AS Nordea Finance Estonia hagi Aiu Põllumajandus OÜ vastu 39 560,40 euro väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses Vaidlustatud kohtulahend
39 560,40 eurot
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
AS Nordea Finance Estonia apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende
Apellant (hageja): AS Nordea Finance Estonia (registrikood: 10237140), esindaja vandeadvokaat Katri Tomson
esindajad
RESOLUTSIOON
Tartu Maakohtu 02. oktoobri 2012 tagaseljaotsus
Vastustaja (kostja): Aiu Põllumajandus OÜ (registrikood: 10124246), esindaja advokaat Kalle-Kaspar Sepper Tühistada Tartu Maakohtu 02. oktoobri 2012 tagaseljaotsus ja saata AS Nordea Finance Estonia hagi Aiu Põllumajandus OÜ vastu 39 560,40 euro väljamõistmiseks maakohtule täies ulatuses läbivaatamiseks. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Menetluskulude jaotuse otsustab maakohus asjas lahendi
tegemisel. Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Kassatsioonkaebuse Riigikohtusse võib menetlusosaline esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.AS Nordea Finance Estonia (hageja) esitas 10. veebruaril 2012 hagi Aiu Põllumajandus OÜ (kostja) vastu, milles taotles kostjalt võlgnevuse summas 39 560,40 eurot väljamõistmist ja menetluskulude kostja kanda jätmist. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja Grain Marketing OÜ 25. veebruaril 2010 faktooringulepingu nr 182, millega Grain Marketing OÜ kohustus hagejale loovutama faktooringulepingu vältel kõik faktooringulepingu lisas 1 sätestatud ostjale esitatud rahalised nõuded, mis ei olnud vastuolus faktooringulepinguga. Grain Marketing OÜ pidi faktooringulepingu tähtaja jooksul väljastama ostjale kõik arved märkega, et arved kuuluvad tasumisele hagejale. Faktooringulepingu lisa 1 kohaselt oli kostja faktooringulepingus määratletud ostjaks ja seega faktooringuvõlglaseks võlaõigusseaduse (VÕS) § 256 tähenduses. Grain Marketing OÜ loovutas hagejale rahalise nõude kostja vastu, mis tulenes kostjale müüdud vilja arvest nr 220037 summas 39 560,40 eurot, millel oli märge arvel näidatud nõude loovutamisest hagejale. Faktooringulepingu p-st 16.2 tulenes, et loovutamise ja hageja poolt nõude omandamise hetkeks loetakse Grain Marketing OÜ poolt ostjale arve väljastamise kuupäev. Faktooringulepingu p 16.5.1 kohaselt koondloetelu esitamisega hagejale kinnitas Grain Marketing OÜ, et arvete aluseks olevate kaupade müük või teenuse osutamine on toimunud vastavalt Grain Marketing OÜ ja kostja vahelises lepingus kokkulepitud tingimustele. Eeltoodu kinnituseks edastas Grain Marketing OÜ hagejale arve nr 220037 koos kostjapoolse kinnitusega arvel nr 220037 märgitud kauba kättesaamise kohta. Grain Marketing OÜ krediteeris arve nr 220037 hagejat informeerimata ja eelneva nõusolekuta põhjusel, et kostja ei olnud, hoolimata hagejale antud kinnitusest arvel nr 220037, märgitud kaupa kätte saanud, milline kinnitus oli hageja poolt nõude aktsepteerimise ja faktooringuavansi Grain Marketing OÜ-le väljamaksmise aluseks faktooringulepingu p 16.4 kohaselt. Eeltoodust tulenevalt ei olnud kostja tasunud hagejale arvel nr 220037 märgitud kauba ostuhinda summas 39 560,40 eurot. Hageja oli seisukohal, et kuivõrd kostja kinnitas eelnevalt arvel nr 220037 märgitud kauba kättesaamist, siis eeltoodud kostja vastuväited ei anna õigust hagejale arve nr 220037 tasumata jätmiseks. Hageja nõu tuleneb VÕS § 256 lg-st 1. Hageja soovis hagi põhistades tugineda kahele erinevale alternatiivsele õiguslikule alusele.
