Võlaõigus › Alusetu rikastumine

kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

2(19)

põhjendust. Tegemist on sama puhtuse ja kvaliteediga joogi- ja pesuveega. Juriidilistele isikutele pakutav joogi- ja pesuvesi ei ole kuidagi puhtam või kvaliteetsem füüsilistele isikutele pakutavast. Kostja ise lähtub veeteenuse hinnarežiimi liigi kohaldamisel sageli lõpptarbija isikust, mitte teenuslepingu osapoole õiguslikust liigist. Sellega rikub kostja konkurentsiseaduse (redaktsioonid, mis kehtisid vahemikus 01.09.2009-31.10.2010) § 18 lg 1 p 1 ja § 16 p 3 ja p 1: olles kohaldanud hinnamäärusi meelevaldselt ja tehes omavolilisi erandeid mõnedele juriidilistele isikutele või mõnede kinnistute suhtes. Nimelt kohaldab kostja Tallinnas füüsilise isiku veeteenuse hinda korterelamuid haldavatele äriühingutele ning juriidilisest isikutest korteriühistutele. Sellega diskrimineeritakse hagejat omavoliliselt võrreldes konkurentidega: kinnisvara haldusega tegelevate teiste äriühingutega ja juriidilisest isikust korteriühistutega, kes teenindavad korterelamuid. Samas rakendab kostja füüsilise isiku veeteenuse hinda Harku Vanglale, mis samuti kuulub hagejale. Seega on hageja kostjale ajavahemikus 01.09.2009-31.10.2010 tasunud juriidilise isiku veeteenuse hinda, ilma et kostja vastav tasunõue oleks seaduslik. Seetõttu on hageja kostjale enam maksnud 300 302,68 eurot, mis kujutab endast juriidiliste ja füüsiliste isikute veeteenuse hindade vahet Tallinna Vangla veeteenuste tarbimiselt ajavahemikus 01.09.2009-31.10.2010. ÜVVKS reguleerib veeteenuse hinna kujundamist. Riigikohus on korduvalt sedastanud, et vastav hinnaregulatsioon kätkeb imperatiivseid ja lepinguvabadust ning põhiõigusi piiravaid sätteid, millest ei tohi kõrvale kalduda haldusorgani õigusakti või haldusaktiga (mh halduslepingu või üldkorraldusega) või vee-ettevõtja ja kliendi vahel sõlmitava teenuslepinguga. Riigikohus on korduvalt rõhutanud, et ÜVVKS kohaselt ei kehtesta veeteenuse hinda vee-ettevõtja, vaid seda teeb avalik võim, sealjuures laienevad vee-ettevõtjale konkurentsiseaduse imperatiivsed sätted, isegi kui vee-ettevõtja hinnakujundamine allub eriregulatsioonile. Vee-ettevõtja on veeteenuste osutamise turul monopoolses seisundis. ÜVVKS (redaktsioon, mis kehtis kuni 31.10.2010) § 14 lg-tega 1 ja 3 sätestati ammendav loetelu veeteenuse hinna lubatud komponentidest. Sama seaduse § 14 lg 2 sisaldas hinna kehtestamise korda, mille kohaselt kohalikule omavalitsusele oli delegeeritud õigus kehtestada konkreetne veeteenuse hind. Konkreetse veeteenuse hinna kehtestamisel on kohalik omavalitsuse kaalutlusõigus piiratud ÜVVKS imperatiivsete sätetega. Füüsiliste isikute subsideerimine juriidiliste isikute arvelt kujutab endast PS §-s 32 sätestatud omandiõiguse seadusevastast riivet. Diskrimineerimiskeeldu kätkev PS § 12 laieneb ka juriidilistele isikutele. Veeteenuse osutamisega täidab kostja avalikku ülesannet, mistõttu PS § 12, § 3 ja § 32 nõuded seovad ka kostjat tema suhetes oma klientidega, sh hagejaga. Juriidilistele isikutele füüsilistest isikutest kõrgema veeteenuse hinna kohaldamine objektiivse majandusliku põhjenduseta rikub konkurentsiseaduse (redaktsioonid, mis kehtisid vahemikus 01.09.2009-31.10.2010) § 16 p 1, mis on imperatiivne säte. Eeltoodust tulenevalt on teenuslepingu punkt 3.1. tühine niivõrd, kuivõrd sellega viidatakse juriidiliste isikute veeteenuse hinna kohaldamisele Tallinna Vangla veeteenuse tarbimise suhtes. Kooskõlas Riigikohtu praktikaga on üldkohus tsiviilkohtumenetluses pädev tuvastama, kas haldusakti kehtib ja kas ta on õiguspärane, kui sellest sõltub mõne tsiviilasja lahendamine. Seega saab üldkohus tuvastada, kas hinnamäärused on tühised või õigusvastased. Tallinna Vangla veeteenuse tarbimisele ei kehti hinnamääruses sätestatud juriidiliste isikute veeteenuse hind. Hinnamäärused on tühised niivõrd, kuivõrd juriidilistele isikutele kehtestatakse füüsiliste isikutega võrreldes erinev (kõrgem) veeteenuse hind. Alternatiivselt, kui kohus ei nõustu sellega, et hinnamäärused on juriidiliste isikute veeteenuse hinda kehtestavas ulatuses tühised, leidis kostja, et hinnamäärused siiski ei kehti nimetatud ulatuses, kuna on õigusvastased. Hinnamäärused on 3(19)

õigusvastased, sest juriidilistele isikutele kehtestatakse füüsiliste isikutega võrreldes erinev (kõrgem) veeteenuse hind. Eeltoodust tulenevalt ei kehti Tallinna Vangla veeteenuse tarbimisele juriidiliste isikute veeteenuse hind ajavahemiku 01.09.2009-31.10.2010 eest. Hageja leidis, et kostja on kohustatud hagejale tagastama juriidiliste ja füüsiliste isikute veeteenuse hinna vahe VÕS § 1027 alusel. Alternatiivselt, kui kohus ei nõustu alusetu rikastumise nõudega, on kostja kohustatud hüvitama hagejale õigusvastaselt tekitatud kahju. Kahju seisneb juriidiliste ja füüsiliste isikute veeteenuse hinna vahes, mida kostja on hagejalt õigusvastaselt nõudnud ajavahemikus 01.09.2009-31.10.2010. Kostja tegevuse ja kahju tekkimise vahel on põhjuslik seos. Põhinõude suurus on 300 302,68 eurot. Nõue koos intressiga on 301 987,35 eurot. Hageja arvestas intressi seaduses sätestatud määra alusel alates 30.09.3009 - 31.10.2010. Hageja täpsustas oma hagiavaldust 10.01.2013. Hageja esitas oma nõuded alternatiivsetel alustel, millistest esimeseks alternatiiviks oli nõue tulenevalt sellest, et kostja on hagejat diskrimineerinud võrreldes teiste kinnisvarahalduse ühingutega. Sellel alternatiivsel nõudel oli omakorda kaks alternatiivset alust: esiteks teenuselepingu p 3.1 tühisus ja teiseks kostja deliktiline vastutus VÕS § 1045 lg 1 p 7 alusel. Hageja leidis, et tal ei ole kostja vastu lepingulist nõuet. Kostja ei ole teenuselepingut rikkunud. Samas on kostja hagejale peale surunud tühise lepingutingimuse. Tühise lepingu järgi saadu tagasitäitmisel kohaldatakse alusetu rikastumise sätteid. Seega tuleb teenuselepingu punkti 3.1. alusel saadu tagastada alusetu rikastumise sätete alusel TsÜS § 84 lg 1 kohaselt. Teenuselepingu punkt 3.1. on tühine, sest selles viidatakse ebasoodsamale ehk juriidilise isiku veeteenuse hinnale. See säte on vastuolus KonkS § 16 p-dega 1 ja 3, ÜVVKS § 14 lg-ga 4 ja § 8 lg-ga 4. Kostja rikkus konkurentsiseadust, sest keeldus meelevaldselt ja põhjendamatult hageja kui kinnisvaraühingu suhtes kohaldamast füüsilise isikuhinda. Kostja rikkus ÜVVKS § 14 lg-t 4, sest rakendab juriidilistest kinnisvaraühingutest vaid hageja suhtes juriidilise isiku hinda. ÜVVKS § 8 lg 4 järgi sõlmitakse lepingu kohaliku omavalitsuse eeskirja alusel, kui Tallinna ühisveevärgi ja –kanalisatsiooni kasutamise eeskiri ei sisalda kliendigruppe. Kinnipeetavale on kamber eluruum ja teistes vanglates maksab hageja füüsilise isiku tariife. Ebaõige on kostja väide, et korteriühistud on vaid esindajad. Kinnisvara hoolduse ühingud sõlmivad kostjaga lepinguid enda nimel, mitte korteriomanike nimel. Kostja ainult lähtub sellest, kes on lõpptarbija. Teise alamalternatiivina esitas hageja kostja vastu deliktilise nõude VÕS § 1045 lg 1 p 7 alusel. Kostja tekitas hagejale kahju, sest rikkus KonkS § 16 p 1 ja p 3 ning ÜVVKS § 14 lg 4 tulenevat kohustust kehtestada õiglaseid hindu ja kohelda kliente võrdselt. Kostja on kohustatud hüvitama hagejale kahju. Järgmise alternatiivnõudena esitas hageja kostja vastu lepinguvälise nõude tulenevalt hinnamääruste tühisusest või õigusvastasusest osas, milles juriidilistele isikutele on kehtestatud füüsilistest isikutest kõrgem veeteenuse hind. Ka antud alternatiivse nõude puhul esitas hageja alamad alternatiivsed nõuded, millistest ühe puhul tugines hageja hinnamääruste tühisusele ja teisel puhul õigusvastasusele. Teenuselepingu punkt 3.1. on blanketne ja selle sisu sõltub hinnamääruse sisust. Füüsilise ja juriidilise isiku hind peab olema võrdne. Hinnamäärused on tühised HMS § 63 lg 2 p 3 alusel, sest erineva hinnarežiimi kehtestamisel puudub objektiivne majanduslik ja loogiline põhjendus. Tallinna linn on ületanud oma pädevust. ÜVVKS §-st 14 ei tulene kohalikule omavalitsusele pädevust diferentseerida kliente nende õigusliku liigi alusel. ÜVVKS ei luba veeteenuse hinna

