A.A. hagi Eesti Vabariigi vastu (Päästeameti kaudu) hüvitise väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses Vaidlustatud kohtulahend
559, 78 eurot
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Eesti Vabariigi (Päästeameti kaudu) apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
29. jaanuar 2013
Menetlusosalised ja nende
Apellant (kostja): Eesti Vabariik (Päästeameti kaudu), esindaja Silvia Vospert Vastustaja (hageja): A.A. , esindaja Ülo Kivi
esindajad
RESOLUTSIOON
Viru Maakohtu 3. augusti 2012 otsus
1.Jätta Viru Maakohtu 3. augusti 2012 otsuse resolutsioon muutmata ringkonnakohtu otsuses toodud põhjendustel.
2.Jätta Eesti Vabariik (Päästeameti kaudu) apellatsioonkaebus rahuldamata.
3.Jätta menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus Eesti Vabariigi (Päästeameti kaudu) kanda.
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Kassatsioonkaebuse Riigikohtusse võib menetlusosaline esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.A.A. (hageja) esitas 14. novembril 2011 hagi Eesti Vabariigi (Päästeameti kaudu) (kostja) vastu hüvitise summas 559, 78 eurot väljamõistmiseks. Hageja palus jätta menetluskulud kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt teatas kostja oma 22. juuli 2011 kirjaga hagejale, et Avinurme päästekomando koosseisus olnud ametikohad viiakse üle Iisaku päästekomando koosseisu ja tegi hagejale ettepaneku asuda pärast senise ametikoha koondamist 1. septembril 2011 tööle Iisaku päästekomando vanempäästja ametikohale. Hageja keeldus pakutud ametikoha vastuvõtmisest, kuivõrd töökoht asus hageja elukohast liiga kaugel.
31.augustil 2011 lõpetas kostja töölepingu töölepingu seaduse (TLS) § 89 lg 1 alusel ning maksis TLS § 97 lg 2 p 3 ja § 100 lg 5 alusel hagejale hüvitist koondamise etteteatamistähtajast puudujäänud 26 kalendripäeva eest summas 485, 14 eurot. Kostja leidis, et hageja töösuhe Ida-Eesti Päästekeskuses ja selle õigusjärglaste juures oli kestnud 9 aastat ja 29 päeva. Kostja oli seisukohal, et seadus kohustas koondamisest ette teatama mitte kogu päästeteenistuse staaži, vaid Ida-Eesti Päästekeskuse ja selle õigusjärglaste juures töötatud staaži järgi. Hageja oli seisukohal, et tema päästeteenistuse staaž oli 15 aastat 9 kuud ja 29 päeva, millest tulenevalt pidanuks kostja hüvitise maksmisel lähtuma TLS § 97 lg 2 p-st 4. Tööstaaži hulka oleks pidanud arvestama ka töötamist tuletõrjujana-päästjana kohaliku omavalitsuse Avinurme VT komandos perioodil 01. oktoober 1997 kuni 30. juuni 2004. Seega maksti hagejale 559, 78 euro võrra vähem hüvitist. Päästeseaduse (PäästeS) 31. detsembril 2004 jõustunud redaktsiooni § 48 kohaselt ei loetud teenistujate tööstaaži hulka töötamist kohaliku omavalitsuse päästestruktuuris, kuigi isikute tööfunktsioonid olid ühesugused. Tekkinud päästetöötajate ebavõrdne kohtlemine põhjustas põhiseaduse § 12 riive, millele juhtis oma märgukirjas tähelepanu ka õiguskantsler. Tekkinud ebaõiglus likvideeriti päästeteenistuse seaduse (PäästeTS) jõustumisega 1. märtsil 2008 (PäästeTS § 13 lg 2 p 1 ja 2). Avinurme VT komando oli kohaliku omavalitsuse päästeasutus, kes tegi päästetöid vastavalt päästetööde tegemise lepingutele, mis sõlmiti Ida-Virumaa Päästeteenistuse ja Avinurme Vallavalitsuse vahel. Lepingu kohaselt finantseeriti päästetöid Päästeameti poolt riigieelarvelistest vahenditest, kuid kohalik omavalitsus võttis töötajad tööle ja maksis neile töötasu. Avinurme VT komando loodi ja tegutses juba nõukogude ajal ning pärast taasiseseisvumist seda ei likvideeritud vaid see jätkas tegutsemist valla struktuuriüksusena. Reformide käigus liideti Avinurme VT komando Ida-Virumaa Päästeteenistusega etapiviisiliselt.