Hageja oli seisukohal, et kostja allkiri arvel nr 220037 oli VÕS § 30 lg 1 p1 järgi konstitutiivseks võlatunnistuseks hageja ees. Kostja kinnitas oma allkirjaga arvel nr 220037 kohustuse olemasolu hageja ees ja vastuväidete puudumist kauba kättesaamise osas. Kostja lõi oma allkirjaga uue, loovutatud nõudest sõltumatu võlasuhte, millega kinnitas kohustuse olemasolu hageja ees. Hagejal oli võimalik nõuda kostjalt kohustuse täitmist VÕS § 108 lg 1 järgi ning kuna tegemist oli iseseisva (s.o abstraktse) kohustusega sai hageja nõuda kostjalt kohustuse täitmist olenemata vastuväidetest, mis võisid tuleneda müügilepingust ja mida kostja saaks vastuväidetena kasutada hageja vastu. Alternatiivselt soovis hageja analoogia korras kohaldada võlaõigusseaduse faktooringulepingu regulatsiooni. Hageja leidis, et analoogselt VÕS § 258 lg-s 1 sätestatule ei olnud kostjal antud juhul võimalik kauba mittekättesaamise vastuväidet esitada, kuna ta oli kauba kättesaamist juba allkirjaga kinnitanud. Võlaõigusseaduse kommentaaride järgi on VÕS § 258 lg 1 eesmärk piirata faktooringuvõlgniku õigusi esitada nõudeid faktoori suhtes tulenevalt nõude aluseks oleva lepingu rikkumisest, kui tal on sellise nõude esitamise õigus faktooringu kliendi suhtes. Faktooringuvõlgnik peaks vastuväiteid ja nõudeid esitama eelkõige faktooringu kliendi, mitte faktoori, vastu, s.o kostja peaks esitama hagejale loovutatud arve nr 220037 alusel kauba saamise nõude Grain Marketing OÜ vastu. Seaduse sisemise loogika ja faktooringu mõtte ning majandusliku eesmärgi kohaselt ei peaks faktoori positsioon olema sõltuvuses üksnes talle raha maksmisest. VÕS § 258 lg 1 kui erisäte VÕS § 171 lg1 suhtes laieneb ka käesolevale juhtumile. Faktooringuvõlgnikul on küll põhimõtteline õigus faktoori nõudele vastuväiteid esitada, ent faktooringulepingu iseloomust tulenevalt ei saaks ta seda teha siis, kui ta on nõude üleminekust teadlik ning andnud faktoorile kinnituse vastuväidete puudumise kohta. Selline käitumine oleks vastuolus ka hea usu põhimõttega.
2.Kostja vaidles hagiavaldusele vastu ja taotles selle rahuldamata jätmist. Vastuväidete kohaselt väljastas Grain Marketing OÜ kostjale 25. veebruaril 2011 arve nr 220037 148 tonni odra eest summas 39 560,40 eurot. Vaatamata asjaolule, et Grain Marketing OÜ ei olnud kostjale arvel näidatud vilja tarninud, allkirjastas kostja esindaja ekslikult dokumendi, milles kinnitas, et on arvel kajastatud vilja juba kätte saanud. Tegelikkuses soovis kostja esindaja kinnitada vaid arve kättesaamist. Faktiliselt Grain Marketing OÜ arvel kajastatud vilja kostjale ei tarninud, mistõttu puudus kostjal ka kohustus arve nr 220037 tasumiseks. Kostja avaldas, et Grain Marketing OÜ kui kauba väidetav tarnija väljendas seisukohta, et tarnet tegelikkuses toimunud ei ole. Nimetatud asjaolu tõendas Grain Marketing OÜ poolt 27. aprillil 2011 kostjale väljastatud kreeditarve nr 220047. Hageja avaldas hagiavalduses, et ta ei andnud Grain Marketing OÜ-le nõusolekut kreeditarve esitamiseks. Nimetatud väitega asus hageja seisukohale, et kostjal oli jätkuvalt kohustus tasuda arve nr 220037. Kostja hinnangul oli selline hageja seisukoht väär ja kehtiva õigusega vastuolus. Hageja nõude ja sellele vastav kostja tasumiskohustus sai tuleneda vaid Grain Marketing OÜ ja kostja vahelisest müügitehingust, mitte faktooringulepingust, mis oli hageja ja Grain Marketing OÜ vaheline õigussuhe, milles kostja ei osalenud. Kostja poolt ekslikult allkirjastatud kauba vastuvõtmist kinnitav dokument võimaldab vaid eeldada, et kaup on üle antud. Kuna nii kostja kui Grain Marketing OÜ avaldasid, et vilja nimetatud koguses kostjale üle ei antud, siis lükkas kostja ümber vastuvõtmist kinnitavast dokumendist tuleneva eelduse. Hagejal on käesoleva juhul nõue vaid Grain Marketing OÜ vastu, mitte kostja kui isiku vastu, kes sõlmis faktooringu kliendiga (Grain Marketing OÜ) müügilepingu, mida Grain Marketing OÜ kunagi täitma ei asunud. Hagiavalduse kohaselt nõuab hageja kostjalt võlgnevuse tasumist VÕS § 256 lg 1 alusel, sest hageja nõue tulenes Grain Marketing OÜ ja kostja vahelisest lepingust. Hageja käsitlus, mis käsitles nõude õigusliku alusena VÕS § 256, oli väär.
