavate kambrid peavad vastama üldistele ohutusnõuetele, sisaldama piisavalt valgust ja õhku, vajalikku temperatuuri jne, kuid tegemist ei ole eluruumiga. TsÜS § 14 lg 1 mõistes ei ole isiku elukoht asutus, kus isik viibib ajutiselt ja vastu oma tahtmist. Linnavalitsus on hageja 09.05.2005.a taotlusele (toimiku 1. kd, lk 47-48) vastanud 07.06.2005.a (toimiku 1.kd, lk 45-46) ja on leidnud, et kinnipeetava kamber ei ole samastatav korteriga ning kinnipeetav ei kasuta eluruumi õiguslikul alusel. Kohtu otsusega ei ole kinnipeetavale antud mõne konkreetse kambri kasutamise õigust.
67.Poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et kinnipeetavad ei ole veeteenuse lõpptarbijateks ka selles mõttes, et nemad tarbitud teenuse eest ei tasu. Kohtu hinnangul on kinnipeetavate kambrid õiguslikus mõttes võrreldavad majutusettevõtete poolt isikutele lühiajaliseks kasutamiseks antavate ruumidega (n hotellitubadega). Majutusasutustes viibivad isikud samuti lühiajaliselt, majutusasutused ei ole nende elukohaks ning majutusasutuste teenuseid kasutavad isikud tasuvad majutuse, kuid mitte veeteenuse kasutamise eest.
68.Eeltoodust lähtuvalt leiab kohus, et hageja ei saa ennast võrdsustada korteriühistute või korteriomandite valitsejatega. Korteriomandite puhul on tegemist inimeste alaliseks elukohaks omavate eluruumidega ning korteriomanikud tasuvad lõpptarbijatena ise kostjale veeteenuse eest vaatamata sellele, kellega on kostjal sõlmitud leping. Kostja kodulehel avaldatu kohaselt ei sõlmi ta lepinguid korteritega, vaid korteriühistute, haldusfirmade või korteriomanike esindajatega (toimiku 2. kd, lk 75). AS ISS kinnitusest hagejale nähtub, et nimetatud ettevõte sõlmib korteriomanike esindajana kostjaga lepinguid, kui ta on määratud korteriomandite valitsejaks (toimiku 2. kd, lk 76).
69.Kostja ja KÜ XXXvahel 13.04.2009.a sõlmitud lepingust (toimiku 2. kd, lk 77) nähtub, et valdavas osas on Koidu 62/Komeedi 14 elamu suhtes kohaldatud juriidilise isiku tariife, kuid samas kokkuleppes on märgitud, et tegu on ajutise kokkuleppega, mis kehtib kuni seadusega kooskõlas oleva teenuselepingu sõlmimiseni. Asjaolu, et elamu on alles ehitusjärgus, nähtub lepingulise lisatud objekti ülevaatuse aktist (toimiku 2. kd, lk 78). Seega lähtub kostja lepingute sõlmimisel ja hindade määramisel tõepoolest lõpptarbijatest, kuid hageja puhul ei saa kinnipeetavaid pidada lõpptarbijateks.
70.Kohus ei nõustu ka hageja käsitlusega selle kohta, et kostja on rikkunud ÜVVKS § 8 lõiget 4, mille järgi sõlmitakse teenuse leping ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni kasutamise eeskirja alusel. Hageja samastab siinkohal alusetult lepingu sõlmimise küsimust ja makstava hinna küsimust. Kohus leiab, et vaatamata lepingu sõlminud poole õiguslikust staatusest (ehk sellest, kas tegemist on füüsilise või juriidilise isikuga), oli kohalikul omavalitsusel õigus eristada hindasid lähtuvalt lõpptarbija isikust.