Alates 2007. aastast ei sõlmitud enam lepinguid päästetööde tegemiseks ja päästetöid hakkas Avinurme VT komando poolt seni kasutatud ruumides ja tehnikaga tegema Ida-Virumaa Päästeteenistus. Varem Avinurme VT komandos töötanud töötajatega lõpetati valla poolt töölepingud ja Ida-Virumaa Päästeteenistus sõlmis ületulnud töötajatega uued töölepingud. Seega oli olemas faktiline õigusjärglus endise Avinurme VT komando ja Ida-Virumaa Päästeteenistuse vahel. Sõltumata sellest, kas õigusjärglus oli juriidiliselt vormistatud või mitte, pidi kostja tulenevalt PäästeTS § 13 lg 2 p-st 2 lugema kostja juures töötatud staaži hulka ka Avinurme VT komandos töötatud aja, kuivõrd PäästeTS päästeteenistuse staaži reguleerivad sätted on töölepingu seaduse suhtes erinormiks.
2.Eesti Vabariik (Päästeameti kaudu) vaidles hagile vastu ja taotles selle rahuldamata jätmist. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda. Vastuväidete kohaselt töötas hageja ENSV Siseministeeriumi Tuletõrje Valitsuse Kohtla-Järve päästerühmas perioodil 10. aprill 1987 kuni 07. märts 1989 ja Ida-Eesti Päästekeskuses perioodil 01. juuli 2004 kuni 31. august 2011. Perioodil 01. oktoober 1997 kuni 30. juuni 2004 tegutses hageja Avinurme vallas vabatahtliku tuletõrjuja-päästjana. Avinurme vallal ei ole kunagi olnud päästeasutust. Valla kaudu maksti üksikutele vabatahtlikele tuletõrjujatele palka väljasõitude eest, kuid kohaliku omavalitsuse päästeasutust moodustatud ei olnud. Riigi- ja kohaliku omavalitsuse ametiasutused ja hallatavad asutused registreeritakse riigi- ja kohaliku omavalitsuse riiklikus registris, kuid registris puuduvad andmed Avinurme Vallavalitsuse päästeasutuse kohta. Hageja tegutsemist eeltoodud perioodil vabatahtliku tuletõrjuja-päästjana kinnitas Avinurme Vallavalitsuse kiri
12.oktoobrist 2011. Päästeteenistuse staaži hulka ei arvata tegutsemist vabatahtliku tuletõrjuja-päästjana. PäästeTS § 13 lg-s 2 on loetletud asutused, kus töötamine loetakse päästeteenistuse staaži hulka, kuid vabatahtliku tuletõrjuja või päästjana tegutsemine selles loetelus puudub. Perioodil 1. oktoober 1997 kuni 30. juuni 2004 oli hageja tööandjaks Avinurme Vallavalitsus ning alates
1.juulist 2004 oli tööandjaks Ida-Viru Päästekeskus. Avinurme Vallavalitsus ei andnud hageja töölepingut üle Ida-Viru Päästekeskusele, kes sõlmis hagejaga 1. juulil 2004 töölepingu nr 201, mille kohaselt asus töötaja tööle 29. juunil 2004 ning tema suhtes kohaldati nelja kuu pikkust katseaega. 2. jaanuaril 2005 sõlmiti uus tööleping nr 151, mille kohaselt loeti hageja pidevat tööstaaži tööandja juures alates 1. juulist 2004. Hageja on nimetatud töölepingud allkirjastanud. Eeltoodust tulenevalt oli hageja päästeteenistuse staaž 9 aastat ja 29 päeva.
MAAKOHTU LAHEND
3.Viru Maakohtu 03. augusti 2012 otsusega rahuldati hagi ja mõisteti Eesti Vabariigilt (Päästeameti kaudu) välja A.A. kasuks 559, 78 eurot ning jäeti hageja ja kostja menetluskulud kostja kanda. Maakohus nõustus hageja seisukohaga, et kostja lähtus koondamisel hüvitiste arvestamisel ebaõigesti hageja päästeteenistuse staažist, jättes arvestamata töötamise aja tuletõrjujana Avinurme VT komandos ajavahemikul 01. oktoober 1997 kuni 30. juuni 2004 (6 aastat ja 9 kuud). Päästeteenistuse seaduse (vastu võetud 31. jaanuaril 2008, jõustus 1. märtsil 2008) (PäästeTS) § 1 lg 1 kohaselt sätestab seadus päästeteenistuse korralduse ja päästeteenistujate õigusliku seisundi. PäästeTS § 1 lg 3 kohaselt laienevad päästetöötajatele töösuhteid reguleerivad seadused
päästeteenistuse seadusest tulenevate erisustega. PäästeTS § 13 lg 2 p 1 sätestab, et päästeteenistuse staaži hulka arvestatakse samuti töötamise aeg päästeteenistujana või tuletõrjeja päästetöötajana riigi ja kohaliku omavalitsuse päästeasutuses /.../ alates 24. aprillist 1994. Vaidluse all ei olnud asjaolu, et hageja töötas perioodil 1. jaanuar 1997 kuni 30. juuni 2004 Avinurme VT komandos tuletõrjujana. Hageja esitas selle kohta säilinud töölepingud (tl 85–88).