Alternatiivselt leidis hageja, et kostjapoolne arve allkirjastamine, millel oli märge kauba kättesaamise kohta, oli võlatunnistus VÕS § 30 lg 1 p 1 mõttes. Kostja nimetatud seisukohaga ei nõustunud. Käesoleval juhul võinuks kauba kättesaamise kinnitamisega tekkida vaid esmane kohustus, mitte mõni uus kohustus. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-72-08 märkinud, et poolte tahe luua iseseisev kohustus peab kokkuleppest selgelt nähtuma ning seda peab tõendama võlausaldaja. Faktooringulepingu p-st 24.9 nähtus, et faktooringu kliendil on ka pärast hagejapoolse makse tegemist absoluutne õigus faktooringu kliendiga sõlmitud lepingust taganeda või see üles öelda, kartmata, et faktoor (hageja) talle mistahes alusetuid nõudeid esitama hakkab. Kostja hinnangul oli asjakohatud hageja viited VÕS § 258 lg-le 1. Hageja seisukoht, et tema faktoorina on suuremas ulatuses kaitstud faktooringu kliendi poolsete rikkumiste korral, kui seda on faktooringu võlgnik, oli arusaamatu ja põhjendamatu. Võlaõiguse üldise põhimõtte järgi vastutatakse kas lepingu alusel või siis lepinguvälise kahju tekitamise kaudu. Hageja ja kostja vahel leping puudus ning selles osas ei olnud ka vaidlust. Hageja möönis, et kostjal ei tekkinud kunagi müügilepingust tulenevat kohustust Grain Marketing OÜ ees (mistõttu ei olnud võimalik olematut nõuet ka hagejale loovutada). Lepinguväliselt ei ole kostja hagejale kahju tekitanud. Kahju tekitas hagejale Grain Marketing OÜ, mitte isik, keda Grain Marketing OÜ ise teises õigussuhtes samuti pettis. Kostja hinnangul oli hagi esitatud vale isiku vastu.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohtu 02. oktoobri 2012 tagaseljaotsusega jäeti rahuldamata AS Nordea Finance Estonia hagi Aiu Põllumajandus OÜ vastu võla väljamõistmiseks. Maakohus leidis, et hagi tuli jätta rahuldamata. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 413 lg 1 kohaselt kui hageja taotleb kohtuistungile ilmumata jäänud kostja vastu tagaseljaotsuse tegemist, teeb kohus hageja kasuks tagaseljaotsuse tingimusel, et hagi on hagiavalduses märgitud ulatuses ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud. Sel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks. Kui hagi ei ole õiguslikult põhjendatud, teeb kohus otsuse, millega jätab hagi rahuldamata. Kuna kostja ei ilmunud 19. septembril 2012 toimunud kohtuistungile, taotles hageja tagaseljaotsuse tegemist. Kostja ei teatanud maakohtule enne kohtuistungit mõjuvat põhjust istungile ilmumata jätmiseks ega esitanud taotlust istungi edasilükkamiseks. Seega pidas maakohus põhjendatuks tagaseljaotsuse tegemist, kuid kuna hagi ei olnud õiguslikult põhjendatud, tegi maakohus vastavalt TsMS § 413 lg-le 1 otsuse, millega jättis hagi rahuldamata. Maakohus leidis, et hageja ja Grain Marketing OÜ sõlmisid faktooringulepingu võlaõigusseaduse (VÕS) § 256 lg 1 mõistes, mille kohaselt kohustus Grain Marketing OÜ loovutama hagejale faktooringulepingu lisaks olevas ostjate nimekirjas nimetatud ostjale esitatud rahalised nõuded. Faktooringulepingu lisaks olevas ostjate nimekirjas oli ostjana märgitud ka kostja. Arve nr 220037 on allkirjastanud nii Grain Marketing OÜ esindaja kui ka kostja juhatuse liige. Arvetel oli ka märge, et arvel näidatud nõue oli loovutatud hagejale. Kostja väitis, et tegelikult Grain Marketing OÜ nimetatud arvete alusel kostjale vilja ei tarninud. Selle kinnituseks esitas kostja Grain Marketing OÜ poolt 27. aprillil 2011 väljastatud kreeditarve summas 39 560,40 eurot. Kostja selgitas oma 04. juuli 2012 vastuses (kd II, tl 1–4), et viljaäris ei toimu mistahes koguse vilja üleandmine mitte kunagi arve alusel. Teiste viljamüüjate ja kostja vaheliste tehingute dokumentatsioonist nähtuvalt tuli kostja söödatootmisse kogu tooraine läbi kaalumaja, kus vormistatakse saatelehed, mis allkirjastatakse kostjapoolse kaaluja poolt. Hageja oma 31. juuli 2012 vastuses (kd II, tl 10–13) pidas kostja esitatud tõendeid ja selgitusi asjakohatuteks, leides, et kostja oli kaotanud õiguse tugineda kauba mittesaamise vastuväitele hageja suhtes. Maakohus ei nõustunud hagejaga selles, et kauba kättesaamine ei omanud käesolevas asjas tähtsust. Hageja ei esitanud maakohtule tõendeid selle kohta, et kostja sai kauba