4(19)

ristsubsideerimist. See tuleneb monopolide ohjeldamise seaduse eelnõu seletuskirjast. Hinnamäärused on tühised ka HMS § 63 lg 2 p 4 alusel, sest kohustavad selle adressaadiks olevat kostjat toime panema õigusrikkumise. Ükski õigusakt ei sisalda põhjendust, et sama veeteenuse osutamisel füüsilistele isikutele on vee-ettevõtja kulud poole madalamad võrreldes teenuse osutamisega juriidilistele isikutele. Järgmise alamalternatiivina leidis hageja, et hinnamäärused on õigusvastased. Õigusvastasele haldusaktile tuginemine ei muuda kahju tekitamist õiguspäraseks. HMS § 54 järgi on haldusakt õigusvastane, kui see ei ole kooskõlas selle andmise ajal kehtiva õigusega. Hinnamäärused rikuvad ÜVVKS § 14 lg-t 4 ja KonkS § 16 p-te 1 ja 3. Täiendavalt märkis hageja, et kuigi Maardu Vangla lepingus on viidatud juriidilise isiku tariifile, maksab hageja faktiliselt füüsilise isiku tariifi. Harku vallas ei ole Harku Vanglale erandit tehtud. Harku vallavalitsuse 29.09.2009 määrus nr 19 ei sisalda viidet Harku Vanglale. Harku Vanglale kohaldatakse füüsilise isiku tariifi tulenevalt kostja praktikast.

Kostja vastuväited Kostja vaidles hagile vastu. Harju Maakohus ei ole üldkohtuna pädev asja lahendama. Hagi sisu puudutab Tallinna Linnavalitsuse poolt vastu võetud määruste kehtivust. Tallinna Linnavalitsuse poolt välja antud veeteenuse hindade määrused on üldkorraldused, ehk haldusaktid (üksikaktid), millega seotud vaidluste lahendamine kuulub halduskohtu pädevusse. Kui hageja oleks vaidlustanud hinnad halduskohtus 2005, kui hageja sai teada, et Tallinna linn keeldus hageja suhtes hindu muutmast, siis oleks hagejal olnud potentsiaalselt võimalik esitada kahjunõue (Tallinna linna vastu) tsiviilkohtule, kuid seda õigust hagejal enam ei ole. Hageja suhtes hindu kohaldades lähtus kostja ainult kehtivatest ja talle täitmiseks kohustulikest õigusaktidest, sealhulgas Tallinna Linnavalitsuse määrustest kui haldusaktidest (üksikaktidest), ning lihtsalt täitis kostja 2001 erastamislepingu tingimusi, mille kiitsid heaks Eesti Vabariik, EBRD ja Tallinna linn. Hageja õiguste rikkumine kostja poolt hagis esitatud alusel ei ole üldse võimalik. Kostja ei saa ühepoolselt muuta ei rahvusvahelise erastamisprotsessi käigus kinnitatud veeteenuse hinna struktuuri ega klientide klassifikatsiooni, kellega sõlmiti lepingud enne kostja erastamist. Hageja on vältinud mis tahes professionaalset arutelu osapooltega, kellel on tegelikult võimalik teha muudatusi hagejale kohaldatavates tariifides ning on selle asemel pöördunud ebaõigesse kohtusse ebaõige isiku vastu. Hagi esitas Eesti Vabariik pahauskselt olukorras, kus riik ise seadis tingimused kostja erastamisele, millest riik sai märkimisväärselt kasu. Õiguskantsler kinnitas 2000, et kahese tariifirežiimi puhul ei ole tegemist diskrimineerimisega. Tallinna linn selgitas Tallinna Vanglale juba 07.06.2005, miks kinnipeetava kamber ei ole eluruum. Juba 10.01.2000 sõlmis kostja Tallinna Vanglaga tähtajatu teenuselepingu ning Tallinna Vangla tasus juriidilistele isikutele kohaldatavat tariifi. Samuti kirjeldas kostja oma vastuses põhjalikult erastamisega seotud asjaolusid. 25.01.2005 saatis hageja kostjale taotluse muuta alates 01.02.2005 teenuslepingut, sest Tallinna Vangla omanikuks sai hageja. 14.02.2005 taotles hageja kostjalt füüsilise isiku tariifi rakendamist. Kostja vastas taotlusele 21.03.2005 ja selgitas, et Tallinna linna reguleerib veeteenuse tariife Tallinna Linnavalitsuse määrus. 28.03.2005 saatis kostja hagejale uue teenuselepingu, mille järgi pidi hageja maksma juriidilistele isikutele kehtestatud tariifide alusel. Seda lepingut ei ole hageja kostjale tagastanud, kuid on tasunud kõik arved vastavalt sellele lepingule. Hageja ise möönab, et sõlmis selle lepingu kostjaga. 09.05.2005 saatis hageja Tallinna Linnavalitsusele kirja, milles soovis enda suhtes veetariifide osas erandi tegemist. Sellele kirjale

5(19)

vastates selgitaski Tallinna Linnavalitsus hagejale 07.06.2005, miks kinnipeetavate kambrid ei ole eluruumid. Hiljem on hageja ja kostja esindajad korduvalt samas küsimuses kohtunud. Hageja nõue on aegunud. Hageja sai oma õiguste väidetavast rikkumisest teada juba 2005 ja tema nõue on TsÜS § 150 ja § 151 alusel aegunud. 2005 taotles hageja Tallinna linnalt erandi tegemist ning oleks pidanud erandi mittetegemise vaidlustama halduskohtus juba 2005. Kostja ei saa olla hagis esitatud õiguslikest alustest lähtuvalt hageja ees vastutav. Kostja on lähtunud ainult kehtivatest ja kohustuslikest õigusaktidest ja järginud erastamislepingu tingimusi. Kui juriidilistele isikutele kohalduv tariifimäär oleks olnud võrdne füüsilise isiku tariifimääraga, oleks erastamislepingu kehtivuse ajal eeldatavalt teenitud müügitulu olnud oluliselt väiksem. Erastamispakkumine tehti 2000 kehtinud tariifistruktuuri baasil. Alates erastamisest ei saa kostja ühepoolselt muuta erastamisel kinnitatud hinnastruktuuri ega klientide klassifikatsiooni. Tallinna Vangla ei ole kunagi olnud Tallinna linna erandite nimekirjas. Hageja viide Harku Vanglale ei ole asjakohane, sest Harku Vangla asub Harku vallas ehk Tallinnast erinevas kohalikus omavalitsuses. Samasugune kahe erineva hinna režiim on kehtestatud ka Ida-Virumaal asuvas Viru Vanglas. Kahe erineva tariifimäära struktuuris ei ole midagi diskrimineerivat, sest ÜVVKS lubab seda. Hageja väited on vastuolulised. Ühest küljest on hageja arvates ärikliendi tariifid üldiselt ebaseaduslikud, kuid teisalt on hageja arvates seaduslik olnud vaid koduklientidele kehtiv tariif. Hageja väidete kohaselt on juriidilise isiku tariif seadusevastane, sest see erineb Harku Vanglale kohaldatud tariifist. Harku vald on aga teine omavalitsus ja seal kehtivad teistsugused reeglid. Hageja ise on 100% riigi omanduses olev ettevõtte, mistõttu on kostjal õigus seostada hagejat riigiga. Hageja on riigi omanduses olev äriühing, mille eesmärgiks on tagada riigivõimu teostajatele säästlik ja tõhus kinnisvara haldamine. Seega teenindab hageja riiki. Korteriühistud on asutatud eesmärgil teenindada kortermajas olevate korterite omanikke, kes on reeglina eraisikud. Korterid on alalised eluruumid. Kuigi kambrid peavad vastama eluruumidele esitatud nõuetele, ei ole siiski tegemist alaliste eluruumidega. TsÜS § 14 järgi ei saa lugeda eluruumiks kohta, kus isik asub lühiajaliselt või oma tahte vastaselt. Kambrid peavad vaid vastama eluruumide tehnilistele nõuetele ning seda humaansetel kaalutlustel. Turgu valitseva seisundi omamine kostja poolt ei ole iseenesest õigusrikkumine. Õigusrikkumisega ei ole tegemist ka ainuüksi seetõttu, et tariifide süsteem on kaheastmeline. Valitseva seisundi kuritarvitamise tuvastamine toimub haldus (järelevalve-) menetluse käigus. Konkurentsiamet ei ole kostja suhtes ühtegi menetlust alustanud. Kostja ei ole hagejat diskrimineerinud, sest sai rakendada vaid Tallinna Linnavalitsuse hinnamäärust ja selle alusel juriidiliste isikute tariifi. Samale järeldusele on jõudnud halduskohtud haldusasjas nr 3-12-1846. Hageja viited analoogiatele teiste vanglatega ei ole kohased. Maardu linn ei ole teinud erandit Maardu Vanglale ning ebaõige on hageja väide, et sellele vanglale kohaldatakse füüsilise isiku hinda. Maardu linnas kehtib samuti kahetariifne süsteem ja Maardu Vangla tasub juriidilise isiku hinda. Korteriühistud on seaduse kohaselt korteriomanike esindajad. Korteriühistud ei oma ega valda tegelikult korteriomandeid ega kinnistuid. Korteriühistud on alati füüsilistest isikutest korteriomanike kogumi esindajad. Vangla kambrid ei ole korteriomandid ja hageja sõlmib lepingu