1.jaanuaril 2002 sõlmitud töölepingu (tl 87–88) kohaselt oli hageja tööandjaks Avinurme Vallavalitsus, töötaja pidi asuma tööle Avinurme VT komandosse tuletõrjujana ja öövalvuriks 0,5 kohaga, töö sisuks olid öövalve ja väljasõidud tulekahjudele, abitööd, kustutustööd, tööülesandeid pidi andma ja nende täitmist kontrollima vahetult Avinurme VT kompanii pealik ja valvesolev autojuht, töötajale oli määratud palgaastme järgi palk ning töötaja kohustus hoidma ametisaladust. Hageja esitas tõendid Avinurme Vallavalitsuse poolt talle makstud töötasu kohta (tl 89–91), millest tulenes, et hagejale maksti valla eelarvest töötasu, millelt arvestati maksud ja töötuskindlustus. Hageja allüksuseks oli märgitud päästeteenistus. Ida-Virumaa Tuletõrje-Päästeameti 8. mai 1995 kirjast Ida-Virumaa omavalitsustele (tl 80–82) nähtus, et kohalikele omavalitsusüksustele saadeti tutvumiseks maakonna tuletõrje komandode 1995. aasta eelarve ja planeeritava riiklike vahendite jaotus 1996. aastaks kahes variandis. Kirjas märgiti muuhulgas, et seoses maakonna tuletõrje komandode ülalpidamiseks planeeritud rahaliste vahendite vähesusega ja tagamaks maakonna tuletõrje edaspidist normaalset funktsioneerimist oodatakse arvamusi ja ettepanekuid. Ühe komandona on nimetatud Avinurme komandot (A komando). Teise variandi osas on märgitud, et omavalitsused sõlmivad oma teeninduspiirkonna tuletõrjekomando ülalpidamiseks vastavad lepingud, ülalpidamiseks kaasavad vajadusel ka oma eelarvelisi vahendeid, komando majanduskulud, palgad ja muu hädavajalik tuleks maksta kindlatel kuupäevadel, vaatamata väljakutsete arvust, täiendav finantseerimine peaks tulema nendest omavalitsustest, kuhu väljasõidud toimusid. Hageja poolt maakohtule esitatud 5. jaanuari 1999 halduslepingu esimesest leheküljest (tl 83) nähtus, et Ida-Viru maavanem, tegutsedes päästeseaduse (PäästeS) § 7 ja § 10 lg 3 alusel ning Avinurme Vallavalitsus sõlmisid halduslepingu riikliku kohustuse täitmiseks tuletõrje- ja päästealal. Lepingu järgi võttis kohalik omavalitsus endale kohustuse tuletõrje- ja päästetööde korraldamiseks ning maavanem tööde finantseerimise kohustuse. Lepingus sätestati, et maavanem kohustub muuhulgas juhendama kohaliku omavalitsuse päästeasutust (tuletõrjekomandot) tuletõrje- ja päästetööde korraldamisel. Avinurme Vallavalitsuse 23. septembri 2011 tõendist (TVK tl 16) nähtus, et hageja töötas Avinurme VT komandos tuletõrjuja-päästjana ning alates 1. juulist 2004 toimus Avinurme VT komando töötaja üleminek Ida-Virumaa Päästeteenistuse koosseisu. Avinurme Vallavalitsuse
12.oktoobri 2011 selgitusest (TVK tl 29) tuleneb, et tuletõrje- ja päästeseaduse § 3 lg 2 sätestas, et tuletõrje- ja päästetöid korraldavad kohalikud omavalitsused ja riik, kohalike omavalitsuste tuletõrje- ja päästeasutusi finantseeriti riigieelarvest, vald võis täiendavalt finantseerida. Avinurme VT komando ei olnud valla hallatavaks asutuseks ning sel pole olnud põhikirja. Eeltoodust ei saanud maakohus teha järeldust, et hageja oli vabatahtlik tuletõrjuja või et vaatamata Avinurme VT komando nimetusele (VT, viide „vabatahtlik“) oli tegemist iseseisva mittetulundusühinguga (vabatahtlikest koosnev ühing). Maakohtu arvates ei mõjutanud asjaolu, kas riigi ja vallavalitsuse poolt finantseeritav ja hallatav tuletõrje- ja päästetöödeks ettenähtud struktuur oli registreeritud kohaliku omavalitsuse asutusena või mitte, sisuliselt PäästeTS § 13 lg 2 p 1 kohaldamist. Lähtuda ei saanud pelgalt nimetatud seaduse sätte grammatilisest tõlgendamisest. Viidatud sätte eesmärk on arvestada valdades tuletõrje- ja päästetöötajatena töötanud isikute päästetöötaja staaži alates 24. aprillist 1994. Maakohus märkis, et uue päästeteenistuse seaduse vastuvõtmisega muudeti ka varasemat regulatsiooni (§ 48), mille
