Võlaõigus › Võõrandamislepingud

Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid.

kokkuleppest taganemise ja/või ülesütlemise avaldus on põhjendamatu ning kostjal tuleb oma kohustusi täita. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja ei ole ostnud hagejalt ega OÜ-le Abiteenindus vilja. Kostja sõlmis 08.01.2010 müügilepingu nr 09 OÜ-ga Everstone, mille alusel müüs OÜ Everstone kostjale söödaotra, mille eest on kostja ka tasus. Hageja esindajad ilmusid 03.02.2010 kostja asukohta, kaasas dokumendi "Rahaliste kohustuste täitmise kokkulepe ja nõude loovutamise leping" projekt ning kohtusid seal kostja juhatuse liikme V Pga. V P selgitas hageja esindajatele, et ei tegele ise vilja ostu-müügiga ning sellega tegeleb I. P, kes ei viibinud sel hetkel Eestis. Kostja leidis, et hageja esindaja kasutas olukorda pahatahtlikult ära ja viis V. P pettuse abil eksitusse, mistõttu viimane allkirjastas lepingu. V. Pl puudus ülevaade tegelikest asjaoludest, sh vilja eest tasumisest, selle info sai V. P alles I. P Eestisse naasmisel. 15.02.2010 esitas kostja hagejale lepingust taganemise avalduse. Kostja oli heauskne ostja, kes soetas dokumentide alusel vilja OÜ-lt Everstone. Kostja ei ole sõlminud ühtegi tehingut hagejaga ega ka OÜ-ga Abiteenindus ning seetõttu ei saa vastutada eelnimetatud poolte kohustuste eest. Äriühingu sisemise töökorralduse kohaselt ei pea V. P olema kursis konkreetsete lepingute tingimustega, vastav ülesanne oli delegeeritud ainuisikuliselt ostujuhile I Ple. Tegemist on n-ö perefirmaga, kus kostja seadusjärgne esindaja omab täielikku usaldust enda poja suhtes, kes on vilja varumisega aastaid tegelenud. Ostujuht ei teavita koheselt juhatuse liiget iga üksiku lepingu sõlmimisest ega küsi selleks eelnevat nõusolekut. Kostja ostujuhi teadmine ei ole seetõttu käesoleval juhul TsÜS § 133 lg 1 alusel omistatav kostjale, kuivõrd I. P ülesanded ei hõlma sellise teabe vahendamist kostja juhatuse liikmele, samuti ei saanud kostja ostujuhilt sellise teabe vahendamist, arvestades tema ülesandeid majandus- või kutsetegevuses, mõistlikult oodata. Kostja ostujuhilt ei saanud oodata kostja seadusjärgse esindaja teavitamist OÜ-ga Everstone sõlmitud lepingust ka seetõttu, et ostujuht sõitis Eestist ära pärast vilja tarnimist kostja pea- ja vahelattu 2010.aasta 26. ja 27.01.. Esimese astme kohtu otsus 27.02.2012 otsusega rahuldas Harju Maakohus hagi. Kohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhinõude 29 587,26 eurot, otsuse tegemise seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 42 102,67 eurot ning edasi viivise protsendina põhinõudelt alates 23.02.2012 kuni põhinõude täitmiseni. Kohus jättis menetluskulud kostja kanda. Vaidlust ei ole selles, et hageja ja kostja sõlmisid 03.02.2010 nõude loovutamise lepingu, millega hageja kohustus andma kostjale üle 21.12.2009 sõlmitud ostu-müügi lepingust tuleneva nõudeõiguse 462 940 krooni OÜ Abiteenindus vastu, kostja kohustus tasuma hagejale nõude loovutamise eest kokku 462 940 krooni kahes osas ja nõudeõigus läheb hagejalt kostjale üle arvates kostja poolt nõude eest tasumisega. 15.02.2010 sai hageja kätte kostja sama kuupäeva kandva avalduse, milles kostja taganeb hagejaga sõlmitud nõude loovutamise lepingust ja ütleb lepingu üles. Pooled vaidlesid eeskätt selle üle, kas ja milliseid õiguslikke tagajärgi omab nimetatud avaldus ja kas hageja raha tasumise nõue on tühistamisavalduse alusel ära langenud. Juhul, kui nõude loovutmise leping tehinguna kehtib, vaidlevad pooled selle üle, kas kostja on nõude loovutamise lepingust kehtivalt taganenud ja nõue on seoses sellega lõppenud.