6(19)

iseenda nimel. Magasini 35 kinnistul on lõpptarbijaks avalik-õiguslik Tallinna Vangla. Hageja tunnistas 10.12.2012 eelistungil, et maksab vaidlustamata teistes valdades asuvate vanglate teenuste eest juriidiliste isikute tariifi. Hageja soovid Tallinnas on erandiks. ÜVVKS § 8 lg 1 reguleerib, kes saab sõlmida vee-ettevõtjaga lepingut. Kliendiks saab olla kinnistu omanik või valdaja või hoonestusõiguse alusel maa kasutaja. Magasini 35 kinnistu omanik ja valdaja on mõlemad juriidilised isikud. ÜVVKS § 16 lg 11 eristab selgelt füüsiliste ja juriidiliste isikute tariife. Tallinna hinnamäärused on alati eristanud juriidilistest ja füüsilistest isikutest kliente. Hageja ei ole esitanud tõendeid, et juriidilistele isikutele kehtivad tariifid oleksid õigusvastased. Tallinna ühisveevärgi ja kanalisatsiooni kasutamise eeskiri ei sätesta tariife ega teenuse osutamise eest makstavat tasu. Hageja viide ÜVVKS § 8 lg-le 4 on täiesti asjakohatu. Hageja poolt kohtule täiendavalt esitatud tõendid tema nõuet ei tõenda. Tõendid viitavad kinnistu omanikele, kelleks on füüsilised isikud. Korteriühistud on füüsilisest isikutest korteriomanike esindajad ning sama rakendub kinnisvara halduse ettevõtete kohta, kes on korteriomanike esindajaks. Kostja ei saa sõlmida teenuselepinguid üksikute korteritega, sest ühe kinnistu kohta on vaid üks liitumispunkt. ÜVVKS §-s 16 on seadusandja näinud ette tariifide järk-järgulise ühtlustamise, mis tähendab, et iseenesest ei ole kahetariifne süsteem õigusvastane. Alusetud on kostja väited, et tariifid peaksid olema võrdsed tagasiulatuvalt. Tallinna linna hinnamäärusi ei ole tunnistatud halduskohtus tühisteks ega õigusvastasteks. Tsiviilkohus nende määruste tühisust või õigusvastasust tuvastada ei saa. Kuidas korraldatakse hinnapoliitika, on kohaliku omavalitsuse pädevuses. ÜVVKS § 14 lg 4 mõte on, et vee-ettevõtja ei saa rakendada erinevat tariifi ühele klienditüübile ja teist hinda teisele sama tüüpi kliendile. Kuivõrd Tallinna linna hinnamäärused on kehtivad, ei saa hageja VÕS § 1028 lg-le 1 tuginedes väita, et kohustust ei ole olemas või see on ära langenud. Haldusasjas on juba tuvastatud, et kostja käitumine ei ole õigusvastane. Hageja ei saa esitada alusetu rikastumise nõuet, sest see on aegunud. Hageja sai oma väidetavast õiguste rikkumisest teada 2005 juunis, kui Tallinna linn keeldus talle erandi tegemisest. Hageja ei saa kostja vastu esitada deliktilist nõuet, sest delikti üldkoosseisu kohustuslikke elemente ei esine. Hageja ei ole tõendanud kahju tekitamist ega seda, et kostja oleks saanud käituda kuidagi teisiti. Hageja ei ole tõendanud, kuidas on kostja rikkunud KonkS § 16 p-te 1 ja 3. Täiendavalt märkis kostja, et liitumispunkt ei ole samastatav veearvestiga. Hageja esitatud KÜ-ga Koidu 62 sõlmitud kokkulepe ei ole teenuseleping, vaid ehitusaegne kokkulepe. Eestis on Konkurentsiamet uue seaduse alusel kinnitanud juba 15 piirkonda, kus kehtivad kahesed tariifid. Esimese astme kohtu otsus ja põhjendused Maakohus jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Käesolevas asjas puudus vaidlus järgmiste asjaolude üle: 1) hagejale kuulub Tallinnas, Magasini 35 asuv kinnistu, millel tegutses vaidlusalusel perioodil Tallinna Vangla; 2) hageja ja kostja sõlmisid 28.03.2005 veevarustuse ja heitvee ärajuhtimise teenuse lepingu, mille kohaselt pidi hageja maksma kostjale teenuse eest juriidilistele isikutele kehtestatud hindade alusel; 3) hageja on ajavahemikul 01.09.2009 - 31.10.2010 tasunud kostjale kõik arved juriidilistele isikutele kehtestatud hindade alusel; 4) Tallinna Linnavalitsuse 01.10.2008 määrusega nr 66 kehtestati Tallinna ühisveevärgi ja – kanalisatsiooni põhitegevuspiirkonna veevarustuse ja reovee ärajuhtimise teenuse hinnad; 5) eelnimetatud määrus eristas hinna osas juriidilist isikut (kelle hulka loeti eraõiguslikku ja avalikõiguslikku juriidilist isikut) füüsilisest isikust ehk eluruumi kasutajast õiguslikul alusel;

7(19)

6) Tallinna Linnavalitsuse 29.07.2009 määrusega nr 61 kehtestati Tallinna ühisveevärgi ja – kanalisatsiooni põhitegevuspiirkonna veevarustuse ja reovee ärajuhtimise teenuse hinnad, millega tunnistati kehtetuks eelmine määrus nr 66; 7) eelnimetatud määrus eristas hinna osas juriidilist isikut (kelle hulka loeti eraõiguslikku ja avalikõiguslikku juriidilist isikut) füüsilisest isikust ehk eluruumi kasutajast õiguslikul alusel; 8) Tallinna Linnavalitsuse 30.09.2009 määrusega nr 75 kehtestati Tallinna ühisveevärgi ja – kanalisatsiooni põhitegevuspiirkonna veevarustuse ja reovee ärajuhtimise teenuse hinnad, millega tunnistati kehtetuks eelmine määrus nr 61; 9) eelnimetatud määrus eristas hinna osas juriidilist isikut (kelle hulka loeti eraõiguslikku ja avalikõiguslikku juriidilist isikut) füüsilisest isikust ehk eluruumi kasutajast õiguslikul alusel (edaspidi on Tallinna Linnavalitsuse määrustele nr 66, 61 ja 75 viidatud kui hinnamäärustele); 10) Tallinna Linnavalitsuse 31.10.2001 määrusega nr 115 kehtestati loetelu nendest Tallinna linnas tegutsevatest asutustest (Tallinna Laste Turvakeskus, Paljassaare Sotsiaalmaja, Pelguranna Tugikodu, Tallinna Lastekodu ja Tallinna Loomaaed), millistele rakendatakse füüsilistele isikutele kehtestatud veeteenuse hinda, kuid hagejale viidatud määruses erandit tehtud ei ole. Pooled vaidlesid käesolevas asjas sisuliselt selle üle, kas hagejal on õigus nõuda Magasini 35 kinnistul tegutseva Tallinna Vangla suhtes füüsilistele isikutele mõeldud veehinna kohaldamist. Kuivõrd hagejale on seni kohaldatud juriidilise isiku veehinda ning hageja on vastavat hinda ka tasunud, on hageja esitanud kostja vastu rahalise nõude ajavahemiku 01.09.2009-31.10.2010 suhtes ja nõuab kostjalt hüvitist summas 300 302,68 eurot (koos sissenõutavaks muutunud viivisega summas 301 987,35 eurot). Tegemist on nn hinnavahega ehk summaga, mille võrra oleks hageja pidanud kostjale perioodil 01.09.2009 - 31.10.2010 veeteenuse eest vähem maksma, kui hagejale oleks kehtinud füüsilistele isikutele mõeldud tariif. Kostja ei vaidlustanud hageja nõude rahalist arvestust, kuid kostja on hageja nõudele sisuliselt vastu vaielnud. Üldkohus on pädev hageja nõuet lahendama. Hageja ei ole kohtule esitanud hinnamääruste tühisuse tuvastamise või kehtetuks tunnistamise nõuet, vaid hageja on kohtule esitanud rahalise hüvitise väljamõistmise nõude kostja kui eraõigusliku juriidilise isiku vastu. Seesugust rahalist nõuet on üldkohus pädev lahendama ka siis, kui nõude põhistamisel on hageja väitnud, et hinnamäärused ei ole õiguspärased. Seega saab kohus asja lahendamisel hinnata, kas hageja rahaline nõue kostja vastu kuulub rahuldamisele või mitte. Kohus ei saa käesoleva asja lahendamisel aga tühistada või kehtetuks tunnistada hageja viidatud Tallinna Linnavalitsuse hinnamääruseid. Kohus leidis, et kuivõrd hageja seob oma hüvitise nõude ajavahemikul 01.09.2009 - 31.10.2010 kostjale alusetult tasutud summadega, ei ole hageja nõue kostja vastu aegunud. TsÜS § 151 lg 1 järgi on alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat alates ajast, mil õigustatud isik teada sai või pidi teada saama, et tal on alusetust rikastumisest tulenev nõue. Lähtudes TsMS § 442 lg-st 8 hindas kohus hageja esitatud alternatiivsetel alustel esitatud nõudeid järjekorras, nagu hageja on need kohtule esitanud. Hageja leidis nõude esitamisel kostja vastu, et kostja on teda veeteenuse hinnaga diskrimineerinud. Sellel hageja nõudel oli omakorda kaks alternatiivset alust. Esiteks soovis hageja kostja vastu esitada nõuet põhjendusel, et teenuselepingu p 3.1 on tühine. Teiseks soovis hageja esitada kostja vastu deliktilist nõuet VÕS § 1045 lg 1 p 7 alusel TsÜS § 84 lg 1 kohaselt ei ole tühisel tehingul algusest peale õiguslikke tagajärgi. Tühise tehingu alusel saadu tagastatakse vastavalt alusetu rikastumise sätetele, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Tehing võib olla tühine mitmete puuduste tõttu ja tühisuse aluseid liigitatakse isikutega seotud põhjuste, vormiga seotud põhjuste ning sisuga seotud põhjuste järgi. Ükski tehing ei saa olla tühine 8(19)