kohaselt arvestati teenistusstaaži hulka enne 1. jaanuari 2005 vaid maavalitsuse hallatavates päästeasutustes töötatud aeg. Aprillis 2005 osundas õiguskantsler oma märgukirjas (tl 7–10) tähelepanu päästeteenistujate staažiküsimusele ja ebavõrdsele kohtlemisele. Ebavõrdse kohtlemise küsimusele on viidatud ka seaduseelnõu seletuskirjas. Maakohus märkis kostjale, et vaatamata töölepingus märgitud pideva staaži arvestamise ajale (01. juulist 2004), ei saa selline märge muuta seadusega sätestatud korda (PäästeS § 13 lg 2 p 1). PäästeS §-s 13 nimetatakse eraldi ka töötamise aega riikliku tuletõrjejärelevalve kohalikes struktuuriüksustes, tuletõrjeühingus A-komando autojuhina, tuletõrjujana, tuletõrjuja-autojuhina, vahtkonna vanemana; komando pealikuna. Maakohus rõhutas, et hagejale ei saanud ette heita, kuidas riik ja kohalik omavalitsus tuletõrje- ja päästeteenistust korraldasid, struktuuriüksuseid nimetasid, reformisid, registreerisid või registreerimata jätsid ning pelgalt sellele viidates väita, et Avinurme VT komando ei olnud kohaliku omavalitsuse päästeasutus. Maakohtu arvates ei omanud tähtsust ka menetlusosaliste arusaam õigusjärglusest või lepingute üleandmisest (üleandmata jätmisest). Võlaõigusseaduses sätestatud õiguslik regulatsioon õigusjärglusest (vt töövaidluskomisjoni otsuse põhjendus) ei ole kohaldatav avalik-õiguslikule suhtele.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Eesti Vabariik esitas Viru Maakohtu 3. augusti 2012 otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles taotletakse maakohtu otsuse tühistamist. Apellant palub menetluskulud jätta vastustaja kanda. Apellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt: 1) kohaldas ja tõlgendas kohus ebaõigesti materiaalõiguse norme. PäästeTS § 13 lg-s 2 toodud asutuste ja ametikohtade loetelu, milledel töötamise aeg arvatakse päästeteenistuse staaži hulka, on nii grammatiliselt kui sisuliselt üheselt mõistetav. Ebaõige on kohtu seisukoht, et Avinurme VT komando õiguslik staatus ei omanud käesoleval juhul tähtsust. Avinurme Vallavalitsuses ei olnud kohaliku omavalitsuse päästeasutust, vaid valla kaudu tasustati vabatahtlikke tuletõrjujaid; 2) tõlgendas kohus vääralt PäästeTS § 13 lg 2 p-i 8, kuivõrd vastustaja ei ole töötanud tuletõrjeühingus PäästeTS § 13 lg 2 p-s 8 loetletud ametikohtadel, mis annaksid alust päästeteenistuse staaži arvestamiseks; 3) ei võtnud Ida-Eesti Päästekeskus ühegi seaduse ega tehingu alusel Avinurme vallalt üle tegevusi ega töötajate töölepinguid. Ida-Eesti Päästekeskus ei olnud Avinurme valla õigusjärglane, kuivõrd lähtuvalt tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 6 lg-st 2 on õigusjärgluse aluseks tehing või seadus; 4) rikkus kohus TsMS § 330 lg-t 1, lg-t 3 ja TsMS § 331 lg-t 1. Vastustaja esitas 19. juulil 2012 toimunud kohtuistungil kohtule dokumendid (halduslepingu esimene leht, töölepingud jms), mille kohus võttis mööndusteta vastu ja käsitles otsuse tegemisel põhiliste tõenditena. Apellandile koopiaid nimetatud dokumentidest ei antud, vaid võimaldati nendega mõne minuti jooksul tutvuda. Vastustaja esindaja avaldusele mitte vastu võtta hilinemisega esitatud pabereid vastas kohus, et kohtul on lihtmenetluses õigus tutvuda ka muu teabega. Apellandil puudus võimalus pabereid hinnata ning nende osas avaldusi esitada. Samuti jäid vastuseta apellandi küsimused tõendite esitamisega hilinemise põhjuste ning tõendite allika kohta; 5) ei vasta 19. juulil 2012 toimunud kohtuistungil esitatud tõendid TsMS §-le 229 ning ei ole usaldusväärsed. Esitatud töölepingust ei nähtu, kes kellega lepingu sõlmis ning kas lepingu sõlmisid pädevad isikud. Halduslepingu esimene lehekülg ei ole käsiteldav tõendina, kui ei ole võimalik tuvastada, kas tegemist on üldse allkirjastatud dokumendiga;