Vastavalt VÕS § 29 lg 1 esimesele lausele tuleb lepingu tõlgendamisel lähtuda lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Kohus järeldas nõude loovutamise lepingu punktis 1.1 märgitud poolte tahte kujunemise aluseks olevate asjaolude ja kohtumenetluses avaldatu põhjal, et kostja tahe lepingu sõlmimisel ei olnud suunatud nõude omandamisele OÜ Abiteenindus vastu, vaid kostja soovis nõude omandamise kaudu tasuda saadud vilja eest hagejale, kuna OÜ Abiteenindus oli jätnud vilja eest tasumata. Hageja peamine eesmärk oli saada nõude loovutamise kaudu tasu OÜ-le Abiteenindus müüdud teravilja eest. Lähtudes kostja väitest, et eksimuse põhjustasid hageja poolt teravilja päritolu kohta teatavaks tehtud asjaolud või vastavate asjaolude mittetäielik avaldamine, võiksid asjas esineda TsÜS § 92 lg 3 p-s 1 nimetatud tühistamise eeldused. Kuivõrd hageja lähtus nõude loovutamise lepingu sõlmimisel lepingu punkti 1.1 alapunktides, sh 1.1.5 ja 1.1.6 märgitud eeldustest, võib olla tegemist ka TsÜS § 92 lg 3 p 3 kohase ühise eksimusega. Kohus leidis, et kostja väited eksimuses oleku kohta ei olnud siiski veenvad. Isegi kui kostja tõepoolest oli eksimuses, peab ta kandma väidetava eksimuse riisikot TsÜS § 92 lg 5 mõttes. Kostja poolt menetluses esitatud tõendite põhjal võib iseenesest järeldada, et tegelikud asjaolud ei vastanud lepingu punktides 1.1.5 ja 1.1.6 märgitule – kostjal puudusid lepingulised suhted OÜ-ga Abiteenindus ning seega ka kohustus nimetatud äriühingule saadud vilja eest tasuda. Kostja poolt esitatud tõenditest nähtuvalt oli kostja vaidlusaluse OÜ Õitseng laos asunud viljakoguse omandamiseks sõlminud müügilepingu OÜ-ga Everstone. Vastavalt sõlmitud lepingule väljastas OÜ Everstone kostjale kauba saatelehed nr 53, 74 ja 75 ning arved nr 03 ja nr 72, mille alusel kostja 21.01. ning 01. ja 10.03.2010 tasus. OÜ Õitseng laos asunud vilja müümist kostjale OÜ Everstone poolt kinnitavad lisaks eelnimetatud dokumentaalsetele tõenditele ka tunnistaja M. K ütlused. Samuti ei lükka hageja poolt esitatud OÜ Tõnu Eiki Transport saatelehed iseenesest kostja väiteid ümber. Samas pidid eelpool kirjeldatud lepingulised suhted OÜ-ga Everstone olema kostjale teada ka nõude loovutamise lepingu sõlmimise ajal hagejaga ning ebaõiget ettekujutust asjaoludest ei saanud kostjal eksisteerida. Ülalviidatud müügilepingu OÜ Õitseng laos asunud viljakoguse omandamiseks oli kostja sõlminud OÜ-ga Everstone juba 08.01.2010 ja leping jõustus 22.01.2010. Samuti oli kostja ülalkäsitletud tõenditest järelduvalt tasunud nõude loovutamise lepingu sõlmimise ajaks hagejaga ka OÜ Everstone arve nr 03. Kostja poolt vilja ostmiseks sõlmitud lepingutest ning nende täitmisest sai objektiivset ülevaadet omada üksnes kostja ise. Kui kostja sõlmis hagejaga nõude loovutamise lepingu selle punktides 1.1.5 ja 1.1.6 märgitud asjaolusid kontrollimata, kannab ta vastavalt tuvastatud asjaoludele selles osas eksimuse riisikot. Asjas puuduvad tõendid, mis kinnitaksid kostja väited, nagu oleks hageja esindajad kiirustanud kostja esindajat nõude loovutamise lepingule alla kirjutama ning V Pl puudus võimalus eelnevalt tegelikke asjaolusid kontrollida. Samuti ei leidnud tuvastamist, et hageja avaldas kostjale nõude loovutamise lepingu ettevalmistamise käigus ebaõiget infot või varjas talle teadaolevaid asjaolusid. Kostja väited, nagu põhineksid nõude loovutamise lepingu punktides 1.1.5 ja 1.1.6 märgitud eeldused üksnes hageja poolt edastatud infol, on paljasõnalised. Kostja taoliste väidetega seonduvaid asjaolusid ei ole hageja menetluses omaks võtnud. Hagiavalduses esitatud asjaolude kohaselt kinnitas hoopis kostja juhatuse liige, et kostja ladudesse on tarnitud vilja 293 tonni ning et kostja ei ole selle vilja eest kellelegi tasunud. Isegi kui hageja esindajad avaldasid nõude loovutamise lepingu sõlmimise ettevalmistamise käigus neile teadaoleva info, et kostja on võtnud OÜ-lt Abiteenindus vastu hageja poolt OÜ-le