71.Riigikohus on leidnud, et korteriomanike puhul ei tulene ÜVVKS § 8 lõikest 1, et veeettevõtja kliendiks on korteriomanike kaasomandis oleva kinnistu mõttelise osa iga omanik eraldi. Korteriomanikud saavad olla vee-ettevõtja kliendiks ühiselt, sest korteriomandi reaalosade hulgas ei ole eraldi veevärki ja kanalisatsiooni. Kaasomandiga seotud õigussuhtes võivad korteriomandite puhul olla KOS § 8 lg 1 järgi korraldatud kokkuleppe alusel või läbi korteriühistu. Kui on loodud korteriühistu, võib ta KÜS § 2 lg 1 järgi sõlmida korteriomanike esindaja lepinguid oma nimelt ja seega või korteriühistu korteriomanike huvides oma nimel sõlmida veeteenuse lepingu (RK TKo 3-2-1-106-05, p 15). Seega tuleneb kehtivatest õigusaktidest ja kohtupraktikast üheselt, et korteriühistute ja korteriomanike valitsejate puhul sõlmivad viimased korteriomanike esindajatena lepingud kostjaga, kuid lõpptarbijateks on endiselt korteriomanikud. Hageja puhul on nii lepingu sõlmijaks kui teenuse kasutajaks juriidiline isik ja hageja poolt esile toodud asjaolude pinnalt ei ole teda võrreldes korteriühistute või korteromandi valitsejatega diskrimineeritud.
72.Täiendavalt peab kohus vajalikus selgitada, et PS §-st 12 ei tulene isiku õigust nõuda igas olukorras faktilist võrdsustamist. PS §-st 12 tuleneb õigusloome võrdsuse põhimõte ehk võrdseid tuleb kohelda võrdselt ja ebavõrdseid ebavõrdselt. Mitte igasugune võrdsete ebavõrdne kohtlemine ei ole võrdsusõiguse keelu rikkumine. Keeldu on rikutud, kui kahe isiku või isikute grupi ebavõrdne kohtlemine on meelevaldne. Meelevaldseks saab ebavõrdset kohtlemist lugeda siis, kui selleks ei leidu mõistlikku põhjust (RK PJKo 3-4-1-2-05, p 39). Hageja poolt esile toodud asjaolud ei anna kohtu hinnangul alust eeldada, et hagejat kui ühte suurt riigiettevõtet on ebavõrdselt koheldud võrreldes tavatarbijatest korteriomanikega. Kohus selgitas hagejale 10.12.2012.a eelistungil (toimiku 1. kd, lk 204-205), et hagimenetluses tuleb hagejal põhistada ja tõendada diskrimineerimise asjaolud, mitte pelgalt viidata sellele, et tema olukord on diskrimineeriv. Kohtu hinnangul on hageja väited selle kohta, et teda on diskrimineeritud võrreldes korteriomanikega, jäänud paljasõnalisteks. Hageja olukord ei ole võrreldav tavatarbijatest korteriomanike olukorraga.
73.Hageja on ühtlasi väitnud, et kostja on teiste kinnipidamisasutuste suhtes kohaldanud füüsilise isiku tariife, mistõttu on teenuselepingu punkt 3.1. diskrimineeriv. Kohus sellise käsitlusega ei nõustu. Hageja ja kostja vahel 03.05.2012.a sõlmitud reovee ärajuhtimise teenuse lepingu (toimiku 2. kd, lk 44-45) kohaselt on pooled sõlminud lepingu hagejale kuuluva ja VanaNarva mnt 17, Maardus, asuva kinnistu kohta. Lepingu eritingimuste punkti 1 kohaselt kohaldub hagejale juriidilistele isikutele kehtestatud hind. Hageja väitis, et faktiliselt tasub ta XXXVangla eest füüsilise isiku tariifi alusel, sest hinnad on võrdsed (väljavõte kostja kodulehelt, toimiku 2. kd, lk 97). Kohtu hinnangul on hageja väited asjakohatud, sest ka XXXlinnas ei kehtesta vee hinda mitte kostja, vaid kohalik omavalitsus. Seega võis kohalik omavalitsus Maardus kehtestada teistsugused hinnad võrreldes hindadega linnas.