6) jättis kohus üldise ja päästeteenistuse staaži arvestamisel tähelepanuta koopia vastustaja tööraamatust ja koopiad tema töölepingutest nr 201 ja nr 151. Samuti tõlgendas kohus meelevaldselt Avinurme Vallavalitsuse 23. septembri 2011 tõendit ja 12. oktoobri 2012 seletuskirja, kus sõnaselgelt ja ühemõtteliselt kinnitati, et vastustaja kuulus Avinurme vabatahtlikusse tuletõrjekomandosse, mis ei olnud valla hallatav asutus ja millel ei olnud põhikirja; 7) on asjakohatu kohtu viide õiguskantsleri 2005. aasta märgukirjale. Märgukirjas käsitleti 2005. aastal kehtinud päästeseadust ja selle §-s 48 tehtud muudatusi. Käesolevas tsiviilasi seostub PäästeTS §-ga 13 (päästeteenistuse seadus jõustus 1. märtsil 2008). Samuti ei ole õiguskantsler pöördunud Riigikohtu poole taotlusega tunnistada päästeseaduse ega päästeteenistuse seaduse sätteid põhiseadusvastaseks või kehtetuks; 8) on kohtuotsuses alusetult rõhutatud päästeteenistujate teenistusstaaži küsimuse puhul ebavõrdset kohtlemist ja viidatud päästeteenistuse seaduse eelnõu seletuskirjale. Seletuskirjas on kinnitatud, et päästeteenistuse staaži hulka ei arvestata töötamist vabatahtlikuna (seletuskirja lk 10). Ebavõrdse kohtlemise küsimust on seletuskirjas käsitletud kutseliste päästeametnike ja päästetöötajate osas neile võrdsete soodustuste andmise küsimuses (seletuskirja lk 2). Kui kutseliste päästjate ja vabatahtlike töötamist arvestatakse mõlemal juhul võrdselt päästeteenistuse staažina, kujuneks ebavõrdne kohtlemine kutseliste päästjate suhtes. Vabatahtlikud päästjad tegutsevad oma vabast ajast, põhitöö kõrvalt, ning neid ei saa selleks keegi kohustada. Vastustaja kinnitas kohtuistungil, et läks vabatahtlikuna valvesse nädala aega järjest õhtuti kell seitse, hommikul lõpetas ning seejärel puhkas kolm nädalat. Kutseliste päästjate vastutus, töökoormus ja kohustused ei ole võrreldavad vabatahtlikega.
5.A.A. vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata jätmist. Menetluskulud palub vastustaja jätta apellandi kanda. Vastuväidete kohaselt: 1) menetleti asja lihtsustatud korras (TsMS § 405 lg 1). Väikese hagihinnaga varaliste nõuetega hagide menetlemisel ei pea kohus järgima kõiki menetlusnorme (Riigikohtu lahend 3-2-1-20-10). Seega on asjakohatu apellandi väide, et kohus rikkus menetlusõiguse norme, kui käsitles kohtuotsuses tõendina vastustaja poolt kohtuistungil esitatud dokumente. Osa esitatud dokumentidest olid Päästeameti dokumendid ja pidid seetõttu olema ka apellandile teada; 2) on ebaõige apellandi seisukoht, et kohus kohaldas ebaõigesti PäästeTS § 13 lg 2 p 1 ja TLS § 97 lg 2. Kohus põhjendas eeltoodud sätete tõlgendamist kohtuotsuses piisavalt.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse resolutsiooni muutmiseks. Maakohus on õigesti hagi rahuldanud ja välja mõistnud kostjalt hageja kasuks töölepingu erakorralisest ülesütlemisest vähem ette teatatud aja eest hüvise 559,78 eurot. Ringkonnakohus muudab osaliselt hagi rahuldamise põhjendusi. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.