kätte. Ülaltooduga oli maakohtu hinnangul tõendatud, et arve nr 220037 alusel kostjale vilja ei tarnitud. Maakohus oli seisukohal, et kostja ei olnud faktooringulepingu pool ning sellest tulenevalt puudusid kostjal hageja suhtes ka faktooringulepingust tulenevad kohustused. Maakohus, viidates VÕS § 164 lg-le 1, VÕS § 171 lg-le 1, VÕS § 208 lg-le 1 ja VÕS § 213 lg-le 3, tuvastas, et Grain Marketing OÜ ei tarninud kostjale vaidlusaluste arvete alusel vilja. Samuti ei olnud tõendatud, et Grain Marketing OÜ ja kostja vahel oleks olnud kokkulepe kauba eest tasumises enne selle tarnimist. Eeltoodule tuginedes ei olnud kostjal tekkinud ka vilja eest tasumise kohustust. Kuna Grain Marketing OÜ-l ei tekkinud kostja vastu nõudeõigust, siis ei saanud Grain Marketing OÜ nõuet hagejale ka loovutada. Maakohus nõustus kostjaga, et antud juhul puudus alus VÕS § 258 lg 1 rakendamiseks analoogia raames. Käesolev vaidlus ei olnud analoogne VÕS § 258 lg-s 1 kirjeldatuga, kuna kostja ei olnud hagejale raha tasunud ning kostja ei olnud hageja vastu esitanud ka mingeid nõudeid. Samuti puudus vajadus analoogia kohaldamiseks, kuna vaidlusalust olukorda reguleerivad (VÕS §§ 256–258 reguleerimata küsimustes) nõuete ülemineku üldsätted (VÕS 9. peatükk
1.jagu). Seega ei saanud antud vaidluse puhul rakendada VÕS § 258 lg 1. Eeltoodust tulenevalt oli nõude loovutamisele tuginev hageja nõue kostja vastu põhjendamatu. Maakohus ei nõustunud hagejaga selles, et kostja allkiri arvel nr 220037, millega ta kinnitab kauba kättesaamist, oli konstitutiivne võlatunnistus VÕS § 30 lg 1 järgi. Maakohus leidis, et kinnitust kauba kättesaamise kohta ei saanud pidada iseseisva kohustuse loomiseks ega ka kohustuse olemasolu tunnistamiseks. Kauba kättesaamise kinnitamine ei tähenda automaatselt maksekohustuse tunnustamist. Tahe luua iseseisev kohustus peab kohustatud isiku tahteavaldusest selgelt nähtuma. Vaidlusalustes arvetes ei viidanud miski sellele, et kostjal oli arvete allkirjastamisega (kauba kättesaamise kinnitamisega) tahe luua iseseisev kohustus või tunnistada võlgnevuse olemasolu. Seega oli põhjendamatu VÕS § 30 lg-le 1 tuginev hageja nõue kostja vastu.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.AS Nordea Finance Estonia esitas Tartu Maakohtu 02. oktoobri 2012 tagaseljaotsuse peale apellatsioonkaebuse, milles taotleb maakohtu otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega rahuldatakse tagaseljaotsusega AS Nordea Finance Estonia hagi Aiu Põllumajandus OÜ vastu. Apellant palub menetluskulud jätta vastustaja kanda. Apellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt: 1) nõustus hageja maakohtu seisukohaga, et tagaseljaotsuse tegemine oli põhjendatud, kuivõrd kõik eeldused tagaseljaotsuse tegemiseks olid täidetud. Apellant ei vaidlusta asjas tagaseljaotsuse tegemist ning tagaseljaotsuse tegemist ei ole vaidlustanud ka vastustaja. Lähtuvalt TsMS §-st 420 ja TsMS §-st 415 võib kostja tagaseljaotsuse peale 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest esitada kaja. Kostja nimetatud aja jooksul kaja ei esitanud. Seetõttu tuleb jätta tähelepanuta kostja vastuväited tagaseljaotsuse tegemisele; 2) rikkus maakohus otsuse tegemisel TsMS § 410 ja TsMS § 413. Maakohus tegi formaalselt tagaseljaotsuse, kuid asus tegelikkuses lahendama asja sisuliselt, hinnates asjas kogutud tõendeid, tuvastades asjaolusid ning rajades sellele oma otsuse. Kohus ei oleks käesoleval juhul tohtinud asja sisuliselt lahendada, kuivõrd hageja taotles tagaseljaotsuse tegemist ja kostja ei andnud nõusolekut asja sisuliseks läbivaatamiseks kirjalikus menetluses või istungil ilma tema osavõtuta. Kui tagaseljaotsuse tegemise eeldused on täidetud, peab kohus hageja taotluse rahuldama ning tegema asjas tagaseljaotsuse. Kui tagaseljaotsuse tegemise eeldused ei ole täidetud, tuleb kohtul jätta hageja taotlus rahuldamata ning lükata asja arutamine edasi. Kohtul