Abiteenindus üle antud teravilja ning ei ole selle eest tasunud, puuduvad andmed, et taolisi väiteid oleks hageja esindajate poolt läbirääkimiste käigus esitatud kategoorilises vormis. Seetõttu ei saa tuvastatud asjaolude põhjal järeldada, et hageja viis kostja eksimusse vaidlusaluse söödaodra päritolu osas. Kostja väidete kohaselt ei tegele kostja juhatuse liige ettevõttes vilja varumisega ning ei teadnud seetõttu nõude loovutamise lepingu sõlmimisel, et kostja ostis vilja OÜ-lt Everstone, mitte OÜ-lt Abiteenindus. TsÜS § 123 lg 1 ei seosta õiguslikke tagajärgi üksnes esindaja faktilise teadmisega asjaoludest, vaid ka asjaoludest teadmapidamisega. Kostja esindajana hagejaga nõude loovutamise lepingu sõlminud V P pidi teadma, et kostja oli sõlminud OÜ Õitseng laos asunud viljakoguse omandamiseks müügilepingu OÜ-ga Everstone, võtnud kohustuse müüdud vilja eest tasuda ning osaliselt ka tasunud. V P on kostja juhatuse ainus liige. ÄS § 306 lg 1 kohustab juhatuse liiget olema aktsiaseltsi nimel tehingute tegemisel sellega seonduvatest asjaoludest piisavalt informeeritud ning omama jooksvalt ülevaadet juhitava äriühingu majandustegevusest. Seega, isegi kui V. P eelnimetatud asjaoludest nõude loovutamise lepingu sõlmimisel tegelikult ei teadnud, pidanuks ta nendest asjaoludest kostja juhatuse liikmena teadlik olema. Juhul, kui kostja juhatuse liige otsustas praegusel juhul sõlmida nõude loovutamise lepingu üksnes hageja esindajatelt saadud info põhjal asjaolusid täiendavalt kontrollimata, võib ta olla rikkunud kostja suhtes hoolsuskohustust (ÄS § 315 lg 1). Ülaltoodud järeldust ei muuda asjaolu, et teravilja ostu-müügiga kostja ettevõttes tegeleb I. P, kes viibis nõude loovutamise lepingu sõlmimise ajal välisriigis. I. Pi teravilja ostu-müüki puudutavad teadmised tuleb TsÜS § 133 lg 1 alusel omistada kostjale. Kostja väited, et I. P ei pidanud oma ülesannetest lähtuvalt vahendama vilja ostmise-müümisega seonduvat teavet kostjale, ei ole veenvad ning ei oma ka otsest õiguslikku tähtsust. VÕS § 624 lg-test 1 ja 2 tulenevalt oli kostjal õigus vastavat infot nõuda. Kohus leidis, et ei eksisteeri aluseid tehingu tühistamiseks ka pettusele tuginevalt. Asjas puuduvad tõendid selle kohta, et hageja andis kostjale nõude loovutamise lepingu ettevalmistamise käigus ebaõiget infot või varjas talle teadaolevaid asjaolusid. Kohus leidis, et esitatud ja kogutud tõendite põhjal puudub alus väita, et hagejal ei ole 21.12.2009 sõlmitud ostu-müügi lepingust tulenevat nõuet OÜ Abiteenindus vastu, mille üleminekus kostjale on pooled nõude loovutamise lepingus kokku leppinud. Nõude olemasolu nähtub eeskätt hagiavaldusele lisatud ostu-müügilepingust nr SO-2109, mis on sõlmitud hageja ja OÜ Abiteenindus vahel, hageja poolt selle lepingu alusel OÜ-le Abiteenindus väljastatud arvetest ning samade lepingupoolte vahel allkirjastatud saatelehtedest. Ainuüksi asjaolust, et nõude loovutamise lepingu punktis 2.1 märgitu kohaselt loovutatakse hageja ja OÜ Abiteenindus vahel sõlmitud ostu-müügilepingust nr SO-2108, mitte lepingust nr SO-2109 tekkinud nõue, ei saa järeldada, et loovutatud nõuet ei eksisteeri. Hageja väitel on OÜ-ga Abiteenindus sõlmitud lepingu number ekslikult ebaõigesti tähistatud. Hageja kinnitas, et OÜ-ga Abiteenindus on sõlmitud üksnes leping nr SO-2109 ning lepingut nr SO-2108 ei ole hageja sõlminud OÜ-ga Abiteenindus ega ühegi teise isikuga. Kohus tuvastas, et muude nõude loovutamise lepingus kajastatud tunnuste põhjal on selge, et pooled on soovinud kokku leppida hageja ja OÜ Abiteenindus vahel 21.12.2009 sõlmitud ostu-müügi lepingust nr SO-2109 tekkinud nõude üleminekus. Eeskätt nähtub see lepingu kuupäevast ning nõude loovutamise lepingu alapunktis 1.1.2 märgitud arvete numbritest. Vastavalt VÕS § 29 lg-le 2 ei või lepingu tõlgendamisel võtta aluseks ebaõiget tähistust või väljendusviisi, mida lepingupooled kasutasid eksimuse tõttu.