7.Käesolev vaidlus on saanud alguse sellest, et hageja töökoht vanempäästjana Ida-Eesti Päästekeskuse Avinurme komandos koondati. Töökoha koondamise põhjustas Avinurme päästekomando tegevuse lõpetamine alates 31. augustist 2011. Hageja keeldus talle tehtud
pakkumisest teise ametikoha osas ja temaga lõpetati tööleping 31. augustil 2011. Tööandja arvestas hageja tööstaažiks kokku 9 aastat ja 29 päeva, sh tööstaaž ENSV Siseministeeriumi Tuletõrje Valitsuse Kohtla-Järve päästerühmas 10. aprillist 1987 – 7. märtsini 1989 ja Ida-Eesti Päästekeskuses (varasem nimetus Ida-Virumaa Päästeteenistus) 1. juulist 2004 – 31. august 2011. Sellest tööstaažist lähtus tööandja (kostja) hagejale töölepingu erakorralisest ülesütlemisest ette teatamisel ja vähem ette teatatud aja eest hüvise maksmisel TLS § 97 lg 2 p 3 ja § 100 lg 5 alusel. Hageja tegutses perioodil 1. oktoober 1997 - 30. juuni 2004 Avinurme vallas tuletõrjujapäästjana, millist staaži tööandja ei ole arvestanud TLS § 97 lg 2 tähenduses tööstaažina selle tööandja (kostja) juures.
8.Käesolevas menetluses vaidlevad pooled põhiliselt selles, kas hageja töötamise periood tuletõrjuja-päästjana kohaliku omavalitsuse Avinurme VT komandos perioodil 1. oktoober 1997 kuni 30. juuni 2004 on käsitletav töötamisena kohaliku omavalitsuse päästeasutuses ja tuleb arvestada päästeteenistuse seaduse § 13 lg 2 p 1 alusel päästeteenistuse staaži hulka. Kostja väidab, et nimetatud töötamist ei saa PTS § 13 lg 2 p 1 järgse staažina arvestada, kuna hageja tegutses sel perioodil vabatahtliku päästjana, millist staaži päästeteenistuse staaži hulka ei arvata. Sellest tulenevalt vaidlevad pooled, kas hageja pidi kostjale temaga töölepingu erakorralisest ülesütlemisest etteteatamisel järgima TLS § 97 lg 2 p-s 3 või punktis 4 sätestatud tähtaega. Perioodil 1. oktoober 1997 – 30. juuni 2004 reguleeris tuletõrje- ja päästeala korraldamist ning sätestas füüsiliste ja juriidiliste isikute, kohalike omavalitsuste ning riigiasutuste kohustused, õigused ja vastutuse selles valdkonnas 23. märtsil 1994 vastu võetud tuletõrje- ja päästeseadus (edaspidi TPS, alates 30. märtsist 1998 nimetati TPS päästeseaduseks). Nimetatud seadus ei reguleerinud vabatahtlike päästjate tegevust, nende õigusi, kohustusi ja vastutust. Üksnes TPS § 8 nägi ette võimaluse tuletõrje- ja päästetööde tegemiseks vastavate mittetulundusühingute (MTÜ) kaudu, kellega maavanem või kohalik omavalitsus on sõlminud tuletõrje- ja päästetööde tegemise lepingu. Sellise lepingu sõlmimisel laienesid aga MTÜ-le maavalitsuse hallatava päästeasutuse või kohaliku omavalitsuse päästeasutuse kohustused ja õigused lepingus ettenähtud ulatuses. Vabatahtlike päästjate tegevust reguleeriti esmakordselt alles 1. septembrist 2010 kehtima hakanud päästeseaduses (§-d 32-43). Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega selles, et hagejat ei saanud vaidlusalusel perioodil pidada vabatahtlikuks päästjaks ja seetõttu ringkonnakohus ei korda kooskõlas TsMS § 654 lg-ga 6 maakohtu kõiki sellekohaseid põhjendusi oma otsuses. Maakohtu põhjenduste hulgast tuleb välja jätta viide töötamise ajale tuletõrjeühingus PäästeTS § 13 lg 1 p 8 tähenduses, kuna hageja ei ole väitnud end seal töötanud olevat. Ringkonnakohus nõustub apellandiga, et tõendite hulgast tuleb välja jätta tl 83 asuv halduslepingu esimene leht. Ka lepingu üksik leht võib olla dokumentaalseks tõendiks, kuid kohtule esitatud lepingu esilehest ei nähtu, kas leping on üldse sõlmitud. Seega ei saa nimetatud tõendiga tõendada halduslepingu sõlmimist Ida-Viru maavanema ja Avinurme valla vahel. Samas ei ole see maakohtu poolne minetus viinud maakohut lõppkokkuvõttes valele järeldusele. Muus osas ei ole maakohus tõendeid valesti hinnanud, sh Avinurme vallavalitsuse kirju.