puudub olukorras, kus hageja on taotlenud tagaseljaotsuse tegemist, õigus asuda asja omaalgatuslikult ja hageja tagaseljaotsuse taotlust eirates sisuliselt lahendama. Kohus saaks kostja istungile ilmumata jäämise korral sisuliselt asja lahendada vaid hageja sellekohasel taotlusel. Kui hageja asja sisulise läbivaatamise taotlust ei esita või kui hageja taotleb tagaseljaotsuse tegemist, kuid kohus seda taotlust ei rahulda peab kohus asja arutamise edasi lükkama; 3) on kohtul kaks võimalust, kui hageja taotleb tagaseljaotsuse tegemist ning kohus leiab, et tagaseljaotsuse tegemise eeldused on täidetud. Esiteks, kui hagi on hagiavalduses märgitud ulatuses ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud, siis peab kohus hagi tagaseljaotsusega rahuldama. Teiseks, kui hagi ei ole õiguslikult veenev, siis tuleb kohtul jätta hagi rahuldamata. Hagi õigusliku veenvuse kontrollimisel loetakse kõik hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks, seega tõendatuks (sõltumata sellest, kas kostja on neile varasemas menetluses vastu vaielnud või mitte). Hageja poolt esitatud asjaolude tõendatuks lugemine ongi see kahjulik tagajärg, millega kostja peab kohtuistungile ilmumata jäämisel arvestamata; 4) on õiguskirjanduses leitud, et tagaseljaotsuse tegemisel ei hinda kohus tõendeid ega kostja vastuväiteid. Ka Riigikohus on oma lahendis 3-2-1-152-06 (p14) leidnud, et kohus peab lähtuma sellest, et hageja väited ei vaja tõendamist, kuna seadus loeb need kostja poolt omaksvõetuks. Viimati mainitu kehtib ka juhul, mil kostja on esitanud hagile vastuväiteid, kuid tema kahjuks tehakse tagaseljaotsus. Kostja peab sellise õigusliku sanktsiooniga arvestama ja alati hagile vastama ja istungil osalema. Otsuses nr 3-2-1-95-99 on Riigikohus nõustunud ringkonnakohtu otsuses väljendatud seisukohaga, et kohus ei pea tagaseljaotsuses tõendeid hindama. Lahendis nr 3-2-1-103-12 (p 14) märkis riigikohus, et kostja väidetega tagaseljaotsuse tegemisel ei arvestata; 5) eksis maakohus tagaseljaotsuse tegemisel hagi veenvuse kontrollimisel ning asus ebaõigesti seisukohale, et hagi ei olnud õiguslikult põhjendatud, mistõttu ei saanud seda tagaseljaotsusega rahuldada. Maakohus kohaldas ebaõigesti materiaalõiguse norme VÕS § 171 lg 1, § 208 lg 1 ja § 213 lg 3 ning jättis VÕS § 258 lg 1 (analoogia korras) ning VÕS § 6 ja § 23 või alternatiivselt VÕS § 30 lg 1 üldse kohaldamata, kuigi asjaoludest tulenevalt oleks nimetatud sätteid pidanud kohaldama. Kuna tagaseljaotsuse tegemisel loetakse kõik hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks, siis oleks kohus pidanud lugema tõendatuks ka asjaolu, et arvel nr 220037 märgitud kaup oli kostjale üle antud ning arvel nr 220037 kajastatud rahaline nõue müüja Grain Marketing OÜ poolt loovutatud. Esmalt oleks kohus pidanud hagi rahuldama tuginedes võlaõigusseaduse sätetele, mille kohaselt on ostjal kohustus müügilepingu alusel tasuda müüjale kauba ostuhind ning mille kohaselt tuleb nõude loovutamise korral täita loovutatud nõudele vastav rahaline kohustus uuele võlausaldajale. Alternatiivselt oleks kohus saanud hagi rahuldada ka tuginedes analoogia korras VÕS § 258 lg-le 1 ning VÕS §-le 30, kuivõrd hageja hinnangul ei ole kauba saamine hagi rahuldamise ainsaks ja obligatoorseks eelduseks. Paraku rikkus maakohus menetlusnormi, mille kohaselt loetakse tagaseljaotsuse tegemisel hagis esitatud asjaolud kostja poolt omaksvõetuks ning asus ise asjas kogutud tõendeid hindama ja tõenditele tuginedes asjaolusid tuvastama; 6) on tõendatud, et vastustaja sai Grain Marketing OÜ-lt kauba kätte. Apellant on kogu menetluse kestel tuginenud sellele, et vastustaja ise on apellandile kauba kättesaamist kinnitanud. Apellant ei ole kunagi omaks võtnud asjaolu, et kostja ei ole tegelikult vaidlusalust kaupa kätte saanud, nagu vastustaja menetluses väita püüab. Apellant on viidanud ka kolmanda isikuna menetlusse kaasatud Grain Marketing OÜ (pankrotis) pankrotihalduri seisukohtadele, milles samuti kinnitatakse kauba kättesaamist. Samuti on apellant esitanud vastuväiteid Grain Marketing OÜ (pankrotis) õigusele loovutatud nõuet pärast apellandile loovutamist käsutada ning loovutatud nõuet kajastava arve suhtes kreeditarvet esitada. Olukorras, kus Grain Marketing OÜ (pankrotis) ei võinud kreeditarvet väljastada, ei saanud kreeditarve õigusvastane