74.Hageja ja kostja vahel on 16.04.2012.a sõlmitud veevarustuse ja reovee ärajuhtimise teenuste müügileping XXX alevikus asuva Pikk 19 ja Pikk 19A kinnistu suhtes (toimiku 1. kd, lk 34-37), mille eritingimuste punkti 1 kohaselt kohaldus hagejale õigusaktidega füüsilistele isikutele kehtestatud hind. Kohus leiab, et ka antud leping ei tõenda kostja poolt hageja diskrimineerimist, sest XXX valla näol on tegemist teise kohaliku omavalitsusega võrreldes linnaga. Kas XXX vallas võib XXX Vangla olla selliseks asutuseks, mille suhtes on kohalik omavalitsus pidanud
võimalikuks kohaldada erandit, ei ole kumbki pool asjas esile toonud ega tõendanud.
75.Veelgi olulisem on aga kohtu hinnangul asjaolu, et mõlemad hageja poolt esile toodud nn diskrimineerimist tõendavad lepingud sõlmiti alles 2012.a ( XXXVangla leping 03.05.2012.a ning XXX Vangla leping 16.04.2012.a). Hageja nõue ei puuduta 2012.a, vaid hageja nõuab diskrimineerimise tõttu kostjalt tagasi osa tasust, mida ta maksis perioodil 01.09.2009.a kuni 31.10.2010.a. Hageja ei ole esile toonud ega tõendanud, et vaidlusalusel perioodil kehtisid XXX Vanglas ja XXXVanglas tema ning kostja vahelistes lepingulistes suhetes füüsiliste isikute hinnad. Seega on kohtu hinnangul asjasse puutumatu, kas või milliseid erandeid on kinnipidamisasutustele teistes kohalikes omavalitsustes väljaspool linna tehtud pärast vaidlusaluse perioodi lõppu. Kohus selgitas hagejale 10.12.2012.a eelistungil vajadust tõendada ja põhistada oma diskrimineerimist puudutavaid väiteid.
76.Hageja on oma nõude põhistamisel ühtlasi leidnud, et kostja on rikkunud KonkrS § 16 p 1 ja p 3 ning sellest tulenevalt on teenuselepingu punkt 3.1. tühine. Kohus leiab, et need hageja väited on jäänud paljasõnalisteks. KonkrS § 16 näeb ette, et keelatud on ühe või mitme ettevõtja poolt turgu valitseva seisundi otsene või kaudne kuritarvitamine, sealhulgas otsene või kaudne ebaõiglaste ostu- või müügihindade või muude ebaõiglaste äritingimuste kehtestamine (§ 16 p 1) või võrdväärsete kokkulepete korral erinevate tingimuste pakkumine või rakendamine erinevatele äripartneritele, pannes mõne neist sellega ebasoodsasse konkurentsiolukorda.
77.Hageja ei ole põhistanud ega tõendanud, et vaidlusalusel perioodil oli linnas veeteenustele kehtinud hind ebaõiglane, mistõttu on hageja viited KonkrS § 16 p 1 rikkumisele asjakohatud. Kohus leiab, et sisuliselt ei ole KonkrS § 16 p 1 käesolevas asjas üldse kohaldatav, sest hageja ja kostja vahelises lepingulises suhtes on kostja küll turgu valitsevaks ettevõtjaks, kuid kostja ei ole kehtestanud vaidlusalusel perioodil ühtegi hinda. Hinnad on kehtestatud Hinnamäärustes ning kostja oli imperatiivselt kohustatud Hinnamäärusi täitma ning järgima.
78.Hageja viited KonkrS § 16 p 3 rikkumisele on samuti jäänud tõendamata, sest hageja ei ole välja toonud ega tõendanud ühegi temaga vaidlusalusel perioodil võrreldava ja konkureeriva ettevõtte suhtes kostja poolt erinevate tingimuste pakkumist või rakendamist ja seeläbi hageja ebasoodsasse konkurentsiolukorda asetamist. Kohus rõhutab, et korteriomanikke esindavad korteriomandite valitsejad ja korteriühistud ei ole hageja konkurentideks hagiavalduses esile toodud valdkonnas ehk kinnistute valitsemisel kinnipidamisasutuste jaoks. Täiendavalt nõustub kohus kostja väidetega, milliste kohaselt oli konkurentsiseaduse alusel turgu valitseva seisundi kuritarvitamise tuvastamise pädevus Konkurentsiametil (KonkrS § 54 lg 1). Seega tuleb turgu valitseva seisundi kuritarvitamine tuvastada vastavas haldusmenetluses ning KonkrS §-st 16 endast ei tulene selgesõnalisi keelde sõlmida ühte või teist laadi tingimustega lepinguid.