pelgalt TsÜS § 84 lg 1 alusel, mis üldnormina reguleerib tühiste tehingute õiguslikke tagajärgi. Hageja ei ole täpsemalt välja toonud, millise konkreetse tsiviilseadustiku üldosa seaduse sätte alusel on teenuselepingu punkt 3.1. tühine. Hageja väidetest tulenevalt ei saa järeldada, et teenuselepingu p 3.1. oleks tühine vormilistel või isikutega seotud põhjustel. Pigem nähtub hageja väidetest, et tühisus on seotud tehingu sisuga. Tehingu sisust tulenevaid tühisuse aluseid reguleerivad TsÜS § 86-89. TsÜS § 87 järgi on seadusest tuleneva keeluga vastuolus olev tehing tühine, kui keelu mõtteks on keelu rikkumise korral tuua kaasa tehingu tühisus, eelkõige juhul, kui seaduses on sätestatud, et teatud tagajärg ei tohi saabuda. Seega ei tulene mitte igast seadusest tuleneva nõude rikkumisest tehingu kehtetust. Tehingu kehtetus kaasneb siis, kui selline tagajärg on seaduses ette nähtud või tuleneb keelunormi eesmärgist. Tehing on TsÜS § 87 järgi tühine siis, kui rikutud on sellist keeldu, mille eesmärgiks oli tehing ära hoida. Seega tuleb selgitada, milline oli seadusandja eesmärk. Hageja väidetest võib järeldada, et ta peab teenuselepingu punkti 3.1. tühiseks vastuolu tõttu ÜVVKS § 14 lg-ga 4 ja PS §-ga 12. Hageja ja kostja vahel 28.03.2005 sõlmitud veevarustuse ja heitvee ärajuhtimise teenuste ostu-müügi lepingu punktist 3.1. nähtub, et arvlemine pidi lepingu alusel toimumise õigusaktidega juriidilistele isikutele kehtestatud veevarustuse ja heitvee ärajuhtimise teenuste hindade alusel. PS § 12 lg 1 näeb ette, et kõik on seaduse ees võrdsed. Kedagi ei tohi diskrimineerida rahvuse, rassi, nahavärvuse, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste või muude veendumuste, samuti varalise ja sotsiaalse seisundi või muude asjaolude tõttu. Kohtupraktikas on diskrimineerimiseks loetud õigustamatut ebavõrdset kohtlemist. ÜVVKS (redaktsioonis, mis kehtis kuni 31.10.2010) § 14 lg-s 1 on välja toodud need komponendid, millest moodustub veevarustuse ja reovee ärajuhtimise teenuse hind. ÜVVKS § 14 lg 2 näeb ette, et teenuse hinna reguleerimise korra kinnitab kohaliku omavalitsuse volikogu. Hind kehtestatakse vastavalt nimetatud korrale kohaliku omavalitsuse volikogu või valla- või linnavalitsuse poolt määrusega ning avalikustatakse vähemalt 90 päeva enne hinna kehtima hakkamist. Pärast hinna muutmise määruse vastuvõtmist avaldab valla- või linnavalitsus hinna muutmise teate kaks korda nädalase vahega vähemalt ühes kohaliku, maakonna või üleriigilise levikuga ajalehes. Hinna kujundamisel tuleb ÜVVKS § 14 lg 3 järgi muuhulgas tagada vee-ettevõtja tootmiskulude katmine, kvaliteedi- ja ohutusnõuete täitmine, keskkonnakaitse tingimuste täitmine, põhjendatud tulukus ning ühisveevärgi ja –kanalisatsiooni arendamine. ÜVVKS § 14 lg 4 sätestas, et ÜVVKS § 14 lg-s 1 nimetatud teenuse hind ei tohi olla erinevate klientide või nende gruppide suhtes diskrimineeriv. Mida täpselt on siinkohal diskrimineerimise all mõeldud, seaduse enda tekstist ei nähtu. Ühtlasi sätestab ÜVVKS § 8 lg 4, et ühisveevärgi ja – kanalisatsiooni kasutamise leping sõlmitakse ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni kasutamise eeskirja alusel, mille kinnitab kohaliku omavalitsuse volikogu. TsÜS § 3 näeb ette, et seaduse sätet tõlgendatakse koos seaduse teiste sätetega, lähtudes seaduse sõnastusest, mõttest ja eesmärgist. ÜVVKS § 14 lg-st 4 ei tulene kohtu hinnangul kohalikule omavalitsusele keeldu kehtestada erinevaid hindu füüsilistele ja juriidilistele isikutele. Kui seesuguse keelu ettenägemine oleks olnud seadusandja tahteks, siis oleks see seaduse tekstis ka selgelt väljendunud. Seaduse tekstist nähtub aga vastupidine – kuivõrd hind ei tohi olla diskrimineeriv erinevatele kliendigruppidele, on seadusandja põhimõtteliselt pidanud võimalikuks olukorda, kus erinevatele kliendigruppidele kehtestatakse erinevad hinnad. Seadusandja on kohtu hinnangul pidanud vajalikuks rõhutada, et eri klientide või kliendigruppide eristamine hinna alusel ei tohi olla meelevaldne, kuid selline eristamine on põhimõtteliselt võimalik. Hageja ei ole põhimõtteliselt vastu

9(19)

vaielnud kostja argumentatsioonile, milliste kohaselt oli valdavas osas Eesti kohalikes omavalitsustes vaidlusalusel perioodil ja on ka käesoleval ajal kehtestatud erinevad hinnad füüsilistele ja juriidilistele isikutele. Kuigi käesoleval ajal on viidud ÜVVKS sisse olulised muudatused teenuse hinna regulatsioonis (sh monopolidele hinnapiirangute kehtestamise seadusega, milline võeti vastu 03.08.2010), eesmärgiga vähendada tulevikus hinnaerinevusi füüsiliste ja juriidiliste isikute vahel, ei ole hageja viited käesoleval ajal kehtivale seadusandlusele ja selle vastuvõtmisel aluseks olnud eelnõude seletuskirjadele asjakohased, sest hageja nõue puudutab perioodi 01.09.2009 - 31.10.2010. Seega tuleb kohtul hinnata vaid seda, kas vaidlusalusel perioodil keelas ÜVVKS § 14 lg 4 erinevate hindade kehtestamise füüsilistele ja juriidilistele isikutele. Kohus leidis, et ÜVVKS § 14 lg 4 sellist keeldu ei sätestanud. Tallinna Linnavalitsuse 30.06.2009 määruse nr 75 õiguspärasust on kontrollitud põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses (RK PJKo 3-4-1-6-10). Riigikohus on leidnud, et määruses sisalduv hind asendab vee-ettevõtjaga sõlmitava lepingu ühe tingimuse (samas, p 55). Tarbija ei saa tsiviilkohtumenetluses vaidlustada võlaõigusliku lepingu hinnatingimust, sest see on õigusaktiga imperatiivselt kindlaks määratud (samas, p. 56). Lepinguvabaduse piirang tuleneb ÜVVKS §-st 14, milles seadusandja on sätestatud selle rakendamiseks olulised tingimused (samas, p 60). ÜVVKS tõlgendamise osas on Riigikohus leidnud, et ühisveevärgi ja kanalisatsiooni teenuse hinna kehtestab kohalik omavalitsus, lähtudes konkreetse vee-ettevõtja kuludest, investeeringuvajadustest ja mõistlikust kasumist (RK TKo 3-2-1-164-09, p 28). Samuti on Riigikohus asunud seisukohale, et ÜVVKS § 14 lg 4 sihiks oli vältida olukorda, kus näiteks eramutes elavatele klientidele on ette nähtud ebasoodsamad tariifid (RK TKo 3-2-1-113-11, p 35). Ehk teisi sõnu tuleneb Riigikohtu järeldusest, et hindade kehtestamisel ei või meelevaldselt eristada näiteks erinevaid füüsilisi isikuid omavahelises võrdluses. ÜVVKS järgne hinnaregulatsioon on imperatiivne ja sellest erinevad kokkulepped ei ole lubatud (samas, p 37). Seega ei tulene kohtupraktikast, et ÜVVKS § 14 lg-t 4 tuleks tõlgendada viisil, mis välistab erinevate hindade kehtestamise füüsilistele ja juriidilistele isikutele. Kohus nõustus kostja väidetega selles osas, et hinna kehtestamise pädevus oli kohalikul omavalitsusel ning kostjal tuli lepingute sõlmimisel lähtuda nendest hindadest, millised kohalik omavalitsus kehtestanud on. Kostjal ei olnud lepingu sõlmimisel hagejaga võimalik hinnamäärusi eirata. Kohus nõustus kostja väidetega ka selles osas, et hageja positsioon käesolevas menetluses on vastuoluline – ühest küljest väidab hageja, et hind füüsilistele ja juriidilistele isikutele peab olema võrdne, kuid teisalt peab hageja enda suhtes diskrimineerivaks nimelt füüsilise isiku hinna mittekohaldamist (millest võiks omakorda järeldada, et füüsilisele isikule kehtestatud tariifid on hageja hinnangul seaduslikud). Hageja on väitnud, mis kostja on jätnud hageja suhtes füüsilise isiku tariifi kohaldamata olukorras, kus hageja arvates on seda mitmete teiste juriidiliste isikute suhtes kohaldatud. Vangistusseaduse § 45 lg 1 näeb ette, et kinnipeetava kamber peab vastama ehitusseaduse alusel eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele, mis tagavad kinnipeetavale kambris elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse, valguse ja temperatuuri. Kambris peab olema aken ja kunstlik valgustus, mis kindlustab ruumi piisava valgustatuse. Kambri suuruse ja kambri sisustusse kuuluvate esemete loetelu kehtestab justiitsminister. Justiitsministri 30.11.2000 määrusega nr 72 on kehtestatud „Vangla sisekorra eeskiri“, mille § 7 reguleerib täpsemalt toa, kambri ja kartseri sisustust. Kambris peab muu sisustuse kõrval võimaluse korral olema pesemisruum ja WC.

