Pankrotiõigus › Juriidilise isiku vastu esitatud pankrotiavaldus

bilansis, maksumusega 655,36 eurot, on tegelikult soetatud 2003. aastal. Nimetatud põhivara moodustavad videomakk ja sülearvuti. Võlgniku esindaja on hinnanud, et nimetatud tehnikavahendid on vananenud, ning ei ole enam kasutamiskõlbulikud, millest tulenevalt puudub neil ka turuväärtus ning tuleks bilansist maha kanda. Käesoleval ajal teadaoleva põhjal on võimalik väita, et võlgnikule kuuluva vara koguväärtuseks on 31105,00 eurot. Samas tuleb aga võtta arvesse võlgniku juhatuse liikme selgitust, mille kohaselt ettemaks ja esmakulude katteks tehtud väljamakse seoses projektiga Valgevenes aruandvale isikule, Pavel Smirnovile, ei ole tõenäoliselt tagasinõutav. Samuti on võlgniku esindaja selgitanud ka, et bilansis kajastuv põhivara on tegelikult ilmselt igasuguse turuväärtuseta, kuna põhivara moodustanud tehnikavahendid on vananenud. Sellest tulenevalt võib käesoleval ajal hinnata, et võlgnikule kuuluva vara reaalne väärtus käesoleval ajal on olematu, ning võlgnikul puudub igasugune vara. Võlgniku varalist seisundit kajastavatest andmetest nähtub, et võlgniku teadaolevad kohustused moodustavad käesoleva aja seisuga kokku 29 884,84 eurot. Teadaolevad rahalised vahendid võlgnikul puuduvad. Võlgniku arvelduskontol olev lõppsaldo on 1,80 eurot. Käesoleval ajal on võimalik anda hinnang, et võlgnikule kuuluv vara ei ole väärtuses võrdeline võlgniku teadaolevate kohustuste kogusummaga. Ajutisele pankrotihaldurile ei ole käesoleva aja seisuga teada võlgnikule kuuluvaid muid varalisi vahendeid kui käesolevas ettekandes eelpool kirjeldatu. Nõuete suurus ( 29 884, 84 eurot ) ületab varade suuruse, mille tõttu vajadus täiendava finantsanalüüsi järele puudub. Tuginedes eelpoolnimetatule ning käesoleval ajal teadaolevale, hindab ajutine pankrotihaldur võlgniku maksejõuetuse püsiva iseloomuga olevaks. Võlgniku esindaja on selgitanud, et võlgnikul puuduvad käesoleval ajal töötajad. Kuni 2011. aasta lõpuni oli võlgniku põhitegevuseks koolitus- ja konsultatsioonitegevus, samuti meeskonnatreeningute korraldamine. 2011. aasta lõpus otsustas võlgniku juhtkond ettevõtte tegevust laiendada ning eesmärgiks seati sisenemine uutele turgudele. Võlgniku esindaja on kinnitanud ka pankrotiavalduses, et võlgniku poolt teostatud ja laiendamisele suunatud investeeringud osutusid kahjumlikeks, ning kavandatud äriplaan ning analüüs ei toiminud uute turgude tingimustes. Samuti ei leitud nimetatud ajaperioodil ka koostööpartnereid ettevõtte jätkamise finantseerimiseks, ning 2012. aasta oktoobri lõpuks olid välja kujunenud püsivad makseraskused. Võlgniku esindaja on märkinud ka pankrotiavalduses, et hoolimata asjaolust, et äriühingu bilansilised varad ületavad kohustusi, moodustub võlgniku vara olulises osas lootusetuks muutunud nõudest aruandva isiku vastu, millel puudub igasugune likviidsus. Võlgniku esindaja on esitanud ajutisele pankrotihalduril võlgniku äriplaani, aastast 2011. Nimetatud äriplaani kohaselt oli eesmärgiks luua ettevõtete võrgustik endistest Nõukogude Liidu maadest ja hakata sealt tooma turiste Eesti Vabariiki. Äriplaanis on sätestatud, et ettevõttega seotud isikute hinnangul on just endised Nõukogude Liidu maad need, kelle silmis on Eesti endiselt ahvatlev sihtpunkt, mida toetab ka Eesti tugev majandusareng. Äriplaanis on ette nähtud võimaliku turuna Soome Vabariik, Läti Vabariik, Leedu Vabariik, Valgevene ning Ukraina. Samas äriplaanis on ka sätestatud 2013. aasta äriplaan, mis on julge kasvuga. Kõnealuse äriplaani riskianalüüsis on kaardistatud põhilised riskid, milleks on turusituatsiooni võimalik muutus (ette on nähtud, et selle riski maandamiseks tuleb maandada kaks eraldi riski, ehk finantsrisk ja müügirisk kui võimaliku nõudluse langus ); seadusandluse muutus, üldkulude järsk tõus jne. Võlgniku maksejõuetuse peamisteks põhjusteks saab käesoleval ajal lugeda nii ebaõnnestunud äriplaani kui ka teatava konkreetse sündmuse. Äriplaani ebaõnnestumist saab aga vaadelda kogumis probleemidega juhtimises, ehk on tehtud valearvestus ega ole võetud arvesse reaalseid asjaolusid turul eesmärgipärase edu saavutamiseks. Konkreetse sündmusena, mis võib olla tinginud maksejõuetuse, on käesoleval juhul vaadeldav aruandvale isikule, Pavel Smirnov ́i tehtud makse summas, 31 105,00 eurot, milline väljaminek osutus ettevõttele probleemseks. Võlgniku pangakonto väljavõttest ebatavalisi makseid ei nähtu. Võlgniku 2011. aasta majandusaasta aruandest nähtub, et võlgniku omakapital oli seisuga 31.12.2011 negatiivne: – 1580 eurot. Eesti Vabariigi Riigikohtu hinnangul ( 28.10.2011.a. kohtuotsus kohtuasjas nr 31-1-49-11 ) pankrotiavalduse esitamise kohustuse täitmata jätmine lisaks äriühingu netovarale