9.Maakohus on põhjendatult tuvastanud, et hageja töötas töölepingu alusel kohaliku omavalitsuse päästeasutuses ja tema töötamist ei saa käsitleda tegutsemisena vabatahtliku päästjana. Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et PTS § 6 lg 1 kohaselt kohalik omavalitsus võib korraldada ning teha tuletõrje- ja päästetöid vallas või linnas, kui ta on moodustanud nende tööde tegemiseks päästeasutuse. Nimetatust nähtub, et kohalik omavalitsus ei võinud ise korraldada ja teha tuletõrje- ja päästetöid, kui ta ei olnud nende tööde tegemiseks päästeasutust moodustanud või sama seaduse § 8 alusel mittetulundusühinguga vastavat lepingut sõlminud.
Antud juhul nähtub hageja tööraamatust ja töölepingutest, et perioodil 1. oktoober 1997 – 30. juuni 2004 töötas hageja Avinurme Vallavalitsuses Avinurme VT komandos, mida kohus käsitleb kohaliku omavalitsuse päästeasutusena vaatamata sellele, et see ei olnud kohaliku omavalitsuse asutusena kantud vastavasse riiklikku registrisse. Ringkonnakohus märgib, et apellandi poolt viidatud Riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutuste riiklik register on asutatud alles Vabariigi Valitsuse määrusega 7. detsembrist 1999 nr 371, st pärast hageja tööle asumist Avinurme Vallavalitsuse VT komandos. Varasemalt pidid kohaliku omavalitsuse asutused olema registreeritud ettevõtteregistris, mille andmeid ei ole kohtutele esitatud.
10.Ringkonnakohus leiab, et asja lahendamiseks ei ole kohtul vaja võtta seisukohta selles, kas töötamist Avinurme VT komandos tuleb arvestada PTS § 13 lg 2 p 1 alusel päästeteenistuse staaži hulka. PäästeTS § 13 loob päästeteenistuse staaži mõiste ja paikneb seaduse kolmandas peatükis, mis on pealkirjastatud „Päästeteenistuja palk, palgaastmed ja sotsiaalsed tagatised“. Eelnõu seletuskirja kohaselt päästeteenistuse staaži (§ 13) mõiste loomise tingis vajadus eristada päästeteenistujana töötamise aeg (staaž) avalikus teenistuses töötamise ajast (teenistusstaažist). Päästeteenistuses töötamine on töötamine eriteenistuses, seega oli oluline määratleda päästeteenistusstaaž seaduse tasandil eraldi terminina. Päästeteenistuse staažist sõltuvad päästeteenistuse seaduse eelnõu kohaselt päästeteenistujate sotsiaalsed garantiid (kättesaadav: http://www.riigikogu.ee/?page=eelnou&op=ems2&emshelp=true&eid=188900&u=2013013000 0520). Põhjendatud ei ole hageja seisukoht, et päästeteenistuse seaduses päästeteenistuse staaži reguleerivad sätted on töölepingu seaduse suhtes erinormiks. TLS § 97 lg 2 sätestab töölepingu erakorralisest ülesütlemisest ette teatamise tähtajad, mis sõltuvad sellest, kui kaua töötaja töösuhe on selle tööandja juures kestnud. Ringkonnakohus leiab, et nimetatud säte eeldab üldjuhul sama tööandja juures töösuhte kestvuse tuvastamist ning selles osas ei sätesta päästeteenistuse seadus erikorda.
11.Hageja on hagiavalduses tuginenud asjaolule, et päästetöid korraldavate asutuste reformimise käigus liideti kohaliku omavalitsuse Avinurme VT komando Ida-Virumaa Päästeteenistusega etapiviisiliselt ning 1. juulil 2004 võttis Ida-Virumaa Päästeteenistus oma koosseisu Avinurme VT komandost üle 3 tuletõrjuja-päästjat. Tegemist oli faktilise õigusjärglusega endise Avinurme VT komando ja Ida-Virumaa Päästeteenistuse vahel. Maakohus ei ole nimetatud hageja väitele hinnangut andnud. Apellant väidab oma kaebuses, et ta ei ole ühegi seaduse ega tehingu alusel võtnud Avinurme vallalt üle tegevusi ega töötajate töölepinguid. Vastuseks apellandi sellele väitele märgib ringkonnakohus järgmist. Vastavalt hageja tööraamatule, kohtule esitatud töölepingutele ja töötasu arvestusele Avinurme Vallavalitsuses (lk 91) töötas hageja Avinurme Vallavalitsuse päästeasutuses kuni 30. juunini 2004 ja alates 1. juulist 2004 sõlmis hageja töölepingu nr 201 Ida- Virumaa Päästeteenistusega, kus asus tööle Avinurme tugikomando tuletõrjuja-päästja ametikohal alates 