10(19)

Ehitusseadus ei reguleeri eraldi eluruumidele esitatavaid nõudeid, vaid ehitusseaduse § 3 näeb ette üldised ehitistele esitatavad nõuded. Muuhulgas tuleneb ehitusseadusest, et ehitis peab olema projekteeritud ja ehitatud hea ehitustava ning ehitamist ja ehitusprojekti käsitlevate õigusaktide kohaselt ega või tekitada ohtu inimese elule, tervisele või varale või keskkonnale. Seega tuleneb eelviidatud õigusaktidest, et kinnipeetavate kambrid peavad vastama üldistele ohutusnõuetele, sisaldama piisavalt valgust ja õhku, vajalikku temperatuuri jne, kuid tegemist ei ole eluruumiga. TsÜS § 14 lg 1 mõistes ei ole isiku elukoht asutus, kus isik viibib ajutiselt ja vastu oma tahtmist. Tallinna Linnavalitsus on hageja 09.05.2005 taotlusele vastanud 07.06.2005 ja on leidnud, et kinnipeetava kamber ei ole samastatav korteriga ning kinnipeetav ei kasuta eluruumi õiguslikul alusel. Kohtu otsusega ei ole kinnipeetavale antud mõne konkreetse kambri kasutamise õigust. Poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et kinnipeetavad ei ole veeteenuse lõpptarbijateks ka selles mõttes, et nemad tarbitud teenuse eest ei tasu. Kohtu hinnangul on kinnipeetavate kambrid õiguslikus mõttes võrreldavad majutusettevõtete poolt isikutele lühiajaliseks kasutamiseks antavate ruumidega (hotellitubadega). Majutusasutustes viibivad isikud samuti lühiajaliselt, majutusasutused ei ole nende elukohaks ning majutusasutuste teenuseid kasutavad isikud tasuvad majutuse, kuid mitte veeteenuse kasutamise eest. Eeltoodust lähtuvalt leidis kohus, et hageja ei saa ennast võrdsustada korteriühistute või korteriomandite valitsejatega. Korteriomandite puhul on tegemist inimeste alaliseks elukohaks omavate eluruumidega ning korteriomanikud tasuvad lõpptarbijatena ise kostjale veeteenuse eest vaatamata sellele, kellega on kostjal sõlmitud leping. Kostja kodulehel avaldatu kohaselt ei sõlmi ta lepinguid korteritega, vaid korteriühistute, haldusfirmade või korteriomanike esindajatega. AS ISS kinnitusest hagejale nähtub, et nimetatud ettevõte sõlmib korteriomanike esindajana kostjaga lepinguid, kui ta on määratud korteriomandite valitsejaks. Kohus ei nõustunud ka hageja käsitlusega selle kohta, et kostja on rikkunud ÜVVKS § 8 lg-t 4, mille järgi sõlmitakse teenuse leping ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni kasutamise eeskirja alusel. Hageja samastab siinkohal alusetult lepingu sõlmimise küsimust ja makstava hinna küsimust. Kohus leidis, et vaatamata lepingu sõlminud poole õiguslikust staatusest (ehk sellest, kas tegemist on füüsilise või juriidilise isikuga), oli kohalikul omavalitsusel õigus eristada hindasid lähtuvalt lõpptarbija isikust. Riigikohus on leidnud, et korteriomanike puhul ei tulene ÜVVKS § 8 lg-st 1, et vee-ettevõtja kliendiks on korteriomanike kaasomandis oleva kinnistu mõttelise osa iga omanik eraldi. Korteriomanikud saavad olla vee-ettevõtja kliendiks ühiselt, sest korteriomandi reaalosade hulgas ei ole eraldi veevärki ja kanalisatsiooni. Kaasomandiga seotud õigussuhtes võivad korteriomandite puhul olla KOS § 8 lg 1 järgi korraldatud kokkuleppe alusel või läbi korteriühistu. Kui on loodud korteriühistu, võib ta KÜS § 2 lg 1 järgi sõlmida korteriomanike esindaja lepinguid oma nimelt ja seega või korteriühistu korteriomanike huvides oma nimel sõlmida veeteenuse lepingu (RK TKo 32-1-106-05, p 15). Seega tuleneb kehtivatest õigusaktidest ja kohtupraktikast üheselt, et korteriühistute ja korteriomanike valitsejate puhul sõlmivad viimased korteriomanike esindajatena lepingud kostjaga, kuid lõpptarbijateks on endiselt korteriomanikud. Hageja puhul on nii lepingu sõlmijaks kui teenuse kasutajaks juriidiline isik ja hageja poolt esile toodud asjaolude pinnalt ei ole teda võrreldes korteriühistute või korteromandi valitsejatega diskrimineeritud. Täiendavalt kohus selgitas, et PS §-st 12 ei tulene isiku õigust nõuda igas olukorras faktilist võrdsustamist. PS §-st 12 tuleneb õigusloome võrdsuse põhimõte ehk võrdseid tuleb kohelda võrdselt ja ebavõrdseid ebavõrdselt. Mitte igasugune võrdsete ebavõrdne kohtlemine ei ole võrdsusõiguse keelu rikkumine. Keeldu on rikutud, kui kahe isiku või isikute grupi ebavõrdne kohtlemine on meelevaldne. Meelevaldseks saab ebavõrdset kohtlemist lugeda siis, kui selleks ei

11(19)

leidu mõistlikku põhjust (RK PJKo 3-4-1-2-05, p 39). Hageja poolt esile toodud asjaolud ei anna alust eeldada, et hagejat kui ühte suurt riigiettevõtet on ebavõrdselt koheldud võrreldes tavatarbijatest korteriomanikega. Kohus ei nõustunud hageja väitega, et kostja on teiste kinnipidamisasutuste suhtes kohaldanud füüsilise isiku tariife, mistõttu on teenuselepingu punkt 3.1. diskrimineeriv. Hageja ja kostja vahel 03.05.2012 sõlmitud reovee ärajuhtimise teenuse lepingu kohaselt on pooled sõlminud lepingu hagejale kuuluva ja Vana-Narva mnt 17, Maardus, asuva kinnistu kohta. Lepingu eritingimuste punkti 1 kohaselt kohaldub hagejale juriidilistele isikutele kehtestatud hind. Hageja väitis, et faktiliselt tasub ta Maardu Vangla eest füüsilise isiku tariifi alusel, sest hinnad on võrdsed. Kohtu hinnangul on hageja väited asjakohatud, sest ka Maardu linnas ei kehtesta vee hinda mitte kostja, vaid kohalik omavalitsus. Seega võis kohalik omavalitsus Maardus kehtestada teistsugused hinnad võrreldes hindadega Tallinna linnas. Hageja ja kostja vahel on 16.04.2012 sõlmitud veevarustuse ja reovee ärajuhtimise teenuste müügileping Harku alevikus asuva Pikk 19 ja Pikk 19A kinnistu suhtes, mille eritingimuste punkti 1 kohaselt kohaldus hagejale õigusaktidega füüsilistele isikutele kehtestatud hind. Kohus leidis, et ka antud leping ei tõenda kostja poolt hageja diskrimineerimist, sest Harku valla näol on tegemist teise kohaliku omavalitsusega võrreldes Tallinna linnaga. Kas Harku vallas võib Harku Vangla olla selliseks asutuseks, mille suhtes on kohalik omavalitsus pidanud võimalikuks kohaldada erandit, ei ole kumbki pool asjas esile toonud ega tõendanud. Veelgi olulisem on aga kohtu hinnangul asjaolu, et mõlemad hageja poolt esile toodud nn diskrimineerimist tõendavad lepingud sõlmiti alles 2012 (Maardu Vangla leping 03.05.2012 ning Harku Vangla leping 16.04.2012). Hageja nõue ei puuduta 2012. aastat, vaid hageja nõuab diskrimineerimise tõttu kostjalt tagasi osa tasust, mida ta maksis perioodil 01.09.2009 - 31.10.2010. Hageja ei ole esile toonud ega tõendanud, et vaidlusalusel perioodil kehtisid Harku Vanglas ja Maardu Vanglas tema ning kostja vahelistes lepingulistes suhetes füüsiliste isikute hinnad. Seega on kohtu hinnangul asjasse puutumatu, kas või milliseid erandeid on kinnipidamisasutustele teistes kohalikes omavalitsustes väljaspool Tallinna linna tehtud pärast vaidlusaluse perioodi lõppu. Kohus selgitas hagejale 10.12.2012 eelistungil vajadust tõendada ja põhistada oma diskrimineerimist puudutavaid väiteid. Hageja on oma nõude põhistamisel ühtlasi leidnud, et kostja on rikkunud KonkrS § 16 p 1 ja p 3 ning sellest tulenevalt on teenuselepingu punkt 3.1. tühine. Kohus leidis, et need hageja väited on jäänud paljasõnalisteks. KonkrS § 16 näeb ette, et keelatud on ühe või mitme ettevõtja poolt turgu valitseva seisundi otsene või kaudne kuritarvitamine, sealhulgas otsene või kaudne ebaõiglaste ostuvõi müügihindade või muude ebaõiglaste äritingimuste kehtestamine (§ 16 p 1) või võrdväärsete kokkulepete korral erinevate tingimuste pakkumine või rakendamine erinevatele äripartneritele, pannes mõne neist sellega ebasoodsasse konkurentsiolukorda. Hageja ei ole põhistanud ega tõendanud, et vaidlusalusel perioodil oli Tallinna linnas veeteenustele kehtinud hind ebaõiglane, mistõttu on hageja viited KonkrS § 16 p-le 1 rikkumisele asjakohatud. Sisuliselt ei ole KonkrS § 16 p 1 käesolevas asjas üldse kohaldatav, sest hageja ja kostja vahelises lepingulises suhtes on kostja küll turgu valitsevaks ettevõtjaks, kuid kostja ei ole kehtestanud vaidlusalusel perioodil ühtegi hinda. Hinnad on kehtestatud hinnamäärustes ning kostja oli imperatiivselt kohustatud hinnamäärusi täitma ning järgima. Hageja viited KonkrS § 16 p 3 rikkumisele on samuti jäänud tõendamata, sest hageja ei ole välja toonud ega tõendanud ühegi temaga vaidlusalusel perioodil võrreldava ja konkureeriva ettevõtte