teiste raamatupidamisandmete analüüsimist ning äriplaani perspektiivikuse hindamist (kuna Riigikohtu hinnangul ei saa üldjuhul maksejõuetust tuvastada üksnes mõne raamatupidamisliku näitaja alusel). Vastavate asjaolude tuvastamine eeldab võlgniku raamatupidamise ja äriplaani osas erikontrolli läbiviimist, milles antud menetluses rahalised vahendid praeguse seisuga puuduvad. Ajutine pankrotihaldur on seisukohal, et võlgniku maksejõuetus ei ole ajutise iseloomuga ning maksejõuetuse põhjuseks on muu asjaolu PankrS § 162 lg 3 mõttes. Ajutine pankrotihaldur on seisukohal, et juhul, kui võlgnik, võlausaldaja või kolmas isik pankrotimenetluse kulude katteks deposiiti ei tasu, siis tuleks pankrotiavalduse menetlus lõpetada raugemise tõttu PankrS § 29 lg 2 alusel. Ajutine pankrotihaldur palub välja mõista ajutise halduri tasu 397 eurot riigi vahenditest ja 443 eurot võlgnikult. Kohtu põhjendused. Kohus, tutvunud ajutise pankrotihalduri arvamusega ning uurinud tõendeid, leiab, et võlgniku pankrotimenetlus tuleb lõpetada pankrotti välja kuulutamata, raugemise tõttu vastavalt PankrS § 29 lg 1, kuna võlgnikul puudub vara pankrotimenetluse kulude katteks ning eeldatavalt puudub vara tagasivõitmise ja tagasinõudmise võimalus, sealhulgas puudub võimalus esitada nõue juhtorgani liikme vastu. Ajutise halduri aruande kohaselt on võlgniku kohustuste suuruseks 29 884,84 eurot ja varaks on võlgniku arvelduskontol olev 1,80 eurot. Ajutise menetluse maht ei ole võimaldanud tuvastada, kas võlgniku maksejõuetuse põhjuseks võib olla kuriteo tunnustega tegu. Alalise maksejõuetuse tekkimise põhjuseks on muu asjaolu PankrS § 22 lg 5 mõistes. PankrS § 1 lg 2 kohaselt on võlgnik maksejõuetu, kui ta ei suuda rahuldada võlausaldajate nõudeid ja see suutmatus ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine. PankrS § 1 lg 3 kohaselt on juriidilisest isikust võlgnik maksejõuetu ka siis, kui võlgniku vara ei kata tema kohustusi ja see seisund ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine. PankrS § 29 lg 1 kohaselt kohus lõpetab määrusega menetluse pankrotti välja kuulutamata raugemise tõttu olenemata võlgniku maksejõuetusest, kui võlgnikul ei jätku vara pankrotimenetluse kulude katteks ning ei ole võimalik vara tagasi võita või tagasi nõuda, sealhulgas puudub võimalus esitada nõue juhtorgani liikme vastu. Sama paragrahvi lõike 2 järgi võib kohus lõpetada menetluse pankrotti välja kuulutamata raugemise tõttu olenemata võlgniku maksejõuetusest ka siis, kui võlgniku vara koosneb peamiselt tagasivõitmise nõuetest ja nõuetest kolmandate isikute vastu ning nende nõuete rahuldamine on vähetõenäoline. PankrS § 30 lg 1 ja 2 kohaselt, kui võlgnikul ei jätku vara pankrotimenetluse kulude katteks, määrab kohus menetluse raugemise vältimiseks pankrotimenetluse kulude katteks kohtu deposiiti makstava summa suuruse ja selle maksmise tähtaja. Kohus teatab väljaandes Ametlikud Teadaanded võimalusest maksta pankrotimenetluse kulude katteks kohtu määratud summa kohtu deposiiti. Kohus on teinud 08.01.2013.a. ettepaneku väljaandes Ametlikud Teadaanded võlausaldajatele ja kolmandatele isikutele maksta OÜ W pankrotimenetluse kulude katteks kohtu deposiitkontole 2000 eurot 10 kalendripäeva jooksul. Võlausaldajad ega kolmandad isikud nimetatud summat tasunud ei ole. Käesolevas tsiviilasjas on tõendatud, et võlgnik on püsivalt maksejõuetu. Samuti ilmneb ajutise halduri ettekandest, et puudub vara tagasivõitmise ja tagasinõudmise osas, maksejõuetus ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine. Võlausaldajad ei ole üles näidanud huvi tasuda pankrotimenetluse kulude katteks vahendeid.