79.Kõike eeltoodut kokku võttes asub kohus seisukohale, et hageja esimene alternatiivne nõue tulenevalt teenuselepingu punkti 3.1. tühisusest selle vastuolu tõttu ÜVVKS § 14 lõikega 4 ning KonkrS § 16 punktidega 1 ja 3, tuleb jätta rahuldamata. ÜVVKS § 14 lg 4 ei näinud ette keeldu eristada füüsilisi ja juriidilisi isikuid vee hinna osas. Seesugust seadusest tulenevat keeldu ei sätesta ka KonkrS § 16 punktid 1 ja 3. Hageja faktiline diskrimineerimine kostja poolt ei ole tõendamist leidnud.
80.Kohus nõustub kostja väidetega selles osas, et sisuliselt soovib hageja, et Vanglale kohalduks s erand, mis võimaldaks hagejal tasuda füüsilise isiku tariifi alusel. Õiguskantsler selgitas hagejale oma 13.01.2006.a kirjas (toimiku 1. kd, lk 134-136) võimalust taotleda Linnavalitsuselt erandi tegemist Vanglale. Sellise erandi taotlemiseks hageja Linnavalitsuse poole ka pöördus, kuid Linnavalitsus keeldus erandi tegemisest. Hagejal oleks olnud võimalik vaidlustada keeldumine halduskohtus, kuid hageja seda võimalust ei kasutanud. Seega vaidlusalusel perioodil linnas hageja suhtes mistahes erandit õigusaktid ette ei näinud ja kostjal
puudus võimalus õigusakte eirata. Deliktiline nõue VÕS § 1045 lg 1 p 7 alusel
81.Järgmisena asub kohus analüüsima, kas hageja nõue kostja vastu võib olla põhjendatud tulenevalt deliktilisest alusest. Hageja on nimelt samade asjaolude pinnalt esitanud alternatiivse nõude kostja vastu VÕS § 1045 lg 1 p 7 alusel. Hageja samas kinnitas, et tal ei ole kostja vastu lepingu rikkumisest tulenevat nõuet, sest kostja ei ole lepingut rikkunud. Hageja arvates tekitas kostja talle kahju ÜVVKS § 14 lg 4 ja KonkrS § 16 p 1 ja p 3 rikkumisega. Kostja vaidles nõudele vastu ja leidis, et puuduvad delikti üldkoosseisu elemendid.
82.Kohus on juba tuvastanud käesolevas asjas, et kostja ei ole rikkunud hagejale juriidilise isiku hinna kohaldamisel ÜVVKS § 14 lg 4 ega KonkrS § 16 p 1 ja p 3 ning kohus ei pea vajalikuks neid seisukohti korrata. Kohus leiab, et olukorras, kus poolte vahel oli sõlmitud teenuseleping, ei ole samast lepingust tulenevate asjaolude alusel võimalik esitada teise lepingupoole vastu deliktilist nõuet, mida kohus selgitas hagejale kohtu 10.12.2012.a eelistungil.
83.VÕS § 1044 lg 2 näeb ette, et lepingulise kohustuse rikkumisest tuleneva kahju hüvitamist ei või VÕS 53. peatüki (kahju õigusvastane tekitamine) nõuda, kui seadusest ei tulene teisiti. Lepingulise kohustuse rikkumisest tuleneva kahju hüvitamist saab VÕS 53. peatüki alusel nõuda juhul, kui rikutud lepingulise kohustuse eesmärk oli muu, kui sellise kahju ärahoidmine, mille hüvitamist nõutakse. Eeltoodust tuleneb, et kui kannatanu on kahju tekitajaga lepingulistes suhetes, on lepinguline suhe olemuselt spetsiifilisem ning lähtuda tuleb lepingulisest suhtest. Erandina on lepingulise suhte olemasolu korral võimalik esitada deliktilist nõuet siis, kui kahju ärahoidmine ei olnud lepingulise suhte eesmärgiks. Lepinguliste kohustuste eesmärgiks on, et pool saaks lepingulise soorituse (n makstud rahasumma eest) samaväärse vastusoorituse.