12(19)

suhtes kostja poolt erinevate tingimuste pakkumist või rakendamist ja seeläbi hageja ebasoodsasse konkurentsiolukorda asetamist. Korteriomanikke esindavad korteriomandite valitsejad ja korteriühistud ei ole hageja konkurentideks hagiavalduses esile toodud valdkonnas ehk kinnistute valitsemisel kinnipidamisasutuste jaoks. Täiendavalt nõustus kohus kostja väidetega, milliste kohaselt oli konkurentsiseaduse alusel turgu valitseva seisundi kuritarvitamise tuvastamise pädevus Konkurentsiametil (KonkrS § 54 lg 1). Seega tuleb turgu valitseva seisundi kuritarvitamine tuvastada vastavas haldusmenetluses ning KonkrS §-st 16 endast ei tulene selgesõnalisi keelde sõlmida ühte või teist laadi tingimustega lepinguid. Kõike eeltoodut kokku võttes asus kohus seisukohale, et hageja esimene alternatiivne nõue tulenevalt teenuselepingu punkti 3.1. tühisusest selle vastuolu tõttu ÜVVKS § 14 lg-ga 4 ning KonkrS § 16 p-dega 1 ja 3, tuleb jätta rahuldamata. ÜVVKS § 14 lg 4 ei näinud ette keeldu eristada füüsilisi ja juriidilisi isikuid vee hinna osas. Seesugust seadusest tulenevat keeldu ei sätesta ka KonkrS § 16 p 1 ja 3. Hageja faktiline diskrimineerimine kostja poolt ei ole tõendamist leidnud. Järgnevalt analüüsis kohus, kas hageja nõue kostja vastu võib olla põhjendatud tulenevalt deliktilisest alusest. Hageja on nimelt samade asjaolude pinnalt esitanud alternatiivse nõude kostja vastu VÕS § 1045 lg 1 p 7 alusel. Samas kinnitas, et tal ei ole kostja vastu lepingu rikkumisest tulenevat nõuet, sest kostja ei ole lepingut rikkunud. Hageja arvates tekitas kostja talle kahju ÜVVKS § 14 lg 4 ja KonkrS § 16 p 1 ja p 3 rikkumisega. Kohus on juba tuvastanud käesolevas asjas, et kostja ei ole rikkunud hagejale juriidilise isiku hinna kohaldamisel ÜVVKS § 14 lg-t 4 ega KonkrS § 16 p 1 ja p 3. Olukorras, kus poolte vahel oli sõlmitud teenuseleping, ei ole samast lepingust tulenevate asjaolude alusel võimalik esitada teise lepingupoole vastu deliktilist nõuet. VÕS § 1044 lg 2 näeb ette, et lepingulise kohustuse rikkumisest tuleneva kahju hüvitamist ei või VÕS 53. peatüki (kahju õigusvastane tekitamine) nõuda, kui seadusest ei tulene teisiti. Lepingulise kohustuse rikkumisest tuleneva kahju hüvitamist saab VÕS 53. peatüki alusel nõuda juhul, kui rikutud lepingulise kohustuse eesmärk oli muu, kui sellise kahju ärahoidmine, mille hüvitamist nõutakse. Eeltoodust tuleneb, et kui kannatanu on kahju tekitajaga lepingulistes suhetes, on lepinguline suhe olemuselt spetsiifilisem ning lähtuda tuleb lepingulisest suhtest. Erandina on lepingulise suhte olemasolu korral võimalik esitada deliktilist nõuet siis, kui kahju ärahoidmine ei olnud lepingulise suhte eesmärgiks. Lepinguliste kohustuste eesmärgiks on, et pool saaks lepingulise soorituse (makstud rahasumma eest) samaväärse vastusoorituse. Järgmise alternatiivnõudena esitas hageja kostja vastu lepinguvälise nõude tulenevalt hinnamääruste tühisusest või õigusvastasusest osas, milles juriidilistele isikutele on kehtestatud füüsilistest isikutest kõrgem veeteenuse hind. Ka antud alternatiivse nõude puhul esitas hageja alamad alternatiivsed nõuded, millistest ühe puhul tugines hageja hinnamääruste tühisusele ja teisel puhul õigusvastasusele. Kohus on juba käesolevas lahendis põhjendanud, et kuivõrd hageja ja kostja vahel oli lepinguline suhe, ei saa hageja esitada lepingu täitmisega seotud asjaolude pinnalt kostja vastu deliktilist nõuet ning seda sõltumata vastava deliktilise nõude õiguslikust kvalifikatsioonist. Kohtu hinnangul võib pooltevahelise lepingulise suhte kontekstis hinnata hinnamäärustes sisalduvaid tingimusi tüüptingimustena. VÕS § 42 lg 1 näeb ette, et tüüptingimus on tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud. Hageja väidetest võib kohtu

13(19)

hinnangul järeldada, et ta on pidanud hinnamäärusi teda ebamõistlikult kahjustavateks seetõttu, et hinnamäärustes on füüsilistele ja juriidilistele isikutele kehtestatud erinevad veeteenuse hinnad. Kohus on käesolevas lahendis juba tuvastanud, et ÜVVKS § 14 lg 4 ei keelanud kohalikul omavalitsusel kehtestada erinevaid hindu füüsilistele ja juriidilistele isikutele, mistõttu on ebaõige hageja alusargument, millise kohaselt peavad füüsiliste ja juriidiliste isikute hinnad olema võrdsed. Kuivõrd sellist võrdsust ükski õigusakt ei taganud, ei ole hinnamääruste vastavad sätted kohtu hinnangul tühised. Lisaks sätestab VÕS § 42 lg 2, et tüüptingimust ei loeta ebamõistlikult kahjustavaks, kui see puudutab lepingu põhilist eset või hinna ja üleantu väärtuse suhet või kui tingimuse sisu põhineb õigusaktil, millest ei saa lepingupoolte kokkuleppel kõrvale kalduda. Teenuselepingu punkt 3.1. põhines õigusaktil ehk hinnamäärustel, millest pooled ei saanud kõrvale kalduda. Hinnamäärustes endis sisalduvaid tingimusi ei saa ebamõistlikult kahjustavateks lugeda ainuüksi seetõttu, et hageja hindadega ei nõustu. VÕS § 42 lg järgi ei loeta ebamõistlikuks kahjustamiseks kunagi olukorda, kus isik on lepingu soorituse eest tasunud enda arvates üleliia palju. Kohus ei nõustunud hageja paljasõnaliste väidetega, et erineva hinnarežiimi kehtestamisel puudub objektiivne majanduslik ja loogiline põhjendus. Kas või millistest kaalutlustest on Tallinna Linnavalitsus lähtunud hinnamääruste kehtestamisel, ei ole käesolevas asjas kumbki pool esile toonud. Hageja ise ei ole palunud Tallinna Linnavalitsusel hinnamääruste aluseks olnud kaalutlusi selgitada. Ainuüksi asjaolu, et hinnamääruste kehtestamisel aluseks võetud majanduslikud või objektiivsed kaalutlused ei nähtu hinnamääruste tekstist, ei anna üldkohtule pädevust tuvastada hinnamääruste tühisust. HMS § 63 lg 2 sätestab, et haldusakt on tühine, kui sellest ei selgu haldusakti andnud haldusorgan või sellest ei selgu haldusakti adressaat või seda ei ole andnud pädev haldusorgan või see kohustab toime panema õigusrikkumise või sellest ei selgu õigused ja kohustused või kohustused on vastukäivad või haldusakti ei ole muul objektiivsel põhjusel kellelgi võimalik täita. Kohus ei nõustunud hageja väidetega, et hinnamäärused on tühised HMS § 63 lg 2 p 3 alusel, sest Tallinna Linnvalitsus ei olnud pädev haldusakti kehtestama. Tallinna Linnavalitsuse pädevus haldusakti kehtestamisel tulenes üheselt ÜVVKS §-st 14 ning § 14 lg-s 4 antud pädevuse piire ei ole rikutud. Samuti ei nõustunud kohus hageja käsitlusega, et hinnamäärused on tühised HMS § 63 lg 2 p 4 järgi, sest kohustavad toime panema õigusrikkumise. Hageja ei ole välja toonud ega põhistanud, kuidas ja millise õigusrikkumise sundisid hinnamäärused tema hinnangul kostjat toime panema. Ühestki õigusaktist ei tulenenud kohalikule omavalitsusele kohustust kohaldada füüsilistele ja juriidilistele isikutele võrdseid veeteenuse hindu. Tallinna Ringkonnakohus on oma 07.12.2012 jõustunud lahendis tuvastanud, et hageja viidatud haldusaktidel puuduvad ilmselged tühisuse tunnused (toimiku 2. kd, lk 49-55). Eeltoodu alusel tuleb jätta hageja nõue kostja vastu tulenevalt hinnamääruste tühisusest rahuldamata. Viimase alternatiivse nõude alusena palus hageja oma nõue kostja vastu rahuldada tulenevalt sellest, et hinnamäärused on õigusvastased. HMS § 54 järgi on haldusakt õigusvastane, kui see ei ole kooskõlas selle andmise ajal kehtiva õigusega. Hinnamäärused rikuvad ÜVVKS § 14 lg-t 4 ja KonkS § 16 p 1 ja p 3. HMS § 54 kohaselt on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. HMS § 60 lg 2 järgi on kehtiva haldusakti resolutiivosa on kohustuslik igaühele, sealhulgas haldus- ja riigiorganitele. Haldusakti resolutiivosa on haldusaktiga kindlaksmääratavaid õigusi ja kohustusi sisaldav osa. Haldusakti muudel osadel, sealhulgas haldusakti põhjenduses tuvastatud asjaoludel on iseseisev õiguslik tähendus ainult seaduses sätestatud juhtudel. HMS § 61 lg

14(19)