väljastamine automaatselt tähendada seda, et krediteeritud arvel kajastatud kaupa tegelikkuses üle ei antud. Üksnes asjaolu, et apellant on alternatiivselt tuginenud ka sellele, et asjaolu, kas ostjale tegelikkuses müüja poolt kaup üle anti või mitte, ei ole nõude rahuldamise seisukohalt määrav.
5.Vastustaja Aiu Põllumajandus OÜ vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata jätmist. Vastustaja palub jätta kõik menetluskulud apellandi kanda. Vastuväidete kohaselt: 1) ei ilmunud vastustaja 19. septembril 2012 (teisele) eelistungile ja apellant taotles kohtult tagaseljaotsust. 20. septembril 2012 saatis vastustaja esindaja asja menetlevale kohtunikule e-kirja, milles teavitas ootamatust haigusest ja töövõimetuslehel viibimisest alates
19.septembrist 2012. Viidatus kirjas rõhutas vastustaja, et vaidleb jätkuvalt hagile kogu ulatuses vastu ning juhtis kohtu tähelepanu, et juhul kui kohus peaks vaatamata vastustaja poolt esitatavale tõendile haigestumise kohta kaaluma tagaselja otsuse tegemist, siis vastavalt TsMS § 413 lg 1 viimasele lausele tuleks käesolevas asjas teha otsus, millega jätta hagi rahuldamata, sest hagi ei ole õiguslikult põhjendatud. Vastustaja esitas 25. septembril 2012 kohtule töövõimetuslehe tõendamaks istungilt puudumise mõjuvat põhjust. Vastustaja taotles TsMS § 437 p 2 tuginedes, et kohus ei teeks tagaseljaotsust. 01. oktoobril 2012 esitas vastustaja täiendavad seisukohad selle kohta, et esinevad kaja esitamise alused ning hagi rahuldava tagaseljaotsuse tegemine ei ole hagi õigusliku põhjendamatuse tõttu võimalik. 02. oktoobril 2012 tegi maakohus otsuse, millega jättis hagi rahuldamata; 2) kui ringkonnakohus asub seisukohale, et maakohus on rikkunud menetlusõigusnorme ulatuses, mis tõi kaasa ebaõige otsuse, siis on käesolevas asjas võimalik vaid menetlust jätkata, mitte rahuldada apellandi taotlust maakohtu otsuse tühistamiseks ja hagi rahuldava tagaseljaotsuse tegemiseks ringkonnakohtu poolt. Riigikohus on lahendis nr 3-2-2-5-10 märkinud, et õiguse ühetaolise kohaldamise huvides peab kolleegium vajalikuks märkida, et olukorras, kus kostja on esitanud hagivastuse seitse päeva pärast kohtu määratud tähtaja möödumist, kuid samas teeb kohus tagaseljaotsuse 6 kuud pärast hilinenud hagivastuse esitamist, jättes selles kostja vastuse TsMS § 331 alusel tähelepanuta, on kohus ületanud TsMS § 407 lg-s 1 sätestatud diskretsiooni piire. TsMS § 407 lg 1 kohaselt võib kohus teha tagaseljaotsuse, kui kostja ei esitanud vastust tähtaegselt. Kolleegiumi hinnangul tuleks aga sellisel juhul eelistada tagaseljaotsuse tegemisele menetluse jätkamist. Käesolevas asjas teatas vastustaja koheselt, st järgmisel päeval, kohtule istungile mitteilmumise mõjuvast põhjusest, aga ka asjaolust, et ta jääb kõigi oma seisukohtade juurde ning ei võta hagi mingil juhul õigeks. Kuna tagaseljaotsust ei olnud mõjuvat põhjust tõendava tõendi esitamise ajaks tehtud, olnuks otstarbekas menetlust jätkata, kuid seda vaid juhul, kui hagi oleks olnud õiguslikult põhjendatud ulatuses, mis ei oleks muutnud võimatuks maakohtul hagi TsMS § 407 lg 6 alusel rahuldamata jätta; 3) on riigikohus lahendis 3-2-1-152-06 õigusliku veenvuse osas märkinud, et TsMS § 407 paneb kohtule hagi õigusliku põhjendatuse kontrollimise kohustuse, mis tähendab, et kohus peab subsumeerima hageja esitatud asjaolud õigete õigusnormide alla. Apellandi poolt esitatud hagi ei ole veenev juba ainuüksi selle tõttu, et hagiavalduses on apellant ise viidanud asjaolule ja tõendile, millest nähtub, et