84.Kohus leiab vastupidiselt hageja väidetele, et sisuliselt on hageja esitanud kostja vastu lepingust tuleneva tagasitäitmise nõude. Poolte vahel sõlmitud lepingu kaitse eesmärgiks oli tagada hagejale veeteenuse kättesaadavus õigusaktides sätestatud hinna alusel. Hageja väidete kohaselt tasus ta veeteenuse eest liiga kõrget hinda, kuid sellisel juhul ei ole tegemist sellise muu kahju tekitamisega, mille puhul saaks hageja esitada kostja vastu deliktilise nõude. Kui hageja viidatud teenuselepingu punkt 3.1. oleks olnud tühine, oleks hagejal olnud kostja vastu nimelt lepingu alusel üleantu tagasitäitmise nõue ning tegemist ei saa olla deliktilise nõudega. Kohus osundab, et näiteks tüüptingimuse tühisusest (VÕS § 42) tulenev tagasitäitmise nõue teise lepingu poole vastu on lepinguline ja mitte deliktiline nõue. Seega tuleb hageja deliktilisel alusel esitatud nõue kostja vastu jätta rahuldamata.
Hageja nõue kostja vastu Hinnamääruste tühisuse või õigusvastasuse alusel
85.Järgmise alternatiivnõudena esitas hageja kostja vastu lepinguvälise nõude tulenevalt Hinnamääruste tühisusest või õigusvastasusest osas, milles juriidilistele isikutele on kehtestatud füüsilistest isikutest kõrgem veeteenuse hind. Ka antud alternatiivse nõude puhul esitas hageja alamad alternatiivsed nõuded, millistest ühe puhul tugines hageja Hinnamääruste tühisusele ja teisel puhul õigusvastasusele. Hinnamääruste tühisus
86.Hageja leidis, et teenuselepingu punkt 3.1. on blanketne ja selle sisu sõltub Hinnamääruste sisust. Hageja väitis, et füüsilise ja juriidilise isiku hind peab olema võrdne ning seetõttu on
Hinnamäärused tühised HMS § 63 lg 2 p 3 alusel, sest erineva hinnarežiimi kehtestamisel puudub objektiivne majanduslik ja loogiline põhjendus. ÜVVKS ei luba veeteenuse hinna ristsubsideerimist. Hinnamäärused on tühised ka HMS § 63 lg 2 p 4 alusel, sest kohustavad selle adressaadiks olevat kostjat toime panema õigusrikkumise. Kostja vaidles hageja nõudele vastu põhjendusel, et hagejal ei saa kostja vastu olla deliktilist nõuet. Hageja ei ole tõendanud kahju tekitamist ega seda, et kostja oleks saanud käituda kuidagi teisiti. Hageja ei ole tõendanud, kuidas on kostja rikkunud KonkS § 16 p 1 ja p 3.
87.Kohus on asja lahendamisel seotud küll poolte faktiliste väidetega, kuid mitte poolte antud õigusliku kvalifikatsiooniga. Kohus on juba käesolevas lahendis põhjendanud, et kuivõrd hageja ja kostja vahel oli lepinguline suhe, ei saa hageja esitada lepingu täitmisega seotud asjaolude pinnalt kostja vastu deliktilist nõuet ning seda sõltumata vastava deliktilise nõude õiguslikust kvalifikatsioonist. Kohtu hinnangul võib pooltevahelise lepingulise suhte kontekstis hinnata Hinnamäärustes sisalduvaid tingimusi tüüptingimustena. VÕS § 42 lg 1 näeb ette, et tüüptingimus on tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud. Hageja väidetest võib kohtu hinnangul järeldada, et ta on pidanud Hinnamäärusi teda ebamõistlikult kahjustavateks seetõttu, et Hinnamäärustes on füüsilistele ja juriidilistele isikutele kehtestatud erinevad veeteenuse hinnad.