Nõude loovutamise lepingu punktidest 4.1 ja 4.2 tulenevad hageja kohustused – teavitada võlgnikku OÜ Abiteenindus nõude loovutamisest ning anda kostjale üle kõik nõuet tõendavad dokumendid – ei ole veel sissenõutavaks muutnud ning kostja ei saa hetkel nõuda nende täitmist (VÕS § 82 lg 7). Puudub alus väita, et hageja on nõude loovutamise lepingut rikkunud, seetõttu ei esine lepingust taganemise materiaalseid eeldusi. Kuivõrd 03.02.2010 hageja ja kostja vahel sõlmitud leping on kehtiv, sellest ei ole kehtivalt taganetud ega lepingut tühistatud, on hagejal õigus nõuda vastavalt VÕS § 108 lg-le 1 selle täitmist. Nõude loovutamise lepingus on pooled kokku leppinud, et nõude loovutamise hinna tasumisega viivitamise korral on hagejal õigus nõuda kostjalt viivist 0,2% tasumata põhisummalt päevas. Lepingu alapunkti 3.3.1 järgi pidi kostja esimese osamakse 231 470 krooni tasuma 01.03.2010 ning alapunkti 3.3.2 järgi teise osamakse 231 470 krooni 01.04.2010. Seega oli kostja ajavahemikus 02.03. - 01.04.2010 viivituses 231 470 krooni tasumisega ning alates 02.04.2010 on kostja olnud viivituses 462 940 krooni tasumisega. Otsuse tegemise seisuga on viivis sissenõutavaks muutunud kokku 42 102,67 eurot järgmise arvestuse kohaselt: 02.03.-01.04.2010 on kostja viivitanud 231 470 krooni tasumisega 31 päeva, mis teeb viivisenõude suuruseks 14 351,14 krooni (231 470 : 0,2% * 31 p) ehk 917,21 eurot. Ajavahemikus 02.04.2010-27.02.2012 on kostja viivitanud 462 940 krooni tasumisega 696 päeva, mis teeb viivisenõude suuruseks 644 412,48 krooni (462 940 : 0,2% * 696 p) ehk 41 185,46 eurot. Kohus rahuldas TsMS §-st 367 lähtudes ka hageja nõude viivise väljamõistmiseks protsendina põhinõudelt alates 23.02.2012 kuni põhinõude täitmiseni määras 0,2% tasumata summalt iga viivitatud päeva eest. Kostja ei taotlenud viivise vähendamist. Apellatsioonkaebus Kostja palub maakohtu otsuse tühistada ja jätta uue otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud vastustaja kanda. Maakohtu otsus on vastuoluline. Kohus leidis põhjendatult, et kuivõrd ilmselt lähtus ka hageja nõude loovutamise lepingu sõlmimisel lepingu punkti 1.1 alapunktides (sh punktides 1.1.5 ja 1.1.6) märgitud eeldustest, võib olla tegemist ka TsÜS § 92 lg 3 p 3 kohase ühise eksimusega. Seejärel leidis aga kohus, ilma vastavat seisukohta põhjendamata, et apellandi väited eksimuses oleku kohta pole siiski veenvad. Kohus leidis ka, et kostja poolt menetluses esitatud tõendite põhjal võib iseenesest järeldada, et tegelikud asjaolud ei vastanud lepingu punktides 1.1.5. ja 1.1.6. märgitule – kostjal puudusid lepingulised suhted OÜ-ga Abiteenindus ning seega ka kohustus nimetatud äriühingule saadud vilja eest tasuda ja hageja poolt esitatud OÜ Tõnu Eiki Transport saatelehed ei lükka iseenesest kostja väiteid ümber. Eeltoodust nähtuvalt on maakohus asunud seisukohale, tehing on tehtud olulise eksimuse mõjul, kuivõrd pooled lähtusid tehingu tegemisel ebaõigetest asjaoludest. Apellant ei nõustu maakohtu seisukohaga, mille kohaselt kandis vastavalt tehingu tegemise asjaoludele eksimuse riisikot apellant. Nõude loovutamise lepingu olemusest tuleneb, et lepingu sõlmimise aluseks olevate asjaolude tegelikkusele vastavuse eest vastutab nõude loovutaja. Apellant kinnitas lepingust nähtuvalt üksnes, et ta on piisava põhjalikkuse ja tähelepanuga tutvunud nõude aluseks oleva lepingu ja lepingu tingimustega, kuid ka nimetatud kinnitus on osutunud ebaõigeks, arvestades, et loovutatud nõude aluseks olev leping ning nõude loovutamise lepingus märgitud leping kannavad erinevaid numbreid, lisaks on kaks väidetavalt lepingu nr SO-2109 alusel väljastatud arvet - arved nr 291213 ja

nr 291218 väljastatud enne lepingu sõlmimist. Analüüsides maakohtu seisukohta, mille kohaselt kannab apellant käesoleval juhul eksimuse riisikot, võiks järeldada, et ka juhul, kui vastustajal tegelikkuses nõue OÜ Abiteenindus vastu puuduks, ei oleks apellandil võimalik tehingut eksimuse tõttu tühistada, kuivõrd ta kannab tehingu tegemise asjaolude tegelikkusele vastavuse osas eksimuse riisikot. Nimetatu ei ole kindlasti TsÜS § 92 lg 5 mõte ega eesmärk. Apellandi hinnangul saaks asuda seisukohale, et tema kandis kõnealuse tehingu osas eksimuse riisikot üksnes juhul, kui pooled oleksid selles nõude loovutamise lepingus selgesõnaliselt kokku leppinud. Riigikohus selgitas lahendis nr 3-2-1-76-10, et pooltevaheline riskijaotus ei peagi tulenema konkreetsest õigusnormist, vaid lepingu iseloomust, selle sõlmimise