2 sätestab, et haldusakt kehtib kuni kehtetuks tunnistamiseni, kehtivusaja lõppemiseni, haldusaktiga antud õiguse lõpliku realiseerimiseni või kohustuse täitmiseni, kui seadus ei sätesta teisiti. Poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et vaidlusalusel perioodil ehk 01.09.2009 - 31.10.2010 hinnamäärused kehtisid ning neid ei olnud kehtetuks tunnistatud. Seega isegi juhul, kui hageja väited hinnamääruste õigusvastasusest oleksid põhjendatud, ei mõjutaks see pooltevahelist tsiviilõiguslikku suhet. Maakohtul puudub pädevus hinnamääruste kehtetuks tunnistamiseks. Sisuliselt on kohus käesolevas asjas juba tuvastanud, et hinnamäärused ei olnud vastuolus ÜVVKS § 14 lg-ga 4 ega KonkrS §-ga 16. Tallinna Ringkonnakohus on jõustunud lahendis (toimiku 2. kd, lk 49-55) samuti tuvastanud, et haldusakti kehtivus ei sõltu selle õiguspärasusest (HMS § 61) ja võimalik hinnamääruste õigusvastasuse tuvastamine ei mõjuta hageja ja kostja vahel sõlmitud tsiviilõigusliku lepingu kehtivust. Kuna haldusakt kehtib sõltumata õigusvastasusest ja selle resolutiivosa on täitmiseks kohustuslik igaühele (HMS § 60 lg 2), ei saa kostja käitumist hinnata õigusvastaseks hinnamääruse järgimise tõttu. Eeltoodut kokku võttes tuleb hageja nõue ka viimasel alternatiivsel alusel jätta rahuldamata. Kuivõrd kohus jättis rahuldamata hageja põhinõude kostja vastu, tuleb jätta rahuldamata ka hageja viivisenõue. Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendus Hageja palub tühistada maakohtu otsuse täies ulatuses. Teha uus otsus, millega hagi rahuldada ja jätta menetluskulud kostja kanda. Maakohus on ebaõigesti leidnud, et kostjal ei olnud keelatud rakendada veeteenuse hindasid selliselt, et teeb kunstlikult vahet kliendigruppidel sõltuvalt nende õiguslikust vormist, mitte aga objektiivsetest asjaoludest. Maakohus on jätnud tähelepanuta, et monopoolses seisundis olevad ettevõtjad peavad nii oma hinnakujunduses kui iseäranis hindade diferentseerimisel lähtuma objektiivsetest asjaoludest (eelkõige kuludest), mitte aga kunstlikest või subjektiivsetest kategooriatest. Vanglates kinnipidamiskambrites kasutatavad veeteenused tuleb lugeda nii mahu kui ka muude teenuse osutamise tingimuste osas samaväärseteks tavalise korterelamu korterites ehk eluruumides osutatavate veeteenustega. Seda, et Riigi Kinnisvara AS-le kuuluvale Tallinna Vangla kinnistule veeteenuste osutamisega kaasneksid kuidagi suuremad kulud võrrelduna korterelamutega, ei ole AS Tallinna Vesi kohtumenetluses tõendanud ega isegi mitte väitnud. Ometi peab kulupõhisuse küsimuses tõendamiskoormist kandma just kostja.

AS Tallinna Vesi on turgu valitsevat seisundit omav ettevõtja, kelle poolt Riigi Kinnisvara AS-le kohaldatud veeteenuste hind on ebaõiglane ja diskrimineeriv. KonkS § 16 p 1 kohaselt peavad turgu valitseva ettevõtja äritingimused ja hind olema õiglased ning mittediskrimineerivad. Vastavalt ÜVVKS § 14 lg-le 3 peab vee-ettevõtja hind olema rangelt kulupõhine. Seetõttu füüsilise isiku ja juriidilise isiku veeteenuse tariifide eristamine ei ole põhjendatud ega kooskõlas KonkS § 16 p-dega 1 ja 3 ja ÜVVKS § 14 lg-tega 3 ja 4. Asjaolu, et AS Tallinna Vesi on monopoolses seisundis ja seega turgu valitsev, ei ole maakohus hinnanud ega tuvastanud, mistõttu kohtuotsuses on rikutud põhjendamiskohustust. Enamgi veel, maakohus on ebaõigesti väitnud, nagu ei saavatki üldkohus tuvastada konkurentsiseaduse rikkumisi. AS Tallinna Vesi on turgu valitsevat seisundit kuritarvitanud, kuna rakendab hindu, mis Riigi Kinnisvara AS puhul on ebaõiglaselt kõrged ja diskrimineerivad. Maakohus on ekslikult leidnud, et hageja pidanuks tõendama, et juriidilise ja füüsilise isiku hinna vahe on diskrimineeriv. Maakohus on väljunud väljakujunenud kohtupraktikast, et tõendamiskoormus monopoolse ettevõtja poolt rakendatavate hindade kulupõhisuse osas lasub monopoolsel ettevõtjal, mitte tema kliendil, millega ühtlasi rikkus menetlusõiguse norme ja jagas tõendamiskoormise ebaõigesti. Hagejale kuuluva Tallinna Vangla kinnistu varustamine veeteenustega ei erine puhtolemuslikult mitte kuidagi näiteks korterelamute varustamisest

15(19)

veeteenustega. Vee-ettevõtja kulud ja asjaajamine on mõlemal juhul identsed. Mõlemal juhul tarbivad veeteenuseid konkreetseid eluruume kasutavad füüsilised isikud. Kostja poolt Tallinna Vangla suhtes juriidilise isiku tariifi kohaldamise ebaõigsust kinnitab ka asjaolu, et Harku Vangla suhtes kohaldab AS Tallinna Vesi füüsilise isiku tariifi. Samas on Harku vallas nii nagu Tallinna linnaski kohalik omavalitsus kehtestanud füüsilistele ja juriidilistele isikutele erinevad veeteenuste hinnad. Hageja ei ole tuginenud kohalike omavalitsuste poolt tehtud eranditele, vaid üksnes sellele, et AS Tallinna Vesi on erinevates kohalikes omavalitsustes põhjendamatult kohaldanud kord juriidilise kord füüsilise isiku tariife. Alusetu on kohtu etteheide Riigi Kinnisvara AS-le, et viimane ei ole tõendanud, millist hinda oli kostja kohaldanud Harku Vangla suhtes perioodil, millega on piiritletud hagiese. Hageja on seisukohal, et ta ei pidanudki midagi sellist tõendama. Nimelt esitas hageja maakohtule AS Tallinna Vesi ja Riigi Kinnisvara AS vahel 16.04.2012 sõlmitud veevarustuse ja reovee ärajuhtimise teenuste müügilepingu Harku alevikus asuva Harku Vangla suhtes. Riigi Kinnisvara AS väitel rakendas AS Tallinna Vesi Harku Vangla tarbimisele füüsilise isiku veeteenuse hinda perioodil, millega on piiritletud hagiese. Kostja ei ole sellele väitele kordagi vastu vaielnud, vaid on kohtumenetluse käigus läbivalt tunnistanud, et Harku Vangla puhul on Riigi Kinnisvara AS-le kohaldatav tariif teine kui Tallinna Vangla puhul. Seetõttu oli maakohtu tõenduslik etteheide üllatav ning kostjapoolset omaksvõttu eirav, millega maakohus ühtlasi väljus hagi piirest ja rikkus võistleva menetluse printsiipi. Lähtudes eeltoodust on AS Tallinna Vesi veetariif juriidilisele isikule vastuolus keelunormidega, mille tagajärjeks on vastava hinnakokkuleppe tühisus TsÜS § 86 või § 87 järgi. Seoses seadusega vastuoluga on õigusvastased ka Tallinna linna määrused, millega Tallinna linn on juriidilistele isikutele ebaõiglaselt kõrged ja diskrimineerivad tariifid kehtestanud. Maakohus on ebaõigesti kohaldanud ÜVVKS § 14 lg-t 4, leides, et nimetatud norm ei keela otseselt füüsilise ja juriidilise isiku eristamist. Maakohus on põhjendamatult jätnud tähelepanuta, et monopoolse ettevõtja hinnakujundus konkurentsiõiguses lähtub alati sellest loogikast, et igasugune erikohtlemine peab olema objektiivselt põhjendatud ja monopoolne ettevõtja peab suutma objektiivseid erisusi tõendada. Üksnes niimoodi on võimalik kaitsta lõpptarbijat monopoolse ettevõtja omavoli ja kasumiahnuse eest. Käesoleval juhul ei ole kostja esitanud mistahes objektiivseid põhjendusi, mis õigustaks juriidiliste isikute suhtes kõrgemate tariifide kohaldamist võrreldes füüsiliste isikutega. Samuti ei ole kostja ka mingil moel üritanud erikohtlemise objektiivsust tõendada. Riigikohus on asjas 3-2-1-113-11 p-des 37 – 39 selgitanud, et hinnakokkulepe ei oleks tühine, kui see oleks küll diskrimineeriv, aga tarbijale soodsam. Antud juhul rakendab kostja tarbijale ebasoodsamat diskrimineerivat hinda. Sisuliselt on seega samaaegselt tegemist nii diskrimineerimise kui ebaõiglaselt kõrge hinna rakendamisega. Maakohus ei ole üldse hinnanud AS Tallinna Vesi juriidilise isiku hinda ÜVVKS § 14 lg 3 ja KonkS § 16 p 1 valguses. Ebaõiglaselt kõrge hinna kehtestamise ja mittediskrimineerimiskeelu rikkumisega on kostja tekitanud hagejale kahju KonkS § 78 ja VÕS § 1045 lg 1 p 7 tähenduses. Asjaolu, et poolte vahel on sõlmitud teenusleping, ei välista ASTV vastutust deliktilisel alusel ja maakohus on vastupidisele seisukohale asudes kohaldanud seadust ebaõigesti. Kostja väited selle kohta, et tema hinna on kehtestanud Tallinna linn, ei ole asjakohased. Maakohus on kohtuotsuses omistanud Tallinna linna poolt hinna määramisele ebaõigesti sellise tähenduse, mis välistab kostja tsiviilvastutuse ebaõiglaste ja diskrimineerivate hindade eest. Tallinna linn kehtestab AS-le Tallinna Vesi veetariifid lähtuvalt AS Tallinna Vesi ettepanekutest ja tema poolt Tallinna linnale esitatud algandmetest. AS Tallinna Vesi kui monopoolne ettevõtja on kohustatud üles näitama piisavat hoolsust, et talle ei kehtestataks hinda, mis on kehtiva õigusega vastuolus. Maakohus pidanuks täiendavalt andma hinnangu sellele, kas AS Tallinna Vesi on käitunud kooskõlas hea usu põhimõttega. Kostjapoolne ettekääne, nagu määranuks Tallinna linn talle kohustusliku hinna, jättes samas märkimata, et ta ise on sellist hinda soovinud ja omapoolse sisendiga sellise hinna