29. juunist 2004. Hageja on avaldanud, et temaga sõlmiti 2004. aastal uus tööleping seetõttu, et Avinurme VT komando kaotati ära, kuid töö läks samamoodi ja samade ülesannetega edasi ning tema pidi minema Päästeameti koosseisu (lk 78 pöördel). Avinurme Vallavalitsuse selgituskirjas Päästeametile 12. oktoobrist 2011 on märgitud, et 2004. aastal hakkasid toimuma päästeteenistuse alased reformid ja esimesed mehed Avinurme komandost võeti tööle Ida-Virumaa Päästeteenistuse alla. Kui A. A. vormistati tööle Ida-Virumaa Päästeteenistuse koosseisu jäid tema tööülesanded samaks, töökoht samuti Avinurme, amet ikka tuletõrjuja-päästja ja seda 14 aastat (töövaidluskomisjoni toimik lk 29). 1.juulil 2004 kehtinud töölepingu seaduse § 6 lg 1 p 2 kohaselt töölepingust tulenevad õigused ja kohustused lähevad uuele tööandjale üle ametiasutuse hallatava asutuse funktsioonide täielikul või osalisel üleminekul teisele isikule, kui pärast üleminekut jätkatakse sama või sarnast
tegevust. Õiguskantsleri märgukirjas siseministrile maist 2005 on märgitud, et viimasel pooleteisel aastal on toimunud ulatuslik päästetöid korraldavate asutuste reform, mis kinnitab hageja väited sel perioodil päästetöid korraldavate asutuste reformimise kohta. Ringkonnakohus leiab, et Avinurme valla kui tööandja õigused läksid hageja suhtes alates 1. juulist 2004 päästetöid korraldavate asutuste reformi käigus TLS § 6 lg 1 p 2 alusel üle Ida- Virumaa Päästeteenistusele, milline asjaolu on tõendatud eelkõige Avinurme Vallavalitsuse 12. oktoobri 2011 kirjaga ja 23. septembri 2011 tõendiga nr 19.2-3/1301. Töölepingu seaduse § 6 lg 1 p 2 kohaldumine on käesoleval juhul eeldus, mida kostja ei ole asjas ümber lükanud. Seega tuleb TLS § 97 lg 2 järgse staaži arvutamisel arvestada ka hageja töötamist tuletõrjuja-päästjana Avinurme Vallavalitsuse Avinurme VT komandos. Seetõttu tuleb asjas lugeda tuvastatuks, et hagejaga töölepingu erakorralisel ülesütlemisel tuli tööandjal lähtuda ette teatamisel TLS § 97 lg 2 p-s 4 sätestatud tähtajast ja ta pidi töölepingu erakorralisest ülesütlemisest hagejale ette teatama vähemalt 90 kalendripäeva, kuna hageja tööstaaž kostja juures oli rohkem kui kümme tööaastat. Kuna kostja nimetatud tähtaega ei järginud, siis on maakohus põhjendatult välja mõistnud töölepingu erakorralisest ülesütlemisest vähem ette teatatud aja eest kostjalt hüvise 559,78 eurot hageja kasuks
12.Muud apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse muutmiseks. Apellatsioonikaebuse väited selles, et maakohus on rikkunud kohtuistungil tõendeid vastu võttes oluliselt menetlusnormi, ei ole põhjendatud. Maakohtu protokollist ei nähtu, et apellant oleks maakohtu poolt tõendite vastuvõtmise osas esitanud vastuväiteid kohtu tegevusele, samuti ei ole apellant esitanud taotlust protokolli parandamise osas juhul, kui maakohus tema vastuväidet ei protokollinud. TsMS § 333 lg 2 ja 3 kohaselt kui menetlusosaline ei esita vastuväidet hiljemalt kohtuistungil, kus rikkumine toimus, või rikkumisele järgnenud esimeses kohtule esitatud menetlusdokumendis, olgugi, et menetlusosaline teadis või pidi viga teadma, ei saa ta vastuväidet hiljem esitada ja ei või tugineda kohtu veale ka kohtulahendi peale edasi kaevates. Ringkonnakohus on oma hinnangu maakohtu poolt vastu võetud halduslepingu esimesele leheküljele käesoleva otsuse punktis 8 andnud. Apellandi väited, et mitteusaldusväärsed on ka kohtu poolt kohtuistungil vastu võetud muud kirjalikud tõendid, sh hageja töölepingud (lk 8091), ei ole põhjendatud. Nimetatud tõendid on asjakohased ja vastavad TsMS § 272 lg-s 1 sätestatud dokumentaalse tõendi mõistele. Hageja ei ole põhistanud dokumendi võltsitust (TsMS § 277 lg 1).
13.TsMS § 171 lg 1 kohaselt jäävad menetluskulud ringkonnakohtus apellandi kanda.
Kai Kullerkupp
Viivi Tomson
Kersti Kerstna-Vaks
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.