asjaoludest, sisust ja seaduse mõttest. Vaidlus puudus asjaolus, et vastustaja pöördus apellandi juhatuse liikme poole ning kinnitas talle, et apellant on ostnud OÜ-lt Abiteenindus vilja, mille eest apellant on jätnud tasumata. Vastustaja ei ole kordagi menetluse jooksul esitanud vastuväiteid apellandi poolt avaldatule, et apellandi juhatuse liige ei olnud vilja omandamise asjaoludega kursis ning sai neist teadlikuks (küll ebaõigesti) üksnes vastustaja esindaja vahendusel. Johtuvalt eeltoodust on ka põhjendamatu maakohtu väide, justkui ei ole vastustaja selliseid asjaolusid menetluses omaks võtnud. Asjaolu, et vastustaja käsitles apellandi ladudes olevat vilja vastustajalt OÜ Abiteenindus vahendusel välja petetud viljana, nähtub juba hagiavaldusest. Vastustaja kinnitab hagiavalduses, et V Pl puudus lepingu sõlmimisel mistahes info AS Ruixi Mõis laos oleva vilja päritolu ja tarnimise osas. Samuti on vastustaja omaks võtnud, et tema koostas nõude loovutamise lepingu teksti, mille p 1.1.5. kohaselt on AS Ruixi Mõis OÜ-lt Abiteenindus vastu võtnud loovutaja poolt OÜ-le Abiteenindus üle antud söödaotra kokku 293 tonni. TsMS 436 lg-st 4 tuleneb, et kohus ei või hinnata esiletoodud asjaolu otsuses erinevalt mõlemast poolest, välja arvatud juhul, kui kohus on juhtinud sellisele võimalusele eelnevalt poolte tähelepanu ja andnud neile võimaluse avaldada oma seisukohta. Menetluses ei ole kordagi vaidlustatud asjaolu, et apellandi seaduslik esindaja sai vilja tarnimisest ning selle väidetavast soetamisest OÜ-lt Abiteenindus teadlikuks vastustaja esindaja vahendusel. Nõude loovutamise lepingu sõlmimise tingis asjaolu, et apellant käsitles vastustaja (advokaadist) esindajalt saadud informatsiooni tõesena ega omanud ka mõistlikku võimalust asjaolusid üle kontrollida. Apellant helistas veomeestele, kes kinnitasid, et vilja on sisse tulnud koguses 293 tonni, mistõttu vähendati vastavalt ka omandatava nõude suurust. Kellelt vili osteti, ei olnud apellandi seaduslikule esindajale teada, kuid kuivõrd vastustaja väitis, et ta on vedajatega kontakteerunud ning vilja teekonda AS Ruixi Mõis lattu jälginud, ei pidanudki apellandil tekkima kahtlust, et vastustaja väited selle kohta, et apellant ostis vilja OÜ-lt Abiteenindus, ei vasta tõele. Apellandi seaduslik esindaja kontakteerus ka enda tütrega, kes kinnitas, et apellant ei ole OÜ-le Abiteenindus vilja eest tasunud. Apellant tegi kõik temalt mõistlikult oodatava, kontrollimaks vastustaja väiteid vilja päritolu ning selle eest tasumise kohta. Tehingu iseloomust ning selle sõlmimise asjaoludest tulenevalt ei kanna apellant eksimuse riisikot TsÜS § 92 lg 5 mõistes ning omab seega õigust tehingut tühistada. Käesoleval juhul on põhjustanud eksimuse teine pool, mida tuleb arvestada ka pooltevahelise riskijaotuse hindamisel. Lisaks eeltoodule tuleb arvestada ka ajalist faktorit. Apellant sõlmis OÜ-ga Everstone vilja ostu-müügilepingu küll 08.01.2010, kuid tegemist oli sisuliselt eellepinguga, milles ei olnud kokku lepitud vilja täpset kogust ega ka hinda. Vili tarniti 26. – 27.01.2010 vahelattu ja edasi apellandi pealattu 03.02.2010 – 08.02.2010, s.o pärast nõude loovutamise lepingu sõlmimist. Vilja eest tasumine toimus kolmes osas – 21.01.2010 ettemaks 243 000 krooni,

10.02.2010 väljastas OÜ Everstone arve nr 72, mille apellant tasus 01.03.2010 ja 10.03.2010. Eeltoodust nähtuvalt ei olnud nõude loovutamise lepingu sõlmimise hetkel 03.02.2010 vili veel täies ulatuses apellandi pealattu tarnitud, samuti oli OÜ-le Everstone pool vilja hinnast tasumata. Seega puudus apellandi ostujuhil I Pl ka võimalus apellandi seaduslikku esindajat enne Eestist lahkumist ja nõude loovutamise lepingu sõlmimist teavitada tehingu täpsetest tingimustest. Olukorras, kus vilja varumine ning võõrandamine on tehtud ülesandeks apellandi ostujuhile ainuisikuliselt (tegemist on perefirmaga), on tavapärane ning igati mõistetav, et ostujuht ei teavita koheselt juhatuse liiget iga üksiku lepingu sõlmimisest ega küsi selleks eelnevat nõusolekut. Vilja varumisega seonduvates küsimustes on kõige pädevamaks isikuks apellandi ostujuht, kelle tegevust seaduslik esindaja ei kontrolli muul viisil, kui äriühingu üldiseid majandusnäitajaid analüüsides. Eeltoodust tulenevalt ei pidanud nõude loovutamise lepingu sõlminud juhatuse liige teadma, et apellant ei ole OÜ-lt Abiteenindus vilja ostnud ega kanna nimetatu osas ka eksimuse riisikot, arvestades seejuures juhatuse liikme poolt rakendatud abinõusid vastustaja väidete