PankrS § 130 lg 3 kohaselt kui juriidiline isik pankrotimenetluses lõpetatakse, siis likvideerib juriidilise isiku haldur. Haldur alustab või jätkab enne pankroti algatamist alustatud likvideerimist pärast kohtumääruse tegemist, millega kinnitati ettevõtte tegevuse ja juriidilise isiku lõpetamise otsus. Likvideerimine tuleb läbi viia pankrotimenetluse lõpuks. PankrS § 29 lg 8 kohaselt kui juriidilisest isikust võlgniku pankrotimenetlus lõpetatakse raugemise tõttu, likvideerib ajutine haldur juriidilise isiku kahe kuu jooksul pankrotimenetluse lõpetamise määruse jõustumisest arvates likvideerimismenetluseta. Kui pankrotimenetluse raugemisel on võlgnikul mingi vara, makstakse sellest kõigepealt ajutise halduri tasu ja kaetakse vajalikud kulutused. Kohus määrab OÜ W dokumentide hoidjaks OR(ik XXX). PankrS § 150 lg 1 p 2 kohaselt on pankrotimenetluse kuludeks ajutise halduri tasu. PankrS § 150 lg 4 kohaselt pankrotimenetluse raugemise korral otsustab kohus pankrotimenetluse kulude jagamise asjaolude kohaselt. PankrS § 23 lg-te 1-4 kohaselt on ajutisel halduril õigus saada oma ülesannete täitmise eest tasu, mille suuruse määrab kohus, samuti nõuda oma ülesannete täitmiseks tehtud vajalike kulutuste hüvitamist. Tasu suuruse määramisel arvestab kohus ajutise halduri ülesannete mahtu ja keerukust ning ajutise halduri kutseoskusi. Kohus kontrollib ajutise halduri ülesannete täitmiseks tehtud kulutuste põhjendatust ja kinnitab vajalike ning põhjendatud kulutuste suuruse. Tasu suuruse arvestamise aluseks on ülesannete täitmisele kuluv aeg. Ajutine haldur esitab kohtule tööaja arvestuse andmed ja taotluse kulutuste hüvitamiseks koos käesoleva seaduse § 22 lõikes 5 nimetatud aruandega. Kulutuste hüvitamise taotluses märgib haldur kulutuse suuruse, tekkimise põhjuse või aluse ja tekkimise aja. Ajutise halduri tunnitasu ülemmäär on 96 eurot. PankrS § 23 lg 4 kohaselt kui võlgniku avalduse alusel alustatud menetlus lõpetatakse raugemisega pankrotti välja kuulutamata ja võlgniku varast ei jätku vajalikeks väljamakseteks, mõistab kohus ajutise halduri tasu ja hüvitatavad kulutused välja võlgnikult, kuid võib määrata nende hüvitamise riigi vahenditest. Riigi vahenditest ei hüvitata ajutise halduri tasu ja kulutusi suuremas summas kui 397 eurot (sealhulgas seaduses ettenähtud maksud, välja arvatud sotsiaalmaks). Ajutine pankrotihaldur palub määrata ajutise pankrotihalduri tasuks 840 eurot, millest 397 eurot välja mõista riigi vahenditest ja 443 eurot võlgnikult. Kohus leiab, et halduri taotlus on põhjendatud ning kuulub rahuldamisele. Riigi vahenditest tuleb välja mõista ajutise halduri tasu summas 397 eurot ja 443 eurot võlgnikult.

/allkirjastatud digitaalselt/ Liili Lauri kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.