esialgne võlausaldaja on vastustajale esitatud arve krediteerinud, mis tähendab, et vastustaja ei saanud müügilepingu esemeks olevat vilja kunagi kätte ning seega ei tekkinud vastustajal ka kohustust, mille täitmist apellant vastustajalt nõuda saaks. Hagiavalduses on apellant asunud õiguslikult põhjendamatule seisukohale, et arve, mille esitamise aluseks olevat kaupa vastustaja kunagi kätte ei saanud ning mis on kreeditarvega annulleeritud, allkirjastamine on oma sisus võlatunnistus. Apellant ei ole oma hagi õiguslikult põhjendanud viisil, mis võimaldanuks kohtul hagi tagaseljaotsusega rahuldada. Apellant ei ole väitnud, et vastustaja on müügilepingu eseme kätte
saanud, vaid asunud õiguslikult põhjendamatule seisukohale, et hagi rahuldamise seisukohalt puudub sellel asjaolul mõju. Apellant on hagis ja muudes menetlusdokumentides möönnud, et vastustaja ei ole kaupa kätte saanud, kuigi sõnaselgest omaksvõtust on apellant keeldunud. Maakohus on kaevatavas otsuses õigesti leidnud, et apellandi poolt hagiavalduses esiletoodud faktiliste asjaolude suhtes ei ole võimalik analoogia korras kohaldada VÕS § 258 lg 1 ning et arve allkirjastamine ei ole võlatunnistus VÕS § 30 lg 1 mõttes. Seega on maakohus kokkuvõttes jõudnud õigele järeldusele, et hagi on õiguslikult põhjendamata ning see tuleb jätta rahuldamata.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt. Ringkonnakohus tühistab Tartu Maakohtu 02. oktoobri 2012 tagaseljaotsuse ning saadab AS Nordea Finance Estonia hagi Aiu Põllumajandus OÜ vastu 39 560,40 euro väljamõistmiseks maakohtule täies ulatuses läbivaatamiseks.
7.Ebaõige on apellandi väide, et kuna kostja ei ole seaduses sätestatud tähtaja jooksul kaja esitanud, siis tagaseljaotsuse tegemise seaduslikkus on lõplikult otsustatud. TsMS § 656 lg 2 kohaselt on ringkonnakohtul õigus apellatsioonkaebuse põhjendustest olenemata tühistada esimese astme kohtu otsus ja saata asi uueks arutamiseks esimese astme kohtule ka teiste menetlusõiguse normide olulise rikkumise tõttu, kui rikkumist ei ole võimalik apellatsioonimenetluses kõrvaldada. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on tagaseljaotsuse tegemisel rikkunud oluliselt menetlusnorme ning seetõttu tuleb maakohtu tagaseljaotsus tühistada ja saata asi täies ulatuses maakohtule läbivaatamiseks.
8.TsMS § 413 lg 3 p 2 järgi kohus ei tee tagaseljaotsust, kui kostja on teatanud kohtule mõjuvast põhjusest kohtuistungile ilmumata jätmiseks ja on seda põhistanud. Asja materjalide kohaselt toimus 19. septemberil 2012 eelistung, millele kostja ei ilmunud ja hageja taotles tagaseljaotsuse tegemist (II kd tl 30). Kostja esindaja on 20. septembril 2012 saatnud maakohtule ja hagejale e-kirja, milles teatas, et haigestus ööl vastu 19. septembrit 2012, arsti poolt on talle väljastatud töövõimetusleht ning paranemisel esitab ta töövõimetuslehe kohtule (I kd tl 33-34). 25. septembril 2012 on kostja esindaja esitanud maakohtule töövõimetuslehe, mille kohaselt ta oli vabastatud töölt haiguse tõttu 19.09.2012 – 21.09.2012 (I kd tl 40). Kuna maakohus on tagaseljaotsuse teinud 02. oktoober 2012, siis kostja esindaja oli enne tagaseljaotsuse tegemist teatanud kohtule mõjuvast põhjusest kohtuistungile ilmumata jätmiseks ja oli seda põhistanud ning seetõttu ei olnud täidetud tagaseljaotsuse tegemise eeldus. TsMS § 437 p-i 2 kohaselt võib kohus asja arutamise määrusega uuendada, kui pärast asja arutamise lõpetamist ja enne lahendi tegemist tagaseljaotsuse tegemisel ilmneb asjaolu, mis võib olla kaja esitamise alus. Antud juhul enne tagaseljaotsuse tegemist ilmnes asjaolu, mis võib olla kaja esitamise alus, ning maakohus oleks võinud asja arutamise uuendada, kuid maakohus ei ole seda teinud. Sellega on maakohus rikkunud TsMS § 413 lg 3 p-i 2 ja § 437 p-i 2 ning kuna on tegemist menetlusõiguse normide olulise rikkumisega, mida ei ole võimalik apellatsioonimenetluses kõrvaldada, siis tuleb maakohtu tagaseljaotsus tühistada ja saata asi täies ulatuses maakohtule läbivaatamiseks.