kontrollimiseks, nõude loovutamise lepingu sõlmimise aega ning I P Eestist eemal viibimist tehingu tegemise ajal. Maakohus sisustas ebaõigesti TsÜS § 123 lg 1. Apellant on seisukohal, et kuivõrd kohus on tuvastanud, et apellandi seaduslik esindaja oli tehingu tegemisel eksimuses, samuti on vastustaja korduvalt kinnitanud, et nõude loovutamise lepingu sõlmimisel ei olnud apellandi esindajale teada, kust vili pärineb ning kas selle eest on tasutud, on tehing apellandi poolt kehtivalt tühistatud. Vastustaja käsitles apellandi ladudes olevat vilja vastustajalt OÜ Abiteenindus vahendusel väljapetetud viljana. Vastustaja kinnitas hagiavalduses, et V Pl puudus lepingu sõlmimisel mistahes info AS Ruixi Mõis laos oleva vilja päritolu ja tarnimise osas. Vastustaja, pöördudes apellandi seadusliku esindaja poole ning nõudes nõude loovutamise lepingu sõlmimist, esitas apellandile tõesena väiteid, mille tõelevastavust ta ei olnud kontrollinud. TsÜS § 94 lg 2 tulenevalt on ebaõigete asjaolude avaldamisega võrdsustatud selliste asjaolude tõesena avaldamine, mille tõelevastavust avaldaja ei ole kontrollinud ja mis hiljem osutuvad ebaõigeks. Vastustaja on ise korduvalt tunnistanud, et tema pöördus apellandi seadusliku esindaja poole ning selgitas, millisel põhjusel ta leiab, et vastustajalt väljapetetud vili asub apellandi ladudes, kellelt on apellant vilja ostnud ning et ta on jätnud selle eest tasumata. Seega on vastustaja omaks võtnud, et ta on avaldanud apellandile andmeid, mis osutusid ebaõigeks. Seetõttu on täiesti põhjendamatu ning ebaõige maakohtu järeldus, et asjas puuduvad tõendid selle kohta, et hageja on andnud kostjale nõude loovutamise lepingu ettevalmistamise käigus ebaõiget infot või varjanud talle teadaolevaid asjaolusid. Apellant on seisukohal, et vastustaja on apellanti petnud, avaldades teadvalt väiteid, mille tõele vastavust ta ei ole kontrollinud. Vastustaja on ise 16.11.2010 istungil selgitanud, et kuivõrd raha saamine OÜ-lt Abiteenindus oli kahtlane ning vastustaja oli seisukohal, et vili on edasi liikunud apellandi lattu, pöördus ta apellandi poole temale nõude loovutamiseks. Vastustaja oli teadlik, et OÜ-le Abiteenindus võõrandatud vili asus OÜ Õitseng laos, mistõttu pidi vastustaja pidama võimalikuks, et OÜ Abiteenindus on vilja edasi võõrandanud OÜ-le Õitseng. Johtuvalt sellest pidi vastustaja ka pidama võimalikuks, et OÜ Abiteenindus ei ole vilja apellandile müünud. Vastustaja esitas väited, et apellant on omandanud vilja OÜ-lt Abiteenindus selliselt, et apellandil tekkis mulje, justkui oleks vastustaja vastavaid väiteid kontrollinud ning veendunud nende tegelikkusele vastavuses,

kuigi vastustajal vastavaid teadmisi olla ei saanud. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse kommenteeritud väljaandes on TsÜS § 92 lg-ga 2 seonduvalt selgitatud, et sellisel viisil pettuse toimepanemisel ei ole asjaolusid avaldanud tehingupool küll teadlik asjaolude ebaõigsusest või tegelikkusele mittevastavusest - teise poole petmise tahe seondub pigem asjaoluga, et asjaolusid avaldav tehingupool on teadlik, et nimetatud asjaolude tõelevastavust ei ole kontrollitud või et see on ebaselge, ent väidab teisele poolele vastupidist. Juhul, kui sellised asjaolud tõele ei vasta, võib teine pool tehingu pettuse tõttu tühistada. Vastustaja eesmärgiks oli kallutada apellant nõuet omandama, kuivõrd vastustajal oli tekkinud arusaam, et OÜ Abiteenindus on makseraskustes äriühing, mis ei kavatsegi vilja eest tasuda. Vastustaja avaldas teadvalt väiteid, mille tõele vastavuses ta ei saanud kindel olla ning mis on hiljem osutunud ebaõigeks. Nõude loovutamise lepingu sõlmis vastustaja nimel tema advokaadist esindaja, kes oli tehingut tehes teadlik, et apellant on vilja heauskne omanik. Vastustaja müüs vilja OÜ-le Abiteenindus, mistõttu on vili vastustaja valdusest tema tahte kohaselt välja läinud ning seega apellandi poolt kehtivalt omandatud. Vastustaja esindaja sai seega väga hästi aru, et mingisugusest vargusest rääkimine on täiesti asjakohatu ning tegelikkuses ei oma vastustaja apellandi vastu vilja tagastamise või väärtuse hüvitamise nõudeid. Tegemist oli sihiliku eksimusse viimisega, s.o pettusega, eesmärgiga kallutada apellant nõuet omandama. Vastustaja väitis täiesti alusetult, et apellandi seadusliku esindaja poeg on varguse kaasosaline. Samuti on vastustaja poolt teadvalt vale kõnealuses situatsioonis kuriteokaebuse esitamine. Vilja müümine ning selle eest raha mittesaamine on puhtalt tsiviilõiguslik