88.Kohus on käesolevas lahendis juba tuvastanud, et ÜVVKS § 14 lg 4 ei keelanud kohalikul omavalitsusel kehtestada erinevaid hindu füüsilistele ja juriidilistele isikutele, mistõttu on ebaõige hageja alusargument, millise kohaselt peavad füüsiliste ja juriidiliste isikute hinnad olema võrdsed. Kuivõrd sellist võrdsust ükski õigusakt ei taganud, ei ole Hinnamääruste vastavad sätted kohtu hinnangul tühised. Lisaks sätestab VÕS § 42 lg 2, et tüüptingimust ei loeta ebamõistlikult kahjustavaks, kui see puudutab lepingu põhilist eset või hinna ja üleantu väärtuse suhet või kui tingimuse sisu põhineb õigusaktil, millest ei saa lepingupoolte kokkuleppel kõrvale kalduda. Teenuselepingu punkt 3.1. põhines õigusaktil ehk Hinnamäärustel, millest pooled ei saanud kõrvale kalduda. Hinnamäärustes endis sisalduvaid tingimusi ei saa ebamõistlikult kahjustavateks lugeda ainuüksi seetõttu, et hageja hindadega ei nõustu. VÕS § 42 lg järgi ei loeta ebamõistlikuks kahjustamiseks kunagi olukorda, kus isik on lepingu soorituse eest tasunud enda arvates üleliia palju.
89.Kohus ei nõustu hageja paljasõnaliste väidetega, et erineva hinnarežiimi kehtestamisel puudub objektiivne majanduslik ja loogiline põhjendus. Kas või millistest kaalutlustest on Linnavalitsus lähtunud Hinnamääruste kehtestamisel, ei ole käesolevas asjas kumbki pool esile toonud. Hageja ise ei ole palunud Linnavalitsusel Hinnamääruste aluseks olnud kaalutlusi selgitada. Ainuüksi asjaolu, et Hinnamääruste kehtestamisel aluseks võetud majanduslikud või objektiivsed kaalutlused ei nähtu Hinnamääruste tekstist, ei anna üldkohtule pädevust tuvastada Hinnamääruste tühisust.
90.HMS § 63 lg 2 sätestab, et haldusakt on tühine, kui sellest ei selgu haldusakti andnud haldusorgan või sellest ei selgu haldusakti adressaat või seda ei ole andnud pädev haldusorgan või see kohustab toime panema õigusrikkumise või sellest ei selgu õigused ja kohustused või kohustused on vastukäivad või haldusakti ei ole muul objektiivsel põhjusel kellelgi võimalik täita. Kohus ei nõustu hageja väidetega, et Hinnamäärused on tühised HMS § 63 lg 2 p 3 alusel, sest Linnvalitsus ei olnud pädev haldusakti kehtestama. Linnavalitsuse pädevus haldusakti kehtestamisel tulenes üheselt ÜVVKS §-st 14 ning § 14 lõikes 4 antud pädevuse piire ei ole rikutud. Samuti ei nõustu kohus hageja käsitlusega, et Hinnamäärused on tühised HMS § 63 lg 2 p 4 järgi, sest kohustavad toime panema õigusrikkumise. Hageja ei ole välja toonud ega põhistanud, kuidas ja millise õigusrikkumise sundisid Hinnamäärused tema hinnangul kostjat toime panema. Kohus kordab veel kord, et ühestki õigusaktist ei tulenenud kohalikule
omavalitsusele kohustust kohaldada füüsilistele ja juriidilistele isikutele võrdseid veeteenuse hindu.