9.Lisaks eeltoodule on õige apellandi väide, et maakohus rikkus tagaseljaotsuse tegemisel TsMS § 413 lg-t 1 ning ka see asjaolu oleks maakohtu tagaseljaotsuse tühistamise aluseks. Vastavalt TsMS § 413 lg-le 1 kui hageja taotleb kohtuistungile ilmumata jäänud kostja vastu tagaseljaotsuse tegemist, teeb kohus hageja kasuks tagaseljaotsuse tingimusel, et hagi on hagiavalduses märgitud ulatuses ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud. Sel juhul loetakse
hageja esitatud faktilised väiteid kostja poolt omaksvõetuks. Kui hagi ei ole õiguslikult põhjendatud, teeb kohus otsuse, millega jätab hagi rahuldamata. Ringkonnakohus leiab, et viidatud säte paneb kohtule hagi õigusliku põhjendatuse (veenvuse) kontrollimise kohustuse. See tähendab seda, et kohus peab subsumeerima hageja esitatud asjaolud õigete õigusnormide alla (õigusakti kohaldamise otsustamine, TsMS § 438 lg 1). Seejuures peab kohus lähtuma sellest, et hageja väited ei vaja tõendamist, kuna seadus loeb need kostja poolt omaksvõetuks (TsMS § 413 lg 1 teine lause). Viimati mainitu kehtib ka juhul, mil kostja on esitanud hagile vastuväited, kuid tema kahjuks tehakse tagaseljaotsus TsMS § 413 alusel, st kohtuistungile ilmumata jätmise tõttu. Kui hageja taotleb kohtuistungil tagaseljaotsuse tegemist, kuid hagiavalduses esitatud asjaolud ei ole õiguslikult veenvad, teeb kohus otsuse, millega jätab hagi rahuldamata (TsMS § 413 lg 1 viimane lause).
10.Antud asjas on maakohus tagaseljaotsusega jätnud hagi rahuldamata, samas aga ei ole maakohus tagaseljaotsuse tegemisel arvestanud TsMS § 413 lg 1 esimeses lauses sätestatut, s.o maakohus ei ole lähtunud tagaseljaotsuse tegemisel vaid hagiavalduses esitatud asjaolude õiguslikust veenvusest. Õige on apellandi seisukoht, et tagaseljaotsuse tegemisel ei hinda kohus tõendeid ega kostja vastuväiteid. Käesolevas asjas on aga maakohus tagaseljaotsuse tegemisel lähtunud mitte ainult hagiavalduses esitatud asjaoludest, vaid arvestanud ka kostja vastuväiteid ning hinnanguid tõenditele, s.o maakohus on teinud asjas sisulise otsuse. Kuna hageja on vastavalt TsMS §-le 410 taotlenud kostja puudumise tõttu kohtuistungilt tagaseljaotsuse tegemist, mitte aga asja sisulist lahendamist, siis ei olnud maakohus õigustatud sisuliselt asja lahendama. Tagaseljaotsuse regulatsiooni eesmärk ei ole teha lahend hageja kasuks ainult sellel põhjusel, et kostja ei ilmu kohtuistungile, kuid samas ei ole õige tagaseljaotsuse tegemisel maakohtu poolt asuda hindama kostja vastuväiteid ning tema poolt esitatud tõendeid. Lähtudes eeltoodust tuleb maakohtu vaidlustatud tagaseljaotsus tühistada. TsMS § 657 lg 2 kohaselt kui ringkonnakohus tühistab tagaseljaotsuse, saadab ta asja täies ulatuses läbivaatamiseks esimese astme kohtule. Menetluskulude jaotuse otsustab maakohus asjas lahendi tegemisel.
Andra Pärsimägi
Üllar Roostoja
Viivi Tomson
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.