vaidlus, tegemist on vastustaja enda äririskiga, mille negatiivseid tagajärgi püüdis vastustaja apellanti pettes ära hoida. Vastustaja ise tunnistas 16.11.2010 istungil, et läks kokkulepet sõlmima teadmisest, et OÜ Abiteenindus ei kavatse vilja eest maksta. Juhul, kui kohus peaks asuma seisukohale, et apellandil puudus õigus tehingut tühistada, palub apellant viivise määra vähendada VÕS § 113 lg 1 esimeses lauses sätestatud seadusejärgse viivisemäärani. Vastustaja ei ole kohtule ega vastaspoolele tutvumiseks esitanud viivisearvestust. Kuivõrd apellandil puudus enne maakohtu otsusega tutvumist teave, et otsuse tegemise hetkeks sissenõutavaks muutunud viivised ületavad isegi põhinõuet, ei ole apellant varasemas menetlusstaadiumis esitanud taotlust viiviste vähendamiseks. Väljamõistetud viivised on täiesti ebamõistlikud ning kahjustavad apellanti põhjendamatult. Apellant ei ole mingil viisil põhjustanud menetluse venimist ning vastustaja viivisenõude sedavõrd suureks kujunemist, mida kinnitab muuhulgas asjaolu, et Tallinna Ringkonnakohus tühistas 08.04.2011 otsusega maakohtu otsuse materiaal- ja menetlusõigusnormide olulise rikkumise tõttu. Apellant on seisukohal, et kõnealuses situatsioonis on põhjendatud temalt viiviste väljamõistmine seadusejärgses ulatuses. Arvestades vastustaja käitumist nõude loovutamise lepingu sõlmimisel ning tema poolt avaldatud ebaõiget teavet, puudub vastustajal põhjendatud huvi nõude loovutamise lepingus sätestatud viivise saamiseks. Viivise määr 0,2 % päevas on ka tehingu asjaolusid arvestamata ebamõistlikult suur, arvestades summa suurust. Vastustaja seisukoht Hageja vaidleb apellatsioonkaebuse vastu ja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. Hageja leiab, et maakohus ei ole vaidlustatud otsuses rikkunud menetlusõiguse norme ega kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust. Tsiviilkolleegiumi seisukoht

Kolleegium, tutvunud tsiviilasja materjalidega ja esitatud apellatsioonkaebusega, leiab, et kaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. TsMS § 657 lg 1 p 1 järgi tuleb maakohtu otsus jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Kuna kolleegium nõustub maakohtu otsuses toodud põhjendustega ja järgib neid, siis tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 kolleegium ei korda maakohtu otsuse põhjendusi. TsMS § 652 lg 1 p 1 järgi võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel aluseks esimese astme kohtu poolt tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kui puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Ringkonnakohtu arvates ei ole maakohus faktiliste asjaolude tuvastamisel menetlusõiguse norme rikkunud. Samuti on maakohus õigesti kohaldanud materiaalõigust. Kolleegium ei nõustu apellandi väitega maakohtu otsuse vastuolulisuse kohta. Kostja esitas hageja nõudele vastuväite tulenevalt sellest, et kostja on 15.02.2010 kirjaga (I kd lk 46) pooltevahelise nõude loovutamise lepingu tühistanud või juhul, kui nõude loovutamise leping kehtib, siis väitis kostja, et ta on nõude loovutamise lepingust sama 15.02.2010 kirjaga taganenud. Maakohus on süsteemselt analüüsinud hageja poolt esiletoodud asjaolusid ja kostja vastuväited. Maakohus analüüsis esmalt kostja väiteid nõude loovutamise lepingu tühistamise osas ja leidis põhjendatult, et kostja ei ole kehtivalt nõude loovutamise lepingut tühistanud. Apellatsioonkaebuses esitatud väidetest ei saa teha vastupidist järeldust. Poolte vahel ei olnud vaidlust, et tehingu tühistamise formaalsed eeldused olid täidetud, kuid vaidlus oli materiaalsete eelduste osas. Materiaalsete eelduste osas tuvastas maakohus, et esitatud asjaoludel võis olla tegemist olukorraga, kus kostja oli eksimuses, kuigi kostja väited eksimuse kohta ei olnud kohtu jaoks veenvad. Kuid otsuse tegemisel ei olnud eeltoodu määrava tähtsusega, sest maakohus rõhutas, et isegi kui kostja oleks tõesti olnud eksimuses, kandis ta väidetava eksimuse riisikot, mis TsÜS § 92 lg 5 järgi välistab õiguse tehingut tühistada. Kolleegium ei nõustu apellandiga, et tulenevalt nõude loovutamise lepingu olemusest ja sisust kannab TsÜS § 92 lg-s 5 sätestatud riisikot alati hageja ja ainult lepingus on võimalik seda jagada eeltoodust erinevalt. Maakohus on õigesti hinnanud tehingu tegemise asjaolusid ja tehingu sisu ning leidnud, et kostja kandis eksimuse riisikot ja see, et kostja oli sõlminud OÜ Õitseng laos oleva vilja ostmiseks lepingu OÜ-ga Everstone ja vilja eest oli ka osaliselt tasutud, pidi olema kostjale nõude