91.Ringkonnakohus on oma 07.12.2012.a jõustunud lahendis tuvastanud, et hageja viidatud haldusaktidel puuduvad ilmselged tühisuse tunnused (toimiku 2. kd, lk 49-55). Maakohus nõustub selle järeldusega. Eeltoodu alusel tuleb jätta hageja nõue kostja vastu tulenevalt Hinnamääruste tühisusest rahuldamata. Hinnamääruste õigusvastasus
92.Viimase alternatiivse nõude alusena palus hageja oma nõue kostja vastu rahuldada tulenevalt sellest, et Hinnamäärused on õigusvastased. HMS § 54 järgi on haldusakt õigusvastane, kui see ei ole kooskõlas selle andmise ajal kehtiva õigusega. Hinnamäärused rikuvad ÜVVKS § 14 lg 4 ja KonkS § 16 p 1 ja p 3. Kostja vaidles hageja nõudele vastu.
93.HMS § 54 kohaselt on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. HMS § 60 lg 2 järgi on kehtiva haldusakti resolutiivosa on kohustuslik igaühele, sealhulgas haldus- ja riigiorganitele. Haldusakti resolutiivosa on haldusaktiga kindlaksmääratavaid õigusi ja kohustusi sisaldav osa. Haldusakti muudel osadel, sealhulgas haldusakti põhjenduses tuvastatud asjaoludel on iseseisev õiguslik tähendus ainult seaduses sätestatud juhtudel. HMS § 61 lg 2 sätestab, et haldusakt kehtib kuni kehtetuks tunnistamiseni, kehtivusaja lõppemiseni, haldusaktiga antud õiguse lõpliku realiseerimiseni või kohustuse täitmiseni, kui seadus ei sätesta teisiti.
94.Poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et vaidlusalusel perioodil ehk 01.09.2009.a kuni 31.10.2010.a Hinnamäärused kehtisid ning neid ei olnud kehtetuks tunnistatud. Seega isegi juhul, kui hageja väited Hinnamääruste õigusvastasusest oleksid põhjendatud, ei mõjutaks see pooltevahelist tsiviilõiguslikku suhet. Maakohtul puudub pädevus Hinnamääruste kehtetuks tunnistamiseks. Sisuliselt on kohus käesolevas asjas juba tuvastanud, et Hinnamäärused ei olnud vastuolus ÜVVKS § 14 lõikega 4 ega KonkrS §-ga 16.
95.Ringkonnakohus on jõustunud lahendis (toimiku 2. kd, lk 49-55) samuti tuvastanud, et haldusakti kehtivus ei sõltu selle õiguspärasusest (HMS § 61) ja võimalik hinnamääruste õigusvastasuse tuvastamine ei mõhuta hageja ja kostja vahel sõlmitud tsiviilõigusliku lepingu kehtivust. Kuna haldusakt kehtib sõltumata õigusvastasusest ja selle resolutiivosa on täitmiseks kohustuslik igaühele (HMS § 60 lg 2), ei saa kostja käitumist hinnata õigusvastaseks hinnamääruse järgimise tõttu. Kohus nõustub halduskohtu järeldustega. Eeltoodut kokku võttes tuleb hageja nõue ka viimasel alternatiivsel alusel jätta rahuldamata. Kuivõrd kohus jätab rahuldamata hageja põhinõude kostja vastu, tuleb jätta rahuldamata ka hageja viivisenõue.
96.Kohus märgib, et käesolevas lahendis otseselt nimetamata tõendid ei ole pooltevahelise vaidluse lahendamisel asjakohased. Ühtlasi on asjakohatud kostja erastamislepingut puudutavad väited. Selles osas kohus nõustub hageja seisukohtadega ning leiab, et kostja on hagejat ekslikult samastanud Eesti Vabariigiga. Ei hageja ega kostja ole erastamislepingu poolteks ning erastamislepingust tulenevad õigused ja kohustused ei laiene käesolevale vaidlusele. Kohus selgitas seda kostjale kohtu 10.12.2012.a istungil.
97.TsMS § 162 lg 1 sätestab, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus tegi otsuse hageja kahjuks, mistõttu tuleb menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel jätta hageja kanda. Vastavalt TsMS § 174 lõikele 1 võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.
/allkirjastatud digitaalselt/ Anu Uritam kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.