16(19)

kujunemisele kaasa aidanud, ei ole hea usu põhimõttega kooskõlas ja seda tuleks hinnata kostja vastu. Hea usu põhimõttega on vastuolus ka see, et AS Tallinna Vesi rakendab juriidilise isiku tariife täiesti suvaliselt. AS Tallinna Vesi rakendab praktikas füüsilise isiku tariife juriidilisest isikust kinnistute omanike suhtes täiesti meelevaldselt, mis viitab sellele, et otsus tariifi rakendamise kohta ei ole seotud Tallinna linna poolt kehtestatud hinnaga, vaid AS Tallinna Vesi vaatab igakordselt lähtuvalt oma ärihuvist, millist hinda ta rakendab. Teenuslepingu punktis 3.1. sisalduv hinnakokkulepe on hagejat ebamõistlikult kahjustav ja seega tühine tüüptingimus. Teenuslepingu punktis 3.1. sisalduv hinnakokkulepe on välja töötatud AS Tallinna Vesi poolt ja selle üle ei ole eraldi läbi räägitud ehk tegemist on tüüptingimusega, mis aga allub piirangule, mille kohaselt ei tohi tüüptingimus olla klienti ebamõistlikult kahjustav. Enamgi veel, teenuselepingu p 3.1 viidatud konkreetse tariifi kehtestas AS Tallinna Vesi ettepanekul kolmas isik (Tallinna linn). Seega vaieldamatult on tegemist tüüptingimusega. Veeteenuste hinda puudutav lepinguline regulatsioon (pooltevahelise teenuslepingu punkt 3.1) on seetõttu tühine ka VÕS § 42 lg 1 alusel, kuna see ebamõistlikult kahjustab hagejat seeläbi, et rikub oluliselt lepingust tulenevat hageja õiguste ja kohustuste tasakaalu. Lisaks kahjustab eeltoodu ebamõistlikult ka hagejat VÕS § 42 lg 3 p 7 ja p 10 alusel. VÕS § 1028 lg 1 alusel kuulub tühise tehingu alusel saadu tagastamisele. Maakohus pidanuks nimetatud õiguslikku asjaolu hindama, kuid jättis selle tegemata. Vastus apellatsioonkaebusele Kostja palub apellatsioonkaebuse jätta rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium, tutvunud tsiviilasja materjalidega ja ära kuulanud pooled, leiab, et kaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. TsMS § 657 lg 1 p 1 järgi tuleb maakohtu otsus jätta muutmata. Kuna kolleegium nõustub maakohtu otsuses toodud põhjendustega ja järgib neid, siis tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 kolleegium ei korda maakohtu otsuse põhjendusi. TsMS § 652 lg 1 p 1 järgi võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel aluseks esimese astme kohtu poolt tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kui puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Ringkonnakohtu arvates ei ole maakohus faktiliste asjaolude tuvastamisel menetlusõiguse norme rikkunud. Samuti on maakohus õigesti kohaldanud materiaalõigust ja tuvastanud, et hageja nõuded on põhjendamatud olenemata sellest, kas tegemist on lepinguvälise või lepingulise nõudega. Maakohus on õigesti tuvastanud, et hinnakokkulepe (lepingu p 3.1) ei ole vastuolus keelunormiga ja seetõttu tühine TsÜS § 86 või § 87 järgi ning samuti ei ole alust rahuldada hagi KonkS § 78 ja VÕS § 1045 lg 1 p 7 järgi. Vastuseks apellatsioonkaebusele selgitab ringkonnakohus, et maakohus on piisava põhjalikkusega käsitlenud seda, miks on kostjal õigus kohaldada hageja suhtes juriidilise isiku teenusele sätestatud tariifi ja analüüsinud kõiki hageja väiteid. Olenemata sellest, et kostja on turgu valitsev ettevõtja, ei saa ringkonnakohus teha esitatud asjaoludest maakohtust erinevat järeldust. Samuti ei ole maakohus ebaõigesti jaganud tõendamiskohustust. Vaidlusalusel perioodil 01.09.2009 – 31.10.2010 kehtinud ÜVVKS § 14 lg 2 järgi sama paragrahvi lõikes 1 nimetatud ühisveevärgi- ja ühiskanalisatsiooniteenuse hinna reguleerimise korra kinnitab kohaliku omavalitsuse volikogu. Hind kehtestatakse vastavalt nimetatud korrale

17(19)

kohaliku omavalitsuse volikogu või valla- või linnavalitsuse poolt määrusega. Tallinna linnas on teenuse hinnad kehtestatud Tallinna Linnavalitsuse määrustega. Vastavad haldusaktid on kehtivad ja täitmiseks kohustuslikud. ÜVVKS § 14 lg 4 sätestab, et teenuse hind ei tohi olla erinevate klientide või nende gruppide suhtes diskrimineeriv. Kolleegium ei nõustu, et diskrimineerimise hindamiseks tuleks võrrelda kõiki isikuid, kes kostjalt teenust ostavad. Vastavalt linnavalitsuse määrustele on erinevad hinnad füüsilisest isikust ja juriidilisest isikust tarbijatele. Maakohus on ÜVVKS § 14 lg 4 sisustanud viisil, kus hinna osas diskrimineerimist tuleb hinnata mitte kogu tarbijate ringi suhtes, vaid võimalik on hindade osas kehtestada erinevatele tarbijagruppidele erinevad hinnad ja nende gruppide piires ei tohi olla tarbijate osas diskrimineerimist. Erinevate tariifide kulupõhisuse hindamise vajadusele ei ole apellant maakohtu menetluses tuginenud ja seetõttu ei ole alust maakohtule ette heita sellega arvestamata jätmist. Lisaks sellele jääb väide ka üldsõnaliseks, mistõttu ei ole võimalik seda alust kaaluda ringkonnakonnakohtu menetluses. Asjaolu, et Harku Vangla osas kostja kohaldab füüsilise isiku tariifi, ei anna alust järelduseks, et ka Tallinna Vangla suhtes tuleks kohaldada füüsilise isiku tariifi. Harku Vangla asub teise omavalitsuse, Harku valla, territooriumil, mistõttu on ühisveevärgi ja –kanalisatsiooni teenuste hinnad kehtestatud mitte Tallinna Linnavalitsuse, vaid Harku valla vastavate organite poolt. Kostja seletuse kohaselt oli Harku vallas teenuse pakkujale seatud eelnev tingimus, et Harku Vanglale tuleb osutada teenust füüsilise isiku tariifi alusel. Apellant väitis kaebuses, et kostja tegutseb vastuolus hea usu põhimõttega, kuna kostja tegevuse tõttu on hagejale määratud Tallinna linna poolt kõrge hind, sest kostja on Tallinna Linnavalitsusele esitanud taotluse ebamõistlikult kõrge hinna kehtestamiseks. Samuti rakendab kostja tarbijatele tariife meelevaldselt ja suvaliselt, rakendades ka mõnede juriidilisest isikust kinnistuomanike suhtes füüsilise isiku tariifi. Maakohtu menetluses pooled selle üle, et kostja tegevus hindade kehtestamisel ja hagejalt tasu nõudmisel oleks vastuolus hea usu põhimõttega, ei arutlenud, kuna aga hea usu põhimõttega kooskõla peab kohus vajadusel omaalgatuslikult hindama, siis vastab ringkonnakohus hageja väitele. Kolleegiumi arvates ei saa esitatud asjaoludest järeldada, et kostja tegutseks vastuolus hea usuga. Kostja selgitas, et tariifi kohaldamisel lähtutakse sellest, kellele teenust tarbiv kinnistu kuulub. Kohtule esitatud tõendid on seda kinnitanud. Korteriühistute puhul, mis on juriidilised isikud, on põhjendatud rakendada füüsilisele isikule kohaldatavat tariifi, kuna lõpptarbijaks on korteriühistu puhul füüsiline isik. Isegi juhul, kui mõne tarbija puhul on ekslikult ebaõiget tariifi kohaldatud, ei anna see alust järelduseks, et kostja käitumine oleks vastuolus hea usu põhimõttega. Apellant on kaebuses esile toonud, et pooltevahelise 28.03.2005 teenuselepingu p 3.1 on tüüptingimus, mis on tühine VÕS § 42 lg 1 järgi. Ka eeltoodud väide on esitatud esmakordselt apellatsioonkaebuses, kuid arvestades, et tüüptingimuse kehtivust saab kohus hinnata ilma poolte sellekohase väiteta, kontrollib ringkonnakohus hageja poolt esitatut. Pooltevahelise lepingu p-s 3.1 on pooled kokku leppinud, et arvlemine toimub õigusaktidega juriidilistele isikutele kehtestatud veevarustuse ja heitvee ärajuhtimise teenuse hindade alusel. Tulenevalt poolte seletusest esitas lepingu projekti kostja ja lepingu p 3.1 oli välja töötatud kostja poolt ning ei olnud eraldi läbi räägitud. Kolleegium nõustub hagejaga, et lepingu p 3.1 on VÕS § 35 lg 1 järgi tüüptingimus. Hageja väitis, et p 3.1 on teda ebamõistlikult kahjustav. Tegemist on lahtise tingimusega, mille kohaselt teenuse hind määratakse kolmanda isiku poolt. Selline hinna määramise kord ei ole hagejat ebamõistlikult kahjustav. Tallinna Linnavalitsuse poolt teenuse hinna kehtestamisel on hagejal oma õiguste kaitseks võimalus vaidlustada Tallinna

18(19)

Linnavalituse sellekohased määrused. Samuti ei muuda tühiseks lepingu p 3.1 see, et kohaldamisele kuulub juriidilise isiku tariif. Seoses apellatsioonikaebuse rahuldamata jätmisega tuleb apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 171 lg 1 järgi jätta apellandi (hageja) kanda. Maakohus on TsMS § 162 lg 1 järgi maakohtu menetluskulud õigesti jätnud seoses hagi rahuldamata jätmisega hageja kanda.

Margo Klaar

Ande Tänav

Iko Nõmm

19(19)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.