loovutamise lepingu sõlmimise ajal teada. Hagejal neid asjaolusid võimalik teada ei olnud ja ainult kostja võis omada ülevaadet tema ladudes olevast viljast, selle päritolust ja selle eest tasumisest. Kostja on kinnitanud, et AS Ruixi Mõis on pereettevõte, millest saab järeldada, et tegemist ei ole suure ettevõttega ja sellise ettevõtte juhatuse liikmel on tavapäraselt parem ülevaade äriühingu majandustegevusest või on tal võimalik seda informatsiooni operatiivselt saada. Kaebaja on rõhutanud, et vilja varumisega tegeles ainuisikuliselt kostja ostujuht I P, kes ei pidanud vastavalt äriühingu sisemisele töökorraldusele informatsiooni kostja seaduslikule esindajale esitama. Kolleegiumi arvates on maakohus õigesti kohaldanud TsÜS § 133 lg 1. Apellant on küll esitanud kohtule volikirja, millega on I P volitatud ostma söödateravilja ja allkirjastama selleks kõik vajalikud dokumendid, kuid esitatud dokumentidest ei selgu, et I P ülesanded ei hõlma teabe vahendamist kostjale. Kostja ei ole esitanud I Pga sõlmitud töö- või käsunduslepingut, kus oleks sõlmitud vastav kokkulepe. Kolleegium märgib, et tulenevalt

TLS § 15 lg 2 p-st 8 ja VÕS § 624 on töötajal või käsundisaajal kohustus töö- või käsundiandjat olulistest asjaoludest informeerida. Apellant on maakohtule ette heitnud TsÜS § 123 lg 1 ebaõiget kohaldamist, millega kolleegium ei nõustu. Maakohus on õigesti hinnanud kostja seadusliku esindaja V P teadma pidamist olulistest asjaoludest. Kolleegium ei nõustu apellatsioonkaebuse väitega, et hageja on jätnud kontrollimata andmed, mida ta nõude loovutamise lepingu sõlmimisel kostja juhatuse liikmele avaldas, mistõttu tuleks kohaldada TsÜS § 94 lg 2. Maakohus on otsuses analüüsinud, kas esinevad alused tehingu tühistamiseks pettusele tuginevalt. Kolleegium ühineb maakohtu otsuse seisukohtadega, mille kohaselt ei ole tuvastatud asjaolusid, millest saaks järeldada, et hageja on esitanud nõude loovutamise lepingu sõlmimisel kostjale ebaõigeid andmeid või varjanud neid. Asjaolust, et OÜ-le Abiteenindus müüdud vili oli viidud OÜ Õitseng lattu, ei pidanud hageja igal juhul järeldama, et OÜ Abiteenindus on vilja võõrandanud OÜ-le Õitseng, nagu on apellant väitnud. Asjaolu, kelle valduses vili asub, ei anna alust järelduseks, et valdaja on vilja omandanud tehingu alusel. Hageja oli esitanud kohtule nõude OÜ Abiteenindus vastu ja selle käigus ei selgunud, et OÜ Abiteenindus oleks vilja võõrandanud OÜ-le Õitseng. Ka käesolevas menetluses ei ole sellist asjaolu tuvastatud. Samuti ei olnud sellist asjaolu maakohtu menetluses esitatud. Apellandi väited vilja heauskse omandamise kohta ei ole asjakohased, kuna tegemist ei ole asjaõigusliku nõudega vilja väljanõudmiseks. Apellant on apellatsioonkaebuses esmakordselt esitanud taotluse viivise vähendamiseks. Sellekohast taotlust apellant maakohtule esitanud ei ole. Kolleegium leiab, et taotlus tuleb jätta tähelepanuta. Kohus ei vähenda viivist VÕS § 113 lg 8 ja § 162 järgi omal algatusel, vaid üksnes võlgniku taotlusel. TsMS § 329 lg 1 järgi peavad menetlusosalised esitama oma avaldused, taotlused, tõendid ja vastuväited, sh viivise vähendamise nõude nii varakult, kui menetluse seisund seda võimaldab ning see on menetluse kiireks ja õigeks lahendamiseks vajalik. Olukorras, kus võlgnik taotleb viivise vähendamist esimest korda alles apellatsioonkaebuses, saaks ringkonnakohus viivise suurust vähendama asuda alles siis, kui esinevad TsMS § 652 lg-s 3 toodud asjaolud ja kui võlgnik uue asjaolu lubatavust TsMS § 652 lg 4 kohaselt kaebuses põhjendab (Riigikohtu otsus 3-2-1-24-11). Kolleegiumi arvates ei ole apellant esitanud asjaolusid, mis annaks alust esitada taotlus viivise vähendamiseks esmakordselt ringkonnakohtule. Hageja ei ole küll eraldi esitanud kohtule viivise arvestust, kuid andmed, millest lähtudes ta palub viivise välja mõista, on esitatud hagiavalduses ja teistes maakohtule esitatud menetlusdokumentides. Kostja maakohtu menetluses ei ole väitnud, et talle on viivise arvestus arusaamatu või palunud seda täpsustada. Eeltoodu tõttu jätab ringkonnakohus taotluse viiviste vähendamiseks tähelepanuta. Seoses ringkonnakohtu poolt apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega tuleb TsMS § 171 lg 1 järgi jätta ringkonnakohtus kantud menetluskulud apellandi (kostja) kanda. Vaidlustatud otsuses on maakohtus kantud menetluskulud jäetud õigesti TsMS § 162 lg 1 järgi kostja kanda.

Margo Klaar

Iko Nõmm